Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Ele Liiv ja Kaupo Paal
Otsuse tegemise aeg ja koht
04.07.2018, Tallinn
Tsiviilasja number
2-15-12881
Tsiviilasi
AB "Lietuvos draudimas" Eesti filiaali hagi XX ja YY vastu kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 16.02.2018 otsus
Kaebuse esitaja, liik ja hind
AB "Lietuvos draudimas" Eesti filiaali apellatsioonkaebusel 1759 eurot 70 senti XX ja YY vastuapellatsioonkaebusel 1759 eurot 70 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja AB "Lietuvos draudimas" Eesti filiaal (registrikood 12831829), lepinguline esindaja Kadri Ojamaa Kostja XX (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostja YY (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostjate lepinguline esindaja Õnneli Matt-Sermat
Istungi toimumise aeg
13.06.2018
Istungil osalenud isikud
Hageja esindaja Kadri Ojamaa, kostja XX ja kostjate esindaja Õnneli Matt-Sermat
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 16.02.2018 otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse põhjendusi.
2.AB " Lietuvos draudimas " Eesti filiaali apellatsioonkaebus ning XX ja YY vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
4.Poolte apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta poolte endi kanda. 1(16)
Tsiviilasi nr: 2-15-12881
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.AB "Lietuvos draudimas" Eesti filiaal (hageja) esitas 31.08.2015 Harju Maakohtule hagi XX (kostja I) ja YY (kostja II) vastu kahju summas 3246 eurot 61 senti hüvitamiseks, 31.08.2015 seisuga sissenõutavaks muutnud viivise 11 eurot 46 senti ja alates 01.09.2015 sissenõutavaks muutuva viivise (võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras) väljamõistmiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt toimus 09.06.2015 Jüri alevikus XXX asuva maja juures liiklusõnnetus, kus motoroller Aprilia SR 50 Street (reg nr XXXX; edaspidi motoroller; roller), mida juhtis XX (X), kaotas juhitavuse ning sõitis otsa pargitud sõidukile Citroen C5 (reg nr YYYYY; edaspidi sõiduk Citroen). Liiklusõnnetuse põhjustanud X oli sündmuse toimumise kuupäeval 13-aastane ja tal puudus õnnetuse toimumise ajal mootorsõiduki juhtimisõigus. Motorolleri valdaja tsiviilvastutuse kindlustuse leping oli sõlmitud hagejaga. Liiklusõnnetuse tulemusena sai sõiduk kahjustada. Sõiduki Citroen remontis Veho Eesti AS, kes esitas remondimaksumuse kohta hagejale arve summas 3171 eurot 61 senti, mille hageja hüvitas.
3.Liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 53 lg 2 p 3 kohaselt on kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue sõidukijuhi vastu, kui sõidukijuht põhjustas kindlustusjuhtumi seetõttu, et ta juhtis sõidukit liiklusseaduse (LS) § 90 lg 1 p-des 1 või 2 nimetatud mootorsõiduki juhtimise keeldu eirates. Kostjad on X vanemad. Kuna alla 14-aastase isiku poolt teisele isikule tekitatud kahju eest vastutavad VÕS § 1053 lg 1 kohaselt tema vanemad, siis esitab hageja tagasinõude kostjatele. Liiklusõnnetuse käsitluse kulu on 25 eurot ja nõude esitamise kulu 25 eurot. Kokku on hageja kahjunõude suuruseks 3246 eurot 61 senti. Kostjate vastuväited
4.Kostjad vaidlesid hagiavaldusele vastu. Rolleriga sõitsid kostjate poeg, kes istus ees, ja rolleri omaniku KK poeg RK (R), kes istus taga. Poiste kaalu- ja pikkusevahe on väga suur, R on X-st oluliselt suurem. Ei ole selge, mis põhjusel õnnetus juhtus ja kes rollerit juhtis. Sündmuskohal käis politsei, kuid kostjaid ei teavitanud keegi enne, kui nad said 29.07.2015 tagasinõude kirja. Seevastu nõuti sündmuskohal X-lt allkirja
2(16)
Tsiviilasi nr: 2-15-12881 liiklusõnnetuse teate lehele. Kostjad ei kiida poja allkirja liiklusõnnetuse teate lehel heaks, kuna teda mõjutati alla kirjutama ning ta oli juhtunust šokis. Rolleri omanik on varasemalt andnud korduvalt oma alaealisele pojale rolleri sõitmiseks. Kostjad seevastu ei ole oma pojal lubanud mootorsõidukeid juhtida, kuna tal puudub juhtimisõigus. Menetluse edasine käik
5.Harju Maakohus jättis 10.05.2016 otsusega hagi rahuldamata, menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ning mõistis hagejalt kostjate kasuks välja menetluskulud summas 970 eurot (sh käibemaks).
6.Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada.
7.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 29.09.2016 otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistas maakohtu otsuse ja saatis tsiviilasja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul oli maakohus rikkunud oluliselt tõendamisega seotud menetlusõiguse norme ega olnud arutanud pooltega VÕS § 138 kohaldamist ning selgitanud sellega seonduvat tõendamiskoormist. Maakohtu otsus
5.Harju Maakohus rahuldas 16.02.2018 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 1623 eurot 31 senti, viivise 5 eurot 73 senti ja alates 01.09.2015 viivise (arvestatuna põhinõudelt 1623 eurot 31 senti) kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 1617 eurot 58 senti. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.
6.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt puudus pooltel vaidlus järgnevates asjaoludes: Jüri alevikus, XXX maja juures toimus 09.06.2015 liiklusõnnetus, kus motoroller kaotas juhitavuse ning sõitis otsa pargitud sõidukile; motorolleri omanik on KK ja sõiduki Citroen omanik oli JJ; hageja oli sõlminud motorolleri valdaja tsiviilvastutuse kindlustuse lepingu KK-ga; motorolleri omanik KK andis nimetatud sõiduki juhtimisõiguseta alaealistele sõitmiseks; motorolleril istusid õnnetuse toimumise hetkel eespool X ja tagapool R (mõlemad sündmuse toimumise ajal 13-aastased), kes ei omanud mootorsõiduki juhtimise õigust; hageja hüvitas sõiduki remondimaksumuse 3171 eurot 10 senti.
7.Pooled vaidlesid maakohtuse põhjenduste kohaselt selle üle, kes juhtis motorollerit ja kas kostjad vastutavad poja võimaliku tekitatud kahju eest.
