Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Asjaolud 28.03.2017 esitas Eesti Inkasso OÜ Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse AF vastu 2658,82 euro saamiseks. 06.04.2017 tegi Pärnu Maakohus AF-le makseettepaneku, mis toimetati AF-le kätte 21.04.2017 ja kes esitas oma vastuväite makseettepanekule 08.05.2017. Seoses võlgniku vastuväitega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 01.06.2017 Harju Maakohtule esitatud hagiavalduses palus Eesti Inkasso OÜ (hageja) mõista AF-lt (kostja) hageja kasuks välja põhivõlgnevus 2137,02 eurot, intress 195,74 eurot, hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 464,97 eurot ja viivis 0,1% päevas alates 02.06.2017 kuni kohutuste kohase täitmiseni. Kohtukulud palus hageja vastavalt menetluskulude nimekirjale mõista välja kostjalt. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid SNEL Grupp OÜ ja kostja 09.02.2015 laenulepingu, mille alusel sai kostja 3000 eurot laenu ning kohustus laenu tagastama osamaksetena hiljemalt 04.02.2016. Laenu saamiseks täitis kostja SNEL Grupp OÜ internetikeskkonnas www.bestcredit.ee laenutaotluse ankeedi (hagi lisa 1) ning kinnitas üldtingimustega (hagi lisa 2) nõustumist. SNEL Grupp OÜ rahuldas 09.02.2015 laenutaotluse ning kandis laenusumma kostjale üle ja saatis kostjale e-posti teel ning internetikeskkonna vahendusel laenulepingu koos selle lisaks oleva laenu tagastamise ja intresside tasumise graafikuga (hagi lisa 3). Kostja taotles kolmel korral lisalaenu väljastamist ning SNEL Grupp OÜ andis kostjale 09.09.2015 lisalaenu summas 1120 eurot, 28.12.2015 lisalaenu summas 430 eurot ja 24.02.2016 lisalaenu summas 170 eurot. Samuti pikendas kostja kahel korral laenu tagastamise tähtaega. Viimase laenu tagastamise tähtaja pikendamise kokkuleppe järgi kohustus kostja laenu osamaksetega tagastama hiljemalt 23.10.2016 (hagi lisa 7). Kostja tagastas laenu vaid osaliselt. Kostja ei ole reageerinud SNEL Grupp OÜ poolt tehtud korduvatele meeldetuletustele laenu tagastamise kohta ega täitnud oma kohustust täiendava tähtaja jooksul. Eeltoodule ning VÕS § 416 lg-le 1 ja üldtingimuste p-le 13.1.4 toetudes öeldi 07.11.2016 kostjaga laenuleping üles ning teavitati kostjat laenulepingu ülesütlemisest (hagi lisa 9). Kostja tegevusetusest tulenevalt loovutas SNEL Grupp OÜ 08.11.2016 laenulepingust tuleneva võlanõude hagejale ning teavitas kostjat nõude loovutamisest (hagi lisa 10). Harju Maakohus edastas menetlusdokumendid kostjale 22.06.2017 e-postiga (e-postiaadressil XXX). Menetlusdokumendid on TsMS § 3141 lg 1 kohaselt loetud kostjale 28.06.2017 kättetoimetatuks. Hagiavaldusele vastamise tähtaeg oli 20 päeva. Kostja hagile tähtaegselt ei vastanud. 28.09.2017 tagaseljaotsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kostja ja BestCredit OÜ (endine ärinimi SNEL Grupp OÜ) vahel 09.02.2015 sõlmitud lepingust nr 20150209027 tuleneva võlgnevuse 2434,59 eurot, s.h põhinõue 2137,02 eurot, intress 195,74 eurot ja 31.05.2017 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 101,83 eurot. Samuti mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise protsendina põhinõudelt (2137,02 eurot) alates 02.06.2017 kuni põhinõude kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud jättis kohus 87% ulatuses kostja kanda ja 13% ulatuses hageja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 369,75 eurot. Otsuse kohaselt ei pidanud kohus hageja nõuet põhjendatuks 31.05.2017 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 464,97 euro osas ega lisanduva viivise nõude 0,1% päevas alates 02.06.2017 kuni kohustuste kohase täitmiseni osas. Kohus leidis, et viivise määra sätestav tüüptingimuse p 8.1 on tühine, kuivõrd poolte vahel lepingus kokku lepitud viivise määr 0,1% päevas on kostjat ebamõistlikult 2(5)

