Valitsegu Õiglus MTÜ hagi UAB Ardotech, XX ja YY vastu tehingute tühisuse ja kohustuste puudumise tuvastamiseks, nõusoleku andmiseks kohustamiseks ja sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks ning alternatiivselt täitemenetluses tagatiste tagasivõitmiseks
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 18. septembri 2017 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Valitsegu Õiglus MTÜ apellatsioonkaebus
Tsiviilasja ja kaebuse hind
30 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant): Valitsegu Õiglus MTÜ (registrikood 80384405), lepinguline esindaja vandeadvokaat Maksim Greinoman Kostjad (vastustajad): UAB Ardotech (Leedu Vabariigi registrikood 302557047), XX (isikukood XXXXXXXXXXX) ja YY (sündinud XX.XX.XXXX), ühised lepingulised esindajad advokaadid Andrus Lillo ja Artur Maljukov
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 5. märtsil 2018, millel osalesid advokaadid Maksim Greinoman ja Artur Maljukov
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 18. septembri 2017 otsus tühistada.
Jätta läbi vaatamata hageja Valitsegu Õiglus MTÜ järgmised nõuded:
2.1.tuvastada XX ja YY vahel 18. mail 2011 sõlmitud lepingu tühisus või alternatiivselt tuvastada, et XX-l puudusid ja puuduvad 18. mail 2011 sõlmitud lepingust tulenevad kohustused YY, Inkasso Center OÜ (kustutatud) ja/või UAB Ardotech ees;
2.2.tuvastada YY ja Inkasso Center OÜ (kustutatud) vahel 5. märtsil 2012 sõlmitud lepingu tühisus;
2.3.tuvastada Inkasso Center OÜ (kustutatud) ja UAB Ardotech vahel
16.detsembril 2014 sõlmitud (nõude loovutamise) lepingu tühisus;
2.4.tuvastada XX ja Inkasso Center OÜ (kustutatud) vahel 12. augustil 2014 sõlmitud lepingu, millega seati Inkasso Center OÜ (kustutatud) kasuks kinnistu, registriosa nr 7542701 neljandasse jakku teisele järjekohale hüpoteek summas 1 445 000 krooni ja kolmandale järjekohale hüpoteek summas 350 000 eurot tühisus;
2.5.tuvastada Inkasso Center OÜ (kustutatud) ja UAB Ardotech vahel
16.detsembril 2014 sõlmitud hüpoteekide üleandmise lepingu ja asjaõiguslepingu tühisus;
2.6.tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 026/2015/431 lubamatuks.
3.Saata Harju Maakohtule uuesti lahendamiseks eelmenetluse staadiumis hageja nõuded tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks kostja XX antud tagatised ning kohustada kostjaid UAB Ardotech ja XX tegema tahteavaldused hüpoteekide kustutamiseks.
4.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
5.Määrata tsiviilasja hinnaks 30 000 eurot ning nii hagiavalduselt kui ka apellatsioonkaebuselt tasumisele kuulunud riigilõivu summaks 1 000 eurot.
6.Rahuldada hageja taotlus enamtasutud riigilõivu tagastamiseks osaliselt ja tagastada hagi esitamisel tasutud riigilõivust 1 300 eurot Valitsegu Õiglus MTÜ arveldusarvele EE292200221061850803.
7.Menetluskulude jaotus maa- ja ringkonnakohtus otsustada järgmiselt:
7.1.kostja YY vastu esitatud hagiga seonduvad hageja ja kostja YY menetluskulud jätta hageja kanda;
7.2.ülejäänud seni jaotamata menetluskulude jaotus otsustada punktis 3 märgitud nõuete sisulisel lahendamisel. Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.
NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.Valitsegu Õiglus MTÜ (hageja) esitas 24. aprillil 2015 Harju maakohtule hagi UAB Ardotech (kostja I), XX (kostja II), YY (kostja III) ja Inkasso Center OÜ (kostja IV) vastu. Harju Maakohtu 11. novembri 2016 määrusega lõpetati menetlus registrist kustutatud kostja IV suhtes tema lõppemise tõttu õigusjärglaseta.
2.Hagi on esitatud olukorras, kus hageja on sissenõudja ühes täitemenetluses ja kostja I teises, mõlemas asjas on võlgnik kostja II. Sundtäitmisel on erinevatest laenulepingutest tulenevad 2 (13)
nõuded, mis mõlemad sissenõudjad omandasid loovutamise teel. Hageja soovib tulemust, et ta saaks oma nõude panna maksma kostja II vara arvel, aga tema hinnangul takistab seda kostja I huvides läbi viidav lubamatu täitemenetlus, täpsemalt kaks hüpoteeki, mille alusel kostja I nõuab kostja II korteriomandi müügist saadava tulemi arvel oma nõude rahuldamist. Hagi alusena tõi hageja esile järgmised asjaolud: -
-
-
-
-
OB ja kostja II sõlmisid 7. märtsil 2011 laenulepingu, mille alusel andis OB kostjale II laenu 330 000 eurot ja kostja II kohustus selle tagastama hiljemalt 7. detsembril 2011. Kostja II võlga ei tasunud ja tema suhtes algatati 2. aprillil 2014 täitemenetlus (praegu täiteasi nr 022/2014/2312, edaspidi „täiteasi nr 1“); OB loovutas 17. aprillil 2015 nõude kostja II vastu osaliselt hagejale summas 30 000 eurot ja hageja astus selles osas sissenõudjana täiteasja nr 1 menetlusse; kostjad II ja III sõlmisid 18. mail 2011 laenulepingu (edaspidi „laenuleping“), mille teksti järgi pidi kostja III andma kostjale II laenu 250 000 eurot tagastamise tähtajaga 31. detsember 2011. Kostja III laenu tagastamist ei nõudnud. Kostja II on andnud oma kohustuste kohta ütlusi mitmes tsiviilasjas, aga ei maininud võlga kostja III ees. Samuti ei maininud kostja II seda täiteasjas. Sellest hageja järeldab, et tegelikult laenu ei antud; kostja III loovutas 5. märtsil 2012 laenulepingust tuleneva nõude tasuta kostjale IV, kusjuures tasuta loovutus viitab taas sellele, et tegelikkuses nõue puudus; kostja II omandas 12. augustil 2014 Tallinnas aadressil Tartu mnt 16/16D-25 asuva korteriomandi (edaspidi „Tartu mnt korter“) ja ta kanti omanikuna kinnistusraamatusse
30.septembril 2014. Omandamise eelselt koormas korterit teise järjekoha hüpoteek summas 1 445 000 krooni (edaspidi „hüpoteek nr 2“), mille pidajana kanti nüüd kinnistusraamatusse kostja IV. Lisaks koormati sama korter uue kolmanda järjekoha hüpoteegiga summas 350 000 eurot (edaspidi „hüpoteek nr 3“) kostja IV kasuks. Mõlema hüpoteegi osas leppisid kostjad II ja IV kokku, et need tagavad kostja IV nõudeid kostja II vastu. Nii andis kostja II tagatise nõudele, mis oli juba aegumas; kostjad I ja IV sõlmisid 16. detsembril 2014 nõude loovutamise lepingu, millega laenulepingust tulenev nõue kostja II vastu loovutati kostjale I, ning hüpoteekide ülekandmise lepingu, millega anti kostjale I üle hüpoteegid nr 2 ja 3; kostja I esitas 22. veebruaril 2015 täitmisavalduse, millega taotles sissenõude pööramist kostjale II kuuluvale Tartu mnt korterile, selle alusel alustati menetlust täiteasjas nr 026/2015/431 (edaspidi „täiteasi nr 2“).
