Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

HAGEJA NÕUE JA HAGI ASJAOLUD

1) Hageja Never Invest OÜ on esitanud kostja H Ku vastu hagi võlgnevuse 30 000 euro, intressi 2500 euro, sissenõutavaks muutunud viivise 17 860 euro ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise nõudes (tl 1-5, 82-86, 150-156). 2) Hageja ja kostja sõlmisid 21.06.2016 suulise laenulepingu, millega hageja nõustus kostjale andma laenu 30 000 eurot, intressimääraga 4,11% kuus. Laenu tagamiseks sõlmisid pooled notariaalse xxx linnaosas Tallinnas asuva kinnistu tagasiostuõigusega müügilepingu ja asjaõiguslepingu. Lepingu eesmärgiks ei olnud lõplik vara võõrandamine, vaid lühiajalise laenu andmine kinnistu tagatisel. Laenu tagatise vormi (tagatisvõõrandamine) ja kõrge intressimäära tingisid halb kostja tõendatav maksevõime ning laenu äärmiselt kõrge riskiaste, koosmõjus kinnistu mõnevõrra ebaselge tagatisväärtusega. Laenulepingu kohaselt oli kostja kohustatud laenu tagastama 6 kuu jooksul, millisel juhul oli hageja kohustatud kinnistu tagasi võõrandama. Lepingu p 3.1 kohaselt oli kostjal kinnistu tagasiostuõigus ostuhinnaga 37400 eurot hiljemalt 6 kuu jooksul arvates antud lepingu sõlmimisest, so kuni 21.12.2016. Tagasiostuõiguse teostamiseks kohustus kostja vastavuses lepingu p-ga 3.2 esitama hagejale notariaalselt tõestatud vastavasisulise tahteavalduse. Laenusummat kostja hagejale ei tagastanud. Ajavahemikus 02.03.2016 kuni 25.04.2017 laekus kostja tütrelt H Pilt hageja arvele kokku 4900 eurot selgitusega „xxx intress“. Intressi tasumise kohustus ja intressi tasumine on laenulepingu tunnused. Ühtegi muud laekumist laenu tagasimakseks ei ole hageja pangakontole kostjalt ega kelleltki teiselt enam kunagi toimunud (tl 1-5, 150-156). 3) 20.12.2016 tegi kostja lepingu p 3.2 kohase avalduse kinnistu tagasi omandada. Samas

2-18-3637 avalduses kostja kinnitas, et on tasunud tagasiostuhinnast 4900 eurot ning ülejäänud osa tagasiostuhinnast hoiustab kostja notarikontole hiljemalt asjaõiguslepingu sõlmimise hetkeks. Samas pole kostja kunagi järelejäänud summat, s.o 32 500 eurot notari deposiidikontole hoiustanud (tl 1-5). 4) Laenulepingust tulenev maksekohustus muutus sissenõutavaks 22.12.2016. Kuna pooled leppisid kokku intressimääras 4,11% kuus, rakendub nõudele viivis määraga 49,32% aastas ehk 49,32/365=0,135% päevas. Hagi esitamise seisuga (07.03.2018) on kostja seega viivitanud 441 päeva ning hagiavalduse esitamise seisuga kogunenud viiviseks 441 * 30 000 * 0,135 / 100 = 17 860 eurot. Hageja nõuab kostjalt hagiavalduse esitamise seisuga kogunenud viivise 17 860 euro väljamõistmist (tl 1-5, 150-156). 5) Hageja ei nõustu kostja vastuses esitatud protsessuaalse tasaarvestusega, kuna selle tegemiseks puudub alus, sest kostjal ei ole hageja vastu nõuet, mida oleks võimalik tasaarvestada (tl 82-86).

