ARS Corporate Services OÜ hagi XX vastu 28 000 euro väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 12. juuli 2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
ARS Corporate Services OÜ apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
25 355 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: ARS Corporate Services OÜ (registrikood 12391603), lepinguline esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela Kostja: XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Kai Kaljaste
Istungi toimumise aeg
15. jaanuar 2019, avalik kohtuistung
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 12. juuli 2018 otsus osas, milles kohus võttis vastu ARS Corporate Services OÜ osalise loobumise hagist ja lõpetas menetluse ARS Corporate Services OÜ 2645 euro tasumise nõudes XX vastu. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi 2645 euro tasumise nõude osas läbi vaatamata. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
3.1.Jätta ARS Corporate Services OÜ hagi XX vastu 2645 euro tasumise nõude osas läbi vaatamata.
3.2.Jätta rahuldamata ARS Corporate Services OÜ hagi XX vastu 25 355 euro väljamõistmiseks.
4.Jätta maakohtus ja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud hageja ARS Corporate Services OÜ kanda.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.ARS Corporate Services OÜ esitas 30.06.2015 hagi XX vastu 28 000 euro väljamõistmiseks. 30.10.2015 täpsustas hageja hagi.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid DD ning kostja 28.01.2013 ja 29.01.2013 suulised laenulepingud, mille alusel andis DD kostjale laenu 28.01.2013 10 000 eurot ja 29.01.2013 18 000 eurot.
3.Kostja ja AA soovisid omandada Kiili vallas asuvat maja, milleks oli vaja pangale täiendavate tagatiste andmine. Kostja ja AA elukohaks olnud korteri asukohaga SSS laenujääk oli võrdne selle turuhinnaga ning omafinantseeringu andmise võimalus kostjal ja AA-l puudus. Seetõttu palus AA abi perekonnalt. AA rääkis DD-ga, kes lubas, kui võimalik, aidata. Ka DD abikaasa ja abikaasa ema EE olid nõus tehingu tegemiseks vajaliku omafinantseeringu osas aitama. Kostja laenas raha DD-lt ja AA oma vanaemalt EE-lt. DD ja kostja pidasid läbirääkimisi laenulepingute sõlmimise üle 27.01.2013 DD elukohas ja nad jõudsid kokkuleppele 27.01.2013. Laenulepingute sõlmimise üle peetud läbirääkimiste ja suuliste laenulepingute sõlmimise juures viibis AA.
4.DD kandis laenusumma kostjale üle. Maksekorraldustele on märgitud selgitus „Korteri MMM ost“. DD ja kostja ei ole korteriga ühtegi tehingut teinud. Laenulepingud sõlmiti tähtajatutena seaduses sätestatud intressimääraga. Laenulepingust ei tekkinud abikaasade ühisvara hulka kuuluvat kohustust, sest tehingu ulatus ei ületa abikaasade elutingimuste mõistlikku määra.
5.DD ütles 01.04.2015 avaldusega laenulepingud üles. Kostja sai avalduse kätte 06.06.2015. DD loovutas 01.04.2015 nõude kostja vastu OÜ-le Õigusbüroo Viirma & Saar, kes loovutas 30.06.2015 nõude hagejale. Kostjale teatati nõude loovutamistest.
6.Alternatiivselt nõudis hageja 28 000 euro tagastamist alusetu rikastumise sätete alusel. DD andis kostjale laenu selleks, et kostja saaks tagastada pangale tema ja AA kaasomandis olnud korteri omandamiseks võetud laenu. Selleks kostja saadud raha ka kasutas. Kostja vastuväited
7.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
8.Kostja ei sõlminud DD-ga laenulepingut ega teinud muid tehinguid, mis annaks alust hagi rahuldamiseks. DD kandis kostjale 28.01.2013 10 000 eurot ja 29.01.2013 18 000 eurot. DD on AA isa. AA on kostja endine abikaasa.
