Swedbank AS-i hagi XX ja YY vastu võlgnevuse nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 06.10.2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX ja YY apellatsioonkaebus; apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
XX ja YY apellatsioonkaebuse hind 5246,20 eurot
Swedbank
AS-i
Swedbank AS-i apellatsioonkaebuse hind 8542,15 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Swedbank AS (registrikood 10060701), lepinguline esindaja Gertu Pillenberg Kostja I: XX (isikukood XXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Leino Biin Kostja II: YY (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Leino Biin
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon
1.Jätta Harju Maakohtu 06.10.2017 otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt muuta kohtuotsuse põhjendusi.
2.Swedbank AS-i apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
Poolte menetluskulud ringkonnakohtus jätta nende endi kanda, välja arvatud tasu XX-le ja YY-le osutatud riigi õigusabi eest, mis jätta Eesti Vabariigi kanda.
5.Vabastada XX ja YY apellatsioonkaebuse riigilõivu kokku summas 425 eurot riigituludesse tasumise kohustusest. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Swedbank AS (hageja) esitas 05.07.2016 Harju Maakohtule hagiavalduse, milles palus mõista XX-lt (kostja I) ja YY-lt (kostja II) solidaarselt hageja kasuks välja 17 949,90 eurot (sh põhiosa võlgnevus 3752,27 eurot, intressi võlgnevus 1381,52 eurot, kindlustusmaksete võlgnevus 709,46 eurot, põhivõlgnevuse viivis 11 994,24 eurot ja kindlustusmaksete võlgnevuse viivis 112,41 eurot). Samuti palus hageja mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja viivise põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 20.12.2007 laenulepingu nr 07-228919-EV, mille alusel andis hageja kostjatele laenu summas 140 696 eurot tagastamise lõpptähtpäevaga 25.11.2023. Lepingu tagatiseks seati hageja kasuks hüpoteek korteriomandile asukohaga XXX, Tallinn ja kinnistule asukohaga YYY, Vasalemma alevik, Vasalemma vald, Harjumaa. Kostjad kohustusid maksma laenusumma tagasi ja tasuma hagejale intressi laenulepingus ja laenulepingu tüüptingimustes kokkulepitud tingimustel. 20.12.2007 sõlmisid hageja ja kostja I laenulepingu nr 07-228919-EV kindlustusleppe. Kindlustusandjaks valiti Swedbank P&C Insurance AS. Soodustatud isikuks on hageja. Vastavalt kindlustusleppe p-le 2.4 tasus kindlustusmakseid hageja. Laenusaajad kohustusid hüvitama hagejale kindlustusmaksed igakuiste kindlustussertifikaadis nimetatud osamaksetena laenulepingust tulenevatel laenusumma tagasimaksete tähtpäevadel. Laenusaajad ei täitnud kindlustusleppest tulenevaid kohustusi, mistõttu lasub kostjatel kohustus hüvitada hagejale ka tasutud kindlustusmaksed. Arvestades, et kostjad ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi hoolimata hageja poolt antud täiendavast tähtajast, luges hageja lepingu ülesöelduks alates 13.12.2013 ning saatis 16.12.2013 kostjatele kirja, milles palus kogu võlgnevus tasuda hiljemalt 17.01.2014.
