XX hagi CC vastu kasutuseelise, kulu hüvitamise ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 26. augusti 2019. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik CC apellatsioonkaebus Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3188 eurot 28 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastustaja) XX (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Nigul Saar Kostja (apellant) CC (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja advokaat Sergei Tšurkin
Kohtuistung
16. september 2020. a
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 26. augusti 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-16650 muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsiooniastme menetluskulud jätta CC kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. 1(7)
Tsiviilasi nr 2-15-16650 Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagiavalduse asjaolud
1.XX (hageja) esitas 5. novembril 2015 Harju Maakohtule hagi CC (kostja) vastu, milles palus kohustada kostjat andma hagejale üle Keila-Joa alevikus Keila vallas asuva Taabu talu (registriosa nr 549902) elamu ja abihoone/kuuri valduse, kohustades kostjat 10 päeva jooksul otsuse jõustumisest andma hagejale üle elamu ja kuuri sissepääsu võtmed, viima hoonetest ära kostjale kuuluvad esemed ja kinnisasja hoonestamata osalt viima ära kostjale kuuluvad vallasasjad, välja mõista kostjalt hageja kasuks kaotatud kasutuseelise väärtuse hüvitamiseks 1750 eurot ja alates 2015. a detsembrist 125 eurot kuus kuni valduse tegeliku vabastamiseni ja kahju kindlakstegemise kulu hüvitamiseks 500 eurot ning välja mõista kostjalt hageja kasuks võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 toodud määras viivis hüvitise summalt 2200 eurolt alates hagi esitamisest kuni hüvitise tasumiseni.
2.Hagiavalduse kohaselt on eelpool viidatud kinnisasi hageja omandis. Maatükist 1092 m2 suurune osa oli kostja valduses, samuti elamust 62,4 m2 suurune osa ja kuur. Hageja esitas
15.augustil 2014 kostjale nõude vabastada kinnisasi ja anda valdus üle hiljemalt
15.septembril 2014. Kostja lubas valduse vabastada hiljemalt 1. novembril 2014. Hageja hoiatas kostjat, et asja valduse üleandmisest keeldumisel esitab hageja lisaks ka hüvitisnõude. Kasutuseelise väärtus on keskmiselt 125 eurot kuus, 14 kuu eest kokku 1750 eurot. Kinnisvara kasutamise hindamisakti tellimise kulu oli 500 eurot.
3.Pooled saavutasid valduse üleandmise osas kokkuleppe ja kostja esindaja koostas akti, mille pooled allkirjastasid pärast ruumide valduse üleandmist 5. novembril 2016. Seega on nõue hüvitise saamiseks perioodi 16. septembrist 2014 kuni 5. novembrini 2016 eest.
4.Hageja täpsustas oma nõuet 22. aprilli 2019. a menetlusdokumendis ja kinnitas, et kasutuseelise hüvitise nõude suurus on arvestatud perioodi eest augustist 2014 kuni oktoobrini 2016 (k.a), mil kinnistu oli jätkuvalt kostja valduses. Kasutuseelise väärtuse nõude rahaline suurus kuni kinnistu valduse üleandmiseni hagejale on kokku 3250 eurot (125 eurot x 26 kuud). Kasutuseelise väärtuse hüvitise nõudele 3250 eurot lisandub võla sissenõudmiskulu 500 eurot. Kokku on põhinõuete rahaline suurus 3750 eurot. Kõrvalnõudena esitas hageja viivise nõude VÕS § 113 alusel. Hagi esitamise seisuga oli võlgnevus, millest saab viivist arvestada, kaks põhinõuet kokku 2250 eurot (14 kuu eest kasutuseelise väärtus 1750 eurot ja sissenõudmiskulu 500 eurot). Kostja vastuväited
5.Kostja vaidles esitatud nõudele vastu. Kostja vabastas Taabu talu valduse osaliselt
1.novembril 2014. Sellest ajast alates ei ole kostja elanud ega ilmunud kinnisasjale ega saanud hagejalt nõudeid vabastamiseks. 20. oktoobril 2014 lõppes elektri tarbimine kinnisasjal. Hageja fotodel kujutatud asjad ei kuulu kostjale. 15. augusti 2014. a nõudekirjas ega hiljem ei ole hageja nõudnud kostjalt võtmete üleandmist. Suvila ei ole kasutuskõlblik aastaringseks elamiseks ja üüritulu ei saa antud asjas võtta aluseks kasutuseeliste väärtuse hindamisel. 2(7)
Tsiviilasi nr 2-15-16650
Maakohtu otsus
6.Harju Maakohus rahuldas 26. augusti 2019. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis välja kostjalt hageja kasuks kasutuseelised 3062.50 eurot ja viivise põhivõlgnevuselt 1562.50 eurot VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 5. novembrist 2015 kuni kohustuse kohase täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus 82% ulatuses kostja kanda ja 18% ulatuses hageja kanda.
