M K hagi A Ki vastu kasutuseelise, kulu hüvitamise ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
Hagihind 3931,30 eurot
Menetlusosalised ja nende
Hageja: M K (isikukood xxxx, elukoht xxxx);
esindajad
Hageja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Nigul Saar (Advokaadibüroo TGS Baltic, e-post [email protected]); Kostja: A K (isikukood xxxx, elukoht xxxx); Kostja lepinguline esindaja: advokaat Sergei Tšurkin (Advokaadibüroo Barrister OÜ, e-post [email protected]).
Asja läbivaatamine
30.07.2019 avalikul kohtuistungil
Istungil osalenud menetlusosalised
Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Nigul Saar, kostja A K, kostja lepinguline esindaja advokaat Sergei Tšurkin
Juures viibis
Sekretär Triin Matteus
Resolutsioon
1.Rahuldada M K hagi A Ki vastu kasutuseelise, kulu hüvitamise ja viivise väljamõistmiseks osaliselt.
2.Mõista A Kilt välja kasutuseelised 3062,50 eurot M K kasuks.
3.Mõista A Kilt välja viivised põhivõlgnevuselt 1562,50 eurot VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 05.11.2015 kuni kohustuse kohase täitmiseni M K kasuks. Menetluskulud
4.Jätta tsiviilasja menetluskuludest 82% kostja kanda ja 18% tsiviilasja menetluskuludest hageja kanda. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt TsMS § 177 lg-le 2. Edasikaebamise kord
5.Kohtuotsusele võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue
1.M K esitas 5. novembril 2015 Harju Maakohtule hagiavalduse A Ki vastu, milles palus kohustada kostjat andma hagejale üle xxxx alevikus xxxx vallas asuva xxxx talu (registriosa nr xxxx) elamu ja abihoone/kuuri valduse, kohustades kostjat 10 päeva jooksul otsuse jõustumisest andma hagejale üle elamu ja kuuri sissepääsu võtmed, viima hoonetest ära kostjale kuuluvad esemed ja kinnisasja hoonestamata osalt viima ära kostjale kuuluvad vallasasjad; välja mõista kostjalt hageja kasuks kaotatud kasutuseelise väärtuse hüvitamiseks 1750 eurot ja alates 2015. a detsembrist 125 eurot kuus kuni valduse tegeliku vabastamiseni ja kahju kindlakstegemise kulu hüvitamiseks 500 eurot; välja mõista kostjalt hageja kasuks VÕS § 113 toodud määras viivis hüvitise summalt 2200 eurolt alates hagi esitamisest kuni hüvitise tasumiseni.
2.Hagiavalduse kohaselt on eelpool viidatud kinnisasi hageja omandis. Maatükist 1092 m2 suurune osa oli kostja valduses, samuti elamust 62,4 m2 suurune osa ja kuur. Hageja esitas 15. augustil 2014 kostjale nõude vabastada kinnisasi ja anda valdus üle hiljemalt 15. septembril 2014. Kostja lubas valduse vabastada hiljemalt 1. novembril 2014. Hageja hoiatas kostjat, et asja valduse üleandmisest keeldumisel esitab hageja lisaks ka hüvitisnõude. Kasutuseelise väärtus on keskmiselt 125 eurot kuus, 14 kuu eest kokku 1750 eurot. Kinnisvara kasutamise hindamisakti tellimise kulu oli 500 eurot.
3.Pooled saavutasid valduse üleandmise osas kokkuleppe ja kostja esindaja koostas akti, mille pooled allkirjastasid pärast ruumide valduse üleandmist 5. novembril 2016. Seega on nõue hüvitise saamiseks perioodi 16. septembrist 2014 kuni 5. novembrini 2016 eest.
