Intellektuaalse omandi kaitse › Intellektuaalse omandi kaitse

1) Võtta vastu MTÜ Eesti Autorite Ühingu hagist loobumine SIA Adeona vastu 671 euro 36 sendi osas. 2) Lõpetada tsiviilasja nr 2-17-6304 menetlus punktis 6.1 märgitud loobutud nõude osas. 3) Rahuldada hagi osaliselt. 4) Mõista kostjalt SIA Adeona hageja MTÜ Eesti Autorite Ühingu kasuks välja hüvitis 226 eurot 82 senti. 5) Mõista kostjalt SIA Adeona hageja MTÜ Eesti Autorite Ühingu kasuks välja viivis 226 eurolt 82 sendilt alates 20.04.2017 kuni 17.04.2018 ringkonnakohtu otsuse tegemiseni 18 eurot 5 senti ja alates 18.04.2018 kuni hüvitise tasumiseni lisanduv viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. 6) Maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta poolte endi kanda. 7) Tühistada hagi tagamine osas, milles kohus keelas AS Piletilevil 15.04.2017 klubis Cathouse toimunud ansambli Кукрыниксы / Kukryniksy kontserdi piletite müügist saadud tasu enam kui 226 euro 82 sendi ulatuses üleandmine kostjale SIA Adeona. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Asjaolud ja hageja nõue

Tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg-st 6 võis kohus kahjuhüvitise suuruse kindlakstegemisel lähtuda mh tasu suurusest, mida rikkuja pidanuks maksma, kui ta oleks hankinud loa vastava õiguse kasutamiseks. Samas tuli kahjuhüvitise suuruse määramisel arvestada sellega, et kostja rikkus seadust ja ei olnud õiglane anda talle õigusrikkumise tõttu eelist nende teoste kasutajate ees, kes on sõlminud litsentsilepingu, kuid mingil põhjusel sattunud viivitusse litsentsitasu maksmisega. Seega tuli kahjuhüvitise kindla summana määramisel lähtuda kahekordsest tavapäraselt makstavast tasust, mis tulenes ka hageja juhatuse 04.11.2003 otsusest. Hageja esialgsete arvutuste kohaselt oli litsentsitasu kahekordne määr 1 125 eurot. Pärast müügiaruande esitamist korrigeeris hageja kahju suurust ja palus kostjalt välja mõista 458,52 eurot. Summa kujunes müüdud piletite arvu (131 tk), tasuta jagatud piletite arvu (70 tk) ja keskmise piletihinna alusel (24,39 eurot). 25.10.2017 toimunud istungil vähendas hageja oma nõuet 4,88 euro võrra, nentides, et kostjal jäi esitatud tõenditest nähtuvalt jagamata kaks tasuta piletit. Tegu ei olnud esimese korraga, kui kostja korraldas kontserdi litsentsilepingut sõlmimata. Esimese korraldas ta 2016. aasta sügisel, järgmise 2017. aasta veebruaris ja kolmanda 15.04.2017. Kostja vastuväited

