2-17-18805 MSM OÜ avaldus Osaühingu Artesio pankroti väljakuulutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 08.03.2018 määrus menetluse lõpetamise ja ajutise pankrotihalduri määramata jätmise kohta
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
MSM OÜ määruskaebus
Menetlusosalised, nende esindajad
Avaldaja MSM OÜ (registrikood 11372058), lepinguline esindaja Kuldar Kirt Puudutatud isik Osaühing Artesio (registrikood 10977109), lepinguline esindaja Marge Juur
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 08.03.2018 määrus jätta muutmata.
2.Jätta MSM OÜ määruskaebus rahuldamata.
3.Määruskaebuse menetlemisega seoses tekkinud menetluskulud jätta määruskaebuse esitaja kanda.
4.Rahuldada osaliselt osaühingu Artesio avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks ja väljamõistmiseks.
Määrata kindlaks ning mõista MSM OÜ-lt Osaühingu Artesio kasuks välja menetluskulu (s.o õigusabikulu) 600 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb MSM OÜ-l tasuda käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni selle täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord PankrS § 5 lg 2 ja § 15 lg 5 kohaselt ei saa ajutise halduri nimetamata jätmise määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale edasi kaevata. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot (tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS § 178 lg 2). Selgitused
Vastavalt TsMS § 187 lg-le 6 juhul, kui määruskaebuse esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja menetluse käik
1.MSM OÜ (avaldaja, võlausaldaja) esitas 15.12.2017 avalduse Osaühingu Artesio (puudutatud isik, võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks.
2.Avalduse kohaselt sõlmisid võlgnik ja võlausaldaja 30.07.2015 töövõtulepingu nr 150713 (leping) Viimsi vallas, Laiamäe teel võlgnikule kuuluvatel kinnistutel vee, kanalisatsiooni, gaasi- ja sadeveetorustike ehituseks ning side, elektri, tänavavalgustuse, kraavide ja tee ehituseks. Võlausaldaja esitas tööde eest võlgnikule arved nr 201537 ja nr 201564, millel on garantiiaegne tagatis vastavalt 5784 eurot ja 3492 eurot. Lepingu p 12.4 järgi on garantiiperioodi kohustuste tagamiseks töövõtja kohustatud esitama tellijale enne tööde lõplikku üleandmise-vastuvõtmise akti koostamist tellija aktsepteeritud finantsasutuse garantiikirja, mis vastab 10% tööde maksumusest. Nõuetekohase garantiikirja esitamine on eelduseks töövõtjale viimase arve tasumiseks. Eelnimetatud kohustuse mittenõuetekohasel täitmisel jääb garantii summa kuni garantiidokumentide nõuetekohase esitamiseni või kuni garantiiperioodi lõpuni tellija deposiiti. Tellija võib nimetatud summat kasutada garantiiperioodi tööde tegemiseks, kui töövõtja keeldub nende teostamisest või ei tee neid vastavalt lepingus kokkulepitule. Deponeeritud summalt intressi ega viivist ei arvestata. Võlausaldaja esitas garantiikirja 02.02.2017. Vastavalt lepingu p-le 4.1 pidi võlausaldaja garantiiaegse tagatise tasumine toimuma 21 päeva jooksul garantiikirja saamisest.
3.Võlausaldaja nõue on selge. 04.12.2017 tasus võlgnik 5000 eurot, seega on põhivõla suurus 4276 eurot, millele lisanduvad viivised. Võlgnik ei ole garantiiraha tagastanud. Võlgnik avaldas 21.11.2017 e-kirjas, et tal on kohustusi vähemalt 450 000 eurot, mistõttu ei saa olla vaidlust selles, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu. Vaidlust ei saa olla selles, et võlausaldaja nõue on muutunud sissenõutavaks ning võlgnik on garantiiraha tagastamise kohustust rikkunud. Kuna võlgnik ei tagastanud garantiiraha ka 30 päeva jooksul pärast garantiikirja esitamist 02.02.2017, siis esitas võlausaldaja võlgnikule 09.11.2017 pankrotihoiatuse, mille kättesaamist kinnitas võlgniku juhatuse liige elektrooniliselt 20.11.2017. Lepingu p 7.3 järgi on töövõtjal õigus tasumisega viivitamisel tellijalt sisse nõuda viivist 0,1% tasumata summast päevas vastavalt lepingu p-le 4.3 Viivis kokku on 2672,15 eurot.