3.Hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt palus hageja neil asjaoludel: (1) tuvastada kostjate II ja III vahel 18. mail 2011 sõlmitud laenulepingu tühisus või alternatiivselt tuvastada, et kostjal II puudusid ja puuduvad sellest lepingust tulenevad kohustused kostjate II–IV ees; (2) tuvastada kostjate III ja IV vahel 5. märtsil 2012 sõlmitud lepingu tühisus; (3) tuvastada kostjate I ja IV vahel 16. detsembril 2014 sõlmitud (nõude loovutamise) lepingu tühisus; (4) tuvastada kostjate II ja IV vahel 12. augustil 2014 sõlmitud lepingu tühisus; (5) tuvastada kostjate I ja IV vahel 16. detsembril 2014 sõlmitud hüpoteekide üleandmise lepingu ja asjaõiguslepingu tühisus; (6) tuvastada, et kostja I on kohustatud andma tahteavalduse hüpoteekide nr 2 ja 3 kustutamiseks ning asendada tahteavaldus kohtuotsusega; (7) tuvastada, et kostja II on samuti kohustatud andma tahteavalduse hüpoteekide nr 2 ja 3 kustutamiseks ning asendada tahteavaldus kohtuotsusega; (8) tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 2 lubamatuks. 3 (13)
Lisaks selgitas hageja, et ta soovib ka hüpoteekide nr 2 ja 3 kui kostja II antud tagatiste tagasivõitmist, sest hageja hinnangul on need antud pärast hageja huvides kostja II vara suhtes täiteasjana nr 1 toimuva täitemenetluse alustamist. Hageja arvates ei ole täitemenetlus täiteasjas nr 2 õiguspärane, sest kostjal I puudub täitedokumendis osundatud ja sundtäitmisele pandud nõue kostja II vastu. Kostja III ei andnud kostjale II laenu ning laenuleping kui näilik tehing on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 2 kohaselt tühine. Kuivõrd kostjal III puudus kostja II vastu nõue, siis on 5. märtsil 2012 kostjate III ja IV vahel sõlmitud leping ning 16. detsembril 2014 kostjate I ja IV vahel sõlmitud lepingud näilikud ja tühised. Alternatiivselt laenulepingu näilikkusele leiab hageja, et kostja II kohustuste aluseks olev laenuleping on rahatu, kuna puuduvad igasugused raha üleandmist tõendavad dokumendid. Ka seetõttu on kostjate II ja III vahel sõlmitud leping ja sellele järgnevad tehingud tühised, aga eelkõige ei tulene kostjale II sellest lepingust kohustusi. Hagejal on õigus nõuda kostjatelt I ja II hüpoteekide nr 2 ja 3 kannete kustutamiseks tahteavaldusi, kuivõrd kande aluseks olevad tagatiskokkulepped on tühised. Lisaks on laenulepingust tulenev nõue aegunud. Hageja huvi on, et kinnistu vabastataks hüpoteekidest. Teise võimalusena tugineb hageja väitele, et hagi tuleb rahuldada täitemenetluse seadustiku (TMS) § 187, 188 ja § 191 lg 1 p 1 alusel, kuna hüpoteegid kuuluvad täitemenetluses tagasivõitmisele. Kostja II suhtes alustati täitemenetlust 2. aprillil 2014, kuid kostja II andis tagatised 12. augustil 2014, st peale täitemenetluse algatamist. Hagejal on TMS § 222 lg 1 alusel lisaks nõue kostjate I ja II vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 2. Hageja leiab, et sundtäitmine on lubamatu, kuna kostjal I puudub nõue kostja II vastu, mis võimaldaks tal hüpoteegi realiseerimiseks alustada täitemenetlust.
4.Kostjad vaidlesid hagile vastu, nende vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: -
-
-
-
-
hageja väited ei anna alust tuvastada tehingute tühisust. Kostja II avaldas kohtutäiturile, et tal on kohustused tulenevalt laenulepingust, aga ta ei pidanud seda varem avaldama erinevates tsiviilasjades. Kostja III asus nõudma kohustuse täitmist ja selleks loovutas nõude kostjale IV, kelle põhitegevus oli võlgade sissenõudmine. Kostja II kinnitas, et sai laenulepingu alusel kostjalt III raha; kui kostja IV alustas nõude sissenõudmist, siis ei olnud see kindlasti aegunud ja kostja II ei näinud muude vastuväidete puudumisel võimalust nõude tunnustamisest ja tagatise andmisest keeldumiseks; kuna laenulepingust tuleneb kostja II vastu reaalne nõue, siis on 12. augusti 2014 ja 16. detsembri 2014 lepingud kõik kehtivad ning puudub alus nõuda hüpoteekide kustutamist. Hüpoteegi seadmiseks sõlmitud lepingute, kui asjaõiguslepingute kustutamise nõude esitamine, põhjusel, et seatud hüpoteegi tagatisnõude seadmise leping on tühine või rahatu, ei ole õiguslikult võimalik; TMS § 191 lg 2 välistab tagasivõitmise nõude rahuldamise, sest kostja II on saanud tagatisele vastava rahasumma; lisaks ei kahjustanud 12. augusti 2014 tehingud kostja II võlausaldajate huve, sest kostja II sai Tartu mnt korteri omanikuks vahetuse tulemusel. Talle kuulus varasemalt Tallinnas Gonsiori tn 17-5 asuv korteriomand (edaspidi „Gonsiori tn korter“), mis oli juba koormatud hüpoteegiga summas 350 000 eurot kostja IV kasuks. See hüpoteek kanti üle Tartu mnt korterile koos vahetusega ja kostja II majanduslik olukord seeläbi ei halvenenud; hagiavaldusest ei nähtu, milline sundtäitmist takistav õigus on Tartu mnt korteri suhtes, mistõttu puudub hagejal õigus TMS § 222 lg 1 alusel nõude esitamiseks. 4 (13)
MAAKOHTU OTSUS
5.Maakohus jättis 18. septembri 2017 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja otsustas määrata hüvitatavad kulud kindlaks edaspidi.
5.1.Maakohus tuvastas eespool p-s 2 loetletud lepingute sõlmimise.