8.Kannatanu nõude suhtes on tulenevalt LKindlS § 34 lg-st 2 ja VÕS § 521 lg 2 esimesest lausest kahju tekitaja ja kindlustusandja solidaarvõlgnikud.
3(16)
Tsiviilasi nr: 2-15-12881 Liikluskindlustuses saab kannatanu nõue minna seega kindlustusandjale üle solidaarvõla tasumisest tulenevalt VÕS § 69 lg 2 alusel. VÕS § 521 lg 2 teisest lausest tulenevast üldisest põhimõtte järgi vastutab kindlustusandja ja kindlustusvõtja omavahelises suhtes ainult kindlustusandja. Erandid sätestab liikluskindlustuse seaduse 3 jagu. Hageja on esitanud nõude sama jao § 53 lg 2 p-i 3 alusel, mille kohaselt on kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue sõidukijuhi vastu, kui sõidukijuht põhjustas kindlustusjuhtumi seetõttu, et ta juhtis sõidukit LS § 90 lõike 1 p-ides 1 või 2 nimetatud mootorsõiduki juhtimise keeldu eirates. LS § 90 lg 1 p-i 1 ja 2 kohaselt ei tohi mootorsõidukit juhtida isik, kellele ei ole vastava kategooria või alamkategooria mootorsõiduki juhtimisõigust ja ei täida juhile ja mootorsõidukile kehtestatud ja juhiloale märgitud nõudeid. LS § 94 lg 1 järgi võib mootorsõidukit juhtida isik, kellel on vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus ning kelle juhtimisõigust ei ole peatatud, ära võetud või kehtetuks tunnistatud või keda ei ole juhtimiselt kõrvaldatud.
9.Liikluskindlustuse kindlustusandja võib esitada tagasinõudeid ka isikute vastu, kes ei ole liikluskindlustuse lepingu pooleks tingimusel, et vastav tagasinõude kohustatud subjekt kannatanule tekitatud kahju eest vastutaks. Praegusel juhul ei esitanud hageja tagasinõuet motorolleri omaniku vastu, vaid motorolleri juhi vanemate vastu.
10.Kooskõlas VÕS § 1052 lg-ga 1 ei vastuta alla 14-aastane isik enda tekitatud kahju eest. VÕS § 1053 lg 1 järgi vastutavad alla 14-aastase lapse poolt teisele isikule õigusvastaselt tekitatud kahju eest tema vanemad sõltumata oma süüst. Tulenevalt VÕS § 137 lg-st 1 vastutavad vanemad kõnealuse vastutuse korral alla 14-aastase lapse delikti eest solidaarselt. Seega vastutavad X vanemad poja poolt teisele isikule õigusvastaselt tekitatud kahju eest. Oluline ei ole see, kas vanemad tegelikult rikkusid oma kohustusi või kas nad olid oma kohustuste rikkumises süüdi, kuna vanemad vastutavad sõltumata oma süüst. Seetõttu ei analüüsinud maakohus kostjate väiteid, et nemad ei ole lubanud oma pojal mootorsõidukeid juhtida, kuna tal puudub juhtimisõigus.
11.LS § 2 p 41 kohaselt on mootorsõiduki juhtimine isiku igasugune tegevus mootorsõiduki juhi kohal, kui mootorsõiduk liigub. Mootorsõiduki juhtimiseks loetakse ka isiku tegevust, kui ta ei viibi juhi kohal, kuid mõjutab juhtimisseadiste (juhtrauad, rooliratas või muu selline) abil mootorsõiduki liikumissuunda või kiirust.
12.Tõendamaks kostjate poja poolt liiklusõnnetuse toimepanemist esitas hageja Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) vastuse selgitustaotlusele ja liiklusõnnetuse teate, mille allkirjastasid õnnetuse toimumise päeval 09.06.2015 kostjate 13-aastane poeg ja kahju kannataja JJ. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 11 lg 1 esimese lause kohaselt on piiratud teovõimega isiku poolt seadusliku esindaja eelneva nõusolekuta tehtud mitmepoolne tehing tühine, välja arvatud, kui seaduslik esindaja tehingu hiljem heaks kiidab. Kostjad kinnitasid, et ei kiida poja poolt antud allkirja liiklusõnnetuse teate lehel heaks, kuna teda mõjutati alla kirjutama ning ta oli juhtunust šokis. 4(16)
Tsiviilasi nr: 2-15-12881 Praegusel juhul ei ole tehingu kehtimiseks täidetud ka TsÜS § 11 lg 3 tingimused. Seega jättis maakohus teate liiklusõnnetusest tõendina arvestamata, kuna tegemist on piiratud teovõimega isiku poolt seadusliku esindaja eelneva nõusolekuta tehtud tehinguga, s.t tühise tehinguga. Vastavalt TsÜS § 84 lõikele 1 ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Seega ei saa nimetatud dokumendiga tõendada kostjate poja poolt liiklusõnnetuse toimepanemist.
13.Politsei- ja Piirivalveameti vastuse selgitustaotlusele kohta selgitas tunnistajana ülekuulatud vastuse allkirjastanud inspektor MI, et sai andmed registrist, kuhu kannab andmed politseikorrapidaja, mitte kohal käinud inspektor. Kuna liiklusõnnetuse asjaolud olid selged, siis liiklusõnnetuse toimumise kohal menetlust ei alustatud. Asjaolud olid välja selgitatud kas patrulli poolt või olid osapooled selles kokku leppinud. Kohus leidis, et kuivõrd asjas ei ole praeguseks hetkeks tuvastatav, kuidas või mille alusel 28.08.2015 selgitustaotluse vastuses märgitud andmed on registrisse kantud ning kas sinna võidi andmed kanda teatelt liiklusõnnetusest, siis ei ole kohtu hinnangul tegemist usaldusväärse tõendiga ning see tuleb jätta tõendina arvestamata.
14.X ja R ütlustest tulenevalt istus X rolleril eespool ja R tagapool. Vaidlus puudub ka selles, et X on neist kasvult lühem. Laste selgitused selle kohta, kes hoidis kinni rolleri juhtrauast, olid maakohtu hinnangul vastuolulised.
15.Kohus leidis, et rolleri liikumissuunda võib mõjutada ka rolleril taga istuv isik, nii siis kui ta hoiab juhtrauast, kui ka siis kui ta ei hoia. Praegusel hetkel ei ole võimalik tuvastada, kes hoidis kinni motorolleri juhtrauast. Kohus leidis, et kuivõrd LS § 2 p 41 kohaselt on mootorsõiduki juhtimine isiku igasugune tegevus mootorsõiduki juhi kohal, kui mootorsõiduk liigub ja (s.h tegevus, kui isik ei viibi juhi kohal, kuid mõjutab mootorsõiduki liikumissuunda või kiirust), siis tuleb asuda seisukohale, et poisid juhtisid motorollerit koos.
