Muud › Muud seaduses hagita asjana sätestatud tsiviilasjad

EDASIKAEBAMISE KORD

Pooltel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Viru Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest. Kui kaebuse esitaja ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, on ringkonnakohtul õigus lahendada apellatsioonkaebus kirjalikus menetluses.

1(10)

ASJAOLUD

Menetluse käik Viru Maakohtu 08. jaanuari 2007 kohtuotsusega rahuldas kohus hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 220 585,65 krooni ja kohtukulud. Viru Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2007 kohtuotsusega tühistas ringkonnakohus Viru Maakohtu 08. jaanuari 2007 kohtuotsuse ja saatis selle uueks läbivaatamiseks Viru Maakohtule. Hagiavaldus Viru Maakohtule 02. juunil 2005 esitatud hagiavalduse kohaselt on Narva Linnakohtu 15. mai 2002 kohtuotsusega välja kuulutatud hageja pankrot ja alates 19. detsembrist 2003 on pankrotihalduriks Siim Roode. Hageja poolt oli 2001. aasta augustis-septembris, kokku neljal korral, üle kantud kostja pangakontole rahalised vahendid - 08. augustil 2001 summa 21 851 krooni, 08. augustil 2001 – summa 56 185, 75 krooni, 14. augustil 2001 summa 42 548, 50 krooni,

tulenevalt kostjale edasi kandis. Antud asjaolu tõendavad ka maksekorralduste koopiates tehtud viited aadressile XXX, kus asus hageja kassa, kus võeti vastu makseid klientidelt. Kostja leiab, et ülaltoodut arvesse võttes, ei ole hagejal õigust hagiavalduses nõutavale summale. Hagi alusetust kinnitab ka asjaolu, et hageja on kohtusse pöördunud enam kui 3 aastat pärast ülekandeid. Asjaolu, et ülekanded teostanud hageja väidetavalt ei tea, mille eest ülekanded teostati, on hageja enda riisiko ja vastutus. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja mõista hagejalt välja kohtukulud. Kostja on esitanud kohtule järgmised tõendid: ostu-müügi leping (t.l.-21-25); vara üleandmise akt (t.l.-27). Kohtuistung Kohtu eelistungil 19. septembril 2006 jäi hageja esindaja hagiavalduses toodud nõuete juurde. Kostja jäi oma kirjalikes vastuses toodud seisukohtade juurde, selgitades, et vastavalt lepingu tingimustele oli kostjal õigus saada tasu klienditeenuste eest ja kui suurel ettevõttel on ca 9000 klienti, võib esineda probleeme dokumentide ja klientide üleandmisel. Kostja leidis, et maksed ei ole tehtud alusetult ja kostja ei saa vastutada hageja puuduliku raamatupidamise eest. Kohtuistungil 11. detsembril 2006 jäi hageja oma nõude ja kostja oma vastuväidete juurde. Kostja leidis, et hageja ei ole oma nõuet tõendanud ja väljendas kahtlust, et üks väike ettevõte kannab üle alusetult 220 000 krooni ilma õigusliku aluseta ja ei pööra sellel tähelepanu enam kui kolme aasta vältel. On ebatõenäoline, et kostja kui piisavalt suur ja soliidne ettevõte, kes teenib endale miljoneid ja ostes kõik võrgud, teeb mingeid tehinguid 200 000 krooni omastamiseks. Kostja leidis, et hagi ei ole põhjendatud ja palus jätta nõuded rahuldamata. Kohtuistungil 12. märtsil 2008 jääb hageja esitatud nõuete ja väidete juurde. Hageja väitel on ta esitanud kohtule kõik vajalikud tõendid. Kui kostja leiab, et on veel tõendeid, siis peaks kostja ise need tõendid ka esitama, mida kostja aga teinud ei ole. Hageja on seisukohal, et alusetult omandatud summade ülekandmisest hageja vara vähenes ja kostja vara suurenes sama summa võrra ning seega on tõendatud hagejale kahju tekkimine raha ülekandmisest ilma tehinguta ehk alusetult. Ilmne on ka põhjuslik seos vara vähenemise ja suurenemise vahel. Hageja väitel puuduvad hageja raamatupidamises dokumendid, millest tuleneks hageja kohustus kanda vaidlusalused summad üle kostjale. Asjaolu, et vastavaid dokumente ei ole, ei viita veel hageja raamatupidamise puudustele. Kui kostja väidab, et hageja raamatupidamine on puudustega, tuleb kostjal seda ka tõendada. Hageja on seisukohal, et süü olemasolu või puudumine ei oma käesolevas asjas tähendust. Hageja palub välja mõista kostjalt hageja kasuks põhivõlg 220 585,65 krooni ja viivis summas 120 495,59 krooni ajavahemiku 01. juuli 2002 kuni 01. märts 2008 eest ning kohtukulud. Kostja on seisukohal, et ühe isiku vara vähenemine ja teise isiku vara suurenemine samas ulatuses ei ole tõendatud. Samuti ei ole tõendatud põhjuslik seos, kostja õigusvastane käitumine ja kostja süü. Kostja väitel kuulus hageja poolt üle kantud raha kostjale. Kostja leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata, kuna ei ole tõendatud, et summade ülekandmisega oleks hageja vara vähenenud. Kostja on seisukohal, et hageja nõue ja hageja viivisenõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja palub jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Alternatiivselt, kui kohus leiab, et viiviste nõue on põhjendatud, palub kostja viiviste nõuet vähendada.

3(10)

Pooled võtavad omaks ja kinnitavad, et ei vaidle faktilise asjaolu üle, et hagiavalