Võlaõigus › Võõrandamislepingud

seisukohtades leidis hageja, et kuivõrd hagiavalduse lisast 7 nähtuvalt ei ole hagejale edastatud komisjonile esitatud kostja kaebust, ei ole täidetud ka taganemise materiaalsed eeldused. Kostja vastuväited hagile Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja nõustus hagejaga osas, et soojuspump ise (kui seade) ilmselt vastab lepingutingimustele nii kvaliteedi, liigi, kirjelduse kui ka pakendi osas. Samas ei nõustunud kostja hagejaga osas, et soojuspump on nõuetekohaselt paigaldatud ja kostjale üle antud. Kostja teatas, et müügilepingu eseme (soojuspumba ja selle paigalduse) üleandmist ei ole toimunud ja osapooled ei ole allkirjastanud müügilepingu eseme üleandmise akti. Kuna osapoolte vahel ei ole müügieseme üleandmise akti allkirjastatud, on müügitehing lõpetamata ja kostjal on täielik õigus lepingust taganeda, kuna hageja on talle müünud kõlbmatu seadme (teostanud ebakvaliteetse paigalduse), mistõttu on tegemist olulise lepingurikkumisega VÕS § 116 lg 2 p 1 mõistes ning kostja lepingust taganemine on kehtiv. Samuti märkis kostja, et ta jäi majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isiku esindaja pakkumist uskuma ja tellis pakutud soojuspumba, mistõttu ei saa kostjat süüdistada soojuspumba Alto 10kw väidetavalt vales valikus. Kuna hageja poolt paigaldatud soojuspump ei ole püsivalt ühendatud kinnistuga, vaid on ühendatud kinnistul asuva hoonega, siis ei ole hageja väide soojuspumba kinnisasja osaks saamise osas õiguslikult pädev. Hageja saab äärmisel juhul väita, et paigaldatud soojuspump võib olla TsÜS § 55 lg 1 mõistes kostja kinnistul asuva hoone oluliseks osaks, kuid kostja arvates saab siiski väita, et paigaldatud soojuspump võib olla tõenäoliselt siiski ainult hoone (peaasja) päraldiseks TsÜS § 57 lg 1 mõistes. Tulenevalt eeltoodust leidis kostja, et hageja poolt tarnitud ja paigaldatud soojuspump ei ole muutunud kinnisasja oluliseks osaks, vaid on endiselt vallasasi, mis on hageja poolt tarnitud ja puudustega paigaldatud. Maakohtu otsus 11.09.2017 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 210 eurot. Kohus märkis, et hageja poolt kostjale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb hagejal tasuda viivist kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Vaidlus puudub selles, et pooled sõlmisid lepingu soojuspumba Alto ArctiCat 10kW müümiseks ja paigaldamiseks, leping sisaldas soojuspumba müügilepingut ja selle paigaldamise töövõttu (vt hagi p 2.4., tl 2 pöördel; hinnapakkumine tl 4 pöördel). Kostja taganes Tarbijavaidluste komisjonile esitatud nõudega lepingust koos taotlusega tagastada soojuspumba hind (vt tl 6-8). Kostja peamine etteheide lepingust taganemisel oli see, et talle hageja poolt müüdud ja paigaldatud soojuspump ei olnud nõuetekohane, sest selle võimsus polnud kostja maja kütmiseks piisav. Hageja leiab, et kostja poolt Tarbijavaidluste komisjonile esitatud taganemisavaldus on tagajärjetu, mistõttu puudub hagejal kohustus kostjale Tarbijavaidluste komisjoni 15.05.2017 otsusega väljamõistetud 3216 euro tasumiseks. Kohus selgitas, et lepingust taganemise kui kujundusõiguse efektiivse kasutamise eelduseks on, et täidetud oleksid materiaalsed eeldused selle õiguskaitsevahendi rakendamiseks ning järgitud oleksid ka taganemise formaalsed nõuded. Kohus ei nõustunud hageja etteheidetega taganemisavalduse formaalsete puuduste osas, mis hageja arvates seisnevad selles, et talle polevat taganemisavaldust edastatud. Kostja avalduse edastamine hagejale nähtub Tarbijakaitseameti 03.01.2017 kirjast (vt tl 29-30), samuti nähtub Tarbijavaidluste komisjoni