16.Kooskõlas VÕS § 138 lg-ga 1, kui tekkinud kahju eest võivad vastutada erinevad isikud ja on kindlaks tehtud, et kahju võis tekitada neist igaüks, võib kahju hüvitamist nõuda neilt kõigilt. VÕS § 1043 sätestab, et teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega.
17.Vaidlus puudub selles, et kostjate poeg oli üks kahest lapsest, kes põhjustas kahju ning kostjate poeg juhtis motorollerit, omamata selleks vastava kategooria juhtimisõigust rikkudes sellega LS § 90 lg 1 p-te 1 ja 2. Vaidlus puudub ka selles, et hagejal ei oleks tekkinud kannatanule kahju hüvitamise kohustust, kui poisid ei oleks kahju kannatanu sõidukile otsa sõitnud.
5(16)
Tsiviilasi nr: 2-15-12881
18.Vastavalt VÕS § 138 lg-le 2 vabaneb kahju hüvitamiseks kohustatud isik vastutusest, kui ta tõendab, et tema kahju ei tekitanud. Sama sätte kolmanda lõike kohaselt võib VÕS § 138 lõikes 1 nimetatud juhul igalt isikult nõuda kahju hüvitamist määral, mis vastab tõenäosusele, mil määral isik võis kahju tekkimise põhjustada. Olukorras, kus on kindlaks tehtud kohustuste rikkumine, sellest tekkinud kahju ja põhjuslik seos kohustuste rikkumise ja kahju vahel, kuid ei ole võimalik kindlaks teha, millises ulatuses mitu kahju tekitajat on oma kohustusi rikkunud, tuleb lähtuda osavastutusest ja nõuda kummaltki kahju põhjustajalt sisse kahju proportsionaalselt osas, milles kumbki neist võis kahju tõenäoliselt põhjustada ning kui seda ei õnnestu teha, siis tuleb jätta kahju nende kanda võrdsetes osades.
19.Osundatust tulenevalt leidis kohus, et kuivõrd poisid juhtisid rollerit koos ning kindlaks ei ole võimalik teha, millises ulatuses kumbki kahju tekitaja oma kohustust rikkus, siis tuleb jätta kahju nende kanda võrdsetes osades. Seega vastutavad kahju eest nii X kui ka R vanemad, kuid kuna hagi on esitatud vaid X vanemate vastu ja tegemist ei ole solidaarvõlgnevusega, kuulub kostjatelt kahju väljamõistmisele pooles ulatuses.
20.Hageja kahjunõude suuruseks on 3246 eurot 61 senti, millest 25 eurot on liiklusõnnetuse käsitluse kulu, 25 eurot nõude esitamise kulu ja 3171 eurot 61 senti kahjustatud sõiduki eest kahju kannatanule hüvitatud summa. Kahjustatud sõiduki eest 3171 eurot 61 senti tasumist sõiduki parandanud Veho Eesti AS-ile tõendab arve ja maksekorraldus. Tööde teostamist tõendavad kalkulatsioon ja kokkuvõtted. Kohus nõustus hagejaga, et kuivõrd tegemist oli alla kolme aasta vanuse sõidukiga, siis tuli vajalikud osad asendada originaalvaruosadega ning kostjate esitatud kalkulatsioon ei vasta tekitatud kahjustuste likvideerimisele. Kostjad ei vaielnud vastu liiklusõnnetuse käsitluse ja nõude esitamise kuludele. Seega on hageja kahju kannatanule tasutud summa põhjendatud ning sellest pool, s.o 1623 eurot 31 senti tuleb kostjatel hagejale hüvitada. Hageja apellatsioonkaebus
21.Maakohtu otsuse peale on esitanud hageja apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada hagi rahuldamata jätmise osas ja menetluskulude poolte kanda jätmise osas. Hageja palub teha uue otsuse, millega mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks kahju summas 3246 eurot 61 senti, viivis seisuga 02.03.2018 summas 662 eurot 48 senti, viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 03.03.2018 kuni nõude täieliku täitmiseni ning menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda. Alternatiivselt, kui apellatsioonkaebus jäetakse rahuldamata, palub hageja muuta menetluskulude jaotust selliselt, et kõik kulud jäävad kostjate kanda.
22.Hageja leiab, et maakohus on hinnanud tõendeid kogumis valesti ja on materiaalõiguse ning menetlusõiguse normi valesti kohaldanud (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 631 lg 2).
6(16)
Tsiviilasi nr: 2-15-12881
23.Maakohus leidis, et rolleri liikumissuunda võib mõjutada ka rolleril taga istuv isik, nii siis kui ta hoiab juhtrauast kui ka siis, kui ta sellest kinni ei hoia. Kohus järeldas sellest ekslikult, et mootorsõidukit juhtisid mõlemad poisid. Kohtu selline järeldus ei põhine asjas kogutud tõenditel. Hageja on eelnevas menetluses järjepidevalt juhtinud kohtu tähelepanu sellele, et kostjate väide, et mootorsõidukit juhtis R, on paljasõnaline. Ei ole tõendatud, et kaasreisija R oleks mõjutanud juhtimisseadiste (juhtrauad, rooliratas või muu selline) abil mootorsõiduki liikumissuunda või kiirust. Hagejale jääb arusaamatuks, kuidas on võimalik oma kasvuga mootorsõidukit juhtida, mootorsõiduki liikumissuunda või kiirust mõjutada.
24.Hagejale on arusaamatu kohtu põhjendus, mille alusel jättis kohus tõendina arvestamata PPA vastuse selgitustaotlusele. Politsei on jõudnud kohtuga samale seisukohale, et mootorsõidukit juhtis X. Kohtuotsusest ei selgu, miks ei ole võimalik, et PPA tegi otsuse LS § 2 lg 41 alusel. Fakti üle, et X istus juhiistmel, ei ole kunagi vaidlust olnud ning see oli selge ka sündmuskohal käinud politseile. Kui vaidlus puudub, et juhiistmel istus X, siis on LS § 2 lg 41 alusel selge, kes liiklusõnnetuse põhjustas.
