Määruse tegemise aeg ja koht 07.01.2019, Tallinn Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend
Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Kaija Kaijanen ja Ele Liiv XX avaldus pankroti välja kuulutamiseks Harju Maakohtu 14.03.2018 määrus ja 15.03.2018 täiendav määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse XX määruskaebus liik Menetlusosalised ja nende Avaldaja (võlgnik) XX (isikukood XXXXXXXXXXX) esindajad Ajutine pankrotihaldur Indrek Lepsoo Menetluse liik
kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Tühistada Harju Maakohtu 14.03.2018 määrus (täiendatud 15.03.2018 määrusega), ning saata tsiviilasi tagasi samale maakohtule XX pankroti väljakuulutamise uueks otsustamiseks.
2.Määruskaebus rahuldada. Edasikaebamise kord Määruse peale ei saa Riigikohtule määruskaebust esitada.
AVALDUS JA MENETLUSE KÄIK
1.28.12.2017 esitas XX (võlgnik) Harju Maakohtule võlgniku pankrotiavalduse. Avalduse kohaselt on võlgnik olukorras, kus ei suuda tal lasuvaid rahalisi kohustusi täita. Võlgnikule on määratud töövõime puudumine 100% ning raske puue. Võlgnik kasvatab 9aastast poega ning 3-aastast tütart koos elukaaslasega. Poja emalt on ära võetud hooldusõigus. Samuti kuulub leibkonda võlgniku elukaaslase laps. Võlgniku reaalseteks sissetulekuteks on töötukassast ja sotsiaalkindlustusametist saadavad toetused. Lapsel on samuti tuvastatud puue, mis teeb võlgniku olukorra veel raskemaks. Võlgnik peab tagama lastele hariduse ja muu eluks vajaliku. Avalduse kohaselt on Maksu- ja Tolliameti andmetel 1(8)
Tsiviilasi nr: 2-17-19318 võlgniku võlgade suuruseks 37 304 eurot 54 senti. Võlgniku hinnangul on võlgade suurus siiski 7674 euro 32 sendi võrra väiksem. Võlgnik märkis, et võlad tekkisid nooruse rumalusest, mida kahjuks enam muuta ei saa. Kokkuvõtvalt leidis võlgnik, et on muutunud maksejõuetuks ja ei suuda oma kohustusi tavapäraselt täita ka pikema ajaperioodi jooksul. Võlgnik palus algatada enda suhtes eraisiku pankrotimenetluse, kuulutada välja võlgniku maksejõuetus ning algatada kohustustest vabastamise menetlus. Koos avaldusega esitas võlgnik oma vara nimekirja.
2.Harju Maakohus võttis võlgniku avalduse pankroti väljakuulutamiseks menetlusse. Ajutiseks pankrotihalduriks nimetati Indrek Lepsoo (ajutine haldur). Ajutine haldur esitas 15.02.2018 kohtule ajutise pankrotihalduri aruande.
3.19.02.2018 toimunud kohtuistungil osalesid võlgnik ja ajutine haldur. Võlgnik vastuväiteid ajutise halduri aruandele ja tasu arvestusele ei esitanud. Ajutine haldur jäi aruande juurde.
MAAKOHTU MÄÄRUS
4.Harju Maakohus lõpetas 14.03.2018 määrusega võlgniku pankrotiavalduse menetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu. Sama määrusega määras kohus ajutise halduri tasuks 768 eurot (sh käibemaks) ja kulutuste hüvitiseks 42 eurot (sh käibemaks), kokku 810 eurot (sh käibemaks). Menetluskulud jäid võlgniku kanda. Kohtumääruse kohaselt kuulus ajutise halduri tasust 397 eurot, millele lisandub käibemaks 79 eurot 40 senti, hüvitamisele riigi vahenditest. Ülejäänud osa ajutise halduri tasust ja kulutuste hüvitis, kokku 333 eurot 60 senti (sh käibemaks) mõisteti välja võlgnikult. 15.03.2018 määrusega täiendas maakohus 14.03.2018 määrust otsustusega ajutise halduri kohustustest vabastamise kohta. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt oli ajutine haldur kindlaks teinud, et võlgnikul oli kohustusi vähemalt 24 136 euro 34 sendi ulatuses ja vara vastavate kohustuste täitmiseks puudus. Sealjuures oli võlgniku suhtes algatatud 29 täitemenetlust. Tulenevalt eeltoodust leidis kohus, et kogutud ja kohtuistungil uuritud tõenditega on kindlaks tehtud, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu. Maakohus tuvastas, et võlgnikul ei ole likviidset vara, mille arvelt oleks võimalik kanda pankrotimenetluse kulusid. Kohus leidis, et pole tuvastatavad ka vara tagasivõitmise ja tagasinõudmise võimalusi. Seega ei jätku võlgnikul vara pankrotimenetluse kulude katteks ning ei ole võimalik vara tagasi võita või tagasi nõuda, millega oli maakohtu hinnangul täidetud pankrotiseaduse (PankrS) § 171 lg 11 sätestatud alus menetluse raugemiseks. Maakohus märkis, et vastavalt PankrS § 171 lg 11 on võimalik vaatamata raugemise aluste esinemisele pankrot välja kuulutada, kui võlgnik on esitanud kohustustest vabastamise menetluse algatamise avalduse. Tuginedes PankrS § 171 lg-dele 1-2 ja PankrS § 175 lg-le 1, leidis kohus, et eeltoodust nähtub, et seaduse kohaselt on kohustustest vabastamise menetluse algatamise kaudu 2(8)
Tsiviilasi nr: 2-17-19318 võimalik füüsilisel isikul vabaneda võlgadest ka olukorras, kus tavapäraselt pankrotimenetlus raugeks vara puudumise tõttu. Tuginedes PankrS § 176 lg-le 2 ja PankrS § 2 teisele ja kolmandale lausele, järeldas kohus, et juhul, kui võlgniku kohustuste aluseks on kahju õigusvastane tahtlik tekitamine, ei ole võlgnikul pankroti väljakuulutamise korral kohustustest vabastamise menetlusega võimalik oma kohustustest vabaneda, sest pankrotiseadus ei näe sellist võimalust ette. Suurem osa võlgniku võlgadest tuleneb maakohtu tuvastatu kohaselt Tartu Maakohtu 10.09.2009 kohtuotsusest kriminaalasjas nr X-XX-XXXXX, millega mõisteti võlgnik süüdi karistusseadustiku (KarS) § 199 lg 2 p 4, 7 ja KarS § 346 järgi. Tartu Maakohtu kohtulahendist nähtuvalt varastas võlgnik teiselt isikult isikut tõendava dokumendi ning kasutas seda erinevatelt laenufirmadelt laenu saamiseks. Võlgnikul kohtulahendi seisuga teadaolevatest kohustustest moodustab 15 115 eurot 45 senti, so 62,63%, kohustused, mis tulenevad eeltoodud kohtuotsusest (s.o IPF Digital AS nõue 396 eurot 25 senti, KP nõue 44 eurot 74 senti, Krediidikassa AS nõue 651 eurot 89 senti, Riigi Tugiteenuste Keskuse nõue 115 eurot 3 senti, BB Finance OÜ nõue 1179 eurot 17 senti, Creditstar Estonia AS nõue 1182 eurot 36 senti, Profiteia Invest OÜ nõue 2459 eurot 76 senti ning Credit Invest OÜ nõue 9086 eurot 25 senti). Maakohtu hinnangul nähtus eeltoodust, et võlgniku kohustustest moodustab sisuliselt 2/3 tahtlikult kuriteo toimepanemisest tekitatud kahju hüvitamise nõue, millest isikut ei saa vabastada PankrS § 176 lg 2 kohaselt. Toimepandud kuritegu saab pidada üksnes ja ainult tahtlikuks, sest dokumendi varastamise kaudu võetud laenuraha omastamine eeldab teadvustatud ja planeeritud tegevust. Sellest tulenevalt ei muudaks isiku suhtes pankroti väljakuulutamine ja pärast seda kohustustest vabastamise menetluse algatamine isiku kohustuste suurust sellisel määral, et kaoksid isiku püsiva maksejõuetuse alused. Seda põhjusel, et ka pärast kohustustest vabastamise menetluse lõppu jääksid võlgnikule alles kriminaalasjast nr X-XX-XXXXX tulenevad kohustused, mis ongi käesoleval juhul peamine põhjus isiku püsiva maksejõuetuse tekkimisel. Kohustustest vabastamise menetluse üheks eesmärgiks on võimaldada uus majanduslik algus eriti raskes majanduslikus seisus võlgnikule, kes annab endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Võlgniku puhul seda eesmärki ei ole võimalik täita ning pankrotimenetluse eesmärgiks, sh kaudseks eesmärgiks, ei saa ega tohi olla isiku vabanemine tahtlikult toimepandud kuriteoga tekitatud kahju hüvitamisest kohustusest. Võlgniku tervislik seisund on ka tema enda hinnangul selline, et tervise ja töövõime taastumine ei ole kindel. Võlgnik kinnitas seda 19.02.2018 toimunud kohtuistungil. Maakohtu lahendi tegemise hetkel oli isik täielikult töövõimetu ja ainsaks sissetulekuks olid sotsiaaltoetused ning võlgniku ülalpidamisel olid neli alaealist last. Kirjeldatud olukord viitas kohtu hinnangul sellele, et ebatõenäoline oli võlgnikul leida vähemalt lähiaastatel niivõrd tasuv töökoht, et töötasuga saaks kaetud laste ülalpidamiskulud ja täita sellisel määral võlausaldajate ees kohustusi, et 5 aasta möödudes oleks kohustuste maht vähenenud tasemele, mil püsivast maksejõuetuse olukorrast ei oleks alust rääkida.
3(8)
Tsiviilasi nr: 2-17-19318 Kohus leidis, et eelkirjeldatud asjaolude valguses ei saa lugeda põhjendatuks kohustustest vabastamise menetluse algatamist, sest võlgniku jaoks ei muudaks see kokkuvõttes midagi, kuid samal ajal kaasneksid pankrotimenetlusega täiendavad kulud nii võlgnikule kui ka riigile. PankrS § 29 lg 3 kohaselt maakohus andis 21.02.2018 määrusega pankrotimenetlusest huvitatud isikutele teada ettemaksu tasumise võimalusest. Kohtu poolt määratud tähtajaks ettenähtud summat ei tasutud. Kohus leidis, et kuna võlgnikul ei ole vara pankrotimenetluse kulude katteks ja kulude katteks ei ole kohtu poolt nõutud ettemaksu tehtud, siis oli põhjendatud lõpetada võlgniku pankrotiavalduse menetlus pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu PankrS § 29 lg 1 alusel. Ajutine haldur palus tasuks määrata 768 eurot (sh käibemaks) ja kulutuste hüvitiseks 42 eurot (sh käibemaks), kokku 810 eurot (sh käibemaks). Ajutise halduri aruande kohaselt on ta kulutanud oma ülesannete täitmiseks 8 tundi. Maakohus leidis, et arvestades ajutise halduri ülesannete mahtu ja keerukust, halduri kutseoskusi, oli ajutise halduri ülesannete täitmiseks kulunud aeg põhjendatud. Ajutise halduri tunnitasu määr 80 eurot mahtus kehtestatud piirmääradesse. Kulud seisnesid päringute tegemises ja bürookuludes. Kohus leidis, et kulutused olid põhjendatud ja vajalikud ning kuuluvad väljamõistmisele. PankrS § 150 lg 4 alusel leidis kohus, et põhjendatud on jätta menetluskulud võlgniku kanda. Ajutine haldur palus hüvitada tasu riigi vahenditest summas 397 eurot, millele lisandub käibemaks 79 eurot 40 senti. Kohus mõistis vastavas summas ajutise halduri tasu välja riigi vahenditest. Ajutise halduri tasu ja kulutuste hüvitise summas 333 eurot 60 senti (sh käibemaks) mõistis kohus välja võlgnikult.
