Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

laenulepingust VME-1 tulenevad nõuded X vastu ning Tallinnas aadressil Jahu 1-67 asuvat korteriomandit (registriosa number 5889101) koormav ning Raud Invest OÜ kasuks sisse kantud hüpoteek hüpoteegisummaga 83 200 eurot.

Heleriin Kulla allkirjastas Lepingu II digitaalselt 25.07.2019 kell 15:42. Samal päeval kell 16:00 toimus hageja büroos hageja ja Yi vaheline kohtumine. Kohtumise käigus avaldas Y, et nad kaaluvad hageja poolt 09.05.2019 esitatud ettepanekut ning võlgniku poolt NTE Varahaldus OÜle loovutatud nõuete tagastamist võlgnikule. Tegelikult oli selle kohtumise toimumise ajaks Y abikaasa NQ (NTE Varahaldus OÜ juhatuse liige) allkirjastanud lepingu nõuete edasi loovutamiseks Raud Invest OÜ-le. Hageja esitab kostjate vastu pankrotivõlgniku tehingute tagasivõitmise nõuded, tagasivõitmise tagajärgedest tulenevad nõuded ja omandiõiguse tunnustamise nõuded. Hageja nõuded on järgmised: - Tunnistada tervikuna kehtetuks V.M.Ehitus OÜ (pankrotis) ja NTE Varahaldus OÜ vahel 25.10.2017 sõlmitud ja Tallinna notar Margus Veskimägi asendaja Indra Schmidti poolt tõestatud hüpoteegi üleandmise leping, nõude loovutamise leping ja asjaõigusleping (notari ametitegevuse raamatu registri nr 6598); -

Tunnistada tervikuna kehtetuks NTE Varahaldus OÜ ja Raud Invest OÜ vahel 25.07.2019 sõlmitud ja Tallinna notar Heleriin Kulla poolt tõestatud hüpoteegi ja nõuete loovutamise lepingu ja asjaõiguslepingu ning kinnistamisavaldus (notari ametitegevuse raamatu registri nr 2877);

-

Kohustada Raud Invest OÜ-d V.M.Ehitus OÜ-le (pankrotis) üle andma V.M.Ehitus OÜ (pankrotis) ja X vahel 31.01.2017 sõlmitud laenulepingust VME-1 tulenevad nõuded X vastu ning Tallinnas aadressil Jahu 1-67 asuvat korteriomandit (registriosa number 5889101) koormav ning Raud Invest OÜ kasuks sisse kantud hüpoteek hüpoteegisummaga 83 200 eurot.

-

Tuvastada, et V.M.Ehitus OÜ (pankrotis) ja X vahel 31.01.2017 sõlmitud laenulepingust VME-1 tulenevad nõuded X vastu ja Tallinnas aadressil Jahu 1-67 asuvat korteriomandit (registriosa number 5889101) koormav ning Raud Invest OÜ kasuks sisse kantud hüpoteek hüpoteegisummaga 83 200 eurot kuuluvad V.M.Ehitus OÜ-le (pankrotis).

-

Kohustada Raud Invest OÜ-d andma nõusolek järgmiste muudatuste tegemiseks kinnistusraamatu registriossa nr 5889101 neljandasse jakku kande nr üks (1) all sisse kantud hüpoteegikandes: kustutada hüpoteegipidaja Raud Invest OÜ (registrikood 14050496) ja kanda nimetatud hüpoteegi hüpoteegipidajana kinnistusraamatusse V.M.Ehitus OÜ (pankrotis) ning jätta kehtima igakordse omaniku kohustus alluda kohesele sundtäitmisele.

-

Jätta kõik menetluskulud võrdsetes osades kostjate kanda.

Kostja I vastuväiteid Kostja I vaidleb hagile vastu kogu ulatuses. Kostja I vaidlustab asjaolu, et Kostja I on nõude loovutamise lepingu järgsest tasust maksnud kõigest 15 000 eurot. Tegelikult on Kostja I maksnud nõude loovutamise lepingust tulenevast tasust 25 000 eurot. 10 000 eurot tasuti sularahas. Kostja I esitab asjatundja Eesti Inkasso OÜ arvamuse võlanõude omandamise hinna osas. Eesti Inkasso OÜ on Eesti turul aktiivselt tegutsenud alates 2013. aastast, ettevõte ostab maksmata jäetud arvetest koosnevaid võlanõudeid. Eesti Inkasso OÜ arvamuse kohaselt oleks nende poolne hinnapakkumine olnud 15 000 eurot, maksimaalselt 18 000 eurot. Võlanõude võõrandamist hinnaga 25 000 eurot pidas Eesti Inkasso OÜ õiglaseks ja põhjendatud hinnaks. Kostja I ja Raud Invest OÜ sõlmisid 25.07.2019 hüpoteegi ja nõude loovutamise lepingu. Kostjal I nõude omanikuna oli õigus nõude käsutamiseks. Sealjuures peab Kostja I vajalikuks rõhutada, et nõude loovutamise tasu hind oli 30 000 eurot, st põhimõtteliselt samas suurusjärgus, millega Kostja I nõude omandas (25 000 eurot).

