XX hagi Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) vastu nõude tunnustamiseks YY pankrotimenetluses
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28.11.2017.a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Eesti Vabariigi apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): XX (sünniaeg XX.XX.XXXX), tehinguline esindaja vandeadvokaat Kersti Põld
(Maksu-
ja
Tolliameti
kaudu)
Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu; registrikood 70000349), tehinguline esindaja Katri-Helena Siirak Menetluse liik
3.Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) apellatsioonkaebus rahuldada.
4.Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud hageja, XX kanda.
5.Keelduda apellatsioonimenetluses esitatud tõendite vastuvõtmisest ja eemaldada tõendid toimikust.
6.Välja mõista XX ́lt riigi tuludesse 300 eurot. Vastav rahaline kohustus tuleb täita 15 päeva jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest. Nimetatud rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral tuleb tasuda viivist võlgu olevalt summalt alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras.
1(10)
Tsiviilasi nr 2-17-10282
7.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.04.07.2017.a esitas hageja maakohtusse hagi, milles palus tunnustada hageja nõuet YY (võlgnik) pankrotimenetluses summas 56 696 euro ulatuses pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p-s 2 sätestatud rahuldamisjärgus. Hageja palus menetluskulud jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 01.07.2011.a hageja ja võlgnik laenulepingu, mille kohaselt andis hageja võlgnikule laenu 40 000 eurot. Laenu tagastamise tähtpäev oli 01.07.2016.a. Pooled leppisid kokku, et lisaks põhivõlale peab võlgnik maksma intressi 16 000 eurot, st võlgnik pidi võlausaldajale laenu tagasimaksena maksma 56 000 eurot. Laenulepingu järgi tagab võlgniku kohustusi käendajana UU (käendaja). Laenulepingule on alla kirjutanud hageja, võlgnik ja käendaja. Hageja ja võlgnik ei vaidle laenu andmise ja saamise, s.o laenusuhte olemasolu üle. Samuti puudub hagejal ja võlgnikul vaidlus selle üle, et laen on tähtaegselt tagastamata ja laenuintress tähtaegselt tasumata. Samuti puudub ka vaidlus käendaja kohustuse üle hageja ees. Võlgnik andis hageja lepingulisele esindajale 26.05.2017.a kinnituse, et: 1) võlgnik on saanud hagejalt laenu summas 40 000 eurot; 2) võlgnikule anti laenusumma üle sularahas; 3) laenusumma üleandmise juures viibis käendaja; 4) laenusumma 40 000 euro kohta on sõlmitud 01.07.2011.a laenuleping; 5) 01.07.2011.a laenulepingus lepiti kokku käendaja vastutus. 29.03.2017.a esitas hageja hilinenult võlgniku pankrotimenetluses oma nõudeavalduse ning palus ennistada nõude esitamise tähtaja. 06.06.2017.a toimus uus nõuete kaitsmise koosolek. Nimetatud koosoleku esimese päevakorra punkti kohaselt ennistati hageja nõudeavalduse esitamise tähtaeg. Kostja vaidles hageja nõudele nõuete kaitsmisel vastu, hageja nõue jäi tunnustamata. Võlgnik on järjekindlalt tunnistanud nii hagejale kui ka kolmandatele isikutele oma kohustuse olemasolu hageja ees. Kohustuse olemasolu on võlgnik kinnitanud pankrotihaldurile esitatud vastuses teabenõudele, võlgniku vandega pankrotimenetluses ja hageja lepingulisele esindajale seoses viimase poolt tehtud järelpärimisega tsiviilasjas nr 2-16-7928. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Laenuleping on näilik ning sõlmitud pankrotimenetluse mõjutamise eesmärgil. Hageja esitas käendaja pankrotimenetluses (tsiviilasi nr 2-16-7928) nõudeavalduse samadel alustel, mis võlgniku pankrotimenetluses. Kostja on nimetatud tsiviilasjas esitanud 17.05.2017.a määruskaebuse Harju Maakohtu 02.05.2017.a määrusele. Hageja allkiri on nii 01.07.2011.a allkirjastatud laenulepingul kui ka 09.12.2016.a allkirjastatud volikirjal visuaalse vaatluse pinnalt identne. Nimetatud dokumendid on hageja poolt omakäeliselt allkirjastatud rohkem kui viie aastase vahega. Kuivõrd võlgniku pankrotimenetluses hageja poolt esitatud nõudeavalduse aluseks olev laenuleping ning sellele lisatud esindaja volikiri on väidetavalt hageja poolt allkirjastatud käsitsi, pidi nimetatud dokumentide elektroonseks edastamiseks olema vajalik dokumentide eelnev skaneerimine.