9.DD tegi ülekanded tema ja AA vaheliste kokkulepete alusel. DD ja AA sõlmisid suulise kokkuleppe 25.01.2013 DD kodus. Nad leppisid kokku, et DD annab AA-le raha Sampo pangast võetud laenu ennetähtaegseks tagastamiseks, mille tagamiseks oli SSS alevikus asuvale korteriomandile seatud hüpoteek panga kasuks. Vastutasuks pidi AA võõrandama DD-le Tartus MMM asuva korteri pärast selle pärimist AA vanaema EE-lt. Ülekanded on tehtud kas DD poolt kingituseks oma tütrele AA-le, ettemaksuks AA ja DD vahel tulevikus sõlmitava MMM korteri müügi eest või mõneks muuks tehinguks DD ja tema tütre AA vahel. Raha kanti kostja kontole, sest pangalaenu tagastamine toimus kostja arveldusarvelt.
10.Kui leping AA ja DD vahel ei ole piisavalt tõendatud, on pangaülekanded tehtud mittetäielike kohustuste täitmiseks pereliikmeteks olevate AA ja DD vahel, kasutades selleks kostja pangakontot. Kostja ja AA olid ülekannete ajal abielus, mistõttu kuuluvad mistahes kohustused abikaasade ühisvara hulka. Alusetu rikastumise eeldused ei ole täidetud. Kostja ei ole ülekantud raha arvel alusetult rikastunud. DD ei ole loovutanud alusetu rikastumise nõuet. Esimese astme kohtu otsus
11.Maakohus võttis vastu hageja osalise loobumise hagist ja lõpetas menetluse 2645 euro suuruse nõude osas. Muus osas jättis kohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
12.Hageja vähendas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 376 lg 4 p 2 alusel algselt esitatud 28 000 euro tasumise nõuet 2645 euro võrra põhjendusega, et ta on selles osas nõude loovutanud kolmandale isikule. Nõude vähendamine kujutab endast hagist osalist loobumist. Kuna puuduvad hagist osalise loobumise vastuvõtmise keeldumise alused, siis tuleb hagist osaline loobumine vastu võtta ja lõpetada menetlus 2645 euro tasumise nõudes osas.
13.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: DD tasus pangaülekannetega kostja pangakontole 28.01.2013 10 000 eurot ja 29.01.2013 18 000 eurot; AA ja kostja olid pangaülekannete tegemise ajal abielus; DD on AA isa; kostja kasutas saadud raha korteri asukohaga SSS alevik omandamiseks võetud laenu tagastamiseks.
14.Poolte avaldatud asjaoludest nähtub, et rahaülekanded on tehtud perekondlikult seotud isikute vahel – äialt (DD) väimehele (kostja). Perekondlikult seotud isikute vahel soorituste tegemine ei anna alust eeldada, et sooritused on tehtud mittetäielike kohustuste täitmiseks või et soorituste näol on tegemist kinkega. Perekondlikult seotud isikute vahelisi lepinguid võivad iseloomustada küll tavapärasest soodsamad tingimused (nt laenu andmisel intressi maksmise kohustuse puudumine), kuid muus osas on tegemist tavapäraste võlaõiguslike lepingutega.
15.Tunnistaja AA ütluste kohaselt ei olnud ta DD ja kostja vahelise lepingu sõlmimise juures. Tema ja kostja olid talvel 2013 tunnistaja vanemate majas Tartus, kus nad arutasid tunnistaja vanematega, sh DD-ga, tunnistaja ja kostja rahalisi võimalusi. Tunnistaja kuulis, et DD oli valmis kostjat aitama, andma laenu. Tunnistaja ütluste kohaselt tunnistas kostja talle, et kostja ja DD vahel oli kokkulepe laenu andmise kohta DD poolt. Kostja möönis vande all antud seletuses, et tema, AA ja DD kohtusid DD elukohas. Tunnistaja DD ütluste kohaselt andis ta kostjale laenu. Hageja kirjelduse ja tunnistajate ütluste pinnalt saab lugeda TsMS § 235 mõistes usutavaks, et DD ja kostja sõlmisid 27.01.2013 Tartus DD elukohas laenulepingu, mille alusel tegi DD kostjale ülekanded kogusummas 28 000 eurot. Kostja vande all antud seletuse kohaselt ei sõlminud kostja DD-ga laenulepingut.
16.Poolte huvid menetluses on vastandlikud. Kostja on huvitatud hagi rahuldamata jätmisest, mis võib mõjutada tema seletuse usaldusväärsust. Tunnistaja AA andis ütlusi, milles eitas kokkuleppe sõlmimist enda ja DD vahel. Samuti kirjeldas ta laenulepingu sõlmimiseks peetud läbirääkimisi. Tunnistaja DD kinnitas laenu andmist.