Võlgnik ei olnud ajutise halduri nimetamise ajal (so 12.10.2018) maksejõuetuse, mistõttu nimetati võlgnikule ajutine haldur ennatlikult ja seetõttu ei kohaldu PankrS § 110 lg 1 p ja lg 3 sätestatud eeldused, et Kostja I teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve. Hageja ei olnud 12.10.2018 seisuga maksejõuetu, sest Shale Oil OÜ (pankrotis) nõue ei olnud sissenõutavaks muutunud, mistõttu puudub alus eeldada, et Kostja I teadlikult kahjustas võlausaldajate huve. Kuna Kostja I ei olnud teadlik hageja võlausaldajate huvide kahjustamisest, siis puudus ka Kostjal I alus nõude ja hüpoteegi tagastamiseks. Kostja I loovutas vaidlusaluse nõude alles 25.07.2019, st peaaegu kolm kuud pärast seda, kui Võlgnik oli esitanud Kostja I hinnangul põhjendamatu ettepaneku. Kuivõrd Kostja I pidas Võlgniku ettepanekut põhjendamatuks ja hageja ei olnud mõistliku aja jooksul kohtusse pöördunud, siis puudusid Kostjal I igasugused piirangud X vastu oleva nõude ja selle kõrvalnõuete käsutamiseks. Kostja I jaoks oli Xga seonduva nõude realiseeritavus muutunud võrreldes nõude omandamise ajaga (25.10.2017) ja Kostja I ei olnud valmis jätma endale pankrotimenetluses teadmata ajal ja suuruses laekuva nõude riski, mistõttu huvitatud isiku leidmise korral otsustas Kostja I nõude loovutada. Kostja II vastuväiteid Kostja II vaidleb hagile vastu kogu ulatuses. Ei vasta tõele hageja väide, mille kohaselt on kostja II omandanud nõude tasuta. Kostja II ei tea, millised olid või ei olnud Yi või hageja eesmärgid või kes nendest omavahel ja millal kellele mingeid ettepanekuid tegi või valmisolekut väljendas või mitte. Kostja ei nõustu hageja loogikaga, justkui peaks nõudeid omandama nende nominaalväärtuse eest, madalama hinnaga omandamine on aga võrdne kellegi huvide teadliku kahjustamisega. Kostja hinnangul peaks turumajanduse tingimustes olema ilmne ja iseenesestmõistetav, et nõude omandamisel ei arvestata hinna / tasuvuse kalkuleerimisel mitte ainult tagatise nominaalset väärtust, vaid ka võimalikke probleeme nõude ja tagatise realiseerimisel. See, kas mingi hind on konkreetsete isikute vaheliseks tehinguks sobiv või mitte, sõltub lisaks veel paljudest asjaoludest ja väide, et mingi hind on madal või kõrge, on väga subjektiivne. Seetõttu ei pea kostja II küll kuidagi võimalikuks, et ta oleks nõude omandamise ajal pidanud aru saama, et kostja I on nõude omandanud nii odavalt, et see on sisuliselt „tasuta“, nagu nüüd väidab hageja, ja et see odavalt omandamine koos mingite muude hageja poolt väidetavate asjaoludega pidi kaasa tooma hageja võlausaldajate huvide kahjustamise. Kostja III vastuväide Käesolev hagi on esitatud sisuliselt kostja I NTE Varahaldus OÜ ja kostja II Raud Invest OÜ vastu, kes vahetult olid hagis kirjeldatud tagasivõidetavate tehingute üksteisele järgnevateks lepinguosalisteks. Juhul, kui kohus rahuldab hageja poolt esitatud tagasivõitmise hagi kostja I ja kostja II suhtes, siis ei ole kostjal III vastuväiteid hageja nõudele tuvastada, et laenulepingust tulenevad nõuded ja neid nõudeid tagav hüpoteek kuuluvad V.M.Ehitus OÜ-le (pankrotis). Kohtu seisukoht ja põhjendused Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

TsMS § 438 lg 1 esimese lause kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 230 lg 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised, § 199 lg 1 p 3 võimaldab poolel esitada taotlusi. TsMS § 436 lg 2 alusel rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Menetlusosaline määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Menetlusosalise avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta peavad TsMS § 328 lg 1 kohaselt olema tõesed. Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks TsMS § 232 lg 2 kohaselt ette kindlaksmääratud jõudu. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Lahendis käsitlemata väited ja tõendid ei oma asja lahendamisel tähtsust. Vaidlus puudub alljärgnevate faktiliste asjaolude kohta: - Harju Maakohus kuulutas 06.03.2019.a määrusega tsiviilasjas nr 2-18-12204 V.M Ehitus OÜ (registrikood 11970285) pankroti ning nimetas V.M Ehitus OÜ (pankrotis) pankrotihalduri. Pankrotiavalduse esitas kohtule Aktsiaselts Shale Oil Chemicals (pankrotis) pankrotihaldur. V.M Ehitus OÜ (pankrotis) ajutiseks pankrotihalduriks ning hilisemalt pankrotihalduriks määrati pankrotihaldur Andres Hermet. -

V.M.Ehitus OÜ ja X sõlmisid 31.01.2017 laenulepingu VME-1.Laenulepingu tingimuste kohaselt annab võlgnik Xle tähtajalise laenu summas 60 038 eurot. Võlgnik maksis laenusumma Xle välja 31.01.2017. X kohustus laenu võlgnikule tagasi maksma hiljemalt 31.12.2017. Laenu tagastamata osalt kohustus X maksma intressi 12% aastas alates 01.02.2017. Laenu tagastamisega viivitamisel kohustus X tasuma viivist 0,1% päevas. Kui viivitus kestis kauem kui 1 kuu, oli X kohustatud tasuma leppetrahvi 15% laenu tagastamata osalt. Laenulepingust tulenevate X kohustuste täitmiseks seati Xle kuuluvale Tallinnas aadressil Jahu 1-67 asuvale korteriomandile (registriosa nr 5889101) võlgniku kasuks esimese järjekoha hüpoteek hüpoteegisummaga 83 200 eurot.

-

31.01.2017 sõlmisid võlgnik, X ja Swedbank AS hüpoteegi loovutamise lepingu, hüpoteegiga tagatavate nõuete muutmise lepingu ja asjaõiguslepingu. Hüpoteegi loovutamise lepinguga andis Swedbank AS võlgnikule täielikult ja tasuta üle Korterit koormava esimese järjekoha hüpoteegi hüpoteegisummaga 83 200 eurot. X ja võlgnik aga leppisid kokku, et korterit koormav hüpoteek tagab edaspidi Laenulepingust tulenevaid võlgniku nõudeid X vastu. Võlgnik kanti hüpoteegipidajana kinnistusraamatusse 02.02.2017.

-

Võlgnik ja NTE Varahaldus OÜ sõlmisid 25.10.2017 hüpoteegi üleandmise lepingu, nõude loovutamise lepingu ja asjaõiguslepingu. Lepinguga I loovutas võlgnik NTE Varahaldus OÜ-le Laenulepingust tulenevad nõuded X vastu. Lepingu I sõlmimise päeva seisuga oli Laenulepingust tulenevate nõuete kogusumma 65 308,19 eurot. Samuti andis võlgnik Lepinguga I NTE Varahaldus OÜ-le üle Laenulepingust tulenevaid nõudeid tagava hüpoteegi. NTE Varahaldus OÜ kohustus Laenulepingust tulenevate nõuete eest võlgnikule tasuma kokku 25 000 eurot hiljemalt 25.01.2018.

-

Kostja I ja Raud Invest OÜ sõlmisid 25.07.2019 hüpoteegi ja nõude loovutamise lepingu.

Hageja leiab, et Kostjaga III seotud laenulepingust tulenev nõue loovutati Kostjale I märkimisväärselt madalama hinnaga kui oleks pidanud, mistõttu kahjustati selle tegevusega võlausaldajate huve. Lisaks oli tehing tehtud lähikondlaste vahel kuivõrd võlgniku seaduslik esindaja ning kostja I seaduslik esindaja on abikaasad. Seega esineb alus tehingu tagasivõitmiseks ning leping I tuleb tervikuna kehtetuks tunnistada. Samuti on hageja seisukohal, et Kostja I loovutas nõude kostjale II sisuliselt tasuta. Raud Invest OÜ on NTE Varahaldus OÜ eriõigusjärglane. Kostjale II oli teada lepingu I sisu ja tingimused. Seega oli Raud Invest OÜ teadlik ka sellest, et NTE Varahaldus OÜ omandas Laenulepingust tulenevad nõuded väärtusega

vähemalt 65 308,19 eurot vaid 25 000 euro eest. Hageja on eeltoodule tuginedes seisukohal, et Leping II tuleb tagasivõitmise korras tervikuna kehtetuks tunnistada. Pankrotiseaduse (PankrS) § 108 lg 2 kohaselt on pankrotivara vara, mis oli võlgnikul pankroti väljakuulutamise ajal, samuti vara, mis nõutakse või võidetakse tagasi või mille võlgnik omandab pankrotimenetluse ajal. PankrS § 109 lg 1 kohaselt tunnistab kohus tagasivõitmisel käesoleva seaduse §-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. PankrS § 110 lg 1 p 2 kuni 4 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mis oli tehtud 2) ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve; 3) enne käesoleva lõike punktis 2 nimetatud tähtaja algust, kui tehing tehti kolme aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist ja võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve ning tehingu teine pool teadis või pidi teadma, et võlgnik kahjustas sellega võlausaldajate huve; 4) viie aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui võlgnik tehinguga teadlikult kahjustas võlausaldaja huve ja tehingu teine pool oli tema lähikondne, kes sellest teadis või pidi teadma. PankrS § 110 lg 3 kohaselt eeldatakse võlgniku lähikondse puhul, et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. PankrS § 111 lg 1 p 1 ja lg 3 järgi tunnistab kohus kehtetuks kinkelepingu, kui leping sõlmiti ühe aasta jooksul enne ajutise halduri või usaldusisiku nimetamist, samuti ajutise halduri või usaldusisiku nimetamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni. Kohus võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud alustel tunnistada kehtetuks ka müügi-, vahetus- või muu lepingu, kui poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu on ilmne, et sõlmitud lepingul oli kas või osaliselt kinke iseloom. PankrS § 111 lg 2 sätestab, et kui kinkeleping on sõlmitud ühe aasta jooksul enne ajutise halduri või usaldusisiku nimetamist, siis eeldatakse, et kinkelepinguga kahjustati võlausaldajate huve. PankrS § 116 lg 2 p 2 sätestab, et võlgnikuga tehingu teinud poole eriõigusjärglase vastu võib esitada tagasivõitmise nõude, kui: 1) eriõigusjärglasele olid omandamise ajal teada võlgniku tehingu või toimingu tagasivõidetavuse aluseks olnud asjaolud; 2) eriõigusjärglane omandas saadu tasuta. PankrS § 117 lg 2 kohaselt on juriidilisest isikust võlgniku lähikondsed: 1) juriidilise isiku juhtorgani liige, likvideerija, prokurist ja raamatupidamise eest vastutav isik; 2) juriidilise isiku aktsionär või osanik, kellele kuulub rohkem kui 1/10 aktsiate või osadega määratud häältest; 3) juriidilise isiku osanik või liige, kes vastutab võlgniku kohustuste eest täiendavalt oma varaga; 4) äriühingu tütarettevõtja ja selle juhtorgani liige; 5) füüsiline või juriidiline isik, kellel on võlgnikuga ühine oluline majanduslik huvi; 6) käesoleva lõike punktides 1–4 nimetatud isikute käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud lähikondsed. PankrS § 117 lg 3 sätestab, et kohus võib lugeda võlgniku lähikondseks ka käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetamata võlgnikule lähedase isiku. PankrS § 119 lg 1 kohaselt, kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga. Kohus käsitleb esmalt kostjaga I seotud tehingute tagasivõitmist ning seejärel kostjaga II seotud tehingute tagasivõitmist. Kostjaga I sõlmitud tehingute tagasivõitmine Hageja leiab, et Lepingu I puhul on täidetud PankrS § 109 lg 1 ning § 111 lg 1 p 1 ja lg 3 või alternatiivselt § 110 lg 1 p 2 sätestatud tagasivõitmise alused.