5.2.Kuna hageja tugines peamiselt väitele, et laenuleping on tühine, siis alustas maakohus sellest ka vaidluse lahendamist. TsÜS § 89 lg 1 kohaselt eeldab tehingu näilikkuse tuvastamine tahteavalduste, st tehingu sisulist hindamist. Tahteavalduse näilikkuse tõendamiskoormis lasub hagejal (Riigikohtu 17.detsembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-137-09). Seega oli hagejal kohustus tõendada, et kostjad II ja III laenulepingu sõlmimisel mingeid õiguslikke tagajärgi ei soovinud. Seda hageja ei tõendanud, järelikult pole leping näilik.
5.3.Sama leping pole ka rahatu. Laenulepingus sisaldub kostja III kinnitus laenu andmiseks ja kostja II on nii 19. mai 2011 dokumendis kui ka kohtumenetluses kinnitanud laenu saamist summas 250 000 eurot. Nähtuvalt kostja III pangakonto väljavõttest oli tal piisavalt raha selles summas laenu andmiseks. Maakohus ei nõustunud hagejaga, et viidatud väljavõte on võltsitud. Lisaks on sarnast tõendamise ulatust loetud piisavaks varasemates vaidlustes, mis käsitlevad kostja II ja esialgse võlausaldaja laenusuhet.
5.4.Põhjendatud ei ole hageja väited, et kostja III pole kostjalt II kohustust õigeaegselt sisse nõudnud ning on nõude loovutanud ebasoodsatel tingimustel. Kostja III loovutas nõude inkassofirmale (kostja IV) veidi enam kui kaks kuud pärast sissenõutavaks muutumist, mis ei viita sissenõudmisest loobumisele. Kostjal III on õigus saada kostja II võlgnevuse tasumise järgselt 300 000 eurot, st nõuet ei loovutatud tasuta. Samuti on põhjendamatu on hageja etteheide, et kostja II poleks pidanud andma nõusolekut hüpoteekide seadmiseks olukorras, kus nõue oli peatselt aegumas. Seni, kuni nõue ei ole seaduse järgi aegunud, ei ole võlgnikul võimalik esitada aegumise vastuväidet.
5.5.Hageja ei saa tugineda kostja II vastu suunatud nõude aegumisele, kuna ta ei ole kostjate II ja III vahelises laenusuhtes aegumise vastuväite esitamiseks õigustatud isik. TsÜS § 143 järgi ei või kohus kohaldada aegumist omal algatusel ja võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Seega saaks laenulepingust tuleneva aegumise vastuväite esitada üksnes kostja II kui kohustatud isik.
5.6.Kuna laenuleping pole tühine ega rahatu ning kohus tuvastas, et kostjate II ja III tahteavaldused olid suunatud reaalse laenulepingu sõlmimisele, siis on põhjendamatu hageja nõue ka nimetatud lepingule järgnenud tehingute tühisuse tuvastamiseks.
5.7.Hageja nõudeid ei saa rahulda TMS § 187, § 188 või § 191 lg 1 p 1 alusel, kuna nende ees prevaleerib erinormina TMS § 191 lg 2. Viidatud säte välistab tagatise tagasivõitmise, kui võlgnik on saanud enda käsutusse vastava rahasumma. Kostja II sõlmis talle kuulunud kinnisasja hüpoteegiga koormamise lepingu, et tagada tegelikku laenu, ja ta oli saanud vastavalt
19.mail 2011 allkirjastatud kinnitusele enda käsutusse tagatise väärtusele vastava rahasumma.
5.8.Hageja on seisukohal, et tal esineb TMS § 222 lg 1 alusel õigus nõuda sundtäitmise lubamatuks tunnistamist täiteasjas nr 2, kuna kostjale II kuuluva kinnisvara müügist ei saa tõenäoliselt tulu sellises määras, mis võimaldaks rahuldada nii kostja I kui ka hageja nõuded. Selle nõude jättis maakohus samuti rahuldamata põhjendusega, et ükski kostjate vahel sõlmitud tehingutest ei osutunud tühiseks. Sellest järeldas maakohus, et sundtäitmine täiteasjas nr 2 ei saa hageja õigusi põhjendamatult kahjustada.
5.9.Menetluskulud jaotas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel. 5 (13)
POOLTE SEISUKOHAD
6.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada ja uue otsusega hagi kõigis nõuetes rahuldada. Menetluskulud palub hageja panna solidaarselt kostjate kanda. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.
6.1.Esiteks hindas maakohus tõendeid ebaõigesti. Maakohus on põhjendamatult leidnud, et piisav tõend võla olemasolu tuvastamiseks on üksnes kostja II kinnitus võla kohta. Lisaks on maakohus vääralt leidnud, et kui teises kohtuasjas on loetud tõend piisavaks, siis on see seisukoht maakohtule juhendiks ka käesolevas kohtuasjas. Kostja III pangakonto väljatrükk kinnitab, et väidetava laenuandmise ajal kostjal III raha ei olnud. Tõendil ei põhine maakohtu järeldus, et kostja III hilisem parem majanduslik olukord kinnitab laenu andmise rahalist võimalust. Lisaks leiab hageja, et veenvalt on põhistatud ja tõendatud sundtäidetavate nõuete näilikkus ehk nõuete puudumine. Kostja II püüdis jätta kõigist tehingutest formaalselt seaduslikku muljet ning koormas Tartu mnt korteri üksnes kostja I nimele vormistatud näilike nõuete alusel. Kõikidel kostjatel on sama esindaja, mis viitab võla näilikkusele ja kostjate kokkumängule.
6.2.Teiseks on hageja oma põhjendamis- ja tõendamiskohustust seoses sundtäitmise lubamatuks tunnistamisega täitnud ehk hagi kuulub rahuldamisele.
6.3.Kolmandaks kordab hageja oma varasemat aegumise kohaldamise vastuväidet. Kostjate II ja III vahel väidetavalt sõlmitud laenulepingu järgi oli laenu tagastamise tähtpäev 31. detsember 2011, seega aegus kostja III nõue 31. detsembril 2014. Hageja saab aegumisele tugineda sarnaselt pankrotiõiguses ettenähtuga.
6.4.Neljandaks kuuluvad hüpoteegid tagasivõitmisele TMS § 187, § 188 ja § 191 lg 1 p 1 alusel. TMS § 191 lg 2 ei takista hüpoteekide tagasivõitmist, sest kostja II väitel sai ta laenu aastal 2011 ehk laenu ei antud pärast tagatise seadmist, vaid kolm aastat varem enne tagatise andmist.
7.Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p-de 3 ja 4 alusel tühistada. Ringkonnakohus teeb osaliselt uue otsuse, millega jätab hagi nõuetes (1)–(5) ja (8) läbi vaatamata. Hageja alternatiivse nõude tagatiste tagasivõitmiseks ning sellega seonduvad nõuded (6) ja (7) tuleb maakohtul uuesti lahendada. Menetluskulud jaotab ringkonnakohus hageja ja kostja III vahelises vaidluses, ülejäänud kulud jaotatakse edaspidi.
