Pankrotiõigus › Pankrotimenetluse järelevalve

14.11.2017 menetlusdokumendist pealkirjaga „Võlausaldaja vastus Maksu- ja Tolliameti määruskaebusele“ ja selle lisade vastuvõtmisest ning eemaldada toimikust. Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Asjaolud ja menetluse käik

laekunud kokku vaid 5 458,14 eurot, mis moodustab kahjunõudest 15,3%. Samal ajal oli võlgniku töötasu suurus 430 eurot ja talle ei kuulunud sõidukeid, väikelaevu, kinnisvara ega väärtpabereid. Võlgnik ei olnud suuteline võlausaldaja nõuet rahuldama. Maksuhaldur koostas 04.03.2016 võlgnikule pankrotihoiatuse.

kinnitamine kohtu poolt võimalik. Kompromissotsus vastas seaduses sätestatud nõuetele ja oli vastu võetud vajaliku häälteenamusega. Võlgniku pankrotimenetluses oli kompromissettepaneku esitamise seisuga tunnustatud nelja võlausaldaja nõuded 134 971,77 euro ulatuses. 24.04.2017 toimunud võlausaldajate üldkoosolekul osalesid kõik tunnustatud nõuetega võlausaldajad ja kompromissotsuse vastu võtmise poolt hääletasid kolm neljast kohal viibinud võlausaldajast, kelle tunnustatud nõuded kokku moodustasid 99 294,8 eurot, s.o enam kui 2/3 kõigi nõuete summast. Seega puudusid alused kompromissi kinnitamata jätmiseks ja see ei kahjustanud asjaosaliste võlausaldajate huve. Kompromissi oli võimalik täita. Eelnevalt kirjeldatud kaalutlustel kinnitas kohus kompromissi ja lõpetas pankrotimenetluse PankrS § 184 lg 1 alusel. Vastavalt PankrS § 65 lg-le 6, kui tehakse kompromiss, määrab kohus halduri tasu, arvestades halduri ülesannete mahtu, keerukust ja halduri kutseoskusi. PankrS § 189 lg 6 järgi makstakse haldurile kompromissi täitmise üle järelevalve teostamise eest tasu, tasu suurus määratakse kompromissis. Kompromissotsuses oli pankrotihalduri tasuks lepitud kokku 1 200 eurot ning kompromissi üle järelevalve teostamise eest haldur eraldi tasu ei taotlenud. Halduri tasu 1 200 eurot ei rikkunud võlausaldajate ja võlgniku huve, oli mõistlik, põhjendatud ning kooskõlas halduri tehtud töö mahuga ja halduri kutseoskustega. Kohus määras deposiiti kantud summa jäägi tagastamise MTA-le Rahandusministeeriumi arveldusarvele. Määruskaebus