4.Hageja täpsustas oma nõuet 22.04.2019 menetlusdokumendis ja kinnitas, et kasutuseelise hüvitise nõude suurus on arvestatud perioodi eest augustist 2014 kuni oktoobrini 2016 (k.a), mil kinnistu oli jätkuvalt kostja valduses. Kasutuseelise väärtuse nõude rahaline suurus kuni kinnistu valduse üleandmiseni hagejale on kokku 3 250 eurot (125 eurot X 26 kuud). Kasutuseelise väärtuse hüvitise nõudele 3 250 eurot lisandub võla sissenõudmiskulu 500 eurot. Kokku on põhinõuete rahaline suurus 3 750 eurot. Kõrvalnõudena oli hageja esitanud viivise nõude VÕS § 113 alusel. Hagi esitamisel seisuga oli võlgnevus, millest saab viivist arvestada, kaks põhinõuet kokku 2 250 eurot (14 kuu eest kasutuseelise väärtus summas 1750 ja sissenõudmiskulu summas 500). Kostja vastuväited hagile
5.Kostja vaidleb esitatud nõudele vastu. Kostja vabastas xxxx talu valduse osaliselt 1. novembril 2014. Sellest alates ei ole kostja elanud ega ilmunud kinnisasjale ega saanud hagejalt nõudeid vabastamiseks. 20. oktoobril 2014 lõppes elektri tarbimine kinnisasjal. Hageja fotodel kujutatud asjad ei kuulu kostjale. 15. augusti 2014. a nõudekirjas ega hiljem ei ole hageja nõudnud kostjalt võtmete üleandmist. Suvila ei ole kasutuskõlblik aastaringseks elamiseks ja üüritulu ei saa antud asjas võtta aluseks kasutuseeliste väärtuse hindamisel. Menetluse käik
6.Harju Maakohus võttis 29. mai 2018 otsusega vastu hagist loobumise mitterahalise nõude osas ja lõpetas selles osas menetluse ning jättis rahuldamata hagi rahaliste nõuete osas. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.
7.Tallinna Ringkonnakohtu 15.01.2019 otsusega tühistati Harju Maakohtu 29. mai 2018 otsus osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ja saadeti selles osas tsiviilasi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Kohtuotsuse põhjendused
8.Kohus, tutvunud hagiavalduse ja kostja vastusega, uurinud esitatud avaldusi ja tõendeid, kuulanud pooled kohtuistungil ära, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
9.Asjas puudub vaidlus, et hagejale kuulub xxxx talu asukohaga xxxx alevik, xxxx vald, xxxx maakond (registriosa nr xxxx). Kinnisasjast 1092 m2 suurune osa oli kostja valduses. Pooled vaidlevad küsimuses, kas ja millal andis kostja hagejale üle kostja valduses olnud kinnistu osa ning kas hagejal on õigus nõuda kostjalt hüvitist.
10.Hageja on seisukohal, et kinnistu osa valduse üleandmine toimus 05.11.2016, kui pooled allkirjastasid vastava akti (kd I lk 125). Hageja palub kostjalt välja mõista kasutuseelised perioodil augustist 2014 kuni oktoober 2016 (k.a), mil kinnistu oli kostja valduses. Kasutuseelise väärtuse nõude rahaline suurus kuni kinnistu valduse üleandmiseni hagejale on kokku 3 250 eurot (125 eurot X 26 kuud). Kasutuseelise väärtuse hüvitise nõudele 3 250 eurot lisandub võla sissenõudmiskulu 500 eurot. Hageja palub ka välja mõista viivised VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras summalt 2250 eurot alates 05.11.2016 kuni kohustuse kohase täitmiseni. Kostja vaidleb hageja nõudele vastu põhjendusel, et kostja vabastas kinnistu valduse juba 2014 aastal. Kostjal ei olnud kohustust valdust hagejale üle anda.
11.Kohus on seisukohal, et hageja kasutuseeliste nõude õiguslik alus saab olla AÕS § 85 lg 1, mille kohaselt vastutab asja valdaja asjast saadud kasu väljaandmise või hüvitamise eest vastavalt võlaõigusseaduse §-dele 1037–1040. VÕS § 1037 lg 1 kohaselt õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) peab õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-65-14 p-s 16 asunud seisukohale, et kasuna AÕS § 85 lg 1 ja TsÜS § 62 tähenduses saavad kõne alla tulla asja viljad ja kasutuseelised. VÕS § 1037 lg 1 alusel nõude rahuldamise eeldus on, et kostja on rikkunud hageja nõusolekuta eelkõige tema omandit või valdust, praegusel juhul eelkõige kasutamise või äratarvitamise teel, ning et ta on rikkumise abil hageja arvel rikastunud, st saanud midagi, millel on harilik väärtus.