KOSTJA VASTUS HAGIAVALDUSELE

6) Kostja ei võta hagi õigeks (tl 34-45, 125-127, 166-168). Kostja taotleb: 1) jätta Never Invest OÜ hagiavaldus kostja vastu läbivaatamata; 2) jätta hagiavaldus kostja vastu täielikult rahuldamata; 3) alternatiivselt tasaarvestada hageja nõuded kattuvas ulatuses kostja kahju hüvitamise nõudega; 4) kõik menetluskulud jätta hageja kanda (tl 34-45). 7) Hageja ja kostja sõlmisid 21.06.2016 kinnistu tagasiostuõigusega müügilepingu ja asjaõiguslepingu (edaspidi leping), millega kostja müüs hagejale kinnistu aadressil xxx (registriosa nr xx; edaspidi kinnistu) hinnaga 30 000 eurot. Lepingu p-s 3.1 leppisid müüja ja ostja kokku, et müüjal on kinnistu tagasiostuõigus ostuhinnaga 37 400 eurot hiljemalt 6. kuu jooksul arvates lepingu sõlmimisest (so hiljemalt 22.12.2016.a). Ostja kohustus võõrandama kinnistu müüjale tagasi vabana lepingus nimetamata kolmandate isikute õigustest. Lisaks võttis ostja kohustuse kuni tagasiostuõiguse teostamise tähtpäevani kinnistut mitte võõrandada kolmandatele isikutele. Hageja kanti kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna lepingu p 4.1 alusel 27.06.2016. Hageja rikkus oluliselt lepingut. 06.07.2016 koormas hageja kinnistu hüpoteegiga summas 100 000 eurot. Hilisemalt kinnistule seatud hüpoteeki suurendati 100 000 eurolt 300 000 euroni. 17.11.2016 sõlmis hageja (mida esindas juhatuse liige R K) xx OÜ-ga kinnistu müügilepingu ja asjaõiguslepingu, millega hageja müüs xxx arenduse OÜ-le hinnaga 20 000 eurot. 8) Perioodil 20.07.2016 kuni 21.10.2016 tegi kostja hagejale igakuiseid osamakseid, et vähendada tagasiostuõiguse teostamise hetkel korraga tasumisele kuuluvat ostuhinda. Kuivõrd lepingu pooled leppisid kokku suuremas tagasiostuhinnas, kui hind millega kinnistu hagejale müüdi, nimetas kostja eest ja palvel hagejale tagasiostuhinna osamakseid (edaspidi osamakse) teinud H P hinnavahet ekslikult intressiks. 9) 16.12.2016 teatas kostja hagejale, et soovib osta kinnistu tagasi. 20.12.2016 esitas kostja hagejale kinnistu tagasiostuõiguse teostamise avalduse, milles kostja kinnitas, et tema poolt on tagasiostuhinnast 4900 eurot tasutud hageja kontole enne avalduse esitamist ning ülejäänud osa ostuhinnast lubas kostja hoiustada notarikontole hiljemalt asjaõiguslepingu sõlmimise hetkeks. Täiendavalt tegi kostja ettepaneku sõlmida