määruskaebuses esile ei toonud. Ringkonnakohus selgitab, et kompromissettepanekus tuleb PankrS § 179 lg 1 järgi määrata, mis ulatuses ja mis tähtpäevaks tasub võlgnik võlad ning põhjendada, et võlgnik suudab oma võlad selles ulatuses ja selleks tähtpäevaks tasuda. Kompromissettepanek vastas eelnevalt kirjeldatud nõuetele. Seal oli märgitud, et võlgnik kavandab kompromissi alusel võlausaldajatele tasuda tunnustatud nõuete summast 10%, s.o kokku 13 497,18 eurot, millest 3 567,7 eurot tasub MTA-le, 4 189,68 eurot KS-le, 75 eurot advokaadibüroole ja 5 664,8 eurot JK-le. Lisaks oli märgitud, et võlgnik maksab pankrotihaldurile 1 200 eurot ja ajutise halduri tasu 1 221,6 eurot võlgnik tasuma ei pea. Kõik summad tasutakse 15 päeva jooksul alates kompromissi kinnitava kohtumääruse jõustumisest. Kirjeldatud summade tasumist aitab finantseerida võlgniku poeg. Informatsioon, missuguses ulatuses tasub võlausaldajate nõuded võlgnik isiklikult ja missuguses ulatuses maksab need tema lähikondne, kompromissettepanekust nähtuma ei pea. Vastuseks määruskaebuse esitaja väitele, et kompromissettepanek ei vastanud seaduses ettenähtud nõuetele, sest seal ei kajastunud võlgniku kohustus tasuda MTA-le ajutise halduri tasu 1 221 eurot, märgib ringkonnakohus järgmist. PankrS ei näe kompromissettepanekus kohustust kajastada seda, kuidas toimub ajutise halduri tasuks kulunud võlausaldaja poolt deposiiti kantud summa hüvitamine võlausaldajale. Nagu eelnevalt kirjeldatud, tuleb kompromissettepanekus määrata, mis ulatuses ja mis tähtpäevaks tasub võlgnik võlad ning põhjendus täitmise võimalikkuse kohta. Kusjuures siinkohal on silmas peetud just neid võlgu, mis on võlausaldajate poolt pankrotimenetluses esitatud ja võlausaldajate üldkoosolekul tunnustatud. Kaebuse esitaja väitega seonduvalt märgib ringkonnakohus, et õige on seisukoht, et pankrotimenetluse lõpetamisel kompromissiga ei jää ajutise halduri kulud võlausaldaja kanda. Nimelt olukorras, kus pankrotiavaldus rahuldatakse, samuti kui pankrotimenetlus lõpetatakse kompromissiga, tasutakse pankrotimenetluse kulud pankrotivarast (PankrS § 150 lg 2). Kusjuures pankrotimenetluse kulu on ka ajutise halduri tasu (PankrS § 150 lg 1 p 2). Võlausaldaja kanda jäävad PankrS § 150 lg 3 järgi pankrotimenetluse kulud vaid siis, kui kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse rahuldamata või läbi vaatamata, samuti kui menetlus lõpetatakse seetõttu, et võlausaldaja oma pankrotiavaldusest loobub. Praegusel juhul ei olnud tegu PankrS § 150 lg-s 3 sätestatud olukorraga. Veel on tähelepanuväärne, et maakohus tegi 20.09.2016 määruse, kus määras ajutise pankrotihalduri tasu suuruseks 1 209 eurot ja jättis menetluskulud täies ulatuses võlgniku kanda (I kd lk 158-160). Määrus jõustus 07.10.2016. Järgnevalt leidis määruskaebuse esitaja, et kompromiss tehti pettuse mõjul, sest võlausaldaja JK, kes hääletas kompromissettepaneku vastu võtmise poolt, ei pruukinud omada võlgniku vastu nõuet. Riigikohus on 24.05.2005 määruses asjas nr 3-2-1-53-05 selgitanud, et kohus peab kompromissi kinnitamisel omal algatusel kontrollima üksnes seda, kas kompromissi kinnitamisel on järgitud vastavaid menetlusnorme, s.t kas kompromiss vastab formaalselt seaduse nõuetele ja kas kompromissi ei saavutatud hääletusega mõnda võlausaldajat teistega võrreldes hea usu põhimõtte vastaselt kahjustades või eelistades, näiteks vaidlustatud nõuetest tuleneva häälteenamusega. Muul alusel kompromissi kinnitamata jätmise eelduseks on vastava vastuväite esitamine kohtule ja selle põhjendamine. Esmajoones puudutab see väiteid kompromissi tühisuse või tühistamise kohta mõne lepinguosalise poolt näiteks pettuse või olulise eksimuse tõttu. Määruskaebuse esitaja enne maakohtu määruse tegemist kohtule vastuväiteid kompromissi osas ei esitanud, mistõttu ei pidanud kohus omal algatusel kontrollima, kas kompromiss võis olla tehtud pettuse mõjul. Samas võib TsMS § 662 lg 3 järgi määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid, mistõttu käsitleb ringkonnakohus ise MTA väiteid võimaliku pettuse kohta kompromissotsuse vastuvõtmisel. Kompromiss on võlgniku ja võlausaldajate vaheline kokkulepe võlgade tasumise kohta, mis seisneb võlgade vähendamises või nende tasumise tähtaja pikendamises (PankrS § 178 lg 1).

