2-18-7972 AGRORODEO UAB avaldus AS Oilseeds Trade pankroti väljakuulutamiseks
Menetlustoiming
Ajutise halduri nimetamata menetluse lõpetamine
Menetlusosalised ja nende esindajad
Võlausaldaja: AGRORODEO UAB (Leedu registrikood 300613433, asukoht Konstitucijos pr. 21C, LT-08130 Vilnius, Leedu Vabariik);
jätmine,
pankrotiavalduse
Võlausaldaja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Klen Laus (e-post: [email protected]); Võlgnik: AS Oilseeds Trade (registrikood 11141531, asukoht Humala tn 2, Tallinn); Võlgniku lepinguline esindaja: vandeadvokaat Paul Keres (e-post: [email protected]). Asja läbivaatamine
Eelistung 02.07.2018
RESOLUTSIOON
1.Jätta AGRORODEO UAB poolt AS Oilseeds Trade vastu esitatud pankrotiavalduse alusel ajutine pankrotihaldur nimetamata ja lõpetada pankrotiavalduse menetlus.
2.Toimetada kohtumäärus võlausaldajale ja võlgnikule kätte. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
3.Jätta pankrotiavalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud võlausaldaja AGRORODEO UAB kanda.
4.Välja mõista võlausaldajalt AGRORODEO UAB võlgniku AS Oilseeds Trade kasuks välja menetluskulud summas 1210 eurot. Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu kaudu 15 (viieteistkümne) päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. 1(6)
2-18-7972 Asjaolud
1.AGRORODEO UAB (edaspidi võlausaldaja) esitas 23.05.2018 Harju Maakohtule avalduse AS Oilseeds Trade (edaspidi võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks (tl 1-23). Pankrotiavalduse kohaselt tuleneb pankrotiavalduse aluseks olev nõue võlausaldaja ja võlgniku vahel sõlmitud põllusaaduste müügilepingutest Nr. 20171026-2 ja Nr. 20170724-3. Võlausaldaja väljastas 29.12.2017 võlgnikule arve nr No. LFS 39/2017 summas 106 500 eurot. Võlgnik on esitatud arvet tunnistanud ning esitanud lubadusi selle tasumise kohta. Pooled leppisid 07.02.2018 kokku, et põhivõlale kohaldatakse 28.02.2018 viivisemäära 4% aastas. Võlgnik on nimetatud perioodi eest viivisesumma võlausaldajale tasunud. 02.03.2018 leppisid pooled kokku, et põhivõlale kohaldatakse alates 01.03.2018 viivisemäära 8% aastas . Alates 01.03.2018 ei ole võlgnik võlausaldajale viivist tasunud. Võlausaldaja saatis võlgnikule pankrotihoiatuse, mis on võlgnikule kätte toimetatud 19.04.2018. Pärast pankrotiavalduse kättetoimetamist tasus võlgnik võlausaldajale 16.05.2018 tasunud põhivõlast 10 500 eurot. Pankrotiavalduse esitamise seisuga on võlgniku võlgnevus võlausaldaja ees 97 921,32 eurot. Võlausaldaja toob täiendavalt välja, et võlgnik on ise võlausaldajale oma rasket majanduslikku olukorda kinnitanud ning lisaks on võlgnikul maksuvõlg ligi 400 000 eurot. Eeltoodust tulenevalt palub võlausaldaja võtta avaldus menetlusse, nimetada ajutine haldur ning kuulutada välja võlgniku pankrot. Pankrotiavalduselt on tasutud riigilõiv 300 eurot.
2.Kohus võttis 25.05.2018 määrusega pankrotiavalduse menetlusse ning kohustas võlausaldajat tasuma kohtu deposiiti ajutise halduri kulude katteks 1500 eurot. Võlausaldaja on 01.06.2018 nimetatud summa kohtu deposiiti tasunud. Kohus määras 05.06.2018 määrusega toimetada pankrotiavaldus kätte võlgnikule ning määras asjas eelistungi toimumise ajaks 02.07.2018.
