Harju Maakohus
Kohtunik
Tiia Mõtsnik
Määruse tegemise aeg ja koht
13. november 2018.a, Tallinna kohtumaja
Tsiviilasja number
2-18-7600
Tsiviilasi
T R avaldus xxx korteriühistu üldkoosoleku otsuse tühistamiseks
Tsiviilasja hind
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldaja: T R (isikukood xxx, elukoht xxx, e-post xxx)
03.04.2018
Puudutatud isik: xxx korteriühistu (registrikood xxx, asukoht xxx, e-post xxx) Puudutatud isiku lepinguline esindaja: advokaat Ave-Ly Käsi (e-post [email protected])
Menetlustoimingu tegemise viis
Kohtuistungi toimumise aeg 24.10.2018.a.
Jätta rahuldamata T R avaldus xxx korteriühistu 03.04.2018 üldkoosoleku otsuse, millega muudeti korteriühistu põhikirja, tühistamiseks.
Menetluskulude jaotus
Menetluskulud jätta T R kanda.
Rahuldada xxx korteriühistu menetluskulude suuruse kindlaksmääramise avaldus osaliselt.
Välja mõista T Rlt xxx korteriühistu kasuks menetluskulud summas 954,72 eurot (sh käibemaks). Välja mõista T Rlt xxx korteriühistu kasuks viivis menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva määruse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni (TsMS § 177 lg 4).
Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest alates. Avalduse asjaolud ja avaldaja nõue
T R esitas 16.05.2018 avalduse xxxkorteriühistu 03.04.2018 üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamiseks. Avaldajale kuulub puudutatud isiku hallatavas elamus korteriomand pindalaga 46,7 m2 (2-toaline korter nr 9) ja korteriomand pindalaga 2,5 m2 (panipaik). Üldkoosolek võttis 03.04.2018 vastu põhikirja uue redaktsiooni, mille kohaselt kohustuvad korteriomanikud tasuma järgnevate majanduskulude eest korteriomandite arvu järgi (mitte proportsionaalselt korteriomandi ruutmeetri suuruse järgi): üldelekter; hoolduskulud; halduskulud; raamatupidamine; heakorrateenus; üldvesi; porivaipade rent; lifti hooldus ja lifti telefon. Avalduse kohaselt osales avaldaja üldkoosoleku otsuse vastuvõtmisel ning hääletas eelnimetatud majanduskulude korterite vahel võrdselt jaotamise vastu, kuid põhikirja kinnitamise poolt. Avaldaja on seisukohal, et üldkoosoleku otsus majanduskulude uue jaotuse kohta tuleb kehtetuks tunnistada, sest 1) avaldaja hääletas majanduskulude korterite vahel võrdselt jaotamise vastu; 2) majanduskulude jaotamine korteriomandite arvu järgi varasema korteriomandi kaasomandi eseme suuruse järgi jaotuse asemel tekitab avaldajale võrreldes varasemaga lisakulusid igakuiselt 11-13 euro võrra sõltuvalt aastaajast; 3) majanduskulude kirjeldatud viisil jagamise ainsaks põhjenduseks on suurte korterite kulude vähendamine väikeste korterite arvelt; 4) avaldajal on õigustatud huvi kanda korterelamuga seotud kulusid kaasomandiga samas ulatuses, sest suurema pindalaga korterite puhul võib eeldada, et seal elab rohkem inimesi, kes kasutavad majanduskuludega seotud teenuseid enam; 5) üldkoosoleku otsuse vastuvõtmisel allkirja andes eeldas avaldaja, et varasem kulude jaotus jääb kehtima; 6) üldkoosoleku päevakorras ei olnud ette nähtud põhikirja muutmiseks vastavat punkti. Puudutatud isiku vastuväited Puudutatud isik avaldaja seisukohtade ja nõudega ei nõustu ja palub jätta avalduse rahuldamata. 