kahjustav ja kohaldamisele kuulub seadusjärgne viivise määr (vt Riigikohtu lahendit 3-2-1-2516, p 13). Kostjalt kuulub hageja kasuks välja mõistmisele sissenõutavaks muutunud viivis seadusjärgses määras kokku 101,83 eurot. Kuivõrd kohus mõistis hageja kasuks sissenõutavaks muutunud viivise välja seadusjärgses määras, siis mõistis kohus vastavalt TsMS §-le 367 kostjalt välja viivise protsendina põhinõudelt (2137,02 eurot) alates 02.06.2017 kuni põhinõude kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. 18.10.2017 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada Harju Maakohtu 28.09.2017 otsuse osas, millega kohus jättis rahuldamata sissenõutavaks muutunud viivise nõude 363,14 euro ulatuses ja osas, millega kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise VÕS § 113 lg 1 alusel kuni põhinõude täitmiseni. Hageja palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldada hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue kogu ulatuses (464,97 eurot) ja mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis 0,1% päevas põhinõudelt 2137,02 eurolt alates 02.06.2017 kuni kohustuste kohase täitmiseni. Apellatsioonimenetluse kulud palub hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendustes tugineb hageja VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele, mille kohaselt juhul, kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Lepingu üldtingimuste p 8.1 sätestab, et viivise määraks on lepingus kokkulepitud intressimäär ehk 0,10% põhivõlast päevas. Hageja selgitab, et endine võlausaldaja BestCredit OÜ (endine ärinimi SNEL Grupp OÜ) kui iga professionaalne krediidiandja kasutab intressi arvestamisel 360 päevast aastat. Vaidlusaluse laenulepingu aastane intress moodustas 34,4%, mille jagamisel 360-ga on tulemuseks 0,1% päevas. Kostjale väljastatud laenu krediidi kulukuse määr moodustas 40,43% (hagi lisa 3), mis on oluliselt väiksem VÕS § 4062 lg-s 1 toodud seadusjärgsest piirmäärast. Kostjale väljastatud laenu intress ja krediidi kulukuse määr on õiguspärased. Seega on ka viivisemäär õiguspärane, kuna õiguspärane intress ei saa endaga kaasa tuua seadusvastast viivisemäära olukorras, kus nii intressil kui ka viivisel on sama määr. Maakohus pidanuks viivisemäära osas otsuse tegemisel lähtuma konkreetse asja asjaoludest, mitte matemaatiliselt arvutama, kas taotletav viivise määr ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära või mitte. Määruse põhjendused Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta ringkonnakohtu menetlusse võtmata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 1 p 6 kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui kaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on tegemist sellise olukorraga. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt vaidlustab hageja maakohtu otsust hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise ja lisanduva viivise nõude seadusjärgses määras rahuldamise osas. Hageja hinnangul tuleb antud juhul lähtuda lepingu üldtingimuste p-s 8.1 kokkulepitud viivise määrast, milleks on lepingus kokkulepitud õiguspärane intressimäär 0,1% päevas. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja toonud kaebuses esile selliseid asjaolusid, mis annaksid aluse hageja vaidlustatud osas maakohtu otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebuses esiletoodud asjaolu, et lähtuvalt lepingu üldtingimuste p-st 8.1 on viivisemäära arvestamise aluseks võetud kokkuleppeline intressimäär, mis antud juhul on seadusjärgsest viivisemäärast kõrgem, ei anna käesolevas asjas hagejale õigust nõuda kostjalt kui tarbijast laenuvõtjalt kokkuleppelisele intressimäärale vastavat, st üldtingimuste p-s 8.1 kokkulepitud määras viivist. Kokkuleppelisele intressimäärale vastava viivise nõudmisel on hageja apellatsioonkaebuses tuginenud VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele, mis näeb ette, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne intressimäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Asja materjalidest nähtuvalt tuleneb hageja nõue käesolevas asjas 3(5)

SNEL Grupp OÜ ja kostja vahel 09.02.2015 sõlmitud tarbijakrediidilepingust. VÕS § 415 lg 1 sätestab, et tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamise korral nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Küsimust, kas VÕS § 415 lg-s 1 sisalduv viide VÕS § 113 lg-le 1 hõlmab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandat lauset, on Riigikohus käsitlenud lahendi nr 3-2-1-120-08 p-s 12. Riigikohus on eelviidatud küsimusele vastanud jaatavalt ja leidnud, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Siinkohal peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada, et eelviidatud Riigikohtu seisukoht kohaldub aga üksnes juhul, kui tarbijakrediidileping selles kokkulepitud viivisemäära osas kehtib. Samuti