OOO Algoritm hagi TV (V) ja VB (B) vastu kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 07.02.2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
TV ja VB apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
17 259,38 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja OOO Algoritm (registrikood 7839391421), lepinguline esindaja vandeadvokaat Denis Polman Kostja 1 TV (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostja 2 VB (isikuood XXXXXXXXXXX) Kostjate lepinguline esindaja vandeadvokaat Jaanus Tehver
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 07.02.2017 otsus, millega hagi rahuldati ning mõisteti välja TV-lt ja VB-lt solidaarselt hageja OOO Algoritm kasuks põhivõlgnevus 15 000 eurot ja viivis perioodi 27.03.2015 kuni 11.02.2016 eest 1059,40 eurot, edasi viivis põhinõudelt 15 000 eurot 8 % aastas alates 12.02.2016 kuni põhinõude täitmiseni. Teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
3.1.Jätta rahuldamata OOO Algoritm nõue TV ja VB vastu 15 000 euro ja viivise perioodi 27.03.2015 kuni 11.02.2016 eest 1059,40 euro saamiseks.
1(18)
3.2.Jätta rahuldamata OOO Algoritm nõue TV ja VB vastu põhivõlgnevuselt 15 000 eurot viivise 8 % aastas väljamõistmiseks alates 12.02.2016 kuni põhinõude täitmiseni.
4.Poolte maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta hageja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.OOO Algoritm (hageja, võlausaldaja või Algoritm) esitas 12.02.2016 Harju Maakohtule hagi TV (kostja I) ja VB (kostja II) vastu kahju hüvitamiseks. Hagiavalduse kohaselt kuulutas Harju Maakohus 27.11.2014 välja Bonell Finance OÜ (võlgnik) pankroti ning määras pankrotihalduriks Andres Tootsmani. Hageja tasus võlgniku pankroti raugemise vältimiseks kohtu deposiitkontole 26.03.2015 15 000 eurot ning maakohus jätkas pankrotimenetlust. Kostja II oli võlgniku juhatuse liige alates 07.10.2008 ja kostja I alates 23.12.2010. Võlgniku pankrotihalduri 08.02.2016 aruande kohaselt oli võlgniku püsiv maksejõuetus välja kujunenud hiljemalt 2011. aastal. Võlgniku juhatuse liikmetena esitasid kostjad pankrotiavalduse alles 17.10.2014. Nimetatu annab hagejale õiguse nõuda deposiitkontole tasutud summa tagastamist kostjatelt. Kostjate põhjendus, et võlgniku maksejõuetust tuleb pidada ajutiseks, kuna kostjad kavatsesid hagejalt omastatud raha eest finantseerida kohtuvaidlust SK-ga, ei välista kostjate vastutust. Võõra raha eest ei saa finantseerida kohtuvaidlust oma väidetava võlgniku vastu. Jõustunud kohtuotsustega on tuvastatud, et raha kuulus hagejale. Hageja viitab kohtuotsuste numbritele, kuid ei hakka neid esitama, sest need on kättesaadavad kohtulahendite registris. Kriminaalasjas 1-11-14132 mõisteti kostjad süüdi selle raha omastamise katse eest. Alates hageja poolt tehtud raha tagastamise korralduse kättesaamisest kostjate poolt 07.10.2010 muutus hageja nõue võlgniku vastu sissenõutavaks. Hageja pidi pöörduma hagiga tsiviilkohtusse raha tagasisaamiseks võlgnikult ja otsus nimetatud asjas jõustus 01.10.2014. Hagejale kuuluva raha tagastamata jätmise tulemusena kumuleerunud viivis muutis võlgniku maksejõuetuks nii konkreetse nõude rahuldamise võimatuse seisukohalt kui ka negatiivse netovara seisukohalt (PankrS § 1 p 2 ja 3). 21.12.2012 esitas hageja võlgniku vastu hagi viimasele usaldatud raha tagastamiseks. Hagi esitamise päeva seisuga on kumuleerunud viivise suurus 91 386,62 eurot. Hageja ja võlgniku vahelises vaidluses raha tagastamise üle Harju Maakohtu kohtuotsuse tegemise ajaseisuga (30.04.2013) oli viivise suurus juba 109 812,82 eurot ning suurenes pidevalt kuni võlgniku pankroti väljakuulutamiseni 27.11.2014. Võlgnik ei
2(18)
ole kumuleerunud viivist kajastanud ei algupärastes ega parandatud majandusaasta aruannetes. Viivis muudab võlgniku aruandeid veelgi negatiivsemaks. Kostja I kinnitusel puudus võlgnikul majandustegevus alates 2010 septembrikuust. Võlgniku arveldusarvel oli ainult hagejalt saadud raha. Muid vahendeid võlgnikul ei olnud ning puudus ka reaalne võimalus neid tekitada. Nimetatust järeldab hageja, et kumuleerunud viivise osas oli võlgnik maksejõuetu igal juhul, sest võlgnik oleks saanud tagastada põhivõlgnevuse, kuid viivise tagastamiseks tal vahendid puudusid. Pankrotihalduri aruande kohaselt on võlgniku parandatud aruannete kohaselt võlgniku netovara seis alates 2010. aastast negatiivne. Seejuures ei ole pankrotihaldur arvestanud hageja viivise nõudega. Majandustegevuse puudumise tõttu oli välistatud ka negatiivse omakapitali viimine kooskõlla seadusega. Viivis hakkas suurenema alates 24.03.2011, kui võlgnik keeldus andmast nõusolekut hageja ülekannete tagasikutsele. Igal juhul oli võlgnik püsivalt maksejõuetu hiljemalt 21.12.2012, kui hageja esitas võlgniku vastu hagi raha tagastamiseks ning selleks ajaks oli alusetult kinnipeetud raha pealt kogunenud viivist peaaegu 100 000 eurot. Võlgnikul puudub nõue SK vastu. Väide, et SK kandis alusetult kolmanda isiku raha võlgniku arvele, on tõendamata. Jääb arusaamatuks ka sellise asjaolu alusel nõude tekkimine võlgnikul SK vastu, sest kostjad pole väitnud, et SK oleks võlgniku esindajana raha välja viinud, ta pole võlgniku seaduslik ega volitatud esindaja olnud. Seetõttu ei ole võlgnik tema vastu hagi esitanud, samuti pankrotihaldurile dokumente väidetava nõude kohta. Isegi kui selline nõue olemas on, tekkis see väidetavalt 02.11.2009 ja kajastus võlgniku bilansis. Seega pidi nõue aeguma hiljemalt 02.11.2012, mistõttu see tuli maha kanda ja mitte bilansis seda kajastada. See omakorda muutnuks bilansi veelgi negatiivsemaks. Kriminaalasjas nr 1-11-14132 ja haldusasjas nr 3-11-794 on erinevate astmete kohtud osundanud, et hageja raha, nõue SK vastu ja sellele vastav võlgniku kohustus Phonetex Ltd ees ei ole kajastatud üheski võlgniku majandusaasta aruandes. 26.09.2014, kui TV sai aru, et hageja poolt võlgniku vastu esitatud hagi rahuldav kohtuotsus jääb jõusse, esitas võlgniku 2013 majandusaasta aruande, milles on hageja raha kajastatud võlgniku varana ja sellele vastab hageja nõudeõigus võlgniku vastu samas suuruses, samuti kajastati nõuet SK vastu ja sellele vastavat kohustust Phonetex Ltd ees. TV muutis ühtlasi ka varasemalt esitatud aruandeid alates 2009.aastast. Seega on need nõuded konstrueeritud ja fiktiivsed. Kostjad olid teadlikud võlgniku konto aresti alt vabastamisest ja raha tagastamise võimalikkusest. Hageja palub mõista kostjatelt solidaarselt välja hageja kasuks 15 000 eurot ja viivisintressi põhikohustuselt alates 27.03.2015 kuni nõude kohase täitmiseni. Hageja palub mõista kostjatelt solidaarselt välja hageja menetluskulud. Kostja I vastuväited
2.Kostja I hagi ei tunnistanud ja palus selle jätta rahuldamata. Pankrotihalduri käitumine antud pankrotimenetluses on erapoolik ning ta tegutseb hageja huvides, olles esitanud hagejat esindava vandeadvokaadi vahendusel põhjendamatu tsiviilhagi kostjate vastu (tsiviilasi nr 2-
3(18)