2(10)
Tsiviilasi nr 2-17-10282 Reeglina ei ole võimalik skaneeritud dokumendifailist dokumendi sisuteksti kopeerida, kuid nii laenulepingu kui volikirja faili sisu ehk teksti on võimalik kopeerida. Eeltoodu viitab asjaolule, et laenulepingu ja volikirja puhul ei ole tegemist skaneeritud dokumentidega, mistõttu ei saa nimetatud dokumendid olla hageja poolt omakäeliselt allkirjastatud. Võlgniku pankrotimenetluses esitatud hageja nõudeavalduse aluseks olev laenulepingu fail on loodud 29.08.2016.a, kuid väidetavalt allkirjastatud omakäeliselt hageja poolt juba 01.07.2011.a. Esindaja volikirja fail on aga loodud 29.03.2017.a, kuid väidetavalt allkirjastatud hageja poolt omakäeliselt juba 09.12.2016.a. Kui nimetatud dokumendid oleksid reaalselt hageja poolt omakäeliselt allkirjastatud ning loodud faili omadustes toodud kuupäevadel, peaksid olema failid (arvestades dokumentide edastamise viisi) skaneeritud arvutisse ning faili sisuks olevat teksti ei tohiks saada kopeerida. Volikirja faili loomise aeg on samal kuupäeval, mil see esitati pankrotihaldurile (s.o 29.03.2017.a) ning laenulepingu faili loomise aeg on samal kuupäeval, mil toimus käendaja pankrotimenetluses pankrotiavalduse läbivaatamise kohtuistung. Laenuleping on loodud spetsiaalselt võlgniku ja käendaja pankrotiavalduses nõudeavalduse esitamiseks ning näitamaks nagu oleks hageja võlgniku (ja käendaja) pankrotimenetluses võlausaldaja. Kostja tegi teabetaotluse Rootsi maksuhaldurile, kellelt saadud vastuse kohaselt ei ole hageja saanud töötasu alates 2010.a kuni käesoleva ajani ning 2014.a on saanud isik vaid kapitalitulu 900 eurot. Samuti ei ole hageja omanud kinnisvara, mille müügist oleks saanud hagejal tekkida rahalisi vahendeid. Kostja andmetel ei ole hageja saanud perioodil 2002.a kuni 2016.a väljamakseid ka Eestist. Seega puudusid hagejal rahalised vahendid, millest anda võlgnikule 2011.a laenu 40 000 eurot. Ka hageja ise ei ole ei pankrotimenetluses esitatud nõudeavalduses ega hagiavalduses esitanud selliseid tõendeid, mis kinnitaksid, et hagejal olid laenu andmiseks rahalised vahendid olemas. Võlgnik ei ole alates väidetava laenulepingu sõlmimisest teinud hagejale mitte ühtegi laenu tagasimakset. Kostja hinnangul ei olnud eluliselt usutav, et hageja oleks andnud nii suures ulatuses laenu olukorras, kus tal endal sissetulekud puudusid ning viimast arvesse võttes, ei võtnud ette sooritusi võla sissenõudmiseks juba varem. Väidetava laenulepinguga antud laenu tagasimakse tähtaeg oli 01.07.2016.a ehk vahetult pärast võlgniku suhtes pankrotiavalduse esitamist (s.o 19.05.2016.a). Samuti ei ole laenulepingus märgitud ühtegi punkti laenu tagasimaksete või sellekohase graafiku kohta. Lisaks puuduvad väidetavas laenulepingus igasugused viited tagatise kohta. Eeltoodu viitab sellele, et tegemist ei ole reaalse laenulepinguga, sest majanduslikult ei ole sellise laenulepingu sõlmimine otstarbekas. Laenuleping koostati eesmärgiga osaleda võlgniku pankrotimenetluses ning saada hääli, otsustamaks pankrotimenetluses tähtsust omavate küsimuste (näiteks kompromissi vastuvõtmise) üle. Hageja nõudeavaldusel on selged võltsimise tunnused ning tegelikkuses ei ole hageja võlgniku pankrotimenetluses võlausaldaja. Ainuüksi kahe osapoole (hageja ja võlgniku) kinnitus laenusuhte kohta ning laenulepingu olemasolu ei saa olla sellised ammendavad tõendid, mis kinnitaksid, et laenu andmine hagejalt võlgnikule oleks ka reaalselt toimunud. Hagiavalduse lisas on võlgnik kinnitanud, et on olnud hagejaga kunagi pikaajaliselt heades suhetes ning nimetatu viitab sellele, et hageja ja võlgnik võisid leppida kokku võlgniku pankrotimenetlusse tegelikkusele mittevastava nõudeavalduse esitamises. Esimese astme kohtu otsus
3.Harju Maakohus tegi 28.11.2017.a otsuse, millega rahuldas hagi ja tunnustas kostja nõuet YY pankrotimenetluses summas 56 696 eurot PankrS § 153 lg 1 p-s 2 sätestatud rahuldamisjärgus. Maakohus jättis menetluskulud täies ulatuses kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 1650 eurot ja tasumata osalt viivise. Otsuse kohaselt ei nõustunud kohus kostja vastuväidetega. Kohtule on esitatud tõend, kus hageja kinnitab, et on laenu 40 000 eurot võlgnikule andnud ning võlgniku ja käendaja kinnitused, et raha on laenuna saadud. Kohus leidis, et pankrotimenetluses ei ole ühel