3.Kuna laenusaajad ei täitnud enesele võetud kohustusi vabatahtlikult ka pärast lepingu ülesütlemist ning lepingu täitmise tagamiseks olid hageja kasuks seatud hüpoteegid, esitas hageja kohtutäiturile täitmisavalduse hüpoteekide realiseerimiseks. Täitemenetluses müüdi kinnisasi asukohaga XXX, Tallinn hinnaga 85 000 eurot. Vara müügihinnast läksid maha kohtutäituri tasud ning vaidlusalusest lepingust tuleneva võlgnevuse katteks laekus hagejale 76 589,12 eurot. Kinnisasi asukohaga YYY, Vasalemma alevik, Vasalemma vald, Harjumaa müüdi täitemenetluses hinnaga 27 000 eurot. Vara müügihinnast läksid maha kohtutäituri tasud ning vaidlusalusest lepingust tuleneva võlgnevuse katteks laekus hagejale
24 194,53 eurot. Hagiavalduse esitamise seisuga on hageja nõue kostjate vastu kokku 17 949,90 eurot (sh põhiosa võlgnevus 3752,27 eurot, intressi võlgnevus 1381,52 eurot, kindlustusmaksete võlgnevus 709,46 eurot, põhivõlgnevuse viivis 11 994,24 eurot ja kindlustusmaksete võlgnevuse viivis 112,41 eurot). Kostjate vastuväited
4.Kostjad vaidlesid hagiavaldusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Kostjad ei tunnista põhivõlgnevuse viivise nõuet. Käesoleval juhul nõuab hageja kostjatelt viivise tasumist, mis on üle 3 korra suurem põhivõlast. Hageja põhjendab ebamõistlikult suure viivise nõudmist väidetavalt kostjate tegevusega, mis takistas hüpoteekide realiseerimist. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks hageja väiteid ning õigustaks sedavõrd suurt viivisenõuet. Kostjad palusid põhivõlga ületava viivise vähendamist põhjusel, et viivis on ebamõistlikult suur ning seetõttu vastuolus heade kommete ja mõistlikkuse põhimõttega. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-87-10 asunud seisukohale, et põhivõlast suuremat viivisenõuet tuleb põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama suurema kahju olemasolu. Käesoleval juhul ei ole hageja tõendanud suurema kahju olemasolu. Hageja on sellest laenulepingust tulenevalt saanud juba nii intressi, viivitusintressi ja ka suurema osa põhivõlast tagasi. Seega peab hageja erilise hoolega tõendama kahju olemasolu, mis õigustaks põhivõlast 3 korda suurema viivise nõuet. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
5.Harju Maakohus rahuldas 06.10.2017 otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja võlgnevuse kogusummas 9707,93 eurot (sh põhivõlgnevus 3752,27 eurot, intressi võlgnevus 1381,52 eurot, põhivõlgnevuse viivis 3752,27 eurot, kindlustusmaksete võlgnevus 709,46 eurot ja kindlustusmaksete võlgnevuse viivis 112,41 eurot). Maakohus jättis hagi rahuldamata sissenõutavaks muutunud viivise 8241,97 euro nõudes ja viivise põhinõudelt alates 05.07.2016 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni nõudes. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda ning riigi õigusabikulud riigi kanda.
6.Maakohus tuvastas järgmised asjaolud: - hageja ja kostjad sõlmisid 20.12.2007 laenulepingu nr 07-228919-EV, mille alusel andis hageja kostjatele laenu summas 140 696,00 eurot tagastamise tähtajaga 25.11.2023; - laenulepingu tagatiseks seati hageja kasuks hüpoteek korteriomandile asukohaga XXX, Tallinn ja kinnistule asukohaga YYY, Vasalemma alevik, Vasalemma vald, Harjumaa; - 20.12.2007 sõlmisid hageja ja kostja I laenulepingu nr 07-228919-EV kindlustusleppe, kindlustusandjaks valiti Swedbank P&C Insurance AS; - kostjad ei täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi ning hageja luges laenulepingu ülesöelduks alates 13.12.2013 ning saatis 16.12.2013 kostjatele kirja, milles palus kogu võlgnevus tasuda hiljemalt 17.01.2014; - kinnisasi asukohaga XXX, Tallinn müüdi täitemenetluses hinnaga 85 000 eurot, millest läksid maha kohtutäituri tasud ning vaidlusalusest lepingust tuleneva võlgnevuse katteks laekus hagejale 76 589,12 eurot; - kinnisasi asukohaga YYY, Vasalemma alevik, Vasalemma vald, Harjumaa müüdi täitemenetluses hinnaga 27 000 eurot, millest läksid maha kohtutäituri tasud ning vaidlusalusest lepingust tuleneva võlgnevuse katteks laekus hagejale 24 194,53 eurot; - täitemenetlusest ei laekunud piisavalt raha, mis oleks võimaldanud katta kõik nõuded.