3.Võlgnik esitas 12.06.2018 kohtule oma vastuse pankrotiavaldusele (tl 36-52), milles on seisukohal, et võlausaldaja pankrotiavaldus on põhjendamatu. Võlgnik märgib, et on esitanud vastuväite oma 23.04.2018 e-kirjas. Võlausaldaja ei ole põhistanud nõude tekkimise alust, vaid on tuginenud arve väljastamisele, mis aga ei loo õigusi ega kohustusi. Samuti on ebaselge nõude sissenõutavaks muutumine, selle täpne suurus ja tähtaeg. Lepingule 20170724-3 kohalduvad GAFTA 64 üldtingimused ja vaidlused on pooled andnud lahendada vahekohtule vastavalt GAFTA 125 reeglitele. Vastavalt GAFTA 64 tüüptingimuste p-le 25 on kummalgi poolel keelatud võtta teise poole suhtes tarvitusele mistahes õiguskaitsevahendeid enne vaidluse lõplikku lahendamist vahekohtus, millest ühtlasi tuleneb, et õiguskaitsevahendite kasutamine on lubatud üksnes niivõrd, kuivõrd see on vahekohtu otsuse järgi lubatud. Pankrotiavalduse esitamine vaieldava nõude alusel enne vaidluse lahendamist vahekohtus on seega poolte kokkuleppel välistatud. Nõude selguse välistab antud juhul seegi, et isegi kui poolte vahel puuduks vahekohtu kokkulepe, on pooled GAFTA 64 tüüptingimustele viidates leppinud kokku, et lepingule kohaldub Inglismaa ja Wales’i õigus. Kuna võlausaldaja ei ole tõendanud Inglismaa ja Wales’i õiguse sisu, siis ei oleks kohtul ka arbitraažikokkuleppe puudumisel võimalik hinnata võlausaldaja nõudele kohalduvate nõudenormide eeldusi. Täiendavalt toob võlgnik välja, et tema bilansis nähtuvate andmete järgi ei ole alust väita, et võlgnik oleks maksejõuetu. Bilansi kohaselt on võlgnikul 11.06.2018 seisuga varasid kokku 28 516 786,45 eurot. Võlgniku omakapital on 8 741 249,21 eurot ja positiivne. Eeltoodule tuginedes palub võlgnik jätta tema suhtes ajutine haldur nimetamata.
4.Võlausaldaja esitas 25.06.2018 seisukoha võlgniku vastuse osas (tl 56-61), milles leiab, et võlgniku esitatud vastuväited on otsitud ja põhjendamatud. Poolte vahel ei ole olnud vaidlust nõude ega selle suuruse üle. Võlgnik on 07.02.2018 e-kirjas võlausaldajale ise kinnitanud, et 2(6)
2-18-7972 võlgneb lepingu alusel võlausaldajale 106 500 eurot, maksetähtaeg oli 15.01.2018, et võlgnik ei suuda kohustust täita ja on nõus 4% aastaintressiga. Lisaks leiab võlausaldaja, et võlgniku väited arbitraažikohtu menetluse vajalikkuse kohta on alusetud. Võlausaldaja rõhutab, et nõude üle ei ole sisulist vaidlust ning võlgniku 07.02.2018 e-kirja kinnitus on olemuselt võlatunnistus VÕS § 30 mõistes. Ka pankrotihoiatuse saamise järgselt ei vaielnud võlgnik nõudele vastu, vaid tasus osa esitatud arvest ning lubas tasuda ka ülejäänud võlgnevuse, sh 2018 mai lõpuks 40 000 eurot. GAFTA sätted ei piira võlausaldaja õigust esitada võlgniku vastu pankrotiavaldus. Samuti, asjaolu, et lepingule võib kohalduda Inglismaa ja Wales’i õigus, on asjassepuutumatu olukorras, kus võlgnik on kinnitanud kohustuse olemasolu võlausaldaja ees. Erinevalt võlgniku poolt väidetule leiab võlausaldaja, et võlgnik on maksejõuetu. Võlausaldaja toob välja, et esitatud bilansi tõelevastavust ei ole võimalik hinnata ega andmete õigsust kontrollida. Samas on bilansi kohaselt võlgnikul raha ja pangakontodel vahendeid kokku üksnes 4 949,69 eurot, samas kui lühiajalised võlakohustused moodustavad tervelt 15 452 274,08 eurot. Lisaks oli bilansi kohaselt võlgnikul 11.06.2018 seisuga maksuvõlg 453 604,54 eurot ning 25.06.2018 seisuga on jätkuvalt üleval maksuvõlg summas 398 808,09 eurot. Vaatamata sellele, et võlgnik on korduvalt tunnistanud võlgnevuse olemasolu võlausaldaja ees, on võlgnik suutnud ca 5,5 kuu jooksul likvideerida võlgnevusest üksnes 10 500 eurot. Võlgnik on korduvalt tunnistanud, et maksete tegemine on olnud tingitud AS Oilseeds Trade keerulisest majanduslikust olukorrast.
5.Võlgnik esitas 30.06.2018 veel omakorda seisukoha võlausaldaja seisukoha suhtes (tl 63110), milles märgib, et kuna üldkohus ei saa vahekohtu kokkuleppe olemasolul hinnata ei lepingu kehtivust ega selle täitmisega seonduvat, ei ole üldkohtul mitte ühtegi õiguslikult relevantset pidepunkti, mille alusel nõue selgeks lugeda. Kohus ei saa tuvastada isegi seda, kas poolte vahel üldse on õigussuhe või mitte. Võlgnik ei nõustu võlausaldaja väitega, mille kohaselt ei piira GAFTA 64 sätted pankrotiavalduse esitamist. Võlgnik ei tunnista Eesti kohtu pädevust käesolevas vaidlusküsimuses seisukohta võtta ning kuna võlausaldaja jätkuvalt kuritarvitab oma õigusi, on võlgnik ise oma 28.06.2018 avaldusega algatanud vahekohtumenetluse vastavalt GAFTA Arbitraažireglemendi nr 125 p-le 2. Kohaldatava õiguse osas märgib võlgnik, et olukorras, kus nõude hindamiseks tuleks kohtul hakata tegelema Eestile täiesti võõraõiguse väljaselgitamisega, ei saa nõuet juba olemuslikult kuidagi selgeks pidada. Antud juhul puudutab võlasuhe ka spetsiifilist teraviljatehingute valdkonda, milles angloameerika õigussüsteemis väljakujunenud reeglid ja tavaõigus on Eesti kohtule täiesti tundmatud. Võlausaldaja poolt välja toodud maksuvõlgade osas selgitab võlgnik, et maksuvõlgade tekkimine on tema majandustegevuses paratamatu, kuna tal tuleb teravilja hankimiseks soodsa hinnaga teha pidevalt suuri ettemakseid, millega kaasnevad ajutised raskused likviidsuse tagamisel. Need on aga kõik ajutise iseloomuga, mida mõistab ka maksuhaldur, kes on 2016 ja 2018 tekkinud maksuvõlgasid ajatanud ja määranud maksegraafiku, mis on alati ka täidetud. Võlgnik toob veel välja, et ajutise halduri määramine tekitaks võlgnikule märkimisväärset kahju. Võlgnik on valmis pakkuma võlausaldajale vahekohtumenetluse ajaks tagatist, milleks oleks Rapla maakonna asuvale kinnistule seatud esimese järjekoha hüpoteek.
6.02.07.2018 toimunud eelistungil jäi võlausaldaja oma pankrotiavalduse ning kirjalikult esitatud seisukohtade juurde. Ka võlgnik jäi oma esitatud vastuväidete juurde, paludes jätta ajutine haldur nimetamata. Võlgnik märkis lisaks, et võlgniku pangakontol on olemas piisavad vahendid võlgnevuse tasumiseks. Kohus määras otsustada ajutise halduri nimetamine 11.07.2018 määrusega.
3(6)
2-18-7972
7.Võlgnik esitas 06.07.2018 kohtule tõendina maksekorralduse (tl 121-124), millest nähtub, et võlgnik on 06.07.2018 tasunud võlausaldaja pangakontole 96 000 eurot. Võlgnik märgib, et pärast makse sooritamist ei ole võlausaldajal võimalik väita, et võlgnik on maksejõuetu. Lisaks jääb võlgnik nõude osas varasemate vastuväidete juurde ning selgitab, et tasus nimetatud summa üksnes eelistungil selgunud asjaolude sunnil, kuivõrd ajutise halduri määramisel oleks võlgnik pankrotiavalduse läbivaatamise ajaks kindlasti pankrotis tulenevalt tema majandustegevuse iseloomust.
8.Kohus saatis pooltele 10.07.2018 e-kirja, milles palus võlausaldajal esitada võlgniku tõendi osas seisukoht ning märkida, kas võlausaldaja jääb jätkuvalt pankrotiavalduse juurde. Kohus pikendas määruse tegemise tähtaega kuni 13.07.2018. Võlausaldaja esitas 11.07.2017 kohtule seisukoha, milles kinnitas, et võlgnik on võlausaldajale 06.07.2018 tasunud pankrotiavalduse aluseks oleva nõude katteks 96 000 eurot. Võlausaldaja tõi välja, et 06.07.2018 seisuga võlausaldaja nõue võlgniku vastu 2 868,17 eurot, kuivõrd võlgnik tasus 06.07.2018 võlausaldajale üksnes põhivõlgnevusele vastava summa ega tasunud kokkulepitud viiviseid. Kuna võlgnik ei ole kogu võlgnevust tasunud, ei võta võlausaldaja ka pankrotiavaldust tagasi. Kohtumääruse põhjendused
9.Pankrotiseaduse (PankrS) § 15 lg 3 p 3 sätestab, et kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlausaldaja pankrotiavalduse aluseks olevate nõuete suurus ei ületa aktsiaseltsi puhul 12 500 eurot, osa-, täis- või usaldusühingu puhul 2500 eurot ja teiste juriidiliste isikute või füüsilise isiku puhul 1000 eurot, välja arvatud kui nimetatud nõuete suhtes on aasta jooksul enne pankrotiavalduse esitamist tulemusteta toimunud täitemenetlus.
