Võlaõigus › Töövõtulepingud

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2-16-7999 hageja kostjalt välja mõista 175 841 euro 51 sendi suuruse omanikujärelevalve teenuse osutamise lepingust tuleneva tasu, 6. septembri 2016. a seisuga sissenõutavaks muutunud 27 377 euro suuruse viivise, 20. maist 2016 kuni 6. septembrini 2016 viivise 0,1% päevas 108 210 euro 16 sendi suuruselt põhinõudelt ning alates 6. septembrist 2016 kuni võla tasumiseni viivise 0,1% päevas 175 841 euro 51 sendi suuruselt põhinõudelt. Hageja palus menetluskulud jätta kostja kanda ning mõista menetluskuludelt välja ka viivise. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 3. aprillil 2012 riigihanke nr 126091 „Mustamäe D-, C-korpuse ja kahetasandilise parkla ning B-korpuse liftide ehitustööde tarbeks omanikujärelevalve teenuse osutamine“ tulemusena omanikujärelevalve teenuse osutamise lepingu nr 9-4.2/11 (omanikujärelevalve leping). Omanikujärelevalve lepingu esemeks oli hageja omanikujärelevalve tegemine Põhja-Eesti Regionaalhaigla Mustamäe meditsiinilinnakus tehtavate hankedokumentides nimetatud ehitustööde üle. Omanikujärelevalve lepingu järgi pidi kostja maksma hagejale omanikujärelevalve teenuse eest 568 103 eurot 50 senti, millele lisandus 113 620 euro 70 sendi suurune käibemaks. Seega oli ühes kuus makstav tasu 13 526 eurot 27 senti. Aktsiaselts Merko Infra (Merko Infra) pidi ehitustööd lõpetama 3. mail 2015 (37 kuu jooksul). Omanikujärelevalve leping sõlmiti pikemaks perioodiks (42 kuud), juhuks kui teenuse periood peaks pikenema. Kuna ehitusperiood kujunes veelgi pikemaks, tegi hageja omanikujärelevalvet ka pärast 42 kuu möödumist (28. august 2015 kuni august 2016) ning omanikujärelevalve teenuse maht suurenes oluliselt. Ehitustööde tegemine pikenes, kuna ehitaja ei järginud tähtaegasid ja rikkus lepingut, ehitus ei olnud kvaliteetne ning kostja korraldas uue riigihanke V ehitusjärgu tööde kohta. Uue riigihanke tulemusena sõlmiti V ehitusjärgu tööde tegemiseks leping RIITO Ehituse AS-ga (RIITO Ehitus). Hageja osutas omanikujärelevalve teenust kuni RIITO Ehituse tööde lõpuni. Hageja teadis riigihankes pakkumuse tegemisel, et riigihanke hanketeate p II.3 järgi oli omanikujärelevalve tegemise aeg 42 kuud. Kui selgus, et ei ole realistlik, et ehitustööd saavad tähtajaks valmis, tegi hageja kostjale ettepaneku muuta hankelepingut (esimest korda 27. oktoobril 2014). Hageja korduvatele ettepanekutele muuta omanikujärelevalve lepingut vastas kostja, et riigihangete seadus (RHS) ei luba seda. Hageja leidis, et poolte vahel oli alates 28. augustist 2015 uus kehtiv võlasuhe. Omanikujärelevalve käsunduslepingu üldtingimuste (üldtingimused) p 6.1.1 b järgi, kui lepingu täitmine jätkub poolte kokkuleppel ka pärast algselt lepingu lõppemiseks kokku lepitud tähtaega, tuleb lisaks maksta tasu, mis vastab võrdeliselt omanikujärelevalvele lepingu sõlmimise ajal lepingu täitmise eest makstavale tasule. Seega oli hagejal õigus saada teenuse osutamise eest tasu võrdeliselt lepingus kokkulepitud teenuse tasule (13 526 eurot 27 senti kuus). Omanikujärelevalve lepingu p 2.1 järgi kohustus hageja tegema omanikujärelevalvet ehitusprojekti ülevaatusel, ehitusperioodil ning ehitustööde valmimisel ja vastuvõtmisel. Hagi esitamise ajal tegid töövõtulepingute alusel peatöövõtjatena töid RIITO Ehitus ja Merko Infra. Hageja tegi omanikujärelevalvet mõlema töövõtja ning lisaks teiste hankija leitud kaastöövõtjate ehitustöö üle. Hageja vaidles kostja vastuväidetele vastu. Pärast hankemenetluses pakkumise esitamist ei saanud hageja jätta kostjaga lepingut sõlmimata. Hageja lähtus hanketingimustes esitatud lepingu tähtajast ja lepinguperioodil lepingu täitmise kulutuste järgi kujundas pakkumises esitatud tasu suuruse. Hageja 13 kuu teenuse eest tasustamata jätmine oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Osutatud teenuse eesmärgiks oli aidata kaasa ehitusnõuetele vastava meditsiinilinnaku valmimisele. Eesmärgi saavutamine ei sõltunud ainult hagejast, vaid eelkõige töövõtjatest ja kostjast. Omanikujärelevalve teenus on olemuselt ajaline teenus, mitte tükitöö.

