Euro Leisure Group OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Indrek Lepsoo hagi XX vastu kahju 1 296 005,90 euro hüvitamiseks ja viiviste saamiseks Harju Maakohtu 29. septembri 2017 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
XX apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
1 400 334,68 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja): Euro Leisure Group OÜ (pankrotis, registrikood 12783898) pankrotihaldur Indrek Lepsoo, lepinguline esindaja vandeadvokaat Paul Keres Kostja (apellant): XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Vassili Kosteitšuk
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 5. märtsil 2018, millel osalesid poolte lepingulised esindajad ja kostja isiklikult
RESOLUTSIOON
Harju Maakohtu 29. septembri 2017 otsus jätta muutmata. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta kostja kanda.
Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.
NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.Euro Leisure Group OÜ (pankrotis) pankrotihaldur (hageja) esitas 3. mail 2016 Harju Maakohtule hagi XX (kostja) vastu õigusvastaselt tekitatud varalise kahju (1 296 005,90 eurot) hüvitamiseks ja viivise saamiseks alates hagi esitamisest. Hageja leidis, et kostja põhjustas kahju Euro Leisure Group OÜ-st (endine MJ LEVI RRE OÜ, edaspidi „pankrotivõlgnik“) välja viidud 1 296 005,90 euro ulatuses, kuna tal säilis peale juhatuse liikme volituste lõppemist pankrotivõlgniku arvelduskonto käsutusõigus, mida ta kasutas pettuse teel saadud summade ülekandmiseks välisriigi äriühingutele. Hageja väitel: Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu, edaspidi „pank“) ja kostja esindatud pankrotivõlgnik sõlmisid 12. veebruaril 2015 makseterminali (edaspidi „POS terminal“) kasutamiseks kaartide teenindamise lepingu. Kostja kinnitas pankrotivõlgniku nimel, et müügikoha aadress on Niguliste 2-42 Tallinnas ja müügikoha põhitegevusala on kinnisvara rendivahendus, st reaalsete rahaliste tehingute tegemine, kus kaardivaldaja saab tegeliku vastuhüve; pank ja pankrotivõlgnik sõlmisid 13. veebruaril 2015 maksekaartide teenindamise lepingule täiendava kokkuleppe, millega pankrotivõlgnik sai võimaluse sisestada terminali mitte ainult füüsilist maksekaarti, vaid ka sisestada tehingu (sh maksekaardi) andmeid vastavalt kaardivaldaja taotlusele ilma maksekaardi füüsilise kohalolekuta. Täiendava kokkuleppe kohaselt võis pankrotivõlgnik sisestada POS terminali tehingu andmeid üksnes vastavalt kaardivaldajate taotlustele; esimesed kaebused, et pankrotivõlgnik on sisestanud POS terminali tehingu andmeid ning debiteerinud kaardivaldajate kontosid ilma kaardivaldajate sellekohaste taotlusteta, ilmnesid märtsis 2015. Pankrotivõlgnik ei kasutanud POS terminali mitte Niguliste 2-42 Tallinnas rendivahenduse või muude enda müüdud kaupade või osutatud teenuste eest maksete saamiseks, vaid tegeles välja petetud kaardiandmete abil kaardivaldajate kontode debiteerimisega ning saadud raha kolmandate isikute kasuks pööramisega; POS terminali kaudu autoriseeriti 17. veebruarist – 8. oktoobrini 2015 makseid kokku 1 576 295,51 eurot. Valdava osa maksetest saadud rahast kandis pangas pankrotivõlgniku arvelduskonto käsutamise õigust omanud kostja 23. veebruarist –
3.septembrini 2015 edasi erinevatele välismaistele ühingutele. Kokku kanti maksetest saadud rahast Atlantis LCC Management LTD-le 1 010 393,96 eurot, UAB Baltijos Mainu Grupe’ile 110 621 eurot, M.J.Levi S.L.-le 83 255,94 eurot, Nobile Business LPP le 27 539 eurot, Bradford Technologies LLP-le 46 850 eurot ja Zeta Builders and Construction LTD-le 17 346 eurot. Seega kanti erinevatele välismaal registreeritud äriühingutele pankrotivõlgniku pangakontolt kokku 1 296 005,90 eurot; vahetult pärast pangaga lepingu ja täiendava kokkuleppe sõlmimist, 13. veebruaril 2015 võõrandas kostja pankrotivõlgniku osa Ukraina kodanikule OD (edaspidi „juhatuse liige“) ning 19. veebruaril 2015 lahkus kostja ka pankrotivõlgniku juhatusest, tema asemel kanti registrisse uus juhatuse liige. Kostja säilitas endale pankrotivõlgniku arvelduskonto käsutamise õiguse ja kasutas seda aktiivselt raha ülekandmiseks kolmandatele isikutele.