12.Kohus märgib, et käesolevas asjas on poolte vahel vaidlus küsimuses, kas ja millal andis kostja hagejale üle hagejale kuuluva kinnistu valduse, s.o kas ja millisel perioodil toimus kostja poolt hageja valduse rikkumine. Nähtuvalt hageja esindaja 15.08.2014 e-kirjast (kd I lk 45) esitas hageja kostjale taotluse kinnistu valduse vabastamiseks hiljemalt 15.09.2014. Samas kirjas hoiatas hageja, et juhul, kui kostja valdust hageja nimetatud tähtajaks vabatahtlikult ei vabasta, on hageja sunnitud pöörduma kohtu poole, sealhulgas kasutuseeliste väljamõistmise nõude esitamiseks. Kostja on vastanud 18.08.2014 e-kirjaga (kd I lk 45), milles on selgitanud, et kinnistu valduse vabastamine on võimalik alles 01.11.2014 seisuga. Kostja selgituste kohaselt lahkuski ta kinnistult hiljemalt nimetatud kuupäevaks, võttis kaasa suurema osa oma esemetest ning jättis hoone võtmed aknalauale. Kostja on seisukohal, et nimetatud tegevusega ta loobus hageja kinnistu valdamisest ning pärast 01.11.2014 kuupäeva valduse rikkumist ei toimunud.
13.Kohus märgib, et lähtuvalt asjaõigusseaduse kommenteeritud väljaandest sõltub see, kas isik asja valdab, kas asi on faktiliselt isiku võimu all („Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne“, Paul Varul jt, lk 36). Seega tuleb kohtul analüüsida, kas osa hageja kinnistust oli pärast 01.11.2014 kuupäeva faktiliselt kostja võimu all. Kohus märgib, et nähtuvalt hageja esindaja 04.11.2014 e-kirjast (kd I lk 100) on hageja esindaja palunud, et kostja annaks hagejale üle xxxx talu välisukse võtme. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et kostja oleks hageja esindaja kirjale vastanud ning võtme üleandmise aja kokku leppinud või selgitanud, et võti on jäetud hoone vahetusse lähedusse. Alles 05.11.2016 on hageja ja kostja esindajad allkirjastanud akti, millest nähtuvalt on kostja poolt kutsutud lukksepp, kes vahetas lukud, ning uued võtmed anti hageja esindajale üle. Samuti kinnitas kostja, et kõigi asjade, mis olid vahetatud lukkudega ruumides, üle on nüüd õigus otsustada hagejal.
14.Kohus on seisukohal, et olukorras, kus hageja kinnistul olid sinna kostjast jäänud esemed ning samuti ei olnud kostja hagejale üle andnud hoone võtmeid, oli kostja kasutuses olnud kinnistu osa jätkuvalt kostja võimu all. Kostja kaotas võimu tema kasutuses olnud kinnistu osale alles pärast 05.11.2016 kuupäeva, kui lukud vahetati ning kostja kinnitas, et kõik esemed, mis ruumides on, on edaspidi hageja kontrolli all. Seoses kostja väidetega, et ta ei käinud kinnistul enam pärast 2014. aastat, märgib kohus, et nimetatud asjaolu ei tähenda, et kostjal ei olnud selleks võimalust. Samuti ei välistanud kostja juurdepääsu asjaolu, et hageja asus kinnistule aeda ümber ehitama, kuna hageja esindaja on kostjale kinnitanud, et kostjal on võimalik igal hetkel kostjale kuuluvatele esimetele järgi tulla. Kohus märgib, et hagejal polnud ka võimalik eeldada, et kostja on valdusest loobunud olukorras, kus kostja ei olnud hageja esindaja 04.11.2015 e-kirjale vastanud võtmete üleandmise osas ning samuti oli kostja valduses olnud alale ja ruumidesse jäetud esemeid, ehitusmaterjale ning küttepuid, mis nähtuvad hageja esitatud fotodelt (kd I lk 48-53). Täiendavalt märgib kohus, et ka Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-17-8614 26.09.2018 otsuses punktis 24 selgitanud, et olukorras, kus kinnisasja valduse üleandmine on kostja kohustus, pidi kostja avaldama konkreetse aja ja muud olulised asjaolud valduse üleandmiseks. Antud juhul ei ole kostja seda teinud. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostja poolt valduse lõplikult vabastamise kuupäevaks saab lugeda 05.11.2016, kui toimus vastava akti allkirjastamine. Seega on kohus seisukohal, et kostja valdas hageja omandit ilma hageja nõusolekuta alates 16.09.2014 kuni 05.11.2016 (k.a).
