Kaija Kaijanen (eesistuja), liikmed Krista Kirspuu, Kaupo Paal
Määruse tegemise aeg ja koht
18. mai 2018. a, Tallinn
Tsiviilasja number
2-17-18307
Tsiviilasi
OÜ VELUUR avaldus RLE Invest OÜ pankroti väljakuulutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 23. märtsi 2018. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
RLE Invest OÜ määruskaebus
Menetlusosaline esindajad
ja
tema Avaldaja OÜ VELUUR (registrikood 11327075); lepinguline esindaja vandeadvokaat Rait Kaarma Puudutatud isik (määruskaebuse esitaja) RLE Invest OÜ (registrikood 11549278); lepinguline esindaja vandeadvokaat Erik Lepikson (isikukood 38402170400)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 23. märtsi 2018. a määrus osas, millega menetluskulud jäeti menetlusosaliste endi kanda (määruse resolutsiooni punkt nr 2) ning teha vastavas osas uus määrus, millega jätta menetluskulud avaldaja OÜ VELUUR kanda.
2.Saata tsiviilasi menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks tagasi samale maakohtule.
Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta avaldaja, OÜ VELUUR kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale ei saa Riigikohtule määruskaebust esitada. Avaldus
1.OÜ VELUUR (avaldaja/võlausaldaja) esitas kohtule 6.12.2017 avalduse RLE Invest OÜ (puudutatud isik/võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks. Avalduse kohaselt sõlmisid pooled 21.06.2013 seltsingulepingu. Sõlmitud lepingu raames kohustus avaldaja teostama Mulla tn 2 korterelamu katusekorruse väljaehitamise korteriteks ja korterite realiseerimiseks. Puudutatud isik kohustus finantseerima avaldaja töid 180 000 euro ulatuses. Kuigi avaldaja on omapoolsed lepingulised kohustused täitnud, siis puudutatud isik tegi sissemakse ainult 165 000 euro ulatuses. Seega võlgneb puudutatud isiku avaldajale 14 500 eurot. Lisaks jättis puudutatud isik 2015 juunis avaldajale üle kandmata lepinguga kokku lepitud kasumi jagamise proportsioonile
(50/50) vastava kasumiosa. Avaldaja edastas puudutatud isikule Mulla tn 2, Tallinn arendusprojekti tulude ja kulude koondtabeli, millest nähtuvalt kuulus juunis 2015 poolte vahel jagamisele kasum summas 72 000 eurot. Seltsingulepingu punkti 2.3.3 kohaselt oleks kasum tulnud jagada poolte vahel võrdsetes osades ehk antud juhul kuulus kummalegi seltsinglasele jagamisele summa 36 000 eurot. Puudutatud isik kandis 22.06.2015 avaldajale üle vaid 6 960 eurot. Seega jäi puudutatud isiku avaldajale võlgu veel lisaks summa 29 040 eurot. Avaldaja hoiatas 30.10.2017 puudutatud isikut kavatsusest esitada pankrotiavaldus, kuid puudutatud isik ei ole seejärel 10 päeva jooksul oma kohustust täitnud.
2.Avaldaja palub välja kuulutada puudutatud isiku pankrot, keelata puudutatud isikul ilma ajutine pankrotihalduri nõusolekuta vara käsutada ning menetluskulud jätta puudutatud isiku kanda. Puudutatud isiku vastuväited
3.Puudutatud isik palub jätta pankrotiavalduse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Seltsingleping ei ole vastastikune leping raha jagamiseks, vaid kokkulepe tegutseda ühise eesmärgi nimel ning eesmärgi saavutamisel jagada tekkiv kasum vastavalt seadusele ja kokkulepitule. Seltsinglepingu regulatsioonist tulenevalt ei ole kummalgi seltsinglasel õigust nõuda 50% iga seltsingu kehtivuse ajal tehtud tehingu alusel saadust, vaid osa seltsingvarast, millest on maha arvestatud kulud ja seltsinglaste panused. Selleks, et tuvastada, milline oli mõlema seltsinglase nõudeõiguse suurus seltsingu likvideerimisel, on vaja esmalt koostada seltsingu tegevusaruanne (VÕS § 591), millest nähtuks seltsingu tulu, kulu, panused ja kasumi jaotamise ettepanek. Arvestades kogutulust maha puudutatud isiku panuse, milleks oli 165 000 eurot, siis on eelduslik seltsingu tulu kokku 272 300 eurot. Kas ja milliseid kulusid tuleb kõnealusest summast veel täiendavalt maha arvata, on hetkel ebaselge, kuivõrd avaldaja ei ole pankrotiavalduse lisas nr 4 märgitud kulupositsioonide kohta tõendeid esitanud ning puudutatud isik on esitatud kulupositsioonid vaidlustanud. Puudutatud isik on seisukohal, et käesoleval juhul on vaja avaldaja nõude põhjendatuse kontrollimiseks nõuda välja kolmandatelt isikutelt mitmeid dokumente, kuulata üle tunnistajaid ja määrata finantsekspertiis, tuvastamaks eelkõige seltsingu vara, kohustuste ja kasumi suurust. Puudutatud isik ei ole tasunud avaldajale pankrotiavalduses märgitud summat, kuivõrd avaldajal puudub selline nõue puudutatud isiku vastu. Samuti ei ole puudutatud isik pankrotihoiatust kätte saanud, seega on täitmata pankrotiseaduses (PankrS) §-s 10 sätestatud eeldused pankrotiavalduse rahuldamiseks. Maakohtu määrus
4.Harju Maakohus jättis 23.03.2018 määrusega puudutatud isikule (määruses ekslikult märgitud avaldajale) ajutise pankrotihalduri nimetamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Maakohus märkis määruses, et käesoleval juhul vaidleb võlgnik põhjendatult pankrotiavaldusele vastu. Võlausaldaja on esitanud võlgniku vastu seltsingulepingust tuleneva nõude. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 591 sätestab, et seltsingu lõppemisel peavad seltsingut juhtima õigustatud seltsinglased koostama ja seltsinglastele esitama tegevusaruande ning tegema ettepaneku kasumi jaotamiseks või kahjumi katmiseks. Puudutatud isik on kohtu hinnangul usutavalt selgitanud, miks praegusel juhul ei saa 28.06.2015 e-kirja pidada seltsingu tegevusaruandeks ja et avaldaja ei ole teinud korrektset ettepanekut kasumi jaotamiseks või kahjumi katmiseks, mistõttu avaldaja nõue ei ole selge. Samuti on usutavad puudutatud isiku selgitused selle kohta, et 14 500 eurot jäi avaldajale tasumata poolte kokkuleppel tulenevalt sellest, et korterite müügist hakkas kogunema tulu, mille arvelt sai katta tööde teostamise kulu. Võlgniku esitatud asjaolude tuvastamine ja tõendite hindamine väljub aga pankrotimenetluse piirest. Kohus leiab, et vaidlus selle üle, kas ja millises ulatuses nõue on võlausaldajal tekkinud võlgniku vastu, tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. PankrS § 15 lg 3 p 1 on suunatud eelkõige sellele, et pankrotimenetluse algatamise ja väljakuulutamise menetluses ei toimuks sisulise vaidluse lahendamist pankrotiavalduse esitaja ja selle isiku vahel, kelle suhtes 2 (4)
taotletakse pankroti väljakuulutamist. Sisulised vaidlused lahendatakse hagimenetluses väljaspool pankrotimenetlust. Eeltoodud põhjendustel tuleb ajutine pankrotihaldur jätta PankrS § 15 lg 3 p 1 alusel nimetamata. PankrS § 15 lg 7 kohaselt, kui kohus ajutist haldurit ei nimeta, siis pankrotiavalduse alusel edasist menetlust ei toimu ja menetlus lõpeb.
5.Menetluskulude jaotuse osas märkis kohus, et üldnormiks on PankrS § 15 lg 6, kuid asjaolusid arvestades asus kohus siiski seisukohale, et menetluskulude jaotuse osas kuulub kohaldamisele TsMS § 172 lg 1 teises lauses sätestatud erinorm. Ühelt poolt pidi avaldaja aru saama, et tegemist võib olla ebaselge nõudega puudutatud isiku suhtes, sest avaldaja on 28.06.2015 ekirja nimetanud vahekokkuvõtteks, milles ei tarvitsenud mh olla õigesti arvestatud seltsingukulud seoses korteriühistule tasutud summadega. Teisest küljest on ka puudutatud isik jäänud avaldajaga suhtlemisel passiivseks, mis kokkuvõttes võis tingida pankrotiavalduse esitamise ebaselgele nõudele tuginedes. Eelnevast tulenevalt leidis kohus, et pankrotiavalduse esitamise, mis päädib ajutise pankrotihalduri mitte nimetamisega, on põhjustanud mõlemad menetlusosalised ja õiglane on jätta menetluskulud TsMS § 172 lg 1 teises lause alusel poolte endi kanda. Määruskaebus
6.09.04.2018 määruskaebuses palub puudutatud isik tühistada maakohtu määruses märgitud menetluskulude jaotus, millega kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda, ning teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta menetluskulud avaldaja kanda. Kaebaja hinnangul on kohus valesti kohaldanud seadust märkides, et PankrS § 15 lg 6 on üldnormiks tsiviilkohtumenetluse seadustikus menetluskulude normide suhtes. Kaebaja sellega ei nõustu ja leiab, et PankrS § 15 lg 6 on just erinormiks tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud menetluskulude normide suhtes. Menetluse edasine käik
7.16.04.2018 seisukohas avaldaja määruskaebusega ei nõustu ja leiab, et kohtul on diskretsioon otsustada menetluskulude jaotus erinevalt kui PankrS § 15 lg-s 6 sätestatud.
