Muud › Muud hagiasjad

2-16-17964 kohustada kostjat III eemaldama Taust.ee keskkonnas kandeid, mille kohaselt kostja I nõuab hagejalt 442 euro ja 1730 euro suuruste võlgnevuste tasumist. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine

Menetluse käik

2-16-17964

Hagiavalduse asjaolud ja nõuded

2-16-17964 tekkisid suures osas seetõttu, et ta kaotas 2012.a. töö ning tal tekkisid ajutist laadi makseraskused, kuid uuesti töö leidmisel hakkas ta koheselt oma võlgnevusi likvideerima. Seda enam kummastab hagejat kostja I käitumine, kes pidas vajalikuks tema isikuandmete avalikustamist kostja III poolt hallataval Taust.ee lehel alles siis, kui hageja maksekäitumine oli juba oluliselt paranenud ning ta oli juba suure osa oma võlgnevusi tasunud. Seega toimus hageja isikuandmete avalikustamine sisuliselt ajal, kui hageja kui mitteusaldusväärse tehingupartneri eest hoiatamine ei olnud enam nii aktuaalne, kui see oleks olnud koheselt pärast maksehäire tekkimist. Hageja leiab, et kostja I sellise käitumise ainus eesmärk oli olukorras, kus kostja I ei saa enam nõudeid hageja vastu aegumise tõttu maksma panna, tema „karistuseks“ maksehäireid avaldavates registrites võimalikult pikaajaline hoidmine. Seetõttu on hageja hinnangul põhjendatud tema isikuandmete avaldamise puhul nn üldreegli kohasest 13 aastasest tähtajast kõrvale kalduda ja lähtuda tavalisest tehingulisest 3-aastasest aegumistähtajast, kuna pärast nimetatud tähtaega hageja vastu enam nõuet esitada ei saa ja andmete edastamine ei ole enam kantud mitte eesmärgist kolmandaid isikuid hageja maksekäitumisest teavitada, vaid tema survestamine ja represseerimine ning temast kolmandatele isikutele negatiivse kuvandi loomime, mis riivab ülemääraselt hageja põhiõigusi ning on tekitanud hagejas stressi. Kostjate I ja III vastuväited

Kohtuotsuse põhjendused

2-16-17964 esitas septembris 2013.a. hageja vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse, mille hageja vaidlustas, kuid BB Finance OÜ võlgnevuse 1730 eurot sissenõudmiseks enam hagi ei esitanud. BB Finance OÜ on loovutanud nõude kostjale I, kes samuti ei ole võlgnevust hagi korras sisse nõudnud. 13.06.2012 sõlmiti hageja ja Folkefinans AS Eesti filiaali (kostja II) vahel laenuleping, mille kohaselt kostja II kandis hageja pangakontole üle laenuna 200 eurot ja laenu tagasimakse tähtaeg oli 27.06.2012 (muutus sissenõutavaks 28.06.2012), milliseks tähtajaks ega hiljem ei ole hageja samuti laenu tagastanud. Kostja II ei ole hageja suhtes võla sissenõuet esitanud ega nõuet loovutanud. Kostja I taotlusel on kostja III poolt hallatava keskkonna Taust.ee lehel avaldatud 09.02.2015 andmed hageja võlgnevuse kohta 442 eurot ja 22.02.2016 võlgnevuse kohta 1730 eurot (tl 18). Isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 11 lg 6 p 1 ja 2 ning lg 7 p 2 kohaselt isikute krediidivõimelisuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil kolmandatele isikutele edastamine ei ole lubatud, kui see kahjustaks ülemääraselt andmesubjekti õigustatud huve. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjate I ja III poolt hageja kohta maksehäirete jätkuv edastamine peale nõuete tehingulise aegumistähtaja möödumist (TsÜS § 146 lg 1), kuid enne 13 aasta möödumist nõuete sissenõutavaks muutumisest, kahjustab ülemääraselt hageja kui andmesubjekti õigustatud huve või mitte.

