Tsiviilasi nr: 2-17-19318
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium
Tsiviilasja number
2-17-19318
Määruse tegemise aeg ja koht 07.01.2019, Tallinn Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend
Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Kaija Kaijanen ja Ele Liiv XX avaldus pankroti välja kuulutamiseks Harju Maakohtu 14.03.2018 määrus ja 15.03.2018 täiendav määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse XX määruskaebus liik Menetlusosalised ja nende Avaldaja (võlgnik) XX (isikukood XXXXXXXXXXX) esindajad Ajutine pankrotihaldur Indrek Lepsoo Menetluse liik
kirjalik menetlus
Resolutsioon:
Tsiviilasi nr: 2-17-19318 võlgniku võlgade suuruseks 37 304 eurot 54 senti. Võlgniku hinnangul on võlgade suurus siiski 7674 euro 32 sendi võrra väiksem. Võlgnik märkis, et võlad tekkisid nooruse rumalusest, mida kahjuks enam muuta ei saa. Kokkuvõtvalt leidis võlgnik, et on muutunud maksejõuetuks ja ei suuda oma kohustusi tavapäraselt täita ka pikema ajaperioodi jooksul. Võlgnik palus algatada enda suhtes eraisiku pankrotimenetluse, kuulutada välja võlgniku maksejõuetus ning algatada kohustustest vabastamise menetlus. Koos avaldusega esitas võlgnik oma vara nimekirja.
Tsiviilasi nr: 2-17-19318 võimalik füüsilisel isikul vabaneda võlgadest ka olukorras, kus tavapäraselt pankrotimenetlus raugeks vara puudumise tõttu. Tuginedes PankrS § 176 lg-le 2 ja PankrS § 2 teisele ja kolmandale lausele, järeldas kohus, et juhul, kui võlgniku kohustuste aluseks on kahju õigusvastane tahtlik tekitamine, ei ole võlgnikul pankroti väljakuulutamise korral kohustustest vabastamise menetlusega võimalik oma kohustustest vabaneda, sest pankrotiseadus ei näe sellist võimalust ette. Suurem osa võlgniku võlgadest tuleneb maakohtu tuvastatu kohaselt Tartu Maakohtu 10.09.2009 kohtuotsusest kriminaalasjas nr X-XX-XXXXX, millega mõisteti võlgnik süüdi karistusseadustiku (KarS) § 199 lg 2 p 4, 7 ja KarS § 346 järgi. Tartu Maakohtu kohtulahendist nähtuvalt varastas võlgnik teiselt isikult isikut tõendava dokumendi ning kasutas seda erinevatelt laenufirmadelt laenu saamiseks. Võlgnikul kohtulahendi seisuga teadaolevatest kohustustest moodustab 15 115 eurot 45 senti, so 62,63%, kohustused, mis tulenevad eeltoodud kohtuotsusest (s.o IPF Digital AS nõue 396 eurot 25 senti, KP nõue 44 eurot 74 senti, Krediidikassa AS nõue 651 eurot 89 senti, Riigi Tugiteenuste Keskuse nõue 115 eurot 3 senti, BB Finance OÜ nõue 1179 eurot 17 senti, Creditstar Estonia AS nõue 1182 eurot 36 senti, Profiteia Invest OÜ nõue 2459 eurot 76 senti ning Credit Invest OÜ nõue 9086 eurot 25 senti). Maakohtu hinnangul nähtus eeltoodust, et võlgniku kohustustest moodustab sisuliselt 2/3 tahtlikult kuriteo toimepanemisest tekitatud kahju hüvitamise nõue, millest isikut ei saa vabastada PankrS § 176 lg 2 kohaselt. Toimepandud kuritegu saab pidada üksnes ja ainult tahtlikuks, sest dokumendi varastamise kaudu võetud laenuraha omastamine eeldab teadvustatud ja planeeritud tegevust. Sellest tulenevalt ei muudaks isiku suhtes pankroti väljakuulutamine ja pärast seda kohustustest vabastamise menetluse algatamine isiku kohustuste suurust sellisel määral, et kaoksid isiku püsiva maksejõuetuse alused. Seda põhjusel, et ka pärast kohustustest vabastamise menetluse lõppu jääksid võlgnikule alles kriminaalasjast nr X-XX-XXXXX tulenevad kohustused, mis ongi käesoleval juhul peamine põhjus isiku püsiva maksejõuetuse tekkimisel. Kohustustest vabastamise menetluse üheks eesmärgiks on võimaldada uus majanduslik algus eriti raskes majanduslikus seisus võlgnikule, kes annab endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Võlgniku puhul seda eesmärki ei ole võimalik täita ning pankrotimenetluse eesmärgiks, sh kaudseks eesmärgiks, ei saa ega tohi olla isiku vabanemine tahtlikult toimepandud kuriteoga tekitatud kahju hüvitamisest kohustusest. Võlgniku tervislik seisund on ka tema enda hinnangul selline, et tervise ja töövõime taastumine ei ole kindel. Võlgnik kinnitas seda 19.02.2018 toimunud kohtuistungil. Maakohtu lahendi tegemise hetkel oli isik täielikult töövõimetu ja ainsaks sissetulekuks olid sotsiaaltoetused ning võlgniku ülalpidamisel olid neli alaealist last. Kirjeldatud olukord viitas kohtu hinnangul sellele, et ebatõenäoline oli võlgnikul leida vähemalt lähiaastatel niivõrd tasuv töökoht, et töötasuga saaks kaetud laste ülalpidamiskulud ja täita sellisel määral võlausaldajate ees kohustusi, et 5 aasta möödudes oleks kohustuste maht vähenenud tasemele, mil püsivast maksejõuetuse olukorrast ei oleks alust rääkida.