7.Otsuse põhjenduste kohaselt puudus pooltel vaidlus selle üle, et hagejale kuulub Taabu talu kinnistu ja 1092 m2 suurune osa kinnisasjast oli kostja valduses. Pooled vaidlesid küsimuses, kas ja millal andis kostja hagejale üle kostja valduses olnud kinnistu osa, s.o kas ja millisel perioodil toimus kostja poolt hageja valduse rikkumine, ning kas hagejal on õigus nõuda kostjalt hüvitist.
8.Maakohus asus seisukohale, et hageja kasutuseeliste nõude õiguslik alus saab olla asjaõigusseaduse (AÕS) § 85 lg 1, mille kohaselt vastutab asja valdaja asjast saadud kasu väljaandmise või hüvitamise eest vastavalt võlaõigusseaduse §-dele 1037–1040.
9.Maakohus tuvastas, et hageja esindaja 15. augusti 2014. a e-kirjast nähtuvalt esitas hageja kostjale taotluse kinnistu valduse vabastamiseks hiljemalt 15. septembril 2014. Samas kirjas hoiatas hageja, et juhul, kui kostja valdust hageja nimetatud tähtajaks vabatahtlikult ei vabasta, on hageja sunnitud pöörduma kohtu poole, sealhulgas kasutuseeliste väljamõistmise nõude esitamiseks. Kostja selgitas 18. augusti 2014 e-kirjas, et kinnistu valduse vabastamine on võimalik alles 1. novembri 2014 seisuga. Kostja selgituste kohaselt lahkus ta kinnistult hiljemalt nimetatud kuupäevaks, võttis kaasa suurema osa oma esemetest, jättis hoone võtmed aknalauale ning nimetatud tegevusega ta loobus hageja kinnistu valdamisest ning pärast 1. novembrit 2014 valduse rikkumist ei toimunud. Maakohus märkis, et hageja esindaja 4. novembri 2014. a e-kirjast nähtuvalt palus hageja esindaja, et kostja annaks hagejale üle Taabu talu välisukse võtme. Kostja ei esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et kostja oleks hageja esindaja kirjale vastanud ning võtme üleandmise aja kokku leppinud või selgitanud, et võti on jäetud hoone vahetusse lähedusse. Alles 5. novembril 2016 allkirjastasid hageja ja kostja esindajad akti, millest nähtuvalt oli kostja poolt kutsutud lukksepp, kes vahetas lukud, ning uued võtmed anti hageja esindajale üle. Samuti kinnitas kostja, et kõigi asjade, mis olid vahetatud lukkudega ruumides, üle on nüüd õigus otsustada hagejal.