9.Enne kaebuse sisuliste väidete analüüsimist selgitab ringkonnakohus, millised nõuded hageja esitas ja maakohus lahendas ning uurib, millised neist on esile toodud asjaoludel lubatavad (järgnevas osa I). Seejärel käsitleb kohus hageja alternatiivset nõuet tagatiste tagasivõitmiseks ja sellega seonduvaid kinnistusraamatu kanneteks vajalike kostjate tahteavalduste andmiseks kohustamise nõudeid (osa II). Lõpuks määrab kohus hagi hinna ja lahendab hageja taotluse riigilõivu tagastamiseks (osa III) ning lahendab kaebuse, sh teeb menetluskulude jaotuse kohta otsustused (osa IV). I
10.Hageja esitas hagis nõuded (1)–(8) ja täpsustas neid 2. novembril 2016. Samu nõudeid järgib hageja ka apellatsioonkaebusega ja palub need kõik rahuldada. Lisaks märkis hageja hagiavalduses, et ta soovib tagasi võita tagatised, mis kostja II andis pärast tema suhtes täitemenetluse algatamist. 6 (13)
11.Ringkonnakohus leiab, et hageja tuginemine vaidlusaluste tehingute tühisusele tuleb koosmõjus hagiavalduse p-s 2.5 esitatuga lugeda alternatiivseks tagasivõitmise haginõueteks TMS § 187 mõttes (vt sellise võimaluse kohta Riigikohtu 9. aprilli 2014 otsus tsiviilasjas nr 32-1-18-14, p 39 esimene lõik). Nii on kostjad sellest ka aru saanud ja maakohus vaidlustatud otsuses käsitlenud. Hageja soovib tagasi võita kostja II antud tagatisi, mis anti pärast 2. aprillil 2014 täitemenetluse alustamist, st selle nõude õiguslik alus on TMS § 191 lg 1. Kohtu jaoks ei ole siduv hageja tuginemine üksnes selle lõike esimesele punktile. Tagasivõidetavate tagatistena nimetas hageja hüpoteeke nr 2 ja 3. Hageja selgitas ringkonnakohtule, et tagasivõitmistahtega on hõlmatud sisuliselt kõik tagatisega seonduvad tehingud ja õigused, st hüpoteegi seadmise võlaõiguslik ja asjaõiguslik kokkulepe, tagatiskokkulepe ja hüpoteek kui piiratud asjaõigus ehk kinnispant. Siiski ei viinud maakohus selle nõude osas läbi kohast eelmenetlust, rikkudes eelkõige TsMS § 392 lg 1 p 1, mille kohaselt tulnuks välja selgitada hageja kõik nõuded. Maakohtu viidatud rikkumine on toonud kaasa alternatiivnõude ning sellega vähemalt osaliselt seonduvate nõuete (6) ja (7) puuduliku menetlemise maakohtus.
12.Kokkuvõtvalt on hageja nõuded õiguslikult kvalifitseeritavad järgmiselt: -
-
nõude (1) esimene alternatiiv ja nõuded (2)–(5) on kohustustehinguid puudutavas osas suunatud kostjatevaheliste võlaõiguslike lepingute tühisuse tuvastamisele; nõude (1) teine alternatiiv on suunatud kostja II kohustuse puudumise tuvastamisele; nõuded (2)–(5) on hüpoteekide seadmise ning nõuete ja hüpoteekide käsutamise osas suunatud kostjatevaheliste käsutustehingute tühisuse tuvastamisele; nõuded (6) ja (7) on vaatamata nende tuvastusnõuetena sõnastamisele TsÜS § 68 lg 5 alusel esitatud sooritusnõuded, mille esmase eeldusena lähtub hageja sellest, et kinnistusraamatu kanne on mõlema neis nõuetes nimetatud hüpoteegi osas ebaõige, aga teise võimalusena tugineb väitele, et hüpoteegid on tagasivõidetavad ja tuleb selle tagajärjel kinnistusraamatust kustutada, mis omakorda eeldab kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 34 lg 1 ja § 341 lg 1 järgi kostjate I ja II tahteavaldusi; nõue (8) on esitatud kui kolmanda isiku hagi sundtäitmise muul põhjusel lubamatuks tunnistamiseks TMS § 222 tähenduses; alternatiivselt eelnevale on hageja esitanud hüpoteekide kui tagatiste tagasivõitmise nõude TMS § 187 ja § 191 lg 1 alusel.
13.Maakohus ei pööranud tähelepanu sellele, et tulenevalt nõuete sõnastusest on nende osas kostjad erinevad. Selle puuduse saab ringkonnakohus kõrvaldada. Lepingutega seotud nõuded (1)–(5) on suunanud vastavate lepingupoolte vastu, nõuded (6) ja (7) neis nimetatud kummagi kostja vastu ning nõue (8) kostjate I (sissenõudja) ja II (võlgnik) vastu. Nõude (1) alternatiivnõue on selle sõnastuse järgi esitatud kõigi kostjate vastu. Lisaks tugineb hageja täitemenetluses tagatise tagasivõitmise alusele, vastav nõue koosmõjus nõuetega (6) ja (7) saaks põhimõtteliselt olla suunatud kostjate I, II ja IV vastu, aga kuna kostja IV osas on menetlus jõustunud lahendiga lõppenud, siis on praegu alternatiivnõude kostjad I ja II.
14.Maakohus lahendas sisuliselt hageja nõude (1) ja tuvastas, et laenuleping ei ole näilik ega rahatu (vaidlustatud otsuse p-d 23–35). Sellest järeldas maakohus, et kostjatevaheliste tehingute tühisuse tuvastamisele suunatud nõuded (2)–(5) ei ole järelikult edukad (otsuse p 35). Seejärel käsitles maakohus hageja alternatiivset nõuet tagatiste tagasivõitmiseks, mis jäi rahuldamata TMS § 191 lg 2 alusel põhjendusega, et hageja sai laenulepingu alusel enda käsutusse raha (otsuse p-d 36–37). Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude (8) jättis maakohus rahuldamata lähtudes sellest, et nõuetes (1)–(5) nimetatud tehingute tühistust ei tuvastatud ja järelikult on sundtäitmine lubatav (otsuse p 38). Nõudeid (6) ja (7) maakohus ei käsitlenud, millega rikkus TsMS § 438 lg 1 teist lauset ja § 442 lg 5. 7 (13)
15.Ringkonnakohus uurib nõuete (1)–(5) osas, kas nende kui tuvastusnõuete puhul on täidetud hagi menetlemise eeldused.
15.1.Tuvastusnõude menetlemise eeldus on TsMS § 368 lg 1 järgi hageja õiguslik huvi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks. Sellise huvi peab hageja põhistama ja kohtul tuleb seda kontrollida ka tehingu tühistuse tuvastamise nõude puhul. Üldjuhul on tehingu tühistamise vastu õiguslik huvi poolel, kes saab esitada tagasitäitmise nõudeid (Riigikohtu
13.veebruari 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 13 esimene lõik, ja selles viidatud
23.septembri 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p 23). Kui vastavat huvi ei esine, siis tuleb menetlusse võetud hagi jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata (vt nt Riigikohtu
11.aprilli 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05, p 12 teine lõik). Hagi saab läbi vaatamata jätta ka ringkonnakohus (TsMS § 657 lg 1 p 4).
