Pankrotiõigus › Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

avaldus

menetluskulude

määruskaebuse Tallinna 15 päeva jooksul alates

Võlausaldaja avaldus MSM OÜ esitas 15.12.2017 Harju Maakohtule avalduse Osaühingu Artesio pankroti väljakuulutamiseks. Pankrotiavalduse kohaselt on võlgniku ja võlausaldaja vahel 30.07.2015 sõlmitud töövõtuleping nr 150713, mille esemeks on Viimsi vallas, Laiamäe teel võlgnikule kuuluvatel kinnistutel vee, kanalisatsiooni, gaasi- ja sadeveetorustike ehitus ning side, elektri, tänavavalgustuse, kraavide ja tee ehitus. Võlausaldaja on esitanud arved nr 201537 ja nr 201564. Esitatud arvetel on garantiiaegne tagatis arvel nr 201537 5 784 eurot ja arvel nr 201564 3 492 eurot. Kokku on garantiiaegne tagatis 9 276 eurot. Vastavalt lepingu punktile 12.4 garantiiperioodi kohustuste tagamiseks on töövõtja kohustatud esitama tellijale enne tööde lõplikku üleandmisevastuvõtmise akti koostamist tellija poolt aktsepteeritud finantsasutuse garantiikirja, mis vastab 10 % tööde maksumusest. Nõuetekohase garantiikirja esitamine on eelduseks tellija poolt töövõtjale viimase arve tasumiseks. Eelnimetatud kohustuse mittenõuetekohasel täitmisel jääb garantii summa kuni garantiidokumentide nõuetekohase esitamiseni või kuni garantiiperioodi lõpuni tellija deposiiti. Tellija võib nimetatud summat kasutada garantiiperioodi tööde tegemiseks, kui töövõtja keeldub nende teostamisest või ei teosta neid vastavalt käesolevas lepingus kokkulepitule. Deponeeritud summalt intressi ega viivist ei arvestata. Võlausaldaja esitas garantiikirja 02.02.2017. Vastavalt lepingu punktile 4.1 pidi võlausaldaja garantiiaegse tagatise tasumine võlgniku poolt toimuma 21 päeva jooksul garantiikirja saamisest. Võlgnik seda teinud ei ole. Seda vaatamata sellele, et võlausaldaja on saatnud korduvaid meeldetuletusi võlgnikule. 09.11.2017 esitas võlausaldaja võlgnikule pankrotihoiatuse (tl 19, pöördel), mille kätte saamist on võlgnik kinnitanud hiljemalt 20.11.2017 (tl 21, pöördel). 21.11.2017 on võlgnik saatnud võlausaldajale e-kirja, milles on avaldanud, et võlgnikul on täiendavalt veel kohustusi vähemalt summas 450 000 eurot, mistõttu ei saa võlausaldaja hinnangul olla vaidlust selles, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu. 04.12.2017 on võlgnik tasunud võlgnevusest 5 000 eurot, mistõttu on käesoleva avalduse esitamise hetke seisuga põhivõlg 4 276 eurot, millele lisanduvad viivised. Võlgnik ei ole käesoleva ajani garantiiraha tagastanud. Käesoleval juhul ei saa olla poolte vahel vaidlust selles, et võlausaldaja nõue on muutunud sissenõutavaks ning võlgnik on oma garantiiraha tagastamise kohustust rikkunud. Kuna võlgnik ei tagastanud garantiiraha ka 30 päeva jooksul peale võlausaldaja