MÄÄRUSKAEBUS
5.Maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuses palub võlgnik tühistada 14.03.2018 kohtumääruse tsiviilasjas nr 2-17-19318 ning saata asi uueks menetlemiseks maakohtule uues koosseisus. Võlgnik ei nõustu maakohtu määrusega. Maakohtu järeldus, et 2/3 kohustustest moodustab tahtliku kuriteo toimepanemisega tekitatud kahju, ei ole päris õige. Ligikaudu 52% nimetatud summadest moodustavad kohtutäituri tasud, millele kohustustest vabastamise menetlus peaks laienema. Võlgnik leiab, et temale tulnuks anda samuti võimalus leida vahendeid pankrotimenetluse tarbeks. Maakohus ei saatnud võlgniku isiklikule meilile (XXX) ühtegi määrust, kuigi kohtumääruse kohaselt oleks pidanud võlgnik need saama. Võlgnik leiab, et on tehtud olulisi rikkumisi vaidlustatud määruse ning toimingutega.
MENETLUSE EDASINE KÄIK
4(8)
Tsiviilasi nr: 2-17-19318
6.Ajutine haldur on seisukohal, et määruskaebuses esitatud väited on põhjendamatud ega anna alust maakohtu määruse tühistamiseks.
7.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
MÄÄRUSE PÕHJENDUSED
8.Kolleegium, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu 14.03.2018 määrus koos 15.03.2018 täiendava määrusega, tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 667 lg 2 alusel tühistada ja tsiviilasi tuleb saata tagasi samale maakohtule avaldaja pankroti väljakuulutamise uueks otsustamiseks. Määruskaebus kuulub rahuldamisele.
9.Maakohus on pankrotiavalduse menetlemisel tuvastanud, et võlgnikul puudub vara pankrotimenetluse läbiviimisega seotud võimalike kulude katteks, mis võib PankrS § 29 lg 1 järgi olla aluseks pankrotiavalduse menetluse lõpetamiseks pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu. PankrS § 171 lg-ga 11 on kehtestatud PankrS § 29 lg 1 suhtes erikord, mis võimaldab kohtul raugemisele määratud menetluse puhul siiski pankrot välja kuulutada, kui füüsilisest isikust võlgnik on esitanud avalduse kohustustest vabastamise menetluse läbiviimiseks.
10.Käesolevas asjas on avaldaja esitanud koos pankrotiavaldusega maakohtule taotluse kohustustest vabastamise menetluse läbiviimiseks (tl 2). Kohtul on PankrS § 171 lg 2 alusel kaalutlusõigus, kas kohustustest vabastamise menetlus algatada või mitte. Kaalutlusõiguse teostamiseks peab kohus kontrollima, kas esinevad menetluse algatamata jätmise eeldused, st kas võlgniku isik või tema käitumine vastab PankrS § 171 lg 2 p-des 1–5 sätestatud asjaoludele. Samuti saab kohus hinnata seda, kas vaatamata viidatud sätetes ettenähtud aluste olemasolule esinevad asjaolud, mis õigustaksid kohustustest vabastamise menetluse algatamist.
10.1.Praegusel juhul ei nähtu vaidlustatud määrusest, et maakohus oleks analüüsinud, kas PankrS § 171 lg 11 mõttes esinevad alused avaldaja pankroti väljakuulutamisest ja võlgadest vabastamise menetluse algatamisest keeldumiseks. Maakohus on otsustust põhjendanud sellega, et võlgniku kohustustest moodustavad 2/3 tahtliku kuriteo toimepanemisega tekitatud kahju hüvitamise nõuded, millest isikut ei saa PankrS § 176 lg 2 kohaselt vabastada. Samuti on maakohus viidanud avaldaja tervislikule seisundile ja töövõimetusele, mistõttu oli kohtu hinnangul võlgniku jaoks ebatõenäoline leida lähiaastatel niivõrd tasuv töökoht, et töötasuga saaks kaetud laste ülalpidamiskulud ning oleks võimalik täita piisaval määral kohustusi võlausaldajate ees. Seda arvestades ei muutnuks kohustustest vabastamise menetluse algatamine kohtu hinnangul võlgniku jaoks midagi, kuid pankrotimenetlusega kaasneksid lisakulud nii võlgnikule kui ka riigile.