Kostja I on seisukohal, et Kostja I ei olnud teadlik hageja võlausaldajate huvide kahjustamisest, seega puudus ka Kostjal I alus nõude ja hüpoteegi tagastamiseks selliselt nagu hageja seda nõudis. Kostja I omandas hagejalt nõude 25.10.2017, st ajal, kui oli teada asjaolu, et Harju Maakohtu 29.09.2017 otsusega nr 2-16-6962 on X suhtes tehtud otsus 1 296 005,90 euro ja viiviste välja mõistmiseks, mis oluliselt mõjutas hagejale kuulunud nõude tegeliku realiseerimise tõenäosust ja seega ka rahalise nõude väärtust. X kohustuste täitmise võimatuse risk ja hiljem realiseerunud maksejõuetus (isiku pankrot kuulutati välja 21.06.2019) mõjutavad vahetult tema vastu olevate nõuete väärtust. Nõude hilisem loovutamine Kostja I poolt oli mõistlik ja majanduslikult põhjendatud tehing olukorras, kus Harju Maakohus oli vahetult enne nõude loovutamist kuulutanud 21.06.2019 määrusega nr 2-19-6641 välja X pankroti. Ka hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamine toimub pankrotimenetluses nõude tegelikust suurusest väiksemas ulatuses (PankrS § 153 lg-d 2–6) ning alles pärast jaotusettepaneku kinnitamist, st teadmata aja pärast. Ettevõtlusega tegeleva äriühingu poolt on ratsionaalne võõrandada nõue, millega kaasnevad sellises ulatuses ebamäärasused. Samuti ei toimunud nõude loovutamine Kostjale I põhjendamatult madala hinnaga. Seisuga 27.09.2017 oli tagatava korteriomandi suhtes kinnistusraamatusse III jakku sisse kantud üürileping tähtajaga kuni 15.09.2025; kinnistusraamatu IV jaos oli II järjekohal kohtulik hüpoteek 100 000 eurot äriühingu Euro Leisure Group OÜ (ELG, pankrotis) kasuks; seisuga 29.09.2017 oli X suhtes tehtud Harju Maakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-16-6962, millega mõisteti temalt ELG (pankrotis) kasuks välja kahju 1 296 005, 90 eurot ning viivis kahjusummalt alates 03.05.2016 kuni 29.09.2017 summas 146 204,75 eurot ja alates 30.09.2017 kuni kahjusumma tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Nimetatud asjaolud mõjutasid tehingu hinda ning kostja I esitas kohtule tõendina Eesti Inkasso OÜ arvamuse, mille kohaselt oleks Eesti Inkasso OÜ loovutanud nõude healjuhul 18 000 euroga. Hageja ei nõustu sellega, et nõude loovutamine 25 000 euroga ei olnud võlausaldajaid kahjustav tehing. Lepingus I ei ole viidatud mitte ühelegi Laenulepingust tulenevate nõuete väärtust vähendavale asjaolule. Kostja I on küll viidanud sellele, et korteriomand oli koormatud üürilepinguga, kuid sellest ei saa automaatselt järeldada, et üürileping oli ka tegelikult sõlmitud ja Lepingu I sõlmimise päeva seisuga kehtiv. Väidetavat üürilepingut ei ole kostja I kohtule esitanud. Lisaks tuleb arvestada, et kehtiv üürileping ei pruugi sugugi Korteri väärtust (ja sellest tulenevalt Korterit koormava hüpoteegiga tagatud nõuet) vähendada. Investeeringuna omandatava korteri puhul võib üürileping hoopis Korteri väärtust suurendada. Hagejale jääb arusaamatuks ka, kuidas mõjutab Laenulepingust tulenevate nõuete väärtust asjaolu, et Korter oli lisaks neid nõudeid tagavale I järjekoha hüpoteegile koormatud veel ka II järjekoha hüpoteegiga. II järjekoha hüpoteek ei mõjuta vähimalgi määral Korteri väärtust ega I järjekoha hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamise võimalusi. AÕS § 353 lg 1 ja lg 2 tulenevalt rahuldatakse II järjekoha hüpoteegiga tagatud nõudeid alles pärast seda, kui I järjekoha hüpoteegiga tagatud nõuded on täielikult rahuldatud. Harju Maakohtu poolt 29.09.2017 tsiviilasjas nr 2-16-6962 X suhtes tehtud kohtuotsus ei avaldanud Laenulepingust tulenevate nõuete väärtusele Lepingu I sõlmimise päeva seisuga samuti mittemingisugust mõju. Seda enam, et viidatud kohtuotsus jõustus alles 02.08.2018, so ligikaudu 10 kuud pärast Lepingu I sõlmimist ja enam kui 7 kuud pärast Laenulepingus kokku lepitud nõuete täitmise lõpptähtaja 31.12.2017 möödumist. Asjaolu, et X varad ei katnud tema vastu esitatud muid nõudeid, ei mõjuta Laenulepingust tulenevate nõuete väärtust, kuna need nõuded olid tagatud Korterit koormava I järjekoha hüpoteegiga. Korteri väärtus oli ja on jätkuvalt piisav Laenulepingust tulenevate nõuete rahuldamiseks vähemalt hüpoteegisumma ulatuses. Nõude rahuldamise võimalus ja seega nõude väärtus sõltub eelkõige võlgniku maksevõimest. Kuna Laenulepingust tulenevad nõuded on tagatud Korterit koormava I järjekoha hüpoteegiga, siis sõltub nende nõuete rahuldamise võimalus eelkõige Korteri väärtusest. Kostja I ei ole vaidlustanud hageja väidet, mille kohaselt on Korteri väärtus vähemalt 85 000 eurot. Arvestades seda, et Laenulepingust tulenevaid nõudeid tagava hüpoteegi summa on 83 200 eurot ning Lepingu I sõlmimise päeva seisuga oli Laenulepingust tulenevate

