Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Kaija Kaijanen ja Margo Klaar
Otsuse tegemise aeg ja koht
09.05.2018, Tallinn
Tsiviilasja number
2-17-6494
Tsiviilasi
M&V Laevad OÜ hagi AS Saaremaa Laevakompanii vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 21.12.2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik AS Saaremaa Laevakompanii apellatsioonkaebus Tsiviilasja apellatsioonimenetluses
hind 302 900 eurot
Menetlusosalised esindajad
nende Hageja (vastustaja): M&V Laevad OÜ (registrikood 11954990, asukoht A. Lauteri 5, 10114 Tallinn), lepingulised esindajad vandeadvokaat Toomas Vaher ja advokaat Rety Estorn
ja
Kostja (apellant): AS Saaremaa Laevakompanii (registrikood 10214334, asukoht Kohtu 1, 93819 Kuressaare), lepinguline esindaja vandeadvokaat Janno Kuusk Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 21.12.2017 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta AS Saaremaa Laevakompanii kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist
otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.M&V Laevad OÜ (hageja) esitas 25.04.2017 Harju Maakohtule hagi AS Saaremaa Laevakompanii (kostja) vastu põhivõlgnevuse 200 000 euro ja viivise saamiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 05.11.2014 laenulepingu, millega hageja andis kostjale laenu 200 000 eurot ja kostja kohustus laenu tagasi maksma hiljemalt 30.06.2015 (tl 6-8). Kostja laenu tähtaegselt ei tagastanud.
3.Kostja kinnitas võlgnevust korduvalt, näiteks allkirjastas kostja esindaja TR 03.06.2016 saldokinnituse, millega kinnitas 31.12.2014 seisuga laenulepingust tuleneva võlgnevuse 200 000 euro olemasolu (tl 9-10). Samuti tunnustas kostja juhatuse liige TR võlgnevuse tekkimist 01.08.2016 (tl 14 pöördel).
4.Hageja andis 12.04.2017 kirjaliku nõudega kostjale viie tööpäevase tähtaja põhinõude ja viivise tasumiseks. Kostja kinnitas 17.04.2017 e-kirjas hageja nõudekirja kättesaamist. Kostja võlga ei tasunud.
5.Hageja nõue on muutunud sissenõutavaks. Laenulepingu tagasimakse tähtpäeva ei ole pikendatud. Hageja ei ole kostjaga sõlminud ühtegi lepingut, mille kohaselt tagasimakse tähtpäeva oleks pikendatud või laenu tagasinõudmisest oleks loobutud. Hageja ei ole kostja poolt viidatud OM ja VL vahelise 23.12.2014 kokkuleppe pooleks ning sellest kokkuleppest ei tulene ka laenulepingu pikendamist.
6.Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõla 200 000 eurot (võlaõigusseadus (VÕS) § 396 lg 1, § 108 lg 1) ja viivise perioodi 01.07.2015 kuni 24.04.2017 (664 päeva) eest 66 400 eurot (lepingu p 5.1). Hageja palub põhinõudelt välja mõista ka edasiulatuva viivise 0,05% päevas alates 24.04.2017 (TsMS § 367). Kostja vastuväited hagile
7.Kostja palus jätta hagiavalduse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
8.05.11.2014 laenulepinguga antud laenu pidi kostja kasutama likviidsustoetusena, et oleks tagatud parvlaevade Saaremaa, Muhumaa ja Hiiumaa prahilepingu järgsete maksete tegemine. Prahilepingud on kostjal sõlmitud Reyna Trade OÜ-ga, Paxton Assets OÜ-ga ja Dagenhart OÜ-ga, kellel omakorda on sõlmitud lepingud ühingutega, kellele laevad kuuluvad (nimetatud ühingud kuuluvad hageja kontserni). Seega sisuliselt andis hageja kostjale laenu selleks, et kostja saaks maksta tasusid, mis tuleb läbi kolmandate isikute maksta hageja kontserni kuuluvatele ühingutele kolme parvlaeva prahtimise eest.
9.Saaremaa Ferry Erste Beteiligungs GmbH & Co.KG (kes kuulub hageja kontserni ja kelle ainuosanikuks on hageja) ning kostja sõlmisid 2014. aasta detsembris kokkuleppe (tl 72), milles lepiti kokku, et parvlaevad Saaremaa, Hiiumaa ja Muhumaa viiakse Saksa
Liitvabariigi territoriaalvetesse ning alustatakse parvlaevaliikluse korraldamist Cuxhaveni ja Brunsbütteli linnade vahel. Sellest järeldub, et pooled leppisid kokku, et laevad, mille prahitasude maksmiseks andis hageja kostjale laenu, plaaniti viia Saksamaale ning pooled soovisid Saksamaa äritegevust ühiselt ellu viia.