poolt garantiikirja esitamist 02.02.2017, siis esitas võlausaldaja võlgnikule 09.11.2017 pankrotihoiatuse, mis toimetati võlgnikule kätte 09.11.2017. Samuti on võlgniku juhatuse liige kinnitanud pankrotihoiatuse kätte saamist elektrooniliselt 20.11.2017. Lepingu punktis 7.3 on sätestatud, et töövõtjal on õigus tasumisega viivitamisel tellijalt sisse nõuda viivist vastavalt lepingu punktile 4.3. Lepingu punktis 4.3 on sätestatud, et tööde eest tasumisega viivitamisel tasub Tellija lisaks tasumisele kuuluvale summale viivist 0,1 % tasumata summast päevas. Viivis kokku on 2 672,15 eurot. Võlausaldaja palus: − rahuldada pankrotiavaldus ning kuulutada välja osaühingu Artesio pankrot; − menetluskulud jätta võlgniku kanda. 08.02.2018 esitas võlausaldaja kohtule täiendavad seisukohad. Põhjendamatu on võlausaldaja väide, et nõue ei ole selge. Võlausaldaja ei ole enne pankrotiavalduse esitamist esitanud võlgnikule mistahes vastuväiteid ja/või pretensioone teostatud tööde kohta, mistõttu on alusetu võlgniku paljasõnaline väide, et nõue ei ole selge. Ebaõige on võlgniku väide, et võlgnik ei ole töid vastu võtnud. 23.02.2017 vastuvõtuakti kohaselt on võlausaldaja kõik tööd teostanud korrektselt ning vastavalt lepingule. Eeltoodud asjaolu tõendab ka võlgniku käitumine ja tegevus, kus võlgnik on tasunud võlausaldajale tehtud tööde eest, va nõude aluseks oleva summa 4 276 eurot, millele lisanduvad viivised. Võlausaldaja ülesandeks ei olnud võlgniku poolt ettekirjutuses nimetatud tööd. Võlgnik on püsivalt maksejõuetu. Nimetatu osas jääb võlausaldaja pankrotiavalduses esitatud seisukohtadele. Võlgniku püsivat maksejõuetust ei välista võlgniku paljasõnalised väited ja hinnangud oma vara väärtuse kohta, mis ei ole võlausaldaja hinnangul adekvaatsed. Juba ainuüksi seetõttu tuleks võlgniku majandusliku olukorra kindlaks tegemiseks määrata ajutine pankrotihaldur. Võlgniku vastuväited Võlgnik esitas vastuväited pankrotiavaldusele 31.01.2018. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et pooled sõlmisid 30.07.2015 töövõtulepingu nr 150713, mille esemeks oli Viimsi vallas Laiamäe teel Võlgnikule kuuluvatel kinnistutel vee-, kanalisatsiooni, gaasi- ja sadeveetorustike ehitus ning side, elektri, tänavavalgustuse, kraavide ja tee ehitus. Võlausaldaja tugineb nõude alusena lepingu punktidele 4.1. ja 12.4., kuid ta on neid avalduses tsiteerinud poolikuna. Nimelt sätestab lepingu punkt 4.1., et „Tellija finantseerib Tööde teostamist vastavalt Tellija tellimusel tegelikult teostatud Tööde osade kohaselt tingimusel, et Töövõtja on vastava Töö osa üle andnud ja Tellija on kohaselt tehtud Töö osa vastu võtnud. Tasumine toimub vastavalt käesoleva lepingu lisas 3 toodud „Tööde täitmise ja maksegraafikule“, Töövõtja esitatud ja Poolte

poolt allkirjastatud vastavasisulise akti alusel kahekümne ühe (21) päeva jooksul arve saamisest arvates. Tööde üleandmise-vastuvõtmise akti aktsepteerimine tellija poolt ei võta tellijalt õigust tugineda pärast seda ilmnevatele Tööde puudustele ning nõuda nende kõrvaldamist Töövõtja poolt.“ Ka VÕS § 637 lg 3 järgi muutub töövõtja tasunõue muutub sissenõutavaks töö valmimisest. Lepingu punkt 4.2. sätestab: „Kui Tellija põhjendatult ei aktsepteeri Tööde üleandmisevastuvõtmise akti, siis on tal õigus omal äranägemisel kas kogu või osa selliste Tööde eest tasumisest keelduda kuni selliste Tööde kohase teostamise järel uue Tööde üleandmisevastuvõtmise akti aktsepteerimiseni või Tööde vastuvõtmiseni. Sellist tasumisest keeldumist ei loeta Tellija viivituseks.“. Lepingu punkti