03.04.2018 toimunud üldkoosolekust võttis osa 67% kinnisturaamatusse kantud kaasomandi osadest ning üldkoosolek oli otsustusvõimeline. Üldkoosoleku päevakorras oli „xxx põhikirja arutamine ja kinnitamine“. Üldkoosoleku protokolli otsustas üldkoosolek kinnitada korteriühistu põhikirja 25 poolthäälega. Puudutatud isiku uuele põhikirja redaktsioonile kirjutasid alla kõik üldkoosolekul osalenud isikud, mh ka avaldaja. Avaldaja 18.06.2018 avalduse p 2 kohaselt hääletas ta majanduskulude korterite vahel võrdselt jaotamise vastu, kuid puudub vaidlus selles, et avaldaja hääletas põhikirja kinnitamise poolt. Üldkoosoleku otsusega vastuvõetud põhikirjaga jaotati osad majanduskulud KrtS § 40 lg-s 1 sätestatust erinevalt. KrtS § 40 lg-st 1 sätestatust erinevalt jagati sellised kulud, mille tarbimist ei ole korteriühistul korteriomandi ruutmeetri põhiselt võimalik kindlaks määrata, sest selliste hüvede ja teenuste kasutamine ei sõltu korteriomandi suurusest, vaid näiteks korteris elavate isikute arvust, korteri asukohast elamus, lemmiklooma omamisest jne. Puudutatud isikul ei ole võimalust teha kindlaks, kui palju kindla korteriomandi elanikud kirjeldatud hüvesid kasutavad (nt porivaipade ja lifti kasutamist). Ekslik on arvamus, et suuremate korterite omanikud kasutavad erinevaid hüvesid tingimata rohkem kui väiksemate korterite omanikud. Täpne järelevalve ja arvepidamine oleks ebamõistlikult kulukas ning ka praktiliselt teostamatu. Kaasomandi osade korrashoid on kõikide korteriomanike ühine huvi. Majanduskulude jaotus korteriomandi põhiselt on vastu võetud vaid nende kululiikide kohta, mida ei ole võimalik sõltuvalt kaasomandi suurusest rohkem või vähem tarbida, kuid millise teenuse kasutamine on vajalik kinnistu ja kinnistul asuva ehituse korrashoiuks ning korteriomandite omanike üldise heaolu tagamiseks. Avaldaja kulude väidetav suurenemine 11 – 13 eurot kuus ei ole kohtupraktika kohaselt käsitletav raske tagajärjena. Seega ei ole avaldaja kulude väidetav suurenemine vastuolus ka heade kommetega ning ei too avaldajale kaasa raskeid tagajärgi ning on igal juhul enam kui mõõdukas. Riigikohtu tõlgenduse kohaselt
on hea usu põhimõttega vastuolus selline põhikiri, milles nõutakse korteriomanikult selliste kulude hüvitamist, mis ei ole korteriühistu majandamiseks vajalikud. Põhikirjas sätestatud majanduskulude hulgas ei ole ühtegi sellist kulutust, mis ei oleks korteriühistu majandamiseks vajalik. Kohtumääruse põhjendused Kohus, uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et avaldus tuleb jätta rahuldamata. Korteriomandi- ja korteriühistuseadus (KrtS) § 29 lg 2 sätestab, et korteriühistu organi otsuse kehtetuks tunnistamise ja tühisuse tuvastamise nõue lahendatakse kohtus hagita menetluses. Muus osas kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses juriidilise isiku organi otsuse kehtetuse kohta sätestatut käesolevas paragrahvis sätestatud erisustega. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 477 lg 1 sätestab, et hagita asja vaatab kohus läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. TsMS § 477 lg 5 sätestab, et kohus ei ole seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 477 lg 7 sätestab, et kohus peab kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid. Vajaduse korral nõuab kohus avaldajalt tõendite esitamist või kogub neid omal algatusel. TsMS § 478 lg 1 kohaselt on hagita menetluse lahend kohtumäärus. Kohtumäärusele kohaldatakse hagimenetluses tehtava kohtumääruse kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled vaidlevad selle üle, kas korteriühistu üldkoosolek võis otsustada teatud majandamiskulude jaotamise korteriomandi ruutmeetrite asemel korteriomandite arvu alusel. Kohus tuvastab esmalt, kas ja mida otsustati 03.04.2018 toimunud üldkoosolekul. Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et 03.04.2018 toimunud puudutatud isiku üldkoosolekust võttis osa 67% kinnisturaamatusse kantud kaasomandi osadest ning üldkoosolek oli otsustusvõimeline. Üldkoosoleku päevakorras oli punkt nr 4 „xxx põhikirja arutamine ja kinnitamine“ ning nimetatud päevakorra punkti poolt hääletasid kõik koosolekul viibinud isikud (tlk 3-4). Vastava üldkoosoleku protokollis on täpsustavalt märgitud, et avaldaja oli korteriomandite arvu põhisele majanduskulude jaotamisele vastu (tlk 4). KrtS § 20 lg 1 ja MTÜS § 23 lg 1 kohaselt on põhikirja muutmise otsus vastu võetud, kui selle poolt on hääletanud üle 2/3 (ehk 67%) üldkoosolekul osalenud liikmetest või nende esindajatest ja põhikirjaga ei ole ette nähtud suuremat häälteenamuse nõuet. Antud juhul ei tulenenud põhikirjast suuremat häälteenamuse nõuet ning üldkoosolekul osales 67% kõikidest häältest. Seega, kui avaldaja oleks isegi hääletanud vastu antud päevakorrapunktile, siis oleks ikkagi vastava otsuse puhul olnud täidetud vajalik häälteenamus ning otsus oleks vastu võetud ka ilma avaldaja poolthääleta. Protokolli kohaselt oli 40-st korteriomanikust kohal 25, kes moodustasid 67% kinnisturaamatusse kantud kaasomandi osadest (tlk 3). Kui poolt oleks hääletanud 24 25-st, siis oleks uue põhikirja kinnitamise poolt olnud 96% üldkoosolekul osalenud liikmetest. Seega loeb kohus tuvastatuks, et 03.04.2018 toimunud üldkoosolekul võeti vastu otsus, millega muudeti põhikirja ja kinnitati uus põhikiri. Muudetud põhikirja järgi kohustuvad korteriomanikud tasuma järgnevate majanduskulude eest korteriomandite arvu järgi (mitte
proportsionaalselt korteriomandi ruutmeetri suuruse järgi): üldelekter; hoolduskulud; halduskulud; raamatupidamine; heakorrateenus; üldvesi; porivaipade rent; lifti hooldus ja lifti telefon. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, mille kohaselt üldkoosoleku päevakorras ei olnud ette nähtud põhikirja muutmiseks vastavat punkti. Kohus selgitab, et üldkoosoleku päevakorras oli punkt põhikirja arutelu ja kinnitamise kohta ning päevakord ei pea kajastama detailselt kavandatava üldkoosoleku sisu, st päevakorras ei pea kajastuma kavandatavad põhikirja muudatused. Korteriühistu üldkoosoleku otsus on kõigile korteriühistu liikmetele kohustuslik ja siduv. Kohus on tuvastanud, et protokollist ei nähtu, et avaldaja oleks esitanud vastuväite päevakorrapunkti 4 suhtes. Avaldaja hääletas 03.04.2018 põhikirja kinnitamise poolt (tlk 23). Protokollis olev märge, et avaldaja ei nõustu majanduskulude jaotusega, ei ole kohtu hinnangul eeltoodu valguses kvalifitseeritav vastuväitena päevakorrapunkti nr 4 „xxx põhikirja arutamine ja kinnitamine“ kohta. Tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 38 lg 1 sätestab, et huvitatud isik võib nõuda kohtus juriidilise isiku organi seaduse või põhikirjaga