15.05.2017 otsusest, et kostja avaldus oli hagejale edastatud ning hageja on esitanud avaldusele ka omapoolsed vastuväited (vt tl 6-8). Kohus selgitas täiendavalt, et seadus ei näe ette taganemisavalduse vorminõuet, st taganemisavaldus võib sõltumata lepingu enese vormist olla tehtud ükskõik millises vormis, ka suuliselt, mida on kinnitatud ka Riigikohtu pikaajalises praktikas. Taganemisavaldus on TsÜS-i § 68 lg 3 järgi võimalik ka järelduslikult, samuti on taganemine võimalik ka avalduse vastaspoolele kättetoimetamisega kohtumenetluses (vt P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Sein; Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaanne I, Tallinn 2016, lk 926). Kohus leidis, et hagejale pidi olema nii Tarbijavaidluste komisjonis toimunud vaidlusest kui ka käesolevast kohtumenetlusest nähtuvalt ilmne, et kostja on esitanud tema vastu lepingust taganemise avalduse, samuti sellise avalduse põhjendused. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, nagu oleks kostja rikkunud taganemisavalduse esitamise tähtaega. Kohus selgitas seejuures, et üldist tähtaega taganemisavalduse esitamiseks ei ole seaduses ette nähtud. Seega on käesolevas asjas täidetud taganemisavalduse formaalsed eeldused. Kohus oli seisukohal, et kostjal esinesid ka materiaalsed eeldused hagejale lepingust taganemise avalduse esitamiseks. Hageja pole ümber lükanud kostja taganemisavaldust selles, et hageja poolt müüdud ja paigaldatud soojuspump ei olnud nõuetekohane, sest selle võimsus polnud kostja maja kütmiseks piisav. Hageja on keskendunud põhjendamatult kitsalt soojuspumbale kui „asjale iseeneses“, väites, et müügilepingu esemeks olnud soojuspump kui seade ise vastas müügilepingule. Vaidlus puudub selles, et pooled sõlmisid lepingu soojuspumba müümiseks ja paigaldamiseks. Ilmselgelt on oma ala asjatundjalt soojuspumba ostmisel ja paigaldustöö tellimisel ostja eesmärgiks see, et soojuspump täidaks oma funktsiooni, st tagaks konkreetsetes oludes konkreetse(te) maja(de) normaalse kütmise. Seetõttu ei saa soojuspumba müümisel ja paigaldamisel selle nõuetele vastavust vaadelda kitsalt läbi selle, kas soojuspump kui seade vastab ettenähtud parameetritele. Riigikohtu 20.03.2012 otsuse nr 3-2-1-5-12 p-s 29 selgitas Riigikohus, et „Ehitise soojustus ning kütte-, jahutus- ja ventilatsioonisüsteemid peavad ehitusseaduse (EhS) § 3 lg 7 järgi tagama ehitises tarbitava energiahulga vastavuse ehitise asukoha klimaatilistele tingimustele ning ehitise kasutamise otstarbele. Maja kasutamine elamiseks eeldab selle mõistlikku soojakskütmise võimalust ja soojapidavust, mida saab pidada elamu tavalise kasutamise eelduseks (vt ka nt Riigikohtu 25.10.2004 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-04, p 21). Kui see võimalus täielikult või osaliselt puudub, on tegemist VÕS § 217 lg 2 p-s 2 nimetatud lepingueseme puudusega. [-] Kvaliteeti piirav kokkulepe pidanuks selleks sisalduma müügilepingus.“ Kuigi eelviidatud Riigikohtu lahend käsitles müüdud aiamaja puudusi, on selles kirjeldatud põhimõtted puudustega asja müümisel kohtu hinnangul kohaldatavad ka käesolevale vaidlusele. Oma ala asjatundja poolt müüdav ja paigaldatav soojuspump, mis tegelikkuses ei taga maja normaalset kütmist, ei saa olla vähemalt keskmise kvaliteediga VÕS § 77 lg 1 teise lause mõttes. Nagu kohus eelnevalt selgitas, siis kohustuse rikkumine ei eelda kohustuse täielikku täitmata jätmist, see hõlmab ka kohustuse ebakvaliteetset täitmist (VÕS § 100). Ei ole määrav, kas teine pool on rikkunud põhikohustust või kõrvalkohustust. Rikutud võib olla mh lepingueelseid kohustusi. Riigikohtu 27.05.2015 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-43-15 selgitas Riigikohus, et VÕS § 14 lg 2 esimese lause kohaselt peab lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil ettevalmistav isik teatama teisele poolele kõigist asjaoludest, mille vastu on teisel poolel lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Riigikohus on lepingueelset teavitamiskohustust analüüsinud varasemates lahendites (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-07, p 14; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-13, p 14; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-14, p 12) ja leidnud, et kui lepingueelsete kohustuste rikkumine selgub pärast lepingu sõlmimist, tuleb pooltevahelist suhet vaadelda ühtse lepingulise suhtena,

