Välja mõista XXXlt XXX kasuks menetluskuludena riigilõiv 1000 eurot ja õigusabikulud 1248 eurot.
3.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb XXXl tasuda XXXle käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse
2-15-19168 avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lõikele 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGEJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
1.XXX(hageja) esitas 21.12.2015 Tartu Maakohtule hagi XXX (kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista võlgnevuse 29 000 eurot ja viivise ajavahemiku 01.08.2015 – 21.12.2015 eest 13 685,10 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
1.1.Tartu Maakohus jättis 23.12.2015 määrusega hagi menetlusse võtmata ning andis tsiviilasja kohtualluvuse järgi üle Harju Maakohtule. Nimetatud määrus jõustus 13.01.2016 ning tsiviilasja toimik jõudis Harju Maakohtule 19.02.2016.
2.Hagiavalduse kohaselt on hageja ja kostja vahel 25.03.2014 sõlmitud kirjalik laenuleping nr XXX, mille kohaselt on kostja saanud hagejalt laenu 14 000 eurot. Laenusumma tagasimaksmise tähtaeg on 25.06.2014 ning kostja kohustub tasuma investorile intressi 4% kuus laenujäägilt. Juhul, kui laenusaaja ei pea kinni intressi tasumise või laenusumma tagastamise 25.06.2014 tähtaegsest kohustusest, siis mittetähtaegselt tasumata summalt kohustub laenusaaja tasuma viivist 0,33% päevas. Samuti on poolte vahel 22.09.2014 sõlmitud kirjalik laenuleping nr XXX, mille kohaselt on kostja saanud hagejalt laenu 15 000 eurot. Laenusumma tagasimaksmise tähtaeg on 22.10.2014. Laenusaaja kohustub tasuma investorile intressi 5% kuus laenujäägilt. Juhul, kui laenusaaja ei pea kinni intressi tasumise või laenusumma tagastamise 22.10.2014 tähtaegsest kohustusest, siis mittetähtaegselt tasumata summalt kohustub laenusaaja tasuma viivist 0,33% päevas. Kostja on eelnimetatud laenulepingute järgse intressi tasumise kohustuse täitnud, sealjuures täidetud on viivise tasumise kohustus kuni seisuni 31.07.2015. Tasumata on laenulepingu nr XXX järgne põhivõla kohustus summas 14 000 eurot ja laenulepingu nr XXX järgne põhivõla kohustus summas 15 000 eurot ning alates 01.08.2015 mõlema lepingu järgne viivise tasumise kohustus. Vaatamata mitmetele lubadustele hagejale ja hageja lepingulisele esindajale laen tagastada ja tasuda laenu tagastamise viivitamisest tulenev viivise kohustus, on kostja jätnud oma kohustused täitmata. Kostjale hageja esindaja poolt 17.11.2015 esitatud võlanõuet kostja aadressil XXX vastu ei võtnud ja kiri tagastati saatjale. Käesoleval juhul puuduvad sellised asjaolud, mis võimaldaksid kostjal keelduda laenulepingutes kokkulepitud kohustuse täitmisest. Laenatud rahasumma tagasi maksmise kohustuse täitmata jätmisel ei saa kõne alla tulla kohustuse rikkumise vabandatavus. Kostja ei saanud eeldada, et kui ta laenusummat kokku lepitud tähtajaks ei maksa, siis ta hiljem viiviseid maksma ei pea. Kostja on tasunud viiviseid laenude tagastamise tähtajast kuni 31.07.2015 ja on sellega tunnistanud viivise maksmise kohustust. Hageja viivise arvestus laenulepingu nr XXX osas ajavahemiku 01.08.2015 – 21.12.2015 eest on summas 6606,60 eurot (14 000 eurot x 0,33% x 143 päeva) ning laenuleping nr XXX osas ajavahemiku 01.08.2015 – 21.12.2015 eest summas 7078,50 eurot (15 000 eurot x 0,33% x 143 päeva). Kokku moodustab kahest eelnimetatud laenulepingust viivise tasumise kohustus seisuga 21.12.2015 summas 13 685,10 eurot.
2-15-19168
3.Hageja lepinguline esindaja helistas korduvalt kostjale nõude lahendamiseks läbirääkimiste korras (10.11.2015, 11.11.2015, 13.11.2015) kostja telefonile nr 53 099 336 enne kirjaliku võlanõude 17.11.2015 esitamist. Kostja lubas korduvalt tulla hageja esindaja büroosse nõude lahendamiseks läbirääkimiste korras, kuid seda ei teinud. Kostja oli teatanud hagejale, et tema elukoha aadressiks on XXX, millisele aadressile hageja esindaja võlanõude saatis. Kostja ei teatanud hageja esindajale telefonis oma elukoha muutumisest, mis põhjustas 17.11.2015 võlanõude esitamise XXX ja hagi esitamise Tartu Maakohtusse. Kostja märkis vastuse p-s 10, et XXXon temaga seotud ettevõte. XXXasukoha aadressiks on XXX, kuid sellele aadressile 17.11.2015 kostjale saadetud võlanõuet vastu ei võetud ja tagastati hagejale. Kostja vastuses ei esitata ühtegi asjaolu, mis oleks tema poolt tehtud võlasuhte lahendamiseks peale 31.07.2015. Kostja on vastuses väitnud, et ta on võtnud hagejalt laenu identse laenulepingu alusel 2013. a. Seega kostja väitest lähtudes on ta võtnud hagejalt laenu 2013. a ning vaidlusaluste 25.03.2014 ja 22.09.214 laenulepingute alusel kolmel korral.
