Võlaõigus › Alusetu rikastumine

Hageja nõue ja põhjendused Harju Maakohtule esitatud hagiavalduse kohaselt hageja on Korteriühistu Pae 68/78 liige alates korteriomandi Pae 68-93, Tallinn omandamisest 27.03.2012 aastast. Juba alates 2012 aastast on kostja hagejale esitatud arvetega nõudnud ampritasu maksmist. Perioodil 2013 aasta jaanuari kuni 2016 aasta mai kuu eest esitatud arvetega nõudis kostja hagejalt ampritasu maksmist kokku summas 1539,38 EUR ja nimelt: 2013 aastal summas 525,8 EUR; 2014 aastal summas 389,08 EUR; 2015 aastal summas 453,6 EU ja 2016 aastal summas 160,9 EUR. Hageja ei maksa tarbitud elektrienergia eest kostja vahendusel, vaid temal on sõlmitud 2012 aastal AS-ga Eesti Energia elektri- ja võrguleping nr 8644328627 ja nimetatud leping kehtib ka hagi kohtule esitamise ajal, see on 29.12.2016 aastal. Hageja on küll tasunud arvetel märgitud ampritasud, kuid ei ole nõustunud esitatud arvete õiguslikes alustes ning on olnud seisukohal, et kostjal ei ole õigust nõuda hagejalt ampritasu maksmist. Esmakordselt väljendas hageja kostjale oma mittenõustumust ampritasu maksmise suhtes juba 21.11.2012 aastal. Hageja esitas kostjale taotluse, millega palus selgitada ampritasu nõude õiguslikke aluseid. Vastust hageja ei saanud. Mitme aasta jooksul on pooled vaielnud tõusetunud küsimuse üle – kas hageja peab maksma ampritasu kostjale või mitte. 2016 aasta juunis jõuti siis üksmeelele – kostjal puudus õiguslik alus nõuda hagejalt ampritasu maksmist. Alates 2016 aasta juuni kuust ei esita kostja enam hagejale arveid, millega nõutaks hagejalt ampritasu maksmist. Hageja leiab, et kostjal puudus mistahes õiguslik alus nõuda hagejalt ampritasu maksmist. Hageja on korduvalt kostjat teavitanud, et ta ei ole nõus ampritasu maksmisega. Hageja, on küll tasunud ampritasud esitatud arvete alusel, kuid pole nõustunud tasumise kohustusega. Maksmine toimus ainult eesmärgiga, et kostja ei teavitaks avalikult, et hageja on üürivõlglane. Käesolevaks ajaks on ampritasu maksmise kohustuse puudumisega nõustunud ka kostja. Hagejale ei esitata arveid ampritasu maksmiseks. Kostja poolt esitatud arvetel on ampritasu suurus olnud väga kõikuv, jäädes vahemikku 5,08 EUR kuni 46,9 EUR ehk siis vahe on olnud üle üheksa kordne. Sellise suure erinevusega arvetel kajastatud ampritasu suurus kinnitab ilmekalt, et kostja ei ole olnud õigustatud nõudma hagejalt ampritasu maksmist ning puudus ka mistahes ampritasu arvestusmetoodika. Hageja palub välja mõista kostjalt hageja kasuks alusetult saadud ampritasu summas 1529,38 EUR, viivised VÕS § 113 lg 1 ja § 94 sätestatud määras põhinõudelt alates kohtuotsuse jõustumisest0 kuni kohustuse täieliku täitmiseni ning jätta kõik menetluskulud (sh kulutused õigusabile, riigilõiv) määrata kostja kanda. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja vastuse kohaselt hageja nõuab hagiavalduses väidetavalt alusetult alates 2013 a-st tasutud ampritasu tagastamist kogusummas 1539,38 eurot. Hageja avaldab, et tema on 2013 aastal tasunud kostjale ampritasu kokku 525,8 eurot ning nõuab selle tagastamist. Kostja seisukohalt on hageja nõue selles osas aegunud ja kostja taotleb kohtult aegumise kohaldamist. Arvestades, et kostja on 2013 aasta eest väljastatud arved 2013 aastal saanud ja nende eest tasunud, siis on