Horizon Packaging OÜ hagi LÕ vastu võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmise nõudes
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 19. aprilli 2017 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Horizon Packaging OÜ apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
267 740,31 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant): Horizon Packaging OÜ (registrikood 10839028), seaduslik esindaja juhatuse liige MV ja lepinguline esindaja advokaat Lembit Tedder Kostja (vastustaja): LÕ (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Veso
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 2. oktoobril 2017, millel osalesid hageja esindajad MV ja Lembit Tedder ning kostja LÕ ja tema esindaja Indrek Veso
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 19. aprilli 2017 otsus (arvestades sama kuupäeva vigade parandamise määrusega) jätta muutmata.
Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda.
4.Rahuldada kostja taotlus ringkonnakohtu menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt. Määrata kostja vajalike ja põhjendatud õigusabikulude summaks ringkonnakohtus 1 236 eurot ning mõista see summa hagejalt Horizon Packaging OÜ (registrikood 10839028) kostja LÕ (isikukood XXXXXXXXXXX) kasuks välja. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.
Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.Horizon Packaging OÜ (hageja) esitas 20. aprillil 2016 Harju maakohtule hagi LÕ (kostja) vastu võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmise nõudes. Hageja palus kostjalt välja mõista võlg 173 800 eurot, intress 19 029,92 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 43 626,39 eurot ja tulevikus sissenõutav viivis 18% aastas alates hagi esitamisest kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Hageja väitel: -
-
-
-
-
kostja, VL, TU, KAW ja AP petsid hagejalt välja 222 800 eurot, millest 130 300 eurot peteti välja laenudena (laenu ei tagastatud) ja 92 500 eurot veoauto MAN TGX 18.440 müümisega (autot üle ei antud); kostja tunnistas kahju tekitamist hagejale ja sellest tingituna sõlmisid pooled
25.aprillil 2013 kokkuleppe (edaspidi „kokkulepe“) võlgnevuse tasumise ajatamise kohta; kokkuleppe p-s 1 tunnistas kostja võlgnevust hageja ees põhisummas 173 800 eurot ja kohustus selle tagastama koos intressiga hagejale täies ulatuses hiljemalt
28.novembril 2014; kostja teostas makseid kokku 6 780 euro ulatuses, mida hageja arvestas intressi katteks. Seega on põhivõlg täies ulatuses tasumata ja sissenõutava intressi jääk on 19 029,92 eurot; viivise määr on kokkuleppe p 2.1 järgi 18% aastas, st 85,71 eurot päevas. Kostja on viivitanud võla tasumisega kokku 509 päeva, st sissenõutav viivis on 43 626,39 eurot.
2.Kostja vaidles hagile vastu, sest hagejal ei ole nõuet kostja vastu. Kostja vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: -
kostja allkirjastas kokkuleppe ähvarduse mõjul; kostja ei ole hagejalt laenu saanud; kokkulepe ei ole jõustunud, sest sellelt puudub tegeliku võlgniku VL allkiri; kostja sai VL käest raha ja viis selle MV palvel MO-le VL laenukohustuste tasumiseks; kassa sissetuleku orderile on märgitud, et tagasimakse on VL 30. oktoobri 2012 laenulepingu katteks.
MAAKOHTU OTSUS
3.Maakohus jättis 19. aprilli 2017 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata. Ühtlasi tühistas maakohus 21. aprilli 2017 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud. Selles osas parandas kohus otsuses esinenud kirjavea 19. aprilli 2017 määrusega. Vea parandamise määrust ei ole vaidlustatud. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja määras kindlaks kostjale hüvitatava summa.
3.1.Maakohus tuvastas, et 25. aprillil 2013 allkirjastasid hageja ja kostja dokumendi pealkirjaga „KOKKULEPE võlgnevuse tasumise ajatamise kohta“, mille kohaselt tunnistasid 2 (6)
VL ja kostja võlgnikena võlgnevust 173 800 eurot ning kohustusid selle koos lisanduva intressiga tasuma hagejale maksegraafiku alusel. Kokkuleppel puudub VL allkiri.