vastuolus oleva otsuse kehtetuks tunnistamist. TsÜS § 38 lg 4 sätestab, et juriidilise isiku organi otsuse kehtetuks tunnistamise hagi esitatakse juriidilise isiku vastu. Organi liige, kes otsuse tegemisel osales, võib otsuse kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes juhul, kui ta on lasknud protokollida oma vastuväite otsusele. Antud juhul nähtub, et avaldajal puudub TsÜS § 38 lg 4 sätestatud eelduse mittetäitmise tõttu õigus nõuda 03.04.2018 päevakorrapunkti nr 4 „xxx põhikirja arutamine ja kinnitamine“ kehtetuks tunnistamist. Kohus peab oluliseks selgitada, et isegi, kui 03.04.2018 üldkoosoleku protokollis olev märkus, et avaldaja ei nõustu majandamiskulude jaotusega, oleks käsitletav vastuväitena päevakorrapunkti nr 4 osas vastu võetud põhikirja kinnitamise otsuse suhtes, siis ei oleks põhjendatud ikkagi vaidlusaluse otsuse kehtetuks tunnistamine. Viimast põhjusel, et korteriühistu üldkoosolekul on õigus otsustada selliselt kulude jaotus nagu seda antud juhul tehtud on. Kohus märgib, et KrtS § 40 lg 1 kohaselt teevad korteriomanikud majanduskava alusel perioodilisi ettemakseid vastavalt oma kaasomandi osa suurusele. KrtS § 40 lg 2 kohaselt korteriomanike kokkuleppe tingimusi arvestades võib korteriühistu põhikirjaga ette näha käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust erineva kohustuste jaotuse aluse ja tasumise korra majandamiskulude kandmisel, kui see on kõiki asjaolusid arvestades mõistlik ega kahjusta ülemääraselt ühegi korteriomaniku õigustatud huve. Eelkõige võib põhikirjaga ette näha, et tegelikust tarbimisest sõltuvad majandamiskulud tasub korteriomanik pärast kulude suuruse selgumist kas vastavalt oma kaasomandi osa suurusele või vastavalt tema poolt tarbitud teenuse mahule. Seega näeb seadus (KrtS § 40 lg 2) ette võimaluse korraldada kulude jaotus ka muul viisil kui korterite ruutmeetrite arvu aluseks võttes. Avaldaja leiab, et tegemist on ebaõiglase kulude jaotusega, sest tema kui väiksema korteri omanik maksab arvestuslikult rohkem kui suurema korteri omanik. Avaldaja on seisukohal, et kehtib eeldus, mille kohaselt suurema korteri omanik tarbib arvestuslikult rohkem vaidluse all olevaid hüvesid ning peab ka seetõttu tasuma rohkem. Kohus avaldaja käsitlusega ei nõustu, sest antud juhul ei saa üksnes korteri suurust aluseks võttes teha järeldust, et suurema korteri omanik tarbib rohkem nt üldelektrit või üldvett. Viimast juba põhjusel, et alati ei kehti eeldus, et suuremas korteris elab tingimata rohkem inimesi kui väiksemas korteris. Samuti nõustub kohus puudutatud isikuga selles osas, et
teatud kulude osas tuleb leida kompromiss, sest reaalselt pole võimalik mõõta ega kontrollida, kes ja kui palju mingit hüve (nt lifti kasutamine, porimattide rent, halduskulu, raamatupidamiskulu jne) täpselt kasutab. Kohus on seisukohal, et majandamiskulud nagu üldelekter; hoolduskulud; halduskulud; raamatupidamine; heakorrateenus; üldvesi; porivaipade rent; lifti hooldus ja lifti telefon, on seotud otseselt korterelamu majandamisega ning nende kulude kandmine on kõigi korteriomanike huvides. Kuivõrd tegemist on kuludega, mis on seotud otseselt korterelamu kui terviku majandamisega ning kõigi korteriomanike huvides on korterelamu normaalne funktsioneerimine, hooldus ja