Sergey Kiryukhini apellatsioonkaebus Sergei Bobylevi apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
21. november 2017
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): Sergey Kiryukhin (sünd XXX), lepinguline esindaja Igor Sumarok Apellant (kostja II): Sergei Bobylev (isikukood XXX), lepinguline esindaja advokaat Sulev Tammemäe Vastustaja (kostja I): Andrey Selivanov (isikukood XXX), lepinguline esindaja advokaat Deniss Matvejev
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 17. mai 2017 otsus osaliselt osas, millega mõisteti välja Sergei Bobylevilt solidaarselt Andrey Selivanoviga Sergey Kiryukhini kasuks 20 000 eurot (resolutsiooni p 2) ning menetluskulude jaotuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Sergey Kiryukhini hagi Sergei Bobylevi vastu võla väljamõistmiseks läbi vaatamata.
2.Muus osas jätta Viru Maakohtu 17. mai 2017 otsus muutmata.
6.Kohtuotsuse jõustumisel tühistada Viru Maakohtu 26. aprilli 2016 määrusega Sergei Bobylevile kuuluvale kinnisasjale (kantud Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr XXX korterihoonestusõigus asukohaga Ida-Virumaa X vald X alevik XX) IV jakku esimesele vabale järjekohale kantud kohtulik hüpoteek summas 20 000 eurot Sergey Kiryukhini kasuks. Menetluskulude jaotus
7.Jätta Sergey Kiryukhini menetluskulud maakohtus seoses hagiga Andrey Selivanovi vastu Andrey Selivanovi kanda ning Andrey Selivanovi menetluskulud tema enda kanda.
8.Jätta Sergei Bobylevi menetluskulud maakohtus Sergey Kiryukhini kanda.
9.Jätta Sergei Bobylevi ja Andrey Selivanovi menetluskulud ringkonnakohtus Sergey Kiryukhini kanda.
10.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast käesoleva otsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Sergey Kiryukhin (hageja) esitas 28. aprillil 2015 Viru Maakohtule hagi OÜ Eurowood (pankrotis), Andrey Selivanovi (kostja I) ja Sergei Bobylevi (kostja II) vastu võla väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja OÜ Eurowood (pankrotis) 13. jaanuaril 2014 laenulepingu, mille kohaselt hageja andis osaühingule laenu 50 000 eurot kuueks kuuks. Hageja kandis nimetatud summa OÜ Eurowood (pankrotis) kontole, kuid laenu tähtajaks 14. juuniks 2014 ei tagastatud. Hageja ja kostjad sõlmisid 4. detsembril 2014 käenduslepingu, mille kohaselt kostja I vastutuse piirmäär on 30 000 eurot ning kostja II vastutuse piirmäär 20 000 eurot.
4.märtsi 2016 hagi täpsustuses palus hageja välja mõista kostjatelt solidaarselt 50 000 eurot, kusjuures kostjalt I mitte rohkem kui 30 000 eurot ning kostjalt II mitte rohkem kui 20 000 eurot.
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu. Kohtuasi ei allu asi Eesti kohtule, kuna nii hageja kui kostja II elukohad on Venemaal. Samuti tuleneb laenulepingust, et poolte suhetele tuleb kohaldada Vene Föderatsiooni õigust ning seda tuleks kohaldada ka käenduslepingust tulenevatele suhetele. Kostja I väitel oli poolte vahel sõlmitud laenulepingu muutmise kokkulepe ning laenu tagastamise tähtaega oli pikendatud, mistõttu esitas hageja hagi ajal, mil kohustus ei olnud veel sissenõutavaks muutunud. Kostja I arvates on laenuleping ka tühine vastavalt Vene Föderatsiooni seadusele, kuna laenusumma ei ole väljendatud rublades, vaid eurodes. Kostja II palus jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt rahuldada mitte suuremas summas kui 13 000 eurot. Kuna poolte vahel oli sõlmitud uus laenuleping, siis esialgse lepingu alusel tekkinud kohustus oli lõppenud ning kostja II ei vastuta käendajana. Samuti oli laenulepingu p-s 2.2 kokkulepe käsipandi kohta, mida hageja mingil põhjusel ei realiseerinud. Kostja II vastutus peab olema seega käsipandi väärtuse võrra väiksem. Kostja II palus arvestada ka sellega, et hageja ja kostja II on vähendanud kostja II vastutust 13 000 euroni.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus rahuldas 17. mai 2017 otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 30 000 eurot, kusjuures kostjalt II mitte rohekm kui 20 000 eurot. Menetluskulud jäid poolte endi kanda. Maakohus leidis, et pooled ei vaidle selle üle, et hageja sõlmis kostjatega käenduslepingu, mille järgi kostjad käendasid põhivõlgniku laenulepingust tulenevaid kohustusi, kostja I vastutuse piirmäär on 30 000 eurot ning kostja II vastutuse piirmäär on 20 000 eurot. Poolte vahel on vaidlus selles, millal kohustus muutus sissenõutavaks, kas kostjad käendasid kohtule esitatud lepingust tulenevaid kohustusi, kas laenulepingut oli muudetud ja kas laenuleping kehtib. Kostjad on seisukohal, et poolte suhetele tuleks kohaldada Vene Föderatsiooni õigust. Maakohus leidis, et asjas tuleks kohaldada Eesti õigust, kuna sellega on poolte suhted rohkem seotud. Laenulepingu sõlmimisel oli laenusaaja OÜ Eurowood (pankrotis) asukohaks Eesti. Samuti oli käenduslepingu sõlmimisel ühe kostja elukohaks Eesti ning käendusleping oli seotud OÜ Eurowood (pankrotis) majandustegevusega, mis toimus Eestis. Käenduslepingu p-s 5 on viidatud Eesti võlaõigusseadusele, mis on võetud käendajate vastutuse aluseks. Maakohus tuvastas, et nii laenuleping kui ka käendusleping on kehtivad ning laenulepingut ei ole muudetud. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et laenuleping oleks selliselt muudetud, et see võiks käenduslepingu sisu mõjutada. Samuti ei ole kostjad esitanud tõendeid, et pooled on kokku leppinud laenu tagastamise uues tähtpäevas. Kostjad ei eita põhinõude olemasolu, s.o et OÜ Eurowood (pankrotis) sai hagejalt 50 000 eurot laenu. 13. jaanuaril 2014 sõlmitud laenulepingu p 1.1 kohaselt oli laen antud kuueks kuuks, s.o
laenu tagastamise tähtajaks oli 13. juuni 2014. Põhivõlgnik laenu tähtajaks ei tagastanud, mistõttu on ta oma kohustusi rikkunud ja nõue on muutunud sissenõutavaks. Maakohus leidis, et kuigi käendus on seotud kostjate majandustegevusega, on antud juhul tegemist tarbijakäendusega, kuna kostjate vastutus on VÕS § 143 lg 2 järgi piiratud. Kostjad on solidaarvõlgnikud ning nende vastutuse piirmäärasid ei saa liita, sest tegemist ei ole osavastutusega. Kostjad võivad solidaarvõlgnikena antud juhul maksimaalselt vastutada 30 000 euro ulatuses ning kostja II vastutuse maksimumsumma on 20 000 eurot. Maakohus leidis, et tagatise kokkulepe laenulepingus ei muuda antud juhul käendajate vastutust. Laenulepingu p 2.2 kohaselt on lepingu tagatiseks antud puidutöötlemispink. Kostja II ei ole tõendanud, et hageja tegevuse tõttu oleks pingi maksumus vähenenud ja hageja oleks üldse pingi endale saanud või selle müügist raha saanud. Samuti on põhivõlgniku suhtes välja kuulutatud pankrot ning seega põhivõlgniku varast on moodustatud pankrotivara. Kostjad ei ole kohtule esitanud asjaolusid, et hageja nõue oli mingil määral pankrotimenetluses rahuldatud. Vastuväiteid nõude täitmise kohta peavad esitama käendajad, mitte hageja ei pea tõendama, kus on tagatis ja milline on tagatise saatus.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused nii hageja kui ka kostja II. Hageja palus maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja uue otsusega hagi täielikult rahuldada. Kostja II palus tühistada maakohtu otsus ja primaarsena jätta hagi läbi vaatamata, selle võimatuse korral jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt vähendada kostjalt II välja mõistetavat summat 13 000 euroni.
5.Hageja apellatsioonkaebuse kohaselt on kohus valesti kohaldanud materiaalõigust, kui leidis, et kostjad vastutavad hageja ees solidaarvõlgnikena. Hageja suhtes on kostjad osavõlgnikud ning solidaarvõlgnikud on nad ainult põhivõlgnikuga. Riigikohus märkis asjas nr 3-2-1-136-12 tehtud lahendis, et VÕS § 150 ei välista käendajate kokkulepet võlausaldajaga, et igaüks neist käendab põhivõlgniku kohustust mingis osas ja nad vastutavad seega igaüks käendatud kohustuse osa eest osavõlgnikena VÕS § 63 lg 1 mõttes. Sel juhul ei ole tegemist kaaskäendusega VÕS § 150 tähenduses, kuna käendajad ei käenda sama kohustust viidatud sätte mõttes. Tõlgendades käenduslepingu tingimusi ja poolte tahet lepingu sõlmimisel, käendas kumbki kostja laenulepingust nr 20140113/005 tuleneva põhivõlgniku kohustust summas 50 000 eurot konkreetses osas, mistõttu vastutavad kostjad käendatud kohustuse osa eest osavõlgnikena, arvestades vastutuse piirmäära. Lisaks märkis hageja, et käenduslepingu eestikeelses variandis on tehniline trükiviga ning punkti 4 õigeks sõnastuseks on: „Selivanov, Andrei Ellerovitš ja Bobõlev, Sergei Jurjevitš kannavad vastutust OÜ Eurowood kohustuste käendusega tagamise eest täies ulatuses.“
6.Kostja II väitel oleks kohus pidanud jätma tema suhtes hagi läbi vaatamata, kuna Eesti kohus ei ole pädev asja lahendama. Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise õigusabilepingu art 21 p 1 järgi oleks saanud kostja II vastu hagi esitada Eesti kohtusse vaid tingimusel, kui ta oleks omanud Eestis elukohta. Kostja II elab alaliselt Venemaal. Sellises olukorras ei anna TsMS § 97 lg 1 õigust esitada Venemaal elava kostja vastu hagi Eesti kohtusse. Ka TsMS § 89 lg 1 järgi tuleks hagi menetleda Vene kohtus, kuna käenduslepingust tuleneva rahalise kohustuse täitmise koht on hageja elukohast tulenevalt Sankt-Peterburis. Käenduslepingus puudub kohtualluvuse kokkulepe Eesti kohtu pädevuse kohta ning laenulepingu vastav säte ei kohaldu käendaja suhtes. Kostja II suhtes oleks tulnud kohaldada Vene õigust. Rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 33 lg 2 lause 1 sätestab, et eeldatakse, et leping on kõige tugevamalt seotud riigiga, kus
on lepingu sõlmimise ajal selle lepingupoole elukoht või juhtorgani asukoht, kes peab täitma lepingule iseloomuliku kohustuse. Käenduslepingule iseloomulik kohustus oli rahaline vastutus ning seetõttu tuli kohaldatava õiguse osas lähtuda kostja II elukoha riigi õigusest. OÜ Eurowood (pankrotis) poolt uue laenulepingu sõlmimise ettepaneku tegemise ajaks oli vana laenuleping lõppenud. Asjaolu, et pooled ka tegelikkuses saavutasid uue laenulepingu sõlmimises kokkuleppe, nähtub sellest, et hageja sõlmis kostjatega käenduslepingud vastavalt OÜ Eurowood
11.septembri 2014 pakkumisele. Kui sõlmiti uus laenuleping, tulnuks kohtul hinnata, millisest lepingulisest suhtest tulenevat kohustust kostjad käendasid. Kostja II arvates anti käendus juba lõppenud laenulepingust tuleneva kohustuse täitmise tagamiseks, kuid hagejal sai OÜ Eurowood vastu olla tekkinud võlanõue juba teisest lepingulisest suhtest, mida kostjad ei taganud. Sel põhjusel oleks hagi tulnud jätta rahuldamata. Kohus jättis tähelepanuta, et 1. veebruaril 2015 vähendati kostja II vastutuse maksimummäära 13 000 euroni. Vastav tõend esitati kohtule 20. oktoobri 2016 menetlusdokumendis ning kohus ei ole sellele hinnangut andnud. Samuti ei ole kohus igakülgselt analüüsinud kostja II vastuväidet seoses sellega, et käsipandi seadmine jäi pooleli hagejast tulenevatel põhjustel. VÕS § 145 lg 5 ja § 101 lg 3 koostoimest tulenevalt on hageja nõue kostja II vastu vähenenud käsipandi eseme väärtuse võrra.
7.Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu.
II
apellatsioonkaebusele
vastu.
Kostjad vaidlevad
hageja
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja kostja II apellatsioonkaebus rahuldada. Ringkonnakohus tühistab TsMS § 657 lg 1 p 4 alusel Viru Maakohtu 17. mai 2017 otsuse osaliselt osas, millega mõisteti välja kostjalt II solidaarselt kostjaga I hageja kasuks 20 000 eurot (resolutsiooni p 2) ning jätab hageja hagi kostja II vastu läbi vaatamata. Muus osas tuleb jätta Viru Maakohtu 17. mai 2017 otsus muutmata.
9.Õige on kostja II väide, et maakohus oleks pidanud jätma tema suhtes hagi läbi vaatamata, kuna Eesti kohus ei ole pädev asja lahendama. Asja materjalide kohaselt esitas Sergey Kiryukhin (hageja) 28.04.2015 hagi Andrey Selivanovi (kostja I) ja Sergei Bobylevi (kostja II) vastu võla väljamõistmiseks. Nõude aluseks oli poolte vahel 04.12.2014 sõlmitud käendusleping (I kd tl 15). Käenduslepingust nähtuvalt oli kostja I elukohaks lepingu sõlmimise ajal 04.12.2014 Metsa tn 9E Narva-Jõesuu Eesti Vabariik ja kostja II elukohaks Divunovskaja tn 63-34 Peterburi 197183 Leningradi oblast Venemaa. Asja materjalidest ei nähtu, et hagi esitamise ajaks oleks kostja II elukoht muutunud võrreldes lepingu sõlmimise ajaga. Kuna kostja II elab Vene Föderatsioonis, siis tuleb asja lahendama pädeva kohtu kindlaksmääramisel lähtuda Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingust õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades. Viidatud lepingu artikkel 21 järgi kui käesolev leping ei näe ette teisiti, on kummagi lepingupoole kohtud pädevad arutama tsiviil- ja perekonnaasju, kui kostjal on tema territooriumil elukoht. Antud juhul on kostja I elukoht Eesti Vabariigis ja seega oli Viru Maakohus pädev arutama hageja nõuet tema vastu. Kuna aga kostja II elukoht on Vene Föderatsioon, siis puudus Viru Maakohtul pädevus arutada hageja nõuet kostja II vastu. Olenemata sellest, kas kostja I ja kostja II vastutavad hageja eest solidaarvastutuse või osavastutuse põhimõttel, on võimalik hageja nõuet kostja I ja kostja II vastu arutada erinevates kohtudes.
10.Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta artikkel 21 lg 2 kohaselt lepingupoole kohtud arutavad asju ka muudel juhtudel, kui selleks on poolte kirjalik nõusolek. Sellise nõusoleku korral lõpetab kohus kostja avalduse alusel asja menetluse, kui see avaldus on tehtud enne vastuväidete esitamist hagi olemuse kohta. Kohtute ainupädevust ei saa muuta poolte kokkuleppel. Käesoleval juhul ei ole kostja II andnud kirjalikku nõueolekut asja arutamiseks Eesti kohtus. Nimetatud nõusolekut ei tulene käenduslepingust. Kostja II nõusolekut asja arutamiseks Eesti kohtus ei tulene ka kostja II esindaja esialgsest vastusest hagiavaldusele olukorras, kus esindajal ei olnud käes hagimaterjale (I kd tl 85-86). Kohtuistungil 07.02.2017 (I kd tl 165 – 166) on kostja II esindaja vastu vaielnud kohtu pädevusele asja arutamiseks, sest kostja II elab Venemaal ning samuti on kostja II esitanud taotluse asja läbivaatamata jätmiseks kirjalikult 13.02.2017 (I kd tl 169 – 171), kuna kostja II elukohaks on Vene Föderatsioon. Arusaamatu on siinkohal maakohtu arutlus selles, et kuna hageja ja OÜ Eurowood (pankrotis, algselt kostja I) on kokku leppinud laenulepingu p-s 4.2. kohtualluvuses (Eesti kohus), siis menetluse käigus kohtualluvuse muutumine ei too kaasa pädeva kohtu muutumist. Kostja II ei ole hagejaga kokku leppinud kohtualluvuses ning tema elukohaks on olnud juba hagiavalduse menetlusse võtmise ajal Vene Föderatsioon. Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingust õigusabi ja õigussuhete kohta ei tulene, et juhul, kui hagi esitatakse mitme kostja vastu ning kostjad elavad erinevate riikide territooriumidel, siis on hagejal võimalik valida, millise riigi kohtule ta hagi esitab. Lähtudes eeltoodust puudus Viru Maakohtul pädevus arutada hageja nõuet kostja II vastu ning maakohus oleks pidanud jätma hageja nõude kostja II vastu TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel läbi vaatamata.
11.Kuna kostja II apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele seetõttu, et maakohtul puudus pädevus kostja II suhtes hagi läbivaatamiseks, siis puudub vajadus võtta seisukohta kostja II apellatsioonkaebuses esitatud ülejäänud põhjenduste suhtes. Siiski peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et nõustub kostja II seisukohaga Vene õiguse kohaldamise suhtes. Rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 33 lg 2 lause 1 sätestab, et eeldatakse, et leping on kõige tugevamalt seotud riigiga, kus on lepingu sõlmimise ajal selle lepingupoole elukoht või juhtorgani asukoht, kes peab täitma lepingule iseloomuliku kohustuse. Kuna käenduslepingule iseloomulik kohustus on rahaline kohustus, siis tuleb kohaldatava õiguse osas lähtuda kostja II elukoha riigi (s.o Vene) õigusest. Samuti tuleneb 13. jaanuari 2014 laenulepingust, et pooled loevad kohaldatavaks õiguseks Vene Föderatsiooni õiguse (p.4.1), s.o käendatava kohustuse sissenõutavaks muutumist tuleb kontrollida tulenevalt Vene õigusest.
12.Ükski hageja apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole selle rahuldamise aluseks. Hageja tugineb oma apellatsioonkaebuses väitele, et kostja I ja kostja II on suhtes hagejaga osavõlgnikud ning solidaarvõlgnikud on nad ainult põhivõlgnikuga. Eelkõige märgib ringkonnakohus, et hageja ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustanud kostjalt I väljamõistetud võlgnevuse 30 000 eurot suurust, samuti ei ole kostja I ise esitanud apellatsioonkaebust ega vastu vaielnud temalt väljamõistetud võlgnevuse suurusele. TsMS § 456 lg 4 kohaselt kohtuotsuse seaduslik vaidlustamine peatab kohtuotsuse jõustumise. Kohtuotsuse osalise vaidlustamise korral jõustub kohtuotsus vaidlustamata osas. Kuna maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega mõisteti välja kostjalt I hageja kasuks võlgnevus 30 000 eurot, siis tulenevalt TsMS § 456 lg-st 4 on nimetatud osas maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 alusel jõustunud ning ringkonnakohus ei ole enam pädev kontrollima jõustunud osas otsuse seaduslikkust ja põhjendatust.
Hageja väite kohta, et kostja I ja kostja II on suhtes hagejaga solidaarvõlgnikud, märgib ringkonnakohus järgmist.
osavõlgnikud, mitte
Kostja I suhtes on maakohtu otsus jõustunud ning hageja hagi kostja II vastu allub Vene Föderatsiooni kohtule. Kuna hagisid arutavad eri riikide kohtud, siis ei ole võimalik märkida Eesti kohtu poolt tehtud kohtuotsuses, et kostja I vastutab solidaarselt kostjaga II, sest otsus ei oleks kostja II suhtes siduv. Lisaks kuulub asjas kohaldamisele Vene õigus, sest kuigi käenduslepingu pooled ei ole REÕS § 32 kohaselt kokku leppinud kohaldatavas õiguses, on seda teinud laenulepingu pooled, mille täitmise tagamiseks on käendusleping sõlmitud, ning laenulepingu järgi on kohaldatavaks õiguseks Vene õigus.
13.Viru Maakohtu 26. aprilli 2016 määrusega (I kd tl 129-130) on kostjale II kuuluvale kinnisasjale (kantud Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr XXX korterihoonestusõigus asukohaga Ida-Virumaa Toila vald X alevik XX) IV jakku esimesele vabale järjekohale kantud kohtulik hüpoteek summas 20 000 eurot hageja kasuks. Kuna ringkonnakohus jätab hagi kostja II vastu läbi vaatamata, siis tuleb kohtuotsuse jõustumisel TsMS § 386 lg 4 alusel tühistada hagi tagamine.
14.Kuna maakohus rahuldas hagi kostja I vastu, siis hageja menetluskulud maakohtus seoses kostja I vastu esitatud hagiga jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel kostja I kanda. Seoses kostja II vastu esitatud hagi läbivaatamata jätmisega jäävad kostja II menetluskulud maakohtus TsMS § 168 lg 2 alusel hageja kanda. Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kuna ringkonnakohus muudab menetluskulude jaotust maakohtus, siis menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast käesoleva otsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.