25.Hageja ei näe vastuolu tunnistajate ütlustes, kui tunnistaja X väitis, et ta ei tea, kus kohast R kinni hoidis, ning tunnistaja R väitis, et tema hoidis kinni kaasreisijale ettenähtud sangadest. Hageja hinnangul ei ole võimalik pelgalt väitega, et R oli pikem kui X, põhjendada mootorsõiduki liikumissuuna või liikumiskiiruse mõjutamist. Selleks peab LS § 2 lg 41 olema tõendatud, et RK mõjutas juhtimisseadise abil sõiduki suunda või kiirust.
26.Kui kohus leiab, et hageja oleks pidanud oma õiguste täielikuks kaitseks kaasama ka R vanemad (eeldusel, et poisid juhtisid mootorsõidukit kahekesi), siis oleks pidanud võimaliku R osalemise mootorsõiduki juhtimisel tõendama hageja. Hagejal selliseid tõendeid ei ole ja äärmiselt ebaõiglane on panna kannatanule või hagejale sellise asjaolu tõendamise koormus olukorras, kus vähemalt ühe võimaliku kahju põhjustaja vastutus kahju eest on kindlaks tehtud. Ei hageja ega kannatanu ei viibinud sündmuskohal. Samuti ei leidnud sündmuskohal käinud politsei, et mootorsõidukit oleks lisaks X-le juhtinud ka kaasreisija R.
27.Hageja hinnangul ei kohaldu praeguses asjas VÕS § 138, mille eelduseks on mitme rikkuja kindlakstegemine. VÕS § 138 kohaldamisala on olukord, kus ei ole selge, millise kahju tekitaja käitumine on põhjuslikus seoses kahju tekkimisega. Hageja on seisukohal, et R poolne rikkumine ei ole tõendatud ega ka kindlaks tehtud. Hageja ei nõustu kohtuga, et X käitumine ei ole selgelt põhjuslikus seoses kahju tekkimisega. On tõendatud, et X puudus vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus. On selge, et mootorsõidukit juhtis X (LS § 2 lg 41). Samuti on selge, et liiklusõnnetuse põhjustas LKindlS § 53 lg 3 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse puudumine. Seega on X rikkumise ja kahju vahel selge põhjuslik seos olemas.
7(16)
Tsiviilasi nr: 2-15-12881
28.VÕS § 138 on ettenähtud kahjustatud isiku tõendamiskoormuse lihtsustamiseks, mitte kahjunõude osaliselt rahuldamata jätmiseks. Hageja hinnangul on VÕS § 138 kohaldamise eeldused täitmata. Hageja hinnangul kohalduks hüpoteetiliselt olukorras, kus kaasreisija mõjutaks juhtimist, VÕS § 138 asemel VÕS § 137 ja sellest tulenev solidaarvastutus, sest LS § 2 lg 41 ja LKindlS § 53 lg 3 alusel X käitumise ja kahju tekkimise vahelise kausaalseose osas kahtlust ei ole. Kohus ei ole esile toonud, milline kahtlus tal selles osas on.
29.Hageja hinnangul on tegemist olukorraga, kus X kui mootorsõiduki juhi osalus liiklusõnnetuse põhjustamises on selge ja teoreetiliselt saab pidada võimalikuks (kuid see ei ole tõendamist leidnud), et juhtimist võis mõjutada ka RK. Sellisele olukorrale vastab VÕS §-st 137 tulenev solidaarvastutus mitte osavastutus.
30.Alternatiivselt, kui ringkonnakohus ei rahulda apellatsioonkaebust, siis leiab hageja, et menetluskulud tuleb jätta TsMS § 163 lg 2 alusel kostjate kanda. Ringkonnakohtus 12.09.2016 toimunud istungil tegi kohus pooltele kompromissettepaneku, mille kohaselt kostjad hüvitavad pool kahjust ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Hageja nõustus kompromissettepanekuga, kuid kostjad ei nõustunud. Maakohtu otsus langeb täpselt kokku kompromissettepanekuga. Hageja hinnangul on menetluskulude poolte endi kanda jätmine sellises olukorras ilmselge menetlusnormi rikkumine, millega kohus on ületanud talle antud kaalutlusõigust. Kohtul on võimalik TsMS § 163 lg 2 alusel jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas kostjate kanda. Kostjate vastuapellatsioonkaebus
31.Maakohtu otsuse peale esitasid kostjad vastuapellatsioonkaebuse, milles palusid tühistada maakohtu otsus osas, milles hagi rahuldati. Kostjad palusid jätta hagiavalduse rahuldamata või läbivaatamata või lõpetada menetlus. Alternatiivselt, juhul, kui hagi rahuldatakse ja kahju jäetakse kostjate kanda, paluvad kostjad võimalikku kahju hüvitamise kohustust vähendada VÕS § 140 lg 1 alusel ja vähendada viivist VÕS §-s 162 sätestatud alusel. Kostjad paluvad jätta menetluskulud hageja kanda.
32.Kostjate hinnangul ei ole tõendatud hagi aluseid. Sündmuskohal sõlmitud kokkulepe on tühine ning sellega ei kaasne algusest peale õiguslikke tagajärgi (TsÜS § 84 lg 1, § 11, § 86). Hageja on esitanud teadvalt vale hagiavalduse. Hageja enda selgitused ja hageja poolt kutsutud tunnistaja ütlused on olnud moonutatud tõde või lausvale.
33.Kostjad on jätkuvalt seisukohal, et hagi on esitatud vale kostja vastu. Kostjate hinnangul oli motorolleri juht LS § 2 p 19 ja p 41 teise lause kohaselt R. On üldteada, et keegi pidi rolleri käivitamiseks ja edasiliikumiseks gaasi vajutamiseks juhtkangist kinni hoidma. X kinnitas, et ta ei vajutanud gaasi ega pidurit ning ei hoidnud juhtkangist ning ei oska rollerit käivitada. Kuna motorolleri käivitamiseks on vajalik ühe piduri aktiveerimine, pidi R käivitamiseks hoidma kinni juhtrauast. Lisaks sellele
8(16)
Tsiviilasi nr: 2-15-12881 on motorolleril veel nn PIN-koodi süsteem, seda koodi X ei tea ja tunnistuste kohaselt käitas mootorsõiduki R.
34.VÕS § 1052 lg 2 kohaselt on motoroller kõrgema ohu allikas, s.t et praegusel juhul ei saa VÕS § 1053 lg-t 1 kohaldada ja seega tuleb hagi jätta rahuldamata, kuna vanemad ei vastuta kõrgema ohu allikaga tekitatud kahju eest. Lisaks ei vastuta kostjad tekitatud kahju eest põhjusel, et motorolleri otsene valdaja vastutab riskivastutuse alusel VÕS § 1057 järgi mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest. Motorolleri otseseks valdajaks ja käitajaks oli RK, mida on hageja oma 28.06.2017 selgituses pikalt rõhutanud.
