Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Geidi Sile ja Peeter Pällin
Otsuse tegemise aeg ja koht
31.01.2023, Tallinn
Kohtuasja number
2-20-3112
Kohtuasi
X hagi Julianus Inkasso OÜ vastu maksehäirete eemaldamiseks ning mittevaralise kahju hüvitise ja lisanduva viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 23.05.2022 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Julianus Inkasso OÜ apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
7280 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja X (isikukood XXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja advokaat Deivi Vaht Kostja Julianus Inkasso OÜ (registrikood 10686553), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Maarja Pild ja Karmen Turk
Menetluse liik
Kohtuistungil 11.01.2023
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 23.05.2022 otsus tühistada osas, milles kohus rahuldas hagi täies ulatuses ja kohustas kostjat esitama portaali www.taust.ee pidajale Krediidiregister OÜ-le avaldus hageja kohta 30.09.2010 avaldatud maksehäire kustutamiseks (resolutsiooni punkt 2.2). Samuti muuta menetluskulude jaotust. Muus osas jätta otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt lahendi põhjendusi.
2.Otsuse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 1) Hagiavaldus rahuldada osaliselt. 2) Kohustada Julianus Inkasso OÜ-d esitama portaali www.taust.ee pidajale Krediidiregister OÜ-le avaldus järgmise X kohta avaldatud maksehäire eemaldamiseks: Nõudja Julianus Inkasso OÜ, nõude kuupäev 01.08.2009, võlgnevus 2043.44 eurot, staatus avalikustatud.
2-20-3112 3) Jätta rahuldamata hagi kohustada Julianus Inkasso OÜ-d esitama portaali www.taust.ee pidajale Krediidiregister OÜ-le avaldus järgmise X kohta avaldatud maksehäirete eemaldamiseks: Nõudja Julianus Inkasso OÜ, nõude kuupäev 30.09.2010, lõppkuupäev 09.06.2020, valdkond telekommunikatsioon, võlgnevus 659.14 eurot, staatus lahendatud (09.06.2020). 4) Välja mõista Julianus Inkasso OÜ-lt X kasuks mittevaralise kahju hüvitis 1000 eurot ja viivis põhinõudelt (1000 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates maakohtu otsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni.
3.Julianus Inkasso OÜ apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Rahuldada vandeadvokaadi abi Deivi Vaht 11.01.2023 taotlus riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude kindlaksmääramiseks ja hüvitamiseks osaliselt ning määrata ringkonnakohtus riigi õigusabi osutaja tasu suuruseks 158 eurot.
5.Jätta menetluskulud mõlemas kohtuastmes kummagi poole enda kanda, välja arvatud otsuse resolutsiooni punktides 6 ja 7 käsitatavad kulud.
6.Mõista Julianus Inkasso OÜ-lt välja Eesti Vabariigi kasuks menetluskuludest, mille tasumisest oli X vabastatud, kokku 1258.08 eurot, mis tuleb tasuda 15 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest. Tasumisega viivitamisel tuleb Julianus Inkasso OÜ-l tasuda Eesti Vabariigile viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses kuni nõude 1258.08 eurot täitmiseni. Makseinfo on lisatud otsusele.
7.Vabastada X riigilõivu osalise tasumise kohustusest riigituludesse. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Osas, millega ringkonnakohus määras kindlaks riigi õigusabi tasu ja kulude suuruse, võib RÕS § 23 lõigete 1 ja 4 ning TsMS § 178 lõike 2 järgi esitada määruskaebuse menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, samuti advokatuur, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamiseks õigustatud isikul on õigus esitada määruskaebus ringkonnakohtu määruse peale, millega ringkonnakohus määras kindlaks riigi õigusabi tasu ja kulud, sõltumata vaidlustatava summa suurusest, kui see kitsendab tema õigusi (Riigikohtu määrus nr 3-2-1-106-15, punkt 7; otsus nr 3-2-1-40-15).
2-20-3112
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Hageja esitas 26.02.2020 hagi (täpsustatud 29.09.2020, 21.10.2020, 14.09.2021) kostja vastu avaldatud maksehäirete eemaldamiseks ning mittevaralise kahju hüvitise ja lisanduva viivise väljamõistmiseks. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.
2.Kostja on avaldanud portaalis www.taust.ee 2 maksehäiret hageja kohta: esimese järgi on hagejal võlgnevus 2043.44 eurot ja teise järgi 659.14 eurot. Teise häire staatus on „lahendatud“. Avaldamine on õigusvastane, sest hagejal puuduvad võlgnevused. Võlgnevuse 2043.44 eurot kujunemine on ebaselge ja suurus ebaõige. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks kontrollinud edastatavate andmete õigsust. Alternatiivselt on nõuded aegunud, mistõttu ei ole nende avaldamine enam põhjendatud. Hageja on korduvalt palunud kostjal lõpetada andmete avaldamine, kuna need häirivad hageja igapäevast elukorraldust. Hagejal ei ole võimalik üürida korterit, osta soodsatel tingimustel järelmaksuga telefoni jne. See tõi kaasa hagejale paanikahood ning depressiooni, mille tõttu on tema vaimne tervis halvenenud. Kostja tõttu on hageja kaotanud töövõime ja kostja põhjustanud talle õigusvastaselt kahju.
3.Hageja palus: 1) kohustada kostjat esitama portaalipidajale Krediidiregister OÜ-le avaldus maksehäirete kustutamiseks; 2) mõista kostjalt välja õiglane mittevaralise kahju hüvitis kohtu äranägemisel koos viivisega seaduses sätestatud määras alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni. Kostja vastuväited
4.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
5.Võlgnevuse 2043.44 eurot aluseks on hageja ja Tele 2 Eesti AS vahel 2006. a sõlmitud mobiiltelefonide järelmaksulepingud ja mobiilsideteenuse kasutamise leping. Hagejal tekkis lepingute alusel võlgnevus 14 674.30 krooni, mida ei ole tasutud. Tele 2 Eesti AS loovutas nõude hageja vastu kostja õiguseellasele, kes asus võlgnevust sisse nõudma.
6.Võlgnevuse 659.14 eurot aluseks on Harju Maakohtu 06.02.2008 otsus tsiviilasjas nr 2-07-44515, millega kohus mõistis hagejalt Elisa Eesti AS kasuks välja 10 000 krooni. Elisa Eesti AS loovutas nõude kostja õiguseellasele. Kuna võlgnevust ei tasutud, toimus täitemenetlus, mille raames tasus hageja võlgnevuse alles 2020. a. Pärast nõude rahuldamist tegi kostja võlgnevuste portaali 09.06.2020 kande „lahendatud“, mis tähendab, et nõue on tasutud.
7.Andmete avaldamine on õigustatud. Hageja ei ole tahtlikult võlgnevusi tasunud, põhjustades ise maksehäirete avaldamise ja hagejale pidi andmete avaldamine olema ette nähtav. Võlgnevuse nähtavaks tegemine oli proportsionaalne ja mõõdukas. Andmete avaldamiseks esines õigustatud huvi, et näidata krediidiasutustele ja teistele isikutele hageja käitumist kohustuste täitmisel, et isikud saaksid kasutada andmeid otsustamaks, kas sõlmida hagejaga lepinguid. Nõuded ei ole aegunud. Isegi kui nõuded on aegunud, ei ole kostja avalikustamisel ületanud praktikas aktsepteeritud aegunud nõuete nähtavaks tegemise tähtaega.
8.Paljasõnalised on hageja väited, et avaldatud andmed häirivad tema igapäevategevust. Kostja hinnangul ei ole hagejale mittevaralist kahju tekkinud.
2-20-3112 Maakohtu otsus ja põhjendused
9.Maakohus rahuldas hagi ja kohustas kostjat esitama portaali www.taust.ee pidajale Krediidiregister OÜ-le avaldus hageja kohta avaldatud hagetavate maksehäirete eemaldamiseks. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 1000 eurot ja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja määras määrata kulude rahalise suuruse kindlaks pärast lõpplahendi jõustumist.
10.Kohus tuvastas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lõike 1 ning § 231 lõigete 2 ja 4 alusel järgmised asjas tähtsust omavad asjaolud: kostja avaldas portaalis www.taust.ee 01.08.2009 andmed selle kohta, et hagejal on võlgnevus 2043.44 eurot (t II kd lk 34); kostja avaldas portaalis www.taust.ee 30.09.2010 andmed selle kohta, et hagejal on võlgnevus 659.14 eurot (t II kd lk 34).
11.Hageja selgitas 19.04.2021 kohtuistungil, et soovib kostja vastu esitatud nõuetes tugineda deliktile (t II kd lk 87-94). Hageja leidis, et andmete avaldamisel on kostja rikkunud tema isikuandmete töötlemise reegleid. Alternatiivselt oli hageja seisukohal, et avaldatud andmed on ebaõiged ja kahjustavad tema mainet või, alternatiivselt, et andmed võimaldavad väärtustada teda ebakohase ja tema au teotava väärtushinnanguga. Kostja on tekitanud õigusvastaselt kahju, mistõttu on hageja õigustatud nõudma maksehäirete eemaldamist ja kahjuhüvitise väljamõistmist.
12.Hageja maksehäirete eemaldamise nõude aluseks võib olla VÕS § 1043, § 1045 lõike 1 punkt 7 ja lõige 3, § 1050, isikuandmete kaitse seadus (IKS) ja VÕS § 1055 lõige 1, kui leiab tõendamist andmete töötlemise reeglite rikkumine või VÕS § 1045 lõike 1 punkt 4, § 1046, § 1047, § 1050 ja § 1055 lõige 1, kui leiab tõendamist hageja kohta ebaõigete ja / või tema au teotavate andmete avaldamine. Kohtupraktikas märgitakse, et kostja käitumise väidetava vastuolu korral isikuandmete kasutamiseks ja avalikustamiseks erinorme sätestava IKS-iga, on otstarbekas alustada kostja tegevuse õigusvastasuse analüüsimist VÕS § 1045 lõike 1 punkti 7 ja lõike 3 alusel. Kui kohus ei tuvasta IKS-i nõuete rikkumist, tuleks vajadusel hinnata, kas kostja on rikkunud hageja isiklikke õigusi VÕS § 1045 lõike 1 punkti 4 mõttes (Riigikohtu otsus nr 2-15-16007, punkt 10). VÕS § 1045 lõike 1 punkti 7 mõttes saavad kaitsenormideks olla ka IKS-i sätted, mis reguleerivad isikuandmete töötlemise (sh avalikustamise) tingimusi ja korda (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-159-14, punkt 13). Seega analüüsib kohus hageja maksehäirete eemaldamise nõuet esmalt VÕS § 1045 lõike 1 punkti 7 ja lõike 3 ning IKS-i alusel.