10.2.Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus seega seadusest tulenevat kaalutlusõigust kohaselt teostanud ning on ületanud diskretsiooni piire. Maakohus ei ole hinnanud, kas esinevad PankrS § 171 lg 2 p-des 1–5 sätestatud alused pankroti välja kuulutamata jätmiseks. 5(8)
Tsiviilasi nr: 2-17-19318 Eelmärgitut arvestades tuleb maakohtu määrus tühistada ning saata tsiviilasi tagasi samale maakohtule PankrS § 171 lg 11 alusel võlgniku pankroti väljakuulutamise uueks otsustamiseks. Maakohtul tuleb esmalt kontrollida, kas esinevad võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmise alused, st kas võlgniku isik või tema käitumine vastab PankrS § 171 lg 2 p-des 1–5 sätestatud asjaoludele. Samuti tuleb maakohtul vajadusel hinnata seda, kas vaatamata viidatud sätetes ettenähtud aluste olemasolule esinevad asjaolud, mis siiski õigustaksid kohustustest vabastamise menetluse algatamist. Kohtu kaalutlused peavad nähtuma määruse põhjendustest (TsMS § 465 lg 2 p 8).
10.3.Kolleegium rõhutab, et kui võlgniku käitumises ei ole raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise menetlust algatamata jätta (vt ka Riigikohtu 14.11.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12). Ka füüsilisest isikust võlgniku poolt võlanimekirjas (PankrS § 13 lg 2) ebaõigete või ebatäielike andmete esitamine võiks PankrS § 171 lg 11 ja lg 2 p 5 järgi olla aluseks pankroti välja kuulutamata jätmisele juhul, kui võlgnik on selliseid andmeid esitanud tahtlikult või raskest hooletusest (võlaõigusseaduse § 104 lg-d 4 ja 5).
11.Iseenesest õige on maakohtu määruse põhjendustes märgitu, et juhul, kui võlgniku kohustuste aluseks on kahju õigusvastane tahtlik tekitamine, ei ole tal pankroti väljakuulutamise korral ka kohustustest vabastamise menetlusega võimalik oma eelnimetatud kohustustest vabaneda (vt ka Riigikohtu 27.02.2013 määrus tsiviilasjas 3-2-11-13, p 11). Samuti ei lõpe PankrS § 176 lg 2 järgi kohustustest vabastamisel lapsele või vanemale elatise maksmise kohustused. Ajutise halduri aruandest (tl-d 28–32) nähtuvalt ei koosne võlgniku kohustused praegusel juhul aga vaid sellistest kohustustest, millest vabanemine ei ole PankrS § 176 lg 2 kohaselt võlgadest vabastamise menetluse tulemusena võimalik. Ka maakohtu järelduste kohaselt moodustavad tahtlikult kuriteo toimepanemisega seotud kahju hüvitamise nõuded üksnes 2/3 võlgniku kohustuste kogumahust. Määruskaebuse väidete kohaselt on seegi maakohtu järeldus ebaõige, kuna 52% viidatud kahest kolmandikust moodustavad kohtutäituri tasud, millest võlgniku hinnangul peaks saama vabaneda. Ringkonnakohtul ei ole võimalik seda määruskaebuse väidet asja materjalide põhjal kontrollida, kuna ajutise halduri aruandest ega muudest toimikus olevatest dokumentidest ei nähtu, kui suure osa moodustavad võlgniku suhtes alustatud täitemenetlustes kohtutäiturite tasud jm täitekulud. Ajutise halduri aruande lisasid, sh Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja vastust ajutise halduri järelepärimisele, tsiviilasja toimikus ei ole ning aruande lisad puuduvad ka kohtute infosüsteemis. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul siiski arvestada, et kohtutäituri tasud jm täitekulud ei ole õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise nõuded PankrS § 176 lg 2 mõttes, millest vabastamine oleks võlgadest vabastamise menetluse tulemusena õiguslikult välistatud. Lisaks rõhutab kolleegium, et võlausaldajate nõuete lõplik struktuur selguks alles nõuete kaitsmise tulemusena.