10.Maakohus asus seisukohale, et olukorras, kus hageja kinnistul olid sinna kostjast jäänud esemed ning samuti ei olnud kostja hagejale üle andnud hoone võtmeid, oli kostja kasutuses olnud kinnistu osa jätkuvalt kostja võimu all. Kostja kaotas võimu tema kasutuses olnud kinnistu osale alles pärast 5. novembri 2016 kuupäeva, kui lukud vahetati ning kostja kinnitas, et kõik esemed, mis ruumides on, on edaspidi hageja kontrolli all. Seoses kostja väidetega, et ta ei käinud kinnistul enam pärast 2014. aastat, märkis maakohus, et nimetatud asjaolu ei tähenda, et kostjal ei olnud selleks võimalust. Samuti ei välistanud kostja juurdepääsu asjaolu, et hageja asus kinnistule aeda ümber ehitama, kuna hageja esindaja kinnitas kostjale, et kostjal oli võimalik igal hetkel kostjale kuuluvatele esemetele järgi tulla. Maakohus märkis, et hagejal ei olnud ka võimalik eeldada, et kostja oli valdusest loobunud olukorras, kus kostja ei olnud hageja esindaja 4. novembri 2015. a e-kirjale vastanud võtmete üleandmise osas ning samuti oli kostja valduses olnud alale ja ruumidesse jäetud esemeid, ehitusmaterjale ning küttepuid, mis nähtuvad hageja esitatud 3(7)
Tsiviilasi nr 2-15-16650 fotodelt. Eeltoodust tulenevalt asus maakohus seisukohale, et kostja poolt valduse lõplikult vabastamise kuupäevaks sai lugeda 5. novembrit 2016, kui toimus vastava akti allkirjastamine, ning kostja valdas hageja omandit ilma hageja nõusolekuta alates
16.septembrist 2014 kuni 5. novembrini 2016 (k.a).
11.Maakohus ei nõustunud kostja vastuväitega, et hageja andis kostjale 15. augusti 2014. a e-kirjas ebamõistlikult lühikese tähtaja kinnistu valduse vabastamiseks. Hageja andis kostjale 1 kuu pikkuse tähtaja, mis kohtu hinnangul oli mõistlik tähtaeg, mis võimaldab isikul talle kuuluvad esemed kokku pakkida, kinnistult ära viia ning võtmed üle anda.
12.Olukorras, kus hageja esindaja avaldas 15. augusti 2014. a e-kirjas, et kostjal tuleb kinnistu valdus vabastada hiljemalt 15. septembril 2014, oli kostjal õigus eeldada, et nimetatud kuupäevani on kostjal võimalik kinnistul viibida ilma, et peaks hagejale kasutuseeliste eest tasuma. Seega oli hageja kasutuseeliste nõue põhjendatud seoses perioodiga 16. september 2014 kuni 31. oktoober 2016, kuna hageja nõuab kasutuseeliste väljamõistmist 2016. a oktoobri seisuga.
13.Maakohus luges hageja esitatud 1. novembri 2015. a kinnisvara hindamise akti alusel tõendatuks, et kostja valduses olnud Taabu talu osa igakuine rendihind ja seega kasutuseeliste väärtus on 125 eurot. Seoses kostja vastuväidetega, et kostja ei kasutanud suvilat aastaringselt, märkis kohus, et nimetatud asjaolu ei võimalda jätta kasutuseeliseid välja mõistmata, kuna kõnealune kinnistu osa oli kostja valduses, sõltumata sellest, kui tihedalt kostja otsustas kinnistul viibida. Seega mõistis maakohus kostjalt välja perioodil
16.septembrist 2014 kuni 30. septembrini 2014 62.50 eurot (125/2) ning perioodil oktoober 2014 kuni oktoober 2016 3000 eurot (125 eurot x 24 kuud), kokku 3062.50 eurot.
14.Hageja kuluhüvitise nõude seoses kinnisvara hindamise akti tellimisega jättis maakohus rahuldamata, kuna hagiga ei saa nõuda selliste nõude esitamisega seotud kulude hüvitamist, mille väljamõistmist saab menetlusosaliselt nõuda kohtuotsuses tehtud menetluskulude jaotuse alusel menetluskulude kindlaksmääramise menetluses (TsMS § 174). Maakohus asus seisukohale, et antud juhul on hageja esitatud kinnisvara hindamise akti näol tegemist tõendiga ning sellega seotud kulu on dokumentaalse tõendi ja asitõendi saamise kulu TsMS § 143 p 2 mõttes. Nimetatud kulu näol on tegemist menetluskuluga ning selle hüvitamist on võimalik nõuda menetluskulude kindlaksmääramise menetluses.