olemasolu üle ei kuulu lahendamisele pankrotimenetluses. Seega puudub kohtul kohustus hinnata asjas tõendeid sarnaselt nõude sisulise lahendamisega hagimenetluses. Hagimenetluses tuleb protsessi kaasata ka omanikujärelevalve ja eksperdid. Kuna võlausaldaja nõue ei ole selge, siis tuleb võlausaldaja pankrotiavalduse alusel jätta pankrotiavaldus rahuldamata, sh ajutine haldur nimetamata. Võlausaldaja ei ole tõendanud võlgniku maksejõuetust ja võlgnik ei ole maksejõuetu. Võlausaldaja väideteks võlgniku maksejõuetuse (pankroti) olukorra kohta on asjaolud, et võlgnik ei ole maksnud võlausaldajale sissenõutavaks muutunud 4 276 eurot ning et võlgnik on tunnistanud täiendavaid kohustusi summas vähemalt 450 000 eurot, mis kinnitab võlgniku püsivat maksejõuetust. Kumbki võlausaldaja (subjektiivsetest) väidetest ei vasta tõele ja need on alusetud. Võlausaldaja nõue võlgniku vastu ei ole muutunud sissenõutavaks, samuti ei ole võlgnikul sissenõutavaks muutunud kohustusi (võlga) vähemalt summas 450 000 eurot. Seda ei kinnita ka avalduse lisa 7, võlgnik ei ole võlausaldajale väitnud, et ta ei suuda kohustusi täita ja et tal oleks püsiv maksejõuetus. Jääb arusaamatuks, kuidas võlausaldaja sellisele järeldusele jõudis. Samuti on võlgnikul piisavalt vara, et oma kohustusi täita (st kohtusi, millel on õiguslik alus ja mis on muutunud sissenõutavaks). Võlausaldaja ei ole lisanud avaldusele avalikult kättesaadavad võlgniku aastaaruandeid, registrites nähtuvaid andmeid vara kohta ega analüüsinud võlgniku tegelikku majanduslikku olukorda, põhistamata nende muude asjaoludega võlgniku püsivat maksejõuetust. Maksejõuetuse põhitunnus on, et võlgnik ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ning see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Juriidilisest isikust võlgnik on maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Ettevõtte maksevõime näitaja seotud omakapitaliga. Omakapital (netovara) näitabki varade ja kohustuste vahet (varad kohustused = omakapital). Võlgniku kohta ei saa kuidagi väita, et ta oleks maksejõuetu, sh püsivalt. Võlgnikul on varasid kokku 917 898,52 eurot ja kohustusi 720 512 eurot. Omakapital kokku 197 386,52 eurot. Selline olukord ei viita kindlasti püsivale maksejõuetusele. Võlgniku laenukohustused (nii lühi- kui pikaajalised) ei ole muutunud veel sissenõutavaks. Võlgniku omandis on kinnistusregistri järgi järgmised kinnisasjad (tl 51): - Rahu tn 42a, Narva, Ida-Viru maakond, pindala 4 919 m 2 (üldkasutatav maa, hoonestusõigus); - Laiamäe tee, Laiaküla, Viimsi vald, Harju maakond, 2 400 m 2 (transpordimaa); - Laiamäe tee 6, Laiaküla, Viimsi vald, Harju maakond, 3 845 m 2 (elamumaamaa); - Laiamäe tee 8, Laiaküla, Viimsi vald, Harju maakond, 3 845 m 2 (elamumaamaa);