2 (7)
2.Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited olid kokkuvõtvalt järgmised: kostja ei vastuta pankrotivõlgniku omaniku ja juhatuse liikme tegevuse, võlgade ja käitumise eest ei panga ega kolmandate isikute ees. Hagi on üles ehitatud oletustele nagu oleks kostja organiseerinud variettevõtte ja värvanud variisiku teistes riikides kuritegude toimepanemiseks ja pangapettuseks. Mingeid andmeid kuritegude toimepanemise kohta hageja ei esitanud, kostja süü tõendamiseks on esitatud väljavõte ebaseadusliku jälitustegevuse käigus saadud ja ilmselt ümbermonteeritud kõnesalvestusest; kostja poolt pangaülekannete tegemine ei tõenda tema süüd. Kostja tegi neid ülekandeid tasuta vastutulekuna endisele töökaaslasele (juhatuse liige), kellelt on ka kirjalik kinnitus, et kõik pangaülekanded tegi kostja tema juhiste järgi ja kasusaajaks kostja ei olnud.
MAAKOHTU OTSUS
3.Maakohus rahuldas 29. septembri 2017 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi ja mõistis kostjalt välja hageja kasuks kahju hüvitamiseks 1 296 005,90 eurot, viivise sellelt summalt
3.maist 2016 – 29. septembrini 2017 summas 146 204,75 eurot ja alates 30. septembrist 2017 kuni kahjuhüvitise tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Ühtlasi jättis kohus kuni kohtuotsuse täitmiseni jõusse hagi tagamise abinõud, mis on kohaldatud Tallinna Ringkonnakohtu 1. septembri 2016 määrusega ja Harju Maakohtu
1.augusti 2017 määrusega (parandatud 19. septembri 2017 määrusega). Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda, kuid neid rahaliselt kindlaks ei määranud.
4.Maakohus tuvastas järgmised asjaolud: pank ja kostja esindatud pankrotivõlgnik sõlmisid 12. veebruaril 2015 POS terminali kasutamiseks kaartide teenindamise lepingu ja 13. veebruaril 2015 täiendava kokkuleppe, millega pankrotivõlgnik sai õiguse sisestada terminali mitte ainult füüsilist maksekaarti, vaid ka sisestada tehingu (sh maksekaardi) andmeid vastavalt kaardivaldaja taotlusele ilma maksekaardi füüsilise kohalolekuta; leping POS terminali kasutamiseks sõlmiti kinnisvara rendivahetuse eesmärgil, kuid taotletud eesmärgil terminali ei kasutatud. Kostja kasutas POS terminali kardivaldajate taotlusteta ja nõusolekuta maksete autoriseerimiseks ning kostja väidetava tegevusega seonduvaid puhkuseosakuid kaardivaldajad tegelikkuses ei saanud; alates 13. veebruarist 2015 oli pankrotivõlgnikul uus omanik ja alates
19.veebruarist 2015 uus juhatuse liige, kuid kostja jäi pädevaks isikuks menetlusdokumentide kättesaamiseks; perioodil 17. veebruarist – 8. oktoobrini 2015 autoriseeriti kostja käes olnud POS terminali kaudu makseid kogusummas 1 576 295,51 eurot. Maksetest saadud rahast kandis kostja pankrotivõlgniku pangakontolt 23. veebruarist – 3. septembrini 2015 edasi erinevatele välismaistele isikutele kokku 1 296 005, 90 eurot.
