XX hagi YY vastu kinnisasja valduse üleandmiseks kohustamiseks ning kasutuseelise, kulu hüvitamise ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 29. mai 2018. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
3927 eurot 10 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellant) XX (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Nigul Saar Kostja (vastustaja) YY (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Sergei Tšurkin
Menetluse liik
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 29. mai 2018. a otsus osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ja saata selles osas tsiviilasi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline
menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas 5. novembril 2015 Harju Maakohtule hagiavalduse YY (kostja) vastu, milles palus: - kohustada kostjat andma hagejale üle Keila-Joa alevikus Keila vallas asuva XXX talu (registriosa nr XXXXXXX) elamu ja abihoone/kuuri valduse, kohustades kostjat 10 päeva jooksul otsuse jõustumisest andma hagejale üle elamu ja kuuri sissepääsu võtmed, viima hoonetest ära kostjale kuuluvad esemed ja kinnisasja hoonestamata osalt viima ära kostjale kuuluvad vallasasjad; - välja mõista kostjalt hageja kasuks kaotatud kasutuseelise väärtuse hüvitamiseks 1750 eurot ja alates 2015. a detsembrist 125 eurot kuus kuni valduse tegeliku vabastamiseni ja kahju kindlakstegemise kulu hüvitamiseks 500 eurot; - välja mõista kostjalt hageja kasuks VÕS § 113 toodud määras viivis hüvitise summalt 2200 eurolt alates hagi esitamisest kuni hüvitise tasumiseni.
2.Hagiavalduse kohaselt on eelpool viidatud kinnisasi hageja omandis. Maatükist 1092 m2 suurune osa oli kostja valduses, samuti elamust 62,4 m2 suurune osa ja kuur. Hageja esitas 15. augustil 2014 kostjale nõude vabastada kinnisasi ja anda valdus üle hiljemalt 15. septembril 2014. Kostja lubas valduse vabastada hiljemalt 1. novembril 2014. Hageja hoiatas kostjat, et asja valduse üleandmisest keeldumisel esitab hageja lisaks ka hüvitisnõude. Kasutuseelise väärtus on keskmiselt 125 eurot kuus, 14 kuu eest kokku 1750 eurot. Kinnisvara kasutamise hindamisakti tellimise kulu oli 500 eurot.
3.Pooled saavutasid valduse üleandmise osas kokkuleppe ja kostja esindaja koostas akti, mille pooled allkirjastasid pärast ruumide valduse üleandmist 5. novembril 2016. Seega on nõue hüvitise saamiseks perioodi 16. septembrist 2014 kuni 5. novembrini 2016 eest. Kostja vastuväited
4.Kostja vaidles rahalisele nõudele vastu.
5.Kostja vabastas XXX talu valduse osaliselt 1. novembril 2014. Sellest alates ei ole kostja elanud ega ilmunud kinnisasjale ega saanud hagejalt nõudeid vabastamiseks.
20.oktoobril 2014 lõppes elektri tarbimine kinnisasjal. Hageja fotodel kujutatud asjad ei kuulu kostjale. 15. augusti 2014. a nõudekirjas ega hiljem ei ole hageja nõudnud kostjalt võtmete üleandmist. Suvila ei ole kasutuskõlblik aastaringseks elamiseks ja üüritulu ei saa antud asjas võtta aluseks kasutuseeliste väärtuse hindamisel. Maakohtu otsus
6.Harju Maakohus võttis 29. mai 2018. a otsusega vastu hagist loobumise mitterahalise nõude osas ja lõpetas selles osas menetluse ning jättis rahuldamata hagi rahaliste nõuete osas. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.
7.Otsuse põhjenduste kohaselt puudus maakohtus vaidlus asjaolus, et kostja valdas hageja nõusolekuta hageja omandis oleva kinnistu osa (1092 m2 suurune osa maatükist, 52 m2 suurune osa elamust, milles paiknevad kaks tuba, köök, veranda, WC, kuur) 16. septembril 2014 ja edaspidi. Vaidlus puudus asjaolus, et alates 2014. a
2(7)
novembrist ei ole kostja isiklikult kinnisasjal viibinud. Pooled vaidlesid muu hulgas kostja valduse lõppemise asjaoludes ja ajas.