7.Kohus asus seisukohale, et antud juhul on täidetud tarbijakrediidilepingu ülesütlemise formaalsed tingimused kui ka ülesütlemise materiaalsed eeldused ning luges tarbijakrediidilepingu ülesöelduks. Lepingu ülesütlemise korral jäävad kehtima lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud kohustused (VÕS § 195 lg 2). Lepingu erakorralise ülesütlemise esmaseks tagajärjeks on kogu tagasimaksmata krediidi tagasimaksmise nõude sissenõutavaks muutumine, sellele lisanduvad ülesütlemise hetkeni tekkinud intressi- ja viivisenõuded. Kostjad võtsid laenu summas 140 696 eurot. Hageja ütles laenulepingu kostjatega üles 13.12.2013. Kohtule esitatud võlgnevuse arvestusest ja hageja esindaja poolt 13.12.2016 kohtuistungil antud seletustest nähtuvalt oli seisuga 13.12.2013 laenu põhiosa jääk 104 556,60 eurot. Täitemenetluses müüdi kinnisasi asukohaga XXX, Tallinn hinnaga 85 000 eurot, millest arvati maha kohtutäituri tasud ning lepingust tuleneva võlgnevuse katteks laekus hagejale 76 589,12 eurot. Kinnisasi asukohaga YYY, Vasalemma alevik, Vasalemma vald, Harjumaa müüdi täitemenetluses hinnaga 27 000 eurot. Vara müügihinnast läksid maha kohtutäituri tasud ning vaidlusalusest lepingust tuleneva võlgnevuse katteks laekus hagejale 24 194,53 eurot. Samuti laekus kohtule esitatud võlgnevuse arvestusest nähtuvalt 30.12.2013 4,68 eurot ja 31.12.2013 10 eurot. Seega on põhivõlgnevus 3752,27 eurot, mis tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista.
8.Tulenevalt VÕS §-st 397 lg 1 tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja on andnud laenu majandustegevuses ja seega tekkis kostjal intressi maksmise kohustus. Krediidi kulukuse määra arvutamise alused on sätestatud VÕS §-s 406 ja selle paragrahvi lg 6 kohaselt kehtestab krediidi kulukuse määra arvutamise täpsema korra rahandusminister Euroopa Liidu nõuetest lähtudes. Lepingutingimustest tulenevalt on pooled kokku leppinud aastaintressi suuruseks 6 kuu Euribor + 4.000 %. Lepingust nähtub kokkulepe intressimäära osas (krediidi kulukuse määr aastas 9,610 %). Kohus leidis, et tegemist ei ole ebamõistlikult suure intressimääraga. Intressivõlgnevus tekkis 25.07.2013. Kostjatel tuli tasuda perioodil 25.07.2013 – 13.12.2013 intressi kokku 2203,38 eurot. Kostjad tasusid perioodil 12.08.2013 – 12.12.2013 intresside katteks 821,86 eurot. Hageja lõpetas kostjatega lepingu 13.12.2013 ning nimetatud seisuga oli kostjate intressi võlgnevus 1381,52 eurot. Kohus asus seisukohale, et intress summas 1381,52 eurot tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista.