2-16-7999 teenust kuni tegeliku ehitusperioodi lõpuni. Riigihanke hankedokumentide kohaselt koostas kostja kõigi ehitusplatsil tehtavate tööde koondajakava. Hageja pidi aga pakkumuse esitamisel arvestama sellega, et tegelikud ehitustööde tegemise ajad selguvad ehitustööde tegemise käigus täpsustatud ajakavade alusel ehk ehitustööde aeg võib olla ajakavas esitatust pikem. Teenuse tasu oli omanikujärelevalve lepingus fikseeritud ning see ei sõltunud teenuse osutamise ajalisest kestvusest. Enne omanikujärelevalve lepingu sõlmimist küsis kostja 27. veebruaril 2012 hagejalt, kas ta kinnitab, et saab aru kuni tegelike ehitustööde lõpuni teenuse osutamise kohustusest. Hageja kinnitas 2. märtsil 2012, et teab seda kohustust. Hageja arvutuskäik oli ekslik ja vastuolus omanikujärelevalve lepinguga. Omanikujärelevalve lepingust ei tulenenud, et pooled leppisid kokku igas kuus fikseeritud tasu maksmises. Üldtingimuste kohaldamiseks ja omanikujärelevalve lepingu pikendamiseks ei olnud alust, kuna teenuse osutamise lõpp oli omanikujärelevalve lepingu p-s 3 sätestatud. Hageja sai jätta kostjaga lepingu sõlmimata. Hageja nõudis tasu V ehitusjärgu tööde osas omanikujärelevalve teenuse osutamise eest, mille hind omanikujärelevalve lepingu p 4.1.5 järgi oli 5% omanikujärelevalve lepingu hinnast ehk 28 405 eurot 18 senti (+ käibemaks). Seega ei saanud V ehitusjärgu omanikujärelevalve tasu olla 13 526 eurot 27 senti kuus. Kostja sõlmis 80% V ehitusjärgu tööde osas uue omanikujärelevalve teenuse osutamise lepingu, mille maksumus oli 11 880 eurot.