17.Tunnistajate ütlused ei kinnita kostja vande all antud seletust. Kostja seletuse ja tunnistajate ütluste vahel on vastuolu. Tunnistajate ütlustest võib järeldada, et kostja ja DD sõlmisid laenulepingu. Tunnistajad on alanejad sugulased (isa ja tütar). Tunnistaja DD ülekuulamisel avaldatust nähtub tema majanduslik huvi asja vastu: „Loovutasin nõude õigusbüroole Viirma ja Saar, et saaksin raha tagasi“. Tunnistaja DD majanduslik huvi asja vastu ja AA sugulussuhe DD-ga vähendavad nende ütluste usaldusväärsust. Tunnistaja DD vastas küsimusele, kas keegi on temaga rääkinud, mida ta kohtus rääkima peaks, et „Oli soovitatud küll, oli jutt, A-ga oli juttu“ . Samuti nähtub DD ütlustest, et enne kohtuistungit läksid nad koos AA-ga õigusbüroosse. Tunnistajate omavaheline suhtlus enne kohtuistungit ütluste andmise teemal vähendab samuti tunnistajate ütluste usaldusväärsust. Eeltoodud põhjustel ei saa tunnistajate ütlusi lugeda kostja seletusest usaldusväärsemateks. Kostja seletuses avaldatu ei lükka ümber tunnistajate ütlustes avaldatut ja vastupidi. Seetõttu peab kohus seletuse ja tunnistajate ütluste hindamisel arvesse võtma muid tõendeid ja vaidluse all mitteolevaid asjaolusid.
18.Nii maksekorralduste selgitused kui ka AA kirjas AS-le SEB Pank avaldatu suurendavad kostja seletuse tõenäosust. AA ütluste kohaselt ei tea ta vanaema testamendist, kuid samas on ta kirjavahetuses AS-ga SEB Pank sellisele testamendile viidanud. Selline vastuolu vähendab AA ütluste usaldusväärsust. Kostja väidete elulist usutavust suurendab ka asjaolu, et AA vanaema asus kostja ja AA juurde elama pärast nende poolt Kiili valda elukoha soetamist. Kostja väidete usaldusväärsust suurendab ka see, et ta andis enda Loo alevikus asuva korteriomandi omandiõiguse üle AA-le. Omandiõiguse üleandmine ei toimunud ühisvara jagamise käigus kooselu lõpetamisel, kui kostja ja AA jagasid ühisvara.
19.Asja võõrandamiseks võlaõigusliku lepingu sõlmimine ei eelda, et võõrandaja oleks asja omanik. Seetõttu ei ole lepingu sõlmimine, millega AA võõrandab oma vanaema korteri, õiguslikult võimatu. Eeltoodut arvestades tuleb teiste tõendite tõttu lugeda kostja seletust tunnistaja ütlustest usaldusväärsemaks. Kostja seletuse ja eelnevalt nimetatud tõendite põhjal on eluliselt usutav, et raha kostja pangakontole ei tasutud laenulepingu alusel. Kostja kirjeldatud kokkuleppe sõlmimine DD ja AA vahel on võimalik. Kõiki tõendeid ja poolte vahel mittevaieldavaid asjaolusid arvestades tuleb lugeda põhjendatuks kostja väide selle kohta, et tema ja DD vahel ei ole sõlmitud laenulepingut või laenulepinguid. Eeltoodust tulenevalt puudub hagejal õigus nõuda kostjalt raha tasumist laenulepingu alusel.
20.Hageja ei ole välja toonud alusetu rikastumise nõude eelduseks olevaid asjaolusid. Kui hageja ei ole välja toonud asjaolusid, millel põhineb tema alusetu rikastumise nõue, ei pea kostja tõendama soorituse õiguslikku alust. Kuivõrd hageja ei ole peale raha tasumise faktiväite välja toonud muid asjaolusid, millel põhineb tema alusetu rikastumise nõue kostja vastu, ei ole võimalik hageja nõue kostja vastu VÕS § 1028 lg 1 alusel. Lisaks eeltoodule ei ole hageja tõendanud, et DD loovutas kostja vastu alusetu rikastumise võlasuhtest tulenevad nõuded või DD poolt kostja arveldusarvele raha tasumisel põhinevad võimalikud nõuded. Hagejal ei ole eeltoodust tulenevalt õigust nõuda kostjalt 28.01.2013 ja 29.01.2013 kostja pangakontole tasutud raha tagastamist alusetult saadud summadena.