8.Maakohus tuvastas järgmised asjaolud. Hageja 15. augusti 2014. a e-kirjaga on tõendatud, et hageja palus kostjal valduse vabastada. Kostja 18. augusti 2014. a e-kirjaga on tõendatud, et kostjal oli sel hetkel valdus ja kostja palus võimaldada valduse vabastamiseks aega kuni 1. novembrini 2014. Elektrilevi 20. oktoobri 2014. a teatisega on tõendatud, et XXX talus teostati mõõteseadme nr 04083527 suhtes voolu sulgemine. Hageja 4. novembri 2014. a e-kirjaga on tõendatud, et hagejale teadaolevalt lahkus kostja kinnisasjalt 20. oktoobril 2014 ja võttis kaasa kostjale kuuluvad asjad ja laskis välja lülitada hooneosa elektritarbimise, kostja ei andnud hagejale üle hooneosa võtit ja hageja nõudis võtme üleandmist hiljemalt 9. novembril 2014. Hageja 25. novembri 2014. a e-kirjaga on tõendatud, et hageja kinnisasja piirile paigaldati värav, mis on tavaliselt lukustatud, ja hageja teatas kostjale, et hageja võimuses on korraldada kostja sissesõidu võimaldamist kinnisasjale. Maakohtu hinnangul 1. augustil 2016 esitatud fotod ei tõenda, kes muru niitis, ega kostja valduse olemasolu või puudumist. 5. novembri 2016. a aktiga on tõendatud, et arvestades kostja kompromissettepanekut vahetada oma arvel XXX talu hoone ja kuuri lukud, vahetas kostja kutsutud lukksepp 5. novembril 2016 XXX talu hoones kaks lukku ja kuuris ühe luku ja hageja esindajale anti üle lukkude võtmed, kostja kinnitas, et hagejal on õigus määrata ruumide asuvate asjade saatus ja kostjal ei ole selles osas hagejale mingeid pretensioone, samuti pooled leppisid kokku, et hagejal on samuti õigus määrata kuuri kõrval asuva puumaterjali saatus.
9.21. detsembri 2016. a e-kirjaga on tõendatud, et hageja tegi kostjale ettepaneku kohtuasja lõpetamiseks tervikuna. 27. detsembri 2016. a e-kirjaga on tõendatud, et kostja avaldas hagejale seisukohta, et pooled saavutasid 21. oktoobri 2016. a kohtuistungil põhimõttelise kokkuleppe, et hageja loobub oma nõuetest ja kostja teeb suvila ja kuuri uksed lahti, paneb uued lukud ja kinnitab, et kostjal ei ole mingeid nõudeid hageja vastu mis iganes vara suhtes, ning kostja seisukoha kohaselt hageja nõustus kompromissiga, üteldes, et „küsimuse all saab olla ainult konteineri maksumus, millega asjad prügisse ära viia“; ja kostja seisukoha kohaselt pooled, kirjutades alla aktile kinnitasid, et asjade saatuse küsimusega oli ka viimane küsimus lahendatud, ning kostja ei nõustunud jälle hakkama arutama kasutuseelise hüvitamist ja tegi ettepaneku sõlmida tsiviilasjas kompromiss varem kooskõlastatud tingimustel. Hageja 29. detsembri 2016. a e-kirjaga on tõendatud, et hageja avaldas kostjale seisukohta, et hageja ei avaldanud, et oleks loobunud hüvitise nõudest, ja pooled ei ole hüvitisnõude kohta kompromissi sõlminud. Kostja 29. detsembri 2016. a e-kirjaga on tõendatud, et kostja avaldas hagejale seisukohta, et akti pole võimalik tõlgendada teisiti kui hüvitisest loobumisena.
10.VV ja DD koostatud kirjeldustega on tõendatud, et kostja koos VV-ga ja DD-ga käis XXX talus viimasel korral 2014. a oktoobri lõpus ja hiljem nad enam suvilasse ei ilmunud.