Kompromiss pankrotiseaduse tähenduses on olemuslikult samane kompromissilepinguga võlaõigusseaduse (VÕS) § 578 lg 1 mõttes, millele kohalduvad lepingutele esitatavad üldised nõuded võlaõigusseaduse (VÕS) ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) järgi (Riigikohtu 24.05.2005 määrus asjas nr 3-2-1-53-05). Tehing on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 90 lg 1 järgi tühistatav, kui see on tehtud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul. TsÜS § 94 lg 1 järgi on pettus isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine temale ebaõigete asjaolude avaldamise teel, eesmärgiga kallutada isik tehingut tegema. Seega tuleb kohtule kinnitamiseks esitatud kompromissi kontrollimisel PankrS § 183 lg-s 2 nimetatud teise alternatiivse eelduse esinemise osas kohtul veenduda, kas võlausaldaja(d) viidi tahtlikult eksimusse ebaõigete asjaolude avaldamise teel eesmärgiga hääletada kompromissotsuse poolt. Kuivõrd MTA ei hääletanud kompromissi poolt, ei saanud sellest tulenevalt kompromissi pettuse tõttu tühistada, s.t teda ei viidud eksimusse. Eelnevast sõltumata märgib ringkonnakohus, et pettus PankrS § 183 lg 2 mõttes peab väljenduma muus kui selles, et kompromissi poolt hääletas tunnustatud nõudega võlausaldaja, kellel puudus teise võlausaldaja hinnangul nõue. PankrS sätetest tuleneb, et võlausaldaja nõue on tunnustatud, kui sellele vastuväiteid ei esitata, vastuväite esitamise korral tuleb aga nõude tunnustamiseks esitada hagi kohtusse. Praegusel juhul toimus nõuete kaitsmise koosolek 29.12.2016, kus vaieldi vastu ühele nõudele viiest, s.o kohtutäitur Elin Vilippuse nõudele (I kd lk 190-192). JK nõudele vastuväiteid ei esitatud. Nõuete kaitsmise koosolekul toimunut on hiljem võimalik vaidlustada üksnes PankrS § 106 lg-s 2 sätestatud erandlikel alustel (PankrS § 105), n.o nõude või pandiõiguse tunnustamine põhineb võltsitud andmetel või nõuete kaitsmise koosoleku kokkukutsumisel või selle pidamisel on oluliselt rikutud seadust. Nõue vaadatakse uuesti läbi võlausaldaja, võlgniku või halduri nõudel. MTA ei ole sellist nõuet toimikumaterjalidest nähtuvalt esitanud. Võlausaldaja, esitades eelnevalt kirjeldatud väiteid määruskaebuses, kus kaebas kohtumääruse peale, millega kinnitati võlausaldajate üldkoosolekul vastu võetud kompromissotsus, esitas kirjeldatud argumendid ebaõigel viisil ja hilinenult. Võlausaldaja viimase määruskaebuses esitatud etteheite osas maakohtu resolutsioonile märgib ringkonnakohus, et see oli piisavalt arusaadav ja vastas PankrS § 184 lg-s 6 sätestatule. Eespool toodud põhjustel tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Määruskaebuste esitamisest tingitud menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta määruskaebuste esitajate kanda. Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul käesoleva määruse jõustumisest. Ringkonnakohus keeldub osaühing Advokaadibüroo EIPRE&PARTNERID 14.11.2017 menetlusdokumendi pealkirjaga „Võlausaldaja vastus Maksu- ja Tolliameti määruskaebusele“ ja selle lisade vastuvõtmisest, kuivõrd samad dokumendid on kohtule juba esitatud 30.05.2017 (II kd lk 144-156). Kuna dokumendid on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus neid paberkandjal esitajale tagastada. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar

/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.