3.1.Vaatamata sellele, et hagi on esitatud laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmiseks alates 01.08.2015, on kostja vastuses hagile tuginenud asjaolude ja sündmuste käigule enne hagis esitatud nõude perioodi. Mõlema laenulepingu p 4 sätestas laenusaaja kohustuse tasuda lepingu p 3 järgse intressi mittetähtaegse tasumise korral viivist. Kostja ei ole tõendanud, et hageja on temalt intressi mittetähtaegse tasumise asjaolul viivist nõudnud või kostja poolt on intressi mittetähtaegselt tasutud ja ta on intressilt viivist tasunud. Juhul, kui lugeda laenulepingute p 4 seadusega vastuolevaks ja sellel asjaolul tühiseks, ei muuda see säte lepingu teisi tingimusi tühiseks või lepingut tervikuna tühiseks. Hageja ei ole oma nõuetes kostja vastu kunagi tuginenud laenulepingu p-le 4 ja ei ole selle sätte alusel nõuet kostja vastu esitanud. Kostja on tasunud laenulepingutest tuleneva intressi tasumise kohustuse laenulepingu nr XXX järgi 1680 eurot ja laenulepingu nr XXX järgi 750 eurot. Intress on tasutud õiguspäraselt ja selle üle vaidlust olla ei saa. Kostja väidab, et peale laenulepingu tähtpäeva saabumist hakkas kostja tasuma hagejale viivisega samas suuruses makseid lepingu p-s 5 sätestatud ulatuses hageja nõudmisel. Kostja ei ole tõendanud, et hageja on nõudnud temalt viiviseid lepingute p-s 5 sätestatud ulatuses ja et kostja on tasunud hagejale viivist lepingute p-s 5 sätestatud määras. Kostja ei ole tõendanud viiviste maksmist hagejale laenusummade mittetähtaegsest tasumisest laenulepingu nr XXX järgi 18 526,20 eurot ja laenulepingu nr XXX järgi 13 909,50 eurot. Kostja ei ole viivise tasumise kohta kostja vastuses arvestatud summades esitanud mitte ühtegi asjakohast tõendit. Kostja ei ole tõendanud viivise tasumist, mis vastaks tema vastuses esitatud matemaatilisele arvestusele. Hagis esitatud seisukoht, et kostja on laenulepingute järgse intressi tasumise kohustuse täitnud, sealjuures täidetud on viivise tasumise kohustus kuni seisuni 31.07.2015, ei anna alust asuda seisukohale, et kostja on lepingust tulenevalt tasunud viivist 0,33% tagastamata laenusummalt päevas, seda seejuures arvestuslikult kostja vastuses toodud summas, s.o kahe laenulepingu järgi kokku 32 435,70 eurot. Hageja ei võta omaks, et hageja on nõudnud, kostja on tasunud ja hageja on kostjalt saanud laenulepingu nr XXX järgi viivist 18 526,20 eurot ja laenulepingu nr XXX järgi viivist 13 526,20 eurot. Hageja ei ole kostjalt nõudnud viivise tasumist 0,33% päevas laenujäägilt. Vastupidist ei ole kostja tõendanud. Pärast laenulepingute järgse laenu tagasimakse tähtaja möödumist nõudis hageja kostjalt viivise tasumist laenulepingute p-s 3 sätestatud intressi määras ja korras, s.o laenuleping nr XXX, 25.03.2014, p 3 järgi viivist määras 4% laenujäägilt kuus ja laenuleping nr XXX, 22.09.2014, p 3 järgi viivist määras 5% laenujäägilt kuus. Kostja tasus viivist eeltoodud määras ja korras korrektselt mõlema laenulepingu järgi kuni 31.07.2015. Kostja on tasunud laenulepingu nr XXX järgi viiviseid perioodi 26.06.2014 – 31.07.2015 eest summas 7373,33 eurot ja laenulepingu nr XXX järgi perioodi 23.10.2014 – 31.07.2015 eest summas 6950 eurot. Lepingujärgse intressi ja eeltoodud korras viivise maksmisega arvestades on hageja hagis
2-15-19168 lugenud laenulepingutest tulenevad kostja kohustused kuni 31.07.2015 täidetuks. Alates juulist 2015 kostja viivist ega ka põhivõlga tasunud ei ole.
3.2.Kostja vastuses toodud põhistus tema majandusliku olukorra kohta ei ole olnud hagejale teada. Kostja selgitas mõlema laenu sihtotstarvet oma majandusliku tegevusega ja laenulepingute sõlmimisel kinnitas täie veendumusega, et suudab laenu tähtaegselt tagastada. Laenutähtaja möödudes väitis kostja, et laenu tagasimakset veel teha ei saa, kuid tasub viiviseid intressi määra järgi, millega hageja nõustus ja millise asjaolu üle hagejal vaidlust ei ole kuni 31.07.2015. Kostja on laenulepingutest laenu mittetähtaegse tasumise korral kohustus viivist tasuda ja vastuses hagile kostja kinnitab, et on viiviseid tasunud. Kostja seisukohad hagejale etteheidete osas laenude andmise ajal asjaolude osas, nagu oleks olnud tema raske majanduslik olukord ning sundolukord teada, sh teise laenu tagasimakseks ühe kuu jooksul, on pahatahtlikud. Kostja kinnitab raske majandusliku seisu tekkimist esimese laenu maksetähtajaks, mitte aga selle laenu võtmisel 25.03.2014. Kostja seisukohtadest järeldub, et tema sisuline maksejõuetus tekkis sügisel 2014, kuid laenu taotles kostja ja sai 22.09.2014. Sügis algas 23.09.2014. Kostja tunnistab vastuses 2014. a sügiseks sisulise maksejõuetust, kuid ei selgita, miks ta ei esitanud sisulise maksejõuetuse olukorras pankrotiavaldust. Kostja ei ole tõendanud, et kui tal 2014. a sügisel järsku tekkis raske majanduslik seis (Soome Vabariigis resideeruva tellija poolt temaga seotud firmale võlgu jäämise asjaolul), sh sisuline maksejõuetus, et see oli hagejale laenu andmisel teada ja ta sellest on hagejat informeerinud. Kostja väide, et ta oli 2014. a sügiseks sisuliselt maksejõuetu, on vastuoluline arvestades asjaoluga, et ta tasus hagejale laenulepingu nr XXX järgse intressi oktoobris 2014 summas 750 eurot ja jätkuvalt viiviseid mõlema laenulepingu ps 3 sätestatud intressi määras jätkuvalt igakuiselt kuni 31.07.2015. Kostja ei ole tõendanud mh asja lahendamise seisukohast lähtudes ka olulist asjaolu, et tal oli raha viivise, väidetavalt kokku summas 32 435,70 euro, tasumiseks.
3.3.Kostjale ei kuulu XXX, sh ta ei ole osaühingu juhatuse liige ja ei ole nimetatud osaühinguga seotud. Järelikult on kostja laenu võtmisel hagejat petnud, kui kinnitas, et tal on vajadus enda huvides laenu saada. Kostja eksitas hagejat laenude võtmisel. Arvestades eeltoodud asjaoluga, on kostja võtnud hagejalt laenu selleks, et seda edasi laenata või kasutada kolmanda isiku XXX huvides, milline asjaolu ei olnud hagejale teada. Hageja hinnangul järeldub, et kostjal tekkisid finantsprobleemid hagejalt saadud laenu edasilaenamisest kolmandale isikule. Eeldatav on, et kostja laenas raha edasi XXX-le intressiga, millega arvestades võttis kostja hagejalt laenu kolmandalt isikult kasu saamise eesmärgil, ning kostjal endal ei olnud hagejalt vajadust laenu saada. Kostja on vastuses informatiivsel eesmärgil ära toonud, et aasta varem, s.o 25.03.2013 sõlmiti identne laenuleping ja laenuleping nr XXX allkirjastati vaid võlasuhte uuendamiseks, kusjuures 25.03.2014 lepingu allkirjastamisel hageja kostjale ei andnud selles märgitud rahasummat. Hageja kostja väitega ei nõustu. Laenulepingu nr XXX järgi sai kostja laenu 14 000 eurot, mille kättesaamist kostja kinnitab 25.03.2014 lepingul oma allkirjaga: „Olen laenulepingu p.1 märgitud laenusumma, so neliteist tuhat euri kätte saanud.“ Samamoodi on kostja 22.09.2014 oma allkirjaga kinnitanud laenulepingu nr XXX järgse raha 15 000 euro kättesaamist. Asjakohatu ja eksitav on kostja väide, et ta ei ole laenulepingu nr XXX järgi raha saanud. Käesoleva vaidluse seiskohast on ka asjasse puutumatu kostja viide laenulepingute p-le 10. Pooled ei ole esitanud avaldust laenulepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks, sh hageja ei ole kostja vastu esitanud leppetrahvi nõuet. Kostja seisukohaga, et laenulepingutes kokku lepitud viivise määr 0,33% tasumata rahasummast päevas on vastuolus heade kommetega ning oma olemuselt teenib liigkasuvõtmise huvi, hageja ei nõustu. Kostja vastuses toodud seisukohtadega arvestades on vastuoluline, tõendamata ning väär, et kostja on hagejale tasunud viiviseid summas 32 435,70 eurot. Hageja ei ole tunnistanud ega omaks võtnud kostja
2-15-19168 poolt temale tasutuks viiviseid 32 435,70 eurot. Kostja on leppetrahvi (viivise) tasunud enne 31.07.2015 vastavalt mõlema laenulepingu p-s 3 sätestatud määras, s.o vastavalt 4% ja 5% kuus laenusummalt. Muu hulgas juhul, kui kostja tõendab, et ta on leppetrahvi rohkem maksnud vm, ei või kostja seadusest tulenevalt (VÕS § 162 lg 3) selle vähendamist nõuda. Kostja väidab, et ta pole aktsepteerinud hageja nõutavas määras viivistasu. Hageja rõhutab, et viivist ei ole hageja kostjalt nõudnud 0,33% mittetähtaegselt tagastamata laenusummalt päevas. Kostja on viivist maksnud pärast laenu tagastamise tähtaja möödumist lepingutes sätestatud intressimäära järgi kuu kohta. Kostja ei ole tõendanud viivistasu nõudmist ega maksmist kostja vastuses väidetud määras ega suuruses enne 31.07.2015.
