Võlaõigus › Korteriühistuseaduse alusel osutatavate teenuste asjad

Kostja teatas 20.11.2017 vastuses hagile, et ta jättis arved tahtmatult maksmata, kuna ei teadnud, et tema üürnik pole vastavaid arveid ise tasunud. Kostja esitas maksekorraldused arvete tasumise kohta. Hageja esitas 19.01.2018 menetluskulude nimekirja ja märkis, et kostja on tasunud oma võlgnevuse koos viivisega. Hageja palus kostjalt välja mõista hageja menetluskulud summas 950 eurot ning välja mõista kostjalt hageja kasuks hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja täpsustas oma 01.02.2018 menetlusdokumendis, et ta loobub hagist kuna kostja on pärast hagi esitamist tema nõude rahuldanud. Kostja kinnitas 02.02.2018 telefoni teel kohtule, et ta on hagist loobumisega nõus. Vastuväiteid menetluskulude nõudele kostja ei esitanud. Kohtumääruse põhjendused Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 428 lg 1 p-le 3 lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui hageja on hagist loobunud. TsMS § 429 lg 1 järgi võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Vastavalt TsMS § 429 lõikele 4 ei võta kohus vastu tsiviilkohtumenetlusteovõimetu hageja seadusliku esindaja avaldatud hagist loobumist, kui hagist loobumine on ilmses vastuolus tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isiku huvidega, samuti muul juhul, kui hagist loobumisega rikutaks olulist avalikku huvi. Kohus peab vajalikuks seejuures osundada TsMS §-le 432, mille kohaselt ei saa hageja menetluse lõpetamise korral uuesti pöörduda kohtusse hagiga sama kostja vastu vaidluses sama hagieseme üle samal alusel. Kui menetlus on lõpetatud hagist loobumise tõttu või kompromissiga, on lõpetamisel samad materiaalõiguslikud ja protsessuaalsed tagajärjed nagu menetluse lõpetamisel kohtuotsusega, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus leiab, et hageja hagiavaldusest loobumine tuleb vastu võtta ja asja menetlus lõpetada, kuna kohus ei ole käesolevas tsiviilasjas tuvastanud TsMS § 429 lõikes 4 sätestatud asjaolusid. TsMS § 168 lg 4 kohaselt kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. TsMS § 168 lg 5 kohaselt, kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on pärast hagi esitamist tema nõude rahuldanud, kannab kostja hageja menetluskulud. TsMS § 486 lg 2 kohaselt hagi loetakse hagimenetluse tähenduses esitatuks alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest. Käesolevas asjas esitati maksekäsu kiirmenetluse avaldus 26.05.2017 ning hagiavaldus 11.10.2017 (menetlusse võetud 23.10.2017). Kuna käesolevas asjas loetakse TsMS § 486 lg 2 järgi hagi esitatuks alates 26.05.2017 ning kostja rahuldas hageja nõuded pärast viidatud kuupäeva, leiab kohus, et menetluskulud tuleb jätta kostja kanda. Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

TsMS § 174 lg 1 järgi menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 177 lg 1 p 1 järgi kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 175 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. TsMS § 174 lg 10 kohaselt menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kohus märgib, et hageja ei ole nõudnud menetluskulude hüvitamist koos käibemaksuga. Riigikohus on asjas 3-2-1-93-13 oma 02.10.2013 määruse p-s 12 leidnud, et „asja materjalidest ei järeldu, et ka avaldaja arvestatud õigusabi tunnihind 120 eurot oleks praegustel asjaoludel ülemäärane“. Riigikohus on asjas 3-2-1-115-14 oma 11.02.2015 määruse p-s 14 pidanud mõistlikuks ja põhjendatuks ka lepingulise esindaja tunnitasu kuni 153 eurot ilma käibemaksuta. Riigikohus tõi välja, et lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata igas kohtuasjas eraldi ning tunnitasu hindamisel tuleb lähtuda tsiviilasja keerukusest ja mahukusest. Hageja esitatud õigusabiarvetest (toimiku lk-d 125-126) saab järeldada, et hageja lepingulise esindaja tunnihind oli 100 eurot (ilma lisanduva käibemaksuta). Kohus leiab, et 100-eurone tunnihind (ilma lisanduva käibemaksuta) on kooskõlas käesoleva tsiviilasja mahu ja keerukusega. Kohus ühtlasi leiab, et hageja lepingulise esindaja tehtud menetlustoimingud olid menetluses vajalikud ning toimingute ajaline maht vastas hageja esindaja menetluses tehtud toimingutele ja oli kooskõlas tsiviilasja mahu ja keerukusega. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et hageja õigusabikulud olid täies ulatuses (so summas 625 eurot) põhjendatud ja vajalikud. TsMS § 150 lg 2 p 2 kohaselt pool menetluses tasutud riigilõivust tagastatakse, kui hageja loobub hagist. TsMS § 150 lg 4 kohaselt riigilõivu tagastab kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti. Kohus leiab, et arvestades TsMS § 150 lg 2 p-s 2 sätestatut, on hageja põhjendamatult nõudnud, et kostja hüvitaks hageja menetluses tasutud riigilõivu täies ulatuses (so summas 325 eurot). Kuna hageja saab hagist loobumisega seoses taotleda kohtult riigilõivu tagastamist summas 325/2=162,50 eurot, siis tuleb kostjalt hageja põhjendatud menetluskuluna välja mõista üksnes ülejäänud 162,50 eurot. Eelnevast tulenevalt on hageja menetluskulud kokku põhjendatud 625 eurot + 162,50 eurot = 787,50 euro ulatuses. Seega tuleb välja mõista kostjalt xxx TsMS § 177 lg 2 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Hageja palus välja mõista kostjalt hageja kasuks hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Seetõttu tuleb välja mõista kostjalt xxx hageja Korteriühistu Pae 23A kasuks viivis protsendina menetluskuludelt alates käesoleva kohtulahendi jõustumisest kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Vastavalt TsMS § 178 lõikele 2 võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Anu Uritam kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.