13.Vaidlusaluste maksehäirete avaldamine toimus 01.08.2009 ja 30.09.2010. Kohus kohaldab vaidluse lahendamisel kuni 31.12.2010 kehtinud IKS-i redaktsiooni, kuna see kehtis andmete avaldamise ajal (edaspidi IKS2010). Kostja on tunnistanud 14.06.2021 ja 21.10.2021 menetlusdokumentides (t II kd lk 98, 136), et tegutses andmete avaldamisel vastutava töötlejana (IKS2010 § 7 lõiked 1 ja 3).
14.Esmalt käsitleb kohus 01.08.2009 maksehäiret, mille järgi on hagejal võlgnevus 2043.44 eurot. Kostja selgitas, et võlgnevuse aluseks on hageja ja Tele 2 Eesti AS vahel 2006. a sõlmitud mobiiltelefonide järelmaksuleping ja mobiilsideteenuse leping. Kostja lepingut ei esitanud, kuid esitanud on lepingu alusel hagejale 06.04.2006 väljastatud arve, mille järgi on hagejal kohustus tasuda 14 674.30 krooni (t II kd lk 74-75). Kostja väitel ei ole hageja arvet tasunud. Tele 2 Eesti AS loovutas 10.07.2008 nõuded hageja vastu kostja õiguseellasele (t II kd lk 99-
2-20-3112 107). Kostja seisukohtadest nähtuvalt on käsitatava maksehäire tegemise aluseks hageja võlgnevus 06.04.2006 arve alusel.
15.Kohtu hinnangul on kostja piisavalt tõendanud, et Tele 2 Eesti AS ja hageja vahel olid lepingulised suhted. Kostja on 14.12.2020 selgitanud, et võlanõude aluseks olevad dokumendid on arhiivist hävitatud kooskõlas dokumentide mõistliku ja vajaliku säilitamise tähtajaga (t II kd lk 63-68). Hageja ei ole menetluse kestel vaidlustanud, et tema ja Tele 2 Eesti AS vahel olid lepingulised suhted. Hageja avaldas 19.04.2021 kohtuistungil, et ei vaidlusta arvet (t II kd lk 87-94). Hageja väitest järeldub, et tema hinnangul oli arve väljastatud õiguslikul alusel. Hageja ei ole menetluses ka väitnud, et arve võinuks olla väljastatud mingil muul kostja poolt väidetust erineval alusel.
16.Kohtu hinnangul on arve hinnatav kaudse tõendina (Riigikohtu otsus nr 2-17-124505, punkt 14.3.3) Tele 2 Eesti AS ja hageja vahel sõlmitud lepingu kohta. Arvestades aga kostja selgitust alusdokumendi (hageja ja Tele 2 Eesti AS vahel sõlmitud leping) esitamise võimatuse kohta ja eelnevalt viidatud hageja seisukohti, tõendab hagejale 06.04.2006 väljastatud arve lepingulisi suhteid tema ja Tele 2 Eesti AS vahel. Lepingu sisuks oli mobiiltelefonide ostmine järelmaksuga ja sideteenuste osutamine.
17.Puudub vaidlus, et kostja avaldas andmed selle kohta, et hagejal on võlgnevus 2043.44 eurot. Andmed füüsilise isiku võlgnevuse kohta on isikuandmed IKS § 4 lõike 1 mõttes ning nende andmete kogumine, salvestamine ja avalikustamine on andmete töötlemine IKS § 5 mõttes (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-80-13, punkt 32). Kohus leiab, et kostja, avaldades andmeid hageja võlgnevuse kohta, töötles viimase isikuandmeid IKS § 5 mõttes.
18.Isikuandmete töötlemine on IKS § 10 lõike 1 järgi lubatud üldjuhul üksnes andmesubjekti nõusolekul. 19.04.2021 kohtuistungil avaldas hageja, et ei andnud nõusolekut oma isikuandmete töötlemiseks. Samal istungil väitis kostja, et hageja nõusolek sisaldus hageja ja Tele 2 Eesti AS vahel sõlmitud lepingus (t II kd lk 87-94). Kostja ei ole oma väidet tõendanud ja seetõttu tuvastab kohus, et kostjal ei olnud hageja nõusolekut isikuandmete töötlemiseks.
19.IKS § 14 lõike 1 punkti 4 järgi on isikuandmete töötlemine lubatud andmesubjekti nõusolekuta, kui isikuandmeid töödeldakse andmesubjektiga sõlmitud lepingu täitmiseks või lepingu täitmise tagamiseks, välja arvatud delikaatsete isikuandmete töötlemine. Andmed isiku võlgnevuse kohta ei ole delikaatsed isikuandmed IKS § 4 lõike 2 mõttes, mille töötlemisele kehtivad IKS-ist tulenevad lisapiirangud (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-80-13, punkt 32). Kuna kostja on omandanud Tele 2 Eesti AS-ilt lepingust tulenevad nõuded hageja vastu, oli kostjal IKS § 14 lõike 1 punkti 4 alusel õigus avaldada andmeid hageja võlgnevuse kohta, sest isikuandmete töötlemise eesmärgiks oli sundida hagejat täitma lepingust tulenevad kohustused. Kohtupraktika aktsepteerib võlausaldaja õigust avaldada andmeid isiku võlgnevuse kohta eesmärgiga mõjutada viimast kohustusi täitma (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-67-10, punkt 22).
20.Isikuandmete töötlemisel pidi kostja järgima IKS-s sätestatud põhimõtteid. IKS § 6 punkti 1 järgi võib isikuandmeid koguda vaid ausal ja seaduslikul teel. IKS § 6 punkti 5 kohaselt peavad isikuandmed olema ajakohased, täielikud ning vajalikud seatud andmetöötluse eesmärgi saavutamiseks. Isikuandmete töötleja kohustuse avalikustada tõeseid andmeid sätestab ka IKS § 24 punkt 2, mille järgi on isikuandmete töötleja kohustatud tagama, et isikuandmed on õiged ja kui see on eesmärkide saavutamiseks vajalik, viimases seisus.
21.Hageja väitis, et andmed võlgnevuse 2043.44 eurot kohta on ebaõiged, sest 06.04.2006 arvel väljatoodud summa 14 674.30 krooni teeb eurodes 937.85 (t II kd lk 74-75). Lisaks on
2-20-3112 andmed ebaõiged sellepärast, et hageja on võlgnevuse osaliselt või alternatiivselt täielikult tasunud. Kostja selgitas 14.12.2020 vastuses, et maksehäires avaldatud võlgnevus on kujunenud järgmiselt: põhinõue 938.18 eurot, viivis 938.18 eurot, leppetrahv 167.08 eurot. Seega on kostja põhjendanud võlgnevuse kujunemist ja hageja väide, et arvel ja maksehäires esitatud summad ei klapi, mis kinnitavat andmete ebaõigsust, ei ole asjakohane. Hageja ei ole selgitanud ka, milles seisneb iga võlgnevuse komponendi ebaõigsus. Hageja ei ole tõendanud väidet võlgnevuse osalise või täieliku tasumise kohta. Seetõttu leiab kohus, et kostja on avaldanud tõesed andmed, et hagejal on võlgnevus 2043.44 eurot. Seega on kostja käitunud hageja isikuandmete töötlemisel kooskõlas IKS § 6 punktidega 1 ja 5, § 14 lõike 1 punktiga 4 ning § 24 punktiga 2.
22.Hageja oli seisukohal, et Tele 2 Eesti AS 06.04.2006 arvest tulenev nõue on aegunud ning andmete avaldamine aegunud nõude kohta on hageja jaoks ülemäära koormav. Hageja hinnangul ei saa aegunud võlgnevuse avaldamist õigustada vajadusega hinnata tema krediidivõimelisust. Kostja oli seevastu seisukohal, et andmete töötlemine oli põhjendatud, sest see oli vajalik hageja maksevõime hindamiseks, nõue ei ole aegunud.
23.IKS § 14 lõike 1 punkt 1 sätestab, et isikuandmete töötlemine on lubatud andmesubjekti nõusolekuta, kui isikuandmeid töödeldakse seaduse alusel. IKS § 11 lõiked 6 ja 7 annavad töötlejale õiguse andmeid töödelda isikute krediidivõimelisuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil. Seejuures ei nõua andmete töötlemine viidatud eesmärgil andmesubjekti nõusolekut (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-70-11, punkt 19). IKS § 11 lõige 6 sätestab, et isikute krediidivõimelisuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil kolmandatele isikutele edastamiseks mõeldud isikuandmete töötlemine on lubatud üksnes juhul, kui kolmandal isikul on isikuandmete töötlemiseks õigustatud huvi (punkt 1); andmete edastaja on tuvastanud kolmanda isiku õigustatud huvi, kontrollinud edastatavate andmete õigsust ning registreerinud andmeedastuse (punkt 2).
24.Hageja on väitnud, et kolmandad isikud, kellega tema soovis lepingulistesse suhetesse astuda (nt sõlmida üürileping või osta järelmaksuga telefoni), on keeldunud lepingu sõlmimisest viidates mh kostja poolt avaldatud andmetele võlgnevuste kohta. Eeltoodust nähtub, et kolmandatel isikutel oli õigustatud huvi selle vastu, et kostja avaldaks andmeid hageja võlgnevuse kohta, sest see aitas neil hinnata hageja maksevõimet ja otsustada, kas sõlmida temaga leping või mitte. Seega on täidetud IKS § 11 lõike 6 punktis 1 sätestatud eeldus hageja isikuandmete töötlemiseks. Hageja selgitusest järeldub ka, et kostja oli tuvastanud kolmandate isikute õigustatud huvi andmete vastu, sest edastatud teave aitas hinnata kolmandatel isikutel hageja maksevõimet ja otsustada temaga lepingute sõlmimise üle. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostja avaldatud teave hageja võlgnevuse 2043.44 euro kohta vastab tõele. Seega on täidetud IKS § 11 lõike 6 punktis 2 sätestatud eeldus isikuandmete töötlemiseks. Eeltoodust nähtub, et kostja on järginud hageja isikuandmete avalikustamisel IKS § 11 lõikes 6 sätestatud reegleid.