3.2.Kokkulepe on õiguslikult deklaratiivne võlatunnistus. Hageja ei tõendanud, et pooltel oli tahe luua abstraktne, iseseisev kohustus ja et kostja võttis kohustuse hüvitada pettuse teel tekitatud kahju. Kokkuleppes ei märgitud kahju hüvitamise kohustust. Kokkuleppe teksti järgi andis hageja ajavahemikul oktoober 2012 – märts 2013 VL-le ja kostjale laenu, millest
24.aprilli 2013 seisuga on tagastamata põhisumma 173 800 eurot. Tegemist on väidetavate laenude kohta antud võlatunnistusega. Kuna tõendatud ei ole, et pooltel oli tahe siduda end just abstraktse kohustusega, tuleb eeldada, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega.
3.3.Tõendamata on hageja väited, et kostja osales petuskeemis ja oli seal nn niiditõmbaja. Hageja ei tõendanud, et kostja oleks hagejale kahju tekitanud või toime pannud pettuse. TU seletuskiri ei ole usaldusväärne tõend, ega tõenda hagi aluseks olevaid asjaolusid. Hageja ei toonud esile konkreetseid asjaolusid, milles väidetav pettus seisnes ja milline oli seejuures kostja tegevus kahju põhjustamisel. Puuduvad tõendid, et kostja suhtes oleks algatatud süüteomenetlus. Kostja sõnul ei ole uurimisasutused senini tema poole pöördunud.
3.4.Kokkuleppest ja sellele lisatud maksegraafikust nähtub, et seda ei ole allkirjastanud VL. Tulenevalt kokkuleppe p 3 teisest lausest kokkulepe ning sellest tulenevad õigused ja kohustused ei jõustunud, kuna puudub ühe osapoole allkiri.
3.5.Hageja ei tõendanud, et kostja sooritas makseid enda eest. Hageja kassa sissetuleku orderist nr 4 nähtub, et makse selgituseks on märgitud „Võlgnevuse tasumise kokkulepe 25.04.2013. Laen 30.10.2012 katteks“. Kostja selgituste kohaselt sai kostja sularaha VL käest ning pidi selle andma edasi hagejale VL maksekohustuste täitmiseks. Makse selgitus viitab
30.oktoobri 2012 laenulepingule. Pole tõendatud, et hageja ja kostja vahel oli nimetatud kuupäeval sõlmitud laenuleping. Kostja on laenu saamisele vastu vaielnud.
3.6.Samuti ei tõenda hageja konto väljavõtted, et kostja maksete tegemisega muutsid pooled kokkuleppe p-s 3 nimetatud tingimust kokkuleppe jõustumise kohta. Nimetatud väljavõtetelt nähtub, et hageja volitatud esindaja Arcus Õigusbüroo OÜ on teinud hagejale makseid selgitusega „LÕ võlgnevuse tasumine vastavalt 24.04.2013 kokkuleppele“. Kolmanda isiku poolt maksekorralduse selgitusse märgituga ei saa tõendada, et hageja ja kostja soovisid kokkuleppe p-s 3 sätestatud tingimust kokkuleppe jõustumise kohta muuta.
4.Menetluskulud jaotas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel.
POOLTE SEISUKOHAD
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks või alternatiivselt uue otsusega hagi rahuldada. Ühtlasi palub hageja jätta jõusse hagi tagamise abinõud. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.
5.1.Maakohus on kokkulepet vääralt hinnanud ja eksinud võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 29 sätestatud tõlgendusreeglite suhtes. Kohtule on esitatud võlatunnistus (kokkulepe) ja kostja ei ole võla puudumist tõendanud. Samuti ei ole kostja tõendanud, et ta ei asunud võlatunnistusest tulenevat kohustust täitma. Seega on kokkulepe käsitletav konstitutiivse võlatunnistusena VÕS § 30 mõttes. Kui maakohus sellise käsitlusega ei nõustunud, oleks kohus pidanud selgitama, milliseid asjaolusid peab hageja täiendavalt tõendama. Maakohus seda ei teinud.
5.2.Maakohus ei andnud hinnangut hageja alternatiivsele seisukohale, et kokkuleppe näol võib olla tegemist VÕS § 578 mõttes kompromisslepinguga või muu seaduses nimetamata lepinguga VÕS § 1 lg 1 mõttes. Sellega rikkus kohus kvalifitseerimiskohustust. 3 (6)
5.3.Kohtuotsus on üllatuslik, kuna maakohus ei avaldanud kuni otsuse tegemiseni, et kokkuleppe näol võib olla tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, mis ei ole VL allkirja puudumise tõttu kehtiv.
5.4.Maakohus on vääralt tõendeid hinnanud. Kohus ei avaldanud seisukohta hageja esitatud LFT Labor OÜ ja Jordan Grupp OÜ arvelduskonto väljavõttete kohta, millest nähtub hagejalt väljapetetud summade liikumine. Samuti jättis kohus arvestamata TU kirjaliku selgituse petuskeemi kohta ega andnud hagejale võimalust sama asjaolu muude tõenditega tõendada. Lisaks hindas kohus tõendeid ebaõigesti, sest hageja kassa sissetuleku orderiga nr 4 ja pangakonto väljavõttega on tõendatud kostja maksete tegemine. Seega on hageja tõendanud kostja poolt kokkuleppe täitmist, mis on piisav lugeda kokkuleppe p 3 teise lause muutmiseks.
6.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Hageja kannab apellatsioonimenetluse kulud. Maakohus lahendas vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-dega 3 ja 4 poolte menetluslikud taotlused, mida ei ole apellatsioonkaebusega vaidlustatud. Seega on maakohtu otsus selles osas edasi kaebamata jõustunud. Kuna selles osas ei saa otsust eraldi täita ja otsus jääb ka sisulises osas muutmata, siis ei ole vaja eristada ringkonnakohtu otsuse resolutsioonis juba jõustunud otsuse osa.
8.Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.Hageja nõuab kostjalt kokkuleppe täitmist, st hagi on esitatud lepingulise kohustuse täitmisele sundimiseks. Muudele nõude alustele hageja ei tugine, mh ei ole käesolevas asjas esitatud kahju hüvitamise nõuet. VÕS § 8 lg 1 kohaselt leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Kaebuse ja hagi rahuldamine oleks võimalik üksnes juhul, kui kokkuleppest (lepingust) tuleneks kostjale kohustusi. Maakohtus jäi hagi rahuldamata põhjusel, et kokkuleppe sisule vastavat kolmepoolset lepingut ei ole sõlmitud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega ja põhjendab seda järgmiselt.
9.1.VÕS § 9 lg 1 sätestab, et leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Kui vastavalt lepingupoolte kokkuleppele või ühe poole taotlusele tuleb saavutada kokkulepe teatud tingimustes, siis ei loeta lepingut VÕS § 9 lg 3 järgi sõlmituks enne, kui nendes tingimustes on kokkulepe saavutatud, kui seadusest ei tulene teisiti.
9.2.Käesoleval juhul sisaldab kokkuleppe p 3 teine lause tingimust, et kokkulepe jõustub, kui selle on allkirjastanud kõik pooled, st lisaks hagejale ja kostjale veel ka VL. Vaidlust pole selles, et VL kokkulepet ei allkirjastanud. VL osalemine ja roll kokkuleppes oli kostjale sisuliselt oluline, sest kokkuleppe p 1 järgi vastutasid nad hageja ees solidaarselt. VÕS § 69 sätete kohaselt tähendaks see vastutuse jagamist kostja ja VL vahel nende omavahelises suhtes, st vähemalt kostja ja VL jaoks oli kokkuleppe p 3 teises lauses väljendatu oluline lepingutingimus. Eelnevast tuleneb, et ainult hageja ja kostja tahteavalduste vahetamisega ei olnud kokkuleppe sisule vastav leping veel sõlmitud ja sellest ei saanud tuleneda kostjale kohustusi.
9.3.Samuti ei tekkinud kokkuleppele kahe allkirja andmisel kehtivat kahepoolset võlasuhet hageja ja kostja vahel. Sel juhul tuleb kokkulepet käsitleda tingimusliku tehinguna tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 102 lg 1 tähenduses. VL nõustumuse andmise 4 (6)
tingimus kui edasilükkav tingimus on täitmata ning TsÜS § 102 lg 2 ja § 105 lg 1 järgi ei tekkinud hageja ja kostja vahelisest õigussuhtest veel õiguseid ega kohustusi.
10.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud oma väidet, et hageja ja kostja muutsid kokkulepet ja loobusid p 3 teise lause tingimusest.