10.Lisaks sõlmisid kostja ainuaktsionär VL ja hageja juhatuse liige ning ainuosaniku OÜ Taali Grupp ainuosanik OM 23.12.2014 kokkuleppe, milles pooled märkisid, et asutavad Saksamaa Liitvabariigis äriühingu, mille osalusest kuulub 50% ühele poolele (OM) või tema nimetatud äriühingule ning 50% teisele poolele (VL) või tema poolt nimetatud äriühingule. Ühingu tegevuse eesmärk pidi olema parvlaevaliini avamine ning opereerimise korraldamine Saksamaa Liitvabariigi linnade Brunsbüttel ja Cuxhaven vahel (tl 15). Samuti leppisid pooled kokku, et kui uuele loodavale ühingule hakkab opereerimise teenust pakkuma kostja, siis jäävad kostja kasutusse nimetatud teenuse osutamiseks vajalikud laevad Saaremaa, Muhumaa ja Hiiumaa. Laenulepingu eesmärk oli aidata eeltoodud kokkulepet ellu viia.
11.Kõik Saksamaal asutatud äriühinguga seonduvad kohustused ja kulud kandis kostja ja temaga seotud isikud ning hageja ja tema kontserni kuuluvad isikud ei ole kokkuleppega võetud kohustusi täitnud. Samal ajal ei ole Saksamaal asutatud ühingu majandusnäitajad võimaldanud tulu teenida, mille arvelt oleks võimalik katta kostja kohustusi seoses prahitasude maksmisega hagejaga ühte kontserni kuuluvatele laeva omanikele. Kostja on jäänud ilma prahitasudest, mille arvelt kostja pidi omakorda tasuma prahitasusid ning tagastama likviidsustoetusena saadud laenu.
12.23.12.2014 kokkulepet tuleb tõlgendada selliselt, et laenulepingust tulenevat tagasimakse kohustust ei ole kostjal seni, kuni tal on võimalik parvlaevade Saaremaa ja Muhumaa väljaprahtimise eest saada Saksamaal asutatud ühingult raha (millele viitab laenulepingu sõnastus „likviidsustoetus, tagamaks MV „Saaremaa“, MV „Muhumaa“ ja MV „Hiiumaa“ prahilepingute järgsete maksete tegemist). Kuna seda ei ole tänaseni juhtunud, siis ei ole hageja nõue muutunud sissenõutavaks (laenu tagasimakse tähtaega on pikendatud).
13.Hageja pöördus esmakordselt kostja poole aasta pärast laenu tagastamise tähtaega, s.o saldokinnituse saamiseks. Kostja informeeris hagejat laenu tagasimakse tähtaja pikendamisest 01.08.2016, millele hageja vastu ei vaielnud. Seega hageja aktsepteeris pikendamist.
14.Mõistes, et laevaliini käivitamine Saksamaal ei pruugi kohe edukas olla ning arvestades, et Saksamaa ühingu majanduslik olukord ei võimalda kostjale prahitasusid maksta, on hageja enda lubadustest taganenud ja asunud kostja vastu nõudeid esitama. Selliselt on hageja muu hulgas toiminud hea usu põhimõtte vastaselt. Antud juhul tuleb hea usu põhimõttest lähtudes lugeda pikendatuks poolte vahel sõlmitud laenulepingus sätestatud kostja kohustus maksta hagejale tagasi laen. Esimese astme kohtu otsus
15.Harju Maakohtu 21.12.2017 otsusega hagi rahuldati ning mõisteti kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 200 000 eurot, viivis 66 400 eurot ja alates 25.04.2017 viivis põhinõudelt (200 000 eurolt) 0,05% päevas kuni põhinõude tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 133 600 eurot. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda.
