Kaija Kaijanen (eesistuja), liikmed Krista Kirspuu, Kaupo Paal
Kohtuasi
ITM Inkasso OÜ väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 12. veebruari 2018. a määrus hagi menetlusse võtmisest keeldumise kohta
hagi
XX
vastu
võlgnevuse
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik ITM Inkasso OÜ määruskaebus Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja ITM Inkasso OÜ (registrikood 11100041, asukoht F. R. Kreutzwaldi 4, 10120 Tallinn), hageja lepinguline esindaja Pille Martin Kostja XX (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoha aadress XXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 12. veebruari 2018. a. määrus muutmata, arvestades ka käesoleva määruse põhjendusi.
2.Jätta ITM Inkasso OÜ määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta maa- ja ringkonnakohtu menetlusega seonduvad menetluskulud ITM Inkasso OÜ kanda. Menetluskulud, mille väljamõistmist ITM Inkasso OÜ-lt nõuda, puuduvad.
Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Asjaolud ja menetluse käik 1(5)
1.ITM Inkasso OÜ (hageja) esitas 27.11.2017 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse XX (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Kohus tegi 05.12.2017 makseettepaneku, millele võlgnik esitas 11.01.2018 vastuväite. Kohtunikuabi andis 02.02.2018 määrusega asja üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Maksekäsu kiirmenetluses on kostja oma elukohana märkinud Soome Vabariigi. Esimese astme kohtu määrus
2.Harju Maakohus 12.02.2018 määrusega keeldus hagi menetlusse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p 2 ja § 372 lg 4 alusel.
võtmisest
3.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt kohaldatakse antud olukorras vastavalt TsMS § 70 lg-le 4 kohtualluvuse määramisel Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 12.12.2012 määrust nr 1215/2012 “Kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades“. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 12.12.2012 määruse nr 1215/2012 „Kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades“ art 4 p 1 järgi esitatakse käesoleva määruse kohaselt hagi isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse sõltumata nende kodakondsusest. Sama määruse art 18 p 1 sätestab, et teine lepingupool võib algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht. Käesoleval juhul on hageja nõude aluseks tarbijaga sõlmitud leping. Kostja elukohaks on rahvastikuregistri järgi XXX, Soome Vabariik. Nimetatud aadressil on kohus kostjale kätte toimetanud maksekäsu kiirmenetluse materjalid. Maksu- ja Tolliameti andmetel ei ole kostja alates novembrist 2010 Eestis tulu saanud. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et XX elukoht asub Soome Vabariigis. Kuna võlgniku elukoht on Soomes, saab Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 12.12.2012 määruse nr 1215/2012 “Kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades“ art 5 p 1, art 17 ja art 18 p 2 järgi tema vastu kohtusse nõude esitada üksnes elukoha riigis, st Soomes (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-123-12 p 9). Määruskaebus ja menetluse edasine käik
4.Hageja esitas Harju Maakohtu 12.02.2018 määrusele määruskaebuse, paludes maakohtu määruse tühistada. Hageja hinnangul oleks kohus pidanud hagiavalduse jätma TsMS § 487 lg 1 alusel käiguta ja kohustama hagejate esitama nõuetekohase hagiavalduse, milles oleks hageja saanud esile tuua ka asjaolusid, miks asi allub Harju Maakohtule. Hageja hinnangul tuleb kohtualluvuse mittenõustumisel anda võimalus seda kõigepealt vaidlustada. Kostja juba maksekäsu kiirmenetluses vaikivalt nõustunud kohtualluvusega, kuna ei ole selle kohta midagi märkinud. Järelikult on kostja kohtualluvusega nõus. Pooled on sõlmitud laenulepingu nr SR425792, millise üldtingimuste p-is 16.8 on kokku leppinud, et vaidluste puhul kohaldatakse lepingule Eesti õigust. Sama lepingu p-is 16.7 on pooled kokku leppinud, et juhul kui laenusaaja asub pärast lepingu sõlmimist elama välisriiki või laenusaaja elukoht ei ole hagi esitamisel teada, kuuluvad vaidlused käesoleva kokkuleppe alusel lahendamiseks Harju Maakohtus. Harju Maakohtu menetluses on samalaadne kohtuvaidlus kostja ja Placet Group OÜ vahel, kus puudus vaidlus kohtualluvuse üle. Nimetatud asjas nimetab kostja end ise ka Eesti kodanikuks. Hagejale teadaolevalt elab kostja alaliselt Eestis ning omab Eestis ka kinnisvara, lisaks on kostja äriregistri andmete kohaselt A MTÜ juhatuse liige. Seega on tegemist Eestis alaliselt elava isikuga.
5.Kohus küsis kostjalt seisukohta kohtualluvus suhtes. Kostja esitas kohtule teatise oma tervisliku seisundi kohta, milles märgib, et tulenevalt tema tervislikust seisundist on asja edasine läbivaatamine võimalik alates 07.05.2018. Vastuseks kohtu 12.03.2018 järelepärimisele märkis kostja, et kuna ta elukoht on Soome Vabariigis, on ta vastu asja sisulisele lahendamisele Eesti kohtus (tl 47).
2(5)
6.16.03.2018 seisukohas jääb hageja määruskaebuses esitatu juurde olles seisukohal, et asi allub Eesti kohtule sisuliseks lahendamiseks. Kostja tervisliku seisundi kohta märgib hageja, et nimetatu on esitatud vaid menetluse venitamise eesmärgiga, mistõttu palub hageja jätta selle tähelepanuta.
7.Maakohtu hinnangul ei anna määruskaebuses toodu alust kaebuse rahuldamiseks. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas 16.03.2018 läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
8.Ringkonnakohus, tutvunud kaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS §-de 659 ja 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata, arvestades ka käesoleva määruse põhjendusi. Määrus on lõppjärelduses põhjendatud ning ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust määruse tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
9.Maakohus ei võtnud hagi TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel menetlusse ja leidis, et hagi ei allu Harju Maakohtule, sest võlgniku elukoht on Soomes. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 12.12.2012 määruse nr 1215/2012 “Kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades“ (edaspidi Brüsseli I määrus) art 5 p 1, art 17 ja art 18 p 2 järgi saab võlgniku vastu kohtusse nõude esitada üksnes elukoha riigis, st Soomes (vt RKTKm nr 3-2-1-123-12 p 9). Nagu märgitud, nõustub ringkonnakohus maakohtu määruse lõppjäreldusega järgides maakohtu määruse põhjendusi (TsMS § 654 lg 6). Kolleegium kontrollib täiendavalt avaldaja väidet, et hagi allub Harju Maakohtule poolte vahelise kohtualluvuse kokkuleppe järgi ning täiendab selles osas määruse põhjendusi.
10.Määruskaebuse kohaselt on poolte vahel sõlmitud laenuleping nr SR425792, mille üldtingimuste p-is 16.8 on pooled kokku leppinud, et lepingule kohaldatakse Eesti õigust. Lepingu p-is 16.7 on pooled kokku leppinud, et poolte vaheline kohtuvaidlus lahendatakse vastavalt seadustele. Juhul kui laenusaaja asub pärast lepingu sõlmimist elama välisriiki või laenusaaja elukoht ei ole hagi esitamisel teada, kuuluvad vaidlused käesoleva kokkuleppe alusel lahendamiseks Harju Maakohtus.
11.Brüsseli I määruse 4. jaos on reguleeritud kohtualluvust tarbijalepingute puhul ning määruse art 18 lg-st 2 tuleneb, et üldjuhul võib teine lepingupool algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht. Brüsseli I määruse art 19 järgi võib küll eeltoodust kokkuleppe alusel kõrvale kalduda, kuid seda üksnes p-des 1–3 sätestatud juhtudel, s.o kokkuleppe alusel: 1) mis on sõlmitud pärast vaidluse teket või 2) mis võimaldab tarbijal algatada menetluse käesolevas jaos nimetamata kohtutes või 3) mille on sõlminud tarbija ja teine lepingupool, kelle mõlema alaline või peamine elukoht oli kokkuleppe sõlmimise ajal samas liikmesriigis, ning mille kohaselt on asja lahendamiseks pädevad kõnealuse liikmesriigi kohtud, tingimusel, et selline kokkulepe ei ole vastuolus asjaomase liikmesriigi õigusega. TsMS § 104 lg 1 järgi võib kohtualluvuse kokkuleppe sõlmida üksnes vaidluseks, mis on seotud mõlema poole majandus- või kutsetegevusega või kui leping on seotud ühe poole majandus- või kutsetegevusega ja teiseks pooleks on riik, kohaliku omavalitsuse üksus või muu avalik-õiguslik juriidiline isik või kui mõlemaks pooleks on avalik-õiguslik juriidiline isik. TsMS § 104 lg 3 pde 1 ja 2 järgi kehtib kohtualluvuse kokkulepe sõltumata TsMS § 104 lg-s 1 sätestatust ka juhul, kui selles on kokku lepitud pärast vaidluse tekkimist või kohtualluvus lepiti kokku juhuks, kui kostja asub pärast kokkuleppe sõlmimist elama välisriiki või kui viib sinna üle oma tegevuskoha või asukoha või kui tema tegevus-, elu- või asukoht ei ole hagi esitamise ajal teada. Seega on 3(5)