3(10)
Tsiviilasi nr 2-17-10282 võlausaldajal kohustust avaldada ega tõendada teisele võlausaldajale oma maksevõimet, seda eriti olukorras, kus võlausaldajad oma nõudeid suuremas ulatuses rahuldatud ei saa ning vaidlus taandub häälte saamisele. Laenu üleandmist ei muuda ebausutavaks asjaolu, et laenuleping on sõlmitud heade tuttavate vahel. Kohus nõustus hagejaga selles, et kostja poolt menetluses esitatud väited selle kohta, et laenuleping on sõlmitud pankrotimenetluse mõjutamise eesmärgil on paljasõnalised ja tõendamata. Kohus leidis, et pdf-faili kopeerimise võimalus ei tõenda laenulepingu näilisust, pdf-fail võib olla tehniliselt kopeeritav või mitte vastavalt selle looja soovile. Kohtu hinnangul ei näita ka pdf-faili loomise kuupäev sellise faili loomise aluseks oleva dokumendi koostamise kuupäeva, mistõttu ei saa väita, et laenuleping on õigusnäivuse tekitamise eesmärgil koostatud käendaja pankrotimenetluses kohtuistungi toimumise kuupäeval, s.o 29.08.2016.a. 29.08.2016.a kohtuistungil pakkus UU kostjale kohustuse täitmisena poole võlgnevuse, s.o 17 838 euro, tasumist. Võlgnevuse oleks aidanud tasuda võlgniku poeg. Kohtu hinnangul on eluliselt ebausutav, et võlgnik pakkus kohustuse täitmist olukorras, kus juba oli planeeritud häälte saamise eesmärgil esitada haldurile näilik laenuleping. Käesoleval juhul ei oma hageja allkirja visuaalne kuju kohtu hinnangul ka õiguslikku tähendust, kuivõrd 01.07.2011.a tehingu pooled on koostatud dokumenti nimetanud võlakirjaks. Kuivõrd käesoleval juhul oleks kohustus tekkinud ka ilma hageja allkirjata, ei olnud kohtu hinnangul mingit mõistlikku põhjust allkirja võltsimiseks. Käesoleval juhul on tehingu pooled eksinud ka sellega, et käendajana on dokumendi allkirjastanud võlgnik ning laenu saajana käendaja. Kohtu hinnangul tuleb seda pidada inimlikuks eksimuseks, mis ei sea kahtluse alla laenusaaja ja käendaja isikut. Samuti ei ole etteheidetav maksegraafiku puudumine, kuivõrd kokku on lepitud, et kohustus muutub sissenõutavaks korraga ja kogu ulatuses 01.07.2016.a. Kuna ühestki õigusaktist ei tulene füüsilistele isikutele kohustust sõlmida üksnes majanduslikult otstarbekaid tehinguid, ei anna tagatise nõudmata jätmine kohtu hinnangul alust väita, et laenuleping ja nõudeavaldus koostati pankrotimenetlustes häälte saamise eesmärgil. Apellatsioonkaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega jäetakse hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kahe isiku, kes on omavahel head tuttavad, tunnistuste pinnalt ei saa usaldusväärselt leida, et laenusuhe ka tegelikkuses reaalne oleks. Selleks oleks vaja täiendavaid tõendeid, mis laenusuhte ja sellest tulenevalt ka nõudeavalduse olemasolu kinnitaksid. Ebaõige on maakohtu väide, et võlgniku pankrotimenetluses taandub vaidlus vaid häälte saamisele. Häälte omamine tagab võlausaldajale võimaluse otsustada pankrotimenetluses tekkivate küsimuste üle. Üks selline on ka kompromissi vastuvõtmise otsustamine. Võlgniku pankrotimenetluses 06.06.2017.a toimunud võlausaldajate üldkoosolekul otsustati võlgniku poolt esitatud kompromissettepanek vastu võtta, kusjuures kompromissi vastuvõtmise poolt hääletas 57 häälega ka hageja, kelle nõuet pankrotimenetluses tunnustatud ei olnud. Kui käesoleva vaidluse raames hageja nõuet summas 56 696 tunnustatakse, lõpetatakse võlgniku pankrotimenetlus kompromissi kinnitamisega. Võlgniku pankrotimenetluse lõpetamine kompromissi kinnitamisega tähendab aga seda, et võlgniku kohustused kõigi võlausaldajate ees lähevad 90% ulatuses kustutamisele. Juhul kui paberdokument on allkirjastatud käsitsi ja seejärel skaneeritud arvutisse, muutub selline PDF-fail pildi formaadiks, mille sisu kopeerimine ei ole võimalik. Lisaks nähtub võlgniku ja hageja vahel 01.07.2011.a väidetavalt sõlmitud laenulepingu faili andmetest, et PDF-faili looja (n-ö arvutis) on PDFCreator. Hageja poolt esindajale väljastatud volikirja faili andmetest nähtuvalt on PDF-faili looja Mac OS X 10.12.3 Quartsz PDFContext. Seega ei saa
4(10)