3.4.Kostja on vastuse p-s 4 väitnud, et tasus hagejale laenulepinguga nr XXX kokku lepitud intressi, kuid tulenevalt järsku halvenenud majandusseisust jm, ei olnud võimeline tagasi maksma laenusummat. Tagasimaksmise tähtaeg on 25.06.2014. Arvestades kostja seisukohtadega tekkis kostjal raskus esimese vaidlusaluse laenulepingu järgse laenu tagasimaksmiseks 25.06.2014 ja sisuline maksejõuetus tekkis 2014. a sügiseks, kus ta oli kõik oma rahalised vahendid ja säästud kasutanud kolmanda isiku XXX huvides, kellel aga jäi Soome firmalt saamata suurem summa raha. Kostja on ka kinnitanud, et tegelikult rauges kostja jõud tasuda hagejale viiviseid pärast 31.07.2015. Vaatamata eeltoodud väidetele oma makseraskuste ja -jõuetuse ning nende põhjuste kohta, kus tal raha faktiliselt ei olnud, väidab kostja hagi vastuses, et ta on laenulepingute järgi tasunud hagejale intresse kokku 2430 eurot (vaidlust ei ole) ja viivist summas 32 435,70 eurot, millised väited on kokkuvõttes omavahel täielikult vastuolulised. Kostja väidab, et on tasunud suures summas raha, kui samas ise kinnitab, et tal raha ei olnud. Kostja on võtnud hagejalt laenu väidetavalt ka 2013, seega kokku kolmel korral ning kostjal tugineda kogenematusele või soorituste väärtuste heade kommete vastasusele on asjakohatu. Kostjale oli teada hagejalt laenu saamise tingimused, oli korduvalt nendega nõustunud ja talle ei olnud järgneva laenu taotlemisel soorituste väärtuste vahe oluline. Kostja võttis korduvalt hagejalt laenu kolmanda isiku, s.o XXX, huvides ja asuda seisukohale, et kostja on võtnud laenu sundolukorras vm, on asjakohatu. Lepinguvabaduse põhimõtet järgides ei ole olnud soorituste väärtuste vahe oluline ning heade kommetega ei ole vastuolus ka laenulepingutes kokku lepitud viiviste määr. Hageja hinnangul ei leia tõendamist, et kostja on sõlminud hagejaga laenulepingud sundolukorras, s.o tulenevalt oma erakorralistest vajadustest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Arvestades asjaoluga, et kostjal oli võimalus laenu võtmiseks (edasilaenamiseks XXX-le) pangast või muu krediidiandja või -asutuse käest, kus kohustuste väärtuste vahe on madalam, kui hageja on seda pakkunud, st soodsamatel tingimustel, kuid kostja on kasutanud hagejalt laenu saamist põhjusel, et see oli talle XXX huvides kättesaadavam, juba harjumuspärasem ja turvalisem, ei olnud kostja olukorras, kus ta oli sunnitud hagejaga tehingut tegema. Hageja ei nõudnud laenulepingule tagatise seadmist, sh laenu tagatiseks kostja vara hüpoteegiga koormamist. XXX-l oli võimalus laenu võtta krediidiasutusest, sh pangalt vm, kuid kostja eelistas ise laenu võtmist hagejalt, sealjuures XXX-st sõltuvatel asjaoludel ja huvides. Kostja ei ole tõendanud, et tehingute tegemise ajal ei olnud tehingud kooskõlas heade kommetega. Asjaolude hilisem muutumine ei tingi tehingu heade kommete vastasust. Kostja ei ole tõendanud, kuidas on tema ja hageja vahelises laenusuhtes vastastikuste soorituste väärtus heade kommete tasakaalust väljas. Kostja seisukohad ja põhistus ei anna alust lugeda vaidlusaluseid laenulepinguid tühiseks. Kostja väide, et kui ta on tasunud ära laenusummaga ekvivalentse summa, siis ta uskus, et on võimalik kokku leppida, et põhivõlg on tasutud koos kõrvalkuludega mõistlikus määras, on väljamõeldis, eksitav ja ei ole tõene. Kostja ei ole tõendanud, et ta on pärast laenusummaga väidetavalt ekvavalentse summa ära tasumist või ka hiljem, kui väidetavalt on viiviseid tasunud juba 3435,70 eurot rohkem, pöördunud hageja poole kokkuleppimiseks, et võlakohustus lugeda tasutuks, s.o väidetava kokkuleppe huvides.
2-15-19168
3.5.Poolte vahel sõlmitud laenulepingute puhul ei ole tegemist tarbijakrediidilepingutega. Hageja ei ole isikuks, kes oma majandus- ja kutsetegevuses on laenude andmisega tegelev isik. Kostja käsitlus, et hageja majandustegevus laenuandjana on eeldatav ja tõendatav laenulepingutele omistatud numbritega, sh on lepingud oma olemuselt identsed, kuid kannavad üksteisest väga erinevaid numbreid ja on eeldatav, et nende vahepeal on hageja andnud teisigi laene, on otsitud, pahatahtlik ja suunatud eksitamisele. Laenulepingute nr tuleneb laenulepingu sõlmimise kuupäevast (25.03.2014 sõlmitud laenulepingu number on: 250314 ja 22.09.2014 sõlmitud laenulepingu number on: 220914). Hageja on kostja poolt laenu taotlemisel laenulepingu vormistamiseks kasutanud sama vormi, mis oli esimese laenulepingu sõlmimiseks arvutisse trükitud ning millest lähtudes lepiti kokku uue laenulepingu sõlmimisel. Tõendamist ei leia, et hageja majandustegevuseks on laenude andmine. Kostja põhistus ja seisukoht, et tema poolt teostatud maksetega on laenu põhiosa tagastatud, on suunatud hagejale kahju tekitamisele ja alusetule rikastumisele hageja arvelt. Kostja ei ole tõendanud, et tema poolt on kostja vastuses väidetud raha summas 34 865,70 eurot hagejale tasutud, millega on kostja hagejale väidetavalt 5865,70 eurot rohkem tasunud, kui hageja on kostjale andnud raha. Kostja on hagejale tasunud laenulepingute sõlmimisest kuni tagasimakse tähtajani intressi laenulepingus sätestatud määras ja laenulepingute lõpptähtajast kuni 31.07.2015 viivist laenulepingutes kokku lepitud laenu intress määra järgi kuus, millega arvestades hageja pidas mõistlikuks lugeda kõrvalnõuete kohustused, sh viivise nõude täidetuks kuni 31.07.2015. Põhjendatud ei ole kõrvalkulude määra vähendamine viivise osas VÕS § 113 lg-s 8 ja VÕS §-s 162 sätestatud alusel. Põhjendatud on viivis välja mõista lepingus sätestatud määras. Kostja võttis laenu XXX äritegevuse huvides. Kostjal ei olnud sundolukorda laenu saamiseks hagejalt. Kostjal oli võimalus võtta laenu kolmanda isiku XXX huvides soodsamatel tingimustel pangast või teistest krediidiasutustest. Kuna hageja andis laenu ilma notariaalselt tõestamata laenulepinguta või tagatiseta, siis on ka põhjendatud kõrgem viivisemäär, kuna hagejale kaasnes suurem laenurisk vaatamata sellele, et kostja tagas laenu notariaalselt tõestamata laenulepingu järgi isikliku varaga, millest tulenevalt ei saa aga laenulepingust tulenevaid nõudeid sissenõudmisele pöörata. Kostja on tuginenud VÕS §-le 162 lg 1, kuid ei ole vastuses seda sisustanud. Kostja väidab vastuses XXX-l raha vajaduse ja majanduslike raskuste asjaolude esinemist, mis põhjustasid temal majanduslikke raskusi, mis ei saa olla kostjal hagejaga sõlmitud laenulepingutest viivise vähendamise aluseks. Kostja ei ole ka neid asjaolusid tõendanud. Hagejal jäi kostja poolt lepingu tähtajalisest mittetäitmisest tema õigustatud huvi oma säästude arvel suures summas laenuks antud raha tähtaegselt tagasi saada täitumata, millega kahjustas kostja hageja majanduslikku olukorda ja elukorraldust. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise eesmärgiks ei ole laenusaaja vastutuse vähendamine. Laenusaaja peab eelkõige ise hindama oma võimekust võetud kohustust täita. Hageja poolt nõutav viivisnõue ei ületa põhivõlanõuet.
KOSTJA VASTUVÄITED
4.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
5.Kostja tasus hagejale lepingus nr XXX kokku lepitud intressi, kuid tulenevalt järsult halvenenud majandusseisust ja ootamatust nõudest kolmanda isiku vastu, ei olnud suuteline maksma kokkulepitud ajaks tagasi laenusummat. Peale laenulepingu tähtpäeva saabumist, intressi tasumise järel, asus kostja tasuma hagejale viivisega samas suuruses makseid lepingu p-s 5 sätestatud ulatuses. Kostja teostas makseid kuni 31.07.2015. Hageja kinnitab, et kostja on tasunud intressi ja kinnitab viivisemaksete laekumist, kuid kostja ei tunnista teostatud makseid viivistena. Tegelikkuses sõlmisid pooled identse laenulepingu aasta varem, s.o
2-15-19168 25.03.2013, kuid kostja ei suuda leida laenulepingu dokumenti. Leping nr XXX allkirjastati vaid võlasuhte uuendamiseks, seejuures ei andnud hageja kostjale allkirjastamisel 25.03.2014 selles märgitud laenusummat, vaid oli selle maksnud aasta varem kostjale. Ka intressi tasus kostja hagejale aasta varem ja viivise tasu suuruses makseid alates 26.06.2013 kuni 31.07.2015. Kuna aga kostja ei leia üles lepingut, siis teatab kostja antud fakti vaid informatiivsel eesmärgil. Lepingu nr XXX kestel maksis kostja hagejale intressi kolme kuu eest (s.o aprilli, mai ja juuni eest). 4% laenusummast (14 000 eurost) on 560 eurot. Seega maksis kostja hagejale kokku intressi 1680 eurot nimetatud perioodi eest. Pärast lepingu tähtpäeva asus kostja tasuma hagejale viivisega samas suuruses makseid viimase nõudmisel ja tegi seda vähemalt 401 päeva (kostjal ei ole antud hetkel võimalik tõendada, et päevade arv tegelikkuses oli aasta võrra pikem). Kokku lepitud päevane viivise tasu 14 000 eurost on seega 46,20 eurot (0,33%). 401 päeva eest kokku tasus kostja hagejale vähemalt 18 526,20 eurot. Seda kinnitab ka hageja oma hagiavalduses. Kokku lepingu nr XXX alusel on kostja hagejale maksnud 1680 eurot + 18 526,20 eurot ehk 20 206,20 eurot.
5.1.22.09.2014 sõlmisid hageja laenuandjana ja kostja laenusaajana veel ühe laenulepingu nr XXX. Laenusumma, millise hageja kostjale väljastas antud lepingu alusel, oli 15 000 eurot. Kostja oli sunnitud nimetatud lepingu sõlmima, kuivõrd temaga seotud ettevõttele, XXX(registrikood nr XXX), oli jäänud võlgu suure summa tellija Soome Vabariigist. Hagejale oli antud asjaolu hästi teada. Kostja vajas hädasti laenu, kuivõrd oli oht, et kostjale võivad saabuda väga rasked majanduslikud tagajärjed, sh elukohast ilmajäämine jms. Kostja oli kasutanud antud töö tegemiseks kõik oma isiklikud rahalised vahendid ja säästud. Seega oli kostja 2014. a sügiseks sisuliselt maksejõuetu ja võimetu mh täitma kohustusi oma ülalpeetavate ees. Laenusummat vajas kostja selleks, et tulla toime igapäevaeluga ja nõuda sisse tellijalt võlgnevus. Leping nr XXX p-s 5 oli sätestatud, et kui kostja ei tasu lepingu p-s 2 nimetatud kuupäevaks (s.o 22.10.2014) laenusummat tagasi ja pooled ei lepi kokku teisiti, kohustub ta maksma hagejale viivist 0,33% tagastamata laenusummalt ööpäevas. Kostja tasus hagejale lepingus nr XXX kokku lepitud intressi, kuid tulenevalt vahepeal veelgi halvemaks muutunud seisundist, ei olnud suuteline maksma kokkulepitud ajaks tagasi laenusummat. Pärast laenulepingu tähtpäeva saabumist asus kostja tasuma hagejale viivisega samas suuruses makseid lepingu p-s 5 sätestatud ulatuses. Kostja tasus makseid kuni 31.07.2015. Ka hageja kinnitab, et kostja on tasunud viivisemäära ulatuses makseid. Lisaks tasus kostja hagejale intressi lepingu p 3 kohaselt 5% kuus. Lepingu nr XXX täitmisena maksis kostja hagejale intressi ühe kuu eest (s.o september). 5% laenusummast (15 000 eurost) on 750 eurot. Pärast lepingu tähtpäeva asus kostja tasuma hagejale viivise suuruses makseid viimase nõudmisel ja tegi seda vähemalt 281 päeva (23.10.2014 kuni 31.07.2014). Kokkulepitud päevane viivistasu 15 000 eurost on seega 49,50 eurot (0,33%). 281 päeva eest kokku tasus kostja hagejale vähemalt 13 909,50 eurot osamaksete näol. Seda kinnitab ka hageja oma hagiavalduses. Kokku lepingu nr XXX alusel on kostja hagejale maksnud 750 + 13 909,50 ehk 14 659,50 eurot. Pärast 31.07.2015 rauges kostja jõud tasuda hagejale igapäevaselt mõlema lepingu eest viivist. Kostja lootis alates nimetatud kuupäevast hagejaga kokkuleppele jõudmisele, kuid katsed selleks ebaõnnestusid. 17.11.2015 saatis hageja kostjale nõudeavalduse 39 631,30 eurole. Nõudeavaldus sisaldas ühtlasi ka pankrotihoiatust. Teates nõutu kohaselt pidanuks kostja hagejale maksma mainitud summa 10 päeva jooksul. Hagejale oli hästi teada asjaolu, et kostjal selleks võime puudub. Vaatamata pankrotihoiatusele esitas hageja kostja vastu hagiavalduse.