2-18-3637 käsutustehing kinnistu omandi kostjale ülekandmiseks 05.01.2017 kell 11:00 Tallinna notar xxx ́i notaribüroos Tallinnas, xxx. Hageja esindaja 05.01.2017 kl 11:00 Tallinna notar xxx notaribüroosse ei ilmunud. Hageja on poolte vahel sõlmitud kokkulepete täitmisest keeldunud. 10) Poolte vahel on sõlmitud kinnistu tagasiostuõigusega müügileping ning hageja hagiavaldus kostja vastu laenulepingust tuleneva põhivõlgnevuse, intressi ning viivise väljamõistmiseks tuleb jätta läbivaatamata ja menetlus lõpetada, kuna hagiga ei ole võimalik hageja taotletavat eesmärki saavutada (TsMS § 423 lg 1 p 2) (tl 34-45). 11) Kostjal on õigus keelduda kinnistu tagasiostuhinna tasumise kohustusest. Kuivõrd hageja ei ole täitnud kohustust võõrandada kinnistu kostjale tagasi, on kostjal õigus keelduda hagejale kinnistu tagasiostuhinna tasumisest. Hageja väited sellest, miks ta keeldus kinnistu tagasivõõrandamisest, on valelikud ja mittekohased. Avalduses on kostja märkinud, et tema poolt on tagasiostuhinnast 4900 eurot tasutud hageja kontole enne avalduse esitamist ning ülejäänud osa ostuhinnast lubas kostja hoiustada notarikontole hiljemalt asjaõiguslepingu sõlmimise hetkeks. Kuna hageja asjaõiguslepingut sõlmima ei ilmunud, ei olnud mistahes põhjust hoiustada ostuhinda notarikontole. Hagejal oli kohustus võõrandada kinnistu müüjale tagasi vabana lepingus nimetamata kolmandate isikute õigustest. Samuti oli hagejal kohustus kuni tagasiostuõiguse teostamise tähtpäevani kinnistut mitte võõrandada kolmandatele isikutele. 05.01.2017 seisuga kuulus xxx OÜ-le ning oli koormatud 300 000 euro suuruse hüpoteegiga OÜ xxx kasuks (tl 34-45). 12) Hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega (tl 34-45). 13) Hagejal ei ole kostja vastu intressi ega viivisenõuet (tl 34-45). 14) Kostja esitab alternatiivse taotlus protsessuaalse tasaarvestuse tegemiseks. Hageja on koormanud kinnistu hüpoteegiga ning võõrandanud selle kolmandale isikule. Käesoleval ajal on kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse kantud xxx (registrikood xxx) ning kinnistu on koormatud hüpoteegiga ehk kostjal on võimatu kinnistut tagasi saada/nõuda. Kostjal on lepingu rikkumise tõttu tekkinud kahju. Kostja on tellinud kinnistu hindamise xxx OÜ-lt, mille kohaselt on kinnistu turuväärtus 330 000 eurot ning turuväärtus eeldusel, et detailplaneering on kehtestatud 660 000 eurot. Lepingust tulenevalt oli hagejal kohustus võõrandada kinnistu müüjale tagasi vabana lepingus nimetamata kolmandate isikute õigustest. Samuti oli hagejal kohustus kuni tagasiostuõiguse teostamise tähtpäevani kinnistut mitte võõrandada kolmandatele isikutele. Kuna hageja poolt toime pandud rikkumise tulemusena ei saa kinnistut kostjale üle anda, tuleb veel tasumata kinnistu tagasiostuhinna (so 32 500 eurot) ning kinnistu turuväärtuse (so 330 000 eurot) vahet (so 297 500 eurot) lugeda kostja kahjuks. Tegemist on varalise kahjuga. Seega on kostjal hageja vastu kahjunõue vähemalt summas 297 500 eurot. Alternatiivselt palub kostja tasaarvestada hageja nõude kattuvas ulatuses kostja kahjunõudega (tl 34-45, 124-127).

MENETLUSE KÄIK

15) 28.08.2018 kohtumäärusega kohustati hagejat tasuma tagatisena kostja menetluskulude

2-18-3637 katteks 3000 eurot, mille hageja tasus 02.10.2018 (tl 121-123, 148). 16) Käesolevas tsiviilasjas on toimunud eelistung 15.11.2018 (tl 175-181) ja põhiistung 05.12.2018 (tl 188-202). 05.12.2018 kohtuistungil kuulati vande all üle kostja H K (tl 194-202).

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

17) Kohus, tutvunud menetlusosaliste poolt esitatuga ja uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hageja hagi tuleb jätta rahuldamata ning menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. 18) Pooled ei vaidle käesolevas asjas järgmiste asjaolude üle, mille kohus loeb TsMS § 231 lõigete 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks: 

Hageja ja kostja sõlmisid 21.06.2016 kinnistu tagasiostuõigusega müügilepingu ja asjaõiguslepingu (edaspidi leping), millega kostja müüs hagejale kinnistu aadressil xxx (registriosa nr xxx; edaspidi kinnistu) hinnaga 30 000 eurot (tl 6-8). Lepingu p-s 3.1 leppisid müüja ja ostja kokku, et müüjal on kinnistu tagasiostuõigus ostuhinnaga 37 400 eurot hiljemalt 6. kuu jooksul arvates lepingu sõlmimisest (so hiljemalt 22.12.2016.a). Ostja kohustus võõrandama kinnistu müüjale tagasi vabana lepingus nimetamata kolmandate isikute õigustest. Lisaks võttis ostja kohustuse kuni tagasiostuõiguse teostamise tähtpäevani kinnistut mitte võõrandada kolmandatele isikutele (tl 6-8).