5.Maakohus tugines võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 1 p-le 8 ja leidis, et kostja tegu ei olnud kooskõlas heade kommetega ning tegemist oli algusest peale tahtliku käitumisega. Kostja tegevuse tulemusena vähenes pankrotivõlgniku vara ja ta muutus püsivalt maksejõuetuks, mille tulemusena kuulutati välja pankrot. Kuivõrd kostja ei olnud pankrotivõlgniku seaduslik esindaja, ei olnud tal ka seadusest tulenevat õigust pankrotivõlgniku rahalisi vahendeid käsutada. 3 (7)
Dokumentaalsetest tõenditest (POS terminali kontoväljavõte, pangakonto väljavõte ja välisriigi äriühingutele tehtud maksete ülevaade) nähtub, et kaardimaksete summad laekusid pankrotivõlgniku POS kontole, millelt liikusid kohe edasi põhikontole, kust need kanti temaga mitteseotud tundmatutele välisriigi äriühingutele. Eluliselt ei ole usutav, et sel viisil rahaliste vahendite „liigutamisel“ oli majanduslik sisu, mis oli pankrotivõlgniku huvides. Kostja käitumine oli algusest peale eesmärgistatud võimaliku vahendustasu eest ja kostja mõistis oma käitumise õigusvastasust, sh et tema tegu võib pankrotivõlgnikku kahjustada. Helisalvestusest vestluse kohta panga töötaja ja kostja vahel nähtub, et kostja oli see, kes kohapeal tegutses ja ta pidi selle eest saama ka tasu 20% ulatuses. Kostja kinnitab, et tal oli juurdepääs kontodele ja tema tegi kandeid.
6.VÕS § 137 järgi vastutavad kostja ja juhatuse liige kahju eest solidaarselt ning hagejal on võimalik esitada kahju nõue ka üksnes kostja vastu. Kostjal ei ole võimalik vabaneda vastutusest juhatuse liikme 17. ja 26. mai 2016 kinnituskirjade alusel. Kostja ja juhatuse liige tegutsesid ühiselt. Kinnituskirjadest võib järeldada, et juhatuse liige võis kostjale ka pangaülekannete tegemiseks käsundi anda, kuid see ei vabasta kostjat vastutusest. Tegemist ei olnud juhatuse liikme isikliku rahaga, mida ta sai käsutada vastavalt oma äranägemisele ega kostja rahaga, mida kostja võis käsutada vastavalt oma soovidele. Pankrotivõlgniku vara sai käsutada üksnes ühingu huvides.
7.Hageja kahju ulatus nähtub konto väljavõttest ja ülevaatest. Kostja ei esitanud vastuväiteid sellele, et ta kandis pankrotivõlgniku pangakontolt 23. veebruarist – 3. septembrini 2015 välismaistele isikutele 1 296 005,90 eurot. Nimetatud summa tuleb kostjal hagejale hüvitada.
8.Kuna hageja põhinõue kostja vastu on põhjendatud, siis tuleb rahuldada ka hageja viivisenõue. Kostja ei esitanud viivise nõudele sisulisi vastuväiteid.
9.Menetluskulud jäid kostja kanda tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel.
POOLTE SEISUKOHAD
10.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised. Esiteks eeldab käitumise õigusvastasuse tuvastamine VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel, et isikule saab ette heita tahtlikku heade kommete vastast käitumist. Käitumine on heade kommete vastane siis, kui teo eesmärk oli teise isiku tahtlik kahjustamine, seejuures peab olema tõendatud, et isikul oli algusest peale tahe teist isikut kahjustada. Need eeldused ei olnud kostja puhul täidetud. Kostja poolt ülekannete tegemine summas 1 296 005,90 eurot on tõendamata. Samuti on tõendamata kostja süü ja tahtlus pankrotivõlgnikule kahju tekitamises ning väide, et tehtud ülekannetel puudus majanduslik alus. Teiseks rikkus maakohus menetlusõigusnorme, sh jättis täitmata selgitamiskohustuse. Kostjale ei selgitatud, milliste õigusnormide alusel asja lahendatakse, kes ja milliseid asjaolusid peab esile tooma ja tõendama. Kostja sai hagiavaldusest aru, et tegemist on panga nõudega kostja vastu karistusseadustiku sätete alusel. Lisaks rikkus maakohus menetlusnorme sellega, et keeldus põhjendamatult kostja taotletud kolmanda isiku menetlusse kaasamisest. Kuivõrd pankrotivõlgniku omaniku ja juhatuse liikme kinnituste alusel võib kostja hagi rahuldamise korral esitada kahju hüvitamise nõude tema vastu, oleks tulnud menetlusse kaasata juhatuse liige.