2-16-7999 tasustamises ehitusjärkude (valmimise ja selle üle tehtud omanikujärelevalve) kaupa ning iga ehitusjärgu osas oli kindlaks määratud teenuse hind. Hageja omanikujärelevalve teenuse osutamisele kulutatud aeg ei olnud tähtis. Maakohus tuvastas, et poolte vahel ei olnud alates 28. augustist 2015 omanikujärelevalve lepingu pikenemisest tulenevat õigussuhet, millest oleks tulenenud kostja kohustus maksta igas kuus 13 526 euro 27 sendi suurust tasu. Maakohus viitas omanikujärelevalve lepingu p-le 3, hankedokumentidele ja hanketeatele ning leidis, et kokkulepitud lepingu tähtaja osas oli hankedokumentides ja omanikujärelevalve lepingus vastuolu. Maakohtu hinnangul oli hanketeates märgitud tähtaeg pakkuja jaoks konkreetne ajaline määratlus. Maakohus leidis, et vastuolu ei ole asja lahendamisel määrav, sest omanikujärelevalve lepingu p-s 1.2.2 leppisid pooled kokku lepingu dokumentide sisu vastuolu tagajärgedes. Omanikujärelevalve lepingu p-de 1.2.1 ja 1.2.2 järgi oli vastuolu korral esmatähtis leping ja seejärel prioriteetsuse järjekorras muud loetletud dokumendid. Maakohus tuvastas, et seega sõltus poolte tahte järgi omanikujärelevalve lepingu lõppemine ehitustööde tegelikust lõppemisest ning pooled ei leppinud kokku kuudes (42 kuud) arvestatavat tähtaega. Muuhulgas nähtus see asjaolust, et kostja küsis hagejalt 27. veebruaril 2012, kas ta on valmis osutama teenust kuni tegelike ehitustööde lõpuni, ning hageja vastas küsimusele jaatavalt. Kostja ja tunnistaja selgitustest järeldas maakohus, et kostja tahe oli maandada ehitustegevusega seotud ekstsessidest tulenevad riskid ning omanikujärelevalve lepingus ei olnud teadlikult tähtaega kuudes kindlaks määratud. Hageja algatatud korduvad läbirääkimised omanikujärelevalve lepingu muutmiseks kinnitavad, et hageja ei pidanud lepingut pikenenuks või uuesti sõlmituks. Kostja keeldumise tõttu jäi omanikujärelevalve leping muutmata. Maakohus leidis, et omanikujärelevalve leping ei pikenenud. Omanikujärelevalve leping ei olnud ka lõppenud, kuna selle tingimus (ehitustööde lõpetamine ja akteerimine) ei olnud RIITO Ehituse tehtud 20% V ehitusjärgu tööde osas saabunud. Hageja esitatud eksperdiarvamuses ei tuvastanud ekspert tööde mahu suurenemist, vaid tööde valmimise tähtaja edasilükkumist. Maakohus leidis, et töö sisu mõttes hageja töö maht ei suurenenud, vaid vastupidi, hageja teenusest jäi välja ca 80% V ehitusjärgu töödest. Maakohus tugines omanikujärelevalve lepingu p 1.2.2 viimasele lausele (erinevuse korral omanikujärelevalve osutatava teenuse mahu ja ulatuse osas kehtib põhimõte, et teha tuleb suurem maht/ulatus), p-le 3 teenuse osutamise aja kohta ning sellele, et kuna omanikujärelevalve lepingus oli kõik ammendavalt reguleeritud, siis ei olnud vaja üldtingimuste sätteid, ja leidis, et tööde ajalise pikenemise riski kannab praegu hageja. Maakohtu arvamust ei muutnud ka see, et tööde ajaline pikenemine sedavõrd suurel määral võib osal juhtudel olla hea usu põhimõttega vastuolus (VÕS § 6 lg 2) ja tingimus, millega hageja justkui ei vabanekski kunagi kohustusest temast sõltumatu asjaolu tõttu, seda kindlasti ka on. See asjaolu, ei andnud alust hagi rahuldamiseks, sest teenuse osutamise eest suurema tasu nõudmist ei pidanud maakohus põhjendatuks: oluliselt üle prognoositava ehitustähtaja läinud tööde omanikujärelevalve teenuse maht moodustas umbes 5% kogu teenuse mahust ning sellest 5%-st omakorda vaid 20% oli hageja osutatud teenus. Seega ei olnud tegemist riskiga, mis koormaks hagejat ülemäära või oleks ebaproportsionaalselt hea usu põhimõttega vastuolus. Maakohus leidis, et hageja taotletud suuruses lisatasu maksmine (ligi 2/3 omanikujärelevalve lepingu maksumusest) moonutaks oluliselt hanke tingimusi ja tähendaks teiste pakkujate ebavõrdset kohtlemist. Nende pakkumused olid esitatud teadmisega, et pakutud tasu eest tuleb teenust osutada tegelike ehitustööde lõppemiseni. Kuna maakohus jättis hagi rahuldamata ja leidis, et kostja ei ole võlglane, puudus alus ka viivise väljamõistmiseks.

4(8)

2-16-7999

5(8)

2-16-7999 Omanikujärelevalve lepingu sisu arvestades ei saa hagejale panna kohustust osutada teenust kindlaks määramata aja jooksul. Ringkonnakohus viitas, et omanikujärelevalve lepingu p-s 2.3 ja hankedokumendi 2.1 p-s 8.2.1 sätestatud tingimuse täitmine eeldas hagejalt igas kuus mitmele inimesele palgakulutuste tegemist. Seetõttu ei olnud omanikujärelevalve lepingu sõlmimine viisil, kus selle lõpptähtaeg ei sõltunud hagejast ja ta pidi ehitustööde perioodi pikenemisel kandma kulude kandmise riski, kooskõlas ka teenuse osutamise majandusliku loogikaga. Ka see viitas, et omanikujärelevalve leping sõlmiti määratud tähtajaks. Omanikujärelevalve lepingu p 3.1 järgi pidi hageja alustama teenuse osutamist lepingu sõlmimisest (3. aprill 2012). Seega oli omanikujärelevalve lepingu lõpptähtaeg 2. oktoober 2015. Hageja ei toonud esile ega tõendanud uue lepingu sõlmimise asjaolusid (vastavaid tahteavaldusi). Ringkonnakohus viitas VÕS § 13 lg-le 1, omanikujärelevalve lepingu p-dele 10.2 ja 10.3 ning leidis, et pooled ei vaidle selle üle, et nad ei muutnud omanikujärelevalve lepingut kirjalikult. Ringkonnakohus viitas VÕS § 13 lg-le 3 ning oli seisukohal, et kostja ei nõustunud tasu maksmisega hageja soovitud viisil. Ka pärast 2. oktoobrit 2015 võttis kostja hageja tehtud tööd vastu hageja koostatud omanikujärelevalve teenuse osutamise aktide alusel samal viisil nagu omanikujärelevalve lepingu kehtivuse ajal. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et kuna omanikujärelevalve leping sõlmiti riigihanke tulemusel, oli kostjal võimalik lepingut muuta väga piiratud mahus ja ainult juhul, kui muutmise võimalus oli hankedokumentides. Lisaks nähtus ka tunnistaja ütlustest, et pooled teadsid omanikujärelevalve tähtaega ning RHS-st tulenevaid lepingu (tasu) muutmise piiranguid, kuid hageja jätkas ikka pärast omanikujärelevalve lepingu tähtaega teenuse osutamist. Hageja jätkas pärast 2. oktoobrit 2015 omanikujärelevalve lepingu täitmist viisil, millega jättis kostjale mulje, et ta nõustus täitma lepingut omanikujärelevalve lepingus kindla summana kokku lepitud ja ehitusjärkude valmimise kohaselt väljamaksmisele kuuluva tasu eest. Pooled ei vaidle selle üle, et pärast 2. oktoobrit 2015 ei olnud kokkulepitud ehitustööd lõpetatud ja osa kokkulepitud tasust oli välja maksmata. Kuigi omanikujärelevalve lepingu muutmise kohta käivas kirjavahetuses avaldas kostja selgelt, et ei ole nõus hagejale lisaks lepingus kokkulepitule tasu maksma, ei lõpetanud hageja teenuse osutamist lepingu lõppedes. Hageja jätkas teenuse osutamist ja esitas kostjale omanikujärelevalve teenuse osutamise akte ja valminud ehitustöödele vastavaid arveid (ehk tasu arvestati omanikujärelevalve lepingu järgi, mitte kuupõhiselt). Seega sai kostja hageja käitumisest järeldada, et hageja nõustus teenust edasi osutama omanikujärelevalve lepingu p-s 4.1 kokkulepitud tasu kohaselt ning pooled ei muutnud omanikujärelevalve lepingut tasu osas. Isegi, kui hagejal oleks omanikujärelevalve lepingu p 3.1 ja üldtingimuste p 6.1.1 b järgi õigus nõuda kostjalt tasu kuuarvestusest lähtuvalt, ei tõendanud hageja, et esitas omanikujärelevalve lepingu p 4.7 kohaselt kostjale iga kuu arve 13 526 euro 27 sendi suuruse tasu saamiseks. Seega ei olnud hageja tasunõue muutunud VÕS § 82 lg 1 järgi sissenõutavaks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