- Laiamäe tee 10, Laiaküla, Viimsi vald, Harju maakond, 3 845 m 2 (elamumaamaa). Kinnistute bilansiline väärtus on 508 449,05 eurot. Tegemist ei ole väheväärtuslike kinnistutega. Laiamäe tee 6-10 kinnistud on ridaelamukrundid, mis on plaanis müüa (võlgniku põhitegevuseks on kinnisvaraarendus ja ost-müük). Neid kinnistuid pakub võlgnik müügiks hinnaga 180 000 eurot / üks ridaelamukrunt. Selle kinnituseks lisan ühe Laiaküla elamukinnistu müügikuulutuse portaalist city.24 (tl 51, pöördel), samuti on need nähtavad võlgniku kodulehel www.spirit.ee. Võlausaldaja väidetav nõudesumma 4 276 eurot on ka piisavalt väike, et selle tõttu võlgniku pankrot välja kuulutada. Kui võlanõue saab hagimenetluses selgeks vaieldud, kus võlgnik ei välista ka kompromissi, ja jõustunud kohtulahend peaks kohustama võlgnikku maksma võlausaldajale 4 276 eurot, siis on võlgnik tulenevalt oma varalisest olukorrast võimeline selle ka tasuma. Võlgnik palus: − jätta rahuldamata MSM OÜ avaldus Osaühingu Artesio pankroti väljakuulutamiseks ja mitte kuulutada pankrotti välja; − jätta menetluskulud MSM OÜ kanda, sealjuures välja mõista MSM OÜ-lt Osaühingu Artesio menetluskulud. Kohtumääruse põhjendused 16.02.2018 toimunud eelistungil jäi võlausaldaja pankrotiavalduse juurde. Võlgnik vaidles pankrotiavaldusele vastu. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 329 lg 2 esimese lause kohaselt kui kohus korraldab eelmenetluses korraldava kohtuistungi, peab menetlusosaline esitama oma avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited selliselt, et need saaks teistele menetlusosalistele edastada vähemalt seitse päeva enne eelistungit. Käesolevas tsiviilasjas toimus eelistung 16.02.2018, kus kohus määras, et kohtumäärus tehakse 08.03.2018 teatavaks avalikus e-toimikus. Võlausaldaja esitas 19.02.2018 kohtule võlausaldaja seisukoha, menetluskulud ja vastuväited võlgniku menetluskuludele. Koos antud dokumendiga esitati 6 uut tõendit. Võlgnik märkis, et antud asjas oli kohtuistung juba peetud ja kohus läks tegema lahendit. Võlausaldaja ei ole põhistanud mõjuvat põhjust ega hilinenud avalduste ja taotluste esitamist. Need uued asjaolud ei saanud talle teatavaks saada kohtuistungil 16.02.2018, nagu võlausaldaja väidab, sest tema esitatud menetlusdokumendi punktist 1.1 nähtub kinnistusraamatu kanne juba 02.02.2018. See oli võlausaldaja tegemata töö, mitte võlgniku põhjustatud olukord. Kohtuistugi protokollist ei nähtu