4 (7)
Samuti jättis maakohus põhjendamatult rahuldamata kostja taotluse menetluse peatamiseks. Samadel asjaoludel on kostja suhtes algatatud kriminaalasi. Olles kahtlustatav, ei saa kostja oma menetlusõigusi tsiviilkohtuvaidluses täiel määral kasutada. Kaitsestrateegia kohaselt keeldus kostja ütluste andmisest, mistõttu ei saanud ta tsiviilasjas oma väiteid täiendada. Vaid kriminaalmenetluses on võimalik tuvastada, kas kuritegu oli toime pandud. Kolmandaks hindas maakohus vääralt tõendeid ja jättis arvestamata asjas tähtsust omavad tõendid. Maakohus hindas valesti viie tarbija standardseid kaebusi, helisalvestist, ülekandeid kostja Skrill ja Swedbank AS kontode vahel ning pankrotivõlgniku konto väljavõtteid. Samas jättis maakohus arvestamata pankrotivõlgniku omaniku ja juhatuse liikme kinnitused ning pankrotivõlgniku ja Atlantis LLC Management Ltd vahelised agendilepingud. Neljandaks on viivis arvutatud valesti ja maakohtu otsus selles osas põhjendamata.
11.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kostja kannab apellatsioonimenetluse kulud.
13.TsMS § 652 lg 1 p 1 sätestab, et ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. TsMS § 652 lg 1 p 2 võimaldab arvestada poolte esitatud uusi faktilisi asjaolusid niivõrd, kuivõrd nende esitamine on lubatud. Kostja tugineb kaebuses uutele faktiväidetele. Nimelt esitas kostja kaebuse p-s 5 seletuse tema ja juhatuse liikme tutvumisest ning pankrotivõlgniku töö korraldamise üksikasjadest. Lisaks tugineb kostja nüüd sellele, et kõik ülekanded, mis moodustavad hageja nõudesumma, ei ole kostja sooritatud (kaebuse p-d 9 ja 11). Need väited ei ole lubatavad ja nendega ei saa ringkonnakohus kaebuse lahendamisel arvestada. Hagiavalduse p-dest 9 ja 20 nende koosmõjus oli piisava selgusega aru saada, et hageja heidab kostjale ette 1 296 005,90 euro alusetult ülekandmist pankrotivõlgniku arvelt kolmandatele isikutele. Seda väidet kostja maakohtus ei vaidlustanud, vaid kostja kinnitas 6. juuni 2010 vastuse p-s 2.1 sõnaselgelt, et tema teostas kõik ülekanded. Sama kinnitas ta 31. juuli 2017 istungil. Järelikult ei saa kostja alles ringkonnakohtus asuda väitma, et ta ei teinud kõiki ülekandeid. Samuti ei pidanud kostja maakohtus vajalikuks tuua esile neid asjaolusid, mis märgitud kaebuse p-s 5, ka need jätab ringkonnakohus tähelepanuta.
14.Kaebuse ülejäänud väited ei anna alust maakohtu otsust muuta. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. Vastuseks kaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
15.Kostja käitumises esinesid kõik tunnused, mis annavald alust lugeda see õigusvastaseks VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel. Maakohus tuvastas vastavad eeldused kooskõlas menetlusõiguse normidega ja kohaldas õigesti materiaalõigust. Kostja tugines maakohtus peamiselt väitele, et tema tegu pankrotivõlgniku raha ülekandmisel kolmandatele isikutele ei olnud õigusvastane, sest ta täitis juhatuse liikmelt saadud juhist ehk käsundit VÕS § 619 tähenduses. Sellest lähtus ka maakohus asja lahendamisel. Siiski ei välista käsundi (ka kohane) täitmine vastutust VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 alusel (Riigikohtu 17. mai 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-17, p 28, samuti seal viidatud sama kohtuasja varasem lahend). Seega ei saa jätta hagi rahuldamata pelgalt põhjusel, et kostja järgis juhatuse liikme juhist. 5 (7)
Kostja käitumise õigusvastasuse tuvastamine VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel eeldab, et kostjale saab ette heita tahtlikku heade kommete vastast käitumist, st tema teo eesmärk oli teise isiku tahtlik kahjustamine, kusjuures peab olema tõendatud, et kostjal oli algusest peale tahe hagejat kahjustada (Riigikohtu 5. juuni 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-13, p 17, ja 15. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-15, p 10). Samas piisab teo õigusvastasuse tuvastamiseks VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi sellest, kui kostja mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib tuua hagejale kaasa kahju (Riigikohtu 15. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-15, p 10; 2. novembri 2016 otsus tsiviilasjas nr3-2-1-101-16, p 16, ja samuti kokkuvõtvalt