9.Hageja on esitanud viivisnõude kostjate vastu 11 994,24 eurot. Hageja on viivisenõude arvestamisel juhindunud laenulepingu tüüptingimustest, mille p 7.1 kohaselt, kui laenulepingus märgitud arvelduskontol ei ole laenulepingu järgi tasumisele kuuluvate maksete (välja arvatud intress) tasumise tähtpäeval raha tasumisele kuuluva summa ulatuses, on pangal õigus alustada viiviste arvestamist puudujäävalt summalt eelnimetatud tähtpäevale järgnevast päevast arvates, panga hinnakirjas fikseeritud määra alusel. Viivise arvestamine lõpeb tasumisele kuuluvate summade täieliku tasumise päeval. Hageja on viivisenõude arvestamisel lähtunud VÕS § 113 lg 1 ja VÕS § 94 sätestatud viivise määrast. Kostjad palusid põhivõlga ületavat viivist vähendada, kuna viivis on üle 3 korra suurem põhivõlast. Hageja põhjendab ebamõistlikult suure viivise nõudmist väidetavalt kostjate tegevusega, mis takistas hüpoteekide realiseerimist. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks hageja väiteid kostja tegevuse kohta ning õigustaks sedavõrd suurt viivisenõuet. Viivist maksma kohustatud isik võib VÕS § 113 lg 8 järgi nõuda ebamõistlikult suure viivise vähendamist VÕS § 162 järgi. Kohus asus seisukohale, et viivis 11 994,24 eurot seisuga 16.05.2016 ei ole põhjendatud. Hageja esindaja põhjendas põhivõlast suurema viivise nõudmist kohtule 13.12.2016 toimunud istungil sellega, et tagatisvarad õnnestus läbi täitemenetluse müüa väga pika aja möödudes. Põhiosa nõue oli
100 000 eurot, ehk kordades suurem kui viivis täna on. Kuna täitemenetlus oli kostjate takistuse tõttu pikaajaline, siis on viivis kostjate enda tekitatud. Kohus leidis, et hageja ei ole tulenevalt TsMS § 230 lg 1 kohtule esitanud oma väidete tõendamiseks tõendeid. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, st võlausaldaja peab tõendama suurema kahju olemasolu (vt RKTKo nr 3-2-1-87-10, p 12). Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et kohtupraktika, kus viivisenõue peaks olema põhinõudega samas ulatuses, käib olukorra kohta, kus sellised asjaolusid, et esineb tagatisvara ja need müüakse, ei eksisteeri. Kohus asus seisukohale, et hageja ei ole vastavat kahju tõendanud ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise põhivõlgnevuse 3752,27 euro ulatuses, st mitte üle põhivõla summa. Täielikult viivise välja mõistmata jätmiseks käesoleval juhul aluseid ei esine. Hageja on palunud lisaks kostjatelt välja mõista ka viivise põhivõlgnevuselt 3752,27 eurot kuni kohase täitmiseni. Arvestades, et kohus mõistis kostjatelt viivise välja põhinõude summa ulatuses, siis tuleb edasiulatuv viivise nõue jätta rahuldamata.
10.Lisaks eelnevale nõudis hageja kostjatelt kindlustusmaksete võlgnevust summas 709,46 eurot ja kindlustusmaksete võlgnevuse viivist 112,41 eurot. Tõendamist on leidnud, et 20.12.2007 sõlmisid hageja ja kostja I laenulepingu nr 07-228919-EV kindlustusleppe. Kindlustusandjaks valiti Swedbank P&C Insurance AS. Soodustatud isikuks on hageja. Vastavalt kindlustusleppe p-le 2.4 tasus kindlustusmakseid hageja ning kostjatel oli kohustus tagada, et vastavad summad on tähtaegselt arvelduskontol olemas. Vaidlus puudub, et kostjad ei täitnud kindlustusleppest tulenevaid kohustusi, mistõttu lasub kostjatel kohustus hüvitada hagejale ka tasutud kindlustusmaksed summas 709,46 eurot. Samuti tuleb VÕS § 113 lg 1 alusel kostjatelt välja mõista kindlustusmaksete võlgnevuse viivis 112,41 eurot seisuga 04.07.2016.