samuti, et kohus oleks andnud võlausaldajale täiendava tähtaja menetlusdokumentide esitamiseks. Asjasse puutumatu on esitatud müügikuulutus võlgniku kodulehelt, sest võlgnik ise oli juba esitanud city24 müügikuulutuse ja kui antud kinnistu on müüdud, ei oma selline aegunud kuulutus ammugi tähtsust. Alusetu ja tõendamata on ka võlausaldaja väide, et võlgnik on teinud tehingu oma lähikondlasega. Võlgnik ei ole andnud ega anna nõusolekut tähtaja pikendamiseks (TsMS 64 lg 1) ega nõustu avalduste, taotluste ja tõendite hilinenud esitamise ja vastuvõtmisega. Reeglina antakse ka teisele menetlusosalisele võimalus esitada oma seisukohad uute väidete ja tõendite kohta. Kui võtta võlausaldaja esitatud 19.02.2018 menetlusdokumenti asjas arvesse, siis on kohus rikkunud eeltoodud menetlusnorme. TsMS § 331 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või käesoleva seadustiku §-s 329 või 330 sätestatut rikkudes esitab avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Kohus märgib, et avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited, mille kohta ei ole vastaspoolel esitatuga tutvumata tõenäoliselt võimalik seisukohta võtta, tuleb TsMS § 330 lg 1 kohaselt esitada enne eelmenetluse lõppu, et vastaspoolel oleks võimalik esitatuga vajalikul määral tutvuda ja kujundada oma arvamus. Käesoleva tsiviilasja sisuline arutamine on lõppenud, kuna kohus määras lõpplahendi tegemise aja. Samuti ei ole kohus menetlusosalistele määranud täiendavaid tähtaegu seisukohtade esitamiseks (va menetluskulude osas). Võlausaldaja ei ole selgitanud, millisel mõjuval põhjusel esitas võlausaldaja oma täiendavad seisukohad koos uute tõenditega peale eelistungi toimumist. Seega jätab kohus 19.02.2018 esitatud võlausaldaja seisukoha pankrotiavalduse osas koos esitatud tõenditega tähelepanuta. Võlausaldaja pankrotiavalduse kohaselt: • sõlmiti 30.07.2015 võlgniku ja võlausaldaja vahel töövõtuleping nr 150713 (edaspidi leping), mille esemeks oli Viimsi vallas, Laiamäe teel võlgnikule kuuluvatel kinnistutel vee-, kanalisatsiooni, gaasi- ja sadeveetorustike ehitus ning side, elektri, tänavavalgustuse, kraavide ja tee ehitus (tl 12, 17, pöördel). • võlausaldaja esitas võlgnikule arved nr 201537 (tl 5-6) ja nr 201564 (tl 7-8). • Arvel nr 201537 oli garantiiaegne tagatis 5 784 eurot ja arvel nr 201564 3 492 eurot, kokku 9 276 eurot. • Võlausaldaja esitas garantiikirja 02.02.2017 (lepingu p 12.4.) (tl 9). • Garantiiaegse tagatise tasumine võlgniku poolt pidi toimuma 21 päeva jooksul garantiikirja saamisest (lepingu p 4.1.). • 21.11.2017 saatis võlgnik võlausaldajale e-kirja, milles on avaldanud, et võlgnikul on täiendavalt veel kohustusi vähemalt

• • •

summas 450 000 eurot, mistõttu ei saa võlausaldaja hinnangul olla vaidlust selles, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu (tl 22). 04.12.2017 tasus võlgnik võlgnevusest 5 000 eurot, mistõttu on pankrotiavalduse esitamise hetke seisuga põhivõlg 4 276 eurot, millele lisanduvad viivised. Võlgnik ei ole käesoleva ajani garantiiraha tagastanud. Täiendavalt on võlausaldaja esitanud tööde osas 23.02.2017 vastuvõtuakti (tl 62), mille kohaselt on võlausaldaja kõik tööd teostanud korrektselt ning vastavalt lepingule.