2-16-17964 et finantsasutused ning äriettevõtted saaksid hinnata teise lepingupoole usaldusväärsust lepinguliste suhete täitmisel. Üks kriteerium isiku usaldusväärsuse hindamisel on see, kuidas isik on käitunud oma seniste lepinguliste kohustuste täitmisel. Kui isik on oma lepingulisi kohustusi hiljuti rikkunud, siis võib see sundida tehingu teist poolt olema temaga lepinguliste suhete loomisel reserveeritum. Andmeid võib edastada vaid juhul, kui isikuandmete töötlejal ja kolmandal isikul on selleks põhjendatud huvi (eeskätt siis huvi vältida ebausaldusväärsete isikutega lepingute sõlmimist). Teine oluline tingimus on, et selline andmete töötlemine ja edastamine ei tohi kahjustada andmesubjekti õigusi ülemääraselt. Oluline on, et töödelda võib vaid lepinguliste kohustuste rikkumist käsitlevaid andmeid - säte ei laiene sellistele isikuandmetele, mis ei ole lepinguliste kohustuste rikkumise seisukohalt olulised. Kuna lepingulise kohustuse rikkumine ei ole isikut püsivalt negatiivsest seisukohast iseloomustav fakt, siis ei tohi vaadeldavaid isikuandmeid töödelda ja edastada igavesti. Paragrahvi 11 lõige 7 kohustab selliste andmete töötlemise ja edastamise lõpetama, kui rikkumise lõppemisest on möödunud üle kolme aasta. Samuti on keelatud isikute kohta selliseid andmeid edastada juba siis, kui kohustuste rikkumisest on möödunud kõigest 30 päeva. 12.IKS § 33 lg 1 p 5 alusel maksehäirete avaldamise kohta kehtestatud AKI juhendis (tl 67-70) on selgitatud (§ 4), et nõuete kohtu kaudu sissenõudmisel algab nõude aegumistähtaeg kohtuotsuse jõustumisest. Tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 157 on jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg 10 aastat, mis algab kohtuotsuse jõustumisest või muu täitedokumendi väljaandmisest, kuid mitte enne nõude sissenõutavaks muutumist. Kui võlausaldaja ei kasuta oma õigust võlga kohtu kaudu välja nõuda, siis on AKI võlanõude aegumise hindamisel lähtunud TsÜS § 146 lõikest 1, mille järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt on nõuete aegumistähtaeg kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Inspektsioon ei saa anda hinnangut, kas isikute võlanõuded võlausaldaja ees on tekkinud õiguspäraselt või kas isikud on kohustusi võlausaldaja ees rikkunud tahtlikult. Arvestades võimalusega, et kohustusi võib olla rikutud tahtlikult, lähtub inspektsioon täitmata kohustuste puhul 10-aastasest aegumistähtajast. Et mitte asetada kohustuse täitnud isikuid ebavõrdsesse olukorda (kuivõrd isikuandmete kaitse seaduse § 11 lg 7 punkt 4 lubab nõude täitmisest veel 3 aasta jooksul andmeid avaldada), lähtub inspektsioon olukorras, kus kohustus on täitmata, kuid aegunud, proportsionaalsuse põhimõtet arvestava avaldamise maksimaalse tähtaja määramisel 13 aastast arvates nõude sissenõutavaks muutumisest. 13.Kohus asub käesoleval juhul sarnaselt hagejaga seisukohale, et hageja isikuandmete jätkuv avaldamine seonduvalt tema võlgnevustega võlausaldajatele 1730 eurot ja 442 eurot olukorras, mil nimetatud nõuded on vastavalt 08.09.2014 ja 27.06.2015 aegunud ning neid ei ole kuni selle ajani kohtu sisse nõutud, on hageja õigusi ülemääraselt kahjustav ja teenib mitte niivõrd hageja krediidivõimelisuse hindamise või muud samasugust eesmärki (IKS § 11 lg 6), kuivõrd tema survestamise eesmärki võlgnevuste tasumiseks, mida ei ole võimalik isikuandmete avaldamise kontekstis aktsepteerida. Kohus leiab, et kuivõrd käesolevas asjas ei ole tõendatud, et hageja oleks rikkunud oma lepingulisi kohustusi tahtlikult (hageja suhtes on tegemist negatiivse asjaolu tõendamisega, mida hea usu põhimõttest tulenevalt hageja ei pea ise tõendama, vt RKTKo 3-21124-14 p 26), samuti ei saa sellist järeldust tuletada asjaolust, et hageja ei ole võlgnevusi tasunud (vt RKTKo 3-2-1-67-14 p 37), tuleb vaidlusaluste nõuete aegumise puhul lähtuda üldisest tehingulisest aegumistähtajast vastavalt TsÜS § 146 lg 1, millest tulenevalt need aeguvad 3 aasta möödumisel alates sissenõutavaks muutumisest (TsÜS § 147 lg 1), muutudes seejärel mittetäielikeks kohustusteks (VÕS § 4), mis on vaatamata aegumisele küll jätkuvalt kehtivad, kuid mida võlausaldajal ei ole enam võimalik sundkorras täita. Kohus on seisukohal, et sellise

2-16-17964 täitmata lepingulise kohustuse puhul, mida ei ole võlausaldaja mingil põhjusel soovinud või suutnud üldise tehingulise aegumistähtaja jooksul (3 a) võlgnikult sisse nõuda (erinevalt aegumistähtaja jooksul sissenõutud, kuid täitmata kohustusest), ei ole hageja isikuandmete jätkuv avaldamine maksehäireregistris enam kui 6 aasta vältel (3 a TsÜS § 146 lg 1 + 3 a IKS § 11 lg 7 p 4) põhjendatud. Kohus hinnangul oleksid sellest pikema või kuni 13 aastase tähtaja kohaldamise puhul põhjendamatult võrdsustatud sellised aegunud ja täitmata kohustused, mida ei ole üldise aegumistähtaja jooksul võlgnikult üldse sisse nõutud ja sellised, mida on küll sisse nõutud, kuid mida ei ole suudetud maksimaalse aegumistähtaja jooksul (10 a) täita. Kohus leiab, et IKS § 11 lg

eesmärgiks ei ole mitte sundtäitmise asendamine võlgniku „karistamisega“maksehäireregistris isikuandmete avaldamise kaudu (lootuses, et isik selle tulemusena võlgnevuse tasub), vaid isiku maksekäitumisest kolmandate isikute informeerimine lepingu täitmisega/rikkumisega piirneval ajaperioodil. Kohtu hinnangul on võlgniku poolt võla tähtajaks mittetasumise korral võlausaldaja primaarseks õiguskaitsevahendiks täitmisnõude esitamine (VÕS § 100 lg 1 p 1), kuid juhul kui seda pole tehtud ja ka võlga pole aegumistähtaja jooksul tasutud, pole kohtu hinnangul põhjendatud maksehäire avaldamine kauem kui TsÜS § 146 lg-s 1 ja täiendavalt IKS § 11 lg 7 p 4 sätestatud tähtaja (3 + 3) möödumiseni. Pärast nimetatud tähtaega andmete jätkuv edastamine surveabinõuna riivab ülemääraselt hageja põhiõigusi. Seega kohus peab õigeks hagi kostjate I ja III suhtes rahuldada.

Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine 14.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldab hagi, jätab kohus menetluskulud solidaarselt kostjate I Ja III kanda. 15.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. 16.TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. 17.Hageja on 29.05.2018 kohtule esitanud menetluskulude nimekirja, millest nähtuvalt on hageja menetluskuluks seonduvalt nõuetega kostjate I ja III suhtes riigilõiv 300 eurot (a 150 eurot nõude kohta) ja õigusabikulu 320 eurot, kokku 640 eurot. Kostjad I ja III hageja menetluskulusid ei vaidlustanud (tl 158-159). Kohus leiab, et hageja menetluskulud on põhjendatud.

2-16-17964 18.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud. 19.TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtu-lahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/ Viktor Brügel kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.