11.Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Hageja apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
12.13.11.2017 esitas hageja Harju Maakohtu 06.10.2017 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti hagi rahuldamata sissenõutavaks muutunud viivise ja jooksva viivise nõudes ning jäeti menetluskulud poolte endi kanda. Hageja palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldada hagi kogu ulatuses ning menetluskulud jätta kostjate kanda.
13.Maakohus ei ole viivisenõude analüüsimisel arvestanud põhinõude vähenemisega ajas, vaid on keskendunud üksnes hagiavalduses esitatud põhinõudele 3752,27 eurot. Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga, mille järgi ei kohaldu põhinõudelt viivise nõudeõigus tagatisvara müügi korral ning viivist saab nõuda üksnes lõpliku põhinõude ulatuses. Kohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 113 lg-s 1 sätestatut. Hageja esitas kohtule tõendid selle kohta, et kahe tagatisvara müük võttis lepingu lõpetamisest arvates aega kaks ja pool aastat, millise aja jooksul vähenes põhinõue kolm korda. Enne korteriomandi XXX, Tallinn, müüki oli põhinõude suuruseks 104 556,60 eurot, milliselt summalt kujunes viivis kuni 30.12.2013, kui viivise katteks laekus 4,68 eurot. Ajavahemikul 31.12.2013-22.12.2014 jooksis viivis põhinõudelt summalt 104 535,92 eurot. XXX, Tallinn, müügist laekus apellandile 22.12.2014 76 589,12 eurot ning põhinõude suurus vähenes 27 946,80 euroni, milliselt summalt jooksis viivis ajavahemikul 23.12.2014-16.05.2016, mil laekus teise tagatisvara, asukohaga YYY, Vasalemma, müügist 24 194,13 eurot. Ühtlasi on kohus jätnud tähelepanuta, et lepingu ülesütlemise ajaks (13.12.2013) oli sissenõutavaks muutunud viivis summas 433,64 eurot, esimese tagatisvara müügi tulemi laekumisel
(22.12.2014) oli sissenõutavaks muutunud viivis 8810,92 eurot ning teise tagatisvara müügi tulemi laekumisel (16.05.2016) oli sissenõutavaks muutunud viivis kogusummas 11 953,57 eurot. Kohus ei andnud hagejale mõista, et asjaolu, et kostjate käitumiseta ei oleks viivis tänase seisuga sellises suuruses, vajab tõendamist hageja poolt ning, et selle tõendamata jätmine võib viia nõude rahuldamata jätmiseni. Kohus on rikkunud TsMS § 436 lg-s 4 sisalduvat keeldu, mille kohaselt ei või kohus tugineda otsust tehes asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud.
14.Käesoleva menetluse kestel oli hageja, kostja I ja kohtutäitur Elin Vilippuse vahel käimas kohtumenetlus tsiviilasjas nr 2-16-7652, mis jõudis lõpuni 20.04.2017 Tallinna Ringkonnakohtu otsuse jõustumisega. Vaidluse sisuks oli kostja I hagi enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks, millises menetluses esitasid nii hageja kui ka Elin Vilippus hulgaliselt tõendeid kostjate käitumise kohta täitemenetluse takistamisel. Harju Maakohus oli teadlik, et poolte vahel on ka teine menetlus, mida kinnitas kostja I 13.12.2016 toimunud kohtuistungil ning hageja näitas 13.09.2017 kohtuniku soovil kohtunikule nii Tallinna Ringkonna kui ka Harju Maakohtu otsuseid. Kui kohtu hinnangul omanuks kostjate käitumine täitemenetluse kestel olulist kaalu, saanuks kohus suunata hagejat täiendavate tõendite esitamisele. Kohus ei avaldanud menetluse kestel, et viivise nõude sisustamiseks on vajalik täiendavate tõendite esitamine, millest tulenevalt oli kohtuotsus hageja jaoks viiviste osas üllatuslik. Hageja poolt arvestatud viivis ei ole kordagi olnud põhivõlgnevusest suurem, vaid on vastavalt seadusele kujunenud põhinõudelt, mis täitemenetluse kestel vähenes. Kostjate apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
15.06.11.2017 esitasid kostjad Harju Maakohtu 06.10.2017 otsuse peale apellatsioonkaebuse, mida täpsustasid 16.01.2018. Kostjad paluvad maakohtu otsuse tühistada osas, millega kostjatelt mõisteti solidaarselt hageja kasuks välja intressi võlgnevus 1381,52 eurot, põhivõlgnevuse viivis 3752,27 eurot ning kindlustusmaksete viivis 112,41 eurot.