16.02.2018 eelistungil on võlausaldaja märkinud, et ühtegi ridaelamukinnistut võlgnikul ei ole. Võlgnikul on alles jäänud kaks kinnistut: Narva hoomamata hoonestusõigus ja transpordimaa, mõlema väärtus on ka sisuliselt olematu. Võlgnik esitas järgmised vastuväited võlausaldaja pankrotiavaldusele: • Võlgnik ei ole tellijana tööde üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastanud, sest tööd olid puudustega ja tuli parandada. Võlgnik ei ole töid vastu võtnud ega aktsepteerinud. • Võlausaldaja ei ole lisanud avaldusele tööde üleandmise-vastuvõtmise akti, millel oleks võlgniku/tellija allkiri. • Võlausaldaja ei ole tänaseni puuduseid töödes kõrvaldanud. Üheks lepinguliseks tööks oli ka tee ehitus. Tee puudustega ja ebakvaliteetse ehitamise tõttu tehti võlgnikule Viimsi Vallavalitsuse poolt 01.11.2017 ettekirjutus nr 1712899/00455 (tl 52-53). • Seega on võlgnikul õigus ja alus raha maksmisest keeldumiseks. Samuti ei loeta sellist olukorda võlgniku viivituseks (lepingu p 4.2.), mistõttu ei saa võlausaldaja nõuda ka viivist ning võlgnik vaidleb täies ulatuses vastu võlausaldaja põhinõudele ja kõrvalnõuetele (viivis) koos selle arvestusega. • Võlausaldaja nõue võlgniku vastu ei ole muutunud sissenõutavaks. • Lisaks ei ole võlgnik maksejõuetu. Võlgnikul ei ole sissenõutavaks muutunud kohustusi (võlga) vähemalt summas 450 000 eurot. Seda ei kinnita ka võlausaldaja esitatud lisa. Võlgnik ei ole võlausaldajale väitnud, et ta ei suuda kohustusi täita ja et tal oleks püsiv maksejõuetus. • Võlgnikul on varasid kokku 917 898,52 eurot ja kohustusi 720 512,00 eurot (tl 49, pöördel). Omakapital on kokku 197 386,52 eurot. Võlgniku laenukohustused (nii lühikui pikaajalised) ei ole muutunud veel sissenõutavaks. 16.02.2018 eelistungil on võlgnik täiendavalt märkinud, et akt ei ole allkirjastatud tellija poolt, mida nõuab leping. Inseneril olid piiratud volitused ning akt ei näita seda, et tööd teostati korrektselt. Seal on puudused välja toodud. Järelevalve esitas pretensioone. Akt on koostatud töövõtja enda poolt märkimisväärselt hiljem. Võlgniku tegevusalaks on vara müük. Ei ole ebatavaline, et elamukinnistud, mis on pikka aega olnud müügis, ka lõpuks müüakse. Võlg on märkimisväärselt väike, võlgniku vara kindlasti ületab kohustuse mahu kinnistute müügi järel. Võlausaldaja ja võlgnik vaidlevad selle üle: • kas võlgnik on tellijana tööde üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastanud, st tööd vastu võtnud; • kas võlgnikul on õigus raha maksmisest keelduda, kuna võlausaldaja ei ole puuduseid töödes kõrvaldanud ning • kas võlausaldaja nõue võlgniku vastu on muutunud sissenõutavaks.

Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et pankrotiavalduse aluseks peab olema selge nõue. Nii on PankrS § 15 lg 3 p 1 suunatud eelkõige sellele, et ajutise halduri nimetamise ja pankroti väljakuulutamise menetluses ei toimuks sisulise vaidluse lahendamist pankrotiavalduse esitaja ja selle isiku vahel, kelle suhtes taotletakse pankroti väljakuulutamist. Sisulised vaidlused lahendatakse hagimenetluses väljaspool pankrotimenetlust. PankrS § 15 lg 3 p 1 kohaselt jätab kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. PankrS § 15 lg 7 alusel kui kohus ajutist haldurit ei nimeta, siis pankrotiavalduse alusel edasist menetlust ei toimu ja menetlus lõpeb. Kohus leiab, et vaidlus selle üle, kas ja millises ulatuses on võlausaldajal nõue võlgniku vastu, tuleb lahendada hagimenetluses. Nii on PankrS § 15 lg 3 punkt 1 on suunatud eelkõige sellele, et võlgnikule ajutise halduri nimetamise ja pankroti väljakuulutamise menetluses ei toimuks sisulise vaidluse lahendamist pankrotiavalduse esitaja ja selle isiku vahel, kelle suhtes taotletakse pankroti väljakuulutamist. Sisulised vaidlused lahendatakse hagimenetluses väljaspool pankrotimenetlust. Taoliselt on varemkehtinud PankrS eespoolosundatud sätetega analoogiliste sätete eesmärki tõlgendanud ka Riigikohus oma lahendis 3-2-1-150-04. Riigikohus on 6. märtsi 2002. a otsuses asjas nr 3-2-1-17-02 punktis 10 märkinud, et kuna võlgnik on nõudele vastu vaielnud, esitanud oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses. Lisaks märgib kohus, et juriidilisest isikust võlgniku puhul hinnatakse nõude tõendatust ja selgust PankrS § 15 lg 3 p-ide 1 ja 4 järgi üksnes ajutise halduri määramisel (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-57-14, punkt 17). Kohus on seisukohal, et vaidlusaluses asjas pooltevaheliste õigussuhete hindamiseks vajalike faktiliste asjaolude tuvastamine ja tõendite hindamine ületaks piirid, milles pooltevahelisi vaidlussuhteid on võimalik hinnata pankrotiavalduse menetlemisel. Võlausaldaja pankrotiavalduse alusel pankrotimenetluse algatamine on võimalik vaid olukorras, kus avalduses toodud nõuete osas puuduvad võlgnikul sisulised vastuväited. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et nõude põhjendatuse väljaselgitamine väljub käesoleval juhul ajutise halduri nimetamise eelduseks oleva nõude selguse hindamise raamidest ning tuleb seega lahendada hagimenetluses. Samuti märgib kohus, et kuigi võlausaldaja nõude suurus võib ületada PankrS § 15 lg 3 p-s 3 märgitud nõude suurust,