15.2.Hageja ei saa nõuda kostjate vahel sõlmitud võlaõiguslike lepingute tühisuse tuvastamist ega ka selle tuvastamist, et kostjal II puuduvad laenulepingust tulenevad kohustused teiste kostjate ees. Seda põhjendab ringkonnakohus järgmiselt.
15.2.1.Hagejale ei ole p-s 15.1 viidatud õiguslikku huvi eelkõige põhjusel, et kostjatevahelised võlaõiguslikud tehingud ei mõjuta hageja tsiviilõigusi ja –kohustusi (vt Riigikohtu 3. mai 2000 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-58-00). Võlaõiguslikust lepingust tekivad õigused ja kohustused vaid selle võlasuhte osalistele (Riigikohtu 20. novembri 2003 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-03, p 10). Kui võlaõiguslik tehing on ka suunatud asjaõigusliku muudatuse saavutamisele, siis kausaaltehing ise ikkagi ei tekita, lõpeta ega muuda lepingus mitteosaleva isiku õigusi (Riigikohtu 11. aprilli 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05, p 12 teine lõik). Võlaõiguslik laenuleping, nõude loovutamise lepingud ja hüpoteekide seadmise ega ka hüpoteekide üleandmise kohustamistehingud, millest tekkinud võlasuhte osaliseks hageja ei ole, ei tekita, muuda ega lõpeta tema suhtes tsiviilõigusi ega -kohustusi.
15.2.2.Ka kostjate II ja IV vahel sõlmitud tagatiskokkulepped on võlaõiguslikud lepingud (vt Riigikohtu 4. novembri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-15, p 13 neljas lõik). Seega rakenduvad ka neile eelmises p-s 15.2.1 kirjeldatud põhimõtted. Kuigi tagatiskokkulepe võib olla pankroti- või täitemenetluses tagasivõidetav (vt käesoleva otsuse II osa), siis ei tähenda see, et võlausaldajal oleks õiguslik huvi hageda sama kokkuleppe tühisust.
15.2.3.Kostja II kohustused laenulepingust ei mõjuta samuti hageja õiguseid ja kohustusi. Seadus ei näe täitemenetluses sissenõudjale ette võimalust paluda kohtul tuvastada võlgniku kohustuste ulatust või mõne kohustuse puudumine, järelikult ei saa selleks esitada ka tuvastushagi – nii nagu hageja on teinud nõude (1) teise alternatiivina.
15.2.4.Kui vaidluse all on hüpoteegiga tagatud nõude olemasolu, siis täitemenetluses hüpoteegi realiseerimisel saab kinnisasja omanik TMS § 221 järgi esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks hagi (Riigikohtu 28. septembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6011, p 15). Teised sissenõudjad saavad kontrollida hüpoteegipidaja nõuete olemasolu (ja neid vaidlustada) saadud tulemi jaotamisel, esitades TMS § 109 (koostoimes TMS §-ga 137) järgse hagi jaotuskava vaidlustamiseks (Riigikohtu 9. aprilli 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-14, p 42). Ka seetõttu pole hagejal vajadust eraldi hagiga tuvastada kostja II kohustuste puudumist.
15.3.Sarnaselt ei ole hagejal kõnealust õiguslikku huvi nõuetes (2)–(5) viidatud käsutustehingute osas, sest ka need ei mõjuta hageja õigusi ja kohustusi.
15.3.1.VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Lisaks loetleb nõude loovutamise piirangud VÕS § 166. Hageja ei toonud esile asjaolusid, mis viitaks kostja II vastu laenulepingust tekkida võinud nõude loovutamise keelule. 8 (13)
Üldjuhul on loovutus kui nõude käsutus võlgniku suhtes niisiis neutraalne, st tema õiguslikku positsiooni ei mõjuta otseselt, kellele ta peab nõude täitma. VÕS § 171 lg 1 järgi võib võlgnik esitada uue võlausaldaja suhtes täiendavaid vastuväiteid, st tema olukord ei halvene. Võlgniku vastuväidete piiramise aluseid samas lg-te 2 ja 3 järgi ei ole hageja esile toonud. Järelikult puudub hagejal huvi tuvastada nõuete käsutuse tühisust.
15.3.2.VÕS § 167 lg 1 sätestab, et nõude tagamiseks antud nõudega seotud tagatised ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused, sh eesõigused pankroti ja sundtäitmise puhuks, mis ei ole lahutamatult seotud loovutaja isikuga ja on üleantavad, lähevad nõude loovutamisel üle uuele võlausaldajale. Eeldatakse, et nõude loovutaja on kohustatud üle andma ka nõudega mitteseotud tagatised ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused. VÕS § 167 lg 4 näeb ette, et nõude loovutamisel läheb uuele võlausaldajale üle ka õigus teostada nõude suhtes olemasolevast täitedokumendist tulenevaid õigusi. VÕS § 167 lg 6 teise lause kohaselt peab mh hüpoteegiga tagatud nõude üleminekul nõude loovutanud võlausaldaja kaasa aitama pandiõiguse ülemineku registreerimisele. VÕS § 167 lg 8 järgi ei välista ega piira samas paragrahvis sätestatu nõude loovutanud võlausaldaja ja võlgniku või tagatise andnud isiku vahel tagatise ülemineku välistamise või piiramise kohta sõlmitud kokkulepete kehtivust. Neist normidest tuleneb, et nõudega seotud tagatise üleandmine on nõude loovutamisega kaasnev kohustus, mille täitmine ei mõjuta kolmandate isikute õigusi. Ka võlgniku sekkumine tagatise üleandmise kehtivusse on piiratud üksnes juhuga, et ta on sõlminud kokkuleppe tagatise ülemineku välistamise või piiramise kohta. Sellist asjaolu ei ole hageja esile toonud. Järelikult puudub hagejal huvi tuvastada hüpoteekide üleandmise tühisust.
15.3.3.Lisaks tuleb märkida, et isegi kui hüpoteegiga ei tagatud tegelikke nõudeid, ei muuda see hüpoteegi seadmise lepingut ega hüpoteegi loovutamise lepingut kui abstraktseid käsutustehinguid näilisteks (vt Riigikohtu 9. aprilli 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-14, p 40, ja selles viidatud 23. septembri 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p-d 25, 27). Sarnaselt ei loo hüpoteegi seadmise asjaõiguskokkulepped selliseid õiguseid ja kohustusi, mille olemasolu vastu hagejal võiks olla tuvastushuvi.
15.4.Neil kaalutlustel jäävad nõuded (1)–(5) TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.
16.Hageja ei saa hagis esile toodud alustel nõuda ka täiteasjas nr 2 toimuva täitemenetluse lubamatuks tunnistamist, st ka nõue (8) ei ole lubatav.
16.1.Hageja tugineb väitele, et kostja II on viidatud täiteasjas võlgnik ja kostja I sissenõudja, kes taotleb oma nõude rahuldamist hüpoteekide nr 2 ja 3 alusel, st nendega koormatud kinnisasja (Tartu mnt korter) realiseerimise tulemist. Hageja ei ole selle täitemenetluse osaline.