4.Vastuväiteid ja/või pretensioone teostatud tööde kohta esitatud ei ole. 23.02.2017 vastuvõtuakti kohaselt on võlausaldaja kõik tööd teostanud korrektselt ning vastavalt lepingule. Eeltoodud asjaolu tõendab ka võlgniku käitumine ja tegevus, kus võlgnik on osaliselt tasunud võlausaldajale tehtud tööde eest. Võlausaldaja ülesandeks ei olnud võlgnikule esitatud ettekirjutuses nimetatud tööd. Võlgniku püsivat maksejõuetust ei välista võlgniku paljasõnalised väited ja hinnangud oma vara väärtuse kohta. Võlgniku majandusliku olukorra kindlaks tegemiseks tuleb määrata ajutine pankrotihaldur.
5.Võlgniku vastuväidete kohaselt sätestab poolte vahel sõlmitud lepingu p 4.1. muuhulgas, et tasumine tööde eest toimub, kui töövõtja on vastava töö osa üle andnud ja tellija on kohaselt tehtud töö osa vastu võtnud. Võlgnik ei ole tellijana tööde üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastanud, sest tööd olid puudustega ja tuli parandada. Üheks lepinguliseks tööks oli tee ehitus. Tee puudustega ja ebakvaliteetse
ehitamise tõttu tegi Viimsi Vallavalitsus 01.11.2017 võlgnikule ettekirjutuse nr 1712899/00455, millest nähtub, et Laiamäe tee ehituse lahendus ei vasta projektile, osad tööd on teostamata ning tuvastati rida puudusi. Võlausaldaja ei ole tänaseni puuduseid töödes kõrvaldanud. Seega eeldab võlausaldaja nõude kindlakstegemine asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamidest. Võlgnikul on õigus ja alus raha maksmisest keeldumiseks. Võlausaldaja nõue võlgniku vastu ei ole muutunud sissenõutavaks ning nõue ei ole selge. Võlausaldaja ei ole tõendanud võlgniku maksejõuetust ning võlgnik ei ole maksejõuetu. Võlgnikul ei ole sissenõutavaks muutunud kohustusi, võlgnikul on varasid kokku 917 898,52 eurot ja kohustusi 720 512 eurot. Omakapital on kokku 197 386,52 eurot. Selline olukord ei viita püsivale maksejõuetusele. Võlgniku laenukohustused (nii lühi- kui pikaajalised) ei ole muutunud veel sissenõutavaks. Võlgniku omandis on kinnisasjad, mille bilansiline väärtus on 508 449,05 eurot. Esimese astme kohtu määrus
6.Harju Maakohus jättis 08.03.2018 määrusega võlgnikule ajutise halduri nimetamata ning lõpetas asjas menetluse. Maakohus jättis menetluskulud avaldaja kanda ja mõistis avaldajalt võlgniku kasuks välja menetluskulud 590,40 eurot ning viivise menetluskuludelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates määruse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
7.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt vaidlesid võlausaldaja ja võlgnik selle üle, kas võlgnik on tellijana tööde üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastanud, s.t tööd vastu võtnud; kas võlgnikul on õigus raha maksmisest keelduda, kuna võlausaldaja ei ole puuduseid töödes kõrvaldanud; ning kas võlausaldaja nõue võlgniku vastu on muutunud sissenõutavaks. Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et pankrotiavalduse aluseks peab olema selge nõue. PankrS § 15 lg 3 p 1 on suunatud eelkõige sellele, et ajutise halduri nimetamise ja pankroti väljakuulutamise menetluses ei toimuks sisulise vaidluse lahendamist pankrotiavalduse esitaja ja selle isiku vahel, kelle suhtes taotletakse pankroti väljakuulutamist. Sisulised vaidlused lahendatakse hagimenetluses väljaspool pankrotimenetlust. PankrS § 15 lg 7 alusel, kui kohus ajutist haldurit ei nimeta, siis pankrotiavalduse alusel edasist menetlust ei toimu ja menetlus lõpeb.