25.Kohus toob välja, et isegi kui IKS § 11 lõikes 6 sätestatud eeldused andmete edastamiseks on täidetud, ei ole isiku krediidivõimelisuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil andmete kogumine ja kolmandatele isikutele edastamine lubatud siiski IKS § 11 lõike 7 punkti 2 kohaselt. Mainitud säte näeb ette, et lõikes 6 nimetatud eesmärgil andmete kogumine ja kolmandatele isikutele edastamine ei ole lubatud, kui see kahjustaks ülemääraselt andmesubjekti õigustatud huve.
2-20-3112
26.Kohtupraktikas tuuakse välja, et IKS § 11 lõike 7 punktis 2 sätestatud alus sisaldab kaalutlusruumi. Nimetatud piirangu kohaldamisel tuleb hinnata andmesubjekti õigustatud huvide kahjustamise määra ehk iga kord konkreetse juhtumi asjaoludele tuginedes tuleb kaaluda, kas vajadus isiku nõusolekuta isikuandmete edastamiseks kolmandatele isikutele kaalub üles andmesubjekti õiguste ja huvide riive (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-70-11, punkt 25). IKS § 11 lõike 7 punkti 2 sõnastusest ei tulene, et ülemäärast kahjustamist tuleks hinnata üksnes andmete edastamise kestuse kontekstis (Riigikohtu otsus nr 2-17-1026, punkt 25). Nõude aegumist on võimalik arvestada andmesubjekti õigustatud huvide kahjustamise kaalumisel IKS § 11 lõike 7 punkti 2 alusel. Mida pikema perioodi järel toimub isikuandmete töötlemine, sh edastamine, seda intensiivsemalt riivab see andmesubjekti põhiõigusi, eelkõige eraelu puutumatust, ning seda kaalukam peab olema andmete kolmandatele isikutele edastamise vajadus. 10 aasta pikkuse aegumistähtaja (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lõige 4) ning lisaks analoogiast IKS § 11 lõike 7 punktiga 4 tuleneva 3 aasta pikkuse tähtaja möödumisel on andmete edasine edastamine andmesubjekti õigustatud huve üldjuhul ülemäära kahjustav, sest lepinguliste kohustuste rikkumine ei ole isiku usaldusväärsust sedavõrd kauakestvalt negatiivselt iseloomustav asjaolu (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-70-11, punkt 22).
27.Praegu väidab hageja, et võlausaldaja nõue tema vastu tasuda 2043.44 eurot on aegunud, mistõttu andmete avalikustamine on tema jaoks ülemäära koormav. Kohus leiab, et Tele 2 Eesti AS poolt hagejale 06.04.2006 väljastatud arvest tuleneva nõude aegumistähtaeg on 3 aastat TsÜS § 146 lõike 1 alusel. Nõude aegumistähtaeg hakkas TsÜS § 147 lõike 3 teise lause alusel kulgema alates 01.01.2007. Kostja ei ole tõendanud, et hageja on rikkunud kohustusi tahtlikult, mistõttu ei kohaldu 10 aasta pikkune aegumistähtaeg TsÜS § 146 lõike 4 alusel. Seega aegus arvest tulenev nõue 31.12.2009. Koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegusid TsÜS § 144 alusel kõrvalkohustused.
28.Kostja esitas väite, et arvest tuleneva nõude aegumistähtaeg oli perioodil 28.09.200619.04.2007 peatunud TsÜS § 160 lõike 2 punkti 3 alusel, sest kostja oli esitanud tsiviilasjas nr 2-06-26652 maksekäsu kiirmenetluse avalduse hagejalt võlgnevuse väljanõudmiseks. Kostja avaldas 14.12.2020 vastuses, et maksekäsu kiirmenetluses ei õnnestunud hagejale kohtumaterjale kätte toimetada, mistõttu lõpetas kohus menetluse (t II kd lk 63-68). Hageja kinnitas 19.04.2021 istungil, et tema ei olnud maksekäsu kiiremenetlusest teadlik. Kostja tunnistas samal istungil, et pärast maksekäsu kiirmenetluse ebaõnnestumist ei ole võlausaldaja esitanud kohtusse hagi võlgnevuse väljamõistmiseks (t II kd lk 87-94). Kohus märgib, et kuna võlausaldaja ei ole pärast maksekäsu kiirmenetluse lõppemist esitanud kohtusse hageja vastu hagi, ei ole vaidlusalusest arvest tuleneva nõude aegumine TsMS § 484 lõikest 6 tulenevalt peatunud maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise tõttu (vt Riigikohtu määrus nr 3-2-1-50-12, punkt 16). Seega aegus arvest tulenev nõue eelnevalt kohtu poolt väljatoodud kuupäeval. Kostja ei ole toonud kohtu ette asjaolud, millest nähtuvalt oleks aegumistähtaeg peatunud või katkenud mingil muul seaduses sätestatud alusel.
29.Kohus toob välja, et 13 aasta pikkune tähtaeg (TsÜS § 146 lõige 4, IKS § 11 lõike 7 punkt 4), mille jooksul andmete edastamist aegunud nõude kohta peetakse reeglina lubatavaks IKS § 11 lõike 7 punkti 2 alusel, saabus 31.12.2019. Kohus leiab, et andmete edastamine alates 01.01.2020 on hageja õigustatud huve ülemäära kahjustav. Kostja ei toonud kohtu ette selliseid kaalukaid asjaolusid, millest nähtuks, et andmete avaldamine aegunud nõude kohta kauem kui 13 aastat oleks põhjendatud.
2-20-3112
30.Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostjal puudub alates 01.01.2020 IKS § 11 lõike 7 punkti 2 alusel õigus edastada andmeid selle kohta, et hagejal on Tele 2 Eesti AS poolt 06.04.2006 väljastatud arve alusel võlgnevus 2043.44 eurot. Kuna kostja on rikkunud IKS § 11 lõike 7 punkti 2, on ta tekitanud hagejale õigusvastaselt kahju VÕS § 1045 lõike 1 punkti 7 mõttes. Kostja ei ole tõendanud, et kahju tekitamine ei ole õigusvastane VÕS § 1045 lõigete 2 ja 3 alusel ega et ta ei ole kahju tekitamises süüdi VÕS § 1050 alusel.
31.IKS § 21 lõike 2 punkt 2 sätestab, et kui isikuandmete töötlemine ei ole seaduse alusel lubatud, on andmesubjektil õigus nõuda isikuandmete avalikustamise või neile juurdepääsu võimaldamise lõpetamist. Kohus leiab, et viidatud sätet tuleb kohaldada koosmõjus VÕS § 1055 lõike 1 esimese lausega, mis näeb ette, et kui kahju õigusvastane tekitamine on kestev või kui kahju õigusvastase tekitamisega ähvardatakse, võib kannatanu või isik, keda ähvardati, nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist või sellega ähvardamisest hoidumist.
32.Kostja ei tõendanud, et hageja peab VÕS § 1055 lõike 2 alusel taluma kahju õigusvastast tekitamist. Kohus rahuldab hageja nõude ja kohustab kostjat esitama IKS § 21 lõike 2 punkti 2 ja VÕS § 1055 lõike 1 esimese lause alusel portaali www.taust.ee pidaja Krediidiregister OÜle avalduse 01.08.2009 avaldatud maksehäire eemaldamiseks.
33.Kuna hageja nõue kohustada kostjat maksehäire kustutama rahuldatakse VÕS § 1045 lõike 1 punkti 7, § 1050 ja § 1055 lõike 1 alusel, puudub vajadus käsitada nõuet VÕS § 1045 lõike 1 punkti 4, § 1046, § 1047, § 1050 ja § 1055 lõike 1 alusel.
34.30.09.2010 avaldatud maksehäire aluseks on Harju Maakohtu 06.06.2008 otsus nr 2-07-44515, millega mõisteti hagejalt Elisa Eesti AS-i kasuks välja võlgnevus 10 000 krooni. Maakohtu otsuse järgi tulenes nõue hageja vastu poolte vahel 2005. a septembris ja oktoobris sõlmitud mobiilsideteenuse kasutamise lepingust ja mobiiltelefoni järelmaksuga müügilepingutest (t II kd lk 69-70). Tallinna Ringkonnakohus jättis 16.09.2008 otsusega maakohtu otsuse muutmata (t II kd lk 71-73). Kostja on tõendanud, et Elisa Eesti AS on loovutanud nõude kostja õiguseellasele (t II kd lk 137-143).
35.Kohus jääb seisukoha juurde, et andmed hageja võlgnevuse kohta on isikuandmed IKS § 4 lõike 1 mõttes ning et kostja, avalikustades neid, on töödelnud hageja isikuandmeid. Kohtule esitatust nähtub, et hageja ei ole andnud nõusolekut IKS § 10 lõike 1 mõttes võlgnevuse avalikustamiseks. Kostja väide, et nõusolek võis sisalduda lepingus, on tõendamata.
36.Isikuandmete töötlemine on lubatud andmesubjekti nõusolekuta, kui täidetud on seaduses sätestatud alused. Kohtu hinnangul oli kostjal õigus edastada andmed võlgnevuse 659.14 eurot kohta IKS § 14 lõike 1 punkti 4 alusel. Pooled ei vaidle, et hagejal oli võlgnevus 659.14 eurot, mistõttu on kostja avaldanud õigeid andmeid. Seega on kostja järginud IKS § 6 punkte 1 ja 5, § 14 lõike 1 punkti 4 ja § 24 punkti 4.
37.Puudub vaidlus, et hageja tasus võlgnevuse hiljemalt 09.06.2020, mistõttu tegi kostja märgitud kuupäeval portaali kande „lahendatud“. Kohus leiab, et pärast võlgnevuse tasumist kaotas kostja õiguse avaldada andmeid hageja võlgnevuse kohta IKS § 14 lõike 1 punkti 4 alusel. Andmete avalikustamine tasutud võlgnevuse kohta ei teeni lepingu täitmise või lepingu täitmise tagamise eesmärki. Samas ei ole kostja veenvalt põhjendanud, et andmete edastamine pärast võlgnevuse kustutamist oli vajalik hageja maksevõime hindamiseks ja et kolmandal isikul oli õigustatud huvi vastavate andmete vastu. Seetõttu asub kohus seisukohale, et alates
2-20-3112 09.06.2020 puudus kostjal IKS § 11 lõike 6 alusel õigus edastada andmeid hageja võlgnevuse 659.14 eurot kohta.
38.Kohus leiab, et andmete edastamine tasutud võlgnevuse kohta ei ole lubatud ka IKS § 11 lõike 7 punkti 2 alusel, sest see kahjustab ülemäära hageja õigustatud huve. Võlgnevuse tasumisega loetakse täidetuks lepingust tulenevad kohustused, mistõttu puudub kostjal õiguslik alus jätkata andmete edastamisega, sundimaks hagejat lepingulisi kohustusi täitma. Kostja ei ole toonud kohtu ette selliseid kaalukaid asjaolusid, millest nähtuks, et andmete avaldamine pärast võlgnevuse tasumist oleks põhjendatud. Kohtu hinnangul on kostja ise möönnud, et võlgnevuse avaldamine ei ole põhjendatud. 28.02.2022 istungil selgitas esindaja, et nõue on tasutud; kostja on peatanud menetluse ajaks maksehäire avaldamise; nõude puhul sai avaldamise tähtaeg läbi ja seda nõuet kostja enam ei avaldaks (t II kd lk 159-160). Sellest nähtub, et ka kostja hinnangul puudub mõjuv põhjus andmete edastamiseks tasutud võlgnevuse kohta.
39.Kuna kohus on eelnevalt leidnud, et kostjal puudus õigus edastada andmeid hageja poolt tasutud võlgnevuse kohta, puudub vajadus analüüsida, kas ja millal aegus nõue tasuda 659.14 eurot.
40.Kohus on eelnevalt leidnud, et kostja on oma käitumisega rikkunud IKS § 11 lõiget 6 ja sama sätte lõike 7 punkti 2 ning § 14 lõike 1 punkti 4. Kohus leiab, et kostja on oma käitumisega tekitanud hagejale õigusvastaselt kahju VÕS § 1045 lõike 1 punkti 7 mõttes. Kostja ei ole tõendanud, et kahju tekitamine ei ole õigusvastane VÕS § 1045 lõigete 2 ja 3 alusel ega et ta ei ole kahju tekitamises süüdi VÕS § 1050 alusel. Kostja ei ole tõendanud, et hageja peab VÕS § 1055 lõike 2 alusel taluma kahju õigusvastast tekitamist.
41.Kohus rahuldab hageja nõude ja kohustab kostjat esitama IKS § 21 lõike 2 punkti 2 ja VÕS § 1055 lõike 1 esimese lause alusel portaali www.taust.ee pidaja Krediidiregister OÜ-le avalduse 30.09.2010 avaldatud maksehäire eemaldamiseks.
42.Kuna hageja nõue kohustada kostjat maksehäire kustutama rahuldatakse VÕS § 1045 lõike 1 punkti 7, § 1050 ja § 1055 lõike 1 alusel, puudub vajadus hinnata nõuet VÕS § 1045 lõike 1 punkti 4, § 1046, § 1047, § 1050 ja § 1055 lõike 1 alusel.
43.Mittevaralise kahju tekkimise korral määrab kohus hüvitise VÕS § 127 lõike 6 ja TsMS § 366 järgi kindlaks kõiki asjaolusid arvestades õiglase äranägemise järgi. VÕS § 128 lõike 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134 lõike 2 järgi tuleb isikuõiguste rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma. VÕS § 134 lõike 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Sama sätte lõikest 6 tuleneb, et isikuõiguse rikkumise eest mittevaralise kahju hüvitise määramisel võib kohus lisaks lõikes 5 sätestatule arvestada vajadust mõjutada kahju tekitajat hoiduma edasisest kahju tekitamisest, võttes seejuures arvesse kahju tekitaja varalist seisundit.
44.Kohtupraktikas tuuakse välja, et VÕS § 134 lõike 2 järgi tuleb isikuõiguste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral alati maksta kahjustatud isikule mõistlik rahasumma (Riigikohtu otsused nr 2-15-16007 (punkt 18), 2-18-15284 (punkt 14)). Seega piisab mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmiseks sellest, kui on tehtud kindlaks,
2-20-3112 et kostja vastutab hageja isikliku õiguse rikkumise eest. Mittevaralise kahju olemasolu ei pea hageja tõendama (Riigikohtu otsus nr 2-20-2032, punkt 13). Kuna mittevaralise kahju suurust ei saa rahaliselt mõõta, määrab kohus hüvitise suuruse VÕS § 127 lõike 6, § 134 lõigete 2, 5 ja 6 ning TsMS § 233 lõike 1 alusel diskretsiooniotsusega asjaolude alusel, arvestades mh rikkumise intensiivsust, kestust jms asjaolusid (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-80-13, punktid 19, 20). Praegu on hageja taotlenud TsMS § 366 järgi õiglast rahalist hüvitist kohtu äranägemisel. Sellisel juhul ei tohi kohtu väljamõistetud hüvitis olla sümboolse suurusega (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-18-13, punktid 21, 22).
45.Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostja on rikkunud IKS-i sätteid ja põhjustanud oma käitumisega hagejale õigusvastaselt kahju. Rikutud sätete eesmärgiks oli kaitsta hagejat mittevaralise kahju tekkimise eest (VÕS § 127 lõige 2). Hagejal tekkinud kahju on põhjuslikus seoses kostja rikkumisega (VÕS § 127 lõige 4). Kohus arvestab mittevaralise kahju hüvitise määramisel järgmisi asjaolusid: kostja on tekitanud hagejale õigusvastaselt kahju 2 maksehäire avaldamisega; hageja on 2016. a ja 2017. a korduvalt palunud kostjal lõpetada võlgnevuse andmete edastamine (t II kd lk 128 pöördel - 131, 132); kostja on tekitanud hagejale kahju hooletusest (kohus tuvastas eelnevalt, et kostja on kahju tekitamises süüdi VÕS § 1050 alusel; viidatud sätte alusel eeldatakse kahju tekitamist hooletusest (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-127-08, punkt 15)); kohtule ei ole esitatud asjaolusid, millest nähtuvalt oleks kostja tekitanud kahju raskest hooletusest või tahtlikult; hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada perioodi, mille jooksul on kostja hagejale kahju õigusvastaselt tekitanud (kohus eelnevalt tuvastas, et kostjal ei olnud alates 01.01.2020 õigust avalikustada esimest maksehäiret ja alates 09.06.2020 teist maksehäiret); alates viidates kuupäevadest hakkas kostja tekitama hagejale õigusvastaselt kahju; esindaja selgitas 28.02.2022 istungil, et kostja otsustas peatada maksehäirete avaldamise praeguse menetluse ajaks (t II kd lk 159-160); kostja võis peatada andmete avaldamise pärast hagimaterjalide kostjale kättetoimetamist, mis toimus 23.11.2020 (t II kd lk 58), seega on kostja tekitanud hagejale õigusvastaselt kahju vähemalt perioodil 01.01.2020 - 23.11.2020); hageja on väitnud, et kostja on oma tegevusega põhjustanud temale paanikahoogusid ja depressiooni, mis on viinud töövõime kaotamiseni; väiteid võiks arvestada hindamaks kostja tegevusega tekitatud ebameeldivate üleelamiste raskust, kuid hageja ei ole oma väiteid paanikahoogude ja depressiooni kohta tõendanud; Sotsiaalkindlustusameti 26.03.2019 otsus puude raskusastme tuvastamise kohta (t II kd lk 128) ei tõenda, et puue oleks põhjuslikus seoses kostja tegevusega; kohtupraktika analüüsi „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades 2018. 2019. aastal“ järgi (kättesaadav: https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/kohtupraktika%20anal%C3%BC%C3%BCs/07_ Mittevaraline_tsiviil.pdf) on kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurus võlgnevust puudutavate andmete õigusvastase avalikustamise korral olnud ca 1000 eurot; mittevaralise kahju hüvitis peab kandma üldpreventiivset eesmärki. Hinnates eeltoodud asjaolusid kogumis asub kohus seisukohale, et kostjalt tuleb mõista hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 1000 eurot.
46.Hageja taotlusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise kahjuhüvitiselt 1000 eurot VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni.
47.Kohus rahuldab hagi, mistõttu tuleb TsMS § 162 lõike 1 alusel jätta menetluskulud kostja kanda.
2-20-3112
48.Kohus määrab TsMS § 177 lõike 1 punkti 2 alusel menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Apellatsioonkaebus
49.Kostja palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata. Samuti palub kostja jätta menetluskulud mõlemas kohtuastmes hageja kanda. Maakohus rikkus otsust tehes nii menetlus- kui materiaalõigust.
50.Maksehäire 2043.44 eurot avaldamine oli õiguspärane vähemalt kuni 01.01.2022. Kuivõrd kostja palus maksehäire portaalist eemaldada juba 23.11.2020, ei ole kostja mistahes hetkel hageja andmeid õigusvastaselt töödelnud. Maakohus kohaldas ebaõigesti vaid varasemalt kehtinud IKS-i.
51.Kostja avaldas andmeid portaalile, aga mitte portaalis, sest portaali peab ja haldab Krediidiregister OÜ, mitte kostja. Kehtiva IKS-i kohaselt tulnuks kohaldada andmetöötluse alusena andmekaitse üldmääruse (IKÜM) art 6(1)(f) koosmõjus kehtiva IKS-ga. Samas ka kehtiva seaduse alusel jääb andmetöötluse alus samaks (õigustatud huvi) ja seega lõppjäreldusena on maakohus õigesti leidnud, et hagejal oli maksehäirega seonduvate isikuandmete töötlemiseks seaduslik alus.
52.Vaidlus apellatsioonimenetluses puudutab ainult küsimust, kas kostjal tekkis juba 01.01.2020 käibekohustus paluda maksehäire eemaldamist. Kostjat saanuks kohustada andmete eemaldamise taotlema kõige varem 01.01.2022, kuid siis ei olnud andmed enam avalikud. Seega ei ole kostja õigusvastaselt isikuandmeid töödelnud.
53.Maakohus kohaldas varasemalt kehtinud IKS § 11 lõike 6 punkti 4, mille kohaselt isikute krediidivõimelisuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil kolmandatele isikutele edastamiseks mõeldud isikuandmete töötlemine on lubatud üksnes juhul, kui kohustuse rikkumise lõppemisest on möödunud kuni 3 aastat. Maakohus kohaldas nimetatud sätet koosmõjus Riigikohtu järeldustega asjas nr 3-3-1-70-11 (punkt 22). Tegelikkuses tuli kohaldada avaldamise jätkumise ajal kehtinud seadust, mis lubab maksehäire infot töödelda / avaldada 10 + 5 aastat (IKS2019 § 10 lõike 2 punkt 5). Vaidlus puudutab uue seaduse kehtima hakkamisel jätkunud maksehäirete avaldamist. Kohtul tuli hinnata, kas jätkuv avaldamine hagi esitamise seisuga oli seaduspärane. Nimetatud nähtub otsesõnu IKÜM-i art-st 99, mille kohaselt kohaldub IKÜM andmetöötlusele alates 25.05.2018. Jätkuval töötlemisel ei ole võimalik lähtuda vaid varasemalt kehtinud seadusest ka põhjusel, et vastasel juhul tekib küsimus, kas siis andmesubjektidel ei ole ka IKÜM-st tulenevaid õigusi andmetöötluse osas, mis sai alguse enne määruse kohalduma hakkamist. Mistahes kestva avalikustamise osas kohalduvad alates 25.05.2018 IKÜM-st tulenevad õigused ja 15.01.2019 kehtima hakanud IKS-i sätted. IKS2019 § 10 lõike 2 punkti 5 järgi on võlasuhte rikkumisega seotud isikuandmete edastamine kolmandale isikule ja edastatud andmete töötlemine kolmanda isiku poolt lubatud andmesubjekti krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil või muul samasugusel eesmärgil kuni kohustuse rikkumise lõppemisest on möödunud 5 aastat. Rakendades Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-70-11 (punktis 22) sätestatut, on seega maksehäire avaldamine üldreeglina põhjendatud 10 + 5 aastat.
54.Maksehäire 659.14 eurot osas jättis maakohus kohaldamata IKS2019 § 10 lõike 2 punkti 4, mis lubab andmete töötlemist ka siis, kui kohustuse rikkumise lõppemisest on möödunud
2-20-3112 rohkem kui 5 aastat. Selle maksehäire avalikustamine on õiguspärane vähemalt kuni 01.01.2024 (lähtudes kohtuotsuse tegemise hetkest, on täitmise tähtajaks 10 aastat, millele lisandub 5 aastat). Kuigi kehtiva seaduse kohaselt tulnuks kohaldada andmetöötluse alusena IKÜM-i art 6(1)(f) koosmõjus kehtiva IKS-ga, siis lõppjäreldusena on maakohus õigesti leidnud, et maksehäirega seonduvate isikuandmete töötlemiseks oli seaduslik alus.
55.Maakohus seisukoht, et seadus ei luba maksehäiret avaldada, kui isik on võlgnevuse tasunud, on vastuolus IKS2019 § 10 lõike 2 punktiga 4, mille kehtestamise mõte on võimaldada andmetöötlust ka kuni rikkumise lõppemisest on möödunud 5 aastat. Juhul, kui kohus kohustab kostjat taotlema maksehäire eemaldama, ei teeni see säte enam oma eesmärki. Ka Riigikohus märkis asjas nr 3-2-1-126-06 (punkt 22), et IKS § 11 lõike 7 punktis 4 sätestatud piirang on seotud kohustuse rikkumise lõppemisega /---/.“ IKS2019 § 10 seletuskirjast tuleneb: „Finantssektor hindab maksevõimet preventiivselt enne lepingu sõlmimist (ja vajadusel lepingu muutmisel), mitte siis, kui rikkumine on toimunud. Tänapäeval on lepinguõiguse preventiivne funktsioon kasvutrendis ja see eeldab ka lepingueelsete läbirääkimiste käigus laenusaaja isikuandmete töötlemist. Vastutustundlik laenamine on vajalik eeskätt ülelaenamise ja sellega kaasnevate negatiivsete mõjude vältimiseks ning see võimaldab tarbijal hinnata võetava krediidi sobivust isikliku krediidihuvi ja finantsolukorraga ning hinnata krediidi võtmisega kaasnevaid riske. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma muuhulgas andmeid tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise kohta.“; „Lisaks on pikendatud aega, millal võib andmeid töödelda ning ajaliseks piiriks on pandud 5 aastat.“; „Praktikas kasutatakse võlasuhte rikkumisega seotud infot lisaks krediidivõimelisuse hindamisele ka muudel juhtudel, näiteks isiku usaldusväärsuse hindamiseks tööle kandideerimisel või enne temaga lepingulistesse suhetesse astumist, samuti laenusaajate maksehäirete või üürnike maksevõime kontrollimiseks. Krediidivõimelisuse hindamine on oluline ja kaitseb avalikku huvi, kuid ka muud eelnevalt toodud näited lähtuvad avalikust huvist ning on seetõttu sama kaaluka eesmärgiga.“ Eelnevast tulenevalt on seadusandja kinnitanud krediidiandja õigustatud huvi töödelda maksehäire andmeid ja mh nende isikute andmeid, kes on maksehäires viidatud kohustuse täitnud.
56.06.06.2008 otsusega tuvastatud kohustuse rikkumine lõppes 09.06.2020. IKS2019 § 11 lõike 2 punkt 4 lubab maksehäire andmeid töödelda kuni 01.01.2025. Alternatiivselt ka juhul, kui kohaldada Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-126-06 sätestatut, ei lõpe maksehäire töötlemise põhjendatus enne 01.01.2024. TsMS § 157 lõike 1 järgi on jõustunud kohtulahendiga tunnustatud nõude täitmise aegumistähtaeg 10 aastat.
57.Mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks puudub alus, sest puudub rikkumine ning hageja ei toonud kohtu ette asjaolusid, millest nähtuks kahju tekkimine. Igal juhul ületab väljamõistetud hüvitise suurus kohtu diskretsioonipiire ja seda tuleb vähendada. Kostjale ei saa omistada hooletust selle eest, et ta on lähtunud maksehäirete töötlemise tähtajast 10 + 5 aastat. Arvestada tuleb, et isikuandmete töötlemise tähtaja näol on tegemist igakordse hinnanguga (mitte otseselt seaduses sätestatud reegliga) ning tähtaeg võib olla teatud juhul ka pikem, kui 10 + 5 aastat. Kostjale ei saanud olla ette teada, kuidas kohus käesolevaid asjaolusid hindab ja millise järelduseni jõuab. Seega ei saa kostjat lugeda hooletuks, sest ta ei olegi kunagi eeldanud, et maksehäiretega seonduv isikuandmete töötlus saab kesta igavesti. Igal juhul on otsusega kahju heastatud. Ka 2016. a ilmunud VÕS-i kommentaarides märgitakse, et mittevaralise kahju
2-20-3112 hüvitamine ei pea toimuma rahas, vaid kahju on võimalik heastada ka muul viisil. Kohtud on märkinud, et ka kohtumenetlus ise ja kohtulahend võivad olla piisavad selleks, et kõrvaldada isikuõiguste rikkumisega põhjustatud negatiivsed tagajärjed. VÕS 2010 a. muudatus küll muutis tõendamiskoormist viisil, et kahju tekkimist eeldatakse, kuid ei muutnud põhimõtet, et kui kahju on heastatud, ei ole põhjendatud täiendavat kahjuhüvitist välja mõista. Sama põhimõte kehtib andmekaitseõiguses. Seega, isegi kui leida, et teatud osas on kostja hageja isikuõigusi rikkunud, piisab antud juhul kohtulahendist endast hageja õiguste rikkumise heastamiseks.
58.Lisaks ei esine asjaolusid, mis võimaldaksid mittevaralise kahju väljamõistmist. Tõele vastavate andmete töötlemisega ei saa eelduslikult tekkida hagejale kahju. Pärast 2010. a VÕSi mittevaralise kahju hüvitamise sätete muutmist ei tule küll tõendada kahju suurust, kuid hageja on siiski kohustatud põhistama, milles eelduslikult tekkinud kahju tõele vastavate väidete eest väljendub. Hageja ei ole esitanud tõendeid asjaolude kohta, milles temale tekkinud kahju väljendub. Maakohus on nõustunud, et hageja väited selles osas, et talle on maksehäirete avaldamise tõttu kaasnenud kahjustavad tagajärjed, on tõendamata. Kahju tekkimise asjaolude väljatoomisele lisaks peab hageja põhistama, et tekkinud kahju ületab kahju, mille hüvitamist ta rahas nõuab. Nt riigivastutuse kontekstis andmesubjektile mittevaralise kahju välja mõistmise küsimuse lahendamisel on Riigikohus haldusasjas nr 3-19-1207 (punktis 26.1) leidnud, et mitte alati ei ületa kaebajal tegelikult tekkinud kahju lävendit, mis õigustaks mittevaralise kahju hüvitamist rahas. Puudub õiguslik põhjendus, kuidas saaks eraõiguslikus suhtes mittevaralise kahju väljamõistmine isikuandmete rikkumise eest tugineda täiesti teistele põhimõtetele. IKÜM-i kohaldavad Ühendkuningriigi kohtud on leidnud, et mittevaralise kahju hüvitamiseks ei ole alust, kui kahju on heastatud.
59.Kohtute väljamõistetavate hüvitiste suurused peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-19-08 (punkt 13), 3-2-1-18-13 (punkt 26)) ning hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada kostja rikkumise intensiivsust ja mõju (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-4-12 (punkt 14)). Hüvitis 1000 eurot ei lähtu neist nõuetest. Maakohus on viidanud vaid abstraktselt kohtupraktika analüüsile. Otsuses puuduvad põhjendused, kuidas on konkreetse kahjusummani jõudnud.