35.VÕS § 1056 lg-s 3 sätestatu ei välista ega piira nõuete esitamist muul õiguslikul alusel, muu hulgas nõude esitamist õigusvastaselt ja süüliselt tekitatud kahju hüvitamiseks. Seega oleks olnud igati põhjendatud nendepoolne kohtuväline asja arutamine ja/või politseil menetleda laskmine nii nagu X vanemad seda korduvalt pakkusid. Hagi alusena esitatud valesti täidetud ja deliktivõimetu isiku allkirjaga liiklusõnnetuse leht ei saa olla hagi esitamise aluseks.
36.KK õiguspärase käitumise korral, st juhtimisõiguseta pojale motorolleri mitte soetamise ja sõita lubamisel, ei oleks liiklusõnnetust ja kahju tekkinud. Hagiavalduse lisa 6 on KK omakäeline allkirjastatud seletus, mille kohaselt pani ta toime LS § 202 lg 1 tunnustel rikkumise. Kohtus tunnistas KK samuti, et lubas lapsed sõitma, kuid ei näinud kumb laps sõitis.
37.X oli enne liiklusõnnetuse teatele allakirjutamist küsinud politseilt, kas midagi juhtub, kui ta sinna alla kirjutab. Politseilt sai ta vastuseks, et temaga ei juhtu midagi, et kindlustus maksab kõik kinni. Samuti ütles KK X-le, et ta peab ütlema, et tema juhtis rollerit. KK tunnistas kohtus, et tema täitis liiklusõnnetuse teatise ja see nähtub ka käekirjast. X sai seega politseilt alla kirjutamiseks juba eelnevalt täidetud lehe, mille täitis KK oma äranägemise ja poja R sõnade kohaselt. Kohtu tõlgendus on õige ja põhineb tõenditel, politsei andiski hinnangu selle pinnalt, mis liiklusõnnetuse teates kirjas oli ja kes alla kirjutas. Liiklusõnnetuse teate nn kollane leht on poolte kokkuleppeks mitte politsei menetluslik dokument. Kokkulepe aga eeldab TsÜS § 8 kohast teovõimet, mis X-l puudus. Tõendite kohaselt ei ole X juhtimisvõtteid sooritanud, seega ei saa kostjad tehingut ka tagantjärgi heaks kiita.
38.Kostjad leiavad, et hagiavaldust ei oleks tohtinud menetlusse võtta ja seda on maakohus tunnistanud 29.08.2017 hagi läbi vaatamata jätmise määruses. Hageja ei ole pidanud kinni kindlustus- ja liiklusasjade lahendamiseks ettenähtud korrast (TsMS § 423 lg 1 p 1, § 428 lg 1 p 1). Hageja on keeldunud asja kohtuvälisest arutelust ja politsei menetlusest ning eiranud kostjate õigust lasta politseil asja menetleda ja seda vahetult pärast juhtunut. Lisaks eirati lapse õigust seaduslikule esindajale ja tegemist oli vigastatud lapsega ning menetluse algatamine seega kohustuslik.
9(16)
Tsiviilasi nr: 2-15-12881
39.Hageja ega tunnistajad ei ole tõestanud sõiduki vigastuste seost selle juhtumiga. Arve ja kahjustused võivad ju kooskõlas olla, aga töökojas tehtud fotod ei seosta neid otseselt selle juhtumiga. Antud asjaolule on kostjad maakohtus tähelepanu pööranud nii kirjalikult kui suuliselt. Hageja on kindlal seisukohal, et maksma peab juht, aga teeb ise algusest peale takistusi tegelike asjaolude väljaselgitamiseks. Hageja leiab, et solidaarvastutust ei saa kohaldada ja kahju saab nõuda üksnes sõiduki juhilt. Seega, kui sõiduki juhti ei ole suudetud kindlaks teha, tuleb hagiavaldus rahuldamata või läbivaatamata jätta.
40.Juhul, kui kohus peaks jätma kahju või osa sellest kostjate kanda, tuleb kostjate hinnangul määrata mõistlik remondikulu. Kostjad ei pea tagaluugi vahetust vajalikuks. Uksepost on topelt plekist kere kandekonstruktsioon, mida omakorda tugevdab selle külge liimitud klaas. Selle klaasi purustamiseks posti kõrvalt on vaja rakendada märkimisväärset jõudu. Arusaamatuks jääb klaasi toonimise kulu, kuna klaasid tulevad tehasest toonituna.
41.Juhul, kui kohus peaks jätma kahju või osa sellest kostjate kanda, siis taotlevad kostjad hüvitamisele kuuluvat kahju vähendamist VÕS § 140 lg 1 alusel. Kostjate kahju hüvitamiseks kohustamine oleks antud olukorras äärmiselt ebaõiglane. KK tegevuse ja tegevusetuse tõttu on saanud vigastada X, tekkinud pikk ja keeruline ning kulukas kohtuvaidlus ning KK on rikkunud seadust lapsele mootorsõidukiga sõita lubamisega (LS § 202 lg 1), häid kombeid, avalikku korda, teise isiku elu ja tervist. Keegi ei selgitanud sündmuskohal X-le võimalike tsiviilkohustusi. Samuti ei teavitatud tema vanemaid ega kutsutud sündmuskohale. Nii autoomanik JJ, motorolleri omanik KK kui ka politsei oleks pidanud kutsuma X vanemad.
42.Samuti paluvad kostjad hagi rahuldamise korral vähendada viivist VÕS §-s 162 alusel, mis on menetluse kestel kostjatest sõltumata kasvanud suureks summaks, arvestades kahjunõuet ja kostjate majanduslikku seisu võrreldes hagejaga. Viivise väljamõistmise tagajärjed on X-le ja tema vanematele majanduslikult väga rasked, kuna mõjuvad lisaks pikale veninud menetlusele otseselt nende toimetulekusuutlikkusele.