15.Hagi esitamise ajaks koosnes hageja põhinõue kasutuseelistest perioodil 16. septembrist 2014 kuni 31. oktoobrini 2015. Nimetatud perioodi võlgnevuse suurus on 62.50 eurot seoses 2014. a septembriga ja 1500 eurot seoses perioodiga 2014. a oktoober kuni 2015. a oktoober. Kokku oli hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevus 1562.50 eurot. Võttes arvesse, et kostja oli kohustust rikkunud, mõistis maakohus kostjalt VÕS § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1 ja § 367 alusel välja hageja kasuks viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhivõlgnevuselt 1562.50 eurot alates 5. novembrist 2015 kuni kohustuse kohase täitmiseni. Apellatsioonkaebus
16.Kostja esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus hagi rahuldas ja jättis menetluskulud kostja kanda, ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
17.Maakohus tõlgendas ja kohaldas tõendite väära hindamise tulemusena ebaõigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme. 4(7)
Tsiviilasi nr 2-15-16650
18.Väär on maakohtu järeldus, et poolte vahel on vaidlus, kas ja millal andis kostja hagejale üle kostja valduses olnud kinnistu osa. Kostja hinnangul on poolte vahel vaidlus eelkõige selle üle, kas kostja pidi andma kinnistu osa üle või oli piisav, et kostja lõpetab hageja omandiõiguse rikkumise. Hageja valduse üleandmise nõue ei ole õiguspärane, kuna valduse taastamiseks on AÕS § 44 lg 1 järgi piisav võõra kinnistu ja sellega seotud elamu osa valduse ja kasutamise lõpetamine. AÕS § 39 lg 1 järgi lõpeb valdus, kui valdaja loobub tegelikust võimust asja üle või kaotab selle muul viisil. Kui kostja lahkus Taabu talu elamust, loobudes selle valdusest ning hageja piiras kinnistu osa võrkaiaga ja paigaldas väravad, siis tegelik võim kõikide asjade üle läks üle hagejale, sest kostjal ei olnud õiguslikku alust või tegelikku võimalust viibida kinnistul või siseneda hoonetesse ilma hageja nõusolekuta VÕS § 68 lg 1 kohaselt. Maakohus ei analüüsinud kostja vastuväiteid selles osas ja seetõttu jõudis väärale järeldusele, et kostja pidi andma kinnistu osa hagejale ja kuna see toimus kohtu arvates alles 5. novembril 2016, tekkis hagejal õigus saada kasutuseeliseid.
19.Ebaõige on maakohtu viide Tallinna Ringkonnakohtu 26. septembri 2018. a otsusele tsiviilasjas nr 2-17-8614. Nimetatud asjas lahendas ringkonnakohus üürivaidluse, kus üürilepingu alusel anti korteriomandid kasutusse ja mis üürilepingu järgi tuli tagastada. Praeguses asjas esitati hagi valduse rikkumise lõpetamiseks ja seetõttu puudub kostjal kohustus anda üle kinnisasja valdus, kuna hageja ei ole kunagi valdust kostjale üle andnud.
20.Maakohus ei analüüsinud hageja esindaja 25. novembri 2014. a e-kirja, kus viimane teatab, et sissepääs kinnistu osale on piiratud ja kui kostja soovib sinna tulla, siis tuleb võtta hagejaga ühendust. Maakohus jättis analüüsimata pildid, millelt nähtuvalt on kinnistu osa võrkaiaga piiratud ning kostjal ei olnud võimalust enam kinnistule siseneda. Maakohus ei andnud hinnangut kostja esitatud teatisele, mille alusel oli 20. oktoobrist 2014 lõpetatud elektri tarbimine kinnisasja osal, mis tõendab, et kostja loobus kinnistu osa ja hoone valdusest. Maakohus ei andnud hinnangut ka 26. aprillil 2018 esitatud tunnistajate DD ja WW kirjalikele selgitustele, millistes nad kinnitavad, et hageja valduse rikkumine oli lõpetatud. Sellega rikkus maakohus TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud põhjendamiskohustust.
21.Hageja ei nõudnud 15. augusti 2014. a e-kirjas ega enne hagi esitamist kostjalt võtmete üleandmist. See nõue tekkis alles pärast valduse rikkumise lõpetamist, mida tõendab hageja esindaja 4. novembri 2014 e-kiri. Kostja esitas piisavalt tõendeid selle kohta, et kinnistu osa oli hageja võimu all hiljemalt 4. novembrist 2014, mil hageja esindaja palus kostjalt hoone osa välisukse võtit. Maakohus leidis ekslikult, et kostjal lasus kohustus kinnistu osa hagejale üle anda.