16.Pooled ei ole 05.11.2014 antud laenu tagastamise tähtaega pikendanud. Kostja esitatud kokkulepped (tl 15, 72) ei ole sõlmitud hageja ja kostja vahel, seega ei saanud nimetatud kokkulepetest tuleneda ka 05.11.2014 laenulepingu pikendamist. Kõigi poolte või pooltega seotud äriühingute vahel sõlmitud lepinguid/kokkuleppeid/memorandumeid tuleb vaadata eraldi, tehes vahet füüsiliste isikute ja erinevate äriühingute vahel sõlmitud lepingutel. Kostja ei ole käesolevas menetluses esitanud tõendit, millest
nähtuks hageja ja kostja vahel 05.11.2014 sõlmitud laenulepingust tuleneva kohustuse, s.o laenu tagastamise tähtaja, pikendamine. Kuivõrd kostjat saavad esindada vaid kaks juhatuse liiget ühiselt (tl 47 pöördel), siis viidatud kokkuleppe oleks pidanud allkirjastama hageja poolt OM (tl 46 pöördel) ja kostja poolt TS ja TR. Sellist lepingut kohtule esitatud ei ole, s.t puudub kokkulepe laenu tagastamise tähtaja pikendamises.
17.Hageja nõue muutus vastavalt laenulepingu p-le 3.1 (tl 6) sissenõutavaks 01.07.2015, seega on hagejal õigus nõuda kohustuse täitmist (VÕS § 82 lg 7). Hagejal on õigus nõuda kostjalt 200 000 euro tasumist (VÕS § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1). Kuivõrd rikutud on raha maksmise kohustust, siis on rikkumise vabandatavus üldjuhul olemuslikult välistatud. Hagejal on õigus nõuda ka viivist perioodi 01.07.2015-24.04.2017 eest summas 66 400 eurot (lepingu p 5.1, tl 6 pöördel). Üldise kohtupraktika, Riigikohtu seisukohtade ja hea usu põhimõtte kohaselt ei mõisteta võlaõiguslike lepingute alusel viiviseid välja suuremas ulatuses kui põhinõue. Kostjalt on TsMS § 367 alusel põhjendatud välja mõista ka edasiulatuv viivis alates 25.04.2017, kuid mitte rohkem kui 133 600 eurot (200 000-66 400).
18.Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda (TsMS § 162 lg 1). Apellatsioonkaebus
19.09.02.2018 esitas kostja maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus lahend, millega jätta hagi rahuldamata.
20.Maakohus on rikkunud menetlusõiguse norme, eelkõige jätnud arvesse võtmata asjas olulist tähtsust omavad tõendid. Asjaomaseid poolte ja pooltega seotud isikute vahelisi kokkuleppeid tuleb hinnata kogumis. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et poolte ning nendega seotud isikute vahel oli tavapärane sõlmida erinevaid kokkuleppeid erinevate äriühingute kaudu või seotud isikute kaudu.
21.Poolte vahel sõlmitud laenulepingu eesmärk oli aidata ellu viia hageja ja kostja omanikevahelist (OM, VL ja seotud ühingud) kokkulepet, mille kohaselt pidid pooled ühiselt panustama Cuxhaveni-Brunsbütteli vahelise laevaliini avamisse ning laenu on nimetatud otstarbel ka kasutatud. Selline kokkulepe nähtub ka Saaremaa Ferry Erste Beteilingungs GmbH&CoKG ja kostja vahel 2014. aasta detsembrikuus sõlmitud lepingust (tl 72). Ka 23.12.2014 kokkulepe (tl 15) on seotud laenulepinguga. Sellele viitab poolte ühine hilisem tegevus ning asjaolu, et hageja ei ole kahe aasta jooksul pärast laenulepingus sätestatud maksetähtaega oma nõuet maksma pannud.
22.Poolte ja nendega seotud isikute soov oli asutada äriühing Saksamaa Liitvabariigis selliselt, et see oleks võimeline teenima tulu ning tasuma ka laevade prahtimise eest kostjale, kes saaks omakorda tasuda hagejale. Prahitasude likviidsustoetuseks saigi laen antud ning likviidsustoetuse eesmärk oli, et laenu kasutataks seni, kuni prahitasude maksmiseks on loodava ühingu kaudu raha laekunud. Kostja ei pidanud hagejale laenu tagastama omavahendite arvelt, vaid uue parvlaevaliini avamisega seotud tasuda arvelt. Laenulepingust tulenevat tagasimakse kohustust ei ole kostjal seni, kuni tal on võimalik parvlaevade Saaremaa ja Muhumaa väljaprahtimise eest saada Saksamaal asutatud ühingult raha. Kuna seda ei ole juhtunud, siis ei ole muutunud hageja nõue sissenõutavaks (laenu tagasimakse tähtaega on pikendatud).
23.Kostja on maakohtu menetluses põhjendanud, et hageja on käitunud hea usu põhimõtte vastaselt. Antud juhul tuleb hea usu põhimõttest lähtudes lugeda pikendatuks laenulepingus sätestatud laenu tagastamise kohustus. Maakohus ei ole põhjendanud, miks kohtu hinnangul ei ole laenulepingu alusel hagiavalduse esitamine vastuolus hea usu põhimõttega. Vastustaja seisukoht
24.Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
25.Tsiviilkolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses asja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.