16.Kostjad palusid põhivõlga ületava viivise vähendamist põhjusel, et viivis on ebamõistlikult suur ning seetõttu vastuolus heade kommete ja mõistlikkuse põhimõttega. Kostjad on pensionärid ning kohus on tuvastanud nende sissetulekud riigi õigusabi andmise menetluse kestel. Ainuüksi põhivõla tasumine on kostjatele ülejõu käiv ning sellele lisanduvaid viiviseid ei ole kostjad võimelised tasuma. Lähtudes VÕS § 162 ning mõistlikkuse põhimõttest, oleks kohus pidanud vähendama kõrvalnõudeid nullini. Käesoleval juhul on maakohus valesti tõlgendanud seadust ning teinud otsuse, mis on vastuolus asjas kogutud tõenditega ning seaduse mõttega. Maakohus on rikkunud TsMS § 232 lg-s toodud kohustust ning ei ole hinnanud kõiki asjas kogutud tõendeid igakülgselt. Maakohus on tõlgendanud valesti VÕS § 7 ning VÕS § 162 ning välja mõistnud viivise pensionäridelt panga kasuks, kellele nad on tasunud intressi ja põhivõlga alates 2007. aastast. Pank ei kanna sedavõrd suurt kahju viivisest ilmajäämisega kui seda kannavad kostjad. Vastused apellatsioonkaebustele
17.Pooled vaidlesid teineteise apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
18.TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Sellest tulenevalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsust intressi, põhivõlgnevuse viivise ja kindlustusmaksete viivise osas, samuti menetluskulude jaotuse osas. Maakohtu
otsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus mõistis kostjatelt solidaarselt välja põhivõlgnevuse ja kindlustusmaksete võlgnevuse.
19.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi. Hageja ja kostjate apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata.
20.Hageja leiab, et maakohus on põhjendamatult vähendanud põhivõla viivist 3752,27 euroni. Kostjad leiavad, et põhivõlgnevuse viivist tulnuks vähendada 0 euroni, samuti tuleb 0 euroni vähendada kindlustusmaksete võlgnevuse viivist. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Riigikohus on selgitanud, et viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Kohtulahendist peavad nähtuma ja kontrollitavad olema kohtu motiivid, miks viivist vähendati. Seega on kõrgema astme kohtul võimalik viivise vähendamise seaduslikkust kontrollides hinnata vähendamise põhjenduste aktsepteeritavust ja summa osas diskretsiooni piiridest kinnipidamist (vt RKTKo tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 16, p 20). Samast Riigikohtu lahendist tuleneb, et põhivõlast suuremat viivisenõuet tuleb põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Olukorras, kus viivisenõue ei ületa põhivõlgnevust, on kohustus tõendada viivise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid aga võlgnikul. Kui võlgnik ei suuda tõendada, et viivis on hageja kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur, tuleb viivise alandamise taotlus jätta rahuldamata. Seejuures tuleb lähtuda põhivõla suurusest viivise arvestamise ajal (vt p 18-19). Maakohus asus põhivõla viivist vähendades seisukohale, et kuna hageja on nõudnud põhivõlast suuremat viivist, siis tuli hagejal tõendada suurema kahju olemasolu, mida viimane aga ei teinud. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga selles, et viivis ületas põhivõlga. Kuigi hagiavalduse esitamise ajaks oli eelkõige tagatisvarade müügi tulemusel laenulepingujärge põhivõlg vähenenud 3752,27 euroni, oli laenulepingu ülesütlemise järgselt põhivõlg 104 550,60 eurot (I kd tl 92). Sealjuures oli esimese tagatisvara müügi järgselt põhivõlg 27 946,80 eurot ning teise tagatisvara müügi tulemi laekumisel hetkeks (16.05.2016) oli viivise võlgnevus 11 953,57 eurot (I kd tl 92). Kuna hagis nõutud viivis ei ületanud põhivõla suurust viivise arvestamise ajal, siis ei pidanud hageja tõendama kahju olemasolu. Seega on maakohus vähendanud ebaõigesti viivist 3752,27 euroni põhjusel, et hageja nõuab põhivõlast suuremat viivisenõuet ega ole tõendanud sellest suurema kahju olemasolu. Maakohus ei ole viivise vähendamise taotluse lahendamisel muid asjaolusid nõuetekohaselt kaalunud ning on rikkunud sellega diskretsioonipiire. Eeltoodust tulenevalt tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas viivise alandamine on käesoleval juhul põhjendatud.