iseenesest tarbijaga sõlmitud lepingust tuleneva vaidluse kohtualluvuse kokkuleppel muutmine TsMS § 104 lg 3 järgi lubatud (vt RKTKm nr 3-2-1-123-12 p 10). Praeguses asjas tuleb aga mh arvestada asjaolu, et lisaks sellele, et vaidlus tuleneb kostja kui tarbijaga sõlmitud lepingust, ei ole pooled kohtualluvuse kokkulepet eraldi läbi rääkinud. Kolleegiumi hinnangul on pooltevahelise laenulepingu üldtingimused, sh ülalviidatud kohtualluvuse kokkulepe (p. 16.7) käsitletavad võlaõigusseaduse (VÕS) § 35 tähenduses tüüptingimustena, mis on VÕS § 37 lg 1 järgi saanud poolte laenulepingu osaks, kuna kostja on lepingut sõlmides kinnitanud nendega nõustumist. Kui lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab tüüptingimus teist lepingupoolt ebamõistlikult, on tingimus VÕS § 42 lg 1 esimese lause järgi tühine. VÕS § 42 lg 3 p 10 järgi on tarbijaga sõlmitud lepingus ebamõistlikult kahjustav mh tüüptingimus, millega võetakse teiselt lepingupoolelt võimalus kaitsta oma õigusi kohtus või raskendatakse ebamõistlikult selle võimaluse kasutamist. Riigikohus on juhtinud tähelepanu sellele, et tüüptingimuse kehtivust, sh VÕS § 42 p 3 lg-s 10 sätestatud asjaolusid, peab kohus vahekohtu kokkuleppe hindamisel kontrollima omal algatusel (vt RKTKm nr 3-21 150-14 p 14). Sama kehtib kolleegiumi hinnangul ka kohtualluvuse kokkuleppe puhul. Arvestades asjaolu, et tegemist on tarbijaga internetikeskkonnas sõlmitud laenulepinguga, mille tüüptingimusega on tarbija jäetud välisriiki kolimise korral ilma võimalusest pidada lepingust tulenevaid kohtuvaidlusi tarbija kui kostja elukohariigis, s.o tarbijale eelduslikult lähimas kohtus, ning sätestatud kohustus pidada kohtuvaidlusi hageja kui majandus- ja kutsetegevuses tegutseva teise lepingupoole asukohariigis, on kolleegiumi arvates nimetatud tüüptingimusega ebamõistlikult raskendatud kostja võimalust kaitsta oma õigusi kohtus, mistõttu on hageja üldtingimustes kohtualluvust sätestav tüüptingimus (p 16.7 teine lause) VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 10 järgi tühine. Kolleegium möönab, et selline kokkulepe võiks olla kehtiv, kui kostjal tarbijana oleks olnud võimalus tingimuse sisu mõjutada ja tingimuse üle läbi rääkida, kuid tüüptingimusena on see tarbijat ebamõistlikult kahjustav, sest annab majandus- ja kutsetegevuses tegutsevale isikule eelise tarbija arvel, mistõttu on selline kokkulepe tarbija kahjuks tasakaalust väljas. Samuti ei saa majandus- ja kutsetegevuses tegutsev isik mõistlikult eeldada, et tarbija igal juhul nõustuks sellise tingimusega. Pigem saab eeldada, et tarbija ei soovi sõlmida kokkulepet, millega ta loobub endale eelduslikult soodsamast kohtualluvusest. Kuna ülalmärgitud põhjendustel on hageja üldtingimuste p 16.7 teine lause kui kohtualluvuse kokkulepe tühine, jättis maakohus lõppjäreldusena õigesti hagi TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel menetlusse võtmata, sest kohtualluvuse kokkuleppe puudumise korral on Brüsseli I määruse art 18 lg 2 järgi kohtualluvus selle liikmesriigi kohtul, kus on tarbija alaline elukoht. Kuigi hageja on maksekäsu kiiremenetluse avaldusse märkinud kostja aadressiks YYY, Harku vald (tl 1), siis juba Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakond on makseettepaneku toimetanud kostjale kätte Soome Vabariigis (tl 4-5, 13). Kostja ise on nii vastuväites makseettepanekule (tl 15) kui ka maakohtule esitatud vastuses kohtualluvuse kohta (tl 47) kinnitanud oma elukohana Soome Vabariiki, samuti nähtub see rahvastikuregistrist (tl 22-23). Seega asus maakohus õigesti seisukohale, et kostja alaline elukoht ei ole Eestis ja seetõttu ei allu hagi Eesti kohtule.