ta hiljemalt samal aastal saanud teada ka rikkumisest ning kohustatud isikust (tegelikult on kostja tasunud nn Ampritasu sisaldavaid arveid alates korteriühistu liikmeks saamisest so 2012 a-st). Hagiavaldus on esitatud 29.12.2016, seega on 2013 aastal väljastatud ja tasutud arvetest teadasaamisest möödunud üle 3 aasta. Kostja taotleb, et kohus kohaldaks aegumist ja loeks 2013 aasta arvetele tugineva nõude summas 525,8 eurot aegunuks. Hageja on kostja korteriühistu liige. Hagejale kuulub hoones asuv mitteeluruum nr 93 suurusega 299,4 m2. Mitteeluruumi kasutab nii hageja kui hagejale eelnenud omanikud äritegevuseks, mh on mitteeluruumis tegutsenud „Restoran Almera“. Kostja majandatav 1985 aastal valminud hoone on ehituslikult nüansirohke kuna hoones on nii kaks „elamutorni“ kui torne ühendaval esimesel korrusel välja ehitatud äripinnad. Sellise hoone elektriga varustamiseks tagati juba algselt suurem

elektrivõimsus. Hoonesse sisenevat elektritoidet jagab kokku neli erinevat elektrikappi, mis omakorda tagavad hoone elektritoite 8+8 (võrguteenus + elektri müük) erineva lepingu alusel. Elektritarbimise arvestus toimub hoones sarnaselt vee arvestusele kooskõlas KÜS § 15 1 lg-ga 1 ja kostja põhikirjaga. Igas korteris asub elektriarvesti ning ühistu liikmed esitavad arvestinäidud kostjale, kes väljastab liikmetele tarbitud elektri eest arved ja arvleb omakorda Eesti Energia ASga. Üldelekter jaotatakse ühistu liikmete vahel vastavalt kasutatava pinna suurusele. Eesti Energia AS poolt väljastatud arvetel on erinevalt teistest kuluartiklitest (elektri edastamine, reaktiivenergia, taastuvenergia tasu jne) kõnealune nn „ampritasu“ kuupõhine ega sõltu tegelikust tarbimisest. Eesti Energia AS väljastatud arvel on see märgitud võrguühenduse kasutamise kulu alla, lähtuvalt peakaitse võimsusest: „Võrguühenduse kasutamine 0,41€/A kuus, peakaitse 100,00 A“. Kostja jagab liikmetele märgitud antud kulu m2 põhiselt. Hagejale toimub arvestus teistest erinevalt. Hageja kasutab mitteeluruumina I korrusel asuvat mitteeluruumi nr 93. Nagu eelnevalt avaldatud kasutati varasemal pinda toitlustusasutusena „Restoran Almera“ (ehitusjärgselt oli ruumi eesmärgiks aula). Märgitu omab tähtsust vaid sedavõrd kuna Eesti Energia AS andmebaasides on antud võrguühendust samuti tähistatud „Almera“ või „Restoran Almera“. Nagu varem nii ka nüüd on hageja ja hagejale eelnenud omanikud saanud elektrit mitte otse Eesti Energia AS-lt, vaid läbi kostja peakaitsme. Hagejale kuuluva mitteeluruumi nr 93 elektri võrguühendus nähtub füüsiliselt lisatud fotol, kus kostja peakaitsmest on elekter juhitud pruuni karpi nimetusega „Almera, White Office“. Algselt said lisaks mitteeluruumile nr 93 sama peakaitsme alt elektritoite ka hoones asuvad korterid 22-42. Vastavalt Eesti Energia AS 21.04.2004 võrguühenduse fikseerimise kokkuleppele on peakaitsme läbilaskevõime 200 A. Kooskõlas Eesti Energia AS võrguühenduse fikseerimise kokkuleppega osutas Eesti Energia AS teenust lepingu nr 146118003 alusel. Juba sel ajal oli peakaitsmest võetud eraldi ühendus mitteeluruumi nr 93 elektriga varustamiseks. Kuna mitteeluruum nr 93 kasutas eraldi kostjate võrguühendust, siis otsustati 22.04.2004 kostja üldkoosolekul, et mitteeluruumi nr 93 omanik kohustub tasuma igakuiselt 100 A eest tasu (üldkoosoleku päevakorra p 1 ja otsus p 1 a koos tõlkega lisas 6). Kooskõlas MTÜS § 22 lg 1, KÜS § 13 lg 1, 4 on otsus vastu võetud, seda ei ole vaidlustatud ja on täitmiseks kohustuslik. Kostja selgitab, et märgitud kohustust on täitnud kõik eelnevad mitteeluruumi nr 93 omanikud. 04.02.2005 kinnitati mitteeluruum nr 93 poolt võrguühenduse kasutamine kostja kilbist võimsusega 200 A Eesti Energia AS poolt (lisa 7). Seega jagasid korterid nr 22-42 ja mitteeluruum nr 93 formaalselt sama võimsust (200A). 31.05.2005 sõlmiti Eesti Energia AS-ga järgmine võrguühenduse fikseerimise kokkulepe, millega eraldati samast elektrikilbist korteritele 22-42 elektrivarustus võimsusega 80 A, ning sõlmiti täiendav liitumisleping nr 146118004. Seega jäi mitteeluruumi nr 93 elektritoidet tagama mh võimsus 100 A ja leping nr 1146118003. Alates 2014 aastast on kostjale väljastatava „võrguühenduse kasutamise peakaitse võimsuse 100,00 A“ ühe ampri tasu püsinud muutumatuna so 0,41 € + km. Teiste lepingute alusel on ühe ampri tasu püsinud muutumatuna summas 0,29 € + km. Ühe ampri keskmiseks hinnaks 0,31 € + km. Kooskõlas 22.04.2004 üldkoosoleku otsusele on kostja esitanudki hagejale arveid kajastades nendel nn ampritasu. Kostja seisukohalt on arvestus õiguslikult põhjendatud üldkoosoleku otsuse ja seda kaitsva KÜS § 13 lg 4 (korteriühistu otsused elamu majandamise ja säilitamiseks vajalike toimingute tegemise ning majandamiskulude kandmise kohta on kõigile korteriühistu liikmetele kohustuslikud) ning KÜS § 5 1 (korteriühistu olemasolul lähevad korteriomandi võõrandamisel või pärimisel korteriomandi võõrandajale või pärandajale kuuluvad korteriühistu liikme õigused ja kohustused üle korteriomandi omandajale korteriomandi ülemineku hetkest). Kostja möönab, et osaliselt võivad hagejale väljastatud arved olla ebaõiged, kuid seda kostja kahjuks mitte vastupidi. Ajavahemikus 01.2014-06.2016 (periood, mis ei ole aegunud) so 29 kuu eest on hageja arvestusest lähtuvalt väljastatud temale ampritasu arveid kogusummas 1003,58 eurot. Tegelikult oleks tulnud esitada ampritasu arved kogusummas 1078,8 € (arvestuskäik: 100 A x 0,31€ + km x 29 kuud, ampritasu suurus on 2014 aastast püsinud muutumatuna). Seonduvalt ekslikult väljastatud arvetega (mis nagu ilmnes on kostja enda kahjuks) ei ole kostja alates 06.2016

ampritasu sisaldavaid arveid väljastanud. See aga ei tähenda seda, et hageja oleks minetanud ampritasu sisaldavate arvete esitamise õiguse. Vastupidiselt – hageja üksnes peatas ampritasu sisaldavate arvete väljastamise kuni arvestusliku selguse saamiseks. Probleemistik on suuresti alguse saanud tänu sellele, et hageja (ning ka hagejale eelnenud omanikud) on sõlminud lepingu vastuolus AÕS §72 lg 1 otse Eesti Energia AS-ga. Ei kostja ega kaasomanike enamus ei ole kunagi andnud hagejale ega hagejale eelnenud mitteeluruum nr 93 omanikule nõusolekut ühendada kaasomanikele kuuluvast peakilbist otse eraldi arvestisse elekter ning sõlmida selle alusel ilma kaasomanike nõusolekuta leping. Kuna selline nõusolek puudub ei saa hageja ja EE vahel sõlmitut tehinguga kaasneda hagejale mistahes õiguslikke tagajärgi (TsÜS § 138 lg 2). Kostja on korduvalt pöördunud EE poole saamaks infot selle kohta, millisel alusel on hageja ja EE vahel leping sõlmitud, kuid