11.Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et on tõendatud, et pooled sõlmisid kohtuväliselt kompromissilepingu kõikide praeguses asjas esitatud nõuete kohta. Kompromissi õigusliku tagajärjena kostja loobus oma nõuetest seoses kinnisasjal asuvate asjade omandiga ja kinnisasja valdusega ning hageja loobus käesolevas asjas esitatud vindikatsiooni-, hüvitise- ja viivisenõuetest.
12.Lähtudes sellest, et hageja tahe oli leppida kokku üksnes valduse omandamises ja jätta rahalistest nõuetest loobumata, puudus poolte ühine tahe kompromissilepingu täpse ulatuse osas (VÕS § 29 lg 1). Asjaolu, et kostja mõistis kompromissi esemena kõiki praeguses asjas esitatud nõudeid ja hageja lepingu sõlmimise ajal seda tähendust pidi
3(7)
teadma, kinnitab eelkõige 5. novembri 2016. a akti esimene lõik, millest nähtuvalt on akt koostatud praeguses tsiviilasjas kompromissi saavutamiseks (VÕS § 29 lg 3). Seejuures arvestas maakohus ka eelpool tuvastatud asjaolusid poolte käitumise kohta enne ja pärast kompromissilepingu sõlmimist ning kompromissilepingu olemust ja eesmärki. 5. novembri 2016. a akt tõendab kompromissilepingu sisu ka juhul, kui akt on teise lõigu osas käsitatav täitmise kviitungina. Hageja tõlgendus, mille kohaselt kompromissileping sõlmiti pooltevaheliste õigussuhete kohta üksnes valduse üleandmise osas, ei ole põhjendatud ka seetõttu, et antud juhul on kostja valduse lõppemise ja hageja valduse omandamise asjaolud, eelkõige aeg, ja valduse rikkumise õigussuhe kõigi asjas esitatud nõuete aluseks. Hageja tõlgenduse korral ei oleks tegemist hageja sisulise järeleandmisega valduse väljaandmise küsimuses. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mis võiksid anda alust VÕS § 578 lõikes 2 sätestatud eelduse ümberlükkamiseks. Et pooled ei avaldanud kompromissilepingu sõlmimisele suunatud tahteavalduste tegemisel tahet kompromissi kohtulikuks kinnitamiseks, ei vajanud need tahteavaldused kehtima hakkamiseks kompromissi kohtulikku kinnitamist.
13.Hagejale oli arusaadav, et hageja on menetluses pool, kel kompromissi sõlmimise väite ümberlükkamiseks on vajalik tuua esile asjaolud ja tõendid, mille kohaselt pooled sõlmisid kompromissilepingu üksnes vindikatsiooninõude kohta ja hageja ei loobunud muudest nõuetest, mis olid asjas esitatud. Apellatsioonkaebus
14.Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hagi rahalise nõude rahuldamata (resolutsiooni p 3) ja menetluskulude jaotuse osas (resolutsiooni p 4). Hageja palub teha uue otsuse, millega hagi rahalise nõude osas rahuldada ja menetluskulud kostja kanda jätta.
15.Maakohus tegi ebaõiged järeldused hageja esitatud asjaoludest, millised ei olnud vaidluse all, samuti kostja esitatud asjaoludest, milliste esinemise hageja vaidlustas.
16.Hageja esitas hagi, tuginedes kokkuvõtlikult asjaoludele, et tema omandis olev kinnisasi oli osaliselt kostja valduses ning kostja ja tema õiguseellased olid arvamusel, et nende valduses olev osa kuulub neile omandiõiguse alusel. Kostja valdust ei vabastanud. Menetluse ajal leppisid pooled kokku, et kostja avab kinnistul asuvate hoonete tema valduses olevate ruumide uksed ja annab üle võtmed. Kostja tegi seda
5.novembril 2016. Kostja ja hageja kirjutasid alla aktile, mille kohaselt kostja käsutas oma õigust kinnistul olevate vallasasjade osas ja lubas nende saatuse määrata hagejal.
17.Hageja esitas kohtule loobumise valduse vabastamise nõudest, kuna ta oli saanud kinnisasja valduse ning ruumides ja õues kostjale kuuluva vara käsutamise õiguse. Ühtlasi tegi hageja ettepaneku sõlmida kompromiss rahalistes nõuetes. Kostja keeldus kompromissi läbirääkimistest väites, et tema sai 5. novembri 2016. a aktist aru selliselt, et hageja ja kostja on sõlminud kompromissi, millega nad on lõpetanud kogu kohtuvaidluse.
18.Hageja nõustub, et valduse vabastamisega rahuldas kostja hageja vindikatsiooninõude vabatahtlikult, s.o valduse vabastamiseks ei olnud hagejale vaja täitedokumenti ja kohus sai selle nõude osas menetluse lõpetada.
19.Maakohus tegi aga väära järelduse, et kostja tegi need teod kompromisslepingu täitmiseks, kusjuures kompromissi sisusse määras kohus ka kokkuleppe rahalisest nõudest loobumiseks. Kohus on selle järelduseni jõudmiseks kohaldanud vääralt materiaalõigust leides, et poolte vahel sõlmiti kohtuväline võlaõiguslik kompromissleping.
4(7)
20.Hageja juhib tähelepanu asjaolule, et VÕS § 578 lg-te 1 ja 2 kohaselt pidi kohus materiaalõiguse õigeks kohaldamiseks tuvastama vähemalt lepingudokumendi, milles sisalduvad poolte tahteavaldused, lepingu objekti, milline õigussuhe muudeti vaieldamatuks, millised olid poolte vastastikused järeleandmised, millistest nõuetest vastastikku loobuti (sh millistest nõuetest loobus seejuures kostja), milline oli poolte kokkulepe hagis esitatud hageja rahalise nõude osas kostja vastu.
21.Otsusest võib mõista, et eelduslikult pidas kohus lepingudokumendina silmas poolte
5.novembril 2016 allkirjastatud akti. Sellisel juhul peavad kompromisslepingu vajalikud eeldused sisalduma lepingudokumendis. Hageja leiab, et viidatud akt ei sisalda endas ei õigussuhte vaieldavuse kõrvaldamist ega poolte tehtud järeleandmisi, millised peaksid olema vastastikused. Selles puudub ka igasugune kokkulepe või ka vähemalt vihje kostjal olemasolevale nõudele, milles ta teeb järeleandmisi, puudub ka mistahes viide hageja rahalisele nõudele. Nimetatud dokument ei ole võlaõiguslik kompromissleping, vaid õigussuhte mõlema poole allkirjastatud täitmiskinnitus sellele, et kostja täitis ühe nõude vabatahtlikult kohtuväliselt. Selle ühe nõude (vindikatsioon) sisusse kuuluvad nii võtmete andmine hagejale kui ka kinnistul asuva kostja vara suhtes omandiõiguse käsutamine (lubada hagejal eseme saatuse määrata).
22.Väär on maakohtu järeldus, et nimetatud akt ei saa olla ainult täitmiskviitung vindikatsiooninõude täitmisele, kuna rahanõue oleneb valduse ajalisest kestvusest ja hageja ei ole teinud seega järeleandmist.
23.Esiteks ei ole tegemist kompromisslepinguga eelkõige seetõttu, et puudub kostja nõue, milles tema tegi mistahes järeleandmisi. See, et kostja andis valduse aktiga üle, ei tähenda tema järeleandmist, kuna kohus oli tuvastanud kostjal valduse õigusliku aluse puudumise. Asjakohatu on seetõttu viidata hageja järeleandmisele (selle puudumisele), sest hagejal oli kostja vastu tegelik nõue. Teisalt, kui kohus leiab, et järeleandmisi ei ole tehtud, siis järelikult puudub kompromissleping võlaõiguslikus tähenduses.