43.Seoses menetluskuludega märgivad kostjad, et hageja kompromissi kohased väited on kohut eksitavad. Algne hagiavaldus sisaldab valeinformatsiooni, muu hulgas väidet, et kostjad on kompromissist keeldunud. Tegelikult keeldus hageja asja kohtuvälisest lahendamisest ja kostjate ettepanekust anda asi politseile menetleda. Samuti ei ole hageja teinud kohtus kompromissettepanekuid, vaid kompromissi pakkus Tallinna Ringkonnakohus, kuid pärast seda läks asi uuele läbivaatamisele, mistõttu ei oma ühe või teise poole kompormissist keeldumine enam tähendust. Kostjate hinnangul on maakohus hagi osalisel rahuldamisel rikkunud materiaalõiguse norme ning hinnanud tõendeid kogumis valesti, kuid ei ole eksinud hagi osalisel rahuldamisel menetluskulude jaotamisel. Maakohtul oleks kaalutlusotsusest tulenevalt võimalik TsMS § 163 lg 1 kohaselt jätta menetluskulud ka võrdsetes osades poolte kanda (st
10(16)
Tsiviilasi nr: 2-15-12881 hageja kulud kostjate ja kostjate kulud hageja kanda), kuid õige ei ole hageja väide, et need oleks tulnud jätta kostjate kanda. Menetlusosaliste seisukohad
44.Kostjad vaidlesid hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.
45.Hageja vaidles kostjate vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
46.Kolleegium leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 tuleb osaliselt muuta otsuse põhjendusi. Nii apellatsioonkaebus kui ka vastuapellatsioonkaebus jäävad rahuldamata.
47.Maakohtu otsuse järelduste kohaselt ei vaidle pooled järgmiste asja lahendamise seisukohalt oluliste asjaolude üle: Jüri alevikus XXX maja juures toimus 09.06.2015 liiklusõnnetus, kus motoroller kaotas juhitavuse ning sõitis otsa pargitud sõidukile Citroen; motorolleri omanik on KK ja sõiduki Citroen omanik oli JJ; motorolleri valdaja tsiviilvastutuse kindlustuse kindlustusandja oli õnnetuse toimumise ajal hageja (kindlustusleping oli sõlmitud KK-ga); motorolleril istusid õnnetuse toimumise hetkel eespool X ja tagapool R, kes mõlemad olid õnnetuse toimumise ajal 13-aastased ega omanud mootorsõiduki juhtimise õigust; hageja on hüvitanud sõiduki Citroen remondimaksumuse 3171 eurot 10 senti.
48.Kolleegiumi hinnangul puudub nimetatud asjaolude üle vaidlus ka apellatsioonimenetluses, mistõttu võtab ringkonnakohus need asjaolud apellatsioonkaebuse lahendamisel aluseks (TsMS § 652 lg 1 p 1).
49.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et hagejate hüvitisnõue võiks kuuluda praegusel juhul rahuldamisele LkindlS § 53 lg 2 p 3 ning VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7 ja § 1053 lg 1 järgi nende sätete koosmõjus. Hagis märgitud faktiliste asjaolude õigsust eeldades on X põhjustanud liiklusõnnetuse (ja kindlustusjuhtumi) seetõttu, et juhtis rollerit LS § 90 lg 1 p-s 1 nimetatud mootorsõiduki juhtimise keeldu eirates. Vastavalt VÕS § 1053 lg-le 1 vastutavad alla 14-aastase isiku poolt teisele isikule õigusvastaselt tekitatud kahju eest, sõltumata oma süüst, tema vanemad või eestkostja.
50.Pooled on vaielnud asjas selle üle, kas motorollerit juhtis liiklusõnnetuse toimumise ajal X või R või mõlemad nimetatud isikud koos ning kas ja millises ulatuses peavad kostjad enda poja võimaliku tekitatud kahju eest vastutama.
11(16)
Tsiviilasi nr: 2-15-12881
51.Kolleegium nõustub hageja apellatsioonkaebuse väidetega, et maakohus on hinnanud tõendeid nende kogumis valesti ja on rajanud järeldused osaliselt nõuetekohaselt tuvastamata asjaoludele. Seetõttu on maakohus eksinud VÕS § 138 kohaldamisel.
52.TsMS § 232 lg 1 järgi peab kohus hindama tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustama oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. TsMS § 232 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Tõenditele antud hinnangult peab kohus otsuses ka jälgitavalt seletama (TsMS § 436 ja § 442 lg 8). Kui apellatsioonkaebuses vaidlustatakse esimese astme kohtu otsust mõnel tõendil põhineva asjaolu osas, peab ringkonnakohus kohtuotsust selles osas muutes TsMS § 653 järgi märkima põhjuse, miks tõendit tuleb teisiti hinnata.
53.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et õnnetuse toimumise päeval 09.06.2015 kostjate 13-aastase poja (X) poolt allkirjastatud liiklusõnnetuse teatele (I kd, tl 13) ei saa hageja oma nõuet rajada, kuna tegemist on piiratud teovõimega isiku poolt seadusliku esindaja eelneva nõusolekuta (ja hilisema heakskiiduta) tehtud tehinguga, st tühise tehinguga (TsÜS § 11 lg-d 1 ja 3). Seega ei saa nimetatud dokumendiga tõendada kostjate poja poolt liiklusõnnetuse ja kahju põhjustamist. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega, mille kohaselt ei ole PPA vastus selgitustaotlusele (I kd, tl 6) usaldusväärne tõend, kuna kohtumenetluses ei ole õnnestunud tuvastada, kuidas või mille alusel vastuses märgitud andmed on politsei infosüsteemi kantud ning kas sinna võidi andmed kanda ülalviidatud teatelt liiklusõnnetusest (mis oli allkirjastatud kostjate 13-aastase poja poolt).
54.Samas ei ole kolleegiumi hinnangul nõuetekohaselt põhjendatud maakohtu järeldus, et X ja R juhtisid motorollerit koos. Asjas puuduvad tõendid, et R oleks õnnetuse toimumise ajal rolleri juhtimises osalenud.
55.Maakohus on viidanud LS § 2 p-le 41 ning leidnud, et rolleril tagapool istuv isik võib rolleri liikumissuunda mõjutada ka siis, kui ta juhtrauast kinni ei hoia. Ringkonnakohtu arvates on maakohtu nimetatud järeldus esiteks oletuslik, kuna pole teada, kas R praegusel juhul sai tagapool istudes rolleri liikumissuunda mõjutada ja kas ta seda tegelikult ka tegi. Teiseks, juhul kui maakohus luges kõnealuse asjaolu üldtuntuks (TsMS § 231 lg 1), pidanuks maakohus otsuses märkima, mille põhjal kohus selleni jõudis, ning võimaldama pooltel avaldada asjaolu kohta seisukohta (vt Riigikohtu 08.02.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p 37). Maakohtu otsusest ei nähtu, mille alusel luges maakohus üldtuntuks asjaoluks, et rolleril tagapool istuv isik võib rolleri liikumissuunda mõjutada ka siis, kui ta juhtrauast kinni ei hoia. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et maakohus oleks pooltega neid asjaolusid arutanud.