60.Igal juhul esineb alus hüvitise vähendamiseks 1 euroni, kuna kohtupraktika analüüsi kohaselt on mittevaralise kahju hüvitise mediaan isikuõiguste rikkumiste asjades 800 eurot ja puuduvad põhjendused, miks tuleks käesolevas asjas välja mõista mediaanist suurem hüvitis. Maksehäirete andmed vastavad tõele ega puudutanud intiimseid, privaatseid asjaolusid. Hageja on aastaid vältinud mitme erineva võlgnevuse tasumist ja seda ka olukorras, kus üks võlgnevus tuvastati kohtumenetluses. Hageja on tekitanud võlausaldajatele mitmeid kulusid. Maksehäirete avalikustajaks internetis ei olnud kostja, vaid Krediidiregister OÜ, kes maksehäireid tasu eest avaldab. Maksehäireid ei ole avaldatud vabalt internetis, vaid ainult registri lepingulistele klientidele, kes peavad andmetega tutvumiseks kinnitama õigustatud huvi kasutada andmeid krediidiotsuse tegemiseks. Kostja palus avaldamine koheselt pärast kohtumenetluse materjalide saamist 23.11.2020 lõpetada. Vastustaja seisukoht
61.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
2-20-3112
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
62.Ringkonnakohus, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Tühistatud osas teeb kolleegium ise uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ja jaotab uuesti menetluskulud (TsMS § 657 lõike 1 punkt 2). Tühistamata osas tuleb muuta osaliselt vaidlustatud lahendi põhjendusi (TsMS § 657 lõike 1 punkt 21). Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Ringkonnakohus jaotab ja määrab kindlaks menetluskulud.
63.TsMS § 652 lõike 1 punkti 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus vaidluse lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Maakohus on läbi viinud piisavas ulatuses eelmenetluse ja samuti ei saa maakohtule ette heita selgitamiskohustuse ebapiisavat täitmist.
64.Esmalt käsitab kohus apellatsioonkaebuse alusel maakohtu otsust seonduvalt 01.08.2009 avaldatud maksehäirega. Apellatsiooniastmes ei ole vaidlustatud ja maakohus tuvastas õigesti mh järgmised elulised ja õiguslikud asjaolud: andmed lepingulise võlgnevuse kohta Tele2 Eesti AS-ile olid õiged; andmed võlgnevuse kohta on isikuandmed; kostja vastutava töötlejana töötles andmeid hageja nõusolekuta; kostja järgis avaldamise ajal isikuandmete avalikustamisele kehtestatud reegleid. Nende asjaolude tuvastamisel kohaldas maakohus asjakohaselt avaldamise ajal kehtinud IKS-i sätteid ja kehtivat kohtupraktikat. Kolleegium võtab need asjaolud otsuse tegemisel aluseks.
65.Samuti nõustub kolleegium maakohtuga, et hagiavalduse esitamise seisuga 26.02.2020 võlgnevuse avaldamise jätkamisega rikkus kostja ülemääraselt hageja kui andmesubjekti õigustatud huve. Küll aga ei nõustu kolleegium, et avaldamine oli muutunud õigusvastaseks alles alates 01.01.2020. Kolleegium on seisukohal, et Riigikohtu halduskolleegiumi 2011. a praktika kohaldamine ei ole praeguses asjas põhjendatud. Kõrgema astme kohtute seisukohad õigusnormide tõlgendamisel ja kohaldamisel on madalama astme kohtutele tsiviilkohtumenetluses kohustuslikud vaid konkreetse kohtuasja menetluses (TsMS § 658 lõige 2, § 693 lõige 2). Ringkonnakohus ei nõustu, et olukorras, kus ei ole tõendatud tahtlik kohustuse rikkumine TsÜS § 146 lõike 4 mõttes ja võlausaldaja ei ole seadusest tuleneva aegumise tähtaja jooksul teinud kõik mõistliku ja vajaliku, et nõuet maksma panna, oleks tasumata võlgnevuse andmete avaldamine proportsionaalne enam kui tavapärane aegumistähtaeg + IKS-is sätestatud rikkumise lõppemisest möödunud aeg. Selles osas muudab kolleegium maakohtu põhjendusi.
66.Kolleegium põhjendab seisukohta järgmiselt. Nii maakohtu poolt kohaldatud IKS-i redaktsiooni kui alates 2019 kehtiva redaktsiooni kohaselt on võlgnevuse andmete avaldamine ajaliselt piiratud (vt vastavalt § 11 lõike 7 punkt 4 ja § 10 lõike 2 punkt 5), sidudes aja arvestuse kohustuse rikkumise lõppemisega. Kuni võlgnevus ei ole tasutud, ei ole aga nimetatud sätted kohaldatavad, kuna võimalik ei ole tuvastada rikkumise lõppemist. Seega tasumata võlgnevuste puhul tuleb kaaluda, millal hakkab konkreetsete andmete avaldamine kahjustama konkreetse andmesubjekti õigusi ja vabadusi ülemäära (kehtiva IKS § 10 lõike 2 punkt 3; andmete avaldamise ajal kehtinud IKS § 11 lõike 7 punkt 2). Kolleegium nõustub, et kaalumisel saab võtta arvesse ka konkreetse nõude aegumist, sest aegunud nõude täitmisest on võlgnikul õigus keelduda (TsÜS § 142 lõike 1 teine lause), kuid üldisest aegumistähtajast pikema arvestamist peavad õigustama konkreetsed elulised asjaolud. Kohtupraktika on tsiviilasjades selgelt seda
2-20-3112 meelt, et tehingust tulenevale nõudele 10 aasta pikkuse aegumistähtaja kohaldamiseks peab võlausaldaja tõendama võlgniku tahtluse kohustuse rikkumisel ja et ainuüksi kohustuste tahtlik täitmata jätmine õigusvastase tagajärje soovimiseta ei ole aegumise instituudi eesmärke arvestades TsÜS § 146 lõike 4 kohaldamiseks piisav (Riigikohtu lahend nr 2-19-117829, punkt 15 ja selles viidatud eelnevad lahendid). Seega tuleb andmete avaldajal arvestada, et kui ta on seisukohal, et konkreetsel juhul on tegemist tahtliku rikkumisega, võib ta selle alusel arvestada täitmata kohustuse andmete avaldamise seaduslikku aega, kuid ta peab olema valmis kohtumenetluses TsÜS § 146 lõike 4 kohaldamise aluseid tõendama. Lisaks tuleb tal tõendada, et on omaltpoolt käitunud võlgnevuse sissenõudmisel heas usus (TsÜS § 138, VÕS § 6) ja mõistlikult (VÕS § 7).
67.Praeguses asjas tuvastas maakohus, et 01.08.2009 avaldatud võlgnevust püüdis kostja kohtu kaudu sisse nõuda 28.09.2006 maksekäsu kiirmenetluses esitatud avaldusega, kuid hagejale ei õnnestunud kohtumaterjale kätte toimetada ja hagimenetlusse kostja avaldusega ei pöördunud. Samuti tuvastas maakohus, et nõue aegus 01.01.2010 ja kostja ei tõendanud, et hageja oleks kohustust rikkunud tahtlikult. Neid maakohtu järeldusi apellatsioonkaebuses ei vaidlustatud. Samuti nähtub hageja avaldusest kostja õiguseellasele ja 2016-2017 e-kirjavahetusest (t II kd lk 128 pöördel-129 pöördel), et hageja teatas 02.07.2016 kostjale selgelt, et kasutab temale seadusest tulenevat õigust keelduda aegunud nõude täitmisest, kuid kostja seda õigust ei tunnistanud, vaid leidis, et hageja on kohustatud tõendama võlgnevuse tasumist. Samuti selgitas hageja korduvalt, et ei mäleta 9 aasta vanuseid asjaolusid ja võlga ei tunnista. Sellele vaatamata nõudis kostja aegunud võlgnevuse tasumist ka veel 16.03.2020, 31.03.2020 ja 18.09.2020 (ekirjad t I kd lk 161, 147 pöördel; II kd lk 18). Lisaks võtab kolleegium arvesse, et kostja näol on tegemist majandus- ja kutsetegevuses tegutseva inkasso-ettevõttega, s.t professionaalse võlgade sissenõudmise teenust pakkuva juriidilise isikuga, mille töötajatele ei saa ega tohi olla arusaamatu aegumise olemus tsiviilõigussuhetes. Hageja näol oli vaidlusaluses võlasuhtes tegemist tarbijaga kuni 13.06.2014 kehtinud VÕS § 34 (peale seda vt VÕS § 1 lõige 5) kohaselt, mis annab aluse eeldada, et tegemist oli nõrgema poolega võlasuhtes. Sellises olukorras ei saanud olla õigustatud maksehäire avaldamine enam kui 01.01.2010 + 3 aastat, seega kauem kui 01.01.2013 tol aja kehtinud IKS § 11 lõike 7 punkti 2 alusel. Maksehäire avaldamine sellises olukorras IKS § 11 lõike 7 punkti 2 alusel ei olnud õigustatud kauem kui 3 aastat pärast nõude aegumist. Vaidlustamata asjaoludel aegus nõue 01.01.2010. Aegumistähtajale lisanduv 3 aasta pikkune tähtaeg tuleneb IKS § 11 lõike 7 punkti 4 analoogiast (Tallinna Ringkonnakohtu otsus nr 2-16-17964, punkt 14). Pärast 01.01.2013 (aegumistähtaeg + 3 aastat) riivas maksehäire avaldamine surveabinõuna ülemääraselt hageja põhiõigusi. Seega oli kostja hagi esitamise ajaks olnud hageja isikuõiguste rikkumises enam kui 7 aastat ja rikkumist ei õigusta ka Andmekaitseinspektsiooni tolle aja maksehäirete avaldamise juhend.