nõuete suurus kokku 65 308,19 eurot, siis on ilmne, et Laenulepingu I sõlmimise hetkel oli Laenulepingust tulenevate nõuete väärtus 65 308,19 eurot. Eesti Inkasso OÜ arvamus ei käsitle Laenulepingust tulenevate nõuete väärtust X maksevõimest lähtudes. Eesti Inkasso OÜ arvamus rajaneb tõendamata asjaoludel ja sisuliselt põhjendamata seisukohtadel. Hageja rõhutab, et inkassoteenuseid osutaval osaühingul ja sellise osaühingu juhatuse liikmel ei saa isegi teoreetiliselt olla raha turu hinna tuvastamiseks vajalikke eriteadmisi ega pädevust. Kostja I ei ole otsesõnu vaidlustanud hageja väidet, mille kohaselt on Lepingul I poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu kinke iseloom. Samas võib kostja I vastuväidetest järeldada, et kostja I arvates ei ole Lepingul I kinke iseloomu, kuna Lepingus I kokku lepitud tasu vastas nõude väärtusele. Lepingu I kehtetuks tunnistamiseks PankrS § 109 lg 1 ning § 111 lg 1 p 1 ja lg 3 alusel peab kohus tuvastama, et Leping I kahjustab võlgniku võlausaldajate huve; Leping I sõlmiti ühe aasta jooksul enne võlgniku ajutise halduri nimetamist ja Lepingul I on poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu kas või osaliselt kinke iseloom. Lepingu I kehtetuks tunnistamiseks alternatiivselt PankrS § 109 lg 1 ning PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel peab kohus tuvastama, et Leping I kahjustab võlgniku võlausaldajate huve; Leping I sõlmiti ühe aasta jooksul enne võlgniku ajutise halduri nimetamist ja teine pool teadis või pidi teadma, et Lepinguga I kahjustatakse võlausaldajate huve. Esmalt tuvastab kohus, et Leping I sõlmiti V.M.Ehitus OÜ (pankrotis) ja NTE Varahaldus OÜ vahel 25.10.2017.a. V.M.Ehitus OÜ-le (pankrotis) määrati ajutine pankrotihaldur 12.10.2018. Seega sõlmiti Leping I ühe aasta jooksul enne võlgniku ajutise halduri nimetamist. Samuti tuvastab kohus, et võlgnik ja kostja I olid lähikondsed PankrS § 117 lg 2 p 6 ja lg 1 p 1 ning lg 3 tähenduses, kuna kostja I juhatuse liige oli Lepingu I sõlmimise ajal (ja on ka praegu) võlgniku juhatuse liikme abikaasa. Seega tuleb mh eeldada, et kostja I oli Lepingu I sõlmimise ajal võlgniku võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik. Järgnevalt hindab kohus, kas Lepingu I sõlmimine kahjustas võlausaldajate huve või mitte ning kas tehingu tegemisel oli kinke iseloom. Riigikohus on sedastanud, et võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks tuleb hagejal tõendada, et tehingu tegemata jätmisel oleksid võlausaldajate nõuded tõenäoliselt rahuldatud suuremas ulatuses (vt ka Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-30-17, p 13). Vaidlus puudub, et Laenulepingust tulenevaid nõudeid tagava korteril lasuva esimese järjekoha hüpoteegi summa on 83 200 eurot ning Lepingu I sõlmimise päeva seisuga oli Laenulepingust tulenevate nõuete suurus kokku 65 308,19 eurot. Seega oli loovutatud nõue täielikult (tegelikult üle) kaetud esimese järjekoha hüpoteegiga Tallinnas asuvale korterile. Asjas on vaidlus selle üle, kas odavamalt nõude loovutamine oli põhjendatud seetõttu, et esinesid asjaolud, mis mõjutasid tagatiseks oleva kinnisvara realiseerimise väärtust või mitte. Hageja on leidnud hagiavalduses, et tagatiseks oleva korteri väärtus on vähemalt 85 000 eurot (vt hagiavalduse p 3.10.2.) ning esitas 23.08.2023 ka Pindi Kinnisvara hinnangu, mille kohaselt oli korteri väärtus 25.10.2027 seisuga 92 000 eurot. Kostja I vaidles Pindi Kinnisvara hinnangule vastu. Kostja I esitas omapoolseks tõendiks Eesti Inkasso OÜ arvamuse nõude loovutuse hinna osas, millele tugineb ja milles Eesti Inkasso OÜ leidis samuti, et kõnealuse kinnisvara hind 25.10.2017 seisuga on 85 000 euro kandis (vt kostja I 30.11.2020 seisukoha lisa 5), kuid Eesti Inkasso OÜ leidis, et esinevad asjaolud, mis mõjutavad nõude realiseerimise väärtust. Seega korteriomandi mõjutamata väärtuseks nõude loovutamise ajal sai nii hageja kui kostja I esitatud tõenditel lugeda vähemalt 85 000 eurot, kostja I aga argumenteerib, et esinesid asjaolud, mis mõjutasid korteri realiseerimise väärtust. Kostja I tugineb sellele, et korteriomand oli koormatud ka teise järjekoha hüpoteegiga ning üürilepinguga, mille tulemusel korteri turuväärtus vähenes. Kohtu hinnangul ei ole kostja I veenvalt tõendanud, et korteriomandil olevad kohustused vähendasid vara väärtust. Käesolevas menetluses ei ole kinnitust leidnud asjaolu, et nimetatud korteriomandiga seotud üürileping, mis oli kantud Kinnistusraamatu III jakku oli reaalselt kehtiv ning korteriomandis elasid sees

üürnikud. Kohus seejuures leiab, et isegi juhul kui korteriomand oli koormatud kehtiva üürilepinguga, siis arvestades korteriomandi asukohta, võib üürileping olla ka lisandväärtus, sõltuvalt otstarbest, milleks ostja korterit ostab, kas elamiseks või üüritulu teenimiseks (kohus leiab, et puudub igasugune alus eeldada, et kortereid justkui soovitakse ainult endale elamiseks osta nagu tundub arvavat kostja) - kuid tegemist on hüpoteetiliste aruteludega, peamine on see, et mitte kusagilt ei nähtu, miks või kuidas üürileping korteri väärtust antud juhul vähendas. Seoses korterit lisaks koormava teise järjekoha hüpoteegiga leiab kohus, et kuivõrd loovutatud nõuet tagas korterile seatud esimese järjekoha hüpoteek, ei mõjutanud madalama järgu hüpoteek loovutatud esimese järjekoha hüpoteegiga tagatud nõude väärtust. Kostja I on ka välja toonud, et X suhtes oli tehtud Harju Maakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-166962, millega mõisteti temalt ELG (pankrotis) kasuks välja kahju 1 296 005,90 eurot ning viivis kahjusummalt alates 03.05.2016 kuni 29.09.2017 summas 146 204,75 eurot ja alates 30.09.2017 kuni kahjusumma tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Xl varad ei katnud ära tema vastu tsiviilkohtumenetluses esitatud ja rahuldatud nõuet. X kinnisvara PPP ja NNN, Tallinn müüdi kohtutäituri enampakkumise tulemusena. X ei ole lepingu perioodi jooksul teostanud intressimakseid ja 25.10.2017 tal oli 8 kuu eest intresside võlgnevus üleval. Kohus leiab, et kostja I sellised vastuväited ei oma mitte mingit tähtsust vaidlusaluse nõude väärtuse hindamisel, kuivõrd väljatoodud asjaolud ei mõjuta mitte kuidagi asjaolu, et vaidlusalune nõue oli tagatud nõude suurust ületava esimese järjekoha hüpoteegiga. Kostja I esitas tõendina ka Eesti Inkasso OÜ arvamuse nõude loovutamise hinna osas. Asjaolu, et Eesti Inkasso OÜ oleks nõude omandanud maksimaalselt 18 000 euro eest ei põhjenda nõude loovutamist 25 000 euro ulatuses. Eesti Inkasso OÜ arvamusest nähtub, et hinna kujundamisel arvestati raha turu hinda 2017 vahemikus 10-12%. Samas ei ole selgitatud, millist tähtsust omab raha turu keskmine hind täielikult esimese järjekoha hüpoteegiga tagatud Laenulepingust tulenevate nõuete rahuldamise võimaluste hindamisel või kuidas see mõjutab kinnisvara väärtust ning millistele andmetele tuginedes on Eesti Inkasso OÜ raha turu keskmise hinna üleüldse tuvastanud. Seejuures hinnangu tegemisel on lähtutud Eesti Inkasso OÜ-le edastatud andmetest, kuid 2017.a ei olnud kostja III suhtes tehtud kohtuotsus veel jõustunud, mistõttu õige hinna kujundamisel ei oleks pidanud arvestama kostjaga III seotud jõustumata kohtuotsust. Samuti ei ole Eesti Inkasso OÜ selgitanud, kuidas arvamuses välja toodud korteril lasuvad muud kohustused vara väärtust ikkagi vähendasid. Eesti Inkasso OÜ arvamusest puudub näiteks igasugune mõistlik selgitus, kuidas teise järjekoha hüpoteek mõjutab esimese järjekoha hüpoteegiga kaetud nõude väärtust. Üürilepingu osas on nad välja toonud, et see justkui mõjutaks väärtust, kuid on samas märkinud, et neile ei ole võimaldatud üürilepinguga tutvumist ja selleks, et anda võimalikult täpset hinnangut vajavad nad üürilepinguga tutvumist ja et ilma sellega tutvumata ei pruugi nende poolne hinnapakkumine olla kõige objektiivsem. Kohus leiab, et kuivõrd loovutatud nõude puhul oli tegemist nõudega, mis oli täielikult (tol hetkel isegi üle) kaetud esimese järjekoha hüpoteegiga, ei oma selle väärtuse osas mitte mingisugust tähtsust raha turu hind või kostja III võimalikud muud võlgnevused või hüpoteegid. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Eesti Inkasso OÜ arvamus ei tõenda ega kinnita kostja I seisukohta selle osas, et esinesid asjaolud, mis mõjutasid korteri realiseerimise väärtust selliselt, et nõude väärtus oli justkui ainult 25 000 eurot. Lähtudes ülalviidatud Riigikohtu juhistest (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-30-17, p 13) ja luues hüpoteetilise situatsiooni, kus 25.10.2017.a. tehinguid ei oleks tehtud, saanuks võlgnik realiseerida oma nõude kostja III vastu müües korteriomandi enampakkumisel ning arvestades korteriomandi väärtust, oleks tõenäoliselt korteri enampakkumise müügihind, millega hageja 65 308,19 euro suurust nõuet katta, olnud kordades suurem kui nõude loovutamise summa 25 000 eurot. Seega suurenenuks korteri müügiga võlgniku vara ning sellega ka võlausaldajate võimalused oma nõudeid selle vara arvel rahuldada. Kohus leiab, et Leping I kahjustab võlgniku võlausaldajate huve seetõttu, et Lepingu I alusel võõrandas võlgnik Laenulepingust tuleneva