ei ole ainuüksi ka sellel põhjusel võlgnikule ajutise halduri nimetamine põhjendatud. Kuna võlgnik on võlausaldaja nõudele põhjendatult vastu vaielnud, ei pea kohus vajalikuks kontrollida võlgniku maksejõuetust. PankrS § 22 lg 2 p 2 järgi on võlgniku varalise seisundi ja maksejõulisuse hindamine ajutise halduri ülesanne. Kohus asub seisukohale, et võlgnikule tuleb ajutine pankrotihaldur võlausaldaja avalduse alusel jätta nimetamata. Kuna kohus võlgnikule ajutist haldurit ei nimeta, lõpeb pankrotiavalduse menetlus. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. PankrS § 15 lg 6 alusel tuleb menetluskulud jätta pankrotiavalduse esitaja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Võlgnik esitas menetluskulude nimekirja kohtule 16.02.2018. Võlgniku lepinguline esindaja on sooritanud järgmised õigusabitoimingud: - 23.-24.01.2018 asja materjalidega tutvumine, arutelu võlgnikuga ja õigusliku seisukoha kujundamine- kestus 1,5 tundi; - 30.01.2018 võlgniku vastuväidete koostamine, lisade komplekteerimine ja kohtule esitamine- kestus 2 tundi; - võlausaldaja 08.02.2018 seisukoha läbitöötamine- kestus 0,5 tundi; - ettevalmistus 16.02.2018 toimuvaks kohtuistungiks- kestus 1 tund ja - osalemine 16.02.2018 kohtuistungil- kestus 0,75 tundi. Võlgniku lepinguline esindaja on teinud kokku 5,75 tunni ulatuses tööd, kusjuures ühe tunni hinnaks on 120 eurot. Võlgniku menetluskulud koosnevad õigusabi eest esindajale makstud kuludest summas kokku 690 eurot (ilma käibemaksuta).