22.Väär on kohtu järeldus, et olukorras, kus hageja kinnistule olid kostjast jäänud esemed ning kostja ei olnud hagejale üle andnud hoone võtmeid, oli kostja kasutuses olnud kinnistu osa jätkuvalt kostja võimu all. Kostja käis kinnistul peale 5. novembrit 2016, kuid lähtudes 18. juuli 2015 kohtuistungil saavutatud suulisest kompromissist lukkude vahetamiseks, mitte valduse üleandmiseks või kinnistul jäänud asjade saatuse lahendamiseks. Kostja ei ole kinnitanud, et kinnistule jäänud asjad kuuluvad talle. Kostja teatas 5. novembril 2016 hagejale, et tal ei ole mingeid nõudeid hageja vastu algusest peale, mitte „nüüd“, nagu väitis maakohus. Asjaolu, et kinnistule jäid kostjale kuuluvad asjad, tuleb tõendada hagejal. Samas ei oma antud juhul kinnistule asjade jätmine või hoone uste lukustamine õiguslikku tähendust, sest hageja sai kinnistu ja hoone osad oma võimu alla koos nimetatud asjadega. Asjade jätmist kinnistule ei saa lugeda valduse jätkamiseks, kui kinnistu omanik taastas 5(7)
Tsiviilasi nr 2-15-16650 valduse kinnistu osa üle, piirates kinnistu osa võrkaiaga. Seega ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt kasutuseelseid, kui kostja lõpetas valduse rikkumise 1. novembril 2014.
23.Ebaõige on maakohtu järeldus, et hinnates kasutuseeliste nõude põhjendatust ei või kostja tugineda üksnes vastuväidetele hageja esitatud tõendile. Maakohtul tuli anda hinnang kostja 15. mai 2019. a vastuväidetele hageja esitatud kinnisvara hindamisaktile. Hindamisakt on puudustega, millised ei võimaldada selle akti järgi teha kindlaks kasutuseelise väärtust. Hindaja järeldused, et suvilat võib aastaringselt kasutada, ei vasta hindaja tuvastatud faktilistele asjaoludele, s.o suvila on remontivajav, siseviimistlus on vananenud, ühe seina osas on vajumisjälg, vajalik on veetrassi ümberehitus ning puudub korralik küttesüsteem. Hindaja arvamus ei vasta eseme väärtuse osas TsÜS § 65 nõuetele. Vastus apellatsioonkaebusele
24.Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
25.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
26.Apellatsioonkaebuse kohaselt vaieldakse asjas selle üle, kas kostja valdas õigusliku aluseta ajavahemikul augustist 2014 kuni oktoobrini 2016 hageja kinnistut ning kas hagejal on sellest tulenevalt õigus nõuda kostjalt VÕS § 1037 lg 1 järgi rikkumise teel saadu hariliku väärtuse hüvitamist (alusetult saadud kasutuseelist) ja viivist. Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 1037 lg 1 alusel nõude rahuldamise eelduseks on, et kostja on rikkunud hageja nõusolekuta mingit tema õigust, eelkõige tema omandit või valdust, ning et ta on rikkumise abil hageja arvel rikastunud, st saanud midagi, millel on harilik väärtus (vt RKTKo 27.09.2017, nr 2-15-18478/33, p 11).