Hageja kanti kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna (lepingu p 4.1 alusel) 27.06.2016. 06.07.2016 koormas hageja kinnistu hüpoteegiga summas 100 000 eurot. Hilisemalt kinnistule seatud hüpoteeki suurendati 100 000 eurolt 300 000 euroni (tl 46).



17.11.2016 sõlmis hageja (mida esindas juhatuse liige R K) xxx OÜ-ga kinnistu müügilepingu ja asjaõiguslepingu, millega hageja müüs kinnistu xxx OÜ-le hinnaga 20 000 eurot (tl 47-53).



Perioodil 20.07.2016 kuni 21.10.2016 on kostja tütar H P teinud hagejale neljal korral ülekandeid kogusummas 4900 eurot, märkides selgitusse „makse xxx intress“ (tl 9).



20.12.2016 tegi kostja lepingu p 3.2 kohase avalduse kinnistu tagasi omandada. Avalduses kostja kinnitas, et tema poolt on tagasiostuhinnast 4900 eurot tasutud hageja kontole enne avalduse esitamist ning ülejäänud osa ostuhinnast lubas kostja hoiustada notarikontole hiljemalt asjaõiguslepingu sõlmimise hetkeks (tl 10). Avalduses tegi kostja ettepaneku sõlmida käsutustehing kinnistu omandi kostjale ülekandmiseks 05.01.2017 kell 11:00 Tallinna notar xxx ́i notaribüroos Tallinnas, xxx Hageja esindaja 05.01.2017 kl 11:00 Tallinna notar xxx notaribüroosse ei ilmunud.



Hageja seaduslik esindaja R K sai xxx OÜ ainuosanikuks 02.06.2017 (tl 68-69).



Alates 17.04.2018 on kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse kantud xx (registrikood xxx) ning kinnistu koormatud hüpoteegiga summas 100 000 eurot xxx (registrikood xxx) kasuks (tl 46).

2-18-3637 19) Käesolevas asjas vaidlevad pooled kokkuvõtlikult selle üle, kas poolte vahel on

sõlmitud 21.06.2016 suuline laenuleping ning sellest tulenevalt, kas hageja nõue kostja vastu on põhjendatud või mitte. 20) Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 5 alusel hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Kohus on erinevates kohtumääruses ja kohtuistungil (tl 27-28, 111, 175181) selgitanud menetlusosalistele, et hagimenetluses peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et kohus piisavalt selgitanud menetlusosalistele nende tõendamiskoormist. Kuivõrd nii hagejat kui kostjat esindavad lepingulised esindajad, kellel on õigusalane haridus, siis on põhjendatud pidada menetlusosalisi oma õigustest ja tõendamiskohustusest teadlikuks. Seega puudus kohtu hinnangul vajadus menetlusosalistele täiendavalt selgitada tõendamiskoormist. Eeltoodust tulenevalt hindab kohus TsMS § 232 lg 1 lähtuvalt tsiviilasjas kogutud tõenditele tuginedes, kas menetlusosaliste väited on tõendatud või mitte. 21) Kostja esitas kohtule taotluse hagi läbivaatamata jätmiseks ning menetluse lõpetamiseks. Kostja leiab, et poolte vahel on sõlmitud kinnistu tagasiostuõigusega müügileping ning hageja väited suulise laenulepingu olemasolust on täielikult tõendamata. Kostja hinnangul ei vasta xx OÜ hagi sisult TsMS § 363 lg-e 1 nõuetele ning esitatud hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Hagi aluseks väidetud asjaolud on täielikult tõendamata ning kuna poolte vahel ei ole sõlmitud laenulepingut, tuleb hageja hagiavaldus jätta läbivaatamata (tl 34-45). 22) TsMS § 423 lg 1 p 2 sätestab, et kohus võib jätta hagi läbi vaatamata juhul, kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada (TsMS § 423 lg 1 p 2). TsMS § 423 lg-st 3 tuleneb kohtule õigus jätta hagi läbi vaatamata ka muul seaduses nimetatud juhul. Käesolevas asjas vaidlevad pooled selle üle, kas nende vahel oli 21.06.2016 sõlmitud suuline laenuleping ning kas vastava laenu tagamiseks oli sõlmitud 21.06.2016 notariaalne kinnistu tagasiostuõigusega müügileping ja asjaõigusleping või poolte vahel ei ole 21.06.2016 sõlmitud suulist laenulepingut. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Selleks, et kohus saaks hinnata lepingupoolte ühist tegelikku tahet, peab kohus lahendama asja sisuliselt, muuhulgas hindama VÕS § 29 lg 5 sätestatud aluseid ning hindama kõiki tõendeid kogumis. Eeltoodust tulenevalt ei kuulu käesolevas asjas kostja taotlus hagi läbi vaatamata jätmiseks rahuldamisele.