15-4827). Pankrotihalduri kallutatud aruanne ei saa olla ainukeseks tõendiks, mille alusel kaaluda, millal tekkis võlgnikul maksejõuetus. Pankrotihaldur pole kunagi küsinud kostjate seisukohta aruandes väljendatud asjaolude kohta. Antud küsimuse otsustamisel on vajalik kaaluda raamatupidamisdokumente, majandusaasta aruandeid ning kokkuleppeid võlausaldajatega. Võlgniku vastu oli kolm olulist nõuet: a) Phonetex Ltd nõue seoses sellega, et võlgnik väljastas võltsitud dokumentide alusel ca 2 miljonit Phonetex Ltd rahalisi vahendeid Venemaa kodanikele K-le ja S-le, kes selle summa edasi andsid hageja tolleaegsele seaduslikule esindajale B-le; b) eeltoodust tulenev nõue rahasumma saanud isikute vastu; c) hageja nõue ca 640 000 eurot, mida võlgnik ei tunnistanud, pidades ülekantud rahasummat osaks esimeses punktis omastatud rahasummast. Viimase nõude osas käisid pikad kohtuvaidlused, mille käigus ühe Tallinna Ringkonnakohtu otsusega tunnistati hageja nõue alusetuks, kuid lõpliku lahendiga nõue rahuldati. Pankrotiavaldus esitati kohtule 20 päeva jooksul kirjeldatud lahendi jõustumisest. Kui viimatinimetatud vaidlus oleks lahenenud võlgniku kasuks, poleks võlgnik olnud maksujõuetu, kuna vastavalt kokkuleppele Phonetex Ltd-ga, kes oli ajutiselt ka võlgniku omanikuks, ei asunud Phonetex Ltd oma nõuet sisse nõudma seni, kuni võlgnik saavutab omastatud rahade tagastamise. Omastatud rahade tagastamine oli õiguslikult äärmiselt keerukas, kuna omastajateks olid Venemaa kodanikud, kelle vastu tsiviilnõude esitamine Eesti Vabariigis oli võimatu, kriminaalmenetlust ei algatatud ning Venemaal kohtusse pöördumine oli äärmiselt kallis ja keerukas. Seetõttu otsustati, et asjaga minnakse edasi peale seda, kui selgub tulemus vaidluses hagejaga. Ülaltoodust tulenevalt on ilmne, et kuni jõustus kohtuotsus võlgniku vaidluses hagejaga, ei olnud võlgnik maksejõuetu. Võlgniku pangakontol oli ca 640 000 eurot, mis olid küll arestitud, kuid kohtuvaidluse võitmisel oleksid sellest piisanud Venemaal nõude maksmapanekuks. Vastuseks hageja väitele, et hagejale kuuluvat raha oli võimalik tagasi kanda 20.03.2011, on kostja I selgitanud 20.12.2016 kohtuistungil, et nimetatud tagasikandmise võimalusest ei olnud kostja I teadlik. Kostja II vastuväited
3.Kostja II hagi ei tunnistanud. Võlgniku püsiv maksejõuetus ei kujunenud välja 2011 aastal. 2010 ega 2011 aastal ei olnud võlgnikul sissenõutavaks muutunud võlausaldajate nõudeid, mistõttu ei saanud 2011 tõusetuda küsimust isiku maksejõuetusest PankrS § 1 lg 2 tähenduses. Lisaks katsid võlgniku varad äriühingu kohustusi 2011, 2012 ja 2013. aastal, mistõttu ei muutunud võlgnik 2011 aastal maksejõuetuks PankrS § 1 lg 3 mõttes. Võlgniku maksejõuetus ilmnes 01.10.2014, mil jõustus kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-12-54935. Pankrotiavaldus esitati kohtule 17.10.2014. Seega esitas võlgniku juhatus pankrotiavalduse õigeaegselt ja hagejal ei ole PankrS § 30 lg-st 3 tulenevat nõuet kostja vastu. 01.01.2011 ei olnud ühelgi isikul sissenõutavaks muutunud nõuet võlgniku vastu. Viivis mõisteti võlgnikult hageja kasuks välja tsiviilasjas 2-12-54935 alates 24.03.2011. Hageja pole vastupidist tõendanud. Võlgniku majandusaasta aruanded tõendavad, et 2011 lõpu seisuga ei olnud võlgnikul kohustusi, mis oleks ületanud ettevõtte varasid. Hageja nõuet ei kajastatud võlgniku bilansis, kuna seda käsitleti alusetu nõudena. Nimetatuks andsid alust kriminaalasjas nr 1-11-14132 esitatud tsiviilhagi rahuldamata jätmine 08.12.2012 (otsus jõustus 18.03.2013) ja tsiviilasjas nr 2-12-54935 tehtud ringkonnakohtu 06.11.2013 lahend, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu hagi rahuldava kohtuotsuse ja lõpetas asjas menetluse. Viidatud ringkonnakohtu lahend tühistati hiljem Riigikohtu poolt ja lõpptulemusena
4(18)
rahuldas kohus hagi (otsus jõustus 01.10.2014). Kostja tegutses võlgniku juhatuse liikmena ettevõttele lojaalselt, tõrjudes tema arvates alusetut nõuet. Kuni otsuse jõustumiseni oli kostjal alust arvata, et kohus teeb lahendi võlgniku kasuks. Muud ettevõtte varasid ületavad kohustused võlgnikul puudusid. Nimetatud eeldustele tuginedes on koostatud ka võlgniku majandusaasta aruanded 2012 ja 2013 kohta. Mistahes hetkel enne tsiviilasjas 2-12-54935 tehtud kohtuotsuse jõustumist 01.10.2014 ei olnud võlgniku juhatuse liikmete seisukohalt ilmne, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu, sest muid sissenõutavaid kohustusi peale hageja nõude, mida võlgnik poleks suutnud rahuldada, ei eksisteerinud. Tulenevalt TsÜS § 36 ja ÄS § 180 lg 51 ei olnud võlgnikul seetõttu kohustust pankrotiavaldust kohtule esitada enne 17.10.2014, mil see tegelikult kohtule esitati. Pankrotihalduri aruandes puudub analüüs, millisel alusel bilansis väidetavalt alusetult kajastatud nõue tekkis, milline oli nõudest tulenev õigussuhe võlgniku ja kohustatud isiku vahel, milline nõudele kohalduv aegumistähtaeg ning kuidas see on kulgenud. Hinnang tugineb asjaolule, et nõude osas puudub täitedokument ja kohustatud isik pole nõuet tunnistanud. Nimetatud asjaoludest ei saa järeldada nõude puudumist ega aegumist, samuti selle bilansis kajastamise ebaõigsust. Seetõttu ei saa pankrotihalduri aruanne lükata ümber neid andmeid, mis kajastuvad võlgniku 2011, 2012 ja 2013 majandusaasta aruannetes ja millest nähtub piisav vara ettevõtte kohustuste täitmiseks. Maakohtu otsus
4.Harju Maakohtu 06.03.2017 otsusega hagi rahuldati ja mõisteti kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 15 000 eurot ja viivis perioodi 27.03.2015 kuni 11.02.2016 eest summas 1059,4 eurot ning viivis määras 8% aastas põhinõudelt 15 000 eurot alates hagi esitamisest s.o. 12.02.2016 kuni põhinõude täitmiseni. Hagi rahuldamise tõttu jättis kohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt solidaarselt kostjate kanda. Hageja nõue on esitatud PankrS § 30 lg 3 alusel. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjad on rikkunud oma ÄS § 180 lg-st 51 tulenevat kohustust. Asja lahendamisel tuleb kõigepealt tuvastada, millal muutus võlgnik maksejõutuks, sest sellest sõltub, millal tuli kostjal täita kohustus esitada võlgniku pankrotiavaldus. Poolte tõendamiskoormist sätestava PankrS § 30 lg 3 teise lause kohaselt peab isik, kelle vastu nõue esitatakse vaidluse korral tõendama, et ta ei ole pankrotiavalduse õigeaegse esitamata jätmisega oma kohustusi rikkunud. Vastavalt PankrS § 1 lg-le 2 on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. PankrS § 1 lg 3 kohaselt on juriidilisest isikust võlgnik maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Võlgniku pankrotihalduri Andres Tootsmanni aruande kohaselt muutus võlgnik maksejõuetuks 2011. aastal. Aruande kohaselt on selgunud, et võlgniku bilansis kajastatud nõue SK vastu summas 2 073 517 eurot on konstrueeritud ja bilanssi võetud alusetult. Selgusetud on raha väidetava kadumise asjaolud. Samuti on arusaamatu, miks on ainuvastutajaks SK, kes ei ole seda nõuet tunnistanud. Lisaks ei ole seda nõuet hagetud ja nõuded kõigi võimalike osaliste vastu on lastud aeguda. Alusetult kajastati bilansis varana Algoritmilt 22. ja 23. 09.2010 laekunud 647 570 eurot ning kohustust Phonetex Ltd ees summas 2 071 754 eurot. Seda kõike tehti ilmse eesmärgiga jätta saadud raha hagejale tagastamata ja esimesel võimalusel raha välja maksta Phonetexile väidetava kohustuse täitmise ettekäändel.