10.Käesoleval juhul puudub vaidlus, et võlgnik on 06.07.2018 tasunud võlausaldajale nõude katteks 96 000 eurot. Võlgnik on seisukohal, et arvestades sh varasemalt tasutud võlgnevust summas 10 000 eurot, ei esine enam alust ajutise halduri nimetamiseks. Võlausaldaja on 11.07.2018 kinnitanud, et võlgnik on tasunud põhivõla ning võlausaldajal on endiselt võlgniku vastu üleval viivisenõue summas 2868,17 eurot. Kuivõrd võlgniku näol on tegemist aktsiaseltsiga, siis on kohtu hinnangul täidetud PankrS § 15 lg 3 p-s 3 sätestatud eeldus ajutise halduri nimetamata jätmiseks, sest võlausaldaja nõue ajutise halduri nimetamise otsustamise hetkel ei ületa seadusega ettenähtud summat. Asjaolu, et võlgnik on ajutise halduri nimetamise vältimiseks tasunud võlausaldajale 96 000 eurot viitab, et võlgnik ei ole püsivalt maksejõuetu ning puudub alus ajutise halduri nimetamiseks. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus võlgniku suhtes PankrS § 15 lg 3 p 3 alusel ajutise halduri nimetamata. PankrS § 15 lg 7 sätestab, et kui kohus ajutist haldurit ei nimeta, siis pankrotiavalduse alusel edasist menetlust ei toimu ja menetlus lõpeb. Kohus lõpetab seega PankrS § 15 lg 7 alusel pankrotiavalduse menetluse. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
11.PankrS § 3 lg 2 lause 3 sätestab, et ajutise halduri nimetamine, pankroti väljakuulutamine ja muud pankrotimenetlusega seotud asjad lahendatakse hagita menetluses, kui seadusest ei tulene, et need lahendatakse hagimenetluses. TsMS § 477 lg 1 sätestab, et hagita asja vaatab kohus läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita 4(6)
2-18-7972 menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse.
12.PankrS § 15 lg 6 sätestab, et kui kohus ei nimeta võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutist haldurit, kannab avalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud pankrotiavalduse esitaja. Võlausaldaja on oma 11.07.2018 seisukohas palunud jätta menetluskulud siiski võlgniku kanda. Võlausaldaja selgitab, et esitas pankrotiavalduse heas usus teadmisega, et võlgnik on maksejõuetu, kuna vaatamata võlgnevuse tunnistamisele võlgnik ei likvideerinud oma võlgnevust võlausaldaja ees, võlgnik kinnitas võlausaldajale oma makseraskusi ning avalikest registritest nähtusid võlgniku suured maksuvõlad. Nimetatud olukorras oleks menetluskulude jätmine võlausaldaja kanda selgelt ebaõiglane TsMS § 162 lg 4 mõistes. Võlgnik on aga seisukohal, et kuna pankrotiavaldus on esitatud põhjendamatult, tuleb menetluskulud jätta võlausaldaja kanda.
13.Tulenevalt PankrS § 3 lg-st 2 kohaldatakse pankrotimenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Seega on pankrotiseadus eriregulatsiooniks tsiviilkohtumenetluse seadustiku suhtes. Kuivõrd PankrS § 15 lg 6 näeb üheselt ette, et ajutise halduri nimetamata jätmisega (st kõigi § 15 lg-s 3 sätestatud aluste korral) seotud menetluskulud kannab võlausaldaja, tuleb käesolevas asjas jätta menetluskulud võlausaldaja kanda.
14.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 järgi on kohtukuluks muu hulgas riigilõiv. Vastavalt TsMS § 139 lg-le 1 on riigilõiv menetlustoimingu tegemise eest seaduse kohaselt Eesti Vabariigile tasutav rahasumma. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks-määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel tuleb maakohtul kontrollida lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust esindamisele kulunud aja ja ühe tööühiku suhtes (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-4-15, p 14).