5.2.Hageja nõutav summa, eelkõige kõrvalkulude osas, on ebamõistlikult suur ja vastuolus heade kommetega. Mõlema lepingu p-s 10 oli märgitud leppetrahvi maksmise kohustus lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel, hoolimata algatajast poolest ja põhjusest. Sätte kohaselt pidanuks kostja maksma hagejale 3% leppetrahvi kummagi lepingu ennetähtaegse lõpetamise
2-15-19168 korral. Kui sõlmiti leping nr XXX, siis oli või pidi olema hageja kostja sedavõrd halvast finantsseisundist, mis ei võimaldanud kostjal enam adekvaatselt hinnata enda võimeid ja vajadusi. Kostja tõendab ja põhistab oma väidet eelkõige sellega, et nimetatud lepingu sõlmimise momendiks oli leping nr XXX summa muutunud juba pikka aega tagasi sissenõutavaks ning kostja oli maksnud hagejale kogu aeg viivistasu suuruses makseid. Hageja oleks pidanud mõistma kostja erilist ja erakorralist vajadust juba ainuüksi tõsiasjast, et lepingu nr XXX laenusumma oli tagastamata ja selgusetu oli ka, millal kostjale üldse tekiks vastav võimekus tagastada laenusumma ja seejuures tasuda ära kogu hageja nõutav viivis ja muud kõrvalkulud. Hageja pidanuks aimama, et kostjal tõenäoliselt ja eelduslikult puudub võimekus ühe kuu jooksul maksta tagasi 15 000 eurot, koos intressiga 750 eurot. Lisaks pidanuks hageja aimama, et kostjale võib osutuda mõlema lepingu laenusumma tagastamine üldse üle jõu käivaks, võttes arvesse väga suurt viivisemäära. Lepingu nr XXX p-s 5 sätestatud viivisemäär on ekvivalentne 120,45%-ga aastas. Samasugune viivisemäär on ka lepingu nr XXX p-s 5. Kostja hinnangul on säärane intressimäär vastuolus heade kommetega ja oma olemuselt võib teenida liigkasuvõtmise huvi.
5.3.Kostja tunnistab, et on sõlminud nimetatud lepingud ja tunnistab kohustust tagastada hagejale laenusumma. Kostja on saanud kokku hageja käest laenu kahe lepingu alusel summas 29 000 eurot. Kostja on tasunud hagejale intresse kahe lepingu alusel kokku summas 2430 eurot (1680 + 750). Kostja on tasunud viivise suuruses makseid hagejale kokku kahe laenulepingu alusel summas 32 435,70 eurot. See tähendab, et kostja on tasunud hagejale ainuüksi nimetatud makseid 3435,70 euro võrra rohkem kui on laenusumma mõlema lepingu peale kokku. Kostja palus kohtul lugeda tõendatuks, et ta on hagejale tasunud intresse kokku kahe lepingu alusel summas 2430 eurot ja muid makseid summas vähemalt 32 435,70 eurot. Kostja nõustub, et hagejale tuleb tagastada antud laenusumma, kuid palub kohtul arvestada, et ta on juba seda teinud. Väär on hageja väide, millise kohaselt kostja justkui aktsepteerinuks hageja nõutavas määras viivist. Kostja ei ole seda aktsepteerinud kummagi lepingu puhul, kuid nagu öeldud, oli leping nr XXX sõlmitud juba sedavõrd halvas seisundis kostja jaoks, et kostja oleks sisuliselt ükskõik, millele alla kirjutanud, et hetkeseisu vähegi päästa. See, et kostja on tasunud hagejale viivistasu suuruses makseid, on toimunud eelkõige asjaolust, et kostjal puudusid piisavad õigusteadmised ja kostja soovis siiski hagejale tasuda tagasi laenusummat vähehaaval, oma võimete piires. Kostja uskus, et kui on tasunud ära laenusummaga ekvivalentse summa, siis on võimalik kokku leppida, et põhivõlg on tasutud koos kõrvalkuludega mõistlikus määras. Samas kostja kartis hagejat ja tegi makseid, et vältida konflikti.
5.4.Ka lepingu nr XXX sõlmimisel oli kostjal äärmiselt halb finantsseisund, mida kostja tõendab asjaoluga, et ta ei oleks säärases määras intressiga (48% aastas) muul juhul kindlasti nõustunud. Lepingu nr XXX aastane intressimäär on 60%, mis on veelgi ebamõistlikum. Kostja hinnangul on mõlema lepingu sõlmimise tehingute puhul täidetud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatud eeldused ehk tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ja pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. On ilmne, et intress määras 48% ja 60% on ebamõistlikud hageja kasuks, kuid kostja hinnangul veelgi olulisem on, et viivisemäär 120,45% aastas on igal juhul hageja kasuks sedavõrd tasakaalust väljas, et tingib tehingute tühisuse. Kostja viitas TsÜS § 86 lg-le 3 ja palus kohtul lugeda tõendatuks tema eriline ja erakorraline vajadus, sõltuvusseisund ja kogenematus mõlema lepingu sõlmimisel. Analoogia korras palus kostja kohtul võtta arvesse VÕS § 4062 lg 1 sõnastust. Eesti panga veebilehel avaldatud krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr (6 kuud enne lepingu sõlmimist) oleks esimese lepingu korral 35,17 ja teise lepingu puhul 33,875. Seega oleks heade kommete piir esimese lepingu puhul 105,51% ja teise puhul 101,625.
2-15-19168 Kuigi kostja viidatud VÕS § 4062 lg 1 käsitleb tarbijakrediidilepinguid, kus üheks pooleks on tarbija ja teiseks pooleks oma majandus- ja kutsetegevuses laenude andmisega tegelev isik, siis soovib kostja eelkõige sisustada TsÜS §-s 86 toodud heade kommete ülempiiri muu hulgas VÕS § 4062 lg-ga 1. Kostja hinnangul on hageja käsitletav VÕS § 402 lg 1 mõistes tarbijakrediidilepingu laenuandjana, kuivõrd hageja poolne majandustegevus laenulepingute sõlmimisel on muu hulgas tõendatav laenulepingutele omistatavate numbritega. Lisaks on lepingud oma olemuselt identsed, kuid kannavad üksteisest väga erinevaid numbreid ja on eeldatav, et nende vahepeal on hageja andnud teisigi laene. Kostja on positsioonil, et käesolevas asjas on eeldatav hagejapoolne majandustegevus laenude andmisel.
5.5.TsÜS § 85 lg 1 kohaselt ei ole kostja positsioonist lähtuvalt viidatud lepingutel õiguslikke tagajärgi nende sõlmimisest saadik. Lepingud vaid kinnitavad, et hageja on kostjale üle andnud raha ning vastavalt VÕS alusetu rikastumise sätetele peab kostja selle tagastama. Kostja on tasunud hagejale kokku raha summas 34 865,70 eurot, mida ta on võimeline tõendama. Kostja on hagejalt saanud raha kokku 29 000 eurot ja maksnud hagejale 34 865,70 eurot. Kostja on hagejale maksnud summas 5865,70 eurot rohkem kui hageja on kostjale andnud raha. Kuivõrd kostja palub kohtul lähtuvalt TsÜS §-st 86 ja § 84 lg-st 1 lugeda tehingud tühiseks ning seda mõlema lepingu sõlmimisest arvates, on tõendatav TsMS § 231 lg 2 alusel hageja ütlustega, et kostja on tagastanud mh aluseta saadu ehk 29 000 eurot. Ülejäänud osas on kostjal hageja vastu tagasinõue, kuid kostja ei ole käesolevas menetlusstaadiumis otsustanud, kas soovib vastava nõude maksma panna. Alternatiivina leiab kostja, et juhul kui kohus ei nõustu kostja hinnanguga tehingu tühisuse osas, palub ta kohtul kõrvalkulude vähendamist viivise osas. Kostja palus viivist vähendada kuni VÕS § 113 lg-s 1 nimetatud suuruseni ehk 8%-ni aastas tasumata summalt, mistõttu oleks päevane viivisemäär vastavalt (jagatuna 365-ga) 0,02%. Seega oleks esimese lepingu järgi tasumisele kuuluv viivis 2,80 eurot päevas ja teise lepingu alusel 3 eurot. Võttes arvesse, et kostja on saanud hagejalt raha summas 29 000 eurot, tasunud intresse summas 2430 eurot ja tagasimakseid summas 32 435,70 eurot, on kostja poolt hagejale tasutud summa 3435,70 euro võrra suurem hageja poolt kostjale antud rahast. Kostja leiab, et nimetatud summaga oleks kaetud ka VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise tasumise võimalik kohustus ning tagastatud põhiosa. Eeltoodust tulenevalt palus kostja kohtul: 1) lugeda kostja poolt tagastatuks 25.03.2014 sõlmitud laenulepingus märgitud laenusumma 14 000 eurot ja tühiseks 25.03.2014 sõlmitud laenuleping; 2) lugeda kostja poolt tagastatuks 22.09.2014 sõlmitud laenulepingus märgitud laenusumma 15 000 eurot ja tühiseks 22.09.2014 sõlmitud laenuleping või 1) vähendada 25.03.2014 sõlmitud laenulepingus märgitud viivisemäära kuni VÕS § 113 lg-s 1 nimetatud määrani, s.o 8% aastas ja lugeda tasutuks põhiosa koos kõikide kõrvalkuludega; 2) vähendada 22.09.2014 sõlmitud laenulepingus märgitud viivisemäära kuni VÕS § 113 lg-s 1 nimetatud määrani, s.o 8% aastas ja lugeda tasutuks põhiosa koos kõikide kõrvalkuludega.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele.
7.Hageja nõue 29 000 euro väljamõistmiseks võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel, millest tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Taolise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Viivise nõudmiseks annab aluse VÕS § 113 lg 1.
8.Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:
2-15-19168 -
-
-
25.03.2014 sõlmisid pooled laenulepingu nr XXX, mille alusel sai kostja hagejalt laenu 14 000 eurot, tagasimaksmise tähtajaga 25.06.2014, intressiga 4% kuus ja viivisega 0,33% päevas; 22.09.2014 sõlmisid pooled laenulepingu nr XXX, mille alusel sai kostja hagejalt laenu 15 000 eurot, tagasimaksmise tähtajaga 22.10.2014, intressiga 5% kuus ja viivisega 0,33% päevas; kostja maksis hagejale intressi 25.03.2014 laenulepingu järgi 1680 eurot ja 22.09.2014 laenulepingu järgi 750 eurot.
9.Pooled vaidlevad praegusel juhul esmalt laenulepingute kehtivuse üle. Juhul, kui laenulepingud kehtivad, vaidlevad pooled edasi selle üle, millises ulatuses saab lugeda kostja laenulepingutest tulenevad kohustused täidetuks. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas ja millises ulatuses on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist ning kas esinevad alused viivise vähendamiseks.
10.Kohus peab eeltoodust johtuvalt vajalikuks käsitleda esmalt vaidlusküsimust laenulepingute (tl 11-12 ja 13-14) kehtivusest. Kohtu hinnangul ei ole laenulepingud menetluses tuvastatud asjaoludel tühised. Kostja arvates tuleneb laenulepingute tühisus TsÜS §-st 86. Lisaks on kostja seisukohal, et poolte vahel on sõlmitud tarbijakrediidilepingud vastavalt VÕS § 402 lg-le 1. Kohus selgitab, et VÕS § 402 järgi on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kohus möönab, et juhul, kui hageja vastab majandus- või kutsetegevuses tegutseva laenuandja tunnustele, saab tema ja kostja vahel sõlmitud laenulepinguid pidada tarbijakrediidilepinguteks, millele laienevad kõik tarbijakrediidilepingute jaoks ettenähtud nõuded. Samas ei ole menetluses kohtule esitatud selliseid tõendeid, millest nähtuks, et hageja tegutses laenu andes oma majandus- või kutsetegevuses. Üksnes kostja paljasõnalised väited seda ei tõenda. Kohus on eelnevalt märgitule ka poolte tähelepanu juhtinud ning andnud võimaluse esitada täiendavaid tõendeid (vt tl 89-94 pöördel).
11.Tehingu tühisuse tuvastamiseks TsÜS § 86 lg 2 ja 2 p 2 ning lg 3 järgi tuleb kohtul esmalt kindlaks teha, kas tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ja seejärel kontrollida, kas isik tegi tehingu sundolukorras. Tõendamiskohustus lasub TsMS § 230 lg 1 järgi poolel, kes tehingu tühisusele tugineb. Seega praegusel juhul kostjal. Tehingu tühisuseks TsÜS § 86 lg-te 2 ja 3 järgi peab lisaks soorituste väärtuste vahele olema üks tehingu pooltest selle teinud tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Seega tuleb kostjal välja tuua ja tõendada vähemalt üks TsÜS § 86 lg-s 2 nimetatud sundseisu (sundolukorda) iseloomustav täiendav asjaolu. Kolmas eeldus TsÜS § 86 lg-te 2 ja 3 järgi tehingu tühisuse tuvastamisel on soodustatud isiku (hageja) teadmine tehingu teise poole (kostja) erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Seega peab tehingu tühisusele tugineja (kostja) tõendama ka teise poole (hageja) teadmist tema sundolukorrast. Kohus on vastavat tõendamiskoormist kostjale menetluse käigus selgitanud (vt tl 89-94 pöördel). Kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid, mille põhjal oleks võimalik tuvastada antud sarnaste laenude turuintressi suurust vaidlusaluste laenulepingute sõlmimise ajal ning selle põhjal hinnata võrreldavate soorituste objektiivsete väärtuste vahet tühistatavate tehingute suhtes. Kuivõrd ei saa järeldada, et vastastikuste soorituste väärtus oli heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, puudub asja lahendamise seisukohalt tähtsus sellel, kas kostja tegi tehingud sundolukorras, kuigi ka sellised asjaolud on jätnud kostja tõendamata. Lisaks märgib kohus, et kostja väited tema halva majandusliku seisundi kohta on vasturääkivad, kui ta samas
2-15-19168 märgib, et on maksnud hagejale lisaks intressile (2430 eurot) veel makseid 32 435,70 euro ulatuses.
12.Veel märgib kohus, et lepingutes kokkulepitud viivisemäära suurust ei saa poolte vastastikuste kohustuste väärtuste tuvastamisel arvestada, sest võlgniku poolt oma kohustuste kohase täitmise korral võlausaldajal viivise nõudmise õigust ei tekiks.
13.Edasi käsitleb kohus vaidlusküsimust, kas kostjal on sõlmitud laenulepingutest tulenevalt täitmata kohustusi.
14.VÕS § 396 lg 1 järgi kohustub laenuandja laenulepinguga andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja on saanud 25.03.2014 ja 22.09.2014 sõlmitud laenulepingute alusel laenuks kokku 29 000 eurot (14 000 + 15 000) ning laenusummad tuli tagastada hagejale vastavalt 25.06.2014 ja 22.10.2014 (vt tl 11-12 ja 13-14). Samuti puudub erimeeluses selles, et 25.03.2014 laenulepingu p-s 3 on kokku lepitud intressimääras 4% kuus ja 22.09.2014 laenulepingu p-s 3 intressimääras 5% kuus, mis teeb summaliselt vastavalt 1680 eurot ja 750 eurot, millised kohustused on kostja poolt täidetud. Veel ei vaidle pooled selle üle, et laenulepingute p-s 5 on kokku lepitud viivisemääras 0,33% päevas. Hageja väidete kohaselt on ta kostjalt nõudnud aga 25.03.2014 laenulepingu järgi viivist perioodi 26.06.2014-31.07.2015 eest summas 7373,33 eurot (s.o intressimääras 4% laenujäägilt kuus) ning 22.09.2014 laenulepingu järgi viivist perioodi 23.10.2014-31.07.2015 eest summas 6950 eurot (s.o intressimääras 5% laenujäägilt kuus). Pooltel puudub vaidlus, et nimetatud summad on kostja poolt hagejale tasutud. Hageja on esitanud kohtule kostja poolt toimunud tasumiste kohta tõendi (vt tl 73), millest nähtub, et kostja on teinud 25.03.2014 laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks hagejale 16 makset (kokku summas 9053,33 eurot) järgmiselt: 25.04.2014 summas 560 eurot, 25.05.2014 summas 560 eurot, 25.06.2014 summas 560 eurot, 26.06.-31.07.2014 summas 653,33 eurot, 31.08.2014 summas 560 eurot, 30.09.2014 summas 560 eurot, 31.10.2014 summas 560 eurot, 30.11.2014 summas 560 eurot, 31.12.2014 summas 560 eurot, 31.01.2015 summas 560 eurot, 28.02.2015 summas 560 eurot, 31.03.2015 summas 560 eurot, 30.04.3015 summas 560 eurot, 31.05.2015 summas 560 eurot, 30.06.2015 summas 560 eurot, 31.07.2015 summas 560 eurot. 22.09.2014 laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks on kostja hagejale teinud 10 makset (kokku summas 7700 eurot) järgmiselt: 22.10.2014 summas 750 eurot, 23.10.-30.11.2014 summas 950 eurot, 31.12.2014 summas 750 eurot, 31.01.2015 summas 750 eurot, 28.02.2015 summas 750 eurot, 31.03.2015 summas 750 eurot, 30.04.2015 summas 750 eurot, 31.05.2015 summas 750 eurot, 30.06.2015 summas 750 eurot, 31.07.2015 summas 750 eurot. Seejuures on kostja ka kinnitanud, et on tasunud makseid kuni 31.07.2015. Kostja väited, et ta on tasunud hageja poolt väidetust makseid suuremates summades, on jäänud menetluse käigus tõendamata.
15.Hageja on nõudnud viivist laenude tagastamise kohustusega viivitamise eest ning arvestanud 25.03.2014 laenulepingu osas 13 makset kogusummas 7373,33 eurot viivise katteks ja 22.09.2014 laenulepingu osas 9 makset kogusummas 6950 eurot viivise katteks. VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Täitmine erinevate kohustuste katteks on reguleeritud VÕS § 88 normides. VÕS § 88 lg-st 1 tuleneb, et kui võlgnik peab võlausaldajale üle andma raha või liigitunnustega esemeid või osutama samaliigilisi teenuseid mitme erineva kohustuse täitmiseks ja üleantud rahast, esemetest või osutatud teenustest ei piisa kõigi kohustuste täitmiseks, võib võlgnik määrata, missuguse kohustuse täitmiseks on raha või esemed üle
2-15-19168 antud või teenus osutatud. Sama paragrahvi järgmised lõiked siiski sisuliselt piiravad võlgniku valikuõigust. Muu hulgas tuleneb VÕS § 88 lg-st 8, et kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Paragrahvi üheksanda lõike järgi ei või aga võlgnik võlausaldaja nõusolekuta määrata kohustuse täitmiseks kaheksandas lõikes sätestatust erinevat järjekorda. Seega on hageja kostja poolt tasutud summad arvestanud intressi ja viivise katteks kooskõlas VÕS § 88 lg-tega 8 ja 9.
16.Eeltoodust lähtuvalt on kostja poolt jätkuvalt täitmata 25.03.2014 laenulepingust tulenev laenu tagastamise kohustus 14 000 euro ulatuses ja 22.09.2014 laenulepingust tulenev laenu tagastamise kohustus 15 000 euro ulatuses.
17.Alates 01.08.2015 on kostja olnud eelnimetatud 14 000 euro ja 15 000 euro tasumise kohustuste täitmisega ka viivituses. Ajavahemikus alates 01.08.2015 – 21.12.2015 on 143 päeva. Lähtudes laenulepingutes kokku lepitud viivisemäärast (0,33% tasumata summalt päevas), moodustab viivis märgitud ajavahemiku eest 25.03.2014 laenulepingu osas 6606,60 eurot (14 000 x 0,33% x 143) ja 22.09.2014 laenulepingu osas 7078,50 eurot (15 000 x 0,33% x 143). Kostja ei ole vaielnud vastu hageja esitatud viivisearvestustele.
18.Alternatiivselt on kostja taotlenud viivisenõude vähendamist kuni VÕS § 113 lg-s 1 nimetatud määrani, s.o 8% aastas. VÕS § 113 lg 8 alusel võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt sama seaduse §-s 162 sätestatule. Leppetrahvi nõudmist käsitleva VÕS 162 lg 1 kohaselt võib kohus juhul, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, vähendada seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Erandina peab põhivõlast suurema viivisenõude korral tõendama vastava kahju olemasolu võlausaldaja, kui nõutakse seaduses sätestatud määrast suuremat viivist (vt nt Riigikohtu 12.12.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, p-d 18 ja 19). Riigikohus on 12.12.2012 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12 (p-s 20) märkinud, et VÕS § 162 kasutab viivise kohta termineid „ebamõistlikult suur“ ja „mõistlik“. Nende terminitega tähistatud mõisted ei ole käsitatavad faktiliste asjaoludena, vaid hinnanguliste kategooriatena, seega pole neid võimalik tõendada tsiviilkohtumenetluses kasutatava tõendamise mõiste kohaselt. Tõendamine saab seega seisneda kohtule lepingu sõlmimise, täitmise, lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude kohta info esitamises, mille põhjal kohus kujundab siseveendumuse viivise mõistlikkuse või ebamõistlikkuse kohta. Samas peab kohus lisaks poolte esitatud asjaoludele kaaluma viivise mõistlikkust ka objektiivset kriteeriumit arvestades, lähtudes VÕS §-st 7. Seega võib viivise ebamõistlikule suurusele viidata ainuüksi asjaolu, kui viivis ületab kordades põhinõuet. Antud juhul ei ületa hageja viivisenõue põhivõlgnevust (29 000 eurot) ning kostja ei ole tõendanud viivise vähendamise eelduste olemasolu. Hageja on esitanud viivise nõuded nii, et need kokku ei ületa laenulepingutest tulenevaid põhivõla nõudeid, st 25.03.2014 laenulepingu järgne viivis on kokku 13 979,93 eurot (7373,33 + 6606,60) ja 22.09.2014 laenulepingu järgne viivis on kokku 14 028,50 eurot (6950 + 7078,50). Kohtu arvates ei ole hageja viivisenõue summas 13 685,10 eurot ebamõistlikult suur ning puuduvad VÕS §-st 162 tulenevad objektiivsed alused selle vähendamiseks. Kohus arvestab seejuures ühelt poolt asjaoluga, et laenulepingutes kokku lepitud viivisemäär 0,33% tasumata summalt päevas on oluliselt suurem VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud n-ö seadusjärgsest määrast. Teiselt poolt ei ole viivisenõude suurus iseenesest tingitud kõrgest viivisemäärast, vaid eeskätt ikkagi viivituse pikkusest. Ajavahemikul 01.08.2015 –
2-15-19168 21.12.2015 oli kostja olnud hageja arvestuse põhjal laenu tagastamise kohustustega viivituses 143 päeva ning eelnevalt veel vastavalt lepingutele perioodil 26.06.2014 – 31.07.2015 (401 päeva) ja 23.10.2015 – 31.07.2015 (282 päeva). Seejuures on kostja põhikohustused senini täitmata. Kummalgi lepingupoolel ei ole kohtu hinnangul ülekaalukaid huve, mida tuleks VÕS § 162 lg 1 kontekstis õiguslikult arvestada.
19.Kokkuvõttes mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhinõudena 29 000 eurot ja seisuga 21.12.2015 viivise 13 685,10 eurot.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
20.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus hagi rahuldas, tuleb menetluskulud asjas jätta kostja kanda.
21.Järgnevalt hindab kohus, millised hageja menetluskulud tuleb kostjalt välja mõista. Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Sama paragrahvi 2. lõike järgi määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
22.Hageja on 16.10.2017 esitanud kohtule menetluskulude nimekirja koos neid tõendavate dokumentidega (vt tl 122-126), mille järgi on tema menetluskuludeks hagiavalduselt tasutud riigilõiv 1000 eurot ja õigusabikulud 1248 eurot (käibemaksuga). Hageja kinnitas, et ta ei saa füüsilise isikuna tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Samuti kinnitas hageja, et kõik menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks esitatud kulud on olnud vajalikud ja põhjendatud ning kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega. Kohtu poolt väljamõistetavad menetluskulud palus hageja kanda oma arvelduskontole nr EE272200221011354579. Kooskõlas TsMS § 177 lg-ga 4 palus hageja märkida menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et kostja poolt hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
23.Kostja ei ole vastuväiteid hageja menetluskulude osas esitanud.
24.Vastavalt TsMS § 138 lg-le 1 on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike järgi on kohtukuludeks mh riigilõiv ning TsMS § 144 p-st 1 tulenevalt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 146 lg 1 p 3 alusel kannab menetluskulud isik, kelle kanda jäävad menetluskulud kohtulahendi alusel. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus juhindudes TsMS § 175 lg-st 1 kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt. Toimiku materjalidest nähtub, et hagejal on
2-15-19168 käesolevas tsiviilasjas olnud lepinguline esindaja, seega on antud asjas hageja poolt kantavad õigusabikulud menetluskulud.
25.TsMS § 174 lg 8 alusel määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt arvestades TsMS 18. peatüki 5. jaos sätestatud erisusi. Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele.
26.Hageja on tasunud hagiavalduselt riigilõivu 1000 eurot (tl 1). Kohus on seisukohal, et tasutud riigilõivu näol on tegemist põhjendatud ja vajaliku kulutusega, mis tuleb hagejale kostja poolt hüvitada.
27.Edasi kontrollib kohus hageja lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Kohtule esitatud menetluskulude nimekirjast nähtub, et tsiviilasja menetluse käigus on hagejale osutatud õigustoiminguid kokku 13 tunni ulatuses, tunnihinnaga 80 eurot, millele lisandub käibemaks. Vastavalt menetluskulude nimekirjale moodustavad seega hageja kulud õigusabile kokku 1248 eurot (käibemaksuga).
28.Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt, millele saab ka maakohus tugineda, on menetluskulude väljamõistmisel ja vajalike ning põhjendatud menetluskulude suuruse hindamisel oluliseks peetud järgmisi kriteeriume: avalduse koostamiseks läbitöötamist vajavate materjalide mahukus; avalduse koostamise keerukus ja aeganõudvus; kohtumenetluse ajaline kestus; tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude erakordselt suur maht; istungite arv; kui palju korratakse varasemaid seisukohti; jõupingutused tõendamisel; kirjalik või suuline menetlus; vaidluse olemus (vt nt Riigikohtu määrus haldusasjas nr 3-3-1-26-13, p 14; otsus haldusasjas nr 3-3-1-53-11, p 31; otsus haldusasjas nr 3-3-1-20-11, p 18; otsus haldusasjas nr 3-3-1-17-11, p 18; otsus haldusasjas nr 3-3-1-36-10, p 34). Samuti on Riigikohtu tsiviilkolleegium asjas nr 3-2-1-143-11 (p 14) rõhutanud, et menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel TsMS § 175 lg 1 alusel tuleb arvestada mh ka kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega.
29.Arvestades ülaltoodut (sh asja mahtu ja keerukust), on kohus seisukohal, et esindaja toimingud olid vajalikud ja toimingute ajakulu vastab tsiviilasja sisule ja mahule ning on põhjendatud hageja esindamiseks 13 tunni ulatuses. Menetlusdokumentide koostamine ja kohtule esitamine on tõendatud toimikus asuvate dokumentidega. Menetlusdokumentide koostamisele, samuti kostja poolt kohtule esitatud menetlusdokumendi suhtes õigusliku positsiooni võtmiseks, pidi eelnema kõigi vajalike asjaolude läbitöötamine, analüüsimine ja seisukohtade kujundamine ning lõpuks nende vormistamine vastavaks kirjalikuks dokumendiks. Menetlusdokumentide koostamine ei ole tehniline töö, sellega kaasneb üldjuhul intensiivne mõttetegevus ja õigusaktide uurimisele suunatud tegevus, milleks aga kulub aega. Oluline on selle juures menetlusdokumendi koostamise fakt ja vajalikkus. Esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb eelkõige arvestada, kui palju pidi esindaja sisuliselt töötama selleks, et esindatava huvid saaksid vajalikus ulatuses kaitstud.
30.Lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt
2-15-19168 Riigikohtu 13.11.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Riigikohtu tsiviilkolleegium on senises praktikas pidanud mõistlikuks tunnitasu 120 eurot käibemaksuga või -maksuta (vt nt Riigikohtu 01.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13; 02.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13; 13.11.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13; 09.12.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-13). Hageja esindaja tunnitasu suuruseks on 80 eurot, millele lisandub käibemaks. Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et hageja esindajaks on jurist, peab kohus sellist õigusabiteenuse tunnihinda mõistlikuks ja põhjendatuks.
31.Lähtudes eelnevast on hageja esindaja põhjendatud õigusabikulude rahaliseks suuruseks 1248 eurot (käibemaksuga).
32.Kokkuvõttes mõistab kohus kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja 2248 eurot (1000 + 1248).
33.Menetluskulude hüvitamisel soovis hageja ka hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivise väljamõistmist. TsMS § 177 lg 4 järgi peab kostja hagejale maksma käesoleva kohtuotsusega väljamõistetud menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud suuruses viivist alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamise kohustuse täitmiseni.
34.TsMS § 178 lg-st 1 lähtudes saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kristiina Kruusel kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.