5(18)
Võlgniku 2010. aasta esialgsest aruandest nähtub, et võlgnikul oli seisuga 31.12.2010 varana käibevara 22 448 eurot (raha kontol 19 109 eurot ja nõudeid summas 3339 eurot). Kohustusi on vaid 5639 eurot. See aruanne on jäänud juhatuse poolt allkirjastamata. Kuid just sellest aruandest nähtub, et seisuga 31.12.2010 ei olnud hageja 22. ja 23.09.2010 laekunud raha võlgniku vara koosseisu arvatud. 2010. aasta uuest aruandest, mis on allkirjastatud 28.06.2013 ja esitatud 17.09.2013, nähtub, et seisuga 31.12.2010 on bilansis vara 42 549 972 krooni (umbes 2 719 439 eurot), sellest kontol olev raha 10 130 733 krooni (umbes 647 472 eurot) ning real “nõudeid ning ettemaksed” 32 419 239 krooni. Uuema aruande (mis allkirjastati 28.06.2013) rahavoogude aruandest nähtub, et “Raha ja ekvivalentide muutuse” tulemusel muutus hagejalt laekunud raha juba võlgniku varaks. Bilansist nähtub ka, et omakapitali suurus on aastalõpu seisuga jätkuvalt vaid 18 749 krooni, mis jääb alla seaduses etteantud miinimumväärtuse, milleks on 40 000 krooni. Maakohus järeldas, et võlgniku aruanded 2010, 2011 ja 2012 majandusaastate kohta on esitatud suure hilinemisega. Bilansikanded on arusaamatud, mida tõendab ka audiitor MG märkus võlgniku 2012. aasta aruande kohta. Audiitorina ei saanud ta avaldada arvamust aruandes esitatud arvude õigsuse kohta, kuna ei ole võimalik kontrollida bilansisaldode õigsust eelneva perioodi (st. 2011. aasta ) osas ning puuduvad saldokinnitused deebitoridega. Võlgniku aastaaruannetel puudub igasugune väärtus tõese andmekogumina ja neis esitatud andmetest ei saa lähtuda võlgniku majandustegevuse ning varade ja võlgade koosseisu määramisel. Vastuses ajutise halduri teabenõudele selgitas võlgnik, et majandustegevus peatus septembris 2010, kui Rahapesu andmebüroo (RAB) arestis konto ja sellest ajast alates on käinud vaidlused selle üle, kellele kuulub kontol olev raha. Pankrotihalduri aruande kohaselt pidi võlgnik juba 2010. aastal teadma, et hagejalt laekunud raha ei saa kajastada varana. Võlgnik asus bilanssi „otsustavalt ümber kujundama“ (allkirjastatud 28.06.2013) just pärast Harju Maakohtu 30.04.2013 otsust tsiviilasjas 2-1254935, kui tekkis arusaamine, et kontol olev raha tuleb välja maksta hagejale. Kuigi kohtuvaidlus tsiviilasjas 2-12-54935 algas juba 21.12.2012, teavitas Discount Provider of USA INC võlgnikku 20.06.2010 sõlmitud lepingu katkestamisest ja nõudis korduvalt hageja tasutud summade tagastamist hagejale või edastamist Discount Providerile. Juba alates 07.12.2010 kajastas võlgnik selle bilansis aktiva poolel oma varana hoolimata teadmisest, et see raha oli saadud makseteenuse osutamiseks ja kuulub teistele isikutele. Võlgnik on pikka aega kõrvale hoidnud kohustusest see raha tagastada. Näiteks 23.03.2011 saatis juhatuse liige kostja II kirja pangale palvega võlgniku kontol olevat raha hagejale mitte tagastada. Lisaks juhatuse liikmete ühine katse toimetada see raha võlgniku teisele (arestivabale) kontole 2011. aasta alguses. Võlgnik keeldus 30.04.2013 kohtuotsust täitmast ka peale selle jõustumist 01.10.2014. Pankrotihaldur asus seisukohale, et võlgnik muutus püsivalt maksejõuetuks juba 2011. aastal. Võlgniku majandustegevus lõppes juba 2010. aastal. Alates 07.12.2010 oli võlgnik teadlik hagejalt 22. ja 23.09.2010 laekunud raha tagastamiskohustusest (seda nõudis Discount Provider of USA INC). 28.06.2013 allkirjastatud 2010. aasta aruandes püüdis juhtkond võlgniku majanduslikku olukorda ilustada, kajastades bilansi aktiva poolel varana hagejalt laekunud raha. Võlgniku raamatupidamisandmed ei ole usaldusväärsed ja puuduvad andmed, et võlgnikul seisuga 31.12.2010 üldse mingit vara oli. Seega oli täitmata omakapitali nõue, mis ÄS § 136 kohaselt ei saanud olla vähem kui 40 000 EEKi, kuid isegi võlgniku enda bilansi järgi oli see vaid 18 749 EEKi. Võlgnik pidi teadma, et täitmata kohustuse eest on mittetäitjale lepingutes ja seaduses ette nähtud sanktsioonid. Seega oli võlgnik teadlik, et tähtaegselt tagastamata summalt tuleb tasuda intresse ja viiviseid sõltumata RAB või kellegi teise poolt seatud arestidest või muudest asjaoludest. Alates 2011. aasta algusest suurenesid võlgniku
6(18)
kohustused iga päevaga, sest õigeaegselt tagastamata summadelt tuleb maksta intresse ja viiviseid. Vastavat arvestust võlgniku raamatupidamises ei kajastatud. Juba 2011. aasta alguses teadis juhtkond senise majandustegevuse jätkamise võimatusest, sest Majandus ja Kommunikatsiooniministeerium teatas 30.03.2011, et võlgniku kõik finantsvaldkonna registreeringud on kustutatud. Pankrotimenetluses on oma nõuded esitanud 5 võlausaldajat kogusummas 3 626 827,10 eurot. Sealhulgas esitas Phonetex Ltd nõude summas 2 757 740 eurot, mille OOO Algoritm täies ulatuses vaidlustas ja mille tunnustamiseks on käimas vaidlus tsiviilasjas 2-15-5177. Pankrotimenetluse käigus selgus, et ainus vara, mida saaks arvata pankrotivarasse, on pangakontol olev summa 648 777,58 eurot. Võlgnikul puudub muu reaalne vara. Kohtule esitatud kohtuotsusega kohtuasjades nr 1-11-41132 ja 2-12-5493 on ümber lükatud kostjate väited, et nad tegutsesid korraliku ettevõtja hoolsusega ning kuni tsiviilasjas nr 2-1254935 tehtud hagi rahuldava kohtuotsuse jõustumiseni oli kostjatel alus eeldada, kostjal puudub kohustus hageja ees. Maakohus refereeris Harju Maakohtu 08.10.2012 otsust kriminaalasjas nr 1-11-14132 ja 30.04.2013 otsust tsiviilasjas nr 2-12-54935 ning tuvastas, et hageja kandis võlgniku kontole 22.09.2010 lepingu nr 4 alusel 241 272 eurot ja 23.09.2010 lepingu nr 2 alusel summas 405 415 eurot, RAB 22.10.2010 korralduse alusel kehtestati võlgniku arvelduskontole kasutamise piirang seoses rahapesu kahtlusega summas 647 158,28 eurot 60 ööpäevaks ja 20.12.2010 sama kuni vara tegeliku omaniku kindlakstegemiseni. 23.03.2011 tühisats RAB piirangu, kuid lubatud oli ainult hagejale raha tagastamine (hageja tagasikutse rahuldamine). Tunnistaja T ütlused kinnitavad ka asjaolu, et mitmed isikud üritasid selgitada arestitud rahade päritolu. 04.1.2011 käisid kostjad koos pangakontoris, kus soovisid teha ülekannet summas 606 050 eurot Phonetex Ltd kontole, kuid uue aresti tõttu polnud see võimalik. Kriminaalasjas tehtud lahendiga luges maakohus tõendatuks võlgniku poolt hagejaga sõlmitud käsunduslepingu rikkumise. Maakohtu otsusega tsiviilasjas luges maakohus tuvastatuks, et võlgnikul tuli tagastada hagejale käsunduslepingu täitmiseks saadud 646 687 eurot ja viivis 109 812,82 eurot ning viivis alates 01.05.2013 VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 536 874,18 eurot. Maakohtu otsus jõustus 01.10.2014. Kohtule esitatud kohtulahenditega kriminaalasjas nr 1-11-5678 ja 1-11-14132, tsiviilasjas nr 212-54935 ja haldusasjas nr 3-22-794 luges maakohus tõendatuks, et hageja poolt võlgniku arveldusarvele kantud 646 687 eurot kuulub hagejale. Alates hageja tehtud raha tagastamise korralduse kättesaamisest 07.12.2010 muutus hageja nõue sissenõutavaks. Harju Maakohtu otsusega kriminaalasjas nr 1-11-5678 on tuvastatud, et 23.03.2011 tühistas RAB arvelduskonto piirangu seoses hageja poolt ülekantud rahaliste vahendite tagasikutsumisega võlgnikult. Seega oli võlgnikul reaalselt võimalik tagastada 647 158 eurot hagejale pärast 23.03.2011. Võlgnik seda ei teinud ja pidas maakohtu hinnangul perspektiivitut tsiviilvaidlust hagejaga nimetatud rahasumma nõudes. Eelnimetatud vaidluses mõistis kohus võlgnikult välja viivise 109 812,82 eurot. Vaidlust pole selle üle, et võlgniku arveldusarvel oli ainult hagejalt saadud raha. Muid vahendeid võlgnikul ei olnud ning puudus ka reaalne võimalus neid tekitada. Kuna võlgniku pankrotihaldur on jõudnud oma aruandes järeldusele, et võlgniku bilansis kajastati alusetult nõue SK vastu 2 073 517, vara 647 570 eurot ja kohustus Phonetex Ltd ees 2 071 754 eurot, võlgniku raamatupidamisandmed ei ole usaldusväärsed ja puuduvad andmed, et võlgnikul seisuga 31.12.2010 üldse mingit vara oli, siis asus kohus seisukohale, et hiljemalt 21.12.2012 seisuga oli võlgnik maksejõuetu. Nimetatud päeval esitas hageja hagi võlgnikult viimasele usaldatud raha tagasisaamiseks ja selleks ajas oli hageja nõude pealt kogunenud viivis
7(18)
juba 91 386 eurot. Kuna puuduvad andmed, et võlgnikul üldse mingi vara oli, mille arvelt sissnõutavaks muutunud viiviseid tasuda, oli võlgniku maksejõuetus püsiv nii PankrS § 1 p 2 kui § 1 p 3 tähenduses ja pankrotiavaldus esitati arvestava hilinemisega. Kostjad rikkusid ÄS § 180 lg 51 tulenevat pankrotiavalduse õigeaegse esitamise kohustust. Kostjad ei ole tõendanud, et nad ei ole pankrotiavalduse õigeaegse esitamata jätmisega oma kohustust rikkunud. Apellatsioonkaebus
5.Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Maakohus on PankrS § 30 lg 3 teist lauset ebaõigesti kohaldanud. PankrS § 30 lg 3 teise lause tekstist järeldub, et kui kohus tuvastab pankrotiavalduse õigeaegselt esitamata jätmise fakti, on nõude adressaadil nõude tõrjumine võimalik seeläbi, et ta tõendab, et ta ei ole pankrotiavalduse õigeaegse esitamata jätmisega oma kohustusi rikkunud. Tõendamiskoormus on kõnealuse sätte kohaselt kostjatel järelikult juhul, kui pankrotiavaldus on õigeaegselt esitamata jäetud. PankrS § 30 lg 3 teise lause kohasest tõendamiskohustusest saab rääkida, kui kostjad tugineksid menetluses väitele, et nad ei saanud pankrotiavaldust õigeaegselt esitada kas endast või mõnest teisest isikust tuleneva takistuse või vääramatu jõu tõttu. Käesoleval juhul ei tuginenud kostjad menetluses sellistele asjaoludele, mille puhul oleks tõusetunud neile tõendamiskoormuse panemine PankrS § 30 lg 3 teise aluse alusel. Pankrotiavaldus esitati kohtule õigeaegselt. Võlgniku aruanded 2010, 2011 ja 2012 majandusaastate kohta ei ole esitatud suure hilinemisega ja bilansikanded ei ole arusaamatud. Aruannete äriregistrile esitamise ajast ei saa iseenesest teha järeldusi selle kohta, kas aruannetes kajastuv teave on õige ja tõendina usaldusväärne. Maakohtu hinnang, et bilansikanded on arusaamatud, on sisuliselt põhjendamata. Võlgniku 2012. aasta majandusaasta aruandele lisatud vandeaudiitori aruandes ei sisaldu ühtegi viidet kontrollitud aruandes kajastuvate näitajate arusaamatusele. Audiitori arvamust tervikuna hinnates on kostjate arvates ilmne, et audiitor oli välja toonud formaalsed põhjused selleks, miks ta ei saanud anda hinnangut 2012 majandusaasta aruande teatud kirjete õigsuse kohta, kuid sellest ei saa järeldada, et bilansis sisaldusid arusaamatud kanded. Seega tulnuks võlgniku 2010, 2011 ja 2012 majandusaasta aruannetega kui tõenditega arvestada. Need tõendid lükkavad ümber hagi aluseks oleva väite, et võlgnik oli juba 2011. aastal püsivalt maksejõuetu. Kostjad paluvad ringkonnakohtul neid tõendeid hinnata. Ainus tõend, millele maakohus rajas oma järeldused võlgniku majandusliku olukorra ja maksejõuetuse tekkimise kohta, oli võlgniku pankrotihalduri poolt 08.02.2016 tsiviilasjas nr 2-14-59317 kohtule esitatud aruanne. Maakohus on jätnud täielikult tähelepanuta kostjate vastuväited selle tõendiga arvestamisele. Pankrotihalduri aruanne ei vasta tegelikele asjaoludele, haldur pole aruandes sisalduva osas kostjatelt seisukohta küsinud, haldur on erapoolik ja ebaõige on halduri järeldus, et võlgnik muutus püsivalt maksejõuetuks juba 2011. aastal. Apellandid kordavad maakohtu menetluses väljendatud seisukohta pankrotihalduri erapooletuse ja aruande ebausaldusväärsuse. Aruande näol pole tegemist dokumendiga, mis sisaldaks viiteid faktidele koos nende tuvastamise aluseks olevate tõenditega ega õigusnormidele koos asjassepuutuva analüüsiga. Võlgniku pankrotihalduri poolt esitatud aruanne ei ole seetõttu võlgniku maksejõuetuse tekkimise aja ja põhjuste osas usaldusväärne tõend. Äriühingu juhatuse liikmetel on pankrotiavalduse esitamise kohustus siis, kui äriühingu püsiv maksejõuetus on ilmne ja hinnang äriühingu maksevõimelisusele peab lähtuma informatsioonist, mis oli kättesaadav maksejõuetuse väidetava ilmnemise ajal (nn ex ante
8(18)
hindamine). Kui lähtuda eeldusest, et 21.12.2012 seisuga ei saa tuvastada mistahes vara olemasolu võlgnikul (millega kostjad ei nõustu), siis saab maksejõuetust tuvastada siis, kui 21.12.2012 esineks võlausaldajate nõudeid, mida võlgnik ei suutnud täita (PankrS § 1 lg 2) või kui võlgniku vara ei katnud 21.12.2012.a. seisuga tema kohustusi ja see olukord polnud ajutine (PankrS § 1 lg 3). Seega üksnes vara puudumine ei anna alust konstateerida püsiva maksejõuetuse olemasolu, vaid vajalik on ka vähemalt ühe sellise kohustuse olemasolu, mida võlgnik ei suuda täita. Maakohtu otsuse põhjendustest lähtuvalt luges maakohus selliseks kohustuseks antud juhul hageja poolt 21.12.2012 kohtule esitatud nõuet 646 687 euro tagasisaamiseks ja viivise 91 386 euro saamiseks. Kostjad leiavad, et sellise nõude esitamise fakt ei andnud 21.12.2012 seisuga alust lugeda võlgnik maksejõuetuks. Kostjad selgitasid, et 21.12.2012 olid nad olukorras, kus võlgnik oli ühes kohtumenetluses juba edukalt tõrjunud hageja hagi 646 687 euro saamiseks. Harju Maakohus oli 08.10.2012 teinud otsuse kriminaalasjas nr 1-11-14132 (kus võlgnik oli tsiviilkostja), mille sisuks oli hagi rahuldamata jätmine. Tallinna Ringkonnakohtu 12.12.2012 otsusega jäeti hageja apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Järelikult ei olnud kostjatel 21.12.2012 seisuga alust teha järeldust, et hageja esitatud hagi toob kaasa võlgniku maksejõuetuse. Seega isegi juhul, kui eeldada võlgnikul varade täielikku puudumist 21.12.2012 seisuga, ei saa lugeda sama päeva seisuga osaühingu maksejõuetust ilmseks hageja poolt sel päeval maakohtule esitatud hagist tulenevalt. Majandusliku seisundi hindamisel saab ja tuleb arvestada vaid selliseid nõudeid, mille maksmapanek on tõenäoline. 21.12.2012 seisuga ei saanud kostjad ette näha, et kohus ei jäta hageja poolt esitatud hagi läbi vaatamata ning teeb hagi rahuldava otsuse. Ainuüksi asjaolust, et mitme kohtuvaidluse lõpptulemusena jõustus tsiviilkohtu otsus, millega hageja hagi rahuldati, ei saa teha järeldust, et kostjad pidasid võlgniku nimel perspektiivitut kohtuvaidlust. Maakohus pole pööranud tähelepanu asjaolule, et esimeses tsiviilvaidluses hageja hagi üle (kriminaalasi nr 1-11-14132) tegid nii maakohus kui ringkonnakohus otsuse võlgniku kasuks, jättes hagi rahuldamata. Vastav kohtuotsus ka jõustus. Teises tsiviilvaidluses (tsiviilasi nr 2-12-54935) jõustus küll lõpplahend hagi rahuldamise kohta, kuid menetluse käigus tegi Tallinna Ringkonnakohus 06.11.2013 määruse, millega tunnistas võlgniku vastuväited hagi rahuldamisele põhjendatuks ja lõpetas tsiviilasja menetluse. Kostjad leiavad, et õiguslikku positsiooni, mille õigsust on tunnistanud ringkonnakohus, ei ole alust kvalifitseerida perspektiivituks isegi juhul, kui ringkonnakohtu lahend hiljem tühistatakse Riigikohtu poolt ja menetluse lõpptulemusena jõustub teise kohtumenetluse poole kasuks tehtud otsus. Kostjatel ei olnud alust hinnata kohtuvaidlust perspektiivituks seisuga 21.12.2012. Ainuüksi hagi esitamine ei saa olla asjaolu, mis toob kaasa ettevõtte püsiva maksejõuetuse. Kostjad tegutsesid korraliku ettevõtja hoolsusega ja võlgnikule lojaalselt, tehes kõik endast oleneva, et tõrjuda kohtumenetlustes nende arvates alusetult võlgniku vastu esitatud nõuet. Õigusvaidluse pidamist äriühingu juhatuse liikmete arvates alusetu nõude tõrjumiseks ning selle õigusvaidluse ajal nõude täitmisest keeldumist ja nõude mittetunnustamist ei saa kvalifitseerida juhatuse liikme kohustuste rikkumiseks. Võlgniku objektiivne ilmne maksejõuetus tekkis 01.10.2014, mil jõustus tsiviilasjas nr 2-12-54935 tehtud kohtuotsus. Kuna võlgniku juhatus esitas pankrotiavalduse kohtule 17.10.2014, siis ei viivitanud kostjad pankrotiavalduse esitamise kohustuse täitmisega ega rikkunud järelikult ÄS § 180 lg 51 sätestatud kohustust. Maakohtu lõppjäreldus, et apellantidelt tuleb hageja kasuks PankrS § 30 lg 3 alusel välja mõista kohtu deposiiti kantud 15 000 eurot, on ebaõige. Kuna põhinõue tuleks jätta rahuldamata, siis on põhjendamatu ka viivise nõue.
9(18)
Vastus apellatsioonkaebusele
6.Hageja vaidles kostjate apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata ja menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
7.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasjas materjalidega ja apellatsioonkaebusega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus saab teha uue otsuse (TsMS § 657 § 1 p 2). I
8.Õige on maakohtu seisukoht, et asja lahendamisel tuleb tuvastada, millal muutus võlgnik maksejõuetuks, sest sellest sõltub, millal tuli kostjatel täita kohustus esitada võlgniku pankrotiavaldus. Hageja väidab, et võlgnik muutus püsivalt maksejõuetuks 2011 aastal, kostjad, et 01.10.2014 aastal.
9.Maakohus leidis iseenesest õigesti, et PankrS § 30 lg 3 kohaselt peab isik, kelle vastu nõue esitatakse, vaidluse korral tõendama, et ta ei ole pankrotiavalduse õigeaegse esitamata jätmisega oma kohustusi rikkunud. Kas pankrotiavaldus esitati õigeaegselt või hilinemisega, saab tuvastada üksnes vaidluse sisulisel lahendamisel tõendeid hinnates ja neist järelduste tegemisel kohtuotsuses. Seega saab normi mõte olla see, et kui kostja väidab, et ta esitas pankrotiavalduse konkreetsel kuupäeval, peab ta tõendama oma väiteid, et see oli seadusest tulenevalt õige aeg ja eelnevaks pankrotiavalduse esitamiseks puudus tulenevalt juhatuse liikme kohustuste kohasest täitmisest alus.
10.Maakohus tuvastas õigesti järgmised vaidluse lahendamisel olulised asjaolud: - Alates 07.10.2008 olid kostja II ja alates 23.12.2010 ka kostja I võlgniku juhatuse liikmed; - 17.10.2014 esitasid kostjad võlgniku pankrotiavalduse, milles tuginesid asjaolule, et võlgniku maksejõuetus selgus võlgniku juhtkonnale 01.10.2014, kui Riigikohus keeldus menetlemast kassatsioonkaebust ning jõustus Harju Maakohtu 30.04.2013 otsus tsiviilasjas 2-12-54935; - eelnimetatud tsiviilasjas 2-12-54935 tehtud otsuse kohaselt tuli võlgnikul tasuda hagejale 646 687 eurot ja viivised; - pankrotiavaldusele lisatud võlanimekirjas kajastasid kostjad võlgniku kohustusi kogusummas 2 730 751 eurot, sh kohustus Phonetex Ltd ees summas 2 071 754 eurot, varana 648 414 eurot pangakontol ning 2 073 517 euro suurust nõuet SK vastu; - Harju Maakohus kuulutas 27.11.2014 välja võlgniku pankroti ja pankrotihalduriks nimetati Andres Tootsman; - Harju Maakohtu 16.03.1015 määrusega määrati võlgniku pankrotimenetluse raugemise vältimiseks ning pankrotimenetluse jätkamises tasutava täiendava deposiidi suuruseks 15 000 eurot, mille maksis ära hageja; - võlgniku juhatuse liikmed avaldasid pankrotihaldurile, et võlgniku majandustegevus peatus septembris 2010 seoses RAB-i poolt võlgniku konto arestimisega; - 30.03.2011 teatas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, et võlgniku kõik finantsvaldkonna registreeringud on kustutatud; - kohtuvaidlus hageja ja võlgniku vahel samade summade tagastamise nõudes tsiviilasjas 2-1254935 algas 21.12.2012; - võlgnik esitas 2010, 2011 ja 2012 majandusaasta aruanded hilinemisega ja muutis neid 28.06.2013 aastal, kajastades tsiviilasjas 2-12-54935 vaidluse esemeks olnud raha võlgniku varana; - ka hilisemalt muudetud 2010. aasta aruandes oli võlgniku netovara suurus alla seaduses sätestatud miinimumi;
10(18)
- võlgniku varasemalt esitatud 2010. aasta bilansis ei kajastunud hageja nõue, kuid muudetud 2010. aasta bilansis kajastus see võlgniku varana; - 30.04.2013 tegi Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-12-54935 otsuse, millega rahuldas hageja nõude võlgniku vastu, see jõustus 01.10.2014 otsusega; - Phonetex Ltd esitas oma nõude võlgniku pankrotimenetluses, hageja vaidles sellele vastu ja nõue jäi tunnustamata.
11.Hageja tugines vaidluses järgmistele asjaoludele: - Asjaolu, et hagejalt võlgnikule 22. ja 23.09.2010 laekunud 647 570 eurot kuulub hagejale, on tuvastatud jõustunud kohtuotsustega neljas kohtuasjas: kriminaalasjades 111-14132 ja 1-11-5678, tsiviilasjas 2-12-54935 ja haldusasjas 3-11-794. - Kriminaalasjas mõisteti kostjad süüdi sama raha omastamise katses; - Haldusasjas taotlesid kostjad rahale kohaldatud aresti mahavõtmist, kuid kohtud tuvastasid, et raha kuulub hagejale ning arest ei riku võlgniku õigusi; - Kostja I kajastas 26.09.2014 esitatud 2013 majandusaasta aruandes hagejalt laekunud raha alusetult enda varana, esialgses 2009 aruandes ei kajastunud ei SK vastu esitatud nõue ega võlgniku sellele vastav kohustus Phonetexi ees; kostja I muutis hiljem varasemalt esitatud aruandeid alates 2009. aastast; - Võlgniku 26.09.2014 tagantjärele parandatud majandusaasta aruannete kohaselt on võlgniku netovara seis alates 2010. aastast negatiivne; - Nõuet SK vastu ei ole olemas ja see oleks ka aegunud; - Võlgniku maksejõuetust kinnitab ka majandustegevuse registrist kustutamise teade.
12.Kostja I tugines vaidluses peamiselt järgmistele asjaoludele: - Lisaks mitteolulistele nõuetele (mõnesaja euro piires) oli võlgnikul kolm erinevat olulist nõuet: a) Phonetex Ltd nõue võlgniku vastu, kuna võlgnik väljastas võltsitud dokumentide alusel ca 2 milj Phonetex Ltd rahalisi vahendeid Venemaa kodanikele K-le ja S-le, kes andsid selle summa edasi hageja tolleaegsele esindajale B-le; b) eeltoodust tulenev võlgniku nõue raha saanud isikute vastu; c) hageja nõue võlgniku vastu ca 640 000 eurot, mida võlgnik ei tunnistanud, pidades seda osaks punktis a) nimetatud rahasummast; - hageja ja võlgniku vahel kestsid kohtuvaidlused 640 000 euro tagastamise üle, mille käigus ühe Tallinna Ringkonnakohtu otsusega tunnistati hageja nõue alusetuks, kuid lõpliku lahendiga hageja nõue rahuldati; - isegi, kui võlgnik oleks tahtnud raha tagastada, ei olnud see erinevate arestide tõttu võimalik; - pankrotiavaldus esitati 20 päeva jooksul lahendi, millega lahendati hageja nõue võlgniku vastu 640 000 eurot väljamõistmiseks, jõustumisest; - vastavalt kokkuleppele Phonetex Ltd-ga, kes oli ajutiselt ka võlgniku osanikuks, ei asunud viimane oma võlgniku vastu olevat nõuet sisse nõudma seni, kui võlgnik saavutab omastatud rahade tagastamise K-lt; - võlgnik ei saanud omastajate vastu nõuet esitada Eestis, kriminaalmenetlust nende vastu ei algatatud ja Venemaal kohtusse mineku osas otsustati oodata, milline on võlgniku ja hageja kohtuvaidluse tulemus; - kui võlgnik oleks võitnud kohtuvaidluse hagejaga 640 000 euro tagastamise üle, oleks võlgnikul olnud vahendid, et saavutada Venemaal oma nõude maksmapanemine; - kui lahend vaidluses hagejaga oleks tehtud võlgniku kasuks, poleks võlgnik olnud maksejõuetu.
11(18)
13.Kostja II tugines vaidluses peamiselt järgmistele asjaoludele: - Ei 2010 ega 2011 ei olnud võlgnikul sissenõutavaks muutunud võlausaldajate nõudeid, mistõttu ei saanud 2011 tõusetuda küsimust võlgniku maksejõuetusest; - 2011-2013 katsid võlgniku varad äriühingu kohustusi; - Võlgniku maksejõuetus ilmnes 01.10.2014, mil jõustus kohtuotsus tsiviilasjas 2-1254935. - Pankrotiavaldus esitati kohtule 17.10.2014. II
14.Maakohus on võlgniku maksejõuetuks muutumise ajahetke tuvastamisel tuginenud pankrotihalduri aruandele. Maakohtu otsusest ei ole arusaadav, mis osas maakohus refereerib pankrotihalduri aruannet ja mis osas loeb selles sedastatud etteheited aruandega tuvastatuks. Pankrotihaldur on sisuliselt leidnud, et võlgnik muutus maksejõuetuks juba 2011 aastal, sest alates 07.12.2010 oli võlgnik teadlik hageja raha tagastamise nõudest enda vastu ja pidanuks seda kajastama enda kohustusena ning mitte varana. Lisaks on pankrotihaldur leidnud, et võlgniku netovara oli juba 2010 majandusaasta aruandest nähtuvalt alla seaduses ettenähtud miinimummäära. Maakohus ei ole andnud hinnangut kostja I väitele, et pankrotihalduri arvamus ei ole usaldusväärne tõend võlgniku püsiva maksejõuetuse aja tuvastamisel. Nimetatu on menetluslik minetus, mille ringkonnakohus saab kõrvaldada. Põhjendamatud on apellantide väited, et pankrotihalduri arvamus tuleb tõendina kõrvale jätta, kuna pankrotihaldur esindab hageja huve ja hagejal ning pankrotihalduril on olnud erinevates tsiviilasjades sama esindaja. Haldur peabki esindama võlausaldajate ja võlgniku huve ning võlgnikuga sama esindaja omamine ei tähenda veel halduri erapoolikust. Kui halduri arvamuses on esitatud valeväiteid või põhjendamatuid hinnanguid, saab kohus kostjate vastuväiteid hinnata ja arvamusele kui tõendile hinnangu anda.