10.1.VÕS § 13 lg 1 sätestab mh, et lepingut võib muuta lepingupoolte kokkuleppel või lepingus või seadusega ettenähtud muul alusel. Kuigi lepingut võib muuta üldjuhul vormivabalt (VÕS § 13 lg 2) ja seda saab teha kaudsete tahteavalduste vahetamise teel (TsÜS § 68 lg 3), siis tuleb ka sel viisil lepingu muutmiseks tehtud tahteavaldused vaidluse korral tõendada. Üldise tõendamiskoormise jaotuse järgi peab hageja tõendama hagi aluseks olevad asjaolud.
10.2.Hageja soovib oma väidet tõendada kassa sissetuleku orderiga nr 4 (I kd tl 12) ja kontoväljavõtetega (I kd tl 13–15). Ükski neist ei tõendanud maakohtu hinnangul kostja tahet muuta kokkuleppe p 3 teises lauses märgitud tingimust. Ringkonnakohus nõustub selle järeldusega ja maakohus ei rikkunud vastavate tõendite hindamisel menetlusnorme. Lisaks märgib ringkonnakohus, et 5. juuni 2013 sularahamakse summa ei ühti kokkuleppele lisatud maksegraafikuga. Ka sel põhjusel ei saa ühekordse sularahamakse tegemisest järeldada kostja tahet kokkulepet muuta. Hageja esindaja töökohaks olnud õigusbüroo maksetele lisatud selgitust ei saa omistada kostjale. Lisaks on pangakonto väljavõtetes viidatud 24. aprilli 2013, mitte aga 25. kuupäeva kokkuleppele.
11.Kuna kokkuleppest ei tulene kostjale kohustusi, siis ei oma tähtsust, kas õiguslikult tuleb kokkulepe kvalifitseerida konstitutiivseks või deklaratiivseks võlatunnistuseks või kompromisslepinguks või muuks lepinguks. Samuti ei ole vaja anda hinnangut hageja muudele väidetele, sest need ei mõjuta asja lahendamist.
12.Maakohus jättis hagi põhjendatult rahuldamata, järelikult tühistas ta õigesti TsMS § 386 lg 4 alusel hagi tagamise abinõud. Ka selles osas pole põhjust vaidlustatud otsust muuta.
13.Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu kannab hageja TsMS § 171 lg 1 kohaselt apellatsioonimenetluse kulud. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse.
13.1.Maakohus määras kulud kindlaks rahaliselt, juhindudes TsMS § 174 lg-st 3 teeb seda ka ringkonnakohus. Vastavalt kulude jaotusele tuleb kulud määrata kostja menetluskulude nimekirja põhjal, millele hageja vastuväiteid ei esitanud.
13.2.Kostja kulunimekirja kohaselt osutas kostja esindaja kuni kohtuistungini õigusabi 17,25 tunni ulatuses. Kohtistungi protokolli kohaselt vältas istung 40 minutit. Kostja esindaja tasumäär on 120 eurot/tund, millele lisandub käibemaks. Kostja on kinnitanud, et kulud seonduvad käesoleva menetlusega ja ta ei saa tagasi sellelt tasutud käibemaksu.
13.3.Ringkonnakohtu hinnangul on kostja esindaja kulud põhjendatud ja vajalikud TsMS § 175 lg 1 esimese lause mõttes osaliselt. Apellatsioonkaebusele vastamiseks kulus menetluskulude nimekirja kohaselt 14 tundi. Selline ajakulu ei ole põhjendatud olukorras, kus kaebus ei sisalda uusi väiteid, vaid praktiliselt järgib valdavas osas hageja positsiooni maakohtus. Kaebusega tutvumise ja vastuse koostamise vajalik ja põhjendatud ajakulu on 6 tundi. Taotluste koostamise aeg 30 minutit ja 45 minutit on põhjendatud, samuti ei saa neid toiminguid pidada mittevajalikeks. Istungiks ettevalmistamise vajalik ja põhjendatud aeg ei ületa üldjuhul istungi kestust, mis käesoleval juhul oli 40 minutit. Kokku on kostja esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu 8 tundi ja 35 minutit (= 6 t + 30 min + 45 min + 2 × 40 min). Kostja esindaja tasumäär on põhjendatud.
13.4.Eelneva põhjal tuleb hagejal hüvitada kostjale ringkonnakohtu menetluskuludest 1 236 eurot ( = 8 t 35 min × 120 + 20%).
13.5.Kostja ei taotle menetluskuludelt viivise väljamõistmist. 5 (6)
/ allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing
/ allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm
/ allkirjastatud digitaalselt / Mihkel Roos
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.