16.2.TMS § 222 lg 1 sätestab, et kolmas isik, kellel on sundtäitmise eseme suhtes selle sundtäitmist takistav õigus, eriti omandiõigus või piiratud asjaõigus, võib esitada hagi vara arestist vabastamiseks või sundtäitmise muul põhjusel lubamatuks tunnistamiseks kohtule, kelle tööpiirkonnas sundtäitmine toimub. TMS § 222 lg 2 järgi võib kolmas isik sellise hagi esitada ka juhul, kui täitemenetluses rikutakse tema kasuks tehtud TsÜS §-s 88 nimetatud käsutuskeeldu.
16.3.Hüpoteegi realiseerimiseks läbiviidavas täitemenetluses (nagu täiteasi nr 2) on sundtäitmise ese hüpoteegiga koormatud kinnisasi, mis täitemenetluses eeldatavasti võõrandatakse. Samuti realiseeritakse selles menetluses hüpoteegipidaja õigused, mis tulenevad täitmisele suunatavast hüpoteegist. Ringkonnakohus tõlgenduse järgi saab TMS § 222 lg 1 alusel hagi esitada isik, kes leiab, et tal on nende esemete suhtes sundtäitmist takistav õigus või piiratud asjaõigus, st kinnisasja omanik, hüpoteegi (teine) omanik või ka näiteks isik, kellele kuulub mõni muu asjaõigus, mida sundtäitmine võib riivata. Käesoleval juhul see nii ei ole. Hageja ei väida, et tal oleks omandiõigus või ka piiratud asjaõigus sundtäitmise eseme suhtes. 9 (13)
16.4.Ka siinkohal on asjakohane viidata eespool p-s 15.2.4 märgitule, et hageja sissenõudjana saab kontrollida hüpoteegipidaja nõuete olemasolu täitemenetluse tulemi jaotamisel, esitades TMS § 109 (koostoimes TMS §-ga 137) järgse hagi jaotuskava vaidlustamiseks.
16.5.Neil kaalutlustel jääb nõue (8) TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.
17.Tulenevalt nõuete (1)–(5) läbivaatamata jätmisest ei saa hageja eeldatavasti edukalt ka tugineda nõuetes (6) ja (7) sellele, et kinnistusraamatu kanded hüpoteekide nr 2 ja 3 kohta on ebaõiged. Lisaks ei saaks sel alusel esitada nõuet kostja II kui kinnisasja omaniku vastu, vaid piisav oleks hageda kostjat I kui hüpoteegipidajat (vt Riigikohtu 14. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-16, p 19 teine lõik). Siiski ei ole otstarbekas nende nõuete menetlemise eeldusi siinkohal täiendavalt kontrollida, sest hüpoteekide kustutamise nõue moodustab ühtlasi osa hageja alternatiivsest nõudest tagatiste tagasivõitmiseks. Seetõttu käsitleb ringkonnakohus nõudeid (6) ja (7) otsuse järgmises osas. II
18.Hageja soovis alternatiivse nõudega täitemenetluses vara tagasivõitmise korras tunnistada kehtetuks tagatised, mis kostja II andis ülejäänud kostjate väidetavate nõuete tagamiseks pärast kostja II suhtes täitemenetluse algatamist. Maakohus jättis selle nõude rahuldamata.
19.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus ei ole kõnealuses osas piisavalt põhjendatud. Samuti ei ole selle nõude osas viidud läbi kohast eelmenetlust ega täidetud selgitamiskohustust.
19.1.TMS § 191 lg 1 p 1 sätestab, et kohus tunnistab kehtetuks tagatise andmise, kui tagatis on antud pärast täitemenetluse alustamist. Maakohus tuvastas õigesti, et see tingimus on
12.augustil 2014 antud tagatiste puhul täidetud, sest kostja II suhtes algas täitemenetlus
2.aprillil 2014. Samas eksis maakohus TMS § 191 lg 2 kohaldamisel. Viidatud säte näeb mh ette, et tagatise andmist ei saa tagasi võita, kui tagatis on antud laenulepingu tagamiseks ja kui võlgnik on tagatud lepingu järgi saanud pärast tagatise andmist oma käsutusse tagatise väärtusele vastava rahasumma. Nõustudes kostjatega, et kostja II sai kostjalt III laenu vastavalt
18.mail 2011 kokku lepitule, tuvastas maakohus ühtlasi, et laenu sai kostja enne tema suhtes täitemenetluse algatamist ja enne tagatise andmist. Järelikult TMS § 191 lg 2 ei kohaldu ja sel alusel ei saa jätta tagatise andmist kehtetuks tunnistamata.
19.2.Lisaks näevad TMS § 191 lg 1 p-d 2 ja 3 ette täiendavad alused täitemenetluses tagatiste tagasivõitmiseks. Maakohus ei kontrollinud, kas nende punktide kohaldamise eeldused võivad olla täidetud ega selgitanud pooltele viidatud normide kohaldatavuse kontrollimist võimaldavate asjaolude esiletoomise (ja vaidluse korral tõendamise) kohustust. Sellega rikkus ta TsMS § 328 lg-st 2, § 329 lg-st 3, § 351 lg-st 2 ja § 392 lg 1 p-dest 1–4 tulenevat selgitamiskohustust. See rikkumine on oluline ja võis tuua kaasa ebaõige kohtulahendi.
19.3.Täitemenetluses vara tagasivõitmise üldised eeldused sätestab TMS § 187, neid tuleb kontrollida ka sama seaduse § 191 alusel esitatud tagatise tagasivõitmise hagi lahendamisel (vrd nt Riigikohtu 22. novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-15-16664, p 16). Kuna maakohus jättis alternatiivnõude vale põhjendusega rahuldamata, siis tuleb asja uuel läbivaatamisel kontrollida ka tagasivõitmise üldiseid eeldusi. Seda muidugi juhul, kui kostja II antud tagatised osutuvad tagasivõidetavaks mõnel TMS § 191 lg-s 1 nimetatud alusel.
19.4.TMS § 187 lg-st 1 tulenevalt on TMS § 191 lg 1 kohaldamise esmane eeldus võlausaldajate huvide kahjustamine (vrd Riigikohtu 18. novembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 32-1-113-09, p 9 neljas lõik). Pooled ei vaidle selle üle, et täidetud on TMS § 187 lg 2 järgsed eeldused, st hagejal on täitedokument ja tema nõue on muutunud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega kostja II varale ei ole seni kaasnenud hageja nõude täielikku rahuldamist.
10 (13)
19.5.Tagatise andmine on olemuselt võlausaldajate huve kahjustav juhul, kui selle tulemusel väheneb selle vara hulk või väärtus, mille arvel saaks oma nõudeid rahuldada teised võlausaldajad (st peale selle, kelle kasuks tagatis anti, vrd Riigikohtu 15. detsembri 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-10, p 12 kolmas lõik). Kõnealuse eelduse kontrollimiseks tuleb hinnata tagatise andmise tehingu asjaolusid ja sisu. Seda maakohus käesolevas asjas ei teinud, mida ringkonnakohus loeb oluliseks menetlusõiguse normi rikkumiseks.