15.Võlgnik on 03.07.2018 esitanud kohtule oma menetluskulude nimekirja (tl 113-117), mille kohaselt on võlgniku menetluskuludeks õigusabikulud summas 2145 eurot. Võlausaldaja esitas 06.07.2018 seisukoha võlgniku menetluskulude osas (tl 119-120), milles leiab, et võlgnik on esitanud menetluskulude nimekirja hilinenult, kuivõrd kohus kohustas võlgnikku esitama menetluskulude nimekiri 02.07.2018 päeva lõpuks. Võlausaldaja hinnangul tuleb hilinenult esitatud menetluskulude nimekiri tähelepanuta jätta. Lisaks märgib võlausaldaja, et võlgniku 12.06.2018 vastuväite esitas võlgniku seaduslik esindaja ning selle osas ei kuulu menetluskulud hüvitamisele.
16.Kohus võtab esmalt seisukoha võlgniku menetluskulude nimekirja hilinenud esitamise osas. Kohus on 02.07.2018 eelistungil märkinud, et võlgnik esitab menetluskulude nimekirja tänase päeva jooksul ning seejärel on pooltel võimalik hiljemalt 06.07.2018 esitada seisukoht vastaspoole nimekirjade suhtes. Võlgnik esitas menetluskulude nimekirja 03.07.2018 kell 11:39. Riigikohus on asunud seisukohale, et kuivõrd TsMS § 2 kohaselt on tsiviilkohtumenetluse ülesanne tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega, siis venitab hilinenult esitatud nimekirja osas tähtaja ennistamise taotluse lahendamine täiendavalt menetlust (RKTKo 07.09.2016 nr 3-2-1-60-16 p 13). Praeguste asjaolude pinnalt on kohtu hinnangul põhjendamatu jätta võlgniku 5(6)
2-18-7972 menetluskulude nimekirjaga arvestamata, kuivõrd võlausaldajale oli tagatud mõistlik aeg esitatud nimekirjaga tutvuda ning selle osas ka seisukoht esitada.
17.Hinnates võlgniku õigusabikulude vajalikkust ja põhjendatust leiab kohus, et võlgniku menetluskulude kindlaksmääramise taotlus on põhjendatud osaliselt. Kohus nõustub võlausaldaja vastuväitega, mille kohaselt ei ole võlgniku seadusliku esindaja poolt esitatud 11.06.2018 menetlusdokumendi koostamise kulu põhjendatud menetluskulu. Kohtul on alust TsMS § 175 lg 1 järgi menetluskulusid kandma kohustatud menetlusosaliselt välja mõista teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulu üksnes juhul, kui esindamine on toimunud kohtumenetluses (RKTKm 01.04.2015, 3-2-1-183-14, p. 13). 11.06.2018 menetlusdokumendi on esitanud enda nimel võlgniku seaduslik esindaja ning selles puudub igasugune viide lepingulisele esindajale. Vandeadvokaat Paul Keres on esindajana esitanud 30.06.2018 menetlusdokumendi. Kohus hindab nimetatud menetlusdokumendi koostamise ning sellele eelnenud materjalidega tutvumise ja ettevalmistavate toimingute põhjendatud ajakuluks kokku 10 tundi. 02.07.2018 istungiks ettevalmistuse ja istungil osalemise põhjendatud ajakulu on 1 tund. Kokku on kohtu hinnangul põhjendatud võlgniku lepingulise esindaja ajakulu 11 tundi.
18.Riigikohus märkinud, et lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata igas kohtuasjas eraldi (RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 14). Mõistlikuks keskmiseks tunnitasuks võib pidada 120 eurot käibemaksuga või –maksuta (RKTKm 01.06.2016, 3-2-1-39-16, p. 13). Võlgniku lepingulise esindaja tunnitasumääraks on 110 eurot (käibemaksuta), mida kohus peab põhjendatuks.
19.Menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks on poole kinnitus, et ta ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kui pool ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja ilma käibemaksuta (Riigikohtu 3. juuni 2013. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 16). Võlgnik on menetluskulude nimekirjas märkinud, et tema tunnitasu ei sisalda käibemaksu (ning vastavalt sellele on võlgnik arvestanud ka õigusabikulude summa) ning sellest lähtub kohus ka õigusabikulude väljamõistmisel.
20.Eeltoodust tulenevalt loeb kohus põhjendatuks võlgniku õigusabikulusid summas 1210 eurot (11h x 110 eurot), mis kuuluvad võlausaldajalt võlgniku kasuks väljamõistmisele.
21.TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viktor Brügel kohtunik
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.