Võlausaldaja hinnangul tuleks võlgniku menetluskulude hindamisel lähtuda senisest Riigikohtu praktikast, mille kohaselt kulub 1 leheküljelise menetlusdokumendi koostamisele aega 40 minutit kuni 1 tund. Seda koos kliendi kohtumistega, dokumentidega tutvumisega, analüüsimisega, seisukoha kujundamisega jne. Eeltoodut arvestades ei ole võlgniku menetluskulud vajalikud ega ka põhjendatud. Võlgniku vastuväited pankrotiavaldusele on sisult 3 lehekülge. Kuna nimetatud väited on üldsõnalised, siis oleks võlausaldaja hinnangul põhjendatud ajakulu kuni 2 tundi. Seda koos pankrotiavaldusega tutvumisega jms. Võlausaldaja 08.02.2017 seisukohaga tutvumise ajakulu on põhjendamatult suur. Põhjendatud ajakulu on kuni 10 minutit. 16.02.2017 istungiks valmistumise ajakulu on põhjendamatult suur. Põhjendatud ajakulu on kuni 0,5 tundi. Kuna võlgniku esindaja näol ei ole tegemist vandeadvokaadiga, siis on võlgniku lepingulise esindaja tunnitasu määr ebamõistlikult kõrge, mistõttu tuleks seda võlausaldaja hinnangul vähendada mõistliku ja põhjendatud suuruseni. Kohus peab vajalikuks käsitleda võlgniku lepingulise esindaja 23.24.01.2018 ja 30.01.2018 teostatud õigusabitoiminguid koos, kuna antud toimingud seonduvad vastuväidete esitamisega pankrotiavaldusele. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt esitas võlgnik kohtule 30.01.2018 võlgniku vastuväited võlausaldaja pankrotiavaldusele pikkusega 5 lehekülge (sisuline osa ca 3,5 lehekülge). Kohus leiab, et menetlusdokumendi ettevalmistamine ei sisalda endas ainult menetlusdokumendi faktilist kirjutamist, vaid ka asjaolude ja tõendite analüüsi ning positsiooni väljatöötamist, samuti selle mõju hindamist kogu eesseisva menetluse jaoks ning kliendiga läbi arutamist. Kohtu hinnangul on põhjendatud konsultatsiooni ning võlgniku koostamise ajakulu kokku 3,5 tundi (konsultatsioon 1 h + vastuse koostamine 2,5 h). Kohus nõustub võlausaldaja seisukohaga, mille kohaselt on põhjendatud ja vajalik ajakulu võlgniku poolt võlausaldaja 08.02.2018 menetlusdokumendiga (pikkus ca 0,5 lehekülge), millele oli lisatud 1 tõend, läbitöötamiseks 0,17 tundi (10 minutit). Tsiviilasjas materjalidest nähtuvalt toimus 16.02.2018 eelistung, mis algas kell 10.00 ja lõppes kell 10.44. Istung kestis 0,75 tundi. Kuna võlgniku lepingulise esindaja toimingud, mis toimusid enne eelistungit, on kohtu poolt analüüsitud ja enne eelistungit võlausaldaja uusi seisukohti ei esitanud ning arvestades, et lepinguline esindaja peab olema menetluse käiguga pidevalt kursis, on põhjendatud ja vajalik ajakulu eelistungi ettevalmistamiseks 0,5 tundi ja eelistungil osalemiseks 0,75 tundi. Võttes arvesse võlgniku teostatud õigusabitoiminguid ning menetluse tulemuslikkust on õigusabi kokku 4,92 tunni (1 + 2,5 + 0,17 + 0,5 + 0,75) ulatuses põhjendatud ja vajalik kliendi huvide kaitsel ning kuulub hüvitamisele. Õigusabi osutati tunnihinnaga

eurot (ilma

käibemaksuta). Riigikohus on pidanud mõistlikuks tunnitasu 120 eurot käibemaksuga või -maksuta (vt nt Riigikohtu 1. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13; 2. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-21-93-13; 13. novembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13; 9. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-13). Eelpool nimetatud Riigikohtu lahendid reguleerivad lepingulise esindaja tunnitasumäära. Kohus leiab, et võlgniku esindaja poolt teostatud õigusabitoimingute puhul ei olnud teenuse hind (120 eurot/tund) ülemäära kõrge. MSM OÜ-lt tuleb mõista Osaühingu Artesio kasuks välja menetluskulud summas 590,40 eurot (4,92 tundi x 120 eurot/tund). Osaühingu Artesio menetluskulude kindlaksmääramise rahuldamata summas 99,60 eurot (690 – 590,40).

avaldus

jääb

TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Võlgniku lepinguline esindaja esitas avalduse kooskõlas TsMS § 177 lg 4. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise määruse või selle täiendamise määruse peale esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui kaebuse hind ületab 200 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Geete Lahi Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.