68.30.09.2010 avaldatud maksehäire osas puuduvad samuti vaidlused maakohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude osas, kuid kostja ei nõustu maakohtu põhjenduste punktis 28 märgituga, mille kohaselt andmete avaldamine tasutud võlgnevuse kohta ei teeni reeglina isiku krediidivõimelisuse hindamise eesmärki, mis õigustaks andmete avaldamist kolmandatele isikutele. Ringkonnakohus nõustub selles osas kostjaga ja tühistab maakohtu otsuse selle maksehäire avaldamise õigusvastavuse kohta järgmistel põhjendustel.
69.Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt jõustus maakohtu otsus, millega avaldatud võlgnevus hagejalt sisse nõuti, 28.10.2008 (lahendid t II kd lk 69-73). Kostja selgituste kohaselt esitati täiteavaldus 09.04.2009. Hageja väidet ei vaidlustanud. Seega 09.04.2009 katkes ja algas uuesti jõustunud kohtulahendist tuleneva nõude aegumise kulgemine (TsÜS § 159 lõige 1), mille pikkuseks loeti seoses TsÜS § 157 lõike 1 regulatsiooni muutumisega alates 01.03.2011 10 aastat (vt Riigikohtu selgitus lahendis nr 3-2-1-116-13 (punkt 13)). Seega oleks kohtuotsusest
2-20-3112 tulenev nõue aegunud 01.03.2021, kuid hageja täitis selle 09.06.2020. Kolleegium nõustub, et alates 15.01.2019 kohalduvad isikuandmete töötlemisele, milline oli alanud varasema IKS-i redaktsiooni ajal ja kestis seaduslikult seaduse uue redaktsiooni kehtestamisel, uue redaktsiooni sätted. Seega kohaldatava IKS § 10 lõike 2 punkti 5 kohaselt oleks kostjal võimalik maksimaalselt avaldada andmeid kuni 09.06.2025 (s.o 5 aastat pärast kohustuse täitmist), kuid seda tingimusel, et ei esine sama sätte punktides 1-4 sätestatud aluseid, mis ei luba isikuandmete töötlemist seoses võlasuhte rikkumisega. Kolleegiumi hinnangul ei ole praeguses asjas toonud hageja esile selliseid elulisi asjaolusid, mis annaksid aluse asuda seisukohale, et hageja andmeid konkreetse võlgnevuse kohta ei olnud lubatud töödelda peale kohustuse täitmist (sh ei ole tegemist andmetega IKÜM-i artikkel 9 lõike 1 tähenduses; tegemist ei ole andmetega süüteo toimepanemise jne kohta enne kohtuistungit või otsuse langetamist või menetluse lõpetamist; lepingu rikkumisest ei olnud möödunud vähem kui 30 päeva). Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et hageja poolt esiletoodud asjaolud annaksid aluse kohaldada IKS § 10 lõike 2 punkti 3 ja öelda, et avaldamine muutus alates võlgnevuse tasumisest lubamatuks põhjusel, et see kahjustab ülemäära andmesubjekti õigusi ja vabadusi. Kostja tõi apellatsioonimenetluses asjakohaselt esile vaidlusaluse maksehäire avaldamise eesmärgi vastavalt IKS-i seletuskirjale kehtiva § 10 kohta, millest tulenevalt on seaduse mõtteks ja eesmärgiks eelkõige tagada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine tarbijakrediidilepingute sõlmimisel ja sellest tulenevate negatiivsete tagajärgede (ülelaenamine) vältimine. Sellist eesmärki täidab kolleegiumi arvates teave, millest nähtuvalt ei olnud tarbija võimeline täitma jõustunud kohtuotsust enam kui 10 aasta jooksul. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et hagi esitamise ajaks oleks hageja maksevõime oluliselt paranenud sõltumata sellest, et ta tasus võlgnevuse peale esmast kohtu poole pöördumist (esmane avaldus esitati 26.02.2020, t I kd lk 1-3). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt andis hageja ebarahuldav majanduslik olukord maakohtule alusele anda talle riigi poolt õigusabi ja vabastada ta riigilõivu tasumisest hagiavalduse esitamisel (määrused t I kd lk 168-169, II kd lk 51-52). Seega ei ole andmete avaldamine tema maksekäitumise kohta jõustunud kohtuotsuse täitmisel praeguses menetluses kohtu ette toodud asjaoludel õigusvastane ja hagi selle maksehäire andmete kustutamiseks tuleb jätta rahuldamata. Kolleegium märgib, et isegi kui nõustuda hagejaga ja maakohtuga, et praeguses vaidluses kohaldub andmete avaldamise ajal kehtinud IKS-i redaktsioon, siis seaduse mõte andmesubjekti õiguste ja vabaduste ülemäärase kahjustamise keelamises muutunud ei ole, mistõttu ka sellisel juhul oleks lubatud täidetud võlgnevuse andmete avaldamine ja hageja nõue andmete avaldamine oleks õigustatud kuni 09.06.2023 (s.o 3 aastat pärast kohustuse täitmist).
70.Sõltumata asjaolust, et üks kahest hagetavast maksehäirest jääb kustumata, nõustub kolleegium maakohtuga, et hageja on õigustatud saama kostjalt rahalist hüvitist mittevaralise kahju hüvitamiseks ühekordselt 1000 eurot. Maakohus kohaldas seejuures asjakohaselt TsMS § 366 ning VÕS § 127 lõiget 6, § 128 lõiget 5, § 134 lõikeid 2 ja 5-6 ning lähtus kehtivast kohtupraktikast nende sätete kohaldamisel. Nimetatud sätetest ja kohtupraktikast tulenevalt piisab mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmiseks, et kostja vastutab hageja ees isikliku õiguse rikkumise eest, mittevaralise kahju suurust ei pea hageja tõendama ning õiglase hüvitise määramisel arvestab kohus kõiki asjaolusid, sh rikkumise raskust, ulatust, intensiivsust, kestust ning rikkuja käitumist ja suhtumist kannatanusse peale rikkumist. Küll aga muudab kolleegium maakohtu kaalutlusi tulenevalt asjaolust, et kostja õigusvastane käitumine leidis tuvastamist ühe maksehäire avaldamisega seonduvalt.
71.Eelpool tuvastas kolleegium, et 01.08.2009 avaldatud maksehäire osas on kostja rikkumine oluliselt intensiivsem ja ulatuslikum, kui tuvastas maakohus. Kolleegium leidis eelnevalt, et suurema võlgnevuse (2043.44 eurot) osas maksehäire avaldamisega rikkus kostja hageja isikuõigusi tema andmete töötlemisega juba alates 01.01.2013 ning teeb seda sisuliselt senini, sest avaldamise peatamise otsustus oli tehtud vaid hagiavalduse esitamise tõttu kohtumenetluse
2-20-3112 ajaks (vt kostja selgitus 28.02.2022 maakohtu istungil, ajamärk 00:22:32). Avaldamine jätkus pärast seda, kui hageja oli aastatel 2016-2017 teatanud kostjale selgelt, et ei mäleta selle võlgnevusega seotud asjaolusid täpselt, kuid võlga ei tunnista, sest maksis selle ära sularahas ja kasutab õigust keelduda maksmisest nõude aegumise alusel (t II kd lk 128 pöördel-129 pöördel). Ringkonnakohus on seisukohal, et peale sellist teavitust pidi heas usus käituv võlausaldaja, kui ta oli veendunud, et nõue ei ole veel aegunud, pöörduma vaidluse lahendamiseks avaldusega hagimenetlusse, kuna talle oli selgelt teatatud, et kohtuväliselt nõuet ei tasuta. Kostja oma õigust ei kasutanud, vaid jätkas hagejalt aegunud nõude täitmise nõudmist veel aastal 2020 (tõendatud 16.03.2020, 31.03.2020, 18.09.2020 e-kirjadega; t I kd lk 161, 147 pöördel; II kd lk 18). Kuigi 18.03.2020 e-kirjas (t I kd lk 147) on nõude alusena viidatud 2008. a jõustunud kohtuotsusele, siis võlgnevusena näidatud summa 2137.94 eurot ületab oluliselt kohtuotsuse alusel võlgnevuses olnud 659.14 eurot. Asjaolu, et kostja nõudis nimelt aegunud nõude täitmist, nähtub selgelt 18.09.2020 e-kirjast, mis oli saadetud peale kohtuotsuse täitmist ja milles nõuti 2043.44 euro tasumist. Viidatud e-kirjade saatmine aastal 2020 teeb kohtu jaoks usutavaks hageja väited selle kohta, et kostja erinevad töötajad lisaks e-kirjade saatmisele helistasid talle aastate jooksul ja nõudsid võla tasumist, mis oluliselt häiris tema igapäevaelu ja tekitas psüühilisi üleelamisi (nt 26.02.2020 avalduses t I kd lk 1-3, 01.03.2020 avalduses samas lk 91-92, 19.03.2020 avalduses samas lk 155-156) ning mida hageja tunnetas väljapressimisena (hageja seletus maakohtu 19.04.2021 istungil, protokollis (t II kd lk 88-94) ajamärk 01:01:59). Juba eelnevalt leidis kolleegium, et kostja näol on tegemist professionaalse võlgade sissenõudmise teenust osutava juriidilise isikuga, mille töötajatele peab olema arusaadav nõude aegumise institutsiooni olemus tsiviilõiguslikes lepingulistes suhetes. Hageja näol on tegemist tarbijaga, s.t eelduslikult nõrgema poolega võlasuhtes. Professionaalne võlgade sissenõudja peab tegutsema õiguslikult korrektselt ega tohi kasutada enda positsiooni võlglaste survestamiseks kohtuväliselt olukorras, kus isik on talle selgelt teatanud, et toetub vaidluses nõude aegumisele. Kostjal ei saa olla õigustust jätta pöördumata kohtu poole olukorras, kus selgelt on tekkinud vaidlus. Eeltoodust tulenevalt kannab kohtu määratud hüvitise suurus ka üldpreventiivset eesmärki, et vältida tulevikus kostja töötajate poolt võlglaste selgete nõude tasumisest keeldumise avalduste eiramist ja nende survestamist mh maksehäire avaldamisega ning suunata kostja tegevus oma õiguste kasutamisel õigusriigile omaste väärtuste poole.
