Pankrotiõigus › Füüsilise isiku võlgadest vabastamise menetlus

Kohus küsis 10.03.2025 kirjaga võlausaldajate seisukohta võlgniku kohustustest vabastamise ning kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise kohta. 10.03.2025 esitas seisukoha G.F.K, vabastamata.

tuues välja, et võlgnik tuleks jätta kohustustest

T.O.Z tõi 10.03.2025 seisukohas välja, et võlgnik ei ole kohustustest vabastamise menetluses mitte ühtki tagasimakset teinud ja seetõttu tuleks võlgnik jätta kohustusest vabastamata. O.X.S on 11.03.2025 vastuses teatanud, et võlgnik ei ole ühtki tagasimakset teinud ja võlausaldaja ei nõustu võlgniku kohustustest vabastamisega. L.O.P ja Q.Y.Z vaidlesid 14.03.2025 esitatud seisukohas võlgniku kohustustest vabastamisele vastu põhjusel, et võlgnik ei ole kohustustest vabastamise menetluse kestel ühti tagasimakset teinud ega esitanud ühtki tõendit, et ta oleks 5 aasta jooksul tulutoovamat tööd otsinud. Kohtutäitur M L kohtule oma seisukohta ei esitanud. 20.03.2025 toimunud ärakuulamisele ilmus võlgnik, kes tõi välja, et praegu ta enam tervislikel põhjustel töötada ei saa, tööl käis ta kaua aega tagasi enne haiguse süvenemist. Võlgnikul esinevad minestamised ja kukkumised ning ta vajab liikumiseks saatjat. Kohus teatas lahendi avalikult teatavakstegemise aja. Kohtumääruse põhjendused Füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse (FiMS) § 68 lg-st 2 lähtuvalt kohaldatakse enne FiMSi jõustumist esitatud kohustustest vabastamiste avalduste alusel algatatud menetlustele pankrotiseaduse redaktsiooni, mis kehtis kuni 30.06.2022.a. Pankrotiseaduse (PankrS) § 175 lg 1 kohaselt otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. Võlgniku kohustustest vabastamine algatati 15.11.2019 seega möödus 15.11.2024 viis aastat võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest. Kohtu hinnangul on võlgniku töövõimetus menetluse vältel (ja edasiulatuvalt vähemalt kuni 2026.a novembrini) aluseks, millest lähtuvalt saab kohus asuda seisukohale, et menetluse jätkumine ei too tõenäoliselt kaasa võlausaldajate nõuete senisest oluliselt suuremas ulatuses rahuldamist. Kohus on seisukohal, et võlgniku tervislik seisund ei võimalda tal mõistlikult tulutoova tegevusega tegeleda ja puudub alus eeldada, et võlgniku tervislik seisund lähiajal oluliselt paraneks. Tulenevalt PankrS§ 175 lg-st 3 kuulab kohus enne kohustustest vabastamise otsustamist ära usaldusisiku ja võlgniku, samuti võlausaldajad, kes on selleks soovi avaldanud. Võlgnik peab vande all andma kohtule teavet oma kohustuste täitmisest. Kui võlgnik kohtu määratud tähtaja jooksul teavet ei anna, keeldub kohus võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast (PankrS § 175 lg 4). Võlgniku ärakuulamine toimus 20.03.2025. PankrS § 175 lg 2 sätestab, et kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos või kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Kohus ei ole käesolevas tsiviilasjas tuvastanud võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumise aluseid. Vastavalt PankrS § 175 lg 2 punktile 2 keeldub kohus võlgnikku 2

kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Nimetatud säte eeldab võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud tegevust, samuti võlgniku süülist käitumist – kas tahtlust või rasket hooletust. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine ning VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Kohus ei nõustu võlausaldajate seisukohaga, et võlgnik on talle pandud kohustusi süüliselt rikkunud. Asjaolu, et võlgnik tulenevalt oma tervislikust seisundist ei ole võimeline töötama ning seetõttu pole saanud võlausaldajatele tagasimakseid teha, ei ole kohtu hinnangul käsitletav võlgnikule pandud kohustuste süülise rikkumisena. PankrS § 173 lg 1 ja lg 2 kohaselt on võlgnik kohustatud kohustustest vabastamise menetluse kestel tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima, võlgnik ei tohi varjata saadud tulusid ning vara ning peab andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Käesolevas asjas nähtub, et võlgnik ei ole kohustustest vabastamise menetluse vältel võlausaldajale ühtki väljamakset teinud. Samas võlgnik on kogu kohustustest vabastamise menetluse vältel olnud töövõimetu ning tema sissetulekud (s.o töövõimetoetus, toimetulekutoetus ja Tallinna Linnakantseleilt saadav toetus) on olnud suuruses, millelt seaduse kohaselt ei pea, ega ei ole võimalik võlausaldajatele väljamakseid teha. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, millest nähtuvalt oleks võlgnik oma sissetulekut varjanud ja/või kohelnud võlausaldajaid ebavõrdselt. Kohus nõustub, et võlgnik ei ole süüliselt rikkunud PankrS §-s 173 sätestatud kohustusi, vaid tal polegi objektiivselt võimalik loovutuskohustust täita. Kohus viitab Riigikohtu seisukohale, et võlgadest vabastamise menetlus näeb kohustustest vabastamise võimaluse ette neile, kelle majanduslik olukord on eriti raske, ja peaks lõpptulemusena võimaldama võlgnikule uue majandusliku alguse, andma talle uue võimaluse normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks (RKTo lahend tsiviilasjas 3-2-1-60-13, p 10). Riigikohtus on leidnud ka, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk ei ole võlgnikku karistada ega sundida teda seadma enda jaoks ebarealistlikke eesmärke. (RKTKo 30.10.2019 lahend tsiviilasjas 2-11-24696 p 19). Kohtu hinnangul ei ole võlgniku käitumine olnud suunatud võlausaldajate huvide süülisele kahjustamisele. Kohus leiab, et võlgnik on isikuks, kellele tuleb anda võimalus normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamine on põhjendatud ning ta tuleb tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastada. PankrS § 177 lg 1 järgi võib kohus võlausaldaja taotlusel ühe aasta jooksul võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise määruse tegemisest selle määruse tühistada, kui selgub, et võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse kestel oma kohustusi tahtlikult rikkunud ja sellega oluliselt takistanud pankrotivõlausaldajate nõuete rahuldamist. Võlausaldaja võib PankrS § 177 lõikes 1 nimetatud taotluse esitada üksnes juhul, kui ta sai võlgniku kohustuste rikkumisest teada alles pärast võlgniku kohustustest vabastamise määruse tegemist. PankrS § 175 lg 6 kohaselt võib määruse peale, millega kohus on võlgniku kohustustest

3

vabastanud või sellest keeldunud, esitada määruskaebuse võlausaldaja ja võlgnik. PankrS § 175 lg 7 kohaselt avaldab kohus teate võlgniku kohustustest vabastamise või vabastamata jätmise määruse kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded. PankrS § 176 lg 1 kohaselt kui võlgnik vabastatakse oma pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest, lõpevad pankrotivõlausaldajate nõuded võlgniku vastu, sealhulgas ka nende pankrotivõlausaldajate nõuded, kes ei ole pankrotimenetluses nõudeid esitanud. PankrS § 176 lg 2 kohaselt ei lõpe võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamisel õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise ning lapsele või vanemale elatise maksmise kohustused. /allkirjastatud digitaalselt/ Hannes Olev kohtunik

4

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.