21.Hageja nõudis hagiavalduses kostjatelt solidaarselt sissenõutavaks muutunud põhivõla viivise väljamõistmist summas 11 994,24 eurot ning viivise väljamõistmist edasiulatuvalt kuni põhinõude rahuldamiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Hageja on nõudnud kostjatelt viivist seadusjärgses määras. Riigikohus on leidnud, et üldjuhul ei ole alust seadusjärgset viivist vähendada (vt RKTKo tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p 61), kuid
erandjuhtudel on vähendamine siiski võimalik. Esmaseks erandit võimaldavaks asjaoluks on Riigikohus pidanud juhtumit, mil seadusjärgne viivis on objektiivselt võetuna väga suur summa. Samuti on Riigikohus selgitanud, et VÕS §-s 162 sätestatud poolte majandusliku seisundi arvestamine ei tähenda seda, et viivist tuleks vähendada ainuüksi sel alusel, kui viivise nõudja on kohustatud isikust majanduslikult paremas seisus. Arvestada tuleb eelkõige seda, millised tagajärjed on viivise vähendamata jätmisel kohustatud isiku toimetulekusuutlikkusele, ja teisalt seda, kas ja kui oluliselt mõjutaks viivise vähendamine viivise nõudja majanduslikku seisundit (vt RKTKo tsiviilasjas nr 3-2-1-28-17, p 12-13). Kostjad on palunud viivist vähendada, kuna see on nende hinnangul ebamõistlikult suur. Kostjad on toonud esile, et nad on vanaduspensionärid, kelle igakuine sissetulek on üksnes vanaduspension. Eeltoodu nähtub ka kostjate poolt menetluses esitatud menetlusabi taotlustest. 06.03.2017 määrusega, millega maakohus on rahuldanud kostjate riigi õigusabi taotlused, on kohus tuvastanud, et kostjale I makstava pensioni suurus on 290 eurot ja kostjale II makstava pensioni suurus 308 eurot. Samuti nähtub asja materjalidest, et nõude täitmiseks on müüdud kogu kostjate kinnisvara, mis oli seatud laenulepingust tulenevate nõuete tagatiseks ning hageja põhinõue on suures ulatuses täitemenetluse kaudu rahuldatud. Ringkonnakohus leiab, et kostjate majanduslikku seisundit arvestades on viivise nõue summas 11 994,24 eurot (millele lisandub hagi esitamise ajaks sissenõutavaks mittemuutunud viivis) kostjate jaoks objektiivselt suur summa ning sellises summas viivise väljamõistmine võib põhjustada kostjate toimetulekusuutlikkusele ületamatuid raskusi. Samas ei ole alust arvata, et viivise vähendamine mõjutaks oluliselt hageja majanduslikku seisundit, ning et tagatisvara müügi ja nõude täitmisega seotud viivitus oleks tekitanud hagejale kui krediidiasutusele olulise kahju. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et käesoleval juhul on põhjendatud VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel vähendada kostjatelt seadusjärgses määras nõutavat viivist. Samas ei ole ringkonnakohtu hinnangul antud juhul alust vähendada viivist suuremas ulatuses kui maakohtu poolt välja mõistetud 3752,27 euroni, millist summat võib pidada käesoleva vaidluse asjaolusid arvestades mõistlikuks. Viivise täiendavaks vähendamiseks ei anna alust ka kostjate apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt on juba ainuüksi põhivõla tasumine neile ülejõu käiv ja kostjate hinnangul ei kanna pank sedavõrd suurt kahju viivitusintressist ilmajäämisega kui seda kannavad viivise tasumisega kostjad. Arvestada tuleb ka hageja kui võlausaldaja põhjendatud huvidega ja sellega, et tagatisvarade müümine täitemenetluses ja seega ka nõude rahuldamine on toimunud pika aja jooksul. Ülaltoodust tulenevalt on kolleegiumi hinnangul käesoleval juhul põhjendatud vähendada viivist 3752,27 euroni ning maakohtu otsuse resolutsioon tuleb põhivõla viivist puudutavas osas jätta eeltoodud põhjendusi arvestades muutmata.