nõude X vastu põhjendamatult madala hinnaga, mistõttu saavad võlgniku võlausaldajate nõuded rahuldatud väiksemas ulatuses. Hageja ja kostja I on vaielnud ka selle üle, kas nõue loovutati üldse 25 000 euroga. Hageja on välja toonud, et nõude loovutamise hinnaks kujunes 15 000 eurot. Kostja I on seisukohal, et nõue loovutati siiski 25 000 euroga, millest 10 000 eurot anti üle sularahas. Hageja leidis, et 10 000 euro üleandmine sularahas ei ole tõendatud. Kostja I esitas 10 000 euro tasumise tõendamiseks kassa kviitungi, mille osas hageja taotles ekspertiisi tegemist, kuivõrd hageja hinnangul on kassa kviitung võltsitud. Kohus määras hageja soovil küll ekspertiisi, kuid ekspertiisi ei saanud lõpuks eksperdi poolt taotletud võrdlusmaterjalide puudumise tõttu läbi viia. Kohus leiab, et käesolevas asjas ei oma tegelikult tähtsust asjaolu, kas kostja I omandas nõude 25 000 euro või 15 000 euro eest, kuivõrd kohus on eelpool otsuses juba leidnud, et ka juba 25 000 euro väärtuses tehtud tehing kahjustas võlausaldajate huve. Riigikohus on lahendis 3-2-1-163-11 selgitanud, et PankrS § 111 lg 3 kohaldamisel tuleb kindlaks teha, kas tehingul võib kas või osaliselt olla kinke iseloom, st kas soorituse ja vastusoorituse väärtused erinevad suurusjärgu võrra. Seega lähtudes ülalviidatud Riigikohtu seisukohast asjas 3-2-1-163-11 leiab kohus, et kuivõrd Lepinguga I loovutati nõue rohkem kui kaks korda odavamalt kui oleks pidanud (65 308,19 jagatud 25 000 = 2,61), oli Lepingu I sõlmimisel kinke iseloom. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et tagasivõitmise korras tuleb PankrS § 109 lg 1 ja PankrS § 111 lg 1 p 1 ja lg 3 alusel kehtetuks tunnistada võlgniku ja kostja I vahel 25.10.2017 sõlmitud ja Tallinna notar Margus Veskimägi asendaja Indra Schmidti poolt tõestatud hüpoteegi üleandmise leping, nõude loovutamise leping ja asjaõigusleping (notari ametitegevuse raamatu registri nr 6598). Hageja on alternatiivselt hagi kostja I vastu esitanud ka PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel. Ehk et kui tõendamist ei peaks leidma PankrS § 111 kohane kinke iseloom, siis tuleks hagi rahuldada kostja I vastu üldsätte ehk PankrS § 110 kohaselt. Kostja I on PankrS § 110 kohaldamise osas leidnud, et hageja ei ole tõendanud, et tehingu tegemise ajal, s.o. 25.10.2017 oli Kostja I teadlik hagejat ähvardavast maksejõuetusest. Käesoleval juhul omab olulist tähendust, et hagejale ajutise halduri nimetamise ajal, s.o. 12.10.2018 ei olnud võlausaldaja Shale Oil OÜ (pankrotis) nõue muutunud veel sissenõutavaks, tema nõue muutus sissenõutavaks peale 31.12.2018. PankrS § 110 lg 1 p 2 sätestatud tähtaeg võlausaldajate huvide kahjustamiseks eeldab, et võlausaldaja nõue on muutunud sissenõutavaks. Kohus leiab, et PankrS § 110 lg 1 p 2 ei sätesta vajadust teada ähvardavast maksejõuetusest, vaid sätestab, et kohus tunnistab kehtetuks tehingu, mis oli tehtud ühe aasta jooksul enne ajutise halduri või usaldusisiku nimetamist, kui teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve. Seejuures kohaldub siin ka PankrS § 110 lg 3 mille kohaselt võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve ja seega hageja ei peagi tõendama PankrS § 110 lg 1 p 2 kohaldamiseks, et kas Kostja I oli teadlik hagejat ähvardavast maksejõuetusest või mitte ega seda, kas Kostja I teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve või mitte. Seejuures kostja I seisukoht, et „ PankrS § 110 lg 1 p 2 sätestatud tähtaeg võlausaldajate huvide kahjustamiseks eeldab, et võlausaldaja nõue on muutunud sissenõutavaks“, ei baseeru millelgi ja on muuhulgas ka vastuolus Riigikohtu poolt väljendatud seisukohtadega nt asjas nr 2‐21‐2785 (p 17) kus Riigikohus märkis, et „Kolleegium on seisukohal, et võlausaldajate huvide kahjustamist kui võlgniku tehingu või toimingu tagasivõitmise esmast eeldust PankrS § 109 lg 1 järgi ei tule kontrollida tagasivõidetava tehingu või toimingu tegemise aja seisuga, vaid tagasivõitmise hagi esitamise aja seisuga. Seda saab muu hulgas järeldada sellest, et pankrotivara moodustamiseks tehakse toiminguid eesmärgiga rahuldada võlgniku vara arvel võlausaldajate nõuded (vt RKTKo 24.05.2017 3‐2‐1‐50‐17, p 10). Võlausaldajate huvide kahjustamise kindlakstegemiseks on