12.Vastuseks määruskaebuses esitatud väitele, et kuna kostja ei vaidlustanud kohtualluvust maksekäsu kiirmenetluses, on ta kohtualluvusega nõustunud, märgib kohus järgmist. Riigikohtu kolleegium on selgitanud, et vaikiva kohtualluvuse kokkuleppe alusel saab hagi menetleda vaid juhul, kui kostja ei ole kohtualluvusele vastu vaielnud (vt RKTKm 3-2-1-123-12 p 12). See kehtib ka praeguses menetlusstaadiumis ehk määruskaebuse menetlemisel. Maakohus on määruskaebuse menetlemisel küsinud kostjalt seisukohta kohtualluvuse osas, millisele kostja on
4(5)
selgesõnaliselt vastanud, et ta ei nõustu asja lahendamisega Eesti kohtus. Seega oli kohtul alus keelduda hagi menetlusse võtmisest, kuna asi ei allu Eesti kohtule.
13.Asjaolud, millisele hageja määruskaebuses täiendavalt viitab, et kohus menetleb teist analoogset tsiviilasja kostja vastu Eesti kohtus, et kostja on enda identiteeti seostanud Eesti kodanikuna, kostjal on Eestis kinnisvara ja lisaks on kostja äriregistri andmete kohaselt A MTÜ juhatuse liige, ei lükka ümber maakohtu tuvastatud asjaolu, et kostja elukoht on Soomes ning kostja enda käesolevas menetluses avaldatut, et ta on vastu asja menetlemisele Eesti kohtus.
14.Kolleegium ei nõustu määrusekaebuse väitega, et maakohus pidi maksekäsu kiirmenetluse hagimenetluseks üleminekul hagimenetluse alustamiseks nõudma igal juhul puuduste kõrvaldamise käigus avaldajalt hagiavalduse tervikteksti. TsMS § 487 lg 1 esimese lause järgi kohustab asja hagimenetluse korras menetlev kohus avaldajat esitama oma nõude ja põhjendama seda hagiavaldusele ettenähtud vormis 14 päeva jooksul, kui maksekäsu kiirmenetluse avaldus ei vasta hagiavalduse nõuetele. Vastavalt osundatud sättele tuleb kohtul seega hinnata, kas maksekäsu kiirmenetluse avaldus vastab hagiavalduse nõuetele. Praegusele juhul on maakohus pidanud esitatud avaldust piisavaks, mistõttu puudus hagiavalduse nõudmiseks alus ning ka selle võimalik esitamine ei saanuks muuta kohtu järeldust hagi alluvuse kohta.
15.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta menetluskulud hageja kanda. Lisaks juhib kolleegium tähelepanu sellele, et maakohus ei ole määruses menetluskulude jaotust märkinud. Kuna TsMS § 173 lg 1 esimese ja teise lause järgi peab kohus menetlust lõpetavas määruses märkima menetluskulude jaotuse ning asja järgmisena menetlev kohus peab märkima kogu seni kantud menetluskulude jaotuse, tuleb maakohtu määrust täiendada ja märkida määruses ka maakohtu menetluskulude jaotus (vt RKTKm nr 3-21-95-14 p 28). TsMS § 168 lg 1 alusel, mis sätestab, et hageja kannab menetluskulud, kui kohus keeldub avaldust menetlusse võtmast ja tagastab selle, tuleb maakohtu menetluskulud jätta hageja kanda. Kohtutoimikust nähtuvalt puuduvad kostjal tsiviilkohtumenetluse menetluskulud, milliste väljamõistmist saaks hagejalt nõuda.
Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/
Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/
seadustiku
mõttes
Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.