12.Kolleegium leiab, et PankrS § 171 lg 11 alusel pankroti väljakuulutamisest ega võlgadest vabastamise menetluse algatamisest keeldumist ei saa põhjendada võlgniku halva 6(8)
Tsiviilasi nr: 2-17-19318 tervisliku seisundi või töövõimetusega. Vaidlustatud määruses esitatud sellekohased kaalutlused ei ole ringkonnakohtu hinnangul asjakohased. Lisaks nähtub võlgniku väidetest maakohtu 19.02.2018 istungil (tl 35), et tema tervislik seisund võib paraneda, kuid selle ajaline perspektiiv on ebaselge.
13.Vastusena määruskaebuse väidetele lisab kolleegium, et PankrS § 29 lg 3 mõte ei ole anda võlgnikule endale võimalus leida raha pankrotimenetluse kulude katteks. Kui võlgnikul oleks piisavalt vara pankrotimenetluse kulude katteks, puuduks PankrS § 29 lg 3 rakendamiseks üldse alus ning pankrot tuleks deposiiti nõudmata välja kuulutada. Menetlusdokumentide kättetoimetamise osas on PankrS §-s 6 erisätted. PankrS § 6 lg-st 1 tuleneb, et kui teade või menetlusdokument tuleb kätte toimetada avaliku kättetoimetamise teel, loetakse dokument kättetoimetatuks viie päeva möödumisel väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumisest. Ka selline määrus, millega kohus määrab raugemise vältimiseks pankrotimenetluse kulude katteks deposiidina selleks ettenähtud kontole makstava summa suuruse ja selle maksmise tähtaja, tuleb PankrS § 30 lg 2 järgi avaldada väljaandes Ametlikud Teadaanded. Käesolevas asjas on vastav teade ilmunud 21.02.2018 (tl 48).
14.Avaldaja väidab samuti, et temale ei ole edastatud ühtegi määrust e-postile XXX. Kolleegium märgib, et TsMS näeb ette mitmeid viise menetlusdokumendite kättetoimetamiseks (vt TsMS VI osa), mille vahel kohtul on üldjuhul võimalik ise valida. Lisaks ei tule kohtul kõiki menetlusdokumente menetlusosalisele kätte toimetada ning neid võib edastada menetlusosalisele ka muul viisil (TsMS § 306 lg 5; § 310), sh dokumendi nähtavaks tegemisega E-toimikus. Kohtuinfosüsteemist nähtuvalt on enne määruskaebuse esitamist maakohus teinud neli määrust: 10.01.2018 menetlusse võtmise ja halduri nimetamise määruse, 21.02.2018 deposiidi tasumise ettepaneku määruse, 14.03.2018 raugemise määruse ja 15.03.2018 täiendava määruse halduri vabastamise kohta. Asja materjalidest nähtub, et menetlusse võtmise ja halduri nimetamise määrus on avaldajale saadetud elektrooniliselt ning võlgnik on kättesaamist 12.01.2018 e-kirjaga kinnitanud (tl 27) ja raugemise määrus koos täiendava määrusega on võlgniku elukohaadressil kätte toimetatud tähitud kirjaga 06.04.2018 (tl 63). Deposiidi tasumise määruse kohta on kolleegium seisukoha esitanud juba eespool. Lisaks on maakohtu 21.02.2018 määrus võlgnikule nähtavaks tehtud E-toimikus.
15.Avaldaja on palunud saata asja maakohtule tagasi läbivaatamiseks teises koosseisus. Kolleegium selgitab, et ringkonnakohtul ei ole määruskaebust lahendades õigust otsustada, millises koosseisus peab maakohus asja menetlema ega anda selle kohta maakohtule juhiseid.
16.Pankrotimenetluse kulude väljamõistmise võlgnikult peab maakohus otsustama sõltuvalt asja uue lahendamise tulemustest. Kuna ringkonnakohus saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, siis tuleb määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi jätta samuti maakohtu otsustada.
7(8)
Tsiviilasi nr: 2-17-19318
17.Kuivõrd käesoleva määrusega ei lahenda ringkonnakohus ise pankrotiavaldust, vaid saadab asja võlgniku pankroti väljakuulutamise otsustamiseks tagasi maakohtule, ei saa määruse peale määruskaebust esitada (PankrS § 5 lg-d 1 ja 2).
(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest Kaija Kaijanen Ele Liiv
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.