Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Reet Allikvere ja Ulvi Loonurm
Otsuse tegemise aeg ja koht
28.02.2018, Tallinn
Tsiviilasja number
2-16-18320
Tsiviilasi
XX hagi MM, PP ja RR vastu ebaõigete andmete ümberlükkamiseks ja kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 07.07.2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
7414 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellant) XX (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Mari Matjus Kostja (vastustaja) MM (isikukood XXXXXXXXXX) Kostja (vastustaja) PP (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostja (vastustaja) RR (isikukood XXXXXXXXXX) Kostjate ühine esindaja vandeadvokaat Elmer Muna
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 07.07.2017 otsus osaliselt osas, millega hageja nõue ebaõigete faktiväidete ümberlükkamiseks jäeti rahuldamata. Samuti tühistada maakohtu otsus menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääratud hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse osas.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt ning kohustada kostjaid MM, PP ja RR saatma kas MM-le, PP-le või RR-le kuuluvalt
Tsiviilasi nr 2-16-18320 meiliaadressilt hiljemalt kahe nädala jooksul arvates käesolevas asjas tehtava lahendi jõustumisest adressaatidele XXX, XXX, XXX, XXX, XXX, XXX, XXX, XXX, XXX, XXX, XXX täpselt järgmise sisuga e-kiri pealkirjaga "XX puudutavate ebaõigete faktiväidete ümberlükkamine": "Meie, MM, PP ja RR, lükkame ümber XX puudutavad ebaõiged faktiväited, mille avaldasime 26. veebruaril 2016 saadetud e-kirjas pealkirjaga "Tallinnfilmi töötajate pöördumine". Järgmised faktiväited on ebaõiged: XX avaldas Tallinnfilmi konfidentsiaalset infot kolmandatele isikutele; XX tellis endale müügiprogrammikoolituse teadmises, et "töösuhe" Tallinnfilmiga lõpeb 15. aprillil 2016. XX ei ole avaldanud Tallinnfilmi konfidentsiaalset info kolmandatele isikutele. XX ei tellinud endale müügiprogrammikoolitust teadmises, et "töösuhe" Tallinnfilmiga lõpeb 15. aprillil 2016." Maakohtu menetluses kantud menetluskulud jätta 15% ulatuses kostjate kanda ning 85% ulatuses hageja kanda. Kostjad vastutavad hageja menetluskulude eest solidaarselt. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
3.Rahuldada XX apellatsioonkaebus osaliselt.
4.Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta 15% ulatuses kostjate kanda ning 85% ulatuses hageja kanda. Kostjad vastutavad hageja menetluskulude eest solidaarselt. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas 06.12.2016 Harju Maakohtule hagi MM (kostja I), PP (kostja II) ja RR (kostja III) vastu ebaõigete andmete ümberlükkamiseks ja kahju hüvitamiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt saatsid kostjad kui Kino Artis haldava osaühingu Tallinnfilm (edaspidi Tallinnfilm) töötajad 26.02.2016 meiliaadressilt XXX järgmistele adressaatidele e-kirja pealkirjaga „Tallinnfilmi töötajate pöördumine“: XXX, XXX, XXX, XXX, XXX, XXX, XXX, XXX, XXX ja XXX. Kostjad pöördusid kirjaga
2(22)
Tsiviilasi nr 2-16-18320 Kultuuriministri ja Eesti Filmi Instituudi (EFI) poole seoses osaühingu Tallinnfilm ja selle juhatuse liikme, s.o hageja tegevusega. Kostjad nõudsid mh hageja volituste peatamist. Kiri sisaldas hageja au teotavaid ebaõigeid faktiväiteid ja ebakohaseid väärtushinnanguid. Kirjas avaldatu lõi hagejast mulje kui asjatundmatust juhist ning kiuslikust ja ebameeldivast inimesest. Hagejast loodud negatiivset kuvandit süvendab fakt, et kiri avaldati ka Kultuuriministeeriumi avalikus dokumendiregistris, mistõttu on kiri kõigile Interneti-kasutajatele kättesaadav. Samuti avaldas üleriigilise levikuga ajaleht Postimees 28.02.2016 ja 29.02.2016 vastavalt oma veebi- ja paberväljaandes kirjal põhineva artikli „Artise töötajad mässavad juhi vastu“. Kostjad avaldasid kirjas kuus hageja au teotavat ebaõiget faktiväidet ja kuus hageja au teotavat ebakohast väärtushinnangut, alternatiivselt kaks au teotavat ebaõiget faktiväidet ja kümme au teotavat ebakohast väärtushinnangut.
3.Hageja nõudis kostjatelt kirjas avaldatud ebaõigete faktiväidete ümberlükkamist kostjate kulul. Kuna ümberlükkamine peaks aset leidma võimalikult lähedastel tingimustel võrreldes sellega, mis esinesid kirja puhul, taotles hageja, et kohus kohustaks kostjaid saatma kas kostjale I, kostjale II või kostjale III kuuluvalt meiliaadressilt hiljemalt kahe nädala jooksul arvates käesolevas asjas tehtava lahendi jõustumisest eelpool viidatud aadressidele e-kirja pealkirjaga „XX puudutavate ebaõigete faktiväidete ümberlükkamine“ sisuga: „Meie, MM, PP ja RR, lükkame ümber XX puudutavad ebaõiged faktiväited, mille avaldasime 26.02.2016 saadetud e-kirjas pealkirjaga „Tallinnfilmi töötajate pöördumine“. Järgmised faktiväited on ebaõiged: (1) XX avaldas Tallinnfilmi konfidentsiaalset infot kolmandatele isikutele; (2) XX koondas Tallinnfilmi raamatupidaja ilma eelneva põhjaliku analüüsita, võrdlevate pakkumiste võtmiseta ja veendumata otsuse majanduslikus otstarbekuses; (3) mitmed Tallinnfilmi töötajad talusid alates 2015. a septembrist XX igapäevast töökiusu; (4) XX sai Tallinnfilmi nõukogult korralduse „tüürida“ Tallinnfilm likvideerimiseni; (5) 26.02.2016 eelnenud nädalate jooksul tegi XX Tallinnfilmi juhatuse liikmena otsuseid edaspidise plaanita ning tekitas Tallinnfilmile otsest või võimalikku majanduslikku kahju; (6) XX tellis endale müügiprogrammikoolituse teadmises, et „töösuhe“ Tallinnfilmiga lõpeb 15.04.2016. XX ei ole avaldanud Tallinnfilmi konfidentsiaalset infot kolmandatele isikutele. XX ei koondanud Tallinnfilmi raamatupidajat ilma eelneva põhjaliku analüüsita, võrdlevate pakkumiste võtmiseta ja veendumata otsuse majanduslikus otstarbekuses. Tallinnfilmi töötajad ei ole kunagi pidanud taluma XX töökiusu. XX ei ole saanud Tallinnfilmi nõukogult korraldust „tüürida“ Tallinnfilm likvideerimiseni. XX ei teinud Tallinnfilmi juhatuse liikmena otsuseid edaspidise plaanita ega tekitanud Tallinnfilmile otsest või võimalikku majanduslikku kahju. XX ei tellinud endale müügiprogrammikoolitust teadmises, et „töösuhe“ Tallinnfilmiga lõpeb 15.04.2016“. Alternatiivselt palus hageja kohustada kostjaid saatma samadel tingimustel ja korras elektronkirja sisuga: „Järgmised faktiväited on ebaõiged: (1) XX avaldas Tallinnfilmi konfidentsiaalset infot kolmandatele isikutele; (2) XX tellis endale müügiprogrammi-koolituse teadmises, et „töösuhe“ Tallinnfilmiga lõpeb 15.04.2016. XX ei ole avaldanud Tallinnfilmi konfidentsiaalset infot kolmandatele isikutele. XX ei
3(22)
Tsiviilasi nr 2-16-18320 tellinud endale müügiprogrammikoolitust teadmises, et „töösuhe“ Tallinnfilmiga lõpeb 15.04.2016.“
4.Kostjad tekitasid kirja saatmisega hagejale mittevaralise ja varalise kahju. Hageja palus kohtul kostjatelt solidaarselt välja mõista õiglase mittevaralise kahju hüvitise. Kostjate poolt kirja avaldamine põhjustas hagejale pikaajalist stressi ja meeleolulangust, samuti pidi hageja taluma paljude inimeste ründavaid küsimusi ja pilkeid nii oma igapäevaelus kui ka interneti vahendusel. Hageja palus kohtul välja mõista varalise kahju summas 414 eurot, s.o nõudekirja koostamise eest advokaadibüroole makstud tasu. Kostjad esitavad vaidluse tausta kirjelduses mitmeid väiteid, mis on kas eksitavad või valed. Kostjate väide, et hageja määrati 2013. a mais osalise koormusega Tallinnfilmi juhatajaks, ei vasta tõele. Hageja oli Tallinnfilmi juhatuse liige ning hagejal ei olnud kindlat töökoormust või -aega. Hageja peamine ülesanne juhatuse liikmena oli Tallinnfilmi majanduslikest raskustest välja juhtida, millega ta ka suurepäraselt hakkama sai. Ebaõige on kostjate väide, et hageja viibis haiguse tõttu töölt eemal 4-6 kuud. Hageja viibis töölt eemal neli nädalat. Hageja ei lahkunud EFI-st seoses erimeelsustega, vaid omal algatusel, kuna hageja tervislik seisund ei võimaldanud tihedat reisimist, mis kuulus aga hageja ametikohustuste hulka. Kostjate etteheited sisuga, et hageja tekitas Tallinnfilmis pingelise töökeskkonna ning juurutas autoritaarset, kiuslikku ja ebaviisakat juhtimist, on alusetud. Hageja ei nõustunud kostjate seisukohaga nagu nõuaks hageja väärtushinnangute ümberlükkamist. Kostjate vastuväited
5.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Hageja nõue ebaõigete andmete ümberlükkamiseks on osaliselt põhjendamatu, kuna hageja nõuab mh hinnangute ümberlükkamist. Hageja on moonutanud kostjate kirja sisu ja avaldamise kuju. Kostjad ei ole avaldanud ebaõigeid ja hageja au teotavaid faktiväiteid. Kostjad ei ole väidetega omistanud hagejale ühtegi negatiivset omadust ega viidanud hageja isikuomadustele. Hageja on teinud avaldatud faktidest meelevaldseid järeldusi. Ka ei ole kostjad avaldanud hageja kohta ebakohaseid väärtushinnanguid, kuna avaldatud hinnangud ei ole hagejat halvustavad ega teota tema au. Kostjatel oli õigustus hinnangute avaldamiseks, kuna hageja on oma käitumisega andnud põhjuse selliste hinnangute andmisele ning hinnangud põhinesid objektiivsetel faktilistel asjaoludel. Olenemata sellest, kas mõni hinnangutest võib kohtu hinnangul olla hagejat halvustav, ei ole hinnangute avaldamine õigusvastane, kuna hinnangud olid antud kontekstis kohased. Arvestades, et kostjad ei ole hageja kohta avaldanud ebaõigeid faktiväiteid ega ebaõigetel andmetel põhinevaid väärtushinnanguid, ei ole mittevaralise kahju hüvitamise nõue põhjendatud. Kui kohus peaks siiski leidma, et kostjate poolt avaldatud väited olid ebaõiged või väärtushinnangud ebakohased ja nende avaldamiseks puudus õigustus, palusid kostjad kohtul lugeda hageja õiguste rikkumine heastatuks ebaõigete andmete ümberlükkamisega. Kostjad ei ole vaidlusaluseid avaldusi teinud piiritlemata arvule kõrvalistele isikutele ega ajakirjanduse vahendusel avalikkusele, vaid suunasid murelike töötajatena oma avalduse piiritletud isikute ringile – EFI-i nõukogule, juhatajale ja kultuuriministrile. Kostjate avaldus sai ajakirjandusele kättesaadavaks 4(22)
Tsiviilasi nr 2-16-18320 Kultuuriministeeriumi dokumendiregistri kaudu, millist asjaolu ei saanud kostjad mõjutada. Kostjad leiavad, et hageja, kes tegutses Kultuuriministeeriumi valitsemisalas avalik-õiguslikes huvides tegutseva äriühingu juhatuse liikmena, pidi mõistlikult avalikku tähelepanu ja tema tegevusele antavat kriitikat taluma. Kostjad vaidlesid vastu ka hageja kohtuväliste õigusabikulude hüvitamise nõudele, kuna see on täies ulatuses põhjendamatu. Antud juhul ei ole kohtuvälise õigusabi kasutamine olnud hageja õiguste kaitseks vältimatult vajalik. Hageja kohtuvälise nõudekirja põhjendused on praktiliselt identsed hagiavalduse põhjendustega, mistõttu on vastavad kulud hüvitatavad hagimenetluse raames, kui selleks peaks õiguslik alus esinema. Maakohtu otsus
6.Harju Maakohus jättis 07.07.2017 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus määras kindlaks maakohtus hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse ja mõistis hagejalt välja iga kostja kasuks välja 2580 eurot ja sellelt summalt viivise alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.
7.Otsuse põhjenduste kohaselt hindas kohus kuute väidet: a) XX avaldas Tallinnfilmi konfidentsiaalset infot kolmandatele isikutele; b) XX koondas Tallinnfilmi raamatupidaja ilma eelneva põhjaliku analüüsita, võrdlevate pakkumiste võtmiseta ja veendumata otsuse majanduslikus otstarbekuses; c) mitmed Tallinnfilmi töötajad talusid alates 2015. a septembrist XX igapäevast töökiusu; d) XX sai Tallinnfilmi nõukogult korralduse „tüürida“ Tallinnfilm likvideerimiseni; e) 26.02.2016 eelnenud nädalate jooksul tegi XX Tallinnfilmi juhatuse liikmena otsuseid edaspidise plaanita ning tekitas Tallinnfilmile otsest või võimalikku majanduslikku kahju; f) XX tellis endale müügiprogrammikoolituse teadmises, et "töösuhe" Tallinnfilmiga lõpeb 15.04.2016. Kohtu hinnangul olid p-d a) ja f) faktiväited. Nimetatud väited tulevad järgmistest lausetest: "Palume Teie viivitamatut sekkumist seoses eskaleerunud olukorraga OÜ-s Tallinnfilm, kus programmijuhi TT ootamatu vallandamisega on pärsitud Artise kino igapäevane töö"; "Antud vallandamisjuhtumile on eelnenud rida juhatuse liikme XX arusaamatuid ja ebapädevaid otsuseid, mille tõttu kahtleme juhi kompetentsis: töötajate e-kirjade lugemine ilma eelneva teavitamise ja nõusolekuta; konfidentsiaalse info avaldamine kolmandatele isikutele; raamatupidaja koondamine ilma eelneva põhjaliku analüüsita, võrdlevate pakkumiste võtmiseta ning veendumata otsuse majanduslikus otstarbekuses"; "Viimase aasta jooksul ei ole toimunud sisulist juhtimist ning alates septembrist 2015 on mitmed töötajad talunud igapäevast töökiusu, kuna asutust puudutavad otsused toimuvad isiklike sümpaatiate ja emotsioonide ajel", "See on viinud erinevate tõlgendusteni ning muutunud ohtlikuks tööriistaks juhatuse liikme käes, kelle otsused saavad olla põhjendatud kas isiklikust solvumisest või nõukogu korraldusest tüürida Tallinnfilm likvideerimiseni", "Kõik viimaste nädalate otsused on tehtud edaspidist plaani omamata, ohustades seejuures Artise kino mainet ning tekitades otsest või potentsiaalset majanduslikku kahju. Viimaste hulka kuuluvad põhjendamatult suure töötasu pakkumine erinevatele inimestele vallandatud programmijuhi väikese töölõigu täitmiseks ja endale müügiprogrammi koolituse tellimine teadmises, et juhatuse liikme töösuhe Tallinnfilmis lõpeb 15.04.2016". Kohtu 5(22)
Tsiviilasi nr 2-16-18320 hinnangul on kostjad andnud üldise hinnangu hageja kui Tallinnfilmi juhatuse liikme tegevusele ja kohustustele. See sisaldab kostjate arusaama Kino Artis töö korraldusest ning kuidas hageja juhatuse liikme kohustusi täitis. Avaldatud tekstist nähtub, et kostjad on neid väljendeid valides lähtunud oma subjektiivsest asjaolude tõlgendusest. Need kujutavad endast hinnanguid, mille ümberlükkamist ei saa nõuda ebaõigete andmete ümberlükkamist reguleerivate sätete alusel.
8.Kohus hindas, kas eelnimetatud faktiväited vastavad tegelikkusele. Kostjad väitsid, et hageja avaldas kostja II töötasu suuruse vestluse käigus kostjale III ja kostjale I, viidates halvustavalt, et endisele raamatupidajale makstud töötasu oli suur ning raamatupidamisteenus on palju odavam. Lisaks väitsid kostjad, et hageja võimaldas töötajate töötasu avalikustamise LL-le, kes oli nimetatud perioodil kino kohviku juhataja. Kohtu hinnangul on faktiväide a) tõene. Kohus viitas töölepinguseaduse (TLS) § 28 lg 2 p-le 13. Eeltoodud faktiväide on tõendatud tunnistaja LL ütluste ja poole vande all antud seletusega. Hageja on vastavat asjaolu eitanud, kuid tema vande all antud seletus ei ühti ühegi teise asjas kogutud tõendiga. Tunnistaja LL ütluste kohaselt võimaldas hageja tal tutvuda kolme kaustaga, kus sees olid töötajate töölepingud. Tal oli võimalus tutvuda teiste töötajate lepingutega. Kostja I vande all antud seletuse kohaselt avaldas hageja raamatupidaja kuupalga suuruse. Kostjad väitsid, et hageja tellis endale müügiprogrammikoolituse, kuigi oli teada, et tema töösuhe lõppeb. Kohtu hinnangul oli väide f) tõene. Hageja tunnistas, et on ühel korral palunud MARKUS Cinema System tarkvara kasutajatoel tulla Kino Artis tööruumidesse, et jagada näpunäiteid, kuidas tarkvara kasutada. Hageja väitis, et selle eest tasu maksma ei pidanud ning tegemist oli piletisüsteemitarkvaraga, mitte müügiprogrammikoolitusega. Eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt mõistetakse "tarkvara" kui arvuti programmide kogumit. Seega on kostjate poolt kasutatud väljed "müügiprogrammikoolitus" õige ja kajastab adekvaatselt MARKUS Cinema Systems koolituse sisu. Kohus nõustus kostjate selgitusega, et kostjad ei ole väitnud, et tegemist on tasulise koolitusega. Samas on tõendatud, et hagejale osutatud "näpunäidete" jagamise eest on kinole esitatud tasumiseks arve. Osaühing Markus Software on esitanud Tallinnfilmile arve nr 214876 summas 3796 eurot 80 senti seoses hagejale tehtud koolitustega. Isegi kui hageja ei olnud teadlik viidatud arve olemasolust, ei muuda see avaldatud faktiväidet ebaõigeks. Eeltoodust tulenevalt jättis kohus hageja ebaõigete andmete ümberlükkamise nõude rahuldamata.
9.Kohus hindas mittevaralise kahju hüvitamise nõuet, analüüsides, kas ülejäänud väited ja väärtushinnangud teotasid hageja au. Kohus hindas järgmiseid väärtushinnanguid: g) TT koondamine hageja poolt oli ootamatu ja see pärssis Artise kino igapäevast tööd; h) TT koondamisele eelnes terve rida hageja arusaamatuid ja ebapädevaid otsuseid, mis andsid alust kahelda hageja kompetentsuses; i) Hageja sisuliselt ei juhtinud Tallinnfilmi 26.02.2016 eelnenud aasta jooksul ning tegi otsuseid isiklike sümpaatiate ja emotsioonide ajel; j) Hageja ei omandanud ligi kolme Tallinnfilmis töötatud aasta jooksul kino töökorralduse põhimõtteid ega viinud end kurssi organisatsiooni elementaarsete juhtimisprintsiipidega; k) Hageja otsused said Tallinnfilmi juhatuse 6(22)
Tsiviilasi nr 2-16-18320 liikmena ühe alternatiivina kahest olla põhjendatud isiklikust solvumisest; l) Hageja poolt 26.02.2016 eelnenud nädalate jooksul Tallinnfilmi juhatuse liikmena tehtud otsused ohustasid Artise kino mainet ning hageja pakkus põhjendamatult suurt töötasu inimestele, kes pidid ära tegema TT töö. Kohus nõustus hageja seisukohaga, et eeltoodud hageja tegevusele Kino Artis juhatuse liikmena antud hinnangud on negatiivsed, jättes hagejast mulje kui asjatundmatust juhist ja ebameeldivast inimesest, kellega oli kollektiivis raske töötada. Samas tuleb kontrollida, kas kostjatel oli õigustus hinnangute avaldamiseks, st kas hageja on oma käitumisega andnud põhjuse selliste hinnangute andmiseks ning hinnangud põhinevad objektiivsetel asjaoludel. Kohus leidis, et tuleb hinnata, kas hinnangu avaldamine oli nii intensiivne hageja õiguste rikkumine, et tuleb sekkuda sõnavabadussee. Samas tuleb arvestada, et kostjad ei avaldanud andmeid ajakirjandusele, vaid piiratud isikute ringile. Kohus leidis, et tegemist oli kohaste väärtushinnangutega. Hinnang b) tulenes sellest, et töötajatele oli kostja II kui raamatupidaja koondamine ootamatu. Tallinnfilmi 2016. a eelarve ei kajastanud raamatupidaja koondamist, sest palgakulu aasta lõikes ei vähenenud. Üks kuu enne raamatupidaja koondamist ei olnud võetud vastu otsust, et Tallinnfilmis ei ole 2016. a majasisest raamatupidajat. Samuti on hageja 18.01.2016 koosolekul avaldanud, et "rahaliselt seda muutust vaja ei ole". Kostjad selgitasid, et töökorralduse muudatused tekitasid töötajates segadust ning hageja ei selgitanud muudatuste tagajärgi. Hageja leidis, et kuna tema vastutas Tallinnfilmi nõukogu ees, kõik otsused olid nõukoguga läbi räägitud, ei pidanud ta töötajatega selliseid otsuseid arutama. Nimetatud hageja seisukoht on küll õige, kuid samas tekitasid ootamatud töökorralduse muudatused kino töötajates arusaamatusi ning mõistmatust. Kostjad selgitasid, et raamatupidamisteenuse sisseostmine ei olnud läbi mõeldud, sest muutmata jäid raamatupidamiseeskirjad ja töökorralduslikud küsimused. Isegi kui hageja arvates ei kaasnenud raamatupidajale täiendavaid majasiseseid töökohustusi ja teenuse sisse ostmine oli odavam, pidi hageja arvestama asjaoluga, et praktikas olid asjad teisiti korraldatud. Lisaks raamatupidaja ülesannetele täitis kostja II järgmisi tööülesandeid: statistika ja aruannete koostamine, info sisestamine MARKUS süsteemi ja kino veebilehele, sh arvega ostetud piletite kajastamine süsteemis, IT-tugi, maksete kontrollimine ja piletiostudega seotud probleemide lahendamine, kliendisüsteemi haldamine, kino piletite ja kinkekaartide hinnakirja koostamine MARKUS süsteemis ning kinkekaartide ja kinopileti kujundamine vastavalt erisoovidele. Eeltoodud asjaolud on tõendatud kostjate vande all antud seletustega, mis omavahel põimuvad. Kostjad on vande all andnud seletused, et hageja instruktsioonid olid ebapiisavad ning asjad pidid selguma "töö käigus". Seoses raamatupidaja koondamisega jäid eelnimetatud ülesanded katmata ning tuli jaotada teiste töötajate vahel, kes aga ei olnud selliste töökohustustega kursis. On mõistetav, et töötajates tekitas see segadust ja arusaamatusi ning pärssis oluliselt meeskonna senise töö efektiivsust. Kostja I vande all antud seletuse kohaselt tekkis jooksvaid segadusi arvete esitamisega, sest raamatupidamisfirma ei ole spetsiifiliste küsimustega kursis. Kostja I pidi kontrollima raamatupidamise poolt esitatud arveid. Lisaks on vande all antud seletusega tõendatud, et kostja I ja kostja III uurisid hagejalt, kas hageja on võtnud võrdlevaid pakkumisi teenuse ostmiseks erinevatelt raamatupidamisfirmadelt, sest kostjate arvates oli tegemist majanduslikult ebaotstarbeka otsusega. Kostja I vande all 7(22)
Tsiviilasi nr 2-16-18320 antud seletuse kohaselt uuris ta 18.01.2016 koosolekul hagejalt, et mis on raamatupidaja koondamisel igakuine sääst. Kostja I vande all antud seletuse kohaselt ei ole ta näinud enne käesolevat kohtuvaidlust ühtegi pakkumist kinole raamatupidamisteenuse osutamiseks.
10.Hinnang c) kino kollektiivis hageja poolt töökiusu esinemisest tuleneb kostjate enda kogetust ning kostjad võivad oma arvamust avaldada. Kohtu hinnangul oli tunnistajate ja kostjate vande all antud seletustega tõendatud, et hinnangu andmiseks esinesid objektiivsed põhjused. Kolm e-kirja, milles hageja tuleb vastu töötajate soovidele, ei muuda väärtushinnangut ebakohaseks. Kostjad leidsid, et hageja oli töötajatega ebasõbralik ja oma pöördumistes tihti põhjendamatult järsk. Igapäevane töölkäimine oli kino töötajate jaoks pingeline ning valitses üldine hirm uute võimalike vallandamiste ja koondamiste ees. Nimetatud asjaolud tulenevad järgmistest juhtumitest, mida on kostjad kinnitanud vande all antud seletustega. 22.09.2015 toimus hageja ja kostja I vahel kino kontoris emotsionaalne vestlus. Samal päeval saatis hageja pärast tööpäeva lõppu kostjale I hoiatuse, mis adresseeriti ka teistele töötajatele, sh kostjale II ja kostjale III. See annab põhjendatud arusaama kostjatele, et sellise hoiatuse saatmine kaastöötajatele on hirmutamise eesmärgil. Hageja ähvardas kostja I vallandada. Lisaks on kostja I vande all seletanud, et intsident toimus kontoriruumides, mistõttu ei saanud see kuidagi kahjustada kino mainet. Tunnistaja RR ütluste kohaselt oli kino õhkkond pärast TT lahkumist väga ebameeldiv ja ta tegeles vaid pabistamisega. 23.09.2015 toimus kohtumine Hollandi Saatkonna esindajatega lastefilmi "Viplala" esilinastuse korraldamisega. Hageja süüdistas avalikult kostjat I ja kostjat III ebaprofessionaalses projekti juhtimises. Kostja III on vande all seletanud, et see oli talle alandav ("oli tunne nagu tema silmis olime lollid lapsed"). Tunnistaja PP ütluste kohaselt toimus 23.09.2015 kohtumine hagejaga, kostjaga I ja kostjaga III, mis jäi tunnistajale negatiivses mõttes meelde. Tunnistaja PP ütluste kohaselt süüdistas hageja põhjendamatult kostjat I ja kostjat III, et nad on käitunud ebapädevalt ning süüdistas neid selles, et on lubatud kasutada filmi näitamiseks ka teist saali. Hageja käitumine oli tunnistaja PP arvates tugev ja ebameeldiv. Kuigi hageja on selgitanud, miks lastefilmi "Viplala" esilinastus tekitas probleeme (ürituse korraldamisel maksis kino saalide eest ning kostjad ei mõistnud, et kinol puuduvad vahendid kulude kandmiseks), ei muuda see kohtu seisukohta, et kostjatel oli hinnangu avaldamiseks põhjus ning tegemist ei ole õigusvastase avaldamisega. Kostjate hinnangul vallandas hageja programmijuhi TT ootamatult ja segastel asjaoludel. Asjaolu, et programmijuhi vallandamine oli ootamatu ja toimus segastel asjaoludel, tõendab programmijuhi ja Tallinnfilmi nõukogu kirjavahetus 22.02.2016, kui nõukogu peatas programmijuhi töölepingu lõpetamise kuni tema Eestisse naasmiseni. Hageja selgitas programmijuhi töölepingu erakorralist lõpetamist töötaja omavolilise puhkusele minemisega. Kostja III on vande all seletanud, et ühel koosolekul oli näha, et hagejal on midagi programmijuhi vastu ning lisaks avaldas hageja, et on lugenud töötajate e-kirju. Teistele töötajatele teadaolevalt viibis programmijuht Berliini Filmifestivalil kino programmijuhina omal kulul (tunnistaja RR ütlused). Kostjate arvates oli hageja sellest teadlik, kuid siiski leidis, et see on alus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Poolte vahel puudub vaidlus, et nimetatud 8(22)
Tsiviilasi nr 2-16-18320 ülesütlemine vaidlustati Harju Maakohtus, kus menetlus lõpetati kompromissi sõlmimisega. Tunnistaja RR ütluste kohaselt ei saa kino programmijuhita toimida. Kui programmijuhti kinos polnud, oli tunnistaja RR ütluste kohaselt kinos suur segadus ning temale teadaolevalt jäi programmijuhi lahkumise tõttu ära ka üks projektidest. Tunnistaja SS ütluste kohaselt vallandas hageja väga professionaalse programmijuhi ja pärast seda tekkis kinos kaos. Kostjate poolt avaldatud hinnangud d), e), g) – i) ja k) olid kohtu arvates tuvastatud asjaolude alusel põhjendatud.
11.Kostjad olid mures kino edasise toimimise pärast. Isegi kui hageja otsused olid suunatud kino töö efektiivsemale ja säästlikumale režiimile viimiseks ning sellised otsused nõukoguga kooskõlastatud, jäi kostjatele mulje, et hageja asus edukalt toimivat organisatsiooni töötajatega eelnevalt konsulteerimata ja neid teavitamata muutma (kostjate vande all antud seletused). Samuti on tõendatud, et hageja viibis töölt eemal 16.06.2014 kuni 03.10.2014, mis põhjustas samuti segadust töökorralduses. Hageja ei selgitanud raamatupidaja koondamise ega programmijuhi vallandamise asjaolusid. Kohtu hinnangul oli põhjendatud kostjate hinnang, et programmijuhi koondamine hageja poolt oli ootamatu ja see pärssis Kino Artise tööd. Alates 2016. a märtsist, kui programmijuht ametist lahkus, on kinokülastajate arv võrreldes prognoosituga järsult langenud. Aruande kohaselt on 2016. a märtsis prognoositud 11 700 külastaja asemel olnud 10 109 külastajat, aprillis 10 900 külastaja asemel 8599 külastajat, mais 8700 külastaja asemel 4983 külastajat. Tunnistaja RR ütluste kohaselt, kui programmijuht lahkus, ei saanud teda keegi asendada ja tunnistaja pabistas ning hagejal puudusid kindlad lahendused. Tunnistaja SS ütluste kohaselt tekkis pärast programmijuhi vallandamist kinos kaos, sest hageja ei vallanud teemat. Lisaks avaldas SS, et hagejaga oli väga raske suhelda ja varasemad kokkulepped ei kehtinud. Kostja I ja kostja III vande all antud seletustega on tõendatud, et hageja kasutas edasise töö korraldamisel fraasi, et tegemist on "Artist arendava eksperimendiga" ja "selgub töö käigus". Tunnistaja RR ütluste kohaselt on kinokava võimalik kokku panna, kui enne seda on toimunud planeerimine. Samuti on tunnistaja RR ütluste kohaselt programmijuht see, kes täpsustab filmi pikkused ja arvestab seansside algusaegu. On mõistetav, et kostjad olid mures kino tuleviku pärast. Tõendatud on, et töökeskkond oli äärmiselt pingeline. Tunnistaja LL ütluste kohaselt otsisid kõik töötajad oma lepinguid sellel ajal, et saada kindlustunnet tuleviku suhtes. On tõendatud, et hageja väljendas oma sümpaatiaid ja samas ka negatiivset suhtumist kolleegi teiste kolleegide juuresolekul. Arvestades hageja käitumist, on põhjendatud kostjate hinnang, et hageja sisuliselt ei juhtinud kino 26.02.2016 eelnenud aasta jooksul, ta tegi otsuseid isiklike sümpaatiate ja emotsioonide ajel ning tema otsused said olla põhjendatud isiklikust solvumisest. Hageja luges töötajate e-kirju, kuid avaldas ise, et ei lugenud kostja II elektronkirju, sest teda ta usaldab (kostja II ja kostja III vande all antud seletused). Hageja on töötajate e-kirjade lugemist tunnistanud ja hiljem vabandanud. Hageja nõudis 23.09.2015 kostja III ja programmijuhi arvutite ligipääse ning kostja I elektronkirjade talle suunamist. Hageja on samas e-kirjas märkinud, et tegemist on konfidentsiaalse suunamisega ja kostjat I pole vaja sellest informeerida. Kostja II vande all antud seletuse kohaselt oli tal 22.09.2015 koosolekul tunne, et hageja ootab temalt toetust teiste kolleegide 9(22)
Tsiviilasi nr 2-16-18320 kritiseerimisel. Hageja suhtumine kostjasse II muutus pärast seda, kui kostja II avaldas arvamust, et töötajate e-kirjade lugemine ei ole õige. Kostja II vande all antud seletuse kohaselt sai see pöördepunktiks ning pärast seda otsis hageja võimalust kostjat II süüdistada.
12.Kostja I vande all antud seletuse kohaselt koostas hageja puudulikult Kultuuriministeeriumi tegevustoetuse, konsulteerimata inimestega, kes varem olid seda teinud. 25.02.2016 edastas kino pikaajaline koostööpartner Hispaania suursaadik rahulolematu pöördumise, mis oli saadetud pärast Hispaania Suursaatkonna kultuurikoordinaatori KK vestlust 25.02.2016 hagejaga, mille käigus hageja informeeris saatkonda programmijuhi vallandamisest. Suursaadik tundis muret projekti lõpule viimise suhtes, esitades täiendava päringu 01.03.2016. Nimetatud asjaolu kinnitas tunnistaja RR, et festivali toimumine oli küsimärgi all ning päringule oli õigustatud vastama vaid hageja. Samuti on tunnistaja RR ütlustega tõendatud, et pidevalt otsustati asju ümber, nt kas toimub Iberofest või mitte. Ühinenud väärfilmilevitajad esitasid 26.02.2016 pöördumise EFI-le ja Tallinnfilmi nõukogule, milles avaldati muret programmijuhi ametist vabastamise küsimuse ja kino edaspidise tegevuse osas. 05.03.2016 on Kanal2 filmiajakirjanik NN pöördunud Tallinnfilmi poole seoses kino nädalakava puudumisega. Hageja vastas, et seoses programmijuhi vahetumisega on osa tegevusi peatatud. Eesti Kultuurikapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali liikmed on edastanud 31.03.2016 pöördumise, et programmijuhi vallandamine on põhjustanud avalikkuse silmis kino mainekahju ning muutnud Kultuurkapitali audiovisuaalse sihtkapitali ettevaatlikuks. Europa Cinemas on edastanud 31.05.2016 pöördumise, milles viitab tõsisele probleemile seoses programmijuhi ametist vabastamisega, sest puudub kontaktisik, kes on teadlik nende eesmärkidest, nõudmistest ja protseduuridest. Eeltoodu kinnitab, et hageja tegevus tekitas lisaks töötajatele segadust ka koostööpartnerites, kes pöördusid oma muredega projektide jätkumise osas hageja poole.
13.Hinnang, et hageja ei omandanud ligi kolme kinos töötatud aasta jooksul kino töökorralduse põhimõtteid ega viinud end kurssi organisatsiooni elementaarsete juhtimisprintsiipidega, on põhjendatud. 26.11.2015 saatis hageja kostjale II hoiatuse seoses töökohustuste rikkumisega, kuna väidetavalt oli kostja II kandnud kino kontolt omaalgatuslikult ilma juhataja nõusolekuta ettevõtte raha 100 eurot kostjale III. Hageja võttis kostjalt II ära õiguse kino kontolt maksete tegemiseks (kostja II vande all antud seletus). Kostja II vande all antud seletuse kohaselt kehtis kinos aastaid väiksemate ja kiireloomuliste majanduskulude hüvitamise kord, millega töötajatele makstakse vajadusel kuni 100 eurot ette ning kuu lõpus tasaarvestatakse kuluaruande ja maksedokumentide alusel. Hageja oli juhatuse liikmena alates 2013. a detsembrist selliseid majanduskulude aruandeid allkirjastanud. Seega heitis hageja kostjale II alusetult ette senise töökorralduse järgimist. Hinnang, et hageja pakkus põhjendamatult suurt töötasu inimestele, kes pidid ära tegema programmijuhi töö, on tõendatud tunnistaja RR ütlustega. Tunnistaja RR ütluste kohaselt pakkus hageja talle 500 eurot kinokava koostamise eest, kuni on leitud uus lahendus. Tunnistaja RR ütlustest tuleneb, 10(22)
Tsiviilasi nr 2-16-18320 et selline töötasu on põhjendamatult suur, kuna see summa on peaaegu pool programmijuhi kuupalgast. Hageja seletas, et pidas 500 euro tasu all silmas ühe kuu tasu. Samas on tunnistaja RR ütlustega tõendatud, et pakutud töötasu mõisteti ühe kinokava koostamise eest. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et hageja on oma käitumisega andnud põhjuse hinnangute andmiseks, hinnangud põhinevad õigetel andmetel ning hageja isiklike õigusi ei ole nende avaldamisega rikutud. Asjaolu, et hagejat tunnustati (nagu ka kõiki Tallinnfilmi töötajaid) Tallinnfilmi nõukogu poolt väga eduka 2015. a puhul, ei muuda kostjate hinnanguid, mis tulenevad hageja käitumisest, õigusvastasteks. Kohus ei tuvastanud kostjate poolt kohustuste rikkumist, mistõttu jättis kohus varalise kahju nõude rahuldamata.
14.Arvestades asja mahtu ja keerukust leidis kohus, et 150 eurot (käibemaksuta) on mõistlik vandeadvokaadist esindaja tunnitasu suurus. Kohus leidis, et vajalikud ja põhjendatud menetluskulud on 7740 eurot (43 tunni eest). Apellatsioonkaebus
15.Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi ja jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda või alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
16.Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole maakohtu otsus seaduslik ega põhjendatud. Kohtuotsus põhineb muuhulgas valel käsitlusel au teotavate ebaõigete faktiväidete ning au teotavate ebakohaste väärtushinnangute õiguslikust kvalifikatsioonist, mis eirab Riigikohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikat. Otsus põhineb nii materiaal- kui menetlusõigusnormide rikkumisel, mis viis kokkuvõttes ebaõige lahendini. Otsuses on maakohus ebaõigesti kvalifitseerinud neli faktiväidet väärtushinnanguteks, leides ebaõigesti ja Riigikohtu praktika vastaselt, et tegemist on üldise hinnanguga. Ka kostjate hinnangul olid faktiväited kõik peale väite nr 4.
17.Olukorras, kus tõendamiskoormis kõigi väidete osas lasus kostjatel, nõustus maakohus kergekäeliselt kõigi kostjate tõenditega, mis olid peamiselt kostjate vande all antud seletused ja kas sõprussuhte või ärihuvi tõttu erapoolikute tunnistajate ütlused, kusjuures nimetatud seostele on hageja tähelepanu juhtinud. Osade tunnistajate ütlustest on tehtud meelevaldseid järeldusi. Faktiväite nr 1 või a) puhul tõlgendas maakohus tunnistaja LL ütlusi meelevaldselt, tehes ütlustest ebaõige järelduse „konfidentsiaalse info avaldamise“ kohta. Maakohus on jätnud põhjendamatult arvestamata hageja vande all antud seletused põhjendusel, et tema seletus „ei ühti ühegi teise asjas kogutud tõendiga“, samas kui hageja seletused ühtivad kostjate kutsutud tunnistaja LL omadega. Lisaks eiras maakohus, et tõendamiskoormis väite õigsuse osas lasub kostjatel ning et „sõna sõna vastu“ olukorras ei saa lugeda asjaolu tõendatuks. Kostja III ei andnud kohtus seletusi, mis puudutanuks kostja II palka, veel vähem selle avaldamisest hageja poolt. Ka kostja I ei avaldanud kohtus, et hageja oleks vestluse käigus talle raamatupidaja palga suuruse avaldanud, vaid asus kõnelema hoopis ühest koosolekust.
11(22)
Tsiviilasi nr 2-16-18320 Seega on kostja I ja III tunnistused kohtus otseses vastuolus kostjate väidetega 23.01.2017.a vastuses hagile. Täiendavalt on kostja I kohtus antud seletus raamatupidaja töötasu avaldamise suhtes vastuoluline. On usutav, et hageja selgitus raamatupidamisteenuse maksumuse kohta andis ka ammendava vastuse ettevõtte säästu kohta ilma, et hageja oleks pidanud avaldama raamatupidaja töötasu. Jäi arusaamatuks, miks on kohus eelistanud kostja I antud seletust hageja vastupidisele seletusele. Arusaamatu ja ebaõige on kohtu seisukoht, et hageja vande all antud seletus ei ühti ühegi teise asjas kogutud tõendiga. Eeltoodut arvestades, ei ole otsusest jälgitav põhjendus mille kaudu jõudis kohus järeldusele, et faktiväide a) vastab tõele.
18.Faktiväite nr 6 või f) õigsuse hindamisel tugineb maakohus asjassepuutumatu sõna „tarkvara“ seletusel Eesti keele seletavas sõnaraamatus ning loeb asjaolu tõendatuks u 8 kuud pärast kõnealust perioodi esitatud arvega, seostades arvet ekslikult hagejale antud näpunäidetega. Samuti on arusaamatu, millest tekkis kohtul arusaam, et arve on esitatud „müügiprogrammi koolituse” eest. Arve ei maini sõnagagi „müügiprogrammikoolitust. Seega on väide tõendamata. Ka ülejäänud faktiväited b) – e) on tõendamata. Faktiväite b) osas on võimalik üheselt kindlaks teha, kas raamatupidaja ametikoha koondamise otsuse tegemisele kas eelnes või ei eelnenud „põhjalik analüüs,” „võrdlevate pakkumiste võtmine” ja „veendumine otsuse majanduslikus otstarbekuses”. Samuti on otsuses eiratud sündmuste ajalist järgnevust ja loetud loogikareeglite vastaselt ajaliselt varasema sündmuse (kirja kirjutamine) põhjuseks sündmusi, mis toimusid ajaliselt hiljem (nt teatud e-kirjade saatmine). Kõik pöördumise põhjustanud tegurid pidid olema ilmnenud kuupäevaks 26.02.2016 ja pärast nimetatud kuupäeva aset leidnud sündmusi ei saa kohtuotsuse langetamisel arvesse võtta. Seega on ekslik kohtu seisukoht, mis lubab kostjatel tagantjärele, s.o kohtumenetluse ajal asuda tõendite kaudu kontrollima varem avaldatud väidete õigsust. Väide, et hageja ei võtnud võrdlevaid pakkumisi on aga lihtsalt vale ja hageja on vastupidist tõendanud. Maakohus ei selgita, mida ta peab ootamatuks ning miks see omab õiguslikku sisu. Jääb arusaamatuks, kuidas on kostja II kohtus antud selgitustest võimalik aru saada, et kostja II arvates ei olnud hageja „raamatupidamise sisseostmist läbi mõelnud. Seoses raamatupidaja tööülesannetega on kohus ebaõigesti mõistnud ülesandeid lisaülesannetena.
19.Väide nr 3 või c) on faktiväide, sest töökiusamise esinemist on võimalik üheselt kontrollida. Vastasel juhul oleks võimatu ka soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku töö. Maakohus luges ekslikult nimetatud faktiväite väärtushinnanguks. See faktiväide on ebaõige ning tõendamata. Kui tõene pole kasvõi üks etteheide (nt et töökius ei leidnud aset iga päev), on ebaõige ka kogu faktiväide tervikuna. Isegi kui töökius oleks aset leidnud, ei saanud Tallinnfilmi töötajad taluda hageja igapäevast töökiusu, kui viimane ei olnud igapäevaselt nende läheduseski. Isegi kui see oleks hinnangu, ei olnud see kohane. Lisaks ei selgu kohtu kogutud materjalides, millel põhineb väide, et hageja oli töötajatega „tihti põhjendamatult järsk.” Ükski kohtumenetluses kogutud tunnistustest ei sisalda hinnangut, et KK oli suhtluses kaastöötajatega „tihti” ja „põhjendamatult” järsk. Seega on tegemist kohtu omapoolse 12(22)
Tsiviilasi nr 2-16-18320 väärtushinnanguga. Aastal 2015 ei koondatud ühtegi töötajat, st ei likvideeritud ettevõtte struktuuris ühtegi töökohta. Seega ei saanud aastal 2015 kinos valitseda "üldist hirmu uute võimalike vallandamiste ja koondamiste ees". Kuna pöördumise saatsid kostjad 26.02.2016, ei saanud ajaliselt pärast seda, alates 20.02.2016 toimunud sündmused, olla põhjus kostjate väidetele. Kui kino juhataja soovis oma alluva kostjaga I arutada viimase sõnul filmi "Viplala" linastamisega seonduvat, saatis kostja I ta kabinetist välja. Kui hageja naases, et avaldada oma seisukohta nimetatud intsidendi osas, hakkas kostja I juhataja peale karjuma. Arvestades kostja I käitumist, ei ole väide nr 3 kohane ka väärtushinnanguna. Ei LL ega RR ei ole oma ütlustes kohtule viidanud millelegi, mida saaks seostada töökiusuga kinos enne 26.02.2016. On arusaamatu, kuidas on hagejaga ühe korra kohtunud PP tunnistustega võimalik tõendada väidet "igapäevasest töökiusust". Veebruaris järgnevatel päevadel toimunud intsidendid olid omavahel seotud. Mistahes kirjavahetus, sh e-kirjad nõukoguga, ei tõenda, et mõne töötaja töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik. Hageja ei nõustunud kohtu hinnangutega tõenditele.
20.Oluline puudus otsuses on ka asjaolu, et mitte sõnagagi pole analüüsitud või põhjendatud väidet, mis kompromiteerib nii hageja kui ka Tallinnfilmi toonast juhatajat kui ka Tallinnfilmi nõukogu kõige enam: väidet, et hageja sai Tallinnfilmi nõukogult korralduse „tüürida“ Tallinnfilm likvideerimiseni. See on vastuolus TsMS § 442 lg-st 8 tuleneva kohtu põhjendamiskohustusega. Väide nr 4 või d) on ebaõige ja tõendamata faktiväide. Kohus ei ole väidet analüüsinud ega seostanud ühegi tõendiga. On võimalik tuvastada, kas Tallinnfilmi nõukogu on andnud hagejale korralduse "tüürida" Tallinnfilm likvideerimiseni või mitte. Kostjad pidid näitama, et Tallinnfilmi nõukogu on kas suuliselt, kirjalikult või mõnes muus vormis sellise korralduse andnud. Seda ei olnud kostjatel aga võimalik tõendada, kuna Tallinnfilmi nõukogul ei ole juba seadusest tulenevalt vastavat pädevust. Väide nr 5 või e) on tõendamata faktiväide. On võimalik tuvastada, kas hagejal oli asjaomasel ajaperioodil Tallinnfilmi juhtimiseks plaan ning kas ta tekitas Tallinnfilmile kahju või mitte. Antud juhul kajastus hageja plaan mh Tallinnfilmi nõukogu koosoleku protokollis, milles nõukogu otsustas toetada juhatuse poolt võetud suunda. Mainekahju ei ole käesoleva vaidluse ese ja seetõttu tulnuks selle tõendamiseks esitatud e-kirjad jätta tõenditena vastu võtmata. E-kirjad, mis on saadetud pärast kirja avaldamist, ei saanud olla ajend kirja saatmisele.
21.Otsuses on rikutud TsMS § 436 lõikest 1 tulenevat põhjendamiskohustust, sest maakohtu poolt väärtushinnanguteks kvalifitseeritud väidete d), e), g), h), i) ja k) (millest d) ja e) on tegelikult faktiväited, mitte väärtushinnangud) põhjendatust analüüsides ei ole kohtuotsusest jälgitav kohtuniku sisemise veendumise kujunemine iga üksiku väärtushinnangu põhjendatuse suhtes, vaid on üksnes üldine hinnang, miks kostjatel võis olla negatiivseid tundeid hageja suhtes. Otsusest ei selgu, miks maakohus on asjaolude tuvastamisel ja järelduste tegemisel jätnud arvestamata mitmed hageja esitatud tõendid, sh hageja vande all antud seletused. Näiteks on maakohus arvestanud SS ütluseid, jättes analüüsimata hageja vande all antud seletused SS isiklikust huvist Artises, mis vähendavad SS usaldusväärsust tunnistajana. Samuti on käsitletud töötajate 13(22)
Tsiviilasi nr 2-16-18320 elektronkirjade lugemist, jättes arvestamata hageja poolt vande all antud seletuse, et ekirjade lugemine oli oluline, kuna töötaja kostja I keeldus isikliku elu probleemide tõttu hagejaga tööalastest küsimustest rääkimast ning kostja I ütles hagejale, et ta läheb töölt ära ja e-kirjad on vastamata. Otsusest jääb ebaselgeks, missuguse väärtushinnangu maakohus e-kirjade lugemisega põhjendatuks luges ja kohus oleks järelduse tegemisel pidanud arvestama ka viimati välja toodud tõendeid või vähemalt nende kõrvale jätmist põhjendama. Maakohus on lugenud mitmed väärtushinnangud põhjendatuks vastupidiselt tuvastatud asjaoludele. Isegi kui faktiväide d) on väärtushinnang, oleks see ka väärtushinnanguna otsuses põhjendamata. See saaks tähendada üksnes, et hageja juhtis Tallinnfilmi nii halvasti, et Tallinnfilmi oleks seeläbi oodanud likvideerimine.
22.Isegi kui faktiväide e) oleks väärtushinnang, on see otsuses põhjendamata. Maakohtu järeldused on vastuolus maakohtu poolt tuvastatud asjaoludega. Külastajate arvu vähenemine ei olnud kostjatele teada kirja koostamise ajal. Isegi kui eeldada, et külastajate arvu vähenemine on mõne hageja otsuse tagajärg, ei nähtu kohtuotsusest, kuidas on külastajate hulga vähenemine seotud 26.02.2016 eelnenud nädalatel tehtud otsustega. Väärtushinnang g) ei ole põhjendatud. Omavolilise töölt lahkumise korral on tõenäoline, et tööandja võib sellele reageerida tööõiguslike sanktsioonidega, sh töölepingu erakorralise ülesütlemisega, mistõttu ei olnud tegemist ootamatu (ettenägematu) vallandamisega. Kirja kirjutamise ajal ei olnud võimalik hinnata, kas see pärssis tööd. Väärtushinnang h) on põhjendamata. Otsuse käsitleb hageja käitumist pärast veebruari 2016. a. Enne veebruari 2016. a tehti kaks otsust: otsus koondada raamatupidaja ametikoht, mis lähtuvalt esitatud tõenditest oli tehtud majanduslikel põhjustel pärast nõukoguga konsulteerimist ja otsus lugeda töötajate e-kirju, mis oli vajalik Tallinnfilmi tegevuse jätkamiseks olukorras, kus töötajad väljendasid, et on töö tegemata jätnud. Väärtushinnang i) on põhjendamata. Otsuses ei ole märgitud ühtegi asjaolu ega tõendit, mille alusel oleks võimalik järeldada, et Tallinnfilmis ei toimunud sisulist juhtimist 2015. a. Hageja poolt enda sümpaatiate ja negatiivse suhtumise väljendamine võib olla taunitav, kuid selle alusel ei ole võimalik järeldada, et ettevõttes ei toimunud sisulist juhtimist. Hageja tõendas, et Tallinnfilmil läks 2015. a majanduslikult hästi. See, et hageja otsused ei meeldinud töötajatele või olid ebapopulaarsed äripartnerite seas, kes ei saanud enam Tallinnfilmi kasumi arvelt endale häid tingimusi, ei tähenda, et ettevõttes ei oleks toimunud sisulist juhtimist. Väärtushinnangu i) teine järeldus on samuti põhjendamata. Hageja otsused ei olnud tehtud isiklike sümpaatiate põhjal, vaid lähtuvalt ettevõtte vajadustest saada töö tehtud ehk vastata koostööpartneritelt tulnud e-kirjadele. Raamatupidaja ametikoha koondamine oli eelnevalt nõukoguga arutatud majanduslik otsus ning TT vallandamine tulenes viimase poolt ette teatamata puhkusele minekust. Väärtushinnang j) on põhjendamata. Selline järeldus on kooskõlas maakohtu poolt tuvastatud asjaoludega ning aktsepteeritud tõenditega. Maakohus ise tuvastas, et hageja oli kursis ettevõttes oleva praktikaga ning pikka aega ka käitus lähtuvalt sellest praktikast. Asjaolu, et hageja ettevõtte juhina otsustas mingil hetkel praktikat muuta, ei tähenda, et ta ei olnud omandanud töökorralduse põhimõtteid. Juhatajal on õigus töökorraldust seaduses ettenähtud raames muuta ja majanduskulude hüvitamise kord on kahtlemata 14(22)
Tsiviilasi nr 2-16-18320 töökorralduslik element, mida juhataja võib igal hetkel muuta. Kostjate väite teise osa põhjendatuse, et hageja ei „viinud end kurssi organisatsiooni elementaarsete juhtimisprintsiipidega,” on maakohus jätnud aga täiesti motiveerimata. Väärtushinnang l) on põhjendamata. Maakohus on ilma täiendavate selgitusteta lähtunud üksnes RR arusaamast. Ei ole usutav, et hageja, kes on ärijuhtimise haridusega ning otsuse tegemise ajaks mitu aastat Tallinnfilmi juhtinud, oleks pakkunud sellises utoopilises suuruses lisatasu. Ei ole tõendatud, et hageja pakkus 500 eurot kahe tunni töö eest ning vastavalt ei ole põhjendatud väärtushinnangu l) teise osa järeldus. Kostja vaidlustas maakohtu otsust ka osas, millega kohus jättis rahuldamata kahju nõuded. Vastustajate seisukoht
23.Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
24.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada osas, millega hageja nõue ebaõigete faktiväidete ümberlükkamiseks jäeti rahuldamata, ning teha tühistatud osas uus otsus, millega kohustada kostjaid hageja poolt taotletud viisil ümber lükkama 26.02.2016 saadetud e-kirjas sisalduvad ebaõiged faktiväited, mille kohaselt hageja avaldas Tallinnfilmi konfidentsiaalset infot kolmandatele isikutele ning tellis endale müügiprogrammikoolituse teadmises, et "töösuhe" Tallinnfilmiga lõpeb 15.04.2016. Hagi ja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb maakohtu otsus tühistada ka menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääratud hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse osas. Ringkonnakohus jätab uue otsusega nii maakohtu menetluses kantud kui ka apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud 15% ulatuses kostjate kanda ning 85% ulatuses hageja kanda. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
25.Kolleegiumi hinnangul on maakohus väärtushinnanguid ja faktiväiteid õigesti piiritlenud. Hageja on taotlenud järgmiste kostjate avaldatud hageja au teotavate faktiväidete ümberlükkamist: XX avaldas Tallinnfilmi konfidentsiaalset infot kolmandatele isikutele (väide a); XX koondas Tallinnfilmi raamatupidaja ilma eelneva põhjaliku analüüsita, võrdlevate pakkumiste võtmiseta ja veendumata otsuse majanduslikus otstarbekuses (väide b); mitmed Tallinnfilmi töötajad talusid alates 2015. aasta septembrist XX igapäevast töökiusu (väide c); XX sai Tallinnfilmi nõukogult korralduse „tüürida“ Tallinnfilm likvideerimiseni (väide d); 26. veebruarile 2016 eelnenud nädalate jooksul tegi XX Tallinnfilmi juhatuse liikmena otsuseid edaspidise plaanita ning tekitas Tallinnfilmile otsest või võimalikku majanduslikku kahju (väide e);
15(22)
Tsiviilasi nr 2-16-18320
XX tellis endale müügiprogrammikoolituse teadmises, et "töösuhe" Tallinnfilmiga lõpeb 15. aprillil 2016 (väide f).
26.Maakohus luges märgitud väidetest faktiväideteks ainult väited (a) ja (f). Hageja on menetluses läbivalt leidnud, et ka väited (b) kuni (g) on faktiväited ning maakohus on need kvalifitseerinud ebaõigesti väärtushinnanguteks (hageja on esitanud küll alternatiivse taotluse üksnes väidete (a) ja (f) ümberlükkamiseks (I kd, tl-d 118–124)). Kolleegiumi hinnangul on hageja need etteheited maakohtule põhjendamatud. Maakohus on kostjate poolt avaldatu väärtushinnanguteks ja faktiväideteks kvalifitseerimisel võlaõigusseaduse (VÕS) § 1047 lg-t 4 õigesti kohaldanud ning kohtu järeldused ei ole kolleegiumi hinnangul vastuolus senise kohtupraktikaga. Muu hulgas oli asjakohane maakohtu tuginemine Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-53-07 tehtud otsuses väljendatud seisukohtadele.
27.Maakohus on otsuse p-s 9 jõudnud väidete (b) kuni (g) osas järeldusele, et kostjad on andnud nendes üldise hinnangu hageja kui Tallinnfilmi juhatuse liikme tegevusele ja kohustustele. See sisaldab kostjate arusaama Kino Artis töö korraldusest ning kuidas hageja juhatuse liikme kohustusi täitis. Avaldatud tekstist nähtub selgelt, et kostjad on neid väljendeid valides lähtunud oma subjektiivsest asjaolude tõlgendusest. Need kujutavad endast hinnanguid, mille ümberlükkamist ei saa nõuda ebaõigete andmete ümberlükkamist reguleerivate sätete alusel. Kolleegium nõustub maakohtu viidatud järelduste ja põhjendustega.
28.Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et hageja on õigesti märkinud, et juhul, kui avaldatus ei viidata faktidele, kuid jäetakse mulje, et faktid on, tuleb avaldatut vaadelda väärtushinnanguna. Samas juhul, kui isikut kujutatakse üldsuse ees selliselt, et esitatakse kaudseid asjaolusid, millest mõistlikult saab järeldada mingeid otseseid fakte, mis selle isiku kohta käivad, on isiku suhtes avaldatud ebaõigeid faktiväiteid. Samas on praegusel juhul (vaieldavas osas) tegu esimesega nimetatud kahest juhtumigrupist ning avaldatut tuleb seega käsitleda kostjate väärtushinnanguna.
29.Samuti võib põhimõtteliselt nõustuda hageja väitega, et Riigikohtu praktika nõuab avaldatud lausete erinevate osade analüüsimist ja väljaselgitamist, millised lause osad on faktiväited ja millised sisaldavad väärtushinnanguid. Siiski märgib kolleegium, et asja lahendades on kohus seotud hageja nõudega (TsMS § 5 lg 1), st kohus peab hindama, kas kostjad on avaldanud selliseid faktiväiteid, mille ümberlükkamist hagis taotletakse. Samuti nõustub kolleegium kostjatega, et lauseid ei saa n-ö tükeldada selliselt, et need kaotavad oma konteksti. Kolleegium ei leia, et maakohus oleks pidanud otsuse p 9 viimases lõigus esitatud järeldust iga kostjate avalduse osas (st väited (b) kuni (g)) eraldi kordama. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu kõnealused järeldused nõuetekohaselt (TsMS § 436 ja § 442 lg 8) põhjendatud.
30.Väite (c) puhul ei ole kostjad mõistliku inimese arusaama järgi praegusel juhul "töökiusu" all silmas pidanud töötajate korduvat ebameeldivat ja alandavat kohtlemist,
16(22)
Tsiviilasi nr 2-16-18320 mille vastu töötajatel oli raske end kaitsta. Kolleegium nõustub kostjatega, et töökiusul ei ole seaduses sõnaselgelt sätestatud legaaldefinitsiooni, mille sisustamisel puuduks mis tahes tõlgendamisruum. Avaldatu konteksti põhjal on kostjad töökiusuks pidanud hageja poolt asutust (kino) puudutavate otsuste tegemist isiklike sümpaatiate ja emotsioonide ajel, mille tagajärjel tekkis kino töötajate seas hirmuõhkkond, millega kaasnes kartus eksida pisiasjades ja pidev hirm oma töökohtade kaotamise ees. Maakohus on põhjendatult leidnud, et töökius seisneb praegusel juhul kostjate poolt kogetus, mistõttu ei ole tegemist asjaoluga, mille esinemist või mitteesinemist oleks kohtul võimalik objektiivselt kontrollida. Eelmärgitut arvestades ei saa nõustuda apellatsioonkaebuse kriitikaga maakohtu otsuse järelduste suhtes.
31.Kolleegiumi hinnangul ei ole kostjad avaldanud, et "XX sai Tallinnfilmi nõukogult korralduse "tüürida" Tallinnfilmi likvideerimiseni" (väide d). See on üksnes osa pikemast liitlausest (millest osa sisaldab ka hageja enda käsitluse järgi väärtushinnangut). Lauset terviklikult analüüsides on kostjad avaldanud, et hageja juhtimisotsused on viinud "erinevate tõlgendusteni ning muutunud ohtlikuks tööriistaks juhatuse liikme käes, kelle otsused saavad olla põhjendatud kas isiklikust solvumisest või nõukogu korraldusest tüürida Tallinnfilmi likvideerimiseni". Seega on kostjad ringkonnakohtu arvates avaldanud, et tegemist on ühe tõlgendusega mitmest, et hageja tegevus võib olla põhjendatav nõukogu korraldusega "tüürida" Tallinnfilm likvideerimiseni. Kostjad ei ole avaldanud, et hageja on saanud nõukogult vastava korralduse, vaid viidanud sellele kui ühele võimalikule alternatiivile. Tegemist on hinnanguga, mille kostjad on hageja käitumise tagamaadele andnud. Sellise hinnangu ümberlükkamist ei ole VÕS § 1047 lg 4 alusel võimalik nõuda. Isegi, kui kostjate avaldatust võiks järeldada, et neile oli teada nõukogult Tallinnfilmi likvideerimise korralduse saamine kui faktiväide, siis ei ole ka sellise avalduse ümberlükkamist senise kohtupraktika järgi võimalik nõuda. Hageja viited EIK praktikale – EIKo 17.12.2004, 49017/99, Pedersen and Baadsgaard v. Dendmark; 17.12.2004, 33348/96, Cumpănă and Mazăre v. Romania – on küll asjakohased, kuid nendes lahendites käsitletud juhtumite asjaolud ei ole siiski täiel määral võrreldavad käesoleva asja omadega. Asjas Pedersen and Baadsgaard v. Dendmark tehtud lahendi p-s 76 on ka EIK rõhutanud, et faktiväidete eristamine väärtushinnangutest on esmajoones riigisiseste kohtute antava hinnangu küsimus (the margin of appreciation).
32.Ka väites (e) kasutatud väljendid eeldavad nende hindamist, sh võlaõigusseaduse tõlgendamist kahju tähenduse ja selle tekkimise kohta. Tegemist ei ole seadusest sõnaselgelt tuleneva asjaoluga, mille esinemist või mitteesinemist oleks kohtul objektiivselt võimalik kontrollida. Olukorras, kus hageja ei olnud koostanud kirjalikku dokumenti Tallinnfilmi tegevusstrateegia kohta, tähendab ka plaani omamine või mitteomamine kostjate subjektiivset hinnangut selle kohta, millise järelduse tegemiseks andis hageja käitumine kõrvalseisjale alust.
33.Samas ei nõustu kolleegium maakohtu järeldustega, et väited (a) ja (f) kui faktiväited on tõesed. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostjad tõendanud nendes väidetes
17(22)
Tsiviilasi nr 2-16-18320 avaldatud andmete õigsust. VÕS § 1047 lg 4 järgi võib kannatanu andmete avaldamise korral andmete avaldamise eest vastutavalt isikult nõuda andmete ümberlükkamist või paranduse avaldamist avaldaja kulul, sõltumata sellest, kas andmete avaldamine oli õigusvastane. VÕS § 1047 lg 2 järgi loetakse teise isiku au teotava või teisele isikule majanduslikult kahjuliku asjaolu avaldamine õigusvastaseks, kui avaldaja ei tõenda, et avaldatud asjaolu vastab tegelikkusele. Maakohus on põhjendatult märkinud, et VÕS § 1047 lg-s 2 sätestatud asjaolude tõendamise koormuse jagamise põhimõtet tuleb kohaldada ka VÕS § 1047 lg 4 puhul. See tähendab, et kui hageja kohta avaldati tema au teotavaid (mainet kahjustavaid) andmeid, siis peab kostja, kes ei suuda tõendada avaldatud andmete õigsust, need laskma oma kulul ümber lükata või parandada. VÕS § 1047 lg 2 mõttest tulenevalt kannab avaldaja faktiväidete tegelikkusele vastavuse tõendamise koormust ka siis, kui faktiväited iseenesest ei ole hageja au teotavad, kuid avaldaja oli nende faktiväidetega põhjendanud hageja mainet kahjustavat väärtushinnangut (vt ka Riigikohtu 31.05.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05, p 13).
34.Ka praegusel juhul on kostjate kiri tervikuna hageja tegevust ja isikut halvustav. Kirjas on püütud jätta hagejast muljet kui asjatundmatust juhist ja ebameeldivast inimesest, kellega oli kollektiivis raske töötada. Kostjad on põhjendanud enda poolt hagejale ja tema tegevusele (Kino Artis juhatuse liikmena) antud negatiivse sisuga hinnanguid mh kõnealuste faktiväidetega (a) ja (f). Seega kannavad kostjad faktiväidete tegelikkusele vastavuse tõendamise koormust (sõltumata sellest, kas faktiväited iseenesest on hageja au teotavad või mitte).
35.Maakohus on otsuse p-s 7 iseenesest õigesti märkinud, et avaldatud faktiväiteid tuleb võtta sellisena, nagu need on, st kohus peab vaidluse korral tuvastama, mida kostja mõistliku inimese arusaama järgi üldsusele avaldas. See, mida avaldaja ise silmas pidas, ei ole asjakohane. Samas ei ole maakohus faktiväidete analüüsimisel (eriti väite (a) osas) märgitust lähtunud, vaid keskendunud sellele, mida kostjad ise avaldatu osas silmas pidasid.
36.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostjad väites (a) avaldanud, et hageja (tööandja esindajana) on avaldanud seadusest tuleneva aluseta töötajatele andmeid kostja II ja teiste töötajate töötasu suuruse kohta, eksinud TLS § 28 lg 2 p-st 13 tuleneva keelu vastu vms. Väitest (a) võib ringkonnakohtu arvates järeldada, et hageja on avaldanud äriühingu (Tallinnfilmi) konfidentsiaalset infot kolmandatele isikutele. Kaudselt võib kostjate väidetust järeldada, et hageja on rikkunud äriseadustiku § 186 lg-st 1 tulenevat osaühingu ärisaladuse hoidmise kohustust. Seega tulnuks kostjatel tõendada, millist Tallinnfilmi puudutavad infot ja millistele isikutele on hageja avaldanud, samuti tulnuks kostjatel tõendada seda, millest tulenes avaldatud info konfidentsiaalsus. TLS § 28 lg 2 p-st 13 tuleneva keelu eesmärgiks on töötaja õiguste kaitsmine, mitte tööandjaks oleva äriühingu ärisaladuse tagamine.
18(22)
Tsiviilasi nr 2-16-18320
37.Eelmärgitut arvestades ei ole kostjate väidet (a) puudutavad vastuväited ringkonnakohtu hinnangul asjakohased ning nõustuda ei saa ka maakohtu põhjendustega otsuse p-s 10, milles kohus on lugenud need kostjate vastuväiteid tõendatuks.
38.Väite (f) osas võib nõustuda maakohtuga, et kostjate avaldatu järgi tellis hageja endale müügiprogrammikoolituse olukorras, kus tema Tallinnfilmi juhatuse liikme leping lõpeb 15.04.2016. Samas on maakohus ka selle väite puhul lähtunud põhjendamatult kostjate selgitustest, et nad ei ole väitnud, et tegemist on tasulise koolitusega. Kolleegiumi arvates tuleb "tellimist" kirja kontekstis mõista kui koolituse ostmist (st vastava teenuse tellimist tasu ees). Väitega nimetatud koolituse tellimise kohta on kostjad tahtnud põhjendada oma hinnangut hageja poolt majandusliku kahju tekitamisest Kinole Artis või seda haldavale Tallinnfilmile. Lisaks võib nõustuda hagejaga, et VÕS § 28 lg 1 järgi eeldatakse majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute tasulisust.
39.Osaühingu Markus Software poolt Tallinnfilmile 06.10.2016 esitatud arve nr 214876 (I kd, tl-d 103–104) ei tõenda ringkonnakohtu hinnangul hageja poolt müügiprogrammikoolituse tellimist (ostmist). Asja lahendamisel on oluline tähele panna, et arve on esitatud enam kui pool aastat pärast väidetava koolituse toimumist ja vaidlusaluseid väiteid sisaldava kirja saatmist kostjate poolt (veebruaris 2016). Seejuures on ka arvel kajastatud töötunnid arve kaaskirjast nähtuvalt kinnitatud alles arve esitamise päeval, st 06.10.2016. Asjas puudub vaidlus, et sellel ajal hageja enam Tallinnfilmi juhtusse ei kuulunud.
40.Kolleegium iseenesest nõustub maakohtuga selles, et "tarkvara" all võib mõista arvuti programmide kogumit ning kostjate kasutatud väljed "müügiprogrammikoolitus" kajastab kohaselt MARKUS Cinema Systems koolituse sisu. Eelmärgitut arvestades ei ole sellel kostjate avaldatu tõesuse hindamise seisukohalt siiski määravat tähtsust.
41.Kokkuvõttes tuleb seega asuda seisukohale, et ka väite (f) tõesus on tõendamata.
42.Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada ning hageja nõue ebaõigete andmete ümberlükkamiseks väidete (a) ja (f) osas VÕS § 1047 lg 4 alusel rahuldada.
43.Ringkonnakohtu hinnangul on väidetes (a) ja (f) sisalduvate ebaõigete andmete avaldamine ka õigusvastane, kuna need on hageja au teotavad ning kostjad ei ole tõendanud, et nad kontrollisid avaldatud andmeid ja asjaolusid põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele (VÕS § 1047 lg-d 2 ja 3). Kolleegium rõhutab siinkohal, et au teotava faktiväite ja au teotava väärtushinnangu avaldamise õigusvastasuse tunnused on erinevad. Au teotava faktiväite õigusvastasus tuleneb eelkõige avaldatud faktiväite tõele mittevastavusest ning avaldaja hoolikusest faktide kontrollimisel, au teotava väärtushinnangu õigusvastasus aga selle ebakohasusest,
19(22)
Tsiviilasi nr 2-16-18320 avaldamise asjaoludest ning erihuvide kaalumisest (vt ka Riigikohtu 31.05.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05, p 16; 13.04.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-07, p 31).
44.Kuivõrd hageja au teotavate ebaõigete andmete avaldamine on olnud õigusvastane, tuleb hinnata ka seda, millisel määral väärib hagejal tekkinud mittevaraline kahju rahalist hüvitamist. Kohus märgib, et alates 31.12.2010 kehtiva VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb kahjustatud isikule temalt vabaduse võtmisest, kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma. Isikliku õiguse rikkumine kahjustab isiku psüühilist seisundit ja tegevust ning mittevaralise kahju olemasolu selles tähenduses tuleb eeldada, kuna isikliku õiguse rikkumise tagajärge ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Siiski tuleb isikuõiguste rikkumise puhul tähele panna, et sageli on võimalik mittevaraline kahju hüvitada muul viisil kui rahaline kompensatsioon, eelkõige näiteks valeandmete ümberlükkamisega VÕS § 1047 lg 4 järgi. Üldjuhul tulekski võimalusel kasutada mittevaralise kahju hüvitamisel muid viise kui rahaline hüvitis. Rahalise hüvitise saamiseks peaks kannatanu üldjuhul esitama asjaolud, mis näitavad kahjunõude õigustatust (vt ka VÕS-Komm I/Sein (2016) § 134, lk 710).
45.Kolleegiumi hinnangul tuleb ka praegusel juhul hagejale tekkinud kahju piisavaks kompensatsiooniks pidada käesoleva lahendiga kostjatele pandud kohustust ebaõiged andmed ümber lükata. Asjaolusid, mis õigustaksid lisaks rahalise hüvitise saamist, ei ole hageja kolleegiumi arvates välja toonud.
46.Kohtul puudub iseenesest mõistlik põhjus praegusel juhul kahelda hageja hingelistes üleelamistes, arvestades eeskätt asjaolu, et kostjate poolt kritiseeritud hageja juhtimisotsused olid tegelikult kantud hageja soovist Kino Artis majanduslikku olukorda parandada ning olid Tallinnfilmi nõukoguga kooskõlastatud. Teisalt tuleb arvestada, et kostjatele ei saa ette heita nn pressidelikti. 28. ja 29.02.2016 ajalehes Postimees ilmunud artiklit ei saa õiguslikult seostada kostjate õigusvastase teoga. Kostjad on avaldanud hageja au teotavaid faktiväiteid üksnes väikesele isikute ringile, kellest sõltus Kino Artist puudutavate juhtimisotsuste tegemine. Samuti ei ole ringkonnakohtu hinnangul tuvastatud asjaoludel alust arvestada kahjuhüvitise määramisel vajadust mõjutada kahju tekitajat hoiduma edasisest kahju tekitamisest (VÕS § 134 lg 6). Kostjate rikkumine ei ole jätkuv ning puuduvad tõendid, millest võiks järeldada hageja õiguste rikkumise kordumise ohtu tulevikus.
47.Kolleegiumi hinnangul ei ole kostjate rikkumise asjaolusid arvestades alust ka varalise kahju (kohtueelsed õigusabikulud) hüvitamise nõude (VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 3) rahuldamiseks. Andemete ümberlükkamise nõude esitamiseks ei olnud kõnealuste õigusabikulude kandmine ringkonnakohtu arvates põhjendatud.
48.Muus osas nõustub kolleegium maakohtu otsuse põhjendustega ning ei pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata.
20(22)
Tsiviilasi nr 2-16-18320
49.Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata väidetele märgib ringkonnakohus esmalt, et kaebuses on hageja ulatuslikult korranud juba varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Kuna maakohus on otsuses piisava põhjalikkusega käsitletud enamikke apellatsioonkaebuses esitatud kõnealustest väidetest, ei pea kolleegium vajalikuks neile väidetele veelkord vastata. Kaebuses väidetud menetlusnormide olulist rikkumist asjaolude tuvastamisel või otsuse põhjendamisel ringkonnakohus asja materjalide põhjal ei tuvastanud. Kolleegium ei pea võimalikuks hinnata vastavas osas tõendeid maakohtust erinevalt või anda menetluses tuvastatud asjaoludele teistsugust õiguslikku hinnangut. Hageja mittenõustumine maakohtu järeldustega ei ole iseenesest aluseks otsuse tühistamisele, kui kohus on järeldustele jõudmisel materiaalõigust õigesti kohaldanud ning pole menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud.
50.Avaldatud väärtushinnangute kohasust on vaidlustatud kohtuotsuses õigesti hinnatud. Maakohus on piisava põhjalikkusega analüüsinud iga hinnangu aluseks olevaid asjaolusid, hinnanud nende kohta antud selgitusi ja tõendeid kogumis ning jõudnud kolleegiumi arvates õigele järeldusele, et hageja käitumine andis kostjatele põhjendatud aluse selliste hinnangute avaldamiseks. Tulenevalt hageja käitumisest, selle tagajärgedest kino sisemisele töökorraldusele ja suhetele koostööpartneritega olid väärtushinnangud kohased. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses esile toonud asjaolusid, mis annaksid asuda maakohtust erinevale seisukohale.
51.Maakohus on kostjate antud hinnangute põhjendatuse analüüsimisel viidanud otsuse põhjenduste p-s 16 ka pärast 26.02.2016 (kirja saatmise päev) ilmnenud asjaoludele ja toimunud sündmustele ning hinnanud ka nende kohta esitatud tõendeid. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et maakohus ei oleks tohtinud selliste asjaoludega arvestada ega tõendeid vastu võtta. Väärtushinnangu põhjendatus võib ilmneda ka hiljem avaldunud tagajärgedes ning hinnangu põhjendatuse kaalumisel võivad avaldamisele järgnevad sündmused ja asjaolud kolleegiumi hinnangul tähtsust omada. Kaheldav oleks küll antud hinnangute põhjendamine ainult selliste hilisemate asjaolude ja sündmustega, kuid praegusel maakohus seda teinud ka ei ole.
52.Hageja otsused Tallinnfilmi juhtimisel olid ilmselt õiguspärased (vastupidist ei ole asjas vähemalt tuvastatud) ning kino majandusliku olukorra parandamiseks vajalikud. Samas ei muuda see kostjate antud väärtushinnanguid veel õigusvastaseks. Hageja ei olnud kohustatud oma juhtimisotsuseid töötajatega arutama, nagu on õigesti märkinud ka maakohus. Samas tulnuks juhil enda otsuste põhjuseid ning muudatuste eesmärke töötajatele selgitada. Kuivõrd ootamatud töökorralduse muudatused tekitasid kino töötajates arusaamatusi ning pingelise õhkkonna, on maakohus õigesti pidanud väärtushinnanguid kohasteks. Menetluskulude jaotus
21(22)
Tsiviilasi nr 2-16-18320
53.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 173 lg-st 3 tuleneb, et kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Maakohus on jätnud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Ringkonnakohus rahuldab hagi osaliselt ning peab põhjendatuks jaotada menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. Kuivõrd hagi sisaldab rahaliste nõuete kõrval ka mittevaralisi nõudeid, mis käesoleva otsusega osaliselt rahuldatakse, peab ringkonnakohus õiglaseks jätta menetluskulud 15% ulatuses kostjate kanda ja 85% ulatuses hageja kanda. Kostjad vastutavad hageja menetluskulude hüvitamise eest TsMS § 165 lg 3 alusel solidaarselt.
54.Kuivõrd maakohus ei ole enda poolt määratud menetluskulude jaotusest lähtuvalt hinnanud hageja lepingulise esindaja kulu vajalikkust ja põhjendatust (TsMS § 175 lg 1 alusel), juhindub ringkonnakohus menetluskulude rahalise kindlaksmääramise küsimuses Riigikohtu poolt 20.04.2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15 tehtud otsuse pdes 19-22 TsMS § 174 lg-tele 3 ja 5 antud tõlgendusest ning poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määra. Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere
(allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm
22(22)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.