säilimine, siis ei saa ebaõiglaseks lugeda sellist kulude jaotust, nagu 03.04.2018 üldkoosolekul otsustati. Viimast muu hulgas juhul, kui isegi varasemalt on kulude jaotus käinud korteriomandite ruutmeetrite põhiselt (tlk 41-42). Korteriühistu võib kulude jaotust üldkoosolekul muuta vastavalt oma vajadusele ja teda ei piira selles osas varasemalt vastu võetud otsused. Samuti on KrtS § 40 lg 2 kohaselt 03.04.2018 üldkoosolekul otsustatud kulude jaotamise viis võimalik ja seadusega lubatud. Avaldaja on esile toonud, et vaidlusalune otsus on suurendanud tema igakuiseid kommunaalkulusid ca 11-13 eurot (tlk 1). Kohus selgitas eespool, et teatud hüvede (nt kaasomandil olevate koridori valgustitele kuluv elekter) kasutamist pole võimalik mõõta ega kontrollida korteripõhiselt ning teatud hüvede kasutamisel ei ole üldse määrava tähendusega korteri suurus. Sellises olukorras peavad korteriomanikud leidma lahenduse kulude jaotamisel ning üheks võimaluseks on jagada kulud korterite arvu järgi. Sellega võib kaasneda kellegi jaoks teatud määral igakuiste kulude suurenemine, kuid puhtalt kulude suurenemine mõistlikus ulatuses ei saa olla vastava otsuse kehtetuks tunnistamise aluseks või hea usu põhimõtte või heade kommetega vastuolu indikaatoriks. Kohtu hinnangul ei ole avaldaja poolt esile toodud igakuiste kulude suurenemine ebamõistlikult suures summas toimunud. Kulude jaotuse korraldamisel on ühistule antud pädevus ning kohus ei ole tuvastanud, et antud olukorras on 03.04.2018 üldkoosolekul otsustatud kulude jaotuse eesmärk soodustada suuremaid kortereid. Eeltoodud põhjustel ei ole selline kulude jaotus põhjendamatult avaldaja huve kahjustav. Ühtlasi ei ole põhjendatud lugeda sellist kulude jaotust ka vastuolus olevaks hea usu põhimõtte ega heade kommetega. Tegemist on kuludega, mille eesmärk on korteriühistu majandamine, st kulude tegemine on kooskõlas korteriühistu eesmärgiga. Ka Riigikohus on kinnitanud eelkirjeldatud viisil kulude jaotamise võimalikkust lahendis 3-21-28-11 (p 11). Riigikohus on täpsustanud viidatud lahendis, et selleks, et jagada majandamiskulud korteriomanike vahel võrdselt, peab olema korteriühistu põhikirjas endas konkreetselt sätestatud, missugused kulutused jaotatakse erinevalt seaduses sätestatust. Antud juhul seda ka põhikirjas selgelt ja konkreetselt on kajastatud (tlk 20-21). Kohus on seisukohal, et selline tõlgendus on kohaldatav ka kehtiva korteriomandi- ja korteriühistuseaduse suhtes. Avaldaja poolt viidatud Tallinna Ringkonnakohtu lahendist nr 2-15-14296 tulenevaid seisukohti peab käsitlema vastavas asjas tuvastatud asjaoludega koos ning need ei ole automaatselt üle kantavad käesolevasse tsiviilasja. Vastavas ringkonnakohtu lahendis tuvastatud asjaolud olid käesoleva tsiviilasjaga võrreldes äärmuslikud (korteriomandite suurused erinesid rohkem kui 3 korda) ning seetõttu ei ole tegemist kohtu hinnangul võrreldavate olukordadega. Eeltoodu alusel jätab kohus avalduse rahuldamata. Kohus märgib tulenevalt TsMS § 238 lg 5, et käesolevas lahendis on kohus viidanud tõenditele, mis on tsiviilasja lahendamisel olnud asjakohased ning ülejäänud poolte poolt esitatud tõendid ei sisalda kohtu hinnangul asja lahendamise seisukohalt vajalikke andmeid, mistõttu jätab kohus need otsuse tegemisel arvestamata.
Menetluskulud TsMS § 172 lg 1 järgi kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Kuivõrd kohus jättis avaldaja avalduse rahuldamata, siis jätab kohus menetluskulud avaldaja kanda. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Sama sätte lõige 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 10 järgi menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskuludeks menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 144 lg 1 p 1 ja p 2 järgi on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud ning menetlusosaliste sõidu-, posti-, side-, majutus- ja muud sellesarnased kulud, mis on kantud seoses menetlusega. Puudutatud isik esitas menetluskulude kindlaksmääramise avalduse 29.10.2018. Avaldaja esitas puudutatud isiku menetluskuludele vastuväited leides, et tulenevalt hagita menetlusest ja juhatuse liikmete võimekusest antud asjas seisukohti esitada puudus vajadus professionaalse õigusabi järele. Kohus selgitab, et isikul on kohtumenetluses, sh hagita menetluses, õigus kasutada professionaalset õigusabi. Riigikohus (3-2-1-86-16) on märkinud, et asjaolu, et menetlusosalisel on õigusteadmised, ei võta temalt võimalust kasutada menetluses osalemiseks lepingulist esindajat. Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada, et mõnda liiki hagita menetlust iseloomustab nende lahendite kohaselt sisuline vaidlusmenetlus menetlusosaliste vahel, mõne hagita menetluse liigi korral aga täidab kohus riigilt talle üle kantud avalikku ülesannet ise asjaolud välja selgitada ning vaidlust eraõigussuhtes osalevate isikute vahel ei ole (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-58-13, p 14; nr 32-1-92-13, p 13; nr 3-2-1-25-11, p 26; nr 3-2-1-42-10, p-d 18-20). Antud juhul oli menetlusosaliste vahel sisuline vaidlus ning seda tuleb arvestada ka menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-145-13 (p 13) lisaks selgitanud, et hagita menetlustes esindajakulude väljamõistmisel tuleb üldnormina kohaldada TsMS § 175 lg-d 1–31 ning põhiliseks kriteeriumiks on TsMS § 175 lg 1 järgi lähtuda esindajakulude vajalikkusest ja põhjendatusest (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-58-13, p 14, nr 3-2-1-93-13, p 11).
Riigikohtu senises praktikas on mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu 120 eurot koos käibemaksuga (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-92-13) ja tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-93-13; 3-2-1-145-13). Puudutatud isiku poolt esitatud menetluskulude kindlaksmääramise avalduse kohaselt on lepinguline esindaja kulutanud õigusabiteenuse osutamisele kokku 6 h ja 38 minutit. Õigusabiteenust on osutatud tunnitasu määraga 130 eurot, millele lisandub käibemaks. Puudutatud isik on esitanud TsMS § 174 lg 10 kohaselt kinnituse, et ei ole käibemaksukohustuslane. Lähtudes eelviidatud Riigikohtu praktikast ja tsiviilasja mahust ning keerukusest leiab kohus, et põhjendatud õigusabiteenuse tunnihind on antud juhul 120 eurot, millele lisandub käibemaks. Kohus loeb puudutatud isiku lepingulise esindaja ajakulu põhjendatuks, sest kohtule on esitatud 16.10.2018 sisuliste põhjendustega menetlusdokument, mille koostamine eeldas avaldaja poolt esitatud dokumentidega sisulist tutvumist ning õiguslikku analüüsi. Samuti toimus käesolevas tsiviilasjas kohtuistung kestusega 1 h ja 4 minutit, mis muu hulgas eeldas ettevalmistust lepinguliselt esindajalt. Kohus, analüüsinud menetluskulude kindlaksmääramise avaldust leiab, et puudutatud isiku menetluskulude kindlaksmääramise avaldus tuleb rahuldada osaliselt. Kokkuvõttes loeb kohus põhjendatud ja vajalikuks õigusteenuse osutamise ajakuluks 6 h ja 38 minutit ehk 6,63 h ja õigusabiteenuse tunnihinnaks 144 eurot (sh käibemaks). Eeltoodust tulenevalt kujuneb puudutatud isiku lepingulise esindaja õigusabikulude suuruseks 954,72 eurot (sh käibemaks). Muid menetluskulusid puudutatud isikul polnud. Eeltoodu alusel mõistab kohus avaldajalt puudutatud isiku kasuks välja menetluskulud summas 954,72 eurot (sh käibemaks). Puudutatud isik on lisaks palunud kostjalt välja mõista menetluskulude summalt viivise alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses. Kohus rahuldab vastava hageja taotluse TsMS § 177 lg 4 alusel.
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.