Tsiviilasi nr 2-17-10282 olla dokumendid arvutisse saamiseks eelnevalt sisse skaneeritud, sest vastasel juhul oleks PDF-faili looja arvutis printer ja faili andmetes sisalduks vastava printeri nimi. Lisadest 1 ja 2 on näha, et kogu dokumendi sisu (peale allkirjade) on kopeerimiseks võimalik aktiivseks teha, mis tähendab, et tegemist ei saa olla arvutisse skaneeritud PDF-failidega vaid failid on juba algselt arvutis tehtud. Hageja pole selgitanud, kuidas saavad olla 01.07.2011.a sõlmitud laenulepingul ja 09.12.2016.a esindajale väljastatud volikirjal (välise vaatluse põhjal) identsed allkirjad. Ka hageja esindaja ütles 01.11.2017.a toimunud Harju Maakohtu kohtuistungil, et ei oska öelda, kuidas need allkirjad sinna said. Hageja esitas 01.11.2017.a istungil esindaja vahendusel väidetava 09.12.2016.a esindajale väljastatud volikirja originaaleksemplari, kuid väidetaval originaalil on hageja allkiri erinev pankrotihaldurile ja kostjale edastatud volikirjast. Sealjuures on ka väidetava originaali ning pankrotihaldurile ja kostjale varasemalt edastatud volikirjal hageja väidetava allkirja alla kirjutatud hageja täiesti erinevates kirjastiilides. Eeltoodust lähtuvalt on selge, et hageja esindaja poolt 01.11.2017.a istungil kohtule esitatud väidetava originaal volikirja puhul ei ole tegelikkuses tegemist originaaldokumendiga. Seega ei ole hageja tõendanud, et tema nõudeavalduse alus olev laenuleping ning esindajale väljastatud volikiri oleks tema poolt ka reaalselt allkirjastatud. Samuti ei ole hageja esitanud kohtule ka originaaldokumente, mis seda võiksid tõendada. Seega ei saa sellise nõudeavalduse aluseks olevate dokumentide pinnalt asuda seisukohale, et tegemist oleks reaalsete dokumentidega ja sellised dokumendid kinnitavad võlasuhet. UU pankrotimenetluses esitati tsiviilasja nr 2-16-7928 raames ettepanek kompromissi sõlmimiseks juba 20.07.2017.a ning kompromissi läbirääkimised (edaspidiselt nii tsiviilasjas 2-16-7928 kui ka tsiviilasjas 2-16-7929) jätkusid kuni 22.08.2017.a, mil esindaja andis kostjale teada, et kompromissi sõlmimine ei ole võimalik. Kohtu poolt viidatud ettepaneku, mille kohaselt sooviti tasuda pool kostja nõudest, edastas esindaja kostjale 02.08.2017.a, mitte aga 29.08.2016.a toimunud kohtuistungil. Seega on koostatud hageja ja võlgniku vahel sõlmitud väidetav laenuleping UU pankrotimenetluses toimunud kohtuistungi päeval, s.o 29.08.2017.a. Sellise tegevuse eesmärk sai olla vaid kompromissi sõlmimise ja seejärel ülejäänud osas kohustuste kustutamise saavutamine muul viisil. Pankrotimenetluses näiliku nõudeavalduse esitamise ajend sai olla vaid häälte saamine ja seejärel kompromissi üle otsustamine juba pankrotimenetluse raames, kuna kostja ei olnud võlgniku varasemalt pakutud kompromissettepanekute alusel nõus kompromissi sõlmima ja pankrotimenetlust lõpetama. Kuivõrd võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 2 näeb ette kohustuse võlatunnistuse kirjalikuks vormiks, peab tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 78 lg-st 1 tulenevalt olema see poolte poolt ka omakäeliselt allkirjastatud. Seega kohaldas maakohus ebaõigesti TsÜS § 78 lg-t 1 ning leidis ebaõigesti, et hageja allkiri laenulepingul (mis poolte poolt on nimetatud võlatunnistuseks) ei oma õiguslikku tähendust. Maakohus ei ole hinnanud kõiki kostja poolt välja toodud asjaolusid kogumis vaid selgitanud kõiki asjaolusid eraldi võetuna ning jõudnud seetõttu ebaõigele järeldusele. Kostja esitas võlgniku pankrotimenetluse raames 06.07.2017.a Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) kuriteoteate seoses hageja nõudeavaldusega, kuivõrd kostja on seisukohal, et toime võis olla pandud dokumendi võltsimine, võltsitud dokumendi kasutamine ja/või mõni muu tegevus, mis vastab kuriteo tunnustele. 01.12.2017.a andis PPA teavet, et kostja avalduse põhjal on 14.07.2017.a alustatud kriminaalmenetlus karistusseadustiku § 345 lg 1 tunnustel. Vastustaja seisukoht
5.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
5(10)
Tsiviilasi nr 2-17-10282
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus tuleb tühistada. Ringkonnakohus saab teha uue otsuse, millega jäetakse hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebus kuulub seega rahuldamisele.