19.6.Kostja II omandas Tartu mnt korteri vahetustehingu tulemusel (II kd tl 20–29). Varem kuulus talle Gonsiori tn korter, mida koormas mh hüpoteek summas 350 000 eurot kostja IV kasuks. Kostjad tuginevad väitele, et vahetustehingu tulemusel kostja II vara ei vähenenud. Seda väidet ei ole maakohus hinnanud. Nagu nähtub 12. augusti 2014 lepingudokumendi p-st 1.1.4.4 kanti Gonsiori tn korterit kostja IV kasuks koormanud hüpoteek kinnistusraamatusse 16. aprillil 2012 ja kande aluseks oli 5. aprilli 2012 asjaõigusleping. Maakohus ei arutanud pooltega ja asjas ei ole ka esitatud tõendeid selle kohta, kas viidatud hüpoteek tagas samu nõudeid, mille tagamises lepiti kokku 12. augusti 2014 lepingudokumendi p-s 7.2 hüpoteegi nr 3 kohta. Samas on selle asjaolu tuvastamine vajalik asja õigeks lahendamiseks vähemalt hüpoteegi nr 3 osas.
19.7.Kui Gonsiori tn korterit kostja IV kasuks koormanud hüpoteek summas 350 000 eurot tagas samu nõudeid, mille tagamises lepiti kokku hüpoteegi nr 3 kohta 12. augustil 2014 sõlmitud tagatiskokkuleppes, siis ei kahjustanud vahetustehingu raames Gonsiori tn korterit alates 2012. aastast koormanud hüpoteegi 2014. aastal Tartu mnt korterile ülekandmine kostja II võlausaldajate huve. Ühtlasi järeldub sellest, et kui samas summas ja sama sisuga tagatis oli antud enne mh hageja huvides läbiviidava täitemenetluse alustamist, siis ei ole see tagasivõidetav TMS § 191 lg 1 p 1 alusel. Maakohus peab asja uuel läbivaatamisel siiski tuvastama, millal täpselt vastav tagatis anti, sest sellest sõltub, kas tagasivõitmise alus võib olla sama lõike teine või kolmas punkt.
19.8.Ringkonnakohus tõlgendab TMS § 191 lg 1 p 3 alusel tagasivõitmise eelduseks olevat lähikondsuse kriteeriumit viisil, et see on täidetud ka juhul, kui nõue ja tagatis loovutatakse isikule, kes on võlgniku lähikondne. Hagejal on seega võimalik tõendada, et kostja IV või I on kostja II lähikondsed, aga kostjatel I ja II omakorda, et kostja II oli tagatise andmise ajal maksejõuline.
20.1.TMS § 187 lg 1 järgi tähendab vara tagasivõitmine tehingu kehtetuks tunnistamist. Selliseks tehinguks võib olla ka asja käsutamine täitemenetluses. Nagu märgitud eespool p-s 19.4, on tagasivõidetava tehingu keskne tunnus võlausaldajate huvide kahjustamine.
20.2.Hüpoteegi seadmise korral eristatakse kolme lepingut: asjaõiguslikku kokkulepet hüpoteegi seadmiseks, tehingut, millest tuleneb võlg (nt laenuleping), ja tagatiskokkulepet, mis seob hüpoteegi tagatava nõudega (vt Riigikohtu 4. novembri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1121-15, p 13 teine lõik, ja selles viidatud 5. novembri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 12). Lisaks väljendub tagatis ka hüpoteegis kui piiratud asjaõiguses (asjaõigusseaduse (AÕS) § 5 lg 1, § 325 lg 1). Tagatise tagasivõitmisena pankroti- või täitemenetluses tuleb kaaluda hüpoteegi seadmise asjaõiguskokkuleppe, tagatiskokkuleppe ja/või hüpoteegi kehtetuks tunnistamist. Seadusest ei tulene, milline või millised neist on tagasivõitmise hagi ese, st mis tuleks hagi rahuldamise korral kehtetuks tunnistada. Hageja soovis käesolevas asjas oma alternatiivnõude sisustada viisil, et hõlmatud on kõik kõnealused tehingud ja lisaks ka hüpoteegi seadmise võlaõiguslik kokkulepe.
11 (13)
20.3.Riigikohus on senises praktikas möönnud kohtuliku hüpoteegi ja isikliku kasutusõiguse tagasivõitmise võimalusi (vastavalt Riigikohtu 9. veebruari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1143-10, p 21 kolmas lõik, ja 15. veebruari 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-16, p 23 teine lõik). Samas on hüpoteek asjaõigusena püsivuse mõttes abstraktne ega sõltu mh sellega tagatava nõude olemasolust (AÕS § 325 lg 4). Seega võib hüpoteegi kokku leppida ka tagatava nõudeta, kuigi mitte ilma tagatava nõudeta realiseerida (nt Riigikohtu 23. septembri 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p 27 teine lõik). Sellest järeldab ringkonnakohus, et tagatise tagasivõitmise korras on hüpoteek piiratud asjaõigusena tagasivõidetav üksnes erandina, kui ilma selleta ei ole tagasivõitmise eesmärk saavutatav. Kohtuliku hüpoteegi (AÕS § 363 lg 1) puhul puuduvad hüpoteegi seadmise asjaõiguskokkulepe ja tagatiskokkulepe, vaid neid „asendab“ hagi tagamise kohtumäärus. Kuna kohtumäärust ei saa tagasi võita, siis sel juhul ongi tagasivõitmise ese kohtulik hüpoteek. Isikliku kasutusõiguse (AÕS § 225 lg 1) puhul võiks jaatada piiratud asjaõiguse tagasivõitmist põhjusel, et kinnisasja koormatis tuleneb sellest vahetult, st vastava õiguse maksmapanekuks ei ole vaja tugineda mõnele täiendavale kokkuleppele.
20.4.Hüpoteegi puhul on olukord niisiis erinev, sest hüpoteegipidaja ei saa panna maksma oma nõuet ilma tagatiskokkuleppeta ja nn tühi hüpoteek ei mõjuta üldjuhul ka kinnisasja väärtust (vt Riigikohtu 15. veebruari 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-16, p 20 esimene lõik). Sellest järeldab ringkonnakohus, et TMS §-de 187 ja 191 alusel on eelkõige tagasivõidetav tagatiskokkulepe kui võlaõiguslik tehing (vt eespool p 15.2.2). Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel kirjeldatud õiguslikku olukorda pooltega eelmenetluses arutada ja võimaldada hagejal TsMS §-s 3401 ette nähtud korras oma nõuet täpsustada. Sõltuvalt hageja nõudest tuleb maakohtul seejärel otsustada, kas tagasivõitmise eeldused on täidetud kõigi nende tehingute (ja hüpoteekide) puhul, millega hageja oma nõude sisustab.