selgitab kolleegium, et tehingu või selle osa tühisuse tuvastamine on kohtu pädevuses sõltumata poole taotlusest. Praegusel juhul on maakohus vaidlustatud otsuses Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-25-16 p-s 13 selgitatule tuginedes leidnud, et viivise määra sätestav tüüptingimuste p 8.1 on tühine, kuivõrd poolte vahel lepingus kokku lepitud viivise määr 0,1% päevas on kostjat ebamõistlikult kahjustav. Ringkonnakohus jagab maakohtu vastavat seisukohta ja leiab, et tüüptingimuste p 8.1, milles sätestatud viivise määr ületab enam kui neljakordset seadusjärgset viivisemäära, kahjustab kostjat kui tarbijat ebamõistlikult ning selline viivisekokkulepe tuleb VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p-i 5 järgi hinnata tühiseks. Apellatsioonkaebuses osundatu, et laenulepingu järgne intressimäär on õiguspärane, ei anna alust jõuda kostjalt väljamõistmisele kuuluva viivise määra osas maakohtuga võrreldes erinevale järeldusele. Ringkonnakohus selgitab, et kui intress laenulepingu puhul tähendab VÕS § 397 järgi protsendina arvestatavat tasu raha kasutamise eest, siis VÕS § 113 puhul väljendatakse intressina rahalise kohustuse täitmisega viivitamisest tulenevat võlausaldaja kahju hüvitamise nõuet. Intressimäära osas on Riigikohus olnud järjekindlalt seisukohal, et kõrge intress iseenesest, isegi kui see on ebaproportsionaalne laenusaaja suhtes, ei tingi veel tehingu tühisust heade kommete vastasuse tõttu, kuna seadus laenulepingus intressimäära osas kitsendusi ei tee ning hinnata tuleb kõiki tehingu asjaolusid kompleksselt (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-80-02, p 12; nr 3-2-1-137-06, p 22). Seevastu viivisemääras kokkuleppimisele kehtivad mitmed piirangud, millest tüüptingimuste puhul VÕS § 42 lg 3 p-i 5 rakendumisel tuleb kohtul hinnata, kas tüüptingimuses on ette nähtud ebamõistlikult suur viivise määr, mis tingib VÕS § 42 lg 1 järgi tüüptingimuse tühisuse. Ka maakohtu otsuses viidatud Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-25-16 p-st 13 tulenevalt toob ebaproportsionaalselt suure viivise kokkuleppimine tüüptingimustes kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Kuivõrd maakohus on ringkonnakohtu hinnangul õigesti lugenud viivise määra sätestava üldtingimuste p-i 8.1 tühiseks, on kohus ka põhjendatult mõistnud kostjalt hageja kasuks viivise välja seadusjärgses määras. Kooskõlas TsMS § 637 lg 1 p-ga 6 ja § 638 lg-ga 4 keeldub ringkonnakohus eeltoodud põhjendustel Eesti Inkasso OÜ apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. Ringkonnakohus märgib, et on hinnanud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel kõiki apellatsioonkaebuses esitatud apellandi väiteid, neile käesolevas määruses vastanud ning leidnud, et apellatsioonkaebus ei kuuluks rahuldamisele. Menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuse perspektiivi hindamine on põhjendatud menetlusökonoomilistel kaalutlustel, kuivõrd leides et tegemist on perspektiivitu kaebusega, jäävad apellandil kandmata teise poole menetluskulud apellatsioonimenetluses, kuna perspektiivitu apellatsioonkaebuse puhul ei toimetata apellatsioonkaebust teisele poolele kätte. Käesoleval juhul ei ole apellandi õigusi piiratud võrreldes sellega, kui apellatsioonkaebus oleks menetlusse võetud ja ringkonnakohus oleks teinud asjas otsuse, millega apellatsioonkaebus oleks jäetud rahuldamata, sest ringkonnakohus 4(5)

kontrollis maakohtu otsuse seaduslikkust ja vastas kõikidele apellandi väidetele. Ringkonnakohus koostas apellandile sisuliste põhjendustega lõpplahendi. Apellandile on tagatud ka kaebeõigus. Ringkonnakohtul ei ole alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. TsMS § 639 lg 1 ja TsMS § 168 lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus keeldub kaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta hageja kanda. Kuivõrd käesoleval juhul keelduti apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ning ei edastatud apellatsioonkaebust kostjale vastamiseks ning kostjal ei saanud apellatsioonimenetluses vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid tekkida, siis ringkonnakohus hagejalt kostja kasuks apellatsioonimenetluse kulusid välja ei mõista.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal

/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.