15.Kostja on esitanud vastuväite, et hageja andis kostjale 15.08.2014 e-kirjas ebamõistlikult lühikese tähtaja kinnistu valduse vabastamiseks. Kohus kostja vastuväitega ei nõustu. Nimelt on hageja 15.08.2014 e-kirjas andnud kostjale 1 kuu pikkuse tähtaja, mis kohtu hinnangul on mõistlik tähtaeg, mis võimaldab isikul talle kuuluvad esemed kokku pakkida, kinnistult ära viia ning võtmed üle anda.
16.Hageja on asunud seisukohale, et tal on õigus nõuda hüvitist alates augustist 2014, kuid kohus leiab, et olukorras, kus hageja esindaja on 15.08.2014 e-kirjas avaldanud, et kostjal tuleb kinnistu valdus vabastada hiljemalt 15.09.2014, oli kostjal õigus eeldada, et nimetatud kuupäevani on kostjal võimalik kinnistul viibida ilma, et peaks hagejale kasutuseeliste eest tasuma. Seega on hageja kasutuseeliste nõue põhjendatud seoses perioodiga 16.09.2014 kuni 31.10.2016, kuna hageja nõuab kasutuseeliste väljamõistmist 2016. aasta oktoobri seisuga.
17.Järgnevalt analüüsib kohus, millises summas on hageja kasutuseeliste nõue põhjendatud. Hageja on esitanud 01.11.2015 kinnisvara hindamise akti (kd I lk 18-44), millest ilmneb, et kostja valduses olnud xxxx talu osa igakuine rendihind on 125 eurot. Kohus on kostjale 17.04.2018 kohtuistungil selgitanud (kd I lk 158), et olukorras, kus kostja hageja esitatud seisukoha ja tõendiga ei nõustu, tuleb kostjal esitada omapoolsed tõendid kasutuseelise väärtuse kohta. Vaatamata kohtu selgitusele ei ole kostja ühtegi omapoolset tõendit esitanud, vaid on üksnes paljasõnaliselt vaidlustanud hageja esitatud tõendit. Kohus leiab, et olukorras, kus hageja on esitanud kinnisvara hindamise akti näol tõendi oma väidete kinnitamiseks, ei piisa kostjal üksnes paljasõnaliste vastuväidete esitamisest. Seega loeb kohus 01.11.2015 kinnisvara hindamise aktile toetudes tõendatuks, et kostja valduses olnud xxxx talu osa igakuise kasutuseeliste väärtus on 125 eurot. Seoses kostja vastuväidetega, et kostja ei kasutanud suvilat aastaringselt, märgib kohus, et nimetatud asjaolu ei võimalda jätta kasutuseeliseid väljamõistmata, kuna kõnealune kinnistu osa oli ikkagi kostja valduses, sõltumata sellest, kui tihedalt kostja otsustas kinnistul viibida. Seega tuleb kostjalt perioodil 16.09.2014-30.09.2014 välja mõista 62,50 eurot (125/2) ning perioodil oktoober 2014 kuni oktoober 2016 välja mõista 3000 eurot (125 eurot x 24 kuud). Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kasutuseelised summas 3062,50 eurot.