12.detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16, p 16). Maakohus tuvastas ja võttis õigesti arvesse, et just kostja sõlmis pangaga POS terminali kasutamise lepingu ja täiendas seda võimalusega sisestada terminali mitte ainult füüsilist maksekaarti, vaid ka tehingu (sh maksekaardi) andmeid vastavalt kaardivaldaja taotlusele ilma maksekaardi füüsilise kohalolekuta. Pankrotivõlgniku osa võõrandamine ja juhtimise üleandmine vahetult pärast pangaga kokkuleppe saavutamist, aga samas endale nii terminalile kui ka pankrotivõlgniku pangakontole juurdepääsu säilitamine, viitavad piisavalt selgelt kostja tahtlusele. Kostja tegevus tervikuna oli suunatud hageja kahjustamisele viisil, et hageja kontole POS terminali vahendusel laekuv raha kantakse kiirest üle kolmandatele isikutele ja hageja ei saa seda raha kasutada ega ka neile isikutele tagasi maksta, kes tegelikult ei nõustunud POS terminali kaudu neilt raha hagejale ülekandmisega. Kostja sai kindlasti aru oma tegevuse õigusvastasusest ja möönis ka seda, et see võib tuua kaasa hagejale kahju. VÕS § 1050 lg 1 kohaselt ei vastuta kahju tekitaja kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Seega pidi kostja tõendama oma süü puudumise. Samuti oli kostjal võimalik tõendada õigusvastasust välistava asjaolu esinemine. Vastavaid asjaolusid kostja maakohtus esile ei toonud ega tõendanud. Ebaõige on kaebuses väljenduv arusaam, et hageja pidi tõendama kostja süüle viitavad asjaolud.
16.Põhjendatud ei ole ka kaebuse etteheited maakohtus menetlusnormide rikkumisele. Maakohus ei pidanud kostjale selgitama, et hageja nõuab kahju hüvitamist VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 alusel, samuti tõi hageja piisavalt selgelt esile hagi aluse. Sellises olukorras ei pea kohus kostjale enam selgitama, millistel asjaoludel ja õiguslikul alusel on nõue esitatud. Seadusest tuleneb piisavalt selgesti, kuidas jaotub kahju hüvitamise nõude puhul tõendamiskoormis. Maakohus ei pööranud seda ringi ega muutnud muul viisil kostja kahjuks. Tõendite hindamisel ei esinenud menetlusnormide rikkumisi, mis mõjutaks vaidlustatud otsuse õigsust. Kuigi maakohus tuvastas kostja isikliku varalise huvi kolmandatele isikutele tehtud ülekannete vastu (20% suurune vahendustasu), siis ei oma see tähtsust asja lahendamisel. Kostja tegu hageja kahjustamisel on õigusvastane sõltumata sellest, kas kostja sai selle eest tasu või mitte. Maakohus ei pidanud arvestama võõrkeelsete lepingutega, aga see ei oleks ka midagi muutnud asja lahendamisel. Kostja ei toonud maa- ega ringkonnakohtus esile, milline oleks olnud nende tehingute majanduslik sisu, milles väidetavalt hageja nimel oli kokku lepitud. Maakohus leidis õigesti, et käesolev vaidlus ei sõltu panga ja hageja vahelisest suhtest, st otsest tähtust ei oma ka pangale esitatud kaebused. Maakohus ei pidanud menetlust peatama ega kaasama kolmandat isikut. Kostja vastutuse eeldused saab tuvastada tsiviilasjas ja praeguse menetlusosaliste ringiga. Kui kostja oleks soovinud teha konfidentsiaalseid avaldusi, siis saanuks ta taotleda menetluse kinniseks kuulutamist. Viivise nõude rahuldas maakohus põhjendatult ja õiges summas. Ringkonnakohus kontrollis maakohtu otsusega välja mõistetud viivise summat veebilehel viivisekalkulaator.ee avalikult kättesaadava arvutusvahendi abil ja sai tulemuseks perioodi 3. mai 2016 – 29. september 2017 eest samuti summa 146 204,75 eurot. Kostja ei esitanud sellele summale konkreetseid vastuväiteid perioodi, määrade ega arvutuste osas. 6 (7)
17.Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu kannab kostja TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Kulud määrab TsMS § 174 lg 4 kohaselt rahaliselt kindlaks maakohus. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing
/ allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm
/ allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm
7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.