7.Esmalt tuleb ringkonnakohtul lahendada apellatsioonkaebusele lisatud tõendite juurdevõtmise ja apellatsioonimenetluses esmakordselt esile toodud asjaolude arvestamise küsimus. Uued tõendid ja asjaolud tõi apellatsioonimenetluses kohtu ette nii apellant kui ka vastustaja. TsMS § 652 kohaselt võtab ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimisel aluseks menetlusosaliste poolt maakohtu menetluses esitatud asjaolud ja tõendid. Uusi asjaolusid ja tõendeid võtab ringkonnakohus arvesse üksnes seaduses sätestatud alustel. Vastavad alused on sätestatud TsMS-s ammendavalt. Ringkonnakohus leiab, et apellant ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, mis annaksid aluse uusi asjaolusid või tõendeid arvestada. Selliseid asjaolusid ei nähtu ka tsiviilasja materjalidest.
8.Uued asjaolud tõi apellatsioonimenetluses kohtu ette ka vastustaja. Vastustaja väitis apellatsioonkaebuse vastuses, et laenu anti äritegevuseks, et hageja tegeles laenu andmise perioodil äritegevusega enda äriühingute kaudu lennundusvaldkonnas ja hageja majandustegevus toimus laenu andmise perioodil väljaspool Eestit ja Rootsit. Hageja väitis apellatsioonkaebuse vastuses ka esmakordselt, et ta laenas vahetult enne vaidlusaluse laenulepingu sõlmimist omakorda raha kolmandalt isikult, mille osas on koostatud ka võlakiri, mille hageja ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse vastusega koos esitas. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole uute asjaolude ja uue tõendi osas esitanud selliseid põhjendusi, mis nende arvestamist võimaldaksid. Asjaolu, et hageja viibis maakohtu menetluse ajal peaasjalikult Hispaanias ja hageja arhiiv asus hageja kodus (Soomes), ei ole selline alus, mis võimaldaks kirjeldatud asjaoludega esmaselt ringkonnakohtu menetluses esile tulla. Juhul, kui hageja võttis vahetult enne laenulepingu sõlmimist kolmandalt isikult omakorda laenu summas 40 000 eurot, oleks hageja pidanud seda kui asjaolu mäletama ja oleks saanud selle esile tuua. Muude asjaolude osas ei väitnud hageja, et ta oleks tuletanud need enda koduse arhiivi abil. Juhul, kui seda ja eespool kirjeldatud muid asjaolusid pidada sellisteks, mida hageja ei oleks pidanud mäletama ja mida ta saigi meenutada üksnes koduse arhiivi abil, oleks hageja pidanud asjaolud, millele ta soovis hagi rajada, selgeks tegema juba enne hagi esitamist või hiljemalt maakohtu menetluse ajal. Juhul, kui hageja pidas maakohtu menetluse ajal vajalikuks koduse arhiivi läbitöötamist ja juhul, kui hageja enne hagi esitamist ja maakohtu menetluse ajal mitte kordagi Hispaanisast kodus, Soomes ei käinud (mis ei ole usutavaks muudetud), oleks hageja pidanud taotlema maakohtus asja arutamise edasilükkamist ja kohtult tähtaja määramist, mille jooksul oleks hageja saanud hagi aluseks olevad asjaolud välja selgitada ja kohtu ette tuua. Eespool toodud põhjustel ei saa ringkonnakohus apellatsioonimenetluses kohtu ette toodud asjaolusid arvestada ja apellatsioonimenetluses esitatud tõendid tuleb toimikust eemaldada. Kuna tõendid esitati elektrooniliselt, siis ringkonnakohus tõendeid menetlusosalistele ei tagasta vaid eemaldab need üksnes toimikust.
9.Järgnevalt hindab ringkonnakohus, kas hagi saab rahuldamisele kuuluda. Hageja esitas käesolevas menetluses kostja suhtes nõude tunnustamisele suunatud hagi. Sellest tulenevalt tuleb hagejal kohtu ette tuua ja tõendada asjaolud, mis võimaldavad kohtul hagi rahuldada. Hageja tugines hagi alusena sellele, et hageja ja pankrotivõlgnik sõlmisid laenulepingu, mille alusel tasus hageja pankrotivõlgnikule 40 000 eurot ning mille kohaselt tuli pankrotivõlgnikule lisaks põhivõlale tasuda ka intresse summas 16 000 eurot ning viivist summas 696 eurot. Oma väidete tõendamiseks esitas hageja kohtule hageja ja pankrotivõlgniku vahelise laenulepingu ja pankrotivõlgnikupoolse kinnituse hageja poolt kohtu ette toodud asjaolude kinnitamiseks.