oluline hinnata ka seda, kas võlgniku käitumine oli vaidlustatud tehingu või toimingu tegemise ajal majanduslikult otstarbekas ja seega võlausaldajate huvides või mitte. Võlgniku tehingu või toimingu majandusliku otstarbekuse üle otsustamisel tuleb mh arvesse võtta ka neid võlausaldajaid, kelle nõuded olid lähiajal muutumas sissenõutavaks (vt RKTKo 10.04.2019 2‐16‐18953/50, p 13.4).“ Kohus leiab seega kõike eelpoolt kohtu poolt leitut arvesse võttes, kuid mitte üle korrates, et isegi kui ei peaks kohalduma PankrS § 111 siis kuuluks nõue rahuldamisele alternatiivselt PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel, kuivõrd Leping I kahjustas võlgniku võlausaldajate huve; Leping I sõlmiti ühe aasta jooksul enne võlgniku ajutise halduri nimetamist ja teine pool teadis või pidi teadma, et Lepinguga I kahjustatakse võlausaldajate huve. Kostjaga II sõlmitud tehingute tagasivõitmine Hageja on hagi kostja II vastu esitanud PankrS § 116 lg 2 alusel. Hageja märgib, et PankrS § 116 lg 2 sõnastusest ei selgu, kas PankrS § 116 lg 2 annab pankrotihaldurile õiguse nõuda pankrotivõlgnikuga tehingu teinud isiku ja selle isiku õigusjärglase vahelise tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamist või annab see õiguse pankrotivõlgniku omandist välja läinud vara tagasinõudmiseks pankrotivarasse selliselt, et pankrotivõlgnikuga tehingu teinud isiku ja õigusjärglase vaheline tehing jääb kehtima. PankrS § 116 sõnastusliku ebaselguse ning vastava kohtupraktika puudumise tõttu esitab hageja nõude nii Lepingu II kehtetuks tunnistamiseks kui ka Lepingu II alusel Raud Invest OÜ-le üle antud nõuete ja hüpoteegi tagastamiseks võlgniku pankrotivarasse. Hageja leiab, et kostja omandas nõude tasuta ning eriõigusjärglasele olid omandamise ajal teada võlgniku tehingu või toimingu tagasivõidetavuse aluseks olnud asjaolud. Hageja tugineb seejuures sellele, et Leping II sõlmiti pärast seda, kui hageja oli saatnud NTE Varahaldus OÜ-le ettepaneku Laenulepingust tulenevate nõuete ja Korterit koormava hüpoteegi tagastamiseks võlgnikule. Sellest võib järeldada, et Lepingu II sõlmimise eesmärgiks oli vältida Lepingu I tagasivõitmisega kaasnevate tagajärgede saabumist. Seda kinnitab ka asjaolu, et veel vahetult pärast Lepingu II sõlmimist kinnitas Y hagejale valmisolekut kaaluda Laenulepingust tulenevate nõuete tagastamist võlgnikule. Seetõttu on ilmne, et Raud Invest OÜ oli Lepingut II sõlmides teadlik hageja poolt NTE Varahaldus OÜ-le tehtud ettepanekust ning nõustus Y ja NQ palvel Laenulepingust tulenevad nõuded ja hüpoteegi nende võlgnikule tagastamise vältimiseks endale omandama. Raud Invest OÜ-le oli Lepingut II sõlmides teada Lepingu I sisu ja tingimused. Lepingu II punkt 1.2 sisaldab viidet Lepingule I ja Lepingu II punktis 1.4.1 on Raud Invest OÜ kinnitanud, et ta on tutvunud Lepingu II punktis 1.1.4.2 nimetatud hüpoteegi seadmise lepinguga ja Lepingu II punktis 1.2 nimetatud lepingutega. Lisaks on NTE Varahaldus OÜ Lepingu II punktis 1.3.3 kinnitanud, et ta on lepingu sõlmimisel, sh lepingueelsete läbirääkimiste käigus teatanud kõigist asjaoludest sh nõude suurusest, mille vastu Raud Invest OÜ-l on või võib olla arvestades hüpoteegi ja nõude loovutamise lepingu eesmärki äratuntav oluline huvi ning et Raud Invest OÜ-le on esitatud tõeseid andmeid. Seega oli Raud Invest OÜ teadlik ka sellest, et NTE Varahaldus OÜ omandas Laenulepingust tulenevad nõuded väärtusega vähemalt 65 308,19 eurot vaid 25 000 euro eest. Kostja II ei nõustu hageja käsitlusega. Kostja II ilmselgelt ei ole nõuet omandanud tasuta. Kostja II tasus kostjale I tehingu eest 30 000 eurot. Hageja on selle asjaolu, et kostja II on nõude omandamise eest tasunud, ise selgelt ära tõendanud hagiavalduse p-s 1.8 ja hagi lisana 12 esitatud lepinguga. Samuti vaidles kostja vastu hageja käsitlusele selles osas, justkui pidanuks kostja II teadma lepinguga I seotud asjaolusid ning kostja II sai aru sellest, et sõlmitav tehing on tagasivõidetav. Kostja II küll ei pea kuidagi võimalikuks, et ta oleks nõude omandamise ajal pidanud aru saama, et kostja I on nõude omandanud nii odavalt, et see on sisuliselt „tasuta“, nagu nüüd väidab hageja, ja et see odavalt omandamine koos mingite muude hageja poolt väidetavate asjaoludega pidi kaasa tooma hageja võlausaldajate huvide kahjustamise. Kostjal II ei ole praegu ega olnud ka nõude omandamise ajal mingit alust arvata, et kostja I oleks nõude omandanud kuidagi võlausaldajate huve kahjustades.