24.Teiseks, menetlusökonoomia põhjusel tegi hageja kostjale ettepaneku anda asja valdus kohtuväliselt üle, mistõttu ei oleks vaja menetlust jätkata ei tunnistajate ülekuulamise ega täiendavate tõendite esitamisega. Oluline argument kostjaga läbirääkimisel oli hageja arusaamisel see, et rahanõue kostja vastu ei suurene. Kostja ei ole valduse üleandmise akti koostamisega seoses mitte kunagi soovinud selles määrata hageja muude nõuete puudumist/lõppemist. Akti valmistas ette kostja ja pooled täiendasid seda kohapeal käsikirjalise osaga. Seega, tehes ettepaneku valdus üle anda, andis hageja kostjale võimaluse vältida tema vastu esitatud rahanõude suurenemist ja nõude täpne suurus fikseerus akti koostamise kuupäevaga.
25.Maakohus määras asjas valesti tõendamiskoormise. Kohus leidis, et hageja peab oma tõenditega kummutama kostja seisukoha, et kokkulepe võtta vastu kostja poolt ühe haginõude täitmine, mis oli kostjale rahanõude suurenemise riski äralangemisele kasulik, ei hõlmanud kõiki hagis esitatud nõudeid. Samuti tõendama ka oma väidet, et kokkuleppe objektiks oli üksnes vindikatsiooninõude rahuldamine. Kostja ei saa tõendada õigusliku tähendusega asjaolu. Objektiivne on asjaolu, et vaidlusaluses aktis puudub viide kostja vastu esitatud rahanõudele.
26.Kohus lõpetas otsusega menetluse hageja vindikatsiooninõudes põhjusel, et hageja loobus sellest nõudest ja kostja ei vaielnud sellele vastu. Kui kostja arvas, et ta on sõlminud kompromissi, mille tagajärjeks on kohtuasja terviklik lõpetamine, siis oleks kostja pidanud ka sellise avalduse esitama. Vastustaja seisukoht
27.Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
5(7)
Ringkonnakohtu seisukoht
28.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb hageja esitatud rahalise nõude osas hagi rahuldamata jätmise osas tühistada ning tsiviilasi saata TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel esimese astme kohtule selles osas uueks läbivaatamiseks. Valduse vabastamise nõude osas on maakohus menetluse õigesti lõpetanud ning selles osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud.
29.Kolleegium nõustub hagejaga, et maakohus on rahalist nõuet menetledes hinnanud valesti tõendeid ja kohaldanud vääralt materiaalõigust. Apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
30.Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses jätkuvalt selle üle, kas poolte vahel sõlmitud kohtuväline kokkulepe vaidluse lõpetamiseks hõlmas lisaks valduse vabastamisele, lukkude vahetamisele, võtmete üleandmisele ning ruumidesse jäänud asjade ja kuuri kõrvale jäänud puumaterjali saatuse hageja otsustada jätmisele ka hageja loobumist rahalistest nõuetest. Maakohus on leidnud, et hageja on rahalistest nõuetest loobunud. Ringkonnakohus sellise maakohtu järeldusega ei nõustu.
31.Hageja on apellatsioonkaebuses õigesti juhtinud tähelepanu sellele, et VÕS § 578 lg 1 kohaselt on kompromissileping selline võlaõiguslik leping, millega kas õiguslikult vaieldav või ebaselge õigussuhe muudetakse vaieldamatuks. VÕS § 578 lg 2 kohaselt eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad lepingu alusel uued õigused. Kuna kompromissilepinguks saab lugeda üksnes eeltoodud tingimustele vastavat lepingut, siis pidi maakohus materiaalõiguse õigeks kohaldamiseks mh tuvastama poolte vastastikused tahteavaldused järeleandmisteks ning selle, millistest nõuetest vastastikku loobuti.