tagajärjetult. Tõenäoliselt kuna EE on teinud hagejaga lepingu sõlmimisel vea (sõlmitud kaasomanike nõusolekuta) ei soovi ta seda küsimust käsitleda. Sellist olukorda kasutabki hageja ära soovimata tasuda temale vahendatava võrguühenduse kasutamise peakaitse võimsuse (ampritasu) eest. Lepingu sõlmimiseks otse Eesti Energia AS-ga oleks hageja pidanud taotlema kostja üldkoosoleku nõusolekut, mida ei ole aga tehtud. Hageja väidab hagiavalduses, et tema on esmakordselt juba 21.11.2012 esitanud kostjale taotluse soovides teada ampritasu õiguslikke aluseid. Märgitu on otsesõnu vale, hageja ei ole kordagi varasemalt kostja poole sellise küsimusega pöördunud, esmakordselt tõusetus teema vahetult enne hageja kohtusse pöördumist so 07.11.2016. Hageja põhinõue ja viivisnõue on alusetud. Arvestades ekslikult väljastatud arveid on kostjal hoopis nõue hageja vastu vähemarvestatud ampritasu ulatuses. Juhul, kui kohus vaatamata esitatud põhjendustele ei pea hagejalt sellistel alustel ampritasu nõudmist õigustatuks esitab kostja alternatiivse vastuväite. Nagu eelnevalt märgitud tagab elamu elektrienergia varustamist kokku 8+8 lepingut (vahendusleping + energialeping), mille alusel tagatakse elektrienergiaga varustatud võimsusel 785 A. Märgitud energiavarustuse võimsus tagatakse läbi 8 erineva jaotuspunkti ja peakaitsete. Maja ruumide üldpind on 6880,1 m2. Ampritasu jagatuna üldpinnaga moodustab 0,042 eurot/m2. Hageja omandis on mitteeluruum suuruses 299,4 m2, seega moodustaks igakuine ampritasu hageja vastavalt hageja reaalosa pindalaga kokku 12,58 eurot (0,042x299,4). Eeltoodust nähtuvalt oleks hageja kohustunud tasuma ampritasu alates 01.2014 kuni 05.2016 (periood mille osas ei ole kostja aegumise kohaldamist taotlenud) so 29 kuu eest kokku 364,82 eurot (12,58x29). Hageja on perioodil tasunud 1003,58 eurot. Seega oleks hagejal teoreetiliselt õigus nõuda alusetult tagasi üksnes 639,16 eurot. Arvestades asjaolu, et hagejal on tänaseks kommunaalkulude võlgnevus summas 355,78 eurot, samuti ei ole hagejale väljastatud ampritasu sisaldavaid arveid alates 06.2016 so tänaseni 9 kuu eest (so alternatiivselt 9x12,58 eur = 113,22 eur), siis tuleks nõuded kooskõlas TsMS § 457 lg 2 omavahel tasaarvestada. Kohtuotsuse põhjendused Kohus tutvunud kohtule esitatud tõenditega ning hinnanud neid kogumis, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool

ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. TsMS § 438 lg 1 esimese lause kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Vaidlus puudub selle üle, et hagejale kuulub Pae 68/78 Tallinn asuvas hoones mitteeluruum nr 93 suurusega 299,4 m2 ja hageja on Korteriühistu Pae 68/78 liige (tlk 9-10). Mitteeluruumi kasutab hageja kui ka hagejale eelnenud omanikud äritegevuseks, mh on hagejale kuuluvas mitteeluruumis tegutsenud restoran Almera. Hageja on tasunud ajavahemikus 2013 jaanuar kuni 2016 mai eest kostjale ampritasu summas 1529,38 eurot (tl 11-56) . Kuna kumbki pool ei ole selles osas teise poole väiteid vaidlustanud, loeb kohus nimetatud faktilised asjaolud tõendatuks TsMS § 231 lg 1 ja 4 alusel ning esitatud dokumentaalsete tõenditega Hageja on seisukoha, et kostjal puudub mistahes õiguslik alus nõuda hagejalt ampritasu maksmist ja hageja nõuab kostjalt alusetult alates 2013 tasutud ampritasu tagastamist kogusummas 1529,38 eurot. Kohus leiab, et hageja nõue võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 1028 alusel. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kohustus langeb hiljem ära. Kostja on palunud kohaldada hageja nõudele aegumist. Kostja on seisukohal, et hageja nõue hageja poolt 2013. aastal kostjale tasutud ampritasu osas summas 525,8 eurot osas on aegunud ja kostja taotleb kohtult aegumise kohaldamist. TsÜS § 143 järgi ei või kohus kohaldada aegumist omal algatusel (vt nt Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-12, p 15), kuid aegumistähtaja kulgemise alguse teeb kohus esitatud asjaolude alusel kindlaks, tuginedes sellekohastele aegumist reguleerivatele sätetele. TsÜS § 142 lg 1 kohaselt õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaja) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 151 lg 1 esimese lause kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Sama sätte teine lause näeb ette, et õiguse rikkumise korral algab rikkumise teel saadu väärtuse hüvitamisele suunatud alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik rikkumisest ja kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg algab seega juba ajast, mil õigustatud isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumisest ja rikastumise põhjustaja isikust. Samas pole oluline, et isik saaks õiguslikult aru nõude olemasolust (Riigikohtu 21. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-21-129-16, p 46 teine lõik, samuti seal viidatud 2. aprilli 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 43, ja 18. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-14, p 12). Seaduse sõnastusest tulenevalt pole ka oluline, et isik tegelikult neist asjaoludest teaks. Senises kohtupraktikas on kinnistunud seisukoht, et kui alusetu rikastumise nõue rajaneb alusetul maksel, siis pidi isik rikastumise toimumisest ja rikastuja isikust teada saama maksete tegemisel (lisaks eelviidatule nii ka Riigikohtu 18. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-14, p 12, ja

arveid tasudes maksete tegemisel teada rikastumise toimumisest ja rikastumise isikust. Seega hageja poolt alusetu rikastumise nõue muutus sissenõutavaks 2013. aastal maksete tegemisel. Kuna hagi on esitatud kohtule 29.12.2016, siis on 2013.aastal tasutud maksetest möödunud üle 3 aasta ja 2013.a tasutud maksete summas 525,8 eurot osas on hageja nõue aegunud. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal oli aastatel 2014-2016 õigus nõuda hagejalt ampritasu maksmist. Hageja väidab, et tema ei maksa tarbitud elektrienergia eest kostja vahendusel, vaid temal on sõlmitud 2012 aastal AS-ga Eesti Energia elektri-ja võrguleping nr 8644328627 ja kostjal puudus mistahes õiguslik alus nõuda hagejalt ampritasu maksmist. Kostja väidab, et kuna hageja saab elektrit läbi kostja peakaitsme ja kuna hageja saab osa kostja 200 A elektrivõimsusest, siis on hagejal kohustus ka selle eest tasuda. Kohus tuvastab, et 22.04.2004 kostja üldkoosolekul on otsustatud, et mitteeluruumi 93 omanik kohustub tasuma igakuiselt 100A eest tasu (tlk 109-110). Alates 20.03.2012 on hageja korteriomandi Pae 68-93, Tallinn omanik ja Korteriühistu Pae 68/78 liige (tlk 9-10). Kohus tuvastab, et hagejale kuuluv mitteeluruum 93 saab elektrit