mille sisuks on lisaks lepingust tekkinud kohustustele ka kohustused, mis on tekkinud juba enne lepingu sõlmimist. Riigikohus viitas mh VÕS § 217 lg 2 p 1, mille järgi ei vasta asi muu hulgas lepingutingimustele, kui sellel ei ole kokkulepitud omadusi. VÕS § 217 lg 2 p 2 järgi ei vasta müüdud asi lepingutingimustele ka siis, kui asi ei sobi otstarbeks, milleks ostja seda vajab või milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse. Riigikohtu hinnangul saab lugeda asja keskmisele kvaliteedile vastavaks (asja tavakasutuse omadused) siis, kui asjal viidatud puudusi ei esine. Käesolevas asjas väljendas kostja enne müügilepingu sõlmimist hagejale kui professionaalsele müüjale selgelt oma huvi selles, et valitava soojuspumba võimsus oleks piisav kostja maja ja sauna jaoks. Hageja kinnitas vastusena kostja küsimusele, et „Arvutuste järgi on pakutud pump Teie majale piisava võimsusega“ (vt tl 47 pöördel). Pärast seda, kui kostja oli hageja selgituse järel otsustanud vaidlusaluse soojuspumba osta, andis kostja veel enne ostmist hagejale kirjalikult teada suurest soojakaost oma kahe maja vahel (tl 48). Ka see info hageja selgitust soojuspumba võimsuse piisavusest ei muutnud, hageja kinnitas 12.10.2015 e-kirjaga enda poolt müüdava soojuspumba häid kvaliteediomadusi ja viie aastast garantiid. See, et hageja teadis kostja maja soojapidavuse puudustest, nähtub ka hageja poolt Tarbijavaidluste komisjonile esitatud vastuväidetest (vt tl 7). Seetõttu ei ole asjakohane ka hageja poolt Tarbijavaidluste komisjonile esitatud etteheide, et tavatingimustes oleks hageja müüdud soojuspump piisava võimsusega, kuid antud juhul ei olevat olnud kostja maja soojapidamatuse tõttu normaalseid tingimusi. Eeltoodust tulenevalt kinnitas hageja kostjale müüdava soojuspumba võimsuse piisavust olulistest asjaoludest (sh võimalikust soojakaost) teadlikuna. Hageja vastutust ei muuda kostjale antud vihje/soovitus võimsama soojuspumba valimiseks, mis säästaks kompressorit ja pikendaks seadme tööiga. Kostjal ei olnud kohustust osta võimsamat ja kallimat seadet olukorras, kus hageja kirjalikult kinnitas tema poolt müüdava 10 kW seadme piisavat võimsust ja sellele antavat viie aastast garantiid. Kostjale ei ole etteheidetav, et ta pärast hageja kui asjatundja kinnitust 10 kW soojuspumba piisava võimsuse kohta otsustas selle soojuspumba osta. Eeltoodust järeldub, et hageja rikkus kostjale ebaõige info andmisega soojuspumba võimsuse piisavuse kohta VÕS § 14 lg-t 2, mille kohaselt peab lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil ettevalmistav isik teatama teisele poolele kõigist asjaoludest, mille vastu on teisel poolel lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Hageja poolt kostjale müüdud ja paigaldatud soojuspump ei vastanud lepingutingimustele, sest sellel ei olnud kokkulepitud omadusi ja see ei sobinud kostja majade kütmise otstarbeks. Soojapump on spetsiifiline seade, mille valiku ja paigaldamise tarvis on vaja eriteadmisi. Kohus nõustus Tarbijavaidluste komisjoni 15.05.2017 otsusega selles, et kuna hageja paigaldas soojuspumba ise, oli tal seega ka võimalus kostja majaga põhjalikult tutvuda ja aru saada, et ta on andnud kostjale vale soovituse ja paigaldab sobimatut kütteseadet, kuid sellele vaatamata hageja soojuspumba paigaldamisel kostjat ei hoiatanud. Kuna hageja on oma ala asjatundja ja omab pikaajalist kogemust soojuspumpade müügi alal (vt tl 48 pöördel), siis võis kostja kohtu hinnangul mõistlikult tugineda hageja kui müüja erialastele oskustele ja teadmistele. VÕS § 217 lg 2 p 1 järgi ei vasta asi muu hulgas lepingutingimustele, kui sellel ei ole kokkulepitud omadusi. VÕS § 217 lg 2 p 2 järgi ei vasta müüdud asi lepingutingimustele ka siis, kui kokkuleppe puudumisel asja omaduste kohta ei sobi asi teatud eriliseks otstarbeks, milleks ostja seda vajab ja mida müüja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui ostja võis mõistlikult tugineda müüja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse. Käesolevas asjas esines kostjapoolse lepingust taganemise materiaalse eeldusena lepingust taganemist õigustav põhjus, st oluline lepingurikkumine VÕS § 116 mõttes. Kohus leidis, et hageja kohustuse rikkumise tõttu jäi kostja olulisel määral ilma

sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis ning hageja rikkus kohustust (müüa ja paigaldada konkreetsetes oludes töötav soojuspump), mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt kostja huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu. Kuna hageja õigustamatult eitab omapoolset lepingurikkumist, siis oli kostjal õigus müügilepingust taganeda ka VÕS § 223 lg 3 alusel. Kostjapoolse lepingust õiguspärase taganemise tõttu on hagejal tulenevalt VÕS §-st 189 kohustus hüvitada kostjale soojuspumba hind 3216 eurot. Asjakohatu on hageja vastuväide, et soojuspump olevat paigaldatud kohaselt, st tootja juhistest lähtuvalt. Hageja viitab küll õigesti VÕS § 641 lg-le 2, kuid teeb sellest ebaõiged järeldused. Kuna hageja poolt kostjale müüdud ja paigaldatud soojuspump ei vastanud lepingutingimustele, sest sellel ei olnud kokkulepitud omadusi ja see ei sobinud kostja majade kütmise otstarbeks, siis ei oma asja õigeks lahendamiseks tähtsust asjaolu, kas soojuspump paigaldati lähtuvalt tootja juhistest. Kui konkreetse maja või majade kütmise otstarbeks mittesobilik soojuspump on paigaldatud vastavalt tootja juhistele, ei muuda see paigaldatud soojuspumpa sobivaks ja poolte kokkuleppele vastavaks. Kohus leidis, et vaidlus soojuspumba kui kinnisasja osa või vallasja kohta ei oma käesoleva vaidluse lahendamiseks sisulist tähtsust. Isegi kui hageja poolt kostjale müüdud ja paigaldatud soojuspumba näol ei oleks tegemist tarbijalemüügi ja tarbijatöövõtuga, oleks hageja ikkagi oma lepingulisi kohustusi kostja ees rikkunud ning kostja poolne lepingust taganemine oleks kehtiv. Käesolevas asjas ei vaidle pooled selle üle, et hageja poolt müüdud ja paigaldatud soojuspumpa ei saanud kostja majade normaalseks kütmiseks kasutada, samuti ei väida hageja, et lepingutingimustele mittevastavus olnuks põhjustatud kostja tegevusest pärast soojuspumba paigaldamist. Hageja heidab kostjale sisuliselt ette hoopis n-ö vale valiku tegemist ehk ebapiisava võimsusega soojuspumba valimist (vt tl 7, tl 61 pöördel). Hageja viitab hagiavalduses õigesti, et lepingule laieneks ka soojuspumba kinnisasja osaks muutumise korral VÕS § 218 lg 21 regulatsioon. VÕS § 218 lg 21 sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Analoogiline säte VÕS § 642 lg 21 reguleerib ka töövõtusuhet tarbijaga. Seega ei muuda vaidluse lahendamise tulemust see, kas hageja poolt kostjale müüdud ja paigaldatud soojuspump muutus kostja kinnisasja osaks või on tegemist vallasasjaga. Hageja poolt kostjale müüdud ja paigaldatud soojuspump ei vastanuks lepingutingimustele ka siis, kui soojuspump oleks muutunud kinnisasja osaks. Arvestades eelnevalt tuvastatud asjaolusid jättis kohus hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg-st 1 tulenevat hageja kanda. Samuti määras kohus kindlaks kostja menetluskulude rahalise suuruse. Kostja palus kohtul määrata kindlaks kostja menetluskulude rahaline suurus summas 330 eurot ning kohustada hagejat tasuma menetluskulud kostja arvelduskontole nr EE562200001100218872. Kostja palus kohtul puudutatud isikult I välja mõista viivis menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Kostja menetluskulud koosnevad lepingulise esindaja õigusabikuludest 5,5 tunni eest kokku summas 330 eurot (vt tl 65). Kostja lepingulise esindaja tunnitasu on 60 eurot/tund (käibemaksuga). Kostja on kohtule kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohuslane ega saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Hageja esitas 08.09.2017 vastuväited kostja menetluskulude nimekirjale, leides, et kostja poolt esitatud menetluskulude nimekirjas märgitud kulusid ei saa pidada mõistlikuks ega vajalikuks. Koos konsultatsioonide ja koostamisega on kostjal kulunud hagiavaldusele vastamisele 4 tundi. Arvestades, et kostja vastus on sisuliselt 1,5 leheküljel, ei saa märgitud ajakulu pidada mõistlikuks ega vajalikuks. Samuti ei nõustunud hageja arvestades kostja poolt