72.Vastuseks eelpool käsitamata kostja väidetele vastab kolleegium järgmiselt. Eelnevalt leidis kolleegium, et ühe maksehäire avaldamisel on kostja rikkunud nüüdseks enam kui 9 aastat hageja isikuõigusi. Kolleegium jääb selle juurde, et olukorras, kus oli möödunud üldine tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg ja lisaks sellele seaduses lubatud maksimaalne 3 aasta pikkune täiendav avaldamise tähtaeg, pidi kostja edasiseks avaldamiseks professionaalse võlgade sissenõudjana olema valmis tõendama võlgniku tahtlikku rikkumist. Seega pidi kostja teadvustama riski, mis kaasneb edasise avaldamisega ja seda eriti olukorras, kus võlgnik oli selgelt esitanud nõude aegumise vastuväite. Sellises olukorras avaldamise ja survestamisega jätkamisel nõude sissenõudmiseks kohtu poole pöördumata jättis kostja käibes vajaliku hoole järgimata, st käitus süüliselt hooletuse vormis vastavalt VÕS § 104 lõikele 3.
73.Arvestades eelnevalt kirjeldatud kostja käitumist seonduvalt aegunud nõude avaldamise ja sissenõudmisega, ei saa kolleegium nõustuda, et vaid maksehäire kustutamisega oleks hagejale kahju heastatud ja rahalise hüvitise väljamõistmine ei ole põhjendatud või et kahjuhüvitist tuleks vähendada. Praeguses asjas ei ole kostja lõpetanud maksehäire avaldamist, vaid väitis maakohtus selgelt, et peatas selle kuvamise kohtumenetluse ajaks. Seega ei ole kaebuse punktis 3.44(6) sisalduvad väited avaldamise lõpetamisest õiged. Kolleegium ei saa TsMS § 652 lõike 4 alusel võtta arvesse kaebuse punktis 3.44(5) esitatud väidet andmete kättesaadavuse kohta vaid registri lepingulistele klientidele (seega piiratud ringile isikutele), kuna seda asjaolu kostja maakohtus esile ei toonud ega põhistanud kaebuses asjaolu hilinenud esitamist. VÕS § 139 või
2-20-3112 / ja § 140 alusel hüvitise vähendamine praeguses vaidluses tuvastamist leidnud asjaolude alusel põhjendatud ei ole. Eelnevalt tuvastas kohus mh, et hageja oli küll võlgu, aga kostja ei võtnud õigeaegselt tarvitusele kõiki mõistlikke abinõusid, et saavutada enne nõude aegumist selle tunnustamine kohtu poolt; nõude aegumise vastuväitele kostja ei reageerinud, vaid jätkas hageja survestamist ja maksehäire avaldamist seaduses sätestatud avaldamise tähtaega rikkudes vähemalt 7 aastat. Lisaks tõi kolleegium juba eelnevalt esile praeguse lahendi üldpreventiivse eesmärgi. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
74.Hagiavalduse ja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise alusel jäävad mõlema poole menetluskulud mõlemas kohtuastmes TsMS § 163 lõike 1 viimase alternatiivi alusel vastava poole enda kanda. Kuna hageja saavutas suures enamuses hagiavalduse eesmärgi ja pooltel on oluliselt erinev varalise olukord (hageja sai halva varalise olukorra tõttu menetlusabi; kostja on majandus- ja kutsetegevuses tegutsev inkassofirma, mis on Baltikumis juhtiv inkassoteenuseid pakkuv ettevõte pea 30 aastat (vt https://julianus.ee/ettevottest/), ei oleks õiglane jätta kostja kulusid osaliselt hageja kanda.
75.Küll aga tuleb kostjal TsMS § 190 lõike 3 alusel hüvitada riigile võrdeliselt hagi rahuldamise ja kaebuse rahuldamata jäämise ulatusega riigi õigusabi korras hagejale määratud esindaja tasu ja riigilõiv, mille tasumisest oli hageja hagiavalduse esitamisel vabastatud (maakohtu 14.04.2020 ja 17.11.2020 määrused). Kolleegiumi hinnangul moodustas vaidlus jõustunud kohtuotsusest tulenenud võlgnevuse kohta avaldatud maksehäire üle mõlema kohtuastme menetluse mahust 20%. Seega tuleb kostjal hüvitada riigile 80% riigilõivust 475 eurost, s.o 380 eurot, hageja esindaja tasust maakohtus 939.60 eurost (maakohtu määrus 23.05.2022; t II kd lk 179-180), s.o 751.68 eurot ja hageja esindaja tasust ringkonnakohtus 158 eurost (vt järgmisi praeguse lahendi põhjenduste punkte), s.o 126.40 eurot. Kokku kuulub riigile väljamõistmisele kostjalt 1258.08 eurot.
76.TsMS § 179 lõike 5 kohaselt peab kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik lahendi täitma jõustumisest 15 päeva jooksul. Sama sätte lõike 9 kohaselt tuleb tasumisega viivitamisel tasuda riigile viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
77.Harju Maakohus andis 14.04.2020 määrusega hagejale riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud. Riigi õigusabi osutajaks määrati vandeadvokaadi abi Deivi Vaht, kes esindas riigi õigusabi saajat ka apellatsioonimenetluses. Õigusabi osutaja esitas 11.01.2023 ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus apellatsioonimenetluses toimingute tegemisele kokku 655 min, mille eest tasu on kokku 590 eurot: istungil osalemine – 55 min, 50 eurot; apellatsioonkaebusega tutvumine ja maakohtu otsuse analüüs apellatsiooni väidete pinnalt – 240 min, 216 eurot; õiguslike seisukohtade kujundamine, apellatsioonkaebusele vastuse koostamine – 240 min, 216 eurot; kohtuistungiks ettevalmistamine – 120 minutit, 108 eurot.
78.Ringkonnakohus leiab, et riigi õigusabi osutaja riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramise taotlus tuleb riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 22 lõigete 3 ja 5 alusel jätta läbi vaatamata osas, mis puudutab 10.07.2022 ja 19.07.2022 tehtud toiminguid ning ülejäänud osas tuleb taotlus RÕS § 22 lõike 7 alusel rahuldada.
79.RÕS § 22 lõike 3 kohaselt esitab advokaat riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramise taotluse kohtumenetluses igas kohtuastmes kolme kuu jooksul pärast riigi õigusabi toimingu tegemist, kuid hiljemalt vastava menetluse lõpus. Sama sätte lõike 5 järgi on taotluse esitamise
2-20-3112 korra järgimine advokaadile kohustuslik ning taotlus jäetakse läbi vaatamata mh juhul, kui taotlust ei esitata kehtestatud korras. Advokaadil tuleb esitada tasutaotlus kõigis kohtumenetlustes kolme kuu jooksul pärast riigi õigusabi toimingu tegemist ning kui riigi õigusabi toimingust menetluse lõpuni on vähem kui kolm kuud, tuleb tasutaotlus esitada menetluse lõpus (vt Notariaadiseaduse ja teiste seaduste muutumise seadus 200 SE. Seletuskiri, lk 22).
80.Praeguses asjas on riigi õigusabi osutaja riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramise taotluse aluseks olevad toimingud teinud 10.07.2022, 19.07.2022, 10.01.2023 ja 11.01.2023. Esimese kahe toimingu tegemisest oli riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramise taotluse esitamise ajaks möödunud üle kolme kuu, mistõttu tuleb taotlus nende toimingute osas jätta hilinenult esitamise tõttu läbi vaatamata (Riigikohtu otsus nr 3-20-915, punkt 32). Ringkonnakohus saab seega hinnata üksnes riigi õigusabi osutaja 10.01.2023 ja 11.01.2023 toimingute ja sellele kulunud aja põhjendatust.
81.Riigi õigusabi tasu suuruse põhjendatust hinnates juhindub ringkonnakohus RÕS § 22 lõike 6 ja § 21 lõike 3 järgi justiitsministri 26.07.2016 määrusega nr 16 kinnitatud advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra (tasude ja kulude kord) redaktsioonist, mis kehtis tasu maksmise aluseks oleva toimingu tegemise ajal. Taotluse kohaselt tegi riigi õigusabi osutaja toiminguid alates 10.01.2023. Seega tuleb lähtuda alates 18.09.2020 kehtivast tasude ja kulude korra redaktsioonist. Ringkonnakohtu hinnangul vastab taotluses märgitud riigi õigusabi tasu arvestus tasude ja kulude korra §-s 1 sätestatud põhimõtetele. Taotluses märgitud tasumäär vastab tasude ja kulude korra §-s 10 sätestatud tasumäärale (27 eurot iga poole tunni kohta) ning nõutud tasu ei ületa sätestatud piirmäära (540 eurot).
82.Taotluses märgitud õigusabi osutamiseks tehtud toimingud ja neile kulunud aeg on ringkonnakohtu hinnangul RÕS § 22 lõike 7 tähenduses põhjendatud. Kõik toimingud on tehtud tsiviilasja menetluse raames ning need on olnud riigi õigusabi saaja õiguste ja huvide kaitseks vajalikud. Arvestades riigi õigusabi osutaja esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahtu, aga ka kohtuvaidluse eset ja raskusastet, on toimingute tegemiseks kulunud aeg põhjendatud.
83.Riigi õigusabi osutaja osutab õigusteenust Advokaadibüroo Simon OÜ kaudu, kes ei ole käibemaksukohustuslane. Seega ei lisandu riigi õigusabi tasu suurusele tasude ja kulude korra § 1 lõike 10 järgi käibemaks.
84.Eelnevat arvestades määrab ringkonnakohus riigi õigusabi osutaja tasu suuruseks 158 eurot. RÕS § 24 lõike 1 järgi korraldab kohtulahendi alusel riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulude väljamaksmist riigi õigusabi osutanud advokaadile advokatuur.
85.TsMS § 190 lõike 2 kohaselt peaks hageja tasuma riigile 20% riigilõivust, mille tasumisest oli ta maakohtus vabastatud. Kuna aga hageja varaline olukord ei ole tsiviilasja materjalidest nähtuvalt oluliselt paranenud, vabastab ringkonnakohus tema TsMS § 190 lõike 7 alusel menetluskulude tasumise kohustusest riigituludesse. Riigi õigusabi oli hagejale antud hüvitamise kohustuseta. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.