8.Kuna võlgnik on nõudele vastu vaielnud, esitanud oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses. Juriidilisest isikust võlgniku puhul hinnatakse nõude tõendatust ja selgust PankrS § 15 lg 3 p-de 1 ja 4 järgi üksnes ajutise halduri määramisel. Võlausaldaja pankrotiavalduse alusel pankrotimenetluse algatamine on võimalik vaid olukorras, kus avalduses toodud nõuete osas puuduvad võlgnikul sisulised vastuväited.
9.Kuigi võlausaldaja nõude suurus võib ületada PankrS § 15 lg 3 p-s 3 märgitud nõude suurust, ei ole ainuüksi ka sellel põhjusel võlgnikule ajutise halduri nimetamine põhjendatud. Kuna võlgnik on võlausaldaja nõudele põhjendatult vastu vaielnud, ei pea kohus vajalikuks kontrollida võlgniku maksejõuetust. Kuna kohus võlgnikule ajutist haldurit ei nimeta, lõpeb pankrotiavalduse menetlus.
10.Avaldaja esitas 19.02.2018, s.o pärast 16.02.2018 toimunud eelistungit, kus kohus teatas asjas määruse teatavaks tegemise aja, oma seisukoha, menetluskulud ja vastuväited võlgniku menetluskuludele ning 6 uut tõendit. Võlausaldaja ei põhistanud mõjuvat põhjust hilinenud avalduste ja taotluste esitamiseks. Võlgnik ei ole andnud nõusolekut tähtaja pikendamiseks (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) 64 lg 1)
ega nõustu avalduste, taotluste ja tõendite hilinenud esitamise ja vastuvõtmisega. TsMS § 331 lg 1 ja § 330 lg 1 alusel jäävad võlausaldaja seisukoht koos esitatud tõenditega tähelepanuta.
11.Menetluskulud kannab PankrS § 15 lg 6 järgi avalduse esitaja. Võlgniku menetluskulude nimekirja järgi on võlgnikule osutatud õigusabi 5,75 tundi, ning võlgniku menetluskuludeks on tasu õigusabi eest 690 eurot (ilma käibemaksuta). Esindaja ühe töötunni hinnaks on 120 eurot.
12.Põhjendatud menetluskuluks on konsultatsiooni ning võlgniku vastuse koostamise aeg kokku 3,5 tundi (konsultatsioon 1 h + vastuse koostamine 2,5 h), võlausaldaja 08.02.2018 menetlusdokumendiga (pikkus ca 0,5 lehekülge), millele oli lisatud 1 tõend, läbitöötamise aeg 0,17 tundi (10 minutit), eelistungi ettevalmistamise aeg 0,5 tundi ja eelistungil osalemise aeg 0,75 tundi, seega kokku 4,92 tundi ning avaldajal tuleb võlgnikule hüvitada menetluskulud 590,40 eurot (4,92 tundi x 120 eurot/tund) ning TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda viivist hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni selle täitmiseni. Määruskaebus
13.Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja teha asjas uue määruse, millega määrata ajutine pankrotihaldur ning rahuldada esitatud avaldus. Avaldaja palus jätta menetluskulud võlgniku kanda.
14.Määruskaebuse kohaselt on ekslik maakohtu seisukoht, et vaidlusaluses asjas pooltevaheliste õigussuhete hindamiseks vajalike faktiliste asjaolude tuvastamine ja tõendite hindamine ületaks piirid, milles pooltevahelisi vaidlussuhteid on võimalik hinnata pankrotiavalduse menetlemisel. Avaldaja nõue on selge, tõendatud ning muutunud sissenõutavaks. Väidetavad puudused töödes ei ole tõendatud ning isegi, kui need oleksid, siis oleks puudutatud isikul võimalik puuduste kõrvaldamata jätmisel realiseerida garantiikiri. Tehtud tööde garantiiperiood lõppes 01.02.2018, mistõttu ei ole enam võimalik avaldaja vastu nõudeid esitada. Puudutatud isik ei ole alates tööde lõpetamisest 31.05.2016 ja tööde vastuvõtmisest 23.02.2017 tööde või esitatud arvete kohta ühtegi pretensiooni esitanud. Puudutatud isik tunnistas oma kohustust ja tasus 5000 eurot 04.12.2017.