21.Hageja nõudis kostjalt 28 000 euro tasumist. Hageja vähendas esialgselt esitatud nõuet 2645 euro võrra ja põhjendas seda nõude osalise loovutamisega kolmandale isikule. Eeltoodust tulenevalt loobus hageja nõudest osaliselt, kusjuures loobumise põhjus ei olnud nõude rahuldamine pärast hagi esitamist. Kohus jättis hagi 25 355 euro tasumise nõudes
rahuldamata ja tegi sellega otsuse hageja kahjuks. Seetõttu tuleb menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 ja § 168 lg 4 alusel hageja kanda. Apellatsioonkaebus
22.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada, teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta kõik menetluskulud kostja kanda ning mõista need kostjalt hageja kasuks välja.
23.Kostja on DD-lt saanud 28.01.2013 ja 29.01.2013 sõlmitud tähtajatute laenulepingute alusel laenu kokku 28 000 eurot. Maakohus leidis tõendeid ebaõigesti hinnates, et kostja ja DD vahel ei ole laenulepinguid sõlmitud (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 rikkumine). DD ja kostja pidasid 27.01.2013 Tartus AAA läbirääkimisi laenulepingute sõlmimise üle, mida kostja kinnitas. Kohus jättis eeltoodu tähelepanuta.
24.Kohus on otsuse p-s 8 tunnistajate AA ja DD ütluste ning kostja seletuse põhjal tuvastanud, et laenulepingud sõlmiti, laenulepingute järgne laen on väljastatud ning kostjal on kohustus tõendada, et tal puudub kohustus laen tagastada või et see on tagastatud. Seejärel esitas kohus vastuolus varasemalt tuvastatuga põhjendused, miks hagejal puudub rahaline nõue.
25.Kohus on TsMS § 2681 oluliselt rikkudes kuulanud kostja vande all üle, kuigi selleks ei olnud alust. Kostja ei kasutanud 08.08.2017 seisuga kõiki võimalusi kohtule asjakohaste tõendite esitamiseks või kohtult asjakohaste tõendite kogumise taotlemiseks. Seega rajas kohus otsuse lubamatule tõendile, rikkudes seeläbi TsMS § 436 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8. Maakohus pidas kostja ütlusi usaldusväärseks, jättes täielikult tähelepanuta asjaolu, et need ei riimu AA ja DD ütlustega ning need ütlused on ka vastuolulised. Kinnisasja võõrandamisele ja omandiõiguse üleandmisele suunatud tehingud peavad olema notariaalselt tõestatud, mistõttu ei ole selliste tühiste suuliste tehingute tegemine eluliselt usutav. Samuti eitasid nii AA kui DD MMM tn-l asunud korteriomandi võlaõigusliku müügilepingu sõlmimist ja olemasolu. Kostja omistas ütlusi andes ülekandele teistsuguse sisu kui AA vanaema korteriomandi võõrandamisele suunatud rahaülekanne, selgitades, et: „me saime raha selle eest, õigemini A sai, et hüpoteek ära kustutada ja siis saaks uue kodu osta“. Puuduvad kaalutlused, miks peaks DD oma tütrele raha andma läbi kostja konto.