eurot 64 senti ja alates 20.04.2017 lisanduva viivise. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1 215 euro suuruse menetluskulude hüvitise ja viivise seadusjärgses määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Poolte vahel puudus vaidlus selles, et kostja korraldas 15.04.2017 klubis Cathouse ansambli Кукрыниксы / Kukryniksy kontserdi muusikateoste avaliku esitamisega, litsentsilepingut eelnevalt ei sõlmitud. Kontserdipileteid müüs AS Piletilevi. Enne hagi kohtusse esitamist, ei esitanud kostja hagejale piletimüügiaruannet, ei tasunud litsentsitasu ja ei teinud seda kohtumenetluse ajal, AS Piletilevi koostatud aruande järgi müüdi eelmüügist 131 piletit 3 195 euro eest, kusjuures eelmüügis müüdi pileteid hinnaga 20-35 eurot ja kohapeal 25 euro eest. Kontserdil esitati teoseid, mille autorid olid A. Goršenev või M. Goršenev. Pooled vaidlesid selle üle, kas kostja kohustus hagejale tasuma hagis märgitud summa ja maksma viiviseid. Juhindudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 428 lg 1 p-st 1 ja § 429 lg-st 1 ja lgst 4, võttis kohus nõudest loobumise 671,36 euro ulatuses vastu ja lõpetas selles osas asja menetluse. Edasi menetles kohus 453,64 euro suurust põhinõuet ja viivisenõuet, s.t tsiviilasja hind oli 490,6 eurot. Kuigi kostja avaldas menetluses, et ta on hagi läbivaatamise korral nõus 159,75 euro suuruse nõudega, ei saanud kohus hageja nõuet kostja vastu selles osas rahuldada õigeksvõtu alusel. Kostja ei esitanud kohtule selget nõude õigeksvõtmise avaldust ja vaidles vastu hageja õigusele esitada kohtusse hagi ja kahju nõuda. Hagi tingimuslik õigeksvõtt ei ole võimalik. Seetõttu tuli kohtul hinnata, kas kostja vastuväited nõudele võimaldasid hagi osaliselt või tervikuna rahuldamata jätta. Kostja väited ei võimaldanud jätta hagi mistahes alusel rahuldamata. Hagejal kui kollektiivse esindamise organisatsioonil oli õigust pöörduda kohtusse Venemaa autorite õiguste kaitseks, sh autori, kes oli surnud. Vastavalt AutÕS § 76 lg-tele 1 ja 2 oli hageja isik, kellel oli õigus autori õigusi teostada, mitte üksnes neid esindada. Kusjuures kui kollektiivse esindamise organisatsioon juba teostab mõne autori õigusi, ei saa see autor oma õigusi enam iseseisvalt teostada (AutÕS § 79 lg 5). AutÕS § 79 lg 9 järgi oli kollektiivse esindamise organisatsioonil õigus anda teisele kollektiivse esindamise organisatsioonile luba või volitus nende õiguste teostamiseks, mida ta esindajana teostab. Organisatsioon RAO ja hageja sõlmisid hagejaga eelnevalt kirjeldatud esinduslepingu, mistõttu oli hagejal õigus teostada nii oma liikmete kui RAO liikmete õigusi, sh pöörduda enda nimel kohtusse. Hagejal oli õigus esindada M. Goršenevi teostest tulenevaid autoriõigusi ka pärast viimase surma 19.07.2013. Vastavalt Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsiooni artikkel 3 lgtele 1 ja 2 ning artikkel 7 lgle 1 oli hagejal õigus kaitsta liitu kuuluvate riikide kodanikke või alalist elukohta omavate isikute õigusi nende teoste osas autori eluajal ja 50 aastat pärast tema surma. AutÕS § 3 lg 1 p 3 sätestab, et autoriõiguse seadust kohaldatakse teostele, mida tuleb kaitsta vastavalt Eesti Vabariigi välislepingule. Tõendatud oli, et 15.04.2017 kontserdil esitati teoseid, mille autorid olid A. Goršenev ja M. Goršenev. AutÕS § 131 lg 1 järgi teostab autor oma varalisi õigusi kas iseseisvalt või kollektiivse esindamise organisatsioonide kaudu. Kooskõlas AutÕS § 13 1 lg-ga 2 võib teose avalik esitamine toimuda ainult juhul, kui teose avalikku esitamist korraldav isik on saanud autorilt, tema õigusjärglaselt või autorit esindavalt kollektiivse esindamise organisatsioonilt eelnevalt loa (litsentsi) teose avalikuks esitamiseks (vt ka AutÕS § 46 lg 1). Vastavalt AutÕS § 14 lgle 1 on autoril reeglina õigus saada tasu teose kasutamise eest teiste isikute poolt. Autoritasu suurus määratakse kindlaks autori ja teose kasutaja vahelise kokkuleppega (lepinguga) või autori volitusel autoreid esindava kollektiivse esindamise organisatsiooni või