8.19.04.2018 määrusega jättis maakohus määruskaebuse rahuldamata ja edastas lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu põhjendused
9.Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 ja § 659 alusel tühistada osas, millega menetluskulud jäeti menetlusosaliste endi kanda (maakohtu määruse resolutsiooni punkt nr 2). Ringkonnakohus teeb vastavas osas ise uue määruse, millega jätab menetluskulud avaldaja kanda. Määruskaebus tuleb rahuldada.
10.Pankrotimenetlusele kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti (PankrS § 3 lg 2). Seega on PankrS sätted, sh PankrS § 15 lg 6, erisäteteks tsiviilkohtumenetluse seadustiku suhtes. Seetõttu ei nõustu kolleegium maakohtu järeldusega, et käesolevas asjas on põhjendatud PankrS § 15 lg-s 6 sätestatu asemel TsMS § 172 lg 1 kohaldamine.
11.Võlausaldaja kohustuse kanda menetluskulud näeb ette PankrS § 15 lg 6, mis sätestab, et kui kohus ei nimeta võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutist haldurit, kannab avalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud pankrotiavalduse esitaja. Kui kohus ajutist haldurit ei nimeta, siis pankrotiavalduse alusel edasist menetlust ei toimu ja menetlus lõpeb (PankrS § 15 lg 7). PankrS § 15 lg 3 p 1 sätestab, et kohus jätab ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Maakohus otsustas pankrotimenetluse lõpetada, sest võlgniku esitatud asjaolude tuvastamine ja tõendite hindamine väljub pankrotimenetluse piirest, millisel 3 (4)
juhul tuleb nõude üle olev vaidlus lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Vastavas osas on maakohtu määrus jõustunud, kuivõrd menetlusosalised pole selles küsimuses maakohtu määrust vaidlustanud. Kolleegiumi hinnangul tulnuks maakohtul jätta menetluskulud PankrS § 15 lg 6 alusel avaldaja kanda.
12.Ringkonnakohus ei nõustu avaldaja seisukohaga, et kohtul on diskretsiooniõigus PankrS § 15 lg 6 erinormi asemel kohaldada TsMS § 172 lg 1 teises lauses sätestatut ja jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kolleegium leiab, et erinevalt hagimenetlusest pole pankrotimenetluse läbiviimise eesmärk ühe konkreetse võlausaldaja nõude tunnustamine ja rahuldamine. Võlausaldajale kuulub põhimõtteliselt küll valikuõigus, kas esitada hagiavaldus või pankrotiavaldus, kuid viimane pole hagiavaldusega samastatav ega ole selle samaväärne alternatiiv. Seetõttu on pankrotimenetluses sätestatud ka erisused menetluskulude jaotusele, sh võlausaldaja kohustus hüvitada menetluskulud olukorras, kus pankrotiavaldus jääb rahuldamata. Pankrotiavalduse esitamise otsustus on võlausaldaja valik, mille tegemisel peab võlausaldaja arvestama pankrotiseaduses sätestatud õiguslike tagajärgedega, sh menetluskulude kandmise võimaliku kohustusega. PankrS § 15 lg 6 eesmärk on mh kergekäeliste pankrotiavalduste esitamise piiramine. Samuti piirab regulatsioon pankrotiavalduse esitamist pelgalt võlgniku survestamise eesmärgil. Menetluskulude kandmise kohustus sellistel juhtudel on risk, millega tuleb võlausaldajal pankrotiavalduse esitamisel arvestada.
13.Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätab kolleegium PankrS § 150 lg 3 alusel samuti avaldaja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras (vt RKTKo 3-2-1-142-15, p 21).
14.PankrS § 150 lg 5 kohaselt võib pankrotimenetluse kulude kohta tehtud määruse peale esitada määruskaebuse. PankrS § 5 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta edasi kaevata üksnes siis, kui see on pankrotiseaduses ette nähtud. Kulude kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale määruskaebust esitada ei saa (vt RKTKm nr 3-2-1-48-13, p 12).
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal
4 (4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.