2-18-3637 23) Puudub vaidlus selles, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud 21.06.2016 kinnistu tagasiostuõigusega müügilepingu ja asjaõiguslepingu (edaspidi leping), millega kostja müüs hagejale kinnistu aadressil xxx (registriosa nr xxx; edaspidi kinnistu) hinnaga 30 000 eurot (tl 6-8). Lepingu p-s 3.1 leppisid müüja ja ostja kokku, et müüjal on kinnistu tagasiostuõigus ostuhinnaga 37 400 eurot hiljemalt 6. kuu jooksul arvates lepingu sõlmimisest (so hiljemalt 22.12.2016). Ostja kohustus võõrandama kinnistu müüjale tagasi vabana lepingus nimetamata kolmandate isikute õigustest. Lisaks võttis ostja kohustuse kuni tagasiostuõiguse teostamise tähtpäevani kinnistut mitte võõrandada kolmandatele isikutele (tl 6-8). Hageja leiab, et poolte vahel oli 21.06.2016 sõlmitud suuline laenuleping ning laenu tagamiseks sõlmisid pooled notariaalse kinnistu tagasiostuõigusega müügilepingu ja asjaõiguslepingu (tl 1-5). Kostja hinnangul pole kostja ja hageja vahel 21.06.2016 suulist laenulepingut sõlmitud ning vastav seisukoht on hageja poolt täielikult tõendamata (tl 32-45). 24) Hageja põhinõude õiguslikuks aluseks on VÕS § 396 lg 1, mille kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 238 lg-st 1 tulenevalt võivad lepingupooled müügilepinguga või hiljem kokku leppida, et müüjal on asja tagasiostuõigus (tagasiostuõigusega müügileping). Leping I on seega tagasiostuõigusega müügileping VÕS § 238 lg 1 tähenduses. VÕS § 238 lg 2 kohaselt loetakse tagasiostuõigusega müügilepingu puhul asi müüja poolt tagasi ostetuks müüja poolt avalduse tegemisega ostjale. VÕS § 238 lg 3 sätestab, et VÕS § 238 lg-s 2 nimetatud avaldus peab olema samas vormis nagu müügileping. 25) VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus on poolel, kes sellele tugineb, seega käesolevas asjas hagejal (vt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-112-15, p 15; 2-10-4395/107). Asja lahendamisel tuleb lähtuda poolte tegelikust tahtest, arvestades kõiki kohtule esitatud asjaolusid ning seda, kuidas pooled ise sõlmitud lepingut mõistsid. Eelkõige tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada VÕS § 29 lg 1 esimeses lauses sätestatuga ning lähtuda poolte ühisest tegelikust tahtest. Juhul, kui poolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tuleb VÕS § 29 lg 4 järgi lepingu tõlgendamisel arvesse võtta ka seda, kuidas pidi lepingust aru saama lepingupoolega sarnane mõistlik isik. Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada VÕS § 29 lg 5 p-des 1-6 nimetatud asjaolusid, muuhulgas lepingu sõlmimise asjaolusid, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, lepingu olemust ja eesmärki (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-21-118-13, p 12). 26) Kostja H K on andnud vande all ütlusi selle kohta, et ta ei ole hagejaga suulist laenulepingut sõlminud ja ei ole ka hagejalt suulise laenulepingu alusel raha saanud. Tal oli vaja raha ning tema tuttav, R Ki isa, tegi talle ettepaneku raha laenata R Kilt. Esialgu oli neil plaanid laenuleping sõlmida, kuid alles notaris 21.06.2016 sai ta teada, et R K ei ole nõus laenulepingut sõlmima. Samas sai ta teada, et leping tuleb sõlmida mitte R Kiga kui eraisikuga, vaid hagejaga. Hageja, kelle esindaja oli R K, pani ta