18.Hageja on esitanud kostja vastu nõude mõista kostjalt välja kuluhüvitis 500 eurot seoses kinnisvara hindamise akti tellimisega. Kohus on seisukohal, et hageja kahju hüvitamise nõude alus on VÕS § 128 lg 3 ja VÕS § 115. Kohus märgib, et Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-138-10 p-s 26 kinnitanud, et kohustuse rikkumisega tekitatud ja hüvitamisele kuuluv kahju hõlmab VÕS § 128 lg 3 järgi ka kulusid kahjuhüvitise saamiseks, mh kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Täiendavalt on Riigikohus samas lahendis punktis nr 27 selgitanud, et nõude esitamisega seotud kulude hüvitamiseks on ette nähtud eriregulatsioon TsMS § 174 lg-s 7, mille järgi ei või menetlusosaline menetluskulude kindlaksmääramise menetluse väliselt ega seal määratust suuremas ulatuses esitada menetluskulude kandmiseks kohustatud menetlusosalise vastu nõuet kulude hüvitamiseks kahju hüvitamise nõudena või muul sellesarnasel viisil. Seega ei saa hagiga nõuda selliste nõude esitamisega seotud kulude hüvitamist, mille väljamõistmist saab menetlusosaliselt nõuda kohtuotsuses tehtud menetluskulude jaotuse alusel menetluskulude kindlaksmääramise menetluses (TsMS § 174).
19.Kohus on seisukohal, et antud juhul on hageja poolt esitatud kinnisvara hindamise akti näol tegemist tõendiga ning sellega seotud kulu on dokumentaalse tõendi ja asitõendi
saamise kulu TsMS § 143 p 2 mõttes. Nimetatud kulu näol on tegemist menetluskuluga ning selle hüvitamist on võimalik nõuda menetluskulude kindlaksmääramise menetluses. Seega tuleb hageja kuluhüvitamise nõue jätta rahuldamata kooskõlas Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-138-10 p-s 27 väljendatud seisukohaga.
20.Hageja nõuab kostjalt ka hagiavalduse seisuga sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevuselt viivise väljamõistmist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates hagi esitamisest, s.o 05.11.2015. TsMS § 367 alusel võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hagi esitamise ajaks koosnes hageja põhinõue kasutuseelistest perioodil 16.09.2014 kuni 31.10.2015. Nimetatud perioodi võlgnevuse suurus on 62,50 eurot seoses 2014 aasta septembriga ja 1500 eurot seoses perioodiga 2014 aasta oktoober kuni 2015 aasta oktoober. Kokku oli hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevus 1562,50 eurot. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda viivist. Võttes arvesse, et kostja on kohustust rikkunud, tuleb kostjalt VÕS § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1, § 367 alusel välja mõista hageja kasuks viivised VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhivõlgnevuselt 1562,50 eurot alates 05.11.2015 kuni kohustuse kohase täitmiseni.
21.Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 3062,50 eurot ja viivised põhivõlgnevuselt 1562,50 eurot alates 05.11.2015 VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni kohustuse kohase täitmiseni. Kohus jätab hagi rahuldamata seoses kasutuseelistega perioodil 01.08.2014-15.09.2014 ning kuluhüvitusega summas 500 eurot.
22.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 124, § 134 lg 1 alusel on hagihind 3931,30 eurot. Menetluskulud
23.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Võttes arvesse, et kohus rahuldab esitatud hagi osaliselt, on kohus seisukohal, et menetluskulud tuleb jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 3750 eurot, kuid kohus rahuldas hagi 3062,50 osas, seega kuulus hagi rahuldamisele 82% ulatuses. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus 82% menetluskuludest kostja kanda ja 18% menetluskuludest hageja kanda.
24.TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg-st 4 tulenevalt, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas menetluskulusid kohtuotsuse tegemisel kindlaks ei määrata ning kohus lahendab menetluskulude küsimuse TsMS § 174 lg 2, 4 alusel pärast kohtuotsuse jõustumist. (digitaalselt allkirjastatud) Kristi Rickberg kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.