26.Tunnistaja AA andis kohtule selgeid ja vastuoludeta ütlusi, mille kohaselt pidas kostja DDga laenulepingu sõlmimise üle läbirääkimisi, laenuleping sõlmiti ja ka täideti DD poolt just selliste selgitustega, nagu nähtub 28.01.2013 ja 29.01.2013 maksekorraldustest. Tunnistaja DD selgitas korduvalt, et temalt küsiti laenu ja pangaülekannetega ta laenu ka väljastas. Seega kinnitavad ka DD ütlused laenulepingute sõlmimist. Põhjendamatud on kohtu järeldused AA ja DD ütluste usaldusväärsuse hindamisel, mis põhinevad sellel, et tegemist on isa ja tütrega. Kohus ei põhjendanud, kuidas muudab nimetatud asjaolu DD ja AA ütlused vähem usaldusväärseks, kui kostja ütlused, kelle vastu on kohtule esitatud hagi ning kes soovib vältida hagi rahuldava kohtuotsuse tegemist. Ebaõiged on kohtu seisukohad, et tunnistaja DD ülekuulamisel avaldatust nähtub tema majanduslik huvi asja vastu. Kohus ei motiveerinud, kuidas saab mõjutada või kuidas mõjutab nõude loovutamine Õigusbüroo Viirma & Saar OÜ-le DD ütluste usaldusväärsust, rikkudes seeläbi TsMS § 436 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8. Asjaolu, et tunnistajad on enne kohtuistungit meenutanud toimunut, ei tähenda seda, et nende ütlused oleks ebausaldusväärsed. DD ütluste järgi ei ole tuvastatav, et keegi oleks teda kallutanud või mõjutanud valeütlusi andma. Seda ei tuvastanud ka kohus. Maakohus tegi ebamääraseid abstraktseid viiteid tunnistajate ütluste ebausaldusväärsusele, suutmata seisukohti veenvalt ja konkreetselt motiveerida.
27.Kohus ei arvestanud tõendite konteksti ja üritas kunstlikult esile tuua ja leida tõendites vastuolusid. AA selgitas kohtule ütlusi andes, et DD poolt tehtud maksekorralduste
selgitused olid üksnes panga jaoks. Maakohus on jätnud AA poolt kohtule antud ütlused selles osas hindamata.
28.Kohus on VÕS § 1028 lg-t 1 ebaõigesti kohaldades jätnud alternatiivse alusetu rikastumise nõude rahuldamata. Kostja pidi tõendama, et tal on õiguslik alus raha saamiseks ja selle endale jätmiseks. Kostja neid asjaolusid ei tõendanud. Maakohus leidis ebaõigesti, et hageja ei toonud välja alusetu rikastumise nõude eelduseks olevaid asjaolusid. Maakohus eiras menetluses esile toodud ja tõendatud fakte. Hageja tõi esile soorituse, selle saaja ning soorituse aluse, mida ei olnud olemas, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära.
29.Ebaõige on kohtu seisukoht, et DD ei loovutanud alusetu rikastumise nõuet. DD, loovutades kostjaga sõlmitud laenulepingutest tulenevad nõuded Õigusbüroo Viirma & Saar OÜ-le, loovutas samaaegselt ka alusetu rikastumise nõude, kuna alusetu rikastumise nõue põhineb sisuliselt samadel asjaoludel ja tegemist on üksnes nõudele antava õigusliku kvalifikatsiooniga.
30.Kohus ei eristanud nõude vähendamist hagist loobumisest, rikkudes sellega TsMS § 376 lg 4 p 2, § 429 lg-t 1 ja § 168 lg-t 4. Hageja ei ole hagist loobunud, vaid on vähendanud nõuet, mida TsMS § 376 lg 4 p 2 alusel ei loeta hagist osalisest loobumisest. Vastus apellatsioonkaebusele
31.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
32.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles kohus võttis vastu hageja osalise loobumise hagist ja lõpetas menetluse 2645 euro tasumise nõudes kostja vastu. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hagi 2645 euro tasumise nõude osas läbi vaatamata. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
33.Hageja esitas 08.08.2017 menetlusdokumendis avalduse nõude vähendamiseks 2645 euro võrra põhjendusega, et ta on selles suuruses nõude loovutanud kolmandale isikule (I kd lk 150). Ekslik on maakohtu seisukoht, et nõude vähendamine kujutab endast hagist loobumist TsMS § 429 lg 1 tähenduses.