6(10)
Tsiviilasi nr 2-17-10282
10.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga selles, et hageja poolt kohtu ette toodud asjaolude alusel saab lugeda hagi aluseks olevad asjaolud tõendatuks. Kuigi tavapärase laenulepingu täitmise üle toimuva vaidluse puhul piisab laenulepingust tulenevate nõuete tuvastamiseks reeglina sellest, kui laenusaajast kostja laenulepingu sõlmimist, laenulepingus kokku lepitud tingimusi ja laenulepingu alusel raha saamist tunnistab, siis konkreetsel juhul ei ole tegemist tavapärase laenulepingu täitmise üle toimuva vaidlusega. Tavapärase laenulepingu puhul on kõikide võimalike vastuväidete esile toomise huvi laenu saajal. Käesoleval juhul menetleb kohus aga pankrotimenetluses esitatud nõude tunnustamise nõuet. Nimetatud juhul ei tarvitse laenusaaja huvid olla samad, mis väljaspool pankrotimenetlust toimuva laenulepingu täitmise vaidluse puhul kostjast laenusaajal. Käesoleval juhul on laenusaaja menetlusväline isik, kellel võivad olla pankrotimenetluses oma huvid. Seega ei saa laenusaaja kinnitustele anda sama kaalu, kui tavapärase laenulepingu täitmise üle toimuva vaidluse puhul. Seega ei saa ainuüksi laenusaaja kinnitusele tuginedes lugeda tõendatuks seda, et hageja poolt väidetud laenuleping sõlmiti, et see sõlmiti just 01.07.2011.a, et laenuleping sõlmiti selles kajastatud tingimustega ja et laenulepingu alusel laenusaajale 40 000 eurot sularahas üle anti. Laenusaaja kinnitus on dokumentaalse tõendina üks tõend, mida kohus hindab koos muude tõenditega. Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu. Kõiki tõendeid tuleb hinnata kõiki asjaolusid arvestades, sh ka kinnituse andnud isiku olukorda ja positsiooni arvestades. Juhul, kui mõne tõendi puhul on põhjust hinnata tõendit kriitiliselt, tuleb hinnata, kas esineb ka muid tõendeid, mis vastava tõendi kasuks või kahjuks räägivad.
11.Teine oluline tõend, millele hageja hagi alusena tugineb, on hageja, pankrotivõlgniku ja pankrotivõlgniku abikaasa poolt allkirjastatud laenuleping. Hageja ja kostja ei vaidle käesoleva tsiviilasja menetluse raames selle üle, et viidatud laenulepingul olevad allkirjad on antud viidatud isikute poolt. Samas ei võtnud kostja omaks ja vaidles vastu sellele, et laenuleping on koostatud laenulepingus viidatud kuupäeval (01.07.2011.a) ja sellele, et allkirjad on antud 2011ndal aastal. Kostja väitis, et laenuleping on koostatud ajal, mil laenusaaja ja laenu käendaja olid muutunud maksejõuetuks. Ringkonnakohus märgib, et üldise tõendamiskoormise jaotuse kohaselt tuleb sellel menetlusosalisel, kes soovib mingile konkreetsele asjaolule tugineda, vastavat asjaolu ka tõendada. Kohtupraktika kohaselt, juhul, kui eradokumendi (mh ka laenulepingu) tõendina esitanud menetlusosalise vastaspool tõendile vastu vaidleb, tuleb eradokumendi esitanud menetlusosalisel tõendi ehtsust tõendada. Seega lasub laenulepingu ehtsuse, sh ka selle, et laenuleping sõlmiti just selles näidatud ajal, tõendamiskoormis hagejal. Hageja muid tõendeid, kui laenuleping ja laenulepingu allkirjastanud võlgniku kinnitus, esitanud ei ole.
12.Laenulepingu ehtsusele viitab veel ka see, et laenulepingu käendajana allkirjastanud laenusaaja abikaasa, kelle suhtes on samuti algatatud pankrotimenetlus, on samuti selle laenulepingu olemasolu kinnitanud. Kuid ka see asjaolu ei ole piisav, et laenulepingu sõlmimine hageja poolt väidetud asjaoludel tõendatuks lugeda. Laenusaaja abikaasal on laenusaajaga sarnased huvid, sest ta on laenusaaja abikaasa, laenusaaja suhtes läbi viidav pankrotimenetlus ja selle raames häälte määramine mõjutab läbi laenusaaja majandusliku olukorra ka abikaasa majanduslikku olukorda.
13.Ringkonnakohus leiab, et konkreetse vaidluse asjaolusid, sh kostja vastuväiteid arvestades ei saa pidada hageja poolt kohtu ette toodud asjaolusid ja hageja poolt esitatud tõendeid piisavaks selleks, et nende alusel saaks hagi rahuldamisele kuuluda. Hageja poolt kohtu ette toodud asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel tuleb muuhulgas arvestada ka laenulepingu sõlmimise asjaolusid. Väidetavalt anti laen sularahas ja väidetavalt sai laenusaaja laenu sularahas kätte. Ringkonnakohus märgib, et 40 000 euro puhul on tegemist
7(10)
Tsiviilasi nr 2-17-10282 märkimisväärse rahasummaga, mille sularahas maksmist ei saa tavapäraseks pidada. Reeglina hoiavad füüsilised isikud enda suuremaid rahalisi vahendeid pangas. Hageja ei ole selgitanud, millistel asjaoludel vastav rahasumma sularahas maksti. Hageja ei ole selgitanud ka seda, kust ta sedavõrd suure rahasumma sai. Isegi kui hagejal oleks olnud selline rahasumma, hoiaks mõistlik füüsiline isik sellist rahasummat tavapäraselt pangas. Hagejal oleks olnud võimalik tõendada, et ta võttis vahetult enne laenulepingu sõlmimist sellise rahasumma sularahas pangast välja. Hageja seda teinud ei ole. Samuti ei ole hageja selgitanud, millistel asjaoludel hoidis ta sellist kogust raha sularahana. Sellised asjaolud tekitavad mõistlikus isikus põhjendatud kahtlusi ja hageja ei ole esitanud kohtule mõistlikke selgitusi, mis kahtlused hajutaks.