56.LS § 2 p 41 järgi on mootorsõiduki juhtimine isiku igasugune tegevus mootorsõiduki juhi kohal, kui mootorsõiduk liigub. Sama sätte järgi loetakse mootorsõiduki
12(16)
Tsiviilasi nr: 2-15-12881 juhtimiseks ka isiku tegevust, kui ta ei viibi juhi kohal, kuid mõjutab juhtimisseadiste (juhtrauad, rooliratas või muu selline) abil mootorsõiduki liikumissuunda või kiirust. Kolleegiumi hinnangul võib tavaarusaama järgi eeldada, et motorollerit juhib see isik, kes istub eespool, juhtrauale kõige lähemal. Praeguses asjas puudub vaidlus, et rolleril eespool istus X. Seega oli X isik, kes õnnetuse toimumise ajal rollerit eelduslikult juhtis. Iseenesest ei ole välistatud, et rollerit võib juhtida või juhtimisest osa võtta ka tagapool istuv isik, eriti kui ta on eesistujast kasvult suurem. Samas ei saa seda kolleegiumi hinnangul eeldada ning vastavaid erandlikke asjaolusid peaks kohtumenetluses vaidluse korral tõendama see isik, kes väidab, et rollerit juhtis tagapool istunud isik. Nagu eelnevalt märgitud, siis käesoleval juhul R osalemise kohta rolleri juhtimises õnnetuse toimumise ajal tõendeid ei ole.
57.Maakohus on otsuses märkinud, et rolleril istunud laste ütlused selle kohta, kes hoidis kinni rolleri juhtrauast, on vastuolulised. Kolleegiumi hinnangul on ütlused (I kd, tl-d 138 ja 139) vastuolulised selles osas, kas juhtrauast hoidis kinni X. Samas ei ole X oma ütlustes väitnud, et R oleks juhtrauast kinni hoidnud, R on oma ütlustes juhtrauast hoidmist eitanud. Mõlema lapse ütluste hindamisel tuleb arvestada, et nad mõlemad võivad praegusel juhul olla huvitatud vaidluse lahendamisest ühe poole kasuks. Samas ei ole eluliselt usutav, et motoroller sai liikuda ning õnnetuse põhjustada selliselt, et kumbki laps oma tegevusega selle liikumissuunda ega kiirust ei mõjutanud. Pooled pole menetluses seda ka väitnud. Kostjate väidet, et X rollerit ei juhtinud, kinnitavad ainult X enda ütlused, muud asjas esitatud ja kogutud tõendid seda väidet ei toeta. Seega ei saa kõnealust väidet kolleegiumi hinnangul tõendatuks lugeda. X ütluste kohaselt ei tea või ei mäleta tema, kust R rolleril olles kinni hoidis. Samas peaks rolleril eespool istuv isik kindlasti nägema seda, kui tema taga istuv isik hoiab juhtrauast kinni. Arvestades ka R ütlusi, mille kohaselt hoidis tema kinni tagaistuja jaoks selleks ettenähtud kohtadest ("sangadest"), võib eelmärgitust järeldada, et R õnnetuse hetkel rollerit ei juhtinud.
58.Kostjad on väitnud, et rolleri käivitas R ning selleks pidi ta juhtrauast ja -seadmetest kinni hoidma ning kuna enne kokkupõrget sõitis roller üksnes 7-10 meetrit ei ole tõenäoline, et juht vahepeal vahetus. Väide rolleri käivitamise kohta R poolt tugineb üksnes X poolt ütlustes väidetule, mida teised tõendid ei toeta. Liiatigi on X ütlustes väitnud ka seda, et oli varem sarnase rolleriga sõitnud. Seega ei ole välistatud, et X siiski oskas rollerit iseseisvalt käivitada.
59.Eelmärgitut arvestades leiab ringkonnakohus, et rollerit juhtis õnnetuse hetkel üksnes X. Asjas ei ole tõendeid, mis kinnitaksid R osalemist rolleri juhtimises. Nendel asjaoludel ei olnud VÕS § 138 lg-te 1–3 kohaldamiseks alust. Kolleegium märgib, et olukorras, kus leidnuks tuvastamist, et X ja R juhtisid kahju põhjustanud rollerit koos, tulnuks asja lahendamisel lähtuda VÕS § 137 lg-st 1 (mitte VÕS §-st 138). Sellisel juhul vastutaksid X ja R vanemad hageja ees solidaarselt (VÕS § 65 lg 1).
13(16)
Tsiviilasi nr: 2-15-12881
60.Muus osas nõustub ringkonnakohus kostjate vastutust puudutavas osas maakohtu otsuse põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid käesolevas otsuses korrata. Samuti on maakohus õigesti leidnud, et 3171 eurot 61 senti oli sõiduki Citroen parandamiseks mõistlik kulu (VÕS § 132 lg 3) ning selle hüvitamine hageja poolt kannatanule oli põhjendatud. Kostjate poolt apellatsioonimenetluses esitatud väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.
61.Kostjate poolt esile toodud asjaolud annavad samas kolleegiumi arvates aluse kalduda kõrvale kahju täieliku hüvitamise põhimõttest ning hüvitist VÕS § 140 lg 1 alusel vähendada. Maakohus on jätnud selle normi ekslikult kohaldamata. VÕS § 140 lg 1 järgi võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu.
62.Kostjad on oma vastuväidetes tuginenud mh sellele, et kahju põhjustamine X poolt sai võimalikuks seetõttu, et kolmas isik (KK) võimaldas temale kuuluva motorolleriga sõita alaealistel mootorsõiduki juhtimise õiguseta isikutel (sh X-l). KK tegevus vastab LS § 202 lg-s 1 sätestatud süüteo tunnustele ning seega on KK tegutsenud õigusvastaselt. Samuti on kostjad tuginenud sellele, et politseiametnikud on jätnud liiklusõnnetuse toimumise asjaolud nõuetekohaselt välja selgitamata, tuginedes üksnes 13-aastase alaealise kinnitusele teatisel liiklusõnnetusest. Nimetatud faktiliste asjaolude üle ei ole pooltel vaidlust, samuti on KK õigusvastase teo asjaolud (ja KK õigusrikkumine) tuvastavad käesoleva asjas esitatud ja kogutud väärteoasja materjalide (I kd, tl-d 65–68 90–91, 111) põhjal. Ringkonnakohtu arvates on viidatud asjaoludel hageja tagasinõude rahuldamine täies ulatuses mõistlikult vastuvõetamatu ning hüvitist tuleb VÕS § 140 lg 1 alusel 50% ulatuses vähendada. Kolleegium arvestab seejuures, et käesolevas asjas esitatud liikluskindlustuse kindlustusandja regressinõue on olemuselt erandlik. Üldjuhul liikluskindlustuse kindlustusandjal selliste nõuete esitamiseks õigust ei ole.