kohtuistungil esitatud seisukohti, et 1,5 tunnine ajakulu 0,75 tunnise istungi ja selleks ettevalmistamiseks on vajalik ja mõistlik. Kostja esindaja tunnitasu 60 eurot (käibemaksuga) pidas kohus mõistlikuks. Kohus leidis arvestades asja keerukust ja mahtu, et kostja menetluskulud (õigusabikulud) on põhjendatud ja vajalikud ajalises mahus 3,5 h, mis kostja lepingulise esindaja töö tunnihinda 60 eurot arvestades vastab summale 210 eurot. Seega mõistis kohus hagejalt välja kostja kasuks menetluskulud summas 210 eurot. Kostja taotlus menetluskulude väljamõistmiseks jäi ka hageja vastuväiteid arvestades rahuldamata summas 120 eurot (2 x 60). Vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 märkis kohus kostja avalduse alusel, et hageja poolt kostjale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (210 eurot) tuleb hagejal tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (kostja on ekslikult viidanud puudutatud isikule I, kuid sellise isiku puudumisel tuleb eeldada, et vaatamata ekslikule kirjapildile pidas kostja silmas hagejat; hageja ei ole selles osas vastuväiteid esitanud). Apellatsioonkaebus 11.10.2017 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada Harju Maakohtu 11.09.2017 otsuse ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja leiab, et kostja ei taganenud komisjonile esitatud kaebusega sõlmitud lepingust. Hageja on täpsustatud hagiavaldusele lisanud Tarbijakaitseameti poolt edastatud e-kirja (lisa 7), millele ei ole lisatud kaebust. Eeltoodust tulenevalt on asjakohatu ja asjas kogutud tõenditega vastuolus kohtu seisukoht, justkui oleks kostja kaebusega taganenud sõlmitud lepingust. Taganemine on ühepoolne kindlale isikule suunatud vastuvõtmist vajav tahteavaldus, mis jõustub kättesaamisega TsÜS § 69 lg 1 kohaselt. Taganemine kui tahteavaldus tuleb teisele poolele edastada. Maakohus on otsuses aga selgelt jaatanud taganemist läbi kolmandate isikute edastatud kirjade, seega on kohus asunud sisuliselt seisukohale, et Tarbijakaitseameti poolt edastatud kirjaga on kostja taganenud poolte vahel sõlmitud lepingutest. Selline lähenemine väljub kehtiva regulatsiooni ning praktika poolt seatud piiridest. Hageja ei nõustu, et Tarbijakaitseameti kirja läbi on võimalik lugeda kostja tahteavaldus edastatuks. Taganemisavalduse formaalsete eelduste täitmiseks peab teisele poolele ilmnema taganeda sooviva poole tahe, mitte aga kolmanda isiku, so Tarbijakaitseameti tahe. Kostjal oli kogu hagimenetluse kestel võimalik edastada hagejale komisjonile edastatud kaebus või vastavasisuline tahteavaldus, kuid kostja seda ei teinud. Taganemise materiaalsed eeldused ei ole täidetud. Käesolevas asjas on kostja olnud igakülgselt informeeritud müüdava ja paigaldatava seadme omadustest. Kostja on olnud nõus teostama täiendavaid töid juhul, kui hoonetevaheliste torude soojakadu on liialt suur. Nimetatud asjaoludest lähtudes ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, et hageja rikkus kostjale ebaõige info andmisega soojuspumba piisavuse kohta VÕS § 14 lg-t 2, mille kohaselt peab lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil ettevalmistav isik teatamata teisele poolele kõigist asjaoludest, mille vastu on teisel poolel lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Olukorras, kus kostja on edastanud informatsiooni tulevikus teostatavate tööde osas, mida kostja ei teostanud, on kostja pidanud lepingueelseid läbirääkimisi pahauskselt. Arvestades eeltoodut ning TsMS § 162 lg-t 1 on hageja seisukohal, et menetluskulud kuuluvad täies ulatuses väljamõistmisele kostjalt.

Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 11.09.2017 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et kaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või menetlusnormide rikkumist ringkonnakohus maakohtu lahendi põhjal ei tuvastanud. Maakohus on hagis esile toodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõiguse normidega ning hinnanud esitatud tõendeid seadusekohaselt. Samuti on maakohus jaganud vaidluse lahendamiseks oluliste asjaolude tuvastamisel õigesti tõendamiskoormise. Kolleegiumil ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Apellatsioonkaebuses kordab hageja hagiavalduses toodud seisukohti, millele on maakohus põhjaliku hinnangu andnud. Ringkonnakohus ei nõustu hageja apellatsioonkaebuses toodud väidetega, mille kohaselt Tarbijakaitseameti kirja läbi ei oleks võimalik lugeda kostja tahteavaldus edastatuks, kuna taganemisavalduse formaalsete eelduste täitmiseks peab teisele poolele ilmnema taganeda sooviva poole tahe, mitte aga kolmanda isiku, s.o Tarbijakaitseameti tahe. Maakohus on otsuse p-des 14-16 üksikasjalikult põhjendanud ja viidanud ka konkreetsetele tõenditele, milliste alusel maakohus leidis, et kostja taganemisavalduse puhul on täidetud selle esitamise formaalsed ja materiaalsed eeldused ja see on hagejale kätte toimetatud. Kolleegium ei pea vajalikuks neid põhjendusi korrata. Maakohus tuvastas otsuse p-des 18-19 õigesti, et kostja avaldas juba enne müügilepingu sõlmimist hagejale kui professionaalsele müüjale selgelt oma huvi selles, et valitava soojuspumba võimsus oleks piisav kostja maja ja sauna jaoks. Pärast seda, kui kostja oli hageja selgituse järel otsustanud vaidlusaluse soojuspumba osta, andis kostja veel enne ostmist hagejale kirjalikult teada suurest soojakaost oma kahe maja vahel (tl 48). Ka see info hageja selgitust soojuspumba võimsuse piisavusest ei muutnud, hageja kinnitas 12.10.2015 ekirjaga enda poolt müüdava soojuspumba häid kvaliteediomadusi ja viie aastast garantiid. See, et hageja teadis kostja maja soojapidavuse puudustest, nähtub ka hageja poolt Tarbijavaidluste komisjonile esitatud vastuväidetest (vt tl 7). Ülaltoodu alusel ei anna ükski apellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Apellatsiooniastme menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

Ringkonnakohus palus 01.11.2017 kirjas menetlusosalistel esitada kohtule hiljemalt 13.11.2017 menetluskulude nimekiri apellatsioonimenetlusega seonduvate kulude kohta. Avalikust e-toimikust nähtuvalt toimetati eelnimetaud kiri kostja lepingulisele esindajale Janno Pervile kätte 02.11.2017. Kostja ei ole ringkonnakohtule apellatsioonimenetlusega seonduvate kulude osas menetluskulude nimekirja esitanud. Ka ei nähtu toimiku materjalidest, et kostja oleks apellatsioonimenetluses kandnud muid kulusid, mille rahalise suuruse saaks kohus asja materjalide põhjal kindlaks määrata. Sellest tulenevalt ei määra ringkonnakohus apellatsioonimenetluses kindlaks kostja menetluskulude rahalist suurust.

(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere

(allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal

(allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.