2-18-3637 notaris fakti ette ja nõudis vaid ostu-müügilepingu sõlmimist, et muud varianti ei ole ning keeldus laenulepingu sõlmimisest. Notar selgitas talle eraldi lepingu p 3.1, et ostja ei saa seda kinnistut 6 kuu jooksul võõrandada ning et tema saab selle tagasi osta. Tal oli kindel soov kinnitu tagasi osta.../...Ta maksis 4900 eurot hagejale osade kaupa, alates ostu-müügilepingule järgnevast kuus. 4900 eurot kandis hagejale üle tema tütar H P. Tütar märkis selgitusse ekslikult intress, tegelikult oleks ta pidanud märkima et summad on kantud tagasimakse vähendamiseks; kuid tütar ei teadnud seda ja on teinud vea. Ta tegi tagasimakseid selleks, et vähendada ostu-müügisummat (tl 194-202). 27) Seega leiab kohus, et enne (VÕS § 29 lg 5 p 3) 21.06.2016 kinnistu tagasiostuõigusega müügilepingu ja asjaõiguslepingu (edaspidi leping) sõlmimist oli poolte ühine tegelik tahe sõlmida laenuleping, kuid 21.06.2016 keeldus hageja laenulepingu sõlmimisest (tl 194-202). 21.06.2016 sõlmisid pooled kinnistu tagasiostuõigusega müügilepingu ja asjaõiguslepingu, millega kostja müüs hagejale kinnistu aadressil xxx hinnaga 30 000 eurot (tl 6-8). Kohus arvestab lepingu tõlgendamise ka lepingupoolte käitumist pärast lepingu sõlmimist (VÕS § 29 lg 5 p 3). Tagasiostuõiguse teostamiseks kohustus kostja vastavalt lepingu p-le 3.2 esitama hagejale notariaalselt tõestatud vastavasisulise tahteavalduse. 20.12.2016 tegi kostja lepingu p 3.2 kohase notariaalse avalduse kinnistu tagasi omandada (tl 10). Seejuures teavitas kostja sellest e-kirja teel hagejat juba ette, so 16.12.2016 (tl 54) ning ka 03.01.2017 (tl 55). Kostja on ka oma vande all antud ütlustega kinnitanud, et tal oli kindel soov enne lepingu p-s 3.1 sätestatud tähtaja saabumist (so hiljemalt 22.12.2016) kinnistu tagasi osta ostuhinnaga 37 400 eurot (tl 194-202). Seega ei saa kohtu hinnangul lepingu tõlgendamise alusel (VÕS § 29) jõuda järeldusele, et pooled sõlmisid 21.06.2016 sõlmitud suulise laenulepingu ning vastava laenu tagamiseks sõlmisid nad ka 21.06.2016 notariaalse kinnistu tagasiostuõigusega müügilepingu ja asjaõiguslepingu. Hinnates kõiki tõendeid kogumis, pole kohtu hinnangul tõendatud pooltevahelise suulise laenulepingu sõlmimine ja hageja poolt kostjale laenusumma 30 000 euro üleandmine. TsMS § 5 lg 1 alusel hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Kuigi ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette määratud kindlat jõudu (TsMS § 232 lg 2), möönab kohus, et äriühingust hageja puhul võiks eeldada, et äriühing kõiki oma tehinguid dokumenteerib ja säilitab tehingute tõendamiseks vajalikke algdokumente (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-45-17). Kohus leiab, et hageja ei ole kohtu ette toonud selliseid asjaolusid ja tõendeid, mille alusel võiks pidada tõendatuks poolte vahel 21.06.2016 suulise laenulepingu sõlmimine. Hageja vastavad väited on paljasõnalised ja tõendamata. Samas ei ole vaidlust selles, et hageja on lepingut oluliselt rikkunud koormates kinnistu vahetult pärast selle omanikuks saamist esmalt hüpoteegiga ning hilisemalt võõrandades kinnistu kolmandale isikule, so xxx OÜ-le (tl 46-53, 75, 76). 17.11.2016 notariaalse kinnistu müügilepingu ja asjaõiguslepingu koostanud ja tõestanud Tallinna notar xxx selgitas hagejale ja xxx OÜ-le, et lepingu sõlmimisega rikub hageja oma kohustusi kostja ees, kuna nimetatud lepingu eseme eelmise omaniku (so kostja) tagasiostuõigus ei olnud lepingu sõlmimise hetkel lõppenud, ning õigustatud isik (so kostja), võib nimetatud