15.Pankrotihaldur on tuginenud oma arvamuse koostamisel asjaolule, et hageja majandusaasta aruanded ei ole usaldusväärsed tõendid, kuna need kajastavad ilmselt konstrueeritud nõuet SK vastu ja sellele vastavat Phonetex Ltd nõuet võlgniku vastu. Pankrotihaldur ei ole lähtunud võlgniku püsiva maksejõuetuse hindamisel seetõttu mitte majandusaasta aruannetest, vaid asjaolust, et võlgnik pidi juba 2010. aastal teadma, et hagejalt laekunud raha ei saa kajastada varana. Seejuures on pankrotihaldur tuginenud asjaolule, et vaidlus nimetatud raha tagastamise üle hageja ja võlgniku vahel algas juba 21.12.2012 ning kolmas isik (Discount Provider) teavitas võlgnikku 20.06.2010 sõlmitud lepingu katkestamisest ja nõudis hageja poolt tasutud summade tasumist endale või hagejale. Võlgniku keeldumisest ja majandusaasta aruannete mitteõigsusest tulenevalt on pankrotihaldur teinud järelduse, et bilansis kajastatud nõue SK vastu on konstrueeritud; hagejalt saadud raha kajastati alusetult võlgniku varana ja bilansis kajastus alusetult ka kohustus Phonetex Ltd ees.
16.Kostja I etteheited pankrotihaldurile seonduvad eelkõige asjaoluga, et pankrotihaldur ei ole küsinud kostjatelt selgitusi nimetatud asjaolude kohta. Samas oleks kostja I saanud vastavad selgitused ja tõendid esitada käesolevas tsiviilasjas. Kostja I ei ole täpsustanud SK vastu oleva nõude asjaolusid ega esitanud tõendeid selle kohta, et võltsitud dokumentide alusel maksti Phonetex Ltd-le kuuluv raha välja SK-le, kes omakorda edastas selle hageja juhatuse liikmele B-le. Samas on kostja I tuginenud asjaolule, et kokkuleppel Phonetex Ltd-ga ei asunud viimane hagejalt seda raha tagasi nõudma enne tsiviilasjas 2-12-54935 tehtava otsuse jõustumist. Kui hüpoteetiliselt vastab tõele hageja väide, et võlgniku nõue SK vastu oli konstrueeritud, siis puuduvad ka andmed selle kohta, et Phonetex Ltd omakorda oleks seda raha enne pankrotimenetluse algatamist võlgniku suhtes võlgnikult nõudnud. Seega võib vaidluse
12(18)
asjaoludest tulenevalt eeldada, et Phonetex Ltd pikendas võlgniku kohustuse täitmise tähtaega kuni vaidluse tulemuse selgumiseni tsiviilasjas 2-12-54935 ja 01.01.2011 ega 21.12.2012 seisuga ei olnud peale hageja võlausaldajaid, kes oleksid võlgniku suhtes sissenõutavaks muutunud nõudeid omanud. Asjaolu, et Phonetex Ltd nõue võlgniku pankrotimenetluses jäi tunnustamata, pole käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt määrav, sest hageja käsitluse kohaselt selline nõue võlgniku vastu tegelikult puudus. Kui lähtuda hageja väitest, et võlgnikul ei olnud tegelikult nõuet SK vastu, ei sõltunud kummagi samas suurusjärgus nõude kajastamisest bilansis võlgniku maksejõuetus. Eelnimetatud asjaoludest tulenevalt saab järeldada, et Phonetex Ltd nõue võlgniku vastu ja võlgniku nõue SK vastu ei oma vaidluse lahendamisel, s.o võlgniku maksejõuetuse kujunemisel tähendust.
17.Maksejõuetus on tegelik faktiline olukord ega sõltu sellest, kuidas võlgnik oma majandustehinguid bilansis kajastab ja kas ta esitab aruanded õigeaegselt või hilinemisega. Aruannete tagantjärele muutmine võib iseenesest viidata sellele, et võlgniku juhatuse liikmed on hinnanud võlgniku majandustegevuses tehtud tehingud ümber. Kas sellega on soovitud tekitada näivus, et võlgnik ei ole maksejõuetu, tuleb hinnata konkreetseid aruandeid analüüsides. Samuti ei sõltu püsiva maksejõuetuse hindamine eraldivõetuna sellest, kas aruande kontrollimisel saab audiitor selle suhtes arvamust avaldada või mitte. Ka ei saa võlgnikku automaatselt käsitleda püsivalt maksejõuetuna üksnes põhjusel, et tema kontod on arestitud ja temalt on võetud luba tegutseda krediidiasutusena. Kõiki neid asjaolusid tuleb käesoleva vaidluse asjaolusid arvestades hinnata koos ning koosmõjus sellega, millal pidid kostjad võlgniku esindajana tasuma hagejale tema poolt tsiviilasjas 2-12-54935 nõutud rahasumma ja kas võlgnikul oli selle kohustuse täitmiseks vara. Nimetatu tuvastamiseks pidi kohus hindama, kas kostjad käitusid hagejale raha tagastamata jättes korraliku ettevõtja hoolsusega. III
18.Maakohus tugines kostjate hoolsuskohustuse hindamisel kohtuasjades nr 1-11-5678 ja 111-14132, tsiviilasjas nr 2-12-54935 ja haldusasjas nr 3-22-794 tehtud otsustele ja leidis, et hageja poolt võlgniku arveldusarvele ajavahemikus 22.09.2010 – 23.09.2020 üle kantud 646 687 eurot kuulus hagejale ja võlgnik oli kohustatud selle raha tagastama kohe peale hageja poolt raha tagastamise korralduse saamist. Raha tagastamise korraldus muutus sissenõutavaks 07.12.2010, 23.03.2011 tühistati RAB poolt pangale seatud summaarne piirang seoses hageja poolt ülekantud rahaliste vahendite tagasikutsumisega võlgnikult ning hagejal oli võimalik tagastada vaidlusalune summa alates 23.03.2011. Maakohus jättis aga hindamata kostja I väite, et ta ei olnud raha tagastamise võimalusest teadlik ja erinevate arestide tõttu ei olnud raha tagastamine ka võimalik.
19.Kostja I selgitas maakohtu 20.12.2016 istungil, et kostja ei teadnud, et raha on võimalik tagastada. Hageja selgitas samal istungil, et tugineb raha tagastamise võimalikkuse osas Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilasjas 2-15-4827 tehtud otsusele, kuid vastavat otsust maakohtule ei esitanud. Maakohus andis hagejale tähtaja kuni 30.12.2016 täiendavate tõendite esitamiseks. Hageja teatas 30.12.2016 menetlusdokumendis, et tal ei ole täiendavaid tõendeid esitada ja kõik tõendid on esitatud. Hageja viitas 12.02.2016 hagiavaldusele, 08.04.2016 ja 20.09.2016 seisukohale ja leidis, et tugineb neis esitatud tõenditele. Dokumentides nimetatud kohtulahendeid hageja vajalikuks ei pidanud esitada, kuna need olid avalikult kättesaadavad, kuid esitas siiski sama menetlusdokumendiga ringkonnakohtu otsuse kriminaalasjas 1-11-5678, maa- ja ringkonnakohtu otsuse kriminaalasjas nr 1-11-14132, maakohtu otsuse tsiviilasjas nr 212-54935, halduskohtu ja ringkonnakohtu otsuse haldusasjas 3-11-794, ilma konkreetselt
13(18)
tõendites toodud seisukohtadele ja neist tulenevatele järeldustele viitamata. Kuigi maakohus oli eelnevalt selgitanud 20.12.2016 toimunud kohtuistungil hagejale, et hagis tuleb märkida hagi aluseks olevad faktilised asjaolud ja tõendid, mis kinnitavad hagi aluseks olevaid asjaolusid, viidates konkreetselt, millist asjaolu millise tõendiga tõendada tahetakse ja selgitas, et kohus ei hakka ise tõenditest hagi aluseks olevaid asjaolusid tuvastada, hageja rohkem hagi aluseks olevaid asjaolusid ei täpsustanud.
