Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

01.02.2017 esitas hageja kostjale tasumiseks üüriarve nr 3241 720 euro tasumiseks maksetähtajaga 11.02.2017. Kostja jättis maksmata 120 eurot, ülejäänu tasus tähtaegselt. 01.03.2017 esitas hageja kostjale tasumiseks üüriarve nr 3254 120 euro tasumiseks maksetähtajaga 11.03.2017. Kostja jättis arve täielikult tasumata. Kokku võlgneb kostja hagejale 360 eurot. Kostja on kohustust rikkunud (VÕS § 100). VÕS § 101 lg 1 alusel nõuab hageja kostjalt kohustuse täitmist – 360 euro maksmist. Hageja palub kostjalt välja mõista 360 eurot ning jätta menetluskulud kostja kanda. Tõenditena esitas hageja arved nr 3221, 3241 ja 3254 ning üürilepingu nr 92. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista kuna see on selgelt põhjendamatu ning palub jätta hagi võimalusel rahuldamata. Vastuse kohaselt soovis kostja hagejalt üüripinda üürida, kuid selgelt teisel otstarbel; kostja soovis üürida oma töötajale elamispinda, kuna töötaja elukoht oli väljaspool Tallinna ning kostjale kuuluva töömasina puhkeaja seisukoht asus hagejale kuuluval territooriumil. Poolte vahel oli varasem pikaajaline ärisuhe, mille alusel üüris kostja hagejalt kostja transpordile seisuplatsi. Seal ka palve töötajale elamiseks üüripinna üürimiseks. Pooled sõlmisid eestikeelse üürilepingu eesmärgiga üürida töötajale elamispind. Kostja juhatuse liige eesti keelt ei valda, mistõttu ta usaldas hageja juhatuse liiget selles, et sõlmitud leping on vaid elamispinna üürimiseks. Oktoobris 2016 pakkus hageja kostjale elamiseks pinda kontori hoones, kuniks ta midagi paremat leiab. Kostja ja tema töötaja nõustusid lahendusega, aga tegelikult hageja ei kavatsenudki elamispinda kostjale anda, kuna pettuse teel oli ta kostjalt meelitanud välja hoopis äripinna (kontori) üürilepingu. Kostja kontoripinda ei vajanud, see oli tal olemas. Töötaja elas „kontoris“ vahelduvalt 18.10.2016-14.12.2016 ja keeldus seal edasi elamast pesemisvõimaluste puudumise tõttu. Soe vesi ja küte olid puudulikud, sest pinda tuli kütta elektripuhuriga. Kostja küsis hagejalt kui oma pikaajaliselt partnerilt teist pinda. Hageja seaduslik esindaja keerutas ja andis katteta lubadusi, misjärel töötaja keeldus pinnal edasi elamast alates 14.12.2016. Samal päeval andis kostja pinna hagejale üle, tagastas kontori võtmed ja palus teha lõpparvestuse. Hageja nõustus sellega. Üllatuslikult esitas hageja arveid edasi, kostja teatas, et ei kasuta pinda, üürileping on kokkuleppel lõppenud ja puudub alus üüri tasumiseks. Aprillis 2017 algatas hageja maksekäsumenetluse, millele kostja vaidles vastu kuna üürileping oli sõlmitud pettuse teel, hagejal puudus tahe täita üürilepingut kokkulepitud viisil ja hageja poolt väljaüüritud pind ei sobinud elamiseks. Poolte tegelik tahe oli sõlmida üürileping eluruumi kasutamiseks; hageja poolt pakutud äripind ei olnud elamiseks kõlbulik, mistõttu kostja taganes üürilepingust; hageja jätkas kostjale arvete esitamist; arved ei ole aktsepteeritavad, kuna neis puudub märge üüritava pinna kohta ja see, mis summadega on tegu. Nt arvel märgitud 600 euro puhul ei selgu, mis pinna või teenuste eest on see esitatud. Hagi on põhjendamata, nõuded tõendamata ja esitatud selgelt pahatahtlikult. Kostja taganes üürilepingust ja tagastas pinnad 14.12.2016. Seega ei ole kostja üüritud pinda jaanuaris ega veebruaris 2017, mille eest on hageja arved esitanud, kasutanud. Kostja vastuväidete aluseks on VÕS § 272 lg 1, § 276 lg 1, § 277 lg 1, § 334 lg 1. Tõendina esitas kostja poolte kirjavahetuse, milleks on 01.03.2017 teade hagejale. Kohtuotsuse põhjendused Poolte vahel 18.10.2016 sõlmitud üürilepingu (lk 30-31) kohaselt andis hageja kostjale üürile mitteeluruumid aadressil Vinkli tn 13 Tallinnas üldpinnaga 13 m2 - kontoripind. Lepingu p 11 alusel kohustus kostja üürnikuna tasuma renti igakuiselt kontori eest 100 eurot (käibemaksuta). Üüritasu hulka ei ole arvestatud kulutusi elektrienergia, sideteenuste, vee- ja kanalisatsiooni jm kommunaalteenuste eest. Leping sõlmiti tähtajalisena kuni 18.10.2017 (lepingu p 28). Hagiavalduse kohaselt on kostja jätnud tasumata 3 kuu üürisumma kokku 360 (3x120) eurot.

Kostja 01.03.2017 kirjas nr 103/17 (lk 44, tõlge lk 80) hagejale on märgitud, et poolte vahel oli kokkulepe kostja töötajale elamiseks toa hankimises. Hangitud toa elamistingimused kostja töötajat ei rahuldanud ( sooja vee puudumine, dušš ei tööta, küte puudub). Alates 14.12.2016 töötaja keeldus hangitud toas elamisest ja andis toa võtmed Andrei Raagile. Kirjas palub kostja lugeda üürikokkulepped toa üürimises tagasilükatuks toa võtmete üleandmisest alates. Kiri sisaldab ka teavet, et suuliselt on lepingu katkestamisest Andrei Raagile teatatud. 11.09.2017 määruses teatas kohus pooltele asja menetlemisest lihtsustatud korras (resolutsiooni p 3). VÕS § 100 sätestab kohustuse mõiste ja § 101 lg 1 õiguskaitsevahendid võlausaldajale juhuks, kui võlgnik on kohustust rikkunud. Õiguskaitsevahend - kohustuse täitmise nõudmine -, mille kohaldamist hageja taotleb kuuluvad kohaldamisele vaid juhul kui kohus tuvastab kostja poolt kohustuse rikkumise. VÕS § 272 lg 1 kohaselt on eluruum elamu või korter, mis on kasutatav alaliseks elamiseks. Äriruum on majandus- või kutsetegevuses kasutatav ruum. Poolte vahel sõlmitud üürilepinguga andis hageja kostjale üürile mitteeluruumi. Kostja väide, et tegelikult tulnuks sõlmida eluruumi üürileping tulenevalt kostja soovist, on alusetu. Kostja väide, et ta ei valda eesti keelt, mistõttu hageja pettuse teel meelitas teda sõlmima äripinna üürilepingu, ei muuda sõlmitud lepingut kehtetuks. Kostja pole väitnud, et ta soovis lepingu sõlmimist vene keeles. Tulenevalt keeleseadusest selleks takistust ei oleks olnud. Ka pole kostja väitnud, et hagejal oleks olnud eluruumi, mida ta oleks saanud kostjale üürida. Tulenevalt VÕS §-st 272 puudus hagejal seaduslik alus sõlmida üüritud ruumi kasutamiseks eluruumi üürilepingut. VÕS § 276 lg-s 1 ja § 277 lg-s 1 sätestatud kohustuste rikkumist hageja poolt kohus ei tuvastanud. Kostja lähtub sellekohaste väidete esitamisel sellest nagu oleks sõlmitud eluruumi üürileping, tegelikkuses sõlmisid pooled aga äriruumi üürilepingu. VÕS § 334 lg 1, millele kostja vastuses tugineb sätestab, et üürnik peab üüritud asja tagastama koos päraldistega pärast lepingu lõppemist seisundis, mis vastab asja lepingujärgsele kasutamisele. Kui üüritud asja üürnikule üleandmisel koostati asja üleandmisakt, eeldatakse, et asi anti üle üleandmisaktis toodud seisundis. Kostja 01.03.2017 teates nr 103/17 hagejale palub kostja lugeda rendilepingu tagasilükatuks (taganetuks) võtmete üleandmise hetkest Andrei Raagile ning teade sisaldab teavet, et Andrei Raagi on suuliselt teavitatud. Vastavalt VÕS § 309 lg 1 lõpeb tähtajaline üürileping tähtaja möödumisega, kui lepingut ei ole varem erakorraliselt üles öeldud. VÕS § 313 lg 1 kohaselt võib kumbki lepingupool mõjuval põhjusel nii tähtajatu kui tähtajalise üürilepingu üles öelda. Põhjus on mõjuv, kui selle esinemisel ei saa ülesütlemist soovivalt lepingupoolelt kõiki asjaolusid arvestades ja mõlemapoolseid huvisid kaaludes eeldada, et ta lepingu täitmist jätkab. Kohtu arvates puudus kostjal alus üürilepingut erakorraliselt üles öelda kuna ülalmärgitust tulenevalt leiab, kohus, et selliseks põhjuseks ei saa olla asjaolu, et kostja arvates sõlmis ta eluruumi üürilepingu. Puuduvad asjaolud, millest tulenevalt oleks kostjal olnud alust lepingu lõpetamiseks vastavalt lepingu p-le

Tsiviilasjahind on 360 eurot. TsMS § 162 lg 1 alusel jätab kohus menetluskulud kostja kanda. TsMS § 177 lg 1 p 2 alusel määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.