63.Kostjate vastuapellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kaebuses kostjad peamiselt kordavad oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Maakohus on otsuses enamust vastuapellatsioonkaebuses esitatud väidetest piisava põhjalikkusega käsitlenud, mistõttu ei pea kolleegium vajalikuks neile veelkord vastata. Samuti ei tuvastanud kolleegium maakohtu menetluses muid menetlusnormide rikkumisi, mis võiksid anda aluse vastuapellatsioonkaebuse alusel otsuse tühistamiseks. Vastuapellatsioonkaebuse väited lähtuvad eeldusest, et X motorollerit ei juhtinud. Ringkonnakohtu ülalesitatud järelduste kohaselt asja materjalid kostjate sellist seisukohta ei toeta.
14(16)
Tsiviilasi nr: 2-15-12881
64.Maakohus on põhjendatult rahuldanud ka hageja viivisenõude. Kostjad taotlevad apellatsioonimenetluses viivise vähendamist VÕS § 162 alusel. Ringkonnakohus ei tuvastanud asja materjalide põhjal, et kostjad oleksid taotlenud viivise vähendamist maakohtu menetluses. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ning saaks esmakordselt apellatsioonimenetluses esitatud viivise vähendamise taotlusega arvestada juhul, kui selleks esineksid TsMS § 652 lg-tes 3 või 5 sätestatud alused. Kostjad ei ole põhjendanud viivise vähendamise taotluse esitamise lubatavust ringkonnakohtu menetluses. Lisaks ei oleks esitatud asjaolude ja tõendite põhjal ringkonnakohtu hinnangul alust VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 põhjal viivist vähendada.
65.Seega ei ole kokkuvõttes alust muuta maakohtu otsuse resolutsiooni, millega hagi osaliselt rahuldati ning mõisteti kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 1623 eurot 31 senti, viivis 5 eurot 73 senti ja alates 01.09.2015 viivis kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 1617 eurot 58 senti.
66.Hageja leiab apellatsioonkaebuses, et menetluskulud tuleb ka hagi osalise rahuldamise korral jätta TsMS § 163 lg 2 alusel kostjate kanda. Ringkonnakohus tegi 12.09.2016 istungil pooltele kompromissettepaneku, mille kohaselt kostjad hüvitavad pool kahjust ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Hageja nõustus kompromissettepanekuga, kuid kostjad ei nõustunud. Maakohtu otsus langeb täpselt kokku kompromissettepanekuga. Hageja hinnangul on menetluskulude poolte endi kanda jätmine sellises olukorras maakohtu poolt ilmselge menetlusnormi rikkumine, millega kohus on ületanud talle antud kaalutlusõigust.
67.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja need väited põhjendatud. Iseenesest on õiged hageja viited kohtu ja poolte avaldustele ringkonnakohtu 12.09.2016 istungil (I kd, tl 172 pöördel). Samas on TsMS § 163 lg 2 kohaldamine kohtu diskretsiooniotsustus, millesse kõrgema astme kohus üldjuhul sekkuda ei saa. Kolleegiumi hinnangul ei ole ka praegusel juhul alust maakohtu vaidlusalusesse kaalutlusotsusse sekkuda. Lisaks nähtub hageja hilisematest avaldustest, et ta hageja ei ole enam nõus 12.09.2016 istungil kohtu pakutud tingimustel kompromissi sõlmima. Eelkõige võib seda järeldada maakohtu 16.02.2018 otsuse (mis langeb kokku kõnealuse kompromissettepanekuga) vaidlustamisest. Hageja ei ole vaidlustanud otsust ainult menetluskulude väidetavalt ebaõige jaotuse tõttu. Kostjad seevastu ei ole maakohtu otsuse peale seaduses sätestatud tähtaja jooksul apellatsioonkaebust esitanud ning on seega eeldatavalt maakohtu otsusega esialgu nõustunud. Kostjad on asjas esitanud üksnes vastuapellatsioonkaebuse.
68.TsMS § 442 lg 5 esimese lause järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga veel lahendamata taotlused. Kostjad on esitanud taotluse ringkonnakohtu 13.06.2018 istungi protokolli parandamiseks. Kohus allkirjastas protokolli 18.06.2018. Kostjate taotluse kohaselt on protokollis jäänud XX lõppsõnas (protokolli lk 3 viimane
15(16)
Tsiviilasi nr: 2-15-12881 sõnavõtt) märkimata tema poolt rõhutatud viide, et kui sõiduõppija on noorem kui 18aastane, võib juhendajaks olla üksnes tema seaduslik esindaja (LS § 109 lg 5), mis välistab ka KK juhendajaks olemise XX pojale. KK-l lasub vastutus sõiduki eest. Hageja vaidleb 21.06.2018 esitatud seisukohas kostjate protokolli parandamise taotlusele vastu.
69.Kolleegium leiab, et kostjate taotlus protokolli parandamiseks tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul kajastab protokoll istungi olulist käiku ja muud asja lahendamise ning võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist (TsMS § 51 lg 1). Kostjad ei ole menetluses, sh 13.06.2018 istungil, tuginenud väitele, et liiklusõnnetus oleks toimunud õppesõidu ajal või et X oli sõiduõppija. Selliseid asjaolusid ei nähtu ka asjas esitatud ja kogutud tõenditest. Vastavalt TsMS § 53 lg 4 teisele lausele lisatakse vastuväited, millega kohus ei nõustu, protokollile. Menetluskulude jaotus
70.Nagu eelnevalt märgitud, ei anna apellatsioonkaebuse väited alust muuta menetluskulude joatust maakohtu menetluses. Kuna hagi kuulub osaliselt rahuldamisele ning apellatsioonkabust ega vastuapellatsioonkaebust ei rahuldata, jätab ringkonnakohus ka apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda.
71.Eelmärgitut arvestades puudub vajadus hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks.
72.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
(allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv
(allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal
16(16)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.