Lepingu II kehtetuks tunnistamiseks PankrS § 116 kohaselt peab kohus tuvastama, et eriõigusjärglasele olid omandamise ajal teada võlgniku tehingu või toimingu tagasivõidetavuse aluseks olnud asjaolud või et eriõigusjärglane omandas saadu tasuta. Kohus leiab, et Lepingut II ei sõlmitud tasuta, kuivõrd kohtule on esitatud tõendina maksekorraldused, milles nähtub kostjale I väljamaksete tegemine lepingu II alusel. Ka hageja möönab enda 14.01.2021.a menetlusdokumendis, et PankrS § 116 lg 2 p 2 sätestatud eeldused (saadu omandamine tasuta) ei ole formaalselt täidetud, kuna kostja II poolt 30.11.2020 maakohtule esitatud tõendite kohaselt maksis kostja II Laenulepingust tulenevate nõuete eest kostjale I kokku 30 000 eurot. Seega langeb ära PankrS § 116 lg 2 p 2 tulenev eeldus nõude tagasivõitmiseks. Mis puudutab PankrS § 116 lg 2 p 1 tulenevat eeldust nõude tagasivõitmise osas, leiab kohus järgmist. Kostja II osas ei nähtu lähikondsust võlgnikuga ja seega ei kohaldu Lepingu II osas PankrS § 116 lg 3 kohane eeldus, et võlgniku tehingu tagasivõidetavuse aluseks olnud asjaolud olid talle teada, mistõttu peab vastavat tõendama hageja. Kohtu hinnangul ei ole hageja veenvalt tõendatud, et kostjale II olid omandamise ajal teada võlgniku tehingu või toimingu tagasivõidetavuse aluseks olnud asjaolud. Kostjal II puudub igasugune nähtav seotus nii juriidilise isiku kui ka füüsilise isiku tasandil kostjaga I või võlgnikuga, mis annaks alust sellist teadmist ka kuidagi eeldada. Hageja küll viitab TQ poolt saadetud e-kirjadele, millega TQ lepib kokku notaritehingu Kostja I ja Kostja II vahel, kuid nimetatud kirjavahetus ei tõenda asjaolu, et kostja II oli seotud TQga või et Kostjale II oleks olnud teada tagasivõidetavuse aluseks olnud asjaolud. Kohtu hinnangul nähtub esitatud kirjavahetusest notariga, et TQ esines pigem kostja I nimel, kuivõrd palus notaril saata arutatu edasi infona Kostjale II. Asjaolu, et kostja II oli enne Lepingu II sõlmimist kostjaga I tutvunud ka Lepinguga I (nagu nähtub kostja I ja II vahelisest notariaalsest lepingust) ei anna üksi alust leida, et kostja II oleks pidanud olema teadlik, et tehing on tagasivõidetav. Nimelt ei ole Lepingu I osas tagasivõidetavuse aluseks ainuüksi „poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu kas või osaliselt kinke iseloom“ vaid ka see, et tehing pidi toimuma vähem kui aasta enne ajutise halduri nimetamist. Kohtule ei nähtu kusagilt seda, et kostja II oleks olnud teadlik sellest, et tehing võlgniku ja kostja I vahel toimus vähem kui aasta enne ajutise halduri nimetamist võlgnikule. Seega leiab kohus, et täidetud ei ole ka PankrS § 116 lg 2 p 1 kohane alus tehingute tagasivõitmiseks. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata hageja nõuded tunnistada tervikuna kehtetuks NTE Varahaldus OÜ ja Raud Invest OÜ vahel 25.07.2019 sõlmitud ja Tallinna notar Heleriin Kulla poolt tõestatud hüpoteegi ja nõuete loovutamise lepingu ja asjaõiguslepingu ning kinnistamisavaldus (notari ametitegevuse raamatu registri nr 2877); kohustada Raud Invest OÜ-d V.M.Ehitus OÜ-le (pankrotis) üle andma V.M.Ehitus OÜ (pankrotis) ja X vahel 31.01.2017 sõlmitud laenulepingust VME-1 tulenevad nõuded X vastu ning Tallinnas aadressil Jahu 1-67 asuvat korteriomandit (registriosa number 5889101) koormav ning Raud Invest OÜ kasuks sisse kantud hüpoteek hüpoteegisummaga 83 200 eurot; tuvastada V.M.Ehitus OÜ (pankrotis) ja X vahel 31.01.2017 sõlmitud laenulepingust VME-1 tulenevad nõuded X vastu ja Tallinnas aadressil Jahu 1-67 asuvat korteriomandit (registriosa number 5889101) koormav ning Raud Invest OÜ kasuks sisse kantud hüpoteek hüpoteegisummaga 83 200 eurot kuuluvad V.M.Ehitus OÜ-le (pankrotis); kohustada Raud Invest OÜ-d andma nõusolek järgmiste muudatuste tegemiseks kinnistusraamatu registriossa nr 5889101 neljandasse jakku kande nr üks (1) all sisse kantud hüpoteegikandes: kustutada hüpoteegipidaja Raud Invest OÜ (registrikood 14050496) ja kanda nimetatud hüpoteegi hüpoteegipidajana kinnistusraamatusse V.M.Ehitus OÜ (pankrotis) ning jätta kehtima igakordse omaniku kohustus alluda kohesele sundtäitmisele. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses,

millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd hagi kuulub rahuldamisele ainult osaliselt, jätab kohus menetluskulud täielikult poolte endi kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kuivõrd antud juhul jäävad menetluskulud poolte endi kanda, ei ole kohtu hinnangul alust menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. (digitaalselt allkirjastatud) Viktor Bome Kohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 10.04.2024. a määrusega nr 2-205619.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.