14.Kostja tõi juba esimeses vastuses hagile esile selle, et hagejal ei saanud tõenäoliselt olla sellist rahasummat. Kostja kirjeldas hageja sissetulekuid Eestis ja Rootsis, millest nähtub, et hageja ei ole saanud sissetulekut alates 2010.a ja hageja sai üksnes kapitalitulu 900 eurot ja sedagi üksnes 2014.a. Kuna kostja esimeses hagivastuses sellised asjaolud esile tõi, oleks hageja saanud koheselt maakohtu menetluses esile tuua, kust ta vaidlusaluse rahasumma sai. Seda hageja ei teinud. Kostja ei saa lõpuni tõendada, et hagejal ei olnud laenu andmiseks 40 000 eurot. Samas tegi kostja kõik võimaliku, mida võib kostjalt hageja laenuandmise võimekuse puudumise usutavaks tegemisel ja tõendamisel oodata. Sellises olukorras oleks saanud hageja kõrvaldada kahtlused ja tuua esile ning tõendada, et tal oli võimekus laenu anda. Hageja seda ei teinud, olgugi, et vastav küsimus maakohtu menetluses otseselt tõusetus. Hageja piirdus kostja sellesisulistele vastuväidetele vastamisel väga üldsõnaliste vastuväidetega, milles hageja mitte ühtegi konkreetset asjaolu esile ei toonud (vt t I kd lk 67 pöördel). Hageja märkis, et see, et tal sissetulekut ei olnud, ei tähenda veel, et tal ei saanud olla muid rahalisi vahendeid laenu andmiseks. Selles kontekstis oleks hageja saanud avada, kas ja millist päritolu tema muud rahalised vahendid olid. Hageja seda võimalust kasutada ei soovinud ja hageja arvestas seetõttu selle riskiga, et kohus hindab hageja tõendeid kostja vastavasisulisi vastuväiteid arvestades. Ringkonnakohus märgib veel seda, et üks küsimus on see, kas hagejal võis olla 40 000 eurot, mida hageja väidetavalt pankrotivõlgnikule laenas. Teine küsimus on aga see, kas hageja majanduslik võimekus oli selline, et isegi, kui hagejal oleks 40 000 eurot olnud, kas siis hageja oleks saanud ja eelduslikult soovinud sedavõrd suurt rahasummat viieks aastaks välja laenata selliselt, et kogu viieaastase perioodi jooksul laenu põhisummast ega ja intressidest mitte midagi tagasi ei maksta.
15.Hageja poolt esile toodud asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel tuleb muuhulgas arvesse võtta ka seda, et hageja andis pankrotivõlgnikule laenu ilma igasuguste asjaõiguslike tagatisteta. Ainus tagatis, mille hageja sai, oli laenusaaja abikaasa käendus. Ringkonnakohus märgib, et 40 000 eurot, mille hageja kostjale laenas ja 56 000 eurot, mis oli rahaline kohustus, mille laenusaaja hageja suhtes viie aasta möödudes täitma pidi, on sedavõrd suured kohustused, mille puhul peaksid olema selged ja arusaadavad põhjused, miks peaks üks füüsiline isik teisele füüsilisele isikule sedavõrd suures ulatuses ilma asjaõiguslike tagatisteta laenu andma. Hageja ei ole esile toonud, mis need head põhjused oleksid võinud olla. Nii ei ole hageja esile toonud, et hageja oleks kontrollinud kostja maksevõimet ja et hageja oleks veendunud, et tagatiste puudumisest hoolimata on laenu saaja majanduslik olukord, laenusaaja sissetulekud või laenusaaja äriprojektid sedavõrd head, et mõistlik füüsiline isik, kellel alates 2010.a sissetulekuid ei ole, võib ilma asjaõiguslike tagatisteta 40 000 eurot viieks aastaks teisele füüsilisele isikule laenuks anda. Eespool kirjeldatud kontekst tekitab mõistlikus kõrvalseisjas kahtlusi ja hageja ei ole neid kahtlusi hajutanud.
16.Ringkonnakohus märgib, et alles apellatsioonimenetluses, apellatsioonkaebusele vastust esitades väitis hageja, et ta laenas kolmandalt isikult, MM-lt 28.06.2011.a 40 000 eurot.