27.Arvestades, et hageja nõuab kostjalt hüvitist selle eest, et kostja kasutas ilma õigusliku aluseta hageja kinnisasja osa ning pooled vaidlesid selle üle, kas ja millisel perioodil kostja hageja valdust rikkus, on maakohus põhjendatult AÕS §-de 32 ja 33 järgi kindlaks teinud, kelle tegeliku võimu all kinnisasi vaidlusalusel perioodil oli. Kostja väitel lõpetas ta hageja valduse rikkumise enne 01.11.2014, vabastades kinnistu oma asjadest ning jättes võtmed veranda aknalauale. AÕS § 39 lg 1 kohaselt lõpeb valdus, kui valdaja loobub tegelikust võimust asja üle või kaotab selle muul viisil. Kostja ei ole vaidlustanud maakohtu tuvastatud asjaolu, et hageja esindaja palus kostjale 04.11.2014 saadetud e-kirjas (tl 100, I kd), et kostja annaks hagejale üle Taabu talu välisukse võtme hiljemalt 8-9.11.2014. a. Arvestades, et hageja on kostjalt nõudnud kostjalt võtme tagastamist, oli kostjal kohustus pärast hageja omandis oleva kinnisasja valduse vabastamist vähemalt hagejat teavitada valdusest loobumisest. AÕS § 80 lg-s 2 sätestatud valduse omanikule üleandmise kohustuse täitmiseks ei piisa valdusest loobumisest. Ka õiguskirjanduses avaldatud järgi on valdusest loobumisel oluline see, et isik saaks aru, et vastava tegevuse tagajärjel kaotab ta asja suhtes tegeliku võimu või selle teostamise võimaluse (Varul, P. jt. Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, 2014, lk 37 p 3.2.1). Eelnevast tulenevalt ei ole õige kostja arusaam, et kinnistult lahkumisel asjade sinna jätmine ja kinnistul asetseva majaosa lukustamine seejuures hagejat võtmete asukohast teavitamata, ei oma õiguslikku tähendust. 6(7)
Tsiviilasi nr 2-15-16650 Kuna asjas ei ole esile toodud ega tõendatud, et kostja oleks hagejat majaosa võtmete mahajätmise asukohast teavitanud enne, kui poolte esindajad allkirjastasid 05.11.2016 akti, millest nähtuvalt vahetas kostja lukksepp lukud ja uued võtmed anti hageja esindajale üle ning kostja andis vahetatud lukkudega ruumides olevate asjade üle otsustamise õiguse üle hagejale, tuleb järeldada, et kostja ei kaotanud enne 05.11.2016 kinnisasja suhtes tegelikku võimu ja selle teostamise võimalust. Valduse kui tegeliku võimu teostamise seisukohalt ei oma tähtsust asjaolu, et kostja lõpetas kinnisasja osal elektri tarbimise. Ka asjaolu, et hageja esindaja 25.11.2014 kirjast nähtuvalt Taabu talu kinnistu piirile sissesõiduteele paigaldati lukustatav värav, ei anna alust järeldada, et kostja kaotas AÕS § 39 lg 1 mõttes valduse. Kostja ei ole ka väitnud ega tõendanud, et paigaldatud värav takistas tal valduse teostamist. Hageja on eelnimetatud kirjas kinnitanud ligipääsu võimaldamist. Seega luges maakohus kostjat kuni 05.11.2016 põhjendatult AÕS § 33 lg 1 järgi kinnisasja valdajaks.
28.Kolleegiumi hinnangul on maakohus hinnanud asjas esitatud tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning lugenud õigesti kasutuseelise väärtuse tõendatuks hageja esitatud 01.11.2015 kinnisvara hindamise akti alusel. Olukorras, kus hageja on esitanud tõendid, ei piisa kostjal hagile edukaks vastuvaidlemiseks üksnes hagi eitavast vastuväitest, vaid kostja peab sellisel juhul oma vastuväited ka TsMS § 231 lg 1 järgi tõendama. Seega, kui kostja leidis, et 01.11.2015 kinnisvara hindamise aktis oli kasutuseelise väärtust ebaõigesti hinnatud, tulnuks tal esile tuua, kui suur kasutuseelise väärtus sh sõltuvalt aastaajast tema arvates oli ja seda tõendada. Maakohus on seda kostjale ka selgitanud (tl 158, I kd). Seda arvestades on igati asjakohased maakohtu järeldused, et olukorras, kus hageja on hagi aluseks olevad asjaolud tõendanud, kuid kostja ei ole esitanud tõendeid oma vastuväite kinnitamiseks, ei ole kostja vastuväide põhjendatud.
29.Neil kaalutlustel jätab kolleegium apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulude jaotus
30.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 järgi apellandi kanda. Menetluskulude hüvitise suuruse määrab TsMS § 174 lg 4 järgi pärast kohtuotsuse jõustumist mõistliku aja jooksul kindlaks maakohus.
(allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen, Vallo Kariler, Krista Kirspuu
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.