2-18-3637 kohustuse rikkumisest tekkivad nõuded esitada hageja vastu (lepingu p 2.4.1 – tl 4753). Kuigi kostja on hagejat korduvalt palunud, et hagejat kinnistu temale kokkulepitud tingimustel tagasi võõrandaks (tl 10, 54-55), ei ole hageja seda teinud. Pärast seda, kui hageja ainuomanik ja esindaja R K sai xxx OÜ juhatajaks ja ainuomanikuks, võõrandati ja koormati kinnistu veelkord (tl 46). Seega on hageja on oma õigusi kuritarvitanud (tl 47-53) ning hagejal ei saa olla mistahes rahalisi nõudeid kostja vastu. Kohtu arvates ei ole käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast mingi tähtsust asjaolul, et 05.01.2017 seisuga ei olnud ülejäänud osa tagasiostuhinnast, so 32 500 eurot kostja poolt hoiustatud notari deposiidikontole ning et hageja ei ilmunud 05.01.2017 notarisse. Käesolevas asjas peab kohus eelkõige lahendama küsimuse, kas poolte vahel on suulise laenulepingu sõlmimine 21.06.2016 tõendatud ning eeltoodud asjaolud ei oma antud küsimuse lahendamisel mingisugust tähtsust. 28) Kohtu hinnangul on käesolevas asjas leidnud tõendamist, et poolte vahel on 21.06.2016 sõlmitud kinnistu tagasiostuõigusega müügileping, mille p 2.1 kohaselt müüs kostja hagejale kinnistu hinnaga 30 000 eurot. Kostja on lepingu alusel andnu hagejale üle kinnistu omandi ja valduse ning kostja on saanud ostuhinna, mille notar on müüja palvel edastanud müüja osutatud isikutele (lepingu p 2.2). Lepingu p-s 3.1 leppisid müüja ja ostja kokku, et müüjal on kinnistu tagasiostuõigus ostuhinnaga 37 400 eurot hiljemalt