26.TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
27.Vaidlust ei ole asjas tuvastatud järgmiste asjaolude üle: - hageja ja kostja sõlmisid 05.11.2014 laenulepingu, mille alusel hageja andis kostjale laenu 200 000 eurot; - laenu tagastamise tähtpäev laenulepingu kohaselt oli 30.06.2015; - kostja ei ole laenu tagastanud.
28.Kostja ei ole vastu vaielnud nõude olemasolule ega vaidlusta ka viivisemäära ja suurust.
29.Vaidlus on nõude sissenõutavuse üle. Kostja leiab, et hageja nõue ei ole muutunud sissenõutavaks maksetähtaja pikendamise tõttu. Hageja sellega ei nõustu. Hageja leiab, et ta ei ole vaikimisega ega ka mingil muul moel võtnud omaks laenu tagasimakse tähtaja pikendamist.
30.Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et maksetähtaja pikendamine ei ole tõendanud ja hageja nõue kostja vastu on seega sissenõutav ning hagi kuulub rahuldamisele.
31.Vastavalt laenulepingu p-le 7.7 on lepingu muutmise kokkulepped kehtivad üksnes juhul, kui need on sõlmitud kirjalikus vormis. Seega oleks laenulepingu tähtaega pikendada saanud vaid laenulepingu pooltevahelise kirjaliku dokumendiga. Sellist dokumenti kohtule esitatud ei ole. Kostja ei ole ka esile toonud asjaolusid, millest nähtuks võimalik pooltevaheline suuline kokkulepe laenu tagastamise tähtaja pikendamiseks.
32.Hageja esitas kostjale 29.07.2016 nõudekirja laenu tagasimaksmiseks, millele vastuses kostja märkis, et vastavalt nende arusaamale on selle laenu tagasimakse tähtaega pikendatud OM ja VL vahel 2014. aasta detsembris sõlmitud koostöömemorandumiga. Asjaolu, et hageja jättis sellele kostja väitele otseselt reageerimata, ei tähenda, et hageja kostja sellise arusaamaga nõustus ja vaikimisi aktsepteeris tähtaja pikendamist. Nõude esitamine ja selle juurde jäämine näitab iseenesest, et hageja ei ole nõustunud laenu tagastamise tähtaja pikendamisega. Kostja tuginemine OM ja VL vahel 23.12.2014 sõlmitud kokkuleppele, milles nimetatud isikud leppisid kokku, et asutavad Saksamaa Liitvabariigis äriühingu Cuxhaveni-Brunsbütteli vahelise laevaliini avamiseks ja opereerimiseks, ei ole asjakohane. Nimetatud kokkulepe ei ole sõlmitud laenulepingu poolte vahel, vaid füüsiliste isikute vahel ja selle sisust ei nähtu mingit seost käesoleva laenulepinguga. Maakohus märkis õigesti, et kõigi poolte või pooltega seotud äriühingute vahel sõlmitud lepinguid/kokkuleppeid/ memorandumeid tuleb vaadelda eraldi tehes vahet füüsiliste isikute ja erinevate äriühingute vahel sõlmitud lepingutel. Üks isik ei saa võtta teisele isikule kohustusi ega loobuda teise isiku nimel tema õigustest. Poolte ja nendega seotud
äriühingute omanikeringi kuuluvate isikute omavahelistest kokkulepetest ei teki vahetult õigusi ja kohustusi pooltele. Kui omanikud ka otsustasid laenulepingut pikendada, mida käesoleva asja materjalidest ei nähtu, oleks see tulnud ka vastavalt vormistada.
33.Alusetu on kostja etteheide, et maakohus ei ole vastanud kostja väidetele. Maakohus tuvastas, et kostja on rikkunud raha maksmise kohustust ning hageja nõue on sissenõutav. Laenu tagasinõudmine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega.
34.Maakohus ei ole kohelnud pooli ebavõrdselt ega jätnud arvestamata asjas oluliste tõenditega. Tõendite vastuvõtmisest keeldumist maakohtu poolt käsitles ringkonnakohus oma 11.04.2018 määruses, millega jättis kostja taotluse uute tõendite vastuvõtmiseks rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
35.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud samuti kostja kanda.
36.Maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust, mistõttu seda ei tee ka ringkonnakohus. Kulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus pärast otsuste jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2).
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.