20.Maakohus on kriminaalasjas nr 1-11-14132 tehtud lahendit refereerides märkinud, et 20.12.2010 seadis RAB võlgniku pangakontole summapõhise piirangu 647 158 eurot kuni vara tegeliku omaniku kindlakstegemiseni. Tunnistaja T ütluste kohaselt tehti seda, kuna ei olnud selge rahade päritolu ja oli rahapesu kahtlus, samuti üritasid mitmed isikud selgitada arestitud rahade päritolu. Nimetatust on võimalik järeldada, et raha kuuluvuse osas oli tekkinud segadus ja mitmed isikud tegelesid sellega, et teha selle päritolu kindlaks. Asjaolu, et kostjad üritasid ebaõnnestunult 04.01.2011 pangakontoris kanda vaidlusalust rahasummat võlgniku kontolt Phonetex Ltd kontole, ei saanud endaga kaasa tuua võlgniku maksejõuetust ja ei oma vaidluse lahendamisel tähendust kostjate hoolsuskohustuse hindamisel. Samas ei ole maakohus andnud hinnangut enda poolt otsuses refereeritud asjaolule, et toiming jäi lõpule viimata, kuna võlgniku kontol oli selleks ajaks jälle kasutamise piirang peal. Selles mõttes on maakohtu otsus ka vastuoluline. Seega isegi, kui kostjad oleks tahtnud anda pangale korraldust võlgniku kohustuste täitmiseks raha hagejale üle kanda, ei olnud maakohtu otsusest nähtuvalt see võimalik. Asjaolu, et raha tagastamine oli võimalik, oli hageja tõendamiskoormus, kuid hageja vastavat asjaolu ei täpsustanud ega tõendanud. Kui raha tagastamine ei ole tehniliselt võimalik, ei ole võimalik võlgniku juhatuse liikmele ette heita hoolsuskohustuse rikkumist. IV
21.Maakohus tuvastas õigesti, et hageja esitas 21.12.2012 tsiviilhagi võlgniku vastu 646 687 euro nõudes, millele lisandusid sama kuupäeva seisuga sissenõutavaks muutunud ja alates 24.03.2011 arvestatud viivised 91 386 eurot. Tuginedes pankrotihalduri aruandele, mille kohaselt kajastas võlgnik alusetult bilansis 2 073 517 euro suurust nõuet SK vastu ja sellele vastavat sarnases suuruses 2 071 754 euro suurust Phonetex Ltd nõuet võlgniku vastu, samuti alusetult võlgniku varana hagejalt laekunud summat 647 570 eurot, järeldas maakohus, et võlgnik oli hiljemalt 21.12.2012 seisuga püsivalt maksejõuetu nii PankrS § 1 p 2 kui § 1 p 3 tähenduses. Ringkonnakohus ei nõustu eelnimetatud asjaoludest tehtud järeldusega.
22.Maakohus ei ole andnud sisulist hinnangut sellele, kas kostjad tegutsesid korraliku ettevõtja hoolsusega, kui ei rahuldanud hageja nõuet võlgniku vastu. Ringkonnakohus on eelnevalt põhjendanud, miks ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähendust see, kui aktivas märgiti üleliigseid nõudeid (võimalik nõue SK vastu) ja passivas peideti mingeid kohustusi (võimalik Phonetex Ltd nõue). Need nõuded olid samas suurusjärgus ja nende mõlema konstrueerituse korral oli bilanss tasakaalus. Kuigi raamatupidamisstandard kehtib kõigile samamoodi, ei kahjustanud nimetatud nõuete kajastamine võlgniku bilansis võlgniku võlausaldajaid ega saanud olla aluseks tegeliku faktilise olukorra ehk maksejõuetuse tekkimisel. Hageja ei ole ka oma hagi rajanud asjaolule, et kostjad on rikkunud raamatupidamise seadust, vaid et pankrotiavaldust ei esitatud õigeaegselt. Edasi tuli vastata hageja etteheitele, et kostjad ei täitnud lepingut.
23.Arvestades, et kostjad juhtisid finantsasutust, oli nende hoolsusstandard keskmisest kõrgem (vt RKTKo 3-2-1-169-14, p 19). Kõrgem oli see standard ka tulenevalt vaidlusaluse tehingu suurest väärtusest (647 570 eurot). Ärilise kaalutluse reegli kohaselt peab juhatus oma kohustusi täites toimima heas usus, äriühingu huvides, informeerituna ja seadusele vastavalt. Ärilise
14(18)
kaalutluse reegli nõudeid saab lugeda täidetuks juhul, kui juhatuse liige ei ole oma tegevusest isiklikult huvitatud, ta on informeeritud määral, mida saab vastavalt asjaoludele pidada mõistlikuks, ja kui sarnases olukorras tegutsev heauskne juhatuse liige võib ratsionaalselt uskuda, et tema tegevus või otsus on ühingu parimates huvides. Kui eelnimetatud nõuded on täidetud, tuleb juhatuse liikme tegevus lugeda osaühingu suhtes põhjendatuks sõltumata sellest, milline on tegelik tagajärg. Ärilise kaalutluse reegli järgimise hindamisel on keskse tähendusega otsuse tegemise protsess, mitte otsusega kaasnev tagajärg (vt RKTKo 3-2-1-12915, p 17). Majandusliku tegutsemisega, sh lepingute sõlmimise ja nende täitmisega kaasnevat tavapärast riski kannab juriidiline isik, mitte tema juhatuse liige. Juhatuse liikme kohustuse rikkumiseks võib pidada vaid selgelt ülemäärase riski võtmist (vt RKTKo 3-2-1-169-14).
24.Maakohtu otsuse seisukoht, mille kohaselt tulnuks raha alates 23.03.2011 hagejale tagastada ja mitte pidada perspektiivitut õigusvaidlust, pole jälgitav. Kostjad väitsid maakohtu menetluses, et vaidlus võlgniku ja hageja vahel ei olnud perspektiivitu ja viitasid oma vastuväidetes hageja poolt esitatud kohtuotsuste kirjeldavale osale. Nimetatud vastuväited on maakohus erinevalt hageja seisukohtadest jätnud aga tähelepanuta. Nii nähtub näiteks maakohtu poolt tsiteeritud otsusest kriminaalasjas nr 1-11-14132 (II kd, tl 13-30), et TV andis kriminaalasjas ütlusi, et 04.01.2011 pangas käies teadis kostja I, et raha ei kuulunud hagejale, kuid oli temalt laekunud. Kostja I oli veendunud, et selle raha omanik oli T, kes võlgneb omakorda selle raha S-le ja S oli Phonetexi omanik. Võlgniku kaudu tehti T seltskonna rahad Eestis sularahaks ja viidi Venemaale. Kostja I oli veendunud, et tal on õigus seda raha kinni pidada ja teha tasaarvestus. Lisaks on kriminaalasja arutanud maakohus tuvastanud erinevate tunnistajate ütluste põhjal, et mõne aja möödudes võlgniku arvelduskontol rahade arestimisest hakkasid mitmed isikud raha vastu huvi tundma ja seda endale soovima. Rahaga seotud vaidlusesse oli segatud kriminaalsetes ringkondades tegutsevad isikud kaks aastat varem Phonetex Ltd kontol arestitud vahendite kuuluvuse pärast. Nimetatust saab teha järelduse, et kostjatel tekkis kahtlus raha kuuluvuse osas, sest peale raha arvelduskontol arestimist nõudsid seda endale erinevad isikud. Eeltoodust tulenevalt saab mõista võlgniku juhatuse liikmete soovi teha kohtuvaidluse käigus kindlaks, kellele raha tagastada tuleb.
25.Maakohus jättis hindamata kostjate väite, et kostjad ei saanud pidada hageja nõuet võlgniku suhtes põhjendatuks. Kostja II on selgitanud, et kostjad käsitlesid hageja nõuet alusetu nõudena, millest ei tekkinud ettevõttel kohustusi ja sellest tulenevalt ei kajastatud nõuet ka ettevõtte bilansis. Kriminaalasjas nr 1-11-14132 08.10.2012 tehtud lahendiga (II kd, tl 13-30) loeb ringkonnakohus tõendatuks, et hageja esitas võlgniku vastu tsiviilhagi, paludes tsiviilkostjalt ehk võlgnikult välja mõista 646 687 eurot. Maakohus jättis kriminaalasjas esitatud hageja tsiviilhagi rahuldamata põhjusel, et raha tagastamine ei olnud mitte ühelgi ajahetkel alates 22.10.2011 kuni kohtuotsuse tegemiseni võimalik seoses vara arestimisega kriminaalmenetluses, hageja nn tagasikutsel puudus õiguslik alus ja võlgnikul võimalus selliseid tagasikutseid tulenevalt raha blokeerimisest rahuldada. Puudub vaidlus, et see lahend jäi vaatamata vaidlustamisele püsima kõigis kohtuastmetes (ringkonnakohtu otsus samas asjas II kd, tl 31-83).
26.Harju Maakohus rahuldas hageja nõude võlgniku vastu 30.04.2013 tsiviilasjas nr 2-1254935 (II kd, tl 64-67), ringkonnakohus tühistas otsuse oma 06.11.2013 lahendiga (II kd, tl 7174) ja jättis tsiviilasja läbi vaatamata, kuna pidas seda samadel asjaoludel esitatuks nagu kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi. Riigikohus tühistas 31.03.2014 kohtumäärusega tsiviilasjas 3-2-1-16-14 ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks (II
15(18)
kd, tl 87-90). Asja uuel läbivaatamisel jättis ringkonnakohus 03.06.2014 otsusega Harju Maakohtu 30.04.2013 otsuse muutmata (II kd, tl 91-92). Kostja II on esitanud tõendina võlgniku 13.05.2014 täiendavad seisukohad pärast eelnimetatud Riigikohtu otsust ringkonnakohtule (II kd, tl 75-76) ja 03.07.2014 kassatsioonkaebuse Riigikohtule (II kd, tl 7780). Nimetatust nähtub, et poolte vaidlus oli asja teistkordsel vaidlustamisel Riigikohtus taandunud küsimusele, kas poolte vahel oli sõlmitud suuline leping ja kas maksed kuulusid hagejale. Võlgnik tugines asjaolule, et vaidlusalune summa kanti tema kontole võlgniku ja Discount Provider of USA vahelise lepingu täitmiseks, mistõttu oli võlgnik kolmas isik, kellele toimus täitmine ning hagejal ei ole võlgnikult õigus raha saada.