2-18-3637 rahuldamata, kuna käesolevas asjas pole tuvastatud, et poolte vahel oleks 21.06.2016 sõlmitud suuline laenuleping. Seega puudub hagejal igasugune rahaline nõue kostja vastu ning hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, ei analüüsi kohus käesolevas otsuse hageja alternatiivset taotlust protsessuaalse tasaarvestuse tegemiseks. 30) Käesolevas kohtuotsuse käsitlemata menetlusosaliste seisukohad ja tõendid jätab kohus TsMS § 238 lg 5 alusel arvestamata, kuna nendel ei ole asja lahendamisel tähtsust. Sellisteks tõenditeks on: xxx eksperthinnang (tl 56-67); Riigiprokuratuuri määrus (tl 7073); notari kiri (tl 74); kohtuotsus (tl 88-93); H.Pi e-kiri (tl 94); hoonestamata maa tehingustatistika (tl 95); xxx OÜ eksperthinnang (tl 96-110); Tallinna Linnavalitsuse korraldus 30.08.2017 (tl 128-129); tsiviilasja nr 2-17-5111 kohtuistungi protokoll (tl 157-159; nimetatud tõendi vastuvõtmisest kohus keeldus – tl 175-181); Tallinna Linnaplaneerimise Ameti kiri (tl 160); väljavõte uudistest (tl 161-162); kõnede eristus (tl 163); väljatrükk veebist (tl 164). 31) Hagi hind käesolevas asjas on TsMS § 124 lg 1 kohaselt 65 142 eurot. Menetluskulude jaotus 32) TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg 4 näeb menetluskulude jaotuses kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. 33) TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. 34) Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus jätab hagi rahuldamata ning teeb otsuse hageja kahjuks, tuleb kostja menetluskulud jätta hageja kanda. TsMS § 162 lg 4 alusel võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kohus ei ole tuvastanud käesolevas asjas TsMS § 162 lg 4 kohaldamise aluseid, mistõttu peab hagimenetluse kulud kandma TsMS § 162 lg 1 alusel täielikult hageja. 35) Kostja esitas menetluskulude nimekirjad 23.05.2018 (tl 78-80), 05.12.2018 (tl 203-207) ja 10.12.2018 (tl 208-209). Menetluskulude nimekirjadest nähtub, et kostja esindajad

2-18-3637 osutas kostjale õigusabiteenust hinnaga vastavalt 125 eurot tunnis (millele lisandub käibemaks). Kostja esindajal on erinevateks menetlustoiminguteks kulunud aega kokku 46 tundi ja 5 minutit. Seega on kostja õigusabikulu kokku 6912,50 eurot (koos käibemaksuga). 36) Hageja ei ole kostja menetluskuludele vastuväiteid esitanud. 37) Kohus leiab, et kogus kostja menetluskulu 6912,50 eurot (koos käibemaksuga) on põhjendatud ja vajaliku kulutus. Kohus ei pea vajalikuks hinnata minutilise täpsusega iga kostjale osutatud teenuse raames tehtud õigusabitoimingu vajalikkust ja põhjendatust, vaid annab hinnangu hageja menetluskulude põhjendatusele tervikuna, arvestades tsiviilasja mahtu ja keerukust ning asjaolu, et käesolevas asjas on toimunud 2 kohtuistungit (kestvusega kokku 7 tundi ja 25 minutit). Kohus leiab, et kostja esindaja tunnitasumäär 125 eurot (millele lisandub käibemaks) on kohtupraktikas aktsepteeritava suurusega ning seda võib kohtupraktikat arvestades pidada keskmiseks tunnihinnaks. Näiteks on Riigikohtu tsiviilkolleegium kohtuasjades nr 3-2-1-98-13 ja nr 3-2-1-115-14 pidanud mõistlikuks tunnitasuks vastavalt 147,49 eurot käibemaksuga ja 153 eurot käibemaksuta. Käesolev vaidlus on keskmisest võlasuhtest tulenevast vaidlusest mõnevõrra keerukam, mistõttu võib põhjendatuks ja vajalikuks teenuse mahuks pidada kogu kostja õigusabikulu, so kokku 46 tunni ja 5 minuti eest, kogusummas 6912,50 eurot (koos käibemaksuga). 38) Hageja esitas samuti menetluskulude nimekirja 12.12.2018 (tl 210-213). Menetluskulude nimekirjast nähtub, et hageja esindaja osutas hagejale õigusabiteenust üldise keskmise tunnihinnaga 138,99 eurot (ilma käibemaksuta) ning hageja menetluskuluks kokku käesolevas asjas on 12 392,40 eurot (koos käibemaksuga) (tl 210-213). Kostja on esitanud hageja menetluskulude osas vastuväite (tl 214-216). Hagi rahuldamata jätmise tõttu kohus hageja vajalikke ja põhjendatud menetluskulusid kindlaks ei määra, kuna TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti ehk käesolevas asjas hageja. 39) Kostja palub kohtul määrata menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda alates menetluskulude suuruse kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras viivist. Kooskõlas TsMS § 177 lg 4 tuleb rahuldada kostja taotlus menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.

/allkirjastatud digitaalselt/

2-18-3637

Reena Nieländer Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.