2-16-7999 ei jätnud. Ringkonnakohus ei arvestanud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 147 lg-ga 2 ja VÕS § 82 lg-ga 7. Ükski norm ei sea nõude sissenõutavust sõltuvusse arve kui raamatupidamisliku dokumendi esitamisest. Kohus rikkus oluliselt TsMS § 232 lg-t 1, kui jättis tähelepanuta, et omanikujärelevalve lepingus sissenõutavuse reegli puudumise tõttu tuli kohaldada üldtingimuste p 6.1.1 alapunkti d, mille kohaselt tekib tellijal lepingu tasu maksmise kohustus täies ulatuses pärast nõuetekohaselt osutatud lepingujärgsete teenuste lõpetamist. Kuigi ka üldtingimuste kohaselt tuleb tellijale esitada arve, on see tasumiseks vajalik raamatupidamislik dokument, mille esitamata jätmine ei mõjuta tasu sissenõutavaks muutumist tingimuse saabumisel. Kuna kirjavahetuses keeldus kostja omanikujärelevalve lepingut muutmast ja välistas suurema tasu maksmise võimaluse, ei olnud kuupõhiste aktide ja arvete esitamisel mõtet. Lisaks oleks kuupõhiste arvete esitamisega kaasnenud hagejale suures summas käibemaksu tasumise kohustus. See oleks suurendanud niigi väga kahjumlikuks kujunenud tööde maksumust. Ka nõude sissenõutavuse osas rajas ringkonnakohus otsuse asjaolule, mida pooled menetluses ei esitanud. Kui hageja nõude sissenõutavust oleks arutatud, oleks hageja seda asjaolu põhjendanud. Hagi oleks saanud rahuldada TsMS § 369 alusel. Asja menetlemisel oleks TsMS § 369 sisustamisel põhimõtteline tähendus õiguskindluse tagamiseks ja ühtse kohtupraktika kujundamiseks. Ringkonnakohus jättis otsuse põhjendamata osas, milles leiti, et hageja pidi osutama teenust kokkulepitud hinnaga üksnes 42 kuud, kuid ei võetud seisukohta, kas ja missugune oli poolte tahe ja kas nimetatud perioodi ületamisel oli hagejal õigus saada õiglast tasu vastavalt tegelikult kulunud ajale. Ringkonnakohus nõustus, et hagejale ei saa panna kohustust osutada teenust kindlaks määramata aja jooksul, kuid ei põhjendanud, kas mulje jätmine on tahteavaldus.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

2-16-7999 lepingudokumentide pädevusjärjekord, esmalt tuli lähtuda omanikujärelevalve lepingust ning nimetatud lepingus ei määranud pooled lepingu tähtaega kuudes, vaid kindla sündmuse saabumisega (tegeliku ehitusperioodi lõppemisega), sai lepingu kestvuse kindlaksmääramisel lähtuda poolte vahel omanikujärelevalve lepingus kokkulepitust, st teenust tuli omanikujärelevalve lepingu kohaselt pakkuda kuni ehitusperioodi lõpuni. Kuna lepingu kestvus oli reguleeritud omanikujärelevalve lepingus, ei olnud praegu omanikujärelevalve lepingu p 1.3 järgi vaja kohaldada ka üldtingimusi. Kolleegiumi hinnangul saab praeguses asjas lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtuda poolte ühisest tegelikust tahtest. Kolleegium nõustub maakohtuga, et muu hulgas nähtus poolte tahe, et omanikujärelevalve lepingu lõppemine sõltuks ehitustööde tegelikust lõppemisest, ka asjaolust, et kostja küsis hagejalt 27. veebruaril 2012, kas ta on valmis osutama teenust kuni tegelike ehitustööde lõpuni, ning hageja vastas küsimusele jaatavalt.

Peeter Jerofejev

Jaak Luik

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.