32.Maakohus on vaidlust lahendades mh viidanud VÕS §-le 578, kuid ei ole pööranud tähelepanu vajadusele tuvastada õigusnormide kohaldamiseks eelnevalt vajalikud faktilised asjaolud ehk materiaalõiguse kohaldamiseks vajalikud koosseisu elemendid. Maakohtu järeldust, et poolte kokkuleppe järgi loobus hageja rahalistest nõuetest, ei saa lugeda asjas esitatud tõenditel põhinevaks, sest maakohtu otsuses puudub tõendite analüüs. Maakohus on otsuses üksnes loetlenud, milliseid tõendeid on pooled esitanud ning teinud sellele järgnevalt üldsõnalise järelduse, et hageja on sõlmitud kokkuleppe järgi mh rahalistest nõuetest loobunud. Otsuses puudub selgitus, millisest tõendist konkreetselt maakohus hageja rahalistest nõuetest loobumist järeldab ehk millised faktilised asjaolud saab selles osas ühe või teise tõendi põhjal tuvastatuks lugeda. Ringkonnakohtu arvates ei anna maakohtu tehtud järelduseks alust ükski seni esitatud tõend.
33.Esmalt ei saa rahalistest nõuetest loobumiseks pidada 21. oktoobri 2016. a protokollis kostja esindaja (protokollis kasutatud lühend „KE“) öeldud lauset, et vaidlus saab olla üksnes prügikonteineri tellimise maksumuses. Hageja ega tema esindaja ei ole selliselt protokollitud kostja esindaja seisukohale andnud mingit kinnitust. Samuti nähtub protokollist, et pooled ei ole sõlminud istungil ühtegi kokkulepet, vaid kohus on andnud pooltele istungi lõppedes tähtaja kompromissiläbirääkimiste pidamiseks (I kd, tl 117). Kuupäevaliselt järgmises tõendis ehk 5. novembri 2016. a aktis puuduvad samuti mistahes kinnitused selle kohta, et hageja oleks loobunud rahalistest nõuetest. Kõnealuses aktis on fikseeritud üksnes valduse vabastamine, lukkude vahetamine, võtmete üleandmine ning ruumidesse jäänud asjade ja kuuri kõrvale jäänud puumaterjali saatuse hageja otsustada jätmine (I kd, tl 125). Akti allakirjutamisele järgnenud 21. detsembri 2016. a e-kirjas on hageja esindaja esmalt märkinud, et on valmis loobuma ruumide vabastamise nõudest, kuna valdus on 5. novembril 2016. a juba üle antud ning on vaidluse lõpetamise tingimusena pakkunud sõnaselgelt välja, et kostja peaks hagejale maksma kasutuseelise hüvitisena 1500 eurot (I kd, tl 123).
6(7)
Sellele järgnevas e-kirjavahetuses on hageja jäänud sama seisukoha juurde ja kinnitanud kostja esindajale, et ei ole valmis rahalisest nõudest loobuma (I kd, tl 122). Kuna rohkem tõendeid, millest pooltevahelised läbirääkimised või vastastikused tahteavaldused kajastuksid, ei ole kohtule esitatud, tuleb seni esitatud tõendite põhjal vastupidiselt maakohtu seisukohale järeldada, et hageja on menetluses läbivalt olnud seisukohal, et ta soovib rahalise nõude kostja vastu maksma panna. Maakohtu seisukoht, et hageja on rahalisest nõudest loobunud, on eeltoodu põhjal ekslik ja meelevaldne ning maakohtu otsus jätta hagi rahalise nõude osas rahuldamata tuleb tühistada.
34.Nõudest loobumise osas tehtud ebaõige järelduse tõttu on maakohus jätnud analüüsimata hageja rahalise nõude sisulise põhjendatuse ja seepärast tuleb tsiviilasi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks (vt Riigikohtu 14. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p 13; 23. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-15, p 12 teine lõik, ja 11. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-14, p 42). Ringkonnakohtul ei ole maakohtu otsuse puudulikkuse tõttu võimalik vaidlust ise sisuliselt lahendada, sest apellatsiooniastmes esmakordsel asja lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude kogumi olulises ulatuses tuvastamine rikub kassatsioonimenetluse eripära arvestades poolte õigust kohtuotsuse peale faktiliste asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas edasi kaevata.
35.Menetluskulud tuleb jaotada vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele.
(allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm
(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak
(allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.