muu isiku ja teose kasutaja vahelise kokkuleppega (AutÕS § 14 lg 2). Kuni ei ole saavutatud kokkulepet, on teose kasutamine keelatud (AutÕS § 14 lg 3). Autorileping peab olema sõlmitud kirjalikus vormis (AutÕS § 49 lg 1). Praegusel juhul kostja kirjalikku litsentsilepingut ei sõlminud ja AutÕS §s 481 sätestatud tingimustes kokku ei leppinud. Sõltumata põhjustest, miks jäi leping sõlmimata, ei olnud kostjal õigust teoseid kasutada ehk muusikateoste avalikku esitamist korraldada. AutÕS § 817 lg 1 p-i 1 järgi võib autor või autoriõigusega kaasnevate õiguste omaja teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti õigusvastase kasutamise korral mh nõuda teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti õigusvastase kasutamisega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist vastavalt VÕS §-le 1043. kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega (VÕS § 1045 lg 1 p 5). VÕS § 127 lg-st 6 tuleneb kohtule õigus määratleda, millise kahju peab rikkuja maksma teoste õigusvastasel kasutamisel. Aluseks tuleb võtta tasu suurus, mis kuuluks tasumisele õiguspärasel loa hankimisel, kuid VÕS § 127 lg 6 ei näe ette, et kahju suurus peab üksnes võrduma õiguspäraselt hangitud loa tasuga. Kui teoste ilma loata kasutajad peaksid maksma sama suurt tasu nagu need õiguskuulekad kasutajad, kes sõlmivad hagejaga lepingu ning täidavad teisi lepingust tulenevaid kohustusi, ei oleks täidetud VÕS § 127 lg-st 1 tulenev kahju hüvitamise eesmärk. Teoste loata kasutajaid ei saa kohelda soodsamalt võrreldes nende isikutega, kes sõlmivad lepingud (vt ka AutÕS § 79 11 lg-d 1, 2). Seepärast otsustas hageja juhatus 04.11.2003 koosolekul, et ilma loata teoste kasutamisega tekitatud varalise kahju sissenõudmisel kohaldatakse litsentsitasu kahekordset määra. Kahju nõudmine kahekordses litsentsitasu määras ei kujutanud endast leppetrahvi, milles pooled kokku ei ole leppinud. Hageja esitas kohtule kahju hüvitamise nõude. Samuti ei olnud see karistuslik hüvitis. Tegu oli proportsionaalse hüvitisega, mille väljamõistmiseks andis kohtule õiguse VÕS § 127 lg 6. Hageja kodulehel avaldatud teabe kohaselt oli pop-, rock, jazz-, estraadikontserdi või muu muusikaga seotud olulise ürituse puhul litsentsitasu suurus 5% sissepääsutasust. Tasuta jagatud piletid, mis ületavad 10% ürituse piletite koguarvust, arvestatakse sissepääsutasu hulka ning litsentsitasu arvutuse aluseks võetakse keskmine piletihind. Piletimüügi aruande järgi müüdi eelmüügis 131 piletit hinnaga 3 195 eurot ja korraldajale jagati 70 tasuta piletit. Kui palju pileteid jagas kostja kontserdile tegelikult, asjas kogutud tõendite pinnalt ei saanud tuvastada. Nimelt ei olnud kostja esitatud fotost võimalik järeldada, missugune kogus pileteid jäi kostjal jagamata. Seda möönis ka kostja ise. Pildist sai järeldada ainult seda, et kasutamata jäi kaks piletit. Asjas ei leidnud tõendamist, et hageja pöördus kohtu poole ennatlikult või pahatahtlikult. Hageja pöördus kostja poole 07.04.2017 ettepanekuga sõlmida litsentsileping, kuid kostja ei soostunud seda allkirjastama. Pärast kontserdi toimumist saatis kostja hagejale 17.04.2017 kirja, milles avaldas, et nõustub litsentsitasu määraga 5%. Järgmisel päeval selgitas hageja kostjale, et AS Piletilevil tuleb esitada otse hagejale piletimüügi aruanne ja litsentsitasu arvestuse aluseks on tüüplepingu tingimused. Tasu tuleb maksta järgmisel päeval pärast arve esitamist. Hea tahte näitamiseks tuleks kohe samal päeval esitada piletimüügi aruanne. Kostja vastas samal päeval, et ootab aruannet ja suhtleb pärast selle saamist hagejaga edasi. Hageja samal päeval aruannet ei saanud ja kostja ei tõendanud, et ta pöördus AS Piletilevi poole taotlusega edastada hagejale aruanne. Seega ei saanud hageja kostja käitumisest järeldada, et viimane siiski soovis litsentsitasu maksta ja avaldada hagejale andmeid müüdud piletite kohta. Hageja esitas 20.04.2017 kohtusse hagi ja kostja saatis hagejale 21.04.2017 aruande. Arvestades eelnevat ja asjaolu, et kostja majanduslikud näitajad olid halvad ja ta oli

varasemalt mitu korda korraldanud kontserdi lepingut sõlmimata ja litsentsitasu maksmata, ei olnud hageja käitumine ennatlik. Eelnevalt kirjeldatud põhjustel tuli hagi rahuldada täies ulatuses ja kostjalt hageja kasuks välja mõista 453,64 eurot ja viivised seadusjärgses määras alates hagi esitamisest. Hagi rahuldamise tõttu jättis kohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Seejuures jättis kohus TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulud kostja kanda ka nõude osas, millest hageja loobus, sest hagejal oli võimalik nõuet korrigeerida kostja menetluses esitatud dokumentide tõttu. Hageja põhjendatud menetluskulude suurus oli 1 215 eurot, millele lisandub viivis seadusjärgses määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni. Apellatsioonkaebus