34.Riigikohus on korduvalt juhtinud kohtute tähelepanu sellele, et kuigi nõude vähendamine ei ole TsMS § 376 lg 4 p 2 järgi hagi muutmine, tähendab see vaid seda, et selleks ei ole TsMS § 376 lg 1 järgi vaja kostja ega kohtu nõusolekut. Maakohus oleks pidanud selgeks tegema, kas hageja on hagist osaliselt loobunud (TsMS § 429 mõttes) või hagi osaliselt tagasi võtnud (TsMS § 424 mõttes) ja tegema otsustuse kas menetluse osalise lõpetamise või hagi osalise läbi vaatamata jätmise kohta (vt nt Riigikohtu lahendeid nr 3-2-1-162-13, p 20, 3-2-1-169-13, p 12, 3-2-1-197-13, p 35). Asja materjalist ei nähtu, et maakohus oleks välja selgitanud, kas hageja loobub osaliselt hagist või võtab osaliselt hagi tagasi. Ringkonnakohtu istungil avaldas hageja, et ta võttis hagi 2645 euro osas tagasi. Kuna hageja võttis hagi tagasi enne eelmenetluse lõpetamist, ei ole selleks TsMS 424 lg 1 järgi vaja kostja nõusolekut. TsMS § 423 lg 1 p 2 järgi jätab kohus hagi läbi vaatamata, kui hageja on võtnud hagi tagasi. Seega tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles kohus võttis vastu hagist osalise loobumise ja lõpetas menetluse 2645 euro suuruse nõude osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hageja 2645 euro suuruse
nõude TsMS § 423 lg 1 p 2 alusel läbi vaatamata. Muus osas ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
35.TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
36.Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ja ei rikkunud menetlusnorme. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väidetega tõendite ebaõige hindamise kohta ja leiab, et maakohus hindas TsMS § 232 lg-st 1 juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustas oma siseveendumuse kohaselt, et hageja nõue kostja vastu ei ole tõendatud. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
37.Ringkonnakohtu hinnangul vastab maakohtu otsuse põhjendav osa TsMS § 442 lg-s 8 sätestatule. Nimetatud sätte kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Seda on maakohus nõuetekohaselt ka teinud. Samuti ei ole maakohus rikkunud TsMS § 436 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet, nagu hageja apellatsioonkaebuses leiab.
38.Tõele ei vasta apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks kostja kinnitanud, et ta pidas DD-ga 27.01.2013 Tartus AAA läbirääkimisi laenulepingute sõlmimise üle. Sellist kinnitust asja materjalist, sh kostja vande all antud seletusest ei nähtu.
39.Maakohtu otsus ei ole vastuoluline, nagu hageja väidab. Maakohus ei tuvastanud otsuse p-s 8 tunnistajate AA ja DD ütluste ning kostja seletuse põhjal laenulepingu sõlmimist, nagu hageja apellatsioonkaebuses väidab. Kohus märkis, et kui lähtuda otsuse tegemisel tunnistajate AA ja DD ütlustest, saaks laenulepingu sõlmimist pidada usutavaks. Kostja ei ole vande all antud seletuses laenulepingu sõlmimist kinnitanud, nagu tuvastas õigesti ka maakohus.
40.Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, et kostja vande all antud seletus on lubamatu tõend ja kohus ei oleks võinud sellega otsuse tegemisel arvestada. TsMS § 229 lg 2 järgi võib tõendiks olla muu hulgas menetlusosalise vande all antud seletus. TsMS § 2681 teine lause annab kohtule õiguse kuulata pool vande all üle ka juhul, kui tõendama kohustatud pool soovib anda vande all seletuse, kuid vastaspool sellega ei nõustu.
41.Asjaolu, et kostja vande all antud seletus ei ole kooskõlas hageja tunnistajate ütlustega, ei tähenda, et kohus oleks pidanud jätma kostja seletuse tõendina arvestamata, nagu hageja leiab. Maakohus ei tuvastanud kostja seletuses vastuolusid. Seda ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Maakohus leidis põhjendatult, et nii DD ja AA kui ka kostja on huvitatud asja lahendamise tulemusest nende kasuks. Seetõttu hindas maakohus õigesti hageja tunnistajate ütlusi ning kostja vande all antud seletust koos muude asjas esitatud tõendite ja vaidluse all mitteolevate asjaoludega ning leidis põhjendatult, et need toetavad kostja seletust.