27.Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, et võlgniku poolt tsiviilasjas 2-12-54935 esitatud menetluslikud ja sisulised vastuväited olid prima facie alusetud. Harju Maakohtu 08.10.2012 kriminaalasjas nr 1-11-14132 ja Tallinna Ringkonnakohtu 12.12.2012 tsiviilasjas tehtud otsustest tulenevalt said apellandid eeldada, et tegemist ei pruugi olla põhjendatud nõudega, seda ei pea täitma ja arvestama võlgniku maksejõulisuse hindamisel. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud kostjate apellatsioonkaebuses väljendatud seisukoht, et isegi kui kostjatel ei oleks olnud vara 21.12.2012 seisuga, tuli kostjatel võlgniku majandusliku seisundi hindamisel arvestada vaid selliseid nõudeid, mille maksmapanek on tõenäoline ja 21.12.2012 seisuga ei olnud võimalik ette näha, et hageja nõue võlgniku vastu rahuldatakse.
28.Kohtuvaidlus hageja ja võlgniku vahel lõppes hageja nõude rahuldamisega ts-asjas 2-1254935 ja nimetatud kohtuotsus jõustus 01.10.2014. Nimetatud ajaks pidi kostjatele olema selge, et võlgnikul tuleb hageja nõue rahuldada. Võlgniku juhatus esitas pankrotiavalduse kohtule 17.10.2014, seega vähem kui kahekümne päeva möödumisel vastava otsuse jõustumisest. Nimetatust tulenevalt ei ole täidetud PankrS § 30 lg 3 I lõikes sätestatud eeldus, et kostjad jätsid pankrotiavalduse õigeaegselt esitamata.
29.Kuivõrd kostjad ei ole rikkunud oma kohustust käituda korraliku ettevõtja hoolsusega, ei oma tähendust ka asjaolu, et lisaks põhivõlgnevusele oli hagejal tekkinud raha tagastamise nõude täitmata jätmisest ka viivise nõue. V
30.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu hinnanguga võlgniku majandusaasta aruannetele kui ebausaldusväärsetele tõenditele, millele ei ole võimalik tugineda. Maakohtu otsus on selles osas ka vastuoluline, kuna ühelt poolt leiab maakohus, et aruannetele ei ole võimalik tugineda, kuid teisalt tuvastab maakohus võlgniku parandatud 2010. aasta majandusaasta aruande põhjal netovara suuruse.
31.Netovara vähenemise küsimusega seonduvat on Riigikohus käsitlenud kriminaalasjas tehtud täiskogu lahendis 3-1-1-49-11 p-des 17-19. Nimetatud lahendis on leitud, et kindlakstegemiseks, kas äriühingust võlgnik on teatud hetkel muutunud objektiivselt püsivalt maksejõuetuks, tuleb anda terviklik hinnang tema varalisele seisundile ja majandustegevuse tõenäolisele tulevikuperspektiivile. Võlgniku objektiivne püsiv maksejõuetus on ilmne, kui tema majanduslikku olukorda iseloomustavad andmed on sellised, mis annavad objektiivsele ja asjatundlikule kõrvalseisjale alust pidada võlgnikku püsivalt maksejõuetuks. Sellise hinnangu andmisel tuleb lähtuda informatsioonist, mis oli kättesaadav maksejõuetuse väidetava ilmnemise ajal (nn ex ante hindamine). Üldjuhul ei ole võlgniku püsivat maksejõuetust võimalik tuvastada üksnes mõne raamatupidamisliku näitaja - sh netovara seisundi või kahjumi suuruse - alusel. See, kui
16(18)
äriühingu netovara - s.o bilansi aktiva üldsumma miinus passivas näidatud kohustuste üldsumma (ÄS § 171 lg 2 p 1) - on negatiivne, s.t äriühingu kohustused ületavad tema omakapitali, annab põhjendatud aluse kahelda selle äriühingu maksejõulisuses. Samuti on netovara negatiivsus üks asjaolu, mida tuleb võlgniku maksejõulisuse hindamisel kindlasti arvesse võtta. Samas ei saa sellest, et äriühingu netovara on negatiivne, automaatselt järeldada, et äriühing on pankrotiseisus. /.../ Positiivsetele tulevikuootustele tuginedes on võimalik võlgniku püsivat maksejõuetust eitada siiski vaid juhul, kui esinevad konkreetsed asjaolud, mis annavad objektiivsele kõrvaltvaatajale alust pidada võlgniku finantsseisundit normaliseeriva tulevikustsenaariumi realiseerumist tõenäoliseks. Seejuures peab olema üldjoontes tuvastatav, et sellise stsenaariumi tõenäoline mõju võlgniku majanduslikule olukorrale olnuks maksevõime taastamiseks piisav. Teisalt ei ole välistatud, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu vaatamata sellele, et raamatupidamise andmetel vastab tema netovara seaduses sätestatud nõuetele. Taolise olukorraga võib tegemist olla eeskätt juhul, kui raamatupidamine ei kajasta võlgniku vara tegelikku väärtust adekvaatselt.
32.Seega tegemaks kindlaks, kas äriühing oli muutunud objektiivselt püsivalt maksejõuetuks, tuli kohtul hinnata kõiki võlgniku majanduslikku olukorda mõjutavaid olulisi asjaolusid kogumis, keskendumata vaid ühele kriteeriumile või näitajale. Kohus on lähtunud üksnes asjaolust, et võlgniku 2010 parandatud majandusaasta aruandest kajastuvalt oli bilansis netovara alla seaduses ettenähtud miinimummäära ja hagejale kuuluvat raha kajastati võlgniku varana, analüüsimata muid majandusnäitajaid. Pankrotihaldur on oma arvamuses tuginenud lisaks asjaolule, et kostjate selgituste kohaselt peatus võlgniku majandustegevus 2010. aastal seoses RAB poolt võlgniku konto arestiga ja nõue SK vastu on konstrueeritud ning ka selle tõendatuse korral aegunud.
33.Ringkonnakohtu hinnangul tuleb arvestada asjaoluga, et halduri antud arvamus SK suhtes on hinnanguline. Lisaks asjaolule, et see on antud ilma kostjatelt selgitusi nõudmata, pole teada nõude alus, kohaldatav õigus ega sellest tulenevalt ka aegumistähtaeg. Kostja II on selgitanud, et 2010 ja 2011 aastal ei olnud võlgnikul sissenõutavaks muutunud võlausaldajate nõudeid. Hageja nõuet ei kajastatud bilansis kohustusena, kuna seda peeti alusetuks. Nimetatust tulenevalt saab jõustunud kohtuotsusest tagantjärele järeldada, et hageja nõue muutus küll juba 2010. aastal sissenõutavaks ja tulnuks bilansis kajastada kohustusena, kuid selle kostjatele võlgnike juhatuse liikmetena ei saa nimetatu tegemata jätmist ette heita ringkonnakohtu otsuse p-des 27 ja 28 märgitud põhjusel. Arvestades käesoleva otsuse p-s 16 tuvastatuga, et võlgnikul oli Phonetex Ltd-ga väidetav kokkulepe, et viimane ei nõua oma võlgnevust enne hageja ja võlgniku vahelise õigusvaidluse lõppemist, esinesid 2010. aastal võlgniku jaoks positiivsetele tulevikuootusele viitavad asjaolud, s.o võlgniku võimalus võita kohtuvaidlus hagejaga ja finantseerida võlgniku kontol olevast rahast kohtuvaidlus SK-ga, samuti et võlgniku kontol oli olemas raha, mida kohtuvaidluses sellel hetkel nõuti ja puudusid teised võlausaldajad.
34.Ringkonnakohus tuvastas eelnevalt, et kostjate jaoks ei olnud kuni 01.10.2014 üheselt selge, kellele kuulub võlgniku arvel olev raha ja kas see tuleb tagastada hagejale. Seega kajastades bilansis nimetatud raha võlgniku varana, käitusid kostjad võlgnikule lojaalselt ja neile pole võimalik ette heita hoolsuskohustuse rikkumist ning pankrotiavalduse esitamata jätmist.
35.Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et puuduvad tõendid, et kostjad oleks oma hoolsuskohustust rikkunud ja pankrotiavalduse esitamine ei toimunud õigeaegselt. Eeltoodu tõttu tuleb maakohtu otsus tühistada ja hageja hagi jätta rahuldamata.
17(18)
36.Seoses maakohtu otsuse tühistamisega ja apellatsioonkaebuse rahuldamisega jäävad poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus hageja kanda (TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1). Ringkonnakohus poolte menetluskulusid kindlaks ei määra ega neid pooltelt välja ei mõista. Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul käesoleva otsuse jõustumisest (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-142-15, p 22 ja 23). /allirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
18(18)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.