8(10)
Tsiviilasi nr 2-17-10282 Eespool asus ringkonnakohus seisukohale, et seda faktiväidet ei saa asja lahendamisel arvestada, sest see esitati esmakordselt alles apellatsioonimenetluses. Samas märgib ringkonnakohus, et juhul, kui hageja soovib enda nõude tunnustamist pankrotimenetluses ja esitab sellel eesmärgil hagi, saab hageja eelduslikult meenutada seda, kas ka tema ise on samal ajal viieks aastaks laenanud 40 000 eurot. Juhul, kui hagejal oli meeles, et tema on kellelegi (pankrotivõlgnikule) laenanud 40 000 eurot, on usutav, et hagejal võiks olla meeles ka see, et ka tema ise on kellegi kolmanda isiku käest samaks perioodiks 40 000 eurot laenanud. Juhul, kui selline asjaolu oleks tõepoolest aset leidnud, oleks see eelduslikult hagejale meenunud ja hageja oleks sellise asjaolu kohe hagiavalduses või siis esimeses vastuses kostja vastusele esile toonud. Hageja väidete hindamisel saab ja tuleb arvesse võtta ka hageja käitumist konkreetses kohtumenetluses, mille raames asjaolud ja tõendid hindamisele kuuluvad. See, et kirjeldatud asjaolu (et hageja võttis ise ka vaid kaks päeva enne vaidlusaluse laenu andmist 40 000 eurot laenu) meenus hagejale alles apellatsioonimenetluses, tekitab hageja väidete tõelevastavuse osas täiendavaid kahtlusi.
17.Sõltumata sellest, kas laenulepingus antud laenusaaja kinnitust raha saamise kohta ja laenusaaja poolt hilisemalt antud kinnitust tuleb käsitleda täitmise kviitungina, või muul moel, tuleb neid kui tõendeid hinnata eespool toodud viisil ja vastuväiteid arvestades. Viidatud kinnituste täitmise kviitungina kvalifitseerimine ei anna tõendite hindamise ja hagi rahuldamise seisukohast midagi täiendavat juurde.
18.Eespool toodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et hageja rajas enda hagi põhiliselt kahele tõendile (laenuleping ja pankrotivõlgnikust laenusaaja kinnitus). Need kaks tõendit pärinevad samast allikast ning asjaolu, et lisaks laenulepingule kinnitab pankrotivõlgnikust laenusaaja, et laenulepingus kajastatud andmed vastavad tegelikkusele, ei anna laenulepingu ehtsuse hindamisel märkimisväärset kvalitatiivset eelist, sest juhul, kui laenuleping on tagantjärele koostatud, nagu kostja seda väidab, sai laenusaaja lisaks laenulepingu tagantjärele allkirjastamisele anda välja ka tegelikkusele mittevastava kinnituse. Hageja ei ole tõendanud, et eradokument (laenuleping) oleks ehtne, st et lisaks laenulepingul olevatele allkirjadele on laenuleping allkirjastatud lepingu näidatud kuupäeval. Hageja ei ole kohtu ette toonud kaudseid tõendeid, mis neid asjaolusid võinuksid tõendada, olgugi, et arvestatava tõenäosusega võiksid selliseid kaudsed tõendid eelduslikult esineda. Hageja ei ole ka põhjendanud, miks ta selliseid kaudseid tõendeid ei esita. Hageja ei ole esitanud ka selgitusi, miks ta ebatavalistel asjaoludel laenu andis. Olukorras, kus kostja tegi kõik, mida kostjalt saab hageja laenu andmise võimekuse puudumise tõendamisel eeldada, ei esitanud hageja selgitusi ega kõrvaldanud kahtlusi selles osas, et hagejal laenu andmiseks rahalisi vahendeid ei olnud. Nendel asjaoludel leiab ringkonnakohus, et käesolevas asjas tuleb tõendeid hinnata selliselt, et hagi rahuldamise eelduseks olevaid asjaolusid ei saa tõendatuks lugeda.
19.Eespool toodust tulenevalt tuleb jätta hagi rahuldamata ja maakohtu ning ringkonnakohtu menetluskulud tuleb jätta hageja kanda (TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1).
20.Kostja esitas käesolevas tsiviilasjas apellatsioonkaebuse. Kostja apellatsioonkaebuse esitamisel TsMS §-st 145 tulenevalt riigilõivu ei maksnud. Apellatsioonkaebuse hinnana käsitles ringkonnakohus 3500 eurot. Sellelt summalt tuleb riigilõivuseaduse lisa 1 kohaselt tasuda riigilõivu 300 eurot. Kuna hagi jääb rahuldamata, tuleb riigilõiv TsMS § 190 lg 5 lausest 2 tulenevalt hagejalt riigi tuludesse välja mõista. Vastav rahaline kohustus tuleb täita TsMS §-s 179 sätestatud korras.
9(10)
Tsiviilasi nr 2-17-10282
21.Vastavalt TsMS § 177 lg 1 p-le 2 määrab menetluskulud pärast lõpplahendi jõustumist summaarselt kindlaks asjas lahendi teinud maakohus TsMS §-s 177 sätestatud korras.
Liis Arrak (allkirjastatud digitaalselt)
Gaida Kivinurm (allkirjastatud digitaalselt)
Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.