15.Maakohus jättis arvestamata ja kontrollimata võlausaldaja esitatud täiendavad seisukohad koos uute tõenditega, mille kohaselt on võlgnikul seisuga 16.02.2018 jäänud alles kaks kinnisasja, mille väärtus on sisuliselt olematu. Võlgnik on maksejõuetu. Ajutise pankrotihalduri määramiseks on alus juba ainuüksi seetõttu, et võlgniku vara on vähem kui kahe nädalaga vähenenud ca pool miljonit eurot. Kuna võlgnik tegeleb kolmandale isikule võõrandatud kinnisasjade müügiga edasi, siis on põhjendatud asuda seisukohale, et võlgnik peidab oma vara. Seetõttu on täidetud PankS § 10 lg 2 p-s 3 märgitud maksejõuetuse põhistamise eeldus. Kinnisasjade võõrandamisel tegi võlgnik tehingu oma lähikondlasega, mistõttu võivad esineda alused nimetatud tehingu tagasi võitmiseks.
16.Maakohus leidis ekslikult, et võlgniku menetluskulud olid põhjendatud. Menetluskulude hindamisel tuleb lähtuda senisest Riigikohtu praktikast, mille kohaselt kulub 1 leheküljelise menetlusdokumendi koostamisele aega 40 minutit kuni 1 tund. Seda koos kliendi kohtumistega, dokumentidega tutvumisega, analüüsimisega, seisukoha kujundamisega jne. Kuna vastuväited pankrotiavaldusele on sisult 3 lehekülge ning väited on üldsõnalised, siis oleks vastuväidete koostamise põhjendatud ajakulu kuni 2 tundi. Seda koos pankrotiavaldusega tutvumisega jms. Kuna võlgniku esindaja ei ole vandeadvokaat, siis on võlgniku lepingulise esindaja tunnitasu määr
ebamõistlikult kõrge, mistõttu tuleks seda vähendada mõistliku ja põhjendatud suuruseni. Menetluse edasine käik
17.Võlgnik palus jätta määruskaebuse rahuldamata.
18.Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas vastavalt TsMS § 663 lg-le 5 lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
19.Ringkonnakohus, tutvunud toimiku materjaliga, leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS §-ga 659 ja § 657 lg 1 p-ga 1 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
20.Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega selle kohta, et arvestades võlausaldaja nõude alust ning võlgniku vastuväidete sisu, eeldab võlausaldaja nõude olemasolu kindlakstegemine asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest. Pankrotiavalduse kohaselt oli poolte vahel sõlmitud leping (tl 12-16), mille alusel leiab avaldaja, et tal on õigus nõuda võlgnikult viimasele esitatud arvete tasumist. Võlgnik tugines oma vastuväidetes muuhulgas lepingu p-le 4.1, mille järgi finantseerib tellija (võlgnik) tööde teostamist vastavalt tegelikult teostatud tööde osade kohaselt tingimusel, et töövõtja on vastava töö osa üle andnud ja tellija on kohaselt tehtud töö vastu võtnud. Võlgniku vastuväidete kohaselt teostas avaldaja tööd puudustega, mistõttu ei ole võlgnik töid aktsepteerinud. Avaldaja esitatud 23.02.2017 vastuvõtuakti (tl 62-63) ei ole võlgniku (tellija) esindaja allkirjastanud.
21.Kuna poolte vahel on vaidlus asjaolu üle, kas tööd on korrektselt teostatud ning kas tellija on tööd vastu võtnud, mis on tööde eest tasumise alus, leiab kolleegium, et praegusel juhul on põhjendatud nõude lahendamine hagimenetluses, kus pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõudeid või vastuväiteid põhjendada. Seega ei ole pankrotiavalduse aluseks olev nõue selge PankrS § 15 lg 3 p 1 tähenduses.