22.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ka kindlustusmaksete võlgnevuse viivis summas 112,41 eurot ebamõistlikult suur ning VÕS § 113 lg 8 ja § 162 sätestatud alused kindlustusmaksete viivise vähendamiseks puuduvad.
23.Kolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult mõistnud kostjatelt solidaarselt välja intressi summas 1381,52 eurot. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega ega korda neid. Seoses kostjate taotlusega intressi vähendada selgitab kolleegium, et VÕS § 113 lg 8 ja § 162 ei võimalda laenuintressi vähendamist. VÕS § 113 lg 8 võimaldab koostoimes VÕS §-iga 162 ebamõistlikult suure viivitusintressi (viivise) vähendamist, mitte aga laenuintressi vähendamist. Lisaks ei saa laenulepingus kokkulepitud intressimäära 6 kuu Euribor + 4 % aastas ning intressivõlgnevust summas 1381,52 eurot pidada ebamõistlikult suureks.
24.Ülaltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus hageja ja kostjate apellatsioonkaebused rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata. Menetluskulude jaotus
25.Arvestades, et maakohtu otsuse resolutsioon jääb muutmata, siis ei ole alust muuta maakohtu menetluskulude jaotust. Kuna poolte apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata, siis on põhjendatud jätta ringkonnakohtu menetluskulud poolte endi kanda, välja arvatud tasu kostjatele osutatud riigi õigusabi eest, mis tuleb jätta Eesti Vabariigi kanda (Harju Maakohtu 06.03.2017 määrusega anti kostjatele riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud).
26.Tallinna Ringkonnakohtu 21.02.2018 määrusega rahuldati kostjate taotlus menetlusabi saamiseks ning nad vabastati apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu kokku summas 425 eurot tasumisest. TsMS § 190 lg 5 kohaselt, kui kostja või tema poolel menetluses osalev kolmas isik sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. See norm kohaldub ringkonnakohtu hinnangul ka kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise puhul. TsMS § 190 lg 7 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõigetes 3–6 nimetatud kohtulahendis võib kohus mõjuval põhjusel, muu hulgas kompromissi sõlmimise tõttu, ette näha kulude riigituludesse tasumise hilisema tähtpäeva või osadena tasumise kohtu määratud tähtaja jooksul, samuti vabastada isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. Arvestades kostjate majanduslikku olukorda, peab kohus põhjendatuks vabastada nad apellatsioonkaebuse riigilõivu kokku summas 425 eurot riigituludesse tasumise kohustusest.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Krista Kirspuu
(allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.