kostjale kuuluvast peakaitsemest, kust on elekter juhitud pruuni karpi nimetusega Almero, White Office (tlk 96, 138-139 pöördel). Kohus tuvastab, et kostja ja Eesti Energia AS vahel on 21.04.2004 sõlmitud elektrienergia müügi ja võrguteenuste osutamise leping nr 146118003, mille kohaselt on võrguühenduse läbilaskevõime 200 A ja tarbimiskoht on elamu korterid 22-42 (tlk 107-108) ning kostja ja Eesti Energia AS vahel on 07.02.2005 sõlmitud võrguühenduse fikseerimise kokkuleppe nr 1007VK/3, mille kohaselt on võrguühenduse läbilaskevõime 200 A ja võrguühenduse andmed on aadress Pae 68/78, Tallinn korterid 22-42 ja restoran ALMERA, liitumispunkt paikneb peakilbis peakaitsme elamupoolsetel klemmidel (tlk 111). Seega on võrguteenuse osutamise leping nr 14611802 alusel tagatud elektrienergia 200A ulatuses elamu korteritele 22-42 ja mitteeluruumile 93. Kohus tuvastab, et 31.05.2015 on kostja ja AS Eesti Energia vahel sõlmitud võrguühenduse fikseerimise kokkuleppe nr 1146118004VK/2, mis on elektrienergia müügi ja võrguteenuse osutamise lepingu nr 146118004 lisa nr 2 ja mille kohaselt on võrguühenduse andmed aadress Pae 68/78, Tallinn üldruumid (krt 22-42) ja võrguühenduse läbilaskevõime 80A (tlk 112). Eeltoodust nähtuvalt on eraldatud samast elektrikilbist korteritele 22-42 elektrivarustus võimsusega 80 A. Seega jäi mitteeluruumile 93 elektritoidet tagama võimsus 100 A lepingu nr 1146118003 alusel. Kohus tuvastab, et hageja ja AS Eesti Energia vahel on 16.07.2012 sõlmitud võrgu-ja elektrileping nr 8644328627 tarbimiskohaga äripind Pae tänav 68/78 Tallinn (tlk 57-59). Elektrilevi poolt 27.02.2017 kostja päringule esitatud vastuse kohaselt aadressil Pae 68/78, Tallinn on jaotud võrguühenduse objekt nimetusega kr 22-24 ja restoran ALMERA. Ühine peakaitse 3x200A. Jaotatud võrguühendusel on kaks tarbimiskohta. Lepingud vastavalt Pae 68/78 Korteriühistu ja White Office OÜ. Peakaitse on jagatud 3x100A ja 3x100A./../ Ostja kasutab ehitise liitumispunkti mõttelist osa ehitise sisejuhtmestiku kaudu (tlk 103). AS Eesti Energia on 07.06.2018 kohtu nõudele vastanud järgmist: White Office OÜ liitumispunkt asub Pae 68/78 Korteriühistule kuuluval korterelamu peakilbis peakaitsme elamupoolsetel klemmidel. Tulenevalt Eesti Energia AS-i ja White Office OÜ vahel sõlmitud võrgu-ja elektrilepingust kasutab White Office OÜ ehitise liitumispunkti mõttelist osa ehitise sisejuhtmestiku kaudu. Kõnealuse võrguühenduse läbilaskevõime on 200 A (amprit) ja sellel on kaks alam-tarbimiskohta, mille kasutamise suhtes on lepingud sõlmitud Pae 68/78 Korteriühistuga ja White Office OÜ-ga. Vastavalt Eesti Energia AS-i ja White Office OÜ vahel sõlmitud võrgu-ja elektrilepingule valis White Office võrguteenuse paketi: võrguteenus põhitariifiga (nn Võrk3 pakett). Nimetatud paketi tasu koosneb võrguteenuse põhitariifist ja püsitasudest, milledeks on elektri edastamine ja võrguühenduse kuutasu. Arved võrguteenus ees esitatakse White Office OÜ-le igakuiselt. Võrguühenduse kuutasu määrad on sätestatud Elektrilevi võrguteenuste hinnakirjas. Kui jaotatud võrguteenuse müügil on liitumispunkti kaitsmenimivoolu jaotatud osa üle 63A, rakendatakse 63A kuutasu kahekordses määras (s.o. 2x 29,78 eurot km-ta). Elektrilevi võrguteenuse hinnakirja kohaselt Võrguteenuse Võrk 3 kuutasu seisneb elektri edastamise tasus, mida arvestatakse sent/kWh ja võrguühenduse tasus, mis kuni 63 A kohta maksab 29,73 eurot (tlk 157-160). Kohus tuvastab, et AS Eesti Energia