22.Kolleegium leiab, et praegusel juhul esineb pankrotiavalduse menetlusse võtmata jätmise alus ka PankrS § 14 lg 1 p 2 järgi, kuna võlausaldaja ei ole pankrotiavalduses põhistanud võlgniku maksejõuetust. Võlausaldaja ei ole põhistanud asjaolu, et võlgnikule kuuluvate kinnisasjade väärtus ei kataks võlausaldaja nõuet või et võlgnik oleks püsivalt maksejõuetu. Võlgnik on tegutsev ettevõte (põhitegevuseks kinnisasjade müük) ning on suure tõenäosusega võimeline oma majandustegevust korraldama selliselt, et tal on võlausaldaja nõude olemasolul võimalik see võlg tasuda. Ainuüksi võlgniku väidetavad täitmata kohustused ei näita veel võlgniku püsivat maksejõuetust (vt nt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-120-02, p 7). Lisaks märgib ringkonnakohus, et ka ajutise halduri määramine on seotud kuludega, mille kandmine kummagi menetlusosalise poolt ei oleks praeguste asjaolude alusel mõistlik kulu.
23.Arvestades eeltoodut, ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks ka asjaolu, et maakohus ei ole andnud hinnangut võlausaldaja esitatud lisatõenditele. Esitatud tõendid näitavad, et võlgniku omandis on kinnisasjad, kuid ei tõenda võlgniku vara väärtust ning seeläbi ei ole võimalik tõendada võlgniku püsivat maksejõuetust. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
24.Kuna maakohtu määrus jääb muutmata, puudub alus muuta ka maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Seega jäävad maakohtu menetluskulud võlausaldaja kanda. Maakohus määras kindlaks menetluskulude rahalise suuruse, vähendades võlausaldaja
lepingulise esindaja tasu mõistlikus määras. Menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Praegusel juhul ei ole ringkonnakohtu hinnangul maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel diskretsiooni ületanud, mistõttu jääb maakohtu määratud võlgniku menetluskulude suurus muutmata.
25.TsMS § 171 lg 1 alusel jätab ringkonnakohus määruskaebusega seotud menetluskulud määruskaebuse esitaja kanda, kuna määruskaebus jäeti rahuldamata. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude jaotuse alusel menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Võlgniku menetluskulude nimekirja kohaselt on võlgniku lepingulise esindaja kulu ringkonnakohtu menetluses olnud 720 eurot (6 tundi õigusabi, tunnihinnaga 120 eurot). Nimekirja kohaselt kulus võlgniku lepingulisel esindajal maakohtu määruse läbitöötamiseks 1,5 tundi, määruskaebuse läbitöötamiseks, kompromissi aruteluks ning õigusliku seisukoha kujundamiseks 2 tundi, määruskaebusele vastuse koostamisele 2,5 tundi.
26.Avaldaja leidis, et võlgniku menetluskulud ei olnud vajalikud ega põhjendatud.
27.Ringkonnakohus on seisukohal, et võlgniku menetluskulude avaldus tuleb rahuldada osaliselt. Arvestades tsiviilasja mahtu, keerukust ning võlgniku vastuse sisu, leiab kolleegium, et õigusabi osutamine 6 tundi on mõnevõrra ülepaisutatud aeg. Maakohtu määrusega tutvumisele ei saanud kogemustega esindajal kuluda enam kui 0,5 tundi, mistõttu tuleb selles osas kulu vähendada. Määruskaebuse läbitöötamisele, õigusliku seisukoha kujundamisele ja kaebusele vastuse koostamise aeg kokku 4,5 tundi on olnud võlgniku esindaja toiminguid arvestades põhjendatud ja mõistlik aeg. Seega on kokku põhjendatud õigusabile kulunud aeg 5 tundi. Võlgniku esindaja tunnitasu 120 eurot (ilma käibemaksuta), võib arvestades esindaja kvalifikatsiooni ja osutatud õigusabitoiminguid, pidada mõistlikuks tasuks, mis ei ole üleliia kõrge. Seega tuleb menetluskulu 600 eurot (5x120) avaldajalt võlgniku kasuks välja mõista. Vastavalt võlgniku taotletule tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel määruses märkida, et menetluskuludelt tuleb tasuda lahendi jõustumisest alates kuni selle täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.