42.Maakohus tuvastas õigesti DD ja tema tütre AA vahelise kokkuleppe selle kohta, et vaidlusalune raha kantakse kostja kontole, sellega täidetakse AA ja kostja laenukohustus Sampo panga ees ja AA võõrandab vastutasuks oma vanaemale kuuluva Tartus MMM tn
asuva korteriomandi pärast selle pärimist DD-le. Seega tegi DD sisuliselt ettemaksu tulevikus omandatava korteriomandi eest. Sellekohased selgitused on märgitud ka raha ülekannetele (I kd lk-d 8, 53 ja 155). Ülekantud summad on kooskõlas Tartus MMM asuva korteriomandi turuväärtusega (I kd lk 158-178). Eluliselt ei ole usutav, et maksekorralduste selgitused olid vajalikud panga jaoks. Hageja ei ole seda väidet põhistanud. Raha kokkuleppel ettemaksmist ei saa käsitleda kinnisasja võõrandamisele ja omandiõiguse üleandmisele suunatud tehinguna, mis peaks olema notariaalselt tõestatud, nagu hageja apellatsioonkaebuses leiab.
43.Maakohus tuvastas õigesti olulised vastuolud hageja poolt esitatud asjaoludes ning tunnistajate AA ja DD ütlustes. Hagiavalduses märgitu kohaselt sõlmisid DD ja kostja suulised laenulepingud, kuid DD ütluste kohaselt vormistati laenu andmine kirjalikult ja ta andis selle lepingu nõude loovutamisel üle (II kd lk 17). Kohtule seda lepingut esitatud ei ole. Hageja tugines asjaolule, et AA viibis suuliste laenulepingute sõlmimise juures, mida viimane võib tunnistajana ütlusi andes kinnitada (I kd lk 147). AA ütluste kohaselt ta ei olnud lepingu sõlmimise juures (II kd lk 14). Maakohus arvestas tunnistajate ütluste usaldusväärsuse hindamisel muu hulgas õigesti ka asjaoluga, et tunnistaja DD ütluste kohaselt rääkis ta AA-ga sellest, mida ta peaks kohtus rääkima (II kd lk 18). Seega ei vasta tõele apellatsioonkaebuse väide, nagu ei oleks DD ütluste järgi tuvastatav, et keegi oleks teda ütluste sisu osas mõjutanud.
44.Ringkonnakohtu hinnangul jättis maakohus õigesti rahuldamata ka hageja alternatiivse alusetu rikastumise nõude. VÕS § 1028 lg 1 ei ole kohaldatav olukorras, kus DD teadis, et ta ei täida raha ülekandmisega oma kohustust kostja ees. DD soorituse eesmärk ei olnud täita kostjaga sõlmitud suulistest laenulepingutest tulenevat laenu väljamaksmise kohustust, nagu juba eelnevalt märgitud (vt käesoleva otsuse p 41).
45.Nõude loovutamise teadetes on märgitud, et DD loovutas 01.04.2015 OÜ-le Õigusbüroo Viirma & Saar ning OÜ Õigusbüroo Viirma & Saar loovutas hagejale 28.01.2013 ja 29.01.2013 sõlmitud laenulepingutest tulenevad nõuded kostja vastu 28 000 euro ulatuses (I kd lk 11, 13,14). Alusetust rikastumisest tulenevaid nõudeid ja muid DD poolt kostja pangakontole raha tasumisel põhinevaid võimalikke nõudeid kostja vastu ei ole hagejale loovutatud.
46.Kuigi ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, milles kohus võttis vastu hageja osalise loobumise hagist ja lõpetas menetluse 2645 euro suuruse nõude osas, ei muuda see maakohtu määratud menetluskulude jaotust. TsMS § 168 lg 4 järgi kannab hageja kostja menetluskulud nii hagist loobumise kui ka selle tagasivõtmise korral, välja arvatud juhul, kui hagist loobuti või see võeti tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Praegusel juhul võttis hageja hagi osaliselt tagasi seetõttu, et ta loovutas nõude osaliselt kolmandale isikule ja maakohtu menetluskulud jäävad hageja kanda TsMS § 162 lg 1 ja § 168 lg 4 alusel.
47.Kuna maakohtu otsus jääb hagi rahuldamata jätmise ja menetluskulude jaotuse osas muutmata ning ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse üksnes kohtu menetlusliku otsustuse osas, mille tegemine ei sõltunud kostjast ja mis ei mõjuta asja sisulist lahendamist, jätab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda.
48.TsMS § 174 lg 4 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras, s.o pärast kohtuotsuse jõustumist.