poolt hagejale 20.04.2013, 30.04.2014, 30.04.2015 ja 30.04.2016 esitatud arvetest nähtuvalt tasub hageja võrguteenuse eest üksnes elektri edastamise tasu, taastuvenergia tasu ja elektriaktsiisi, hageja poolt AS-le Eesti Energia makstud võrguteenuse tasu ei sisalda ampritasu (tlk147-150). Kohus tuvastab et vastavalt AS Eesti Energia poolt kostjale edastatud arvele nr 427852774265 tasub kostja AS-le Eesti Energia lepingu nr 146118003 alusel 100 A elektri eest (tlk 99 pöördel). Eelnimetatud tõendeid kogumis hinnates asub kohus seisukohale, et hageja kasutab elektri saamiseks Pae 68/78 Tallinn ehitise liitumispunkti mõttelist osa ehitise sisejuhtmestiku kaudu ja seega saab hageja kostja peakilbist osa 200A suurusest elektrivõimsusest. AS Eesti Energia esitab lepingu nr 146118003 Pae 68/78 alusel võrguteenuse hinna hulka kuuluva ampritasu eest arved üksnes kostjale, samal ajal kui AS Eesti Energia poolt hagejale esitatud võrguteenuse arved ei sisalda ampritasu. Kohus järeldab, et AS Eesti Energia ei nõua hagejalt ampritasu kuna nimetatud ampritasu maksab kinni kostja. Hageja on küll väitnud 17.04.2018 toimunud istungil, et hagejal on sõlmitud leping AS-ga Eesti Energia 100A peale, kuid kohtule esitatud lepingust hageja kasutuses olev amprite arv ei nähtud (tlk 17-18). Hageja on samal istungil väitnud, et amprite eest tasumine on elektrihinna sees. Ka nimetatud väide ei ole leidnud tõendamist. Kohus leiab, et kuna hageja saab elektrienergiat läbi kostjale kuuluva peakaitse ja kasutab kostja peakaitse läbilaskevõimet, siis on kostja õigustatud nõudma hagejalt selle ampritasu maksmist, mida kostja ise tasub AS-le Eesti Energia. Hageja saab AS-ga Eesti Energia sõlmitud lepingu alusel kasutada elektrienergiat tänu sellele, et kostja peakaitse võimsus on 200A, millest hageja kasutab teatud osa. Kostja 22.04.2004 üldkoosolekul on otsustatud, et mitteeluruumi 93 omanik kohustub tasuma igakuselt 100 A eest tasu (tlk 109-110). Otsus on kooskõlas MTÜS § 22 lg 1, KÜS § 13 lg 1 ja 4 vastu võetud ning seda ei ole vaidlustatud. Eeltoodust tulenvalt on kostja 22.04.2004 üldkoosoleku otsus täitmiseks kohustuslik. Kostja on selgitanud, et alates 2014 on kostjale väljastatava „võrguühenduse kasutamise peakaitsme võimsuse 100,00 A“ ühe ampri tasu püsinud muutumatuna s.o. 0,41 eurot+ käibemaks. Teiste lepingute alusel on ühe ampri tasu püsinud muutumatuna summas 0,29 eurot+ käibemaks. Kostja kogu elamu amprite maht moodustab 785A ja seega on kostja arvestanud ühe ampri hinnaks 0,31 euro+ km. Kostja on kooskõlas 22.04.2004 üldkoosoleku otsusega esitanud hagejale arveid kajastades neis nn ampritasu. Eeltoodust tulevalt asub kohus seisukohal, et kostja on olnud õigustatud nõudma hagejalt ampritasu ja kostja ei ole hageja poolt tasutud ampritasu näol summas 1529,38 eurot alusetult rikastunud. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud, sealhulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldama, siis tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. Kohus määrab TsMS § 177 lg 2 alusel menetluskulude suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.