Järgnevalt võtab kohus seisukoha, missugune oli põhjendatud kahjuhüvitise suurus. Kahjuhüvitise suuruse määramisel lähtus hageja VÕS § 127 lg-st 6 ja juhatuse 04.11.2003 otsusest (lk 37), millest nähtuvalt otsustas juhatus, et teoste ilma loata kasutamisega seoses tekitatud varalise kahju sissenõudmisel kohaldatakse litsentsitasu kahekordset määra. Litsentsitasu tavapärane määr pop-, rock-, jazz ja estraadimuusika kontserdil on 5% sissepääsutasudest, kusjuures litsentsitasu suurust kujundasid ka tasuta jagatud piletid, mis ületasid 10% ürituse piletite koguarvust (lk 121). Maakohus leidis, et praegusel juhul oli põhjendatud arvutada kahjuhüvitise suurust kahekordse litsentsitasu määra alusel, kusjuures arvesse tuli võtta ka tasuta jagatud pileteid, mis ületasid 10% piletite koguarvust. Kostja ei vaielnud vastu sellele, et kahjuna oli käsitletav litsentsitasu mittemaksmine 5% ulatuses sissepääsutasudest. Kuid ta ei nõustunud sellega, et hagejal oli õigus kostjalt nõuda kahju, mis sõltus mh tasuta jagatud piletite arvust ja litsentsitasu kahekordsest määrast (10%). Vastavalt VÕS § 127 lg-le 6, kui kahju hüvitamist nõutakse autoriõiguse, autoriõigusega kaasneva õiguse või tööstusomandiõiguse rikkumise tõttu, võib kohus, kui see on mõistlik, määrata kahjuhüvitise kindla summana, lähtudes muu hulgas tasu suurusest, mida rikkuja pidanuks maksma, kui ta oleks hankinud loa vastava õiguse kasutamiseks. Sättes toodud regulatsioon põhineb Euroopa Liidu direktiivil 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta ja selle eesmärk on soodustada intellektuaalomandi õiguste omaja olukorda. Nimelt, kui kahju hüvitamise ühe üldpõhimõtte järgi peab kahju olemasolu ja suurust tõendama kahjustatud isik, siis intellektuaalomandi õiguste rikkumise korral on kahju täpse suuruse ja põhjusliku seose tõendamine raskendatud. Seetõttu loeb seadus intellektuaalomandi õiguste omaja kahjuhüvitise lähtealuseks teose hüpoteetilist litsentsitasu. Hageja tõendas menetluses, et pop-, rock-, jazz ja estraadimuusika kontserdil on litsentsitasu 5% sissepääsutasudest ja litsentsitasu arvestusse lähevad ka tasuta jagatud piletid, mida on rohkem kui 10% piletite koguarvust. Eelnev on selgelt sedastav ka hageja kodulehelt (lk 121). Lisaks on oluline, et litsentsitasu, mis vastab 5% sissepääsutasudest, on kooskõlas välisriikides kehtivate litsentsitasu määradega ning kohtupraktikaga. Vastuseks kaebuse väitele, et põhjendamatu oli litsentsitasu hulka arvestada ka tasuta jagatud pileteid, sest kostja ei allkirjastanud lepingut, kus see oli sätestatud, märgib ringkonnakohus järgmist. VÕS § 127 lg 6 alusel kahju hüvitamise nõude esitamisel ei ole oluline, kas intellektuaalomandi õiguse omaja oleks olnud valmis sellist litsentsilepingut sõlmima või kas rikkuja oleks sellise litsentsitasu maksmiseks majanduslikult võimeline olnud. Kui tasuta jagatud pileteid arvestatakse tavaliselt litsentsitasu suuruse kujundamisel, siis saab seda intellektuaalomandi rikkumisel kahju suuruse hindamisel ka arvestada. See, et tasuta jagatud pileteid, mida väljastati rohkem kui 10% ürituse piletite koguarvust, arvestatakse tavaliselt litsentsitasu suuruse määramisel, oli tõendatud hageja kodulehe väljevõttega (lk 121). Samas ei nõustu ringkonnakohus hageja ja maakohtu seisukohaga, et praegusel juhul oli põhjendatud mõista kostjalt välja litsentsitasu kahekordne määr. Lähtumine 10%-lisest litsentsitasu määrast ei ole kooskõlas VÕS § 127 lg-s 6 sätestatud põhimõttega, mille järgi tuleb kahju suuruse kindlakstegemisel lähtuda hüpoteetilisest litsentsitasust õiguse kasutamise loa olemasolul. Tavapärast määra ületavat osa ei saa ka pidada hagejal tegelikult tekkinud kahjuks VÕS § 1043 ja § 127 lg 1 mõttes. Sellises määras kahjuhüvitis oleks karistusliku iseloomuga, mida Eesti õiguskord ei tunne. Teatav karistuslik aspekt on mittevaralise kahju hüvitise suuruse formuleerimise valemisse seaduse tasandil sätestatud küll isiku au teotamise korral, kus võib mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestada ka vajadust mõjutada kahju tekitajat hoiduma edasisest kahju tekitamisest, võttes seejuures arvesse kahju tekitaja varalist seisundit (VÕS § 134 lg 6). Kuid reeglina lähtub kahju kontseptsioon eesmärgist asetada isik

olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud (VÕS § 127 lg 1). Eelnev käsitlus ei ole vastuolus ka Euroopa Liidu direktiiviga 2004/48/EÜ. Selle artikkel 13 näeb liikmesriikidele ette kohustuse tagada, et kohtuasutused kohustavad kannatanud osapoole avalduse alusel rikkujat, kes teadlikult rikkus või pidi põhjendatult olema rikkumisest teadlik, maksma proportsionaalselt õiguste valdajale rikkumise tagajärjel temale tekitatud kahju ulatuses kahjutasu ja annab juhised intellektuaalomandi asjades kahjutasu suuruse kujundamiseks. Nii tuleb liikmesriigi kohtutel minimaalselt tagada, et kahjusumma moodustub autoritasust, mida autor oleks võinud saada, kui rikkuja oleks taotlenud intellektuaalomandi kasutamiseks autoriõigusi (artikkel 13 lg 1 p b). Seega vastab Eestis kehtiv intellektuaalomandi rikkumisega tekitatud kahju arvutamise viis direktiivis sätestatud miinimummeetmele. Seega oli kostjalt hageja kasuks võimalik kahjuna välja mõista kokku 226 eurot 82 senti. Summa moodustus 5% suurusest litsentsitasust, mis tuli maksta 131 pileti müügist saadud 3 195 eurolt ja 55-lt tasuta jagatud piletilt, mille arvestuslik keskmine piletihind oli 24 eurot 39 senti ((3 195 x 0,05) + (55 x 24,39 x 0,05)). Hageja palus hüvitiselt välja mõista ka viivise alates 20.04.2017 kuni otsuse tegemiseni kindla summana ja alates otsuse tegemisest protsendina vastavalt seadusjärgsele määrale kuni põhinõude täitmiseni. 2017. aastal ja 2018. aasta esimeses pooles oli seadusjärgne viivisemäär 8% aastas. Kuivõrd hagi esitamise aja (20.04.2017) ja ringkonnakohtu otsuse tegemise aja (17.04.2018) vahele jäi 363 päeva, oli ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks kogunenud 226 eurolt 82 sendilt viivist 18 eurot 5 senti (226,82 x 8 / 365 / 100 x 363).

taas kontserdi eelnevalt litsentsilepingut sõlmimata ja litsentsitasu maksmise kohta vastuväiteid omades, hagi esitades pahatahtlikult. Kuivõrd praegusel juhul oli hagi suunatud kahju väljamõistmisele, mille suurust hageja menetluse kestel muutis, tulenevalt kostja esitatud tõenditest müüdud piletite arvu ja hinna kohta, millele hagejal endal juurdepääs puudus ja poolte väited, mis esitati nõude kohta, püsisid samad esimesest menetlusdokumendist viimaseni, oli kohane määrata menetluskulude jaotus TsMS § 163 lg 1 järgi. Ringkonnakohtu hinnangul oli nõude vähendamist ja hagi rahuldamise ulatust arvestades põhjendatud jätta maakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda. Kuna apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, siis koostoimes TsMS § 171 lg-ga 1 ja TsMS § 163 lg 1 jätab ringkonnakohus poolte endi kanda ka apellatsioonimenetluses tekkinud kulud. Kuna kõik menetluskulud jäävad poolt endi kanda, siis ei toimu menetluskulude rahalist kindlaksmääramist. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar

/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.