3(8)
Tsiviilasi nr: 2-17-19318 Kohus leidis, et eelkirjeldatud asjaolude valguses ei saa lugeda põhjendatuks kohustustest vabastamise menetluse algatamist, sest võlgniku jaoks ei muudaks see kokkuvõttes midagi, kuid samal ajal kaasneksid pankrotimenetlusega täiendavad kulud nii võlgnikule kui ka riigile. PankrS § 29 lg 3 kohaselt maakohus andis 21.02.2018 määrusega pankrotimenetlusest huvitatud isikutele teada ettemaksu tasumise võimalusest. Kohtu poolt määratud tähtajaks ettenähtud summat ei tasutud. Kohus leidis, et kuna võlgnikul ei ole vara pankrotimenetluse kulude katteks ja kulude katteks ei ole kohtu poolt nõutud ettemaksu tehtud, siis oli põhjendatud lõpetada võlgniku pankrotiavalduse menetlus pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu PankrS § 29 lg 1 alusel. Ajutine haldur palus tasuks määrata 768 eurot (sh käibemaks) ja kulutuste hüvitiseks 42 eurot (sh käibemaks), kokku 810 eurot (sh käibemaks). Ajutise halduri aruande kohaselt on ta kulutanud oma ülesannete täitmiseks 8 tundi. Maakohus leidis, et arvestades ajutise halduri ülesannete mahtu ja keerukust, halduri kutseoskusi, oli ajutise halduri ülesannete täitmiseks kulunud aeg põhjendatud. Ajutise halduri tunnitasu määr 80 eurot mahtus kehtestatud piirmääradesse. Kulud seisnesid päringute tegemises ja bürookuludes. Kohus leidis, et kulutused olid põhjendatud ja vajalikud ning kuuluvad väljamõistmisele. PankrS § 150 lg 4 alusel leidis kohus, et põhjendatud on jätta menetluskulud võlgniku kanda. Ajutine haldur palus hüvitada tasu riigi vahenditest summas 397 eurot, millele lisandub käibemaks 79 eurot 40 senti. Kohus mõistis vastavas summas ajutise halduri tasu välja riigi vahenditest. Ajutise halduri tasu ja kulutuste hüvitise summas 333 eurot 60 senti (sh käibemaks) mõistis kohus välja võlgnikult.
4(8)
Tsiviilasi nr: 2-17-19318
Tsiviilasi nr: 2-17-19318 Eelmärgitut arvestades tuleb maakohtu määrus tühistada ning saata tsiviilasi tagasi samale maakohtule PankrS § 171 lg 11 alusel võlgniku pankroti väljakuulutamise uueks otsustamiseks. Maakohtul tuleb esmalt kontrollida, kas esinevad võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmise alused, st kas võlgniku isik või tema käitumine vastab PankrS § 171 lg 2 p-des 1–5 sätestatud asjaoludele. Samuti tuleb maakohtul vajadusel hinnata seda, kas vaatamata viidatud sätetes ettenähtud aluste olemasolule esinevad asjaolud, mis siiski õigustaksid kohustustest vabastamise menetluse algatamist. Kohtu kaalutlused peavad nähtuma määruse põhjendustest (TsMS § 465 lg 2 p 8).
Tsiviilasi nr: 2-17-19318 tervisliku seisundi või töövõimetusega. Vaidlustatud määruses esitatud sellekohased kaalutlused ei ole ringkonnakohtu hinnangul asjakohased. Lisaks nähtub võlgniku väidetest maakohtu 19.02.2018 istungil (tl 35), et tema tervislik seisund võib paraneda, kuid selle ajaline perspektiiv on ebaselge.
7(8)
Tsiviilasi nr: 2-17-19318
(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest Kaija Kaijanen Ele Liiv
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.