20.5.Kui hageja vaidlustab tagasivõitmise korras hüpoteekide seadmise asjaõiguskokkulepped ja hagi osutub selles osas edukaks, siis tuleb lahendada nõuded (6) ja (7), st kontrollida, kas kostjad I ja II või vähemalt üks neist on kohustatud tegema hageja soovitud tahteavaldused. Ka nende nõuete puhul on otstarbekas anda hagejale võimalus nõudeid täpsustada, sest TsÜS § 68 lg 5 alusel esitatud nõue peab sisaldama selget tahteavaldust, mida kohtulahend hagi rahuldamise korral asendab (vt nt Riigikohtu 12. aprilli 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-17, p 15 teine ja kolmas lõik). Maakohtul tuleb mh hinnata, milliste tahteavalduste tegemine on KRS § 34 ja § 341 järgi nõutav hagiga taotletava õigusmuudatuse saavutamiseks.
21.Otsuse käesolevas osas märgitud põhjustel ei saa ringkonnakohus ise maakohtu rikkumisi lõplikult kõrvaldada ja kõnealused nõuded tuleb saata maakohtule uuesti lahendamiseks (vt järgnevas p 24 teine lõik). III
22.Hageja esitas apellatsioonkaebuses taotluse riigilõivu tagastamiseks. Selle lahendamiseks tuleb selgitada, milline on käesolevas asjas hagi hind. TsMS § 137 lg 11 alusel muudab ringkonnakohus maakohtu määratud hagi hinda ja määrab uueks hinnaks 30 000 eurot. Maakohus nõudis hagi esitamisel hagejalt riigilõivu kokku summas 2 400 eurot. Selleks määras maakohus nõuetest (1)–(8) igaühe hinnaks 3 500 eurot ja igalt nõudelt tasutavaks lõivuks 300 eurot – kokku 2 800 eurot. Hageja tasus nõutud summa. Vaidlustatud otsuses märkis maakohus hagi hinnaks 24 500 eurot, aga seda sisuliselt ei põhjendanud. Samuti ei nähtu tsiviilasja toimikust, et kohus oleks menetluse kestel tsiviilasja hinda muutnud.
22.1.Ringkonnakohus selgitas eespool otsuse osas I, kuidas ta saab aru hageja nõuete struktuurist. Nõuded (1)–(8) moodustavad tervikuna ühe alternatiivi ja tagatiste tagasivõitmise nõuded teise alternatiivi põhimõtteliselt kõigile nõuetele, aga ühtlasi ka alternatiivse aluse nõuetele (6) ja (7). 12 (13)
22.2.Ringkonnakohus nõustub maakohtu algse käsitlusega, et nõuete (1)–(8) igaühe hind on TsMS § 132 lg 1 järgi 3 500 eurot. Kuigi nõuded (6) ja (7) on suunatud hüpoteekidest vabanemisele, siis ei ole põhjendatud nende hinna määramine TsMS § 126 lg 3 alusel, mis kohaldub nõude täitmise huvides toimuva vaidluse puhul. Samasugune on hind nõude (1) mõlema alternatiivi puhul, st TsMS § 134 lg 1 teine lause selles osas asja hinda ei mõjuta. TsMS § 134 lg 1 esimene lause sätestab, et hagihinda arvutades liidetakse ühes hagis sisalduvad nõuded. Seda saab teha ka mittevaraliste nõuete puhul (nii ka nt Riigikohtu 20. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 24.4). Järelikult on nõuete (1)–(8) hind kokku 28 000 eurot.
22.3.Tagatiste tagasivõitmise nõuet tuleb käsitleda alternatiivina (eespool p 11 esimene lõik), st selle hinda kõrvutada nõuetelt (1)–(8) leitud hagihinnaga ja siis TsMS § 134 lg 1 teise lause järgi otsustada, kumb alternatiividest määrab hagi kui terviku hinna. Tagatise tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise nõude hinda ei ole TsMS-s nimetatud. See on tuvastusnõue, mille korral TsMS § 125 esimese lause kohaselt määratakse hagihind hüve väärtuse järgi, mida hageja on eeldatavasti õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Kui hüve väärtust ei ole võimalik kindlaks teha, loetakse haginõue TsMS § 125 teise lause alusel mittevaraliseks (Riigikohtu 20. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 24.2). Ka TsMS § 122 lg 2 järgi on hagihinna määramise üldreegel hagis taotletu harilik väärtus.
22.4.Hageja väidab, et tal on kostja II vastu nõue summas 30 000 eurot, mille sissenõudmist takistavad hüpoteegid nr 2 ja 3. Tagatiste tagasivõitmise korral saab hageja kostja II vara arvel eeldatavasti 30 000 eurot, mis tulebki määrata tagasivõitmise nõuete hinnaks. Kuna see on suurem nõuete (1)–(8) hinnast, siis on hagi hind TsMS § 134 lg 1 teise lause järgi 30 000 eurot.
23.Nii hagi kui ka apellatsioonkaebuse esitamisel tuli riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi hagejal tasuda lõivu 1 000 eurot – kokku 2 000 eurot. Hageja tasus hagi esitamisel 2 400 eurot ja kaebuse esitamisel 900 eurot – kokku 3 300 eurot. Järelikult on 1 300 eurot tasutud ettenähtust rohkem, mis tuleb hageja taotluse ja TsMS § 150 lg 1 p 1 alusel hagejale tagastada. IV
24.Kokkuvõttes on kaebus osaliselt edukas, sest ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse tervikuna, aga jätab osa nõudeid läbi vaatamata ja saadab ülejäänud uueks lahendamiseks. Menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes püüab ringkonnakohus esmajoones asja ise lahendada ja saadab selle maakohtule tagasi üksnes erandina, kui ta ei saa asja lõpuni lahendada. See on nii eelkõige siis, kui maakohus rikkus olulisel määral eelmenetluses selgitamiskohustust. Käesolevas asjas on maakohus eelmenetluses rikkunud olulisel määral selgitamiskohustust ning seetõttu jätnud nii hageja nõuded kui ka asjas olulised asjaolud välja selgitamata. Seetõttu saadab ringkonnakohus asja uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumis (vt nt Riigikohtu
20.detsembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-15-10683, p 24 teine lõik, ja selles viidatud
16.detsembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-11, p 16). Hageja võltsituse ja aegumise vastuväiteid saab hinnata maakohus asja uuel lahendamisel juhul, kui need osutuvad menetletavate nõuete puhul veel asjakohasteks.
25.Ringkonnakohus saab otsustada kostja III vastu esitatud hagis menetluskulude jaotuse, sest tulenvalt asja senisest lahendusest ja eespool p-s 13 märgitud kostjate jaotumisest erinevate nõuete vahel, ei jää enam menetlusse ühtegi nõuet kostja III vastu. Kuna kõik nõuded tema vastu jäid läbi vaatamata, siis kannab hageja vastavas osas TsMS § 168 lg 2 alusel kõik menetluskulud. Need määrab rahaliselt kindlaks maakohus. Ülejäänud kulud hageja ning kostjate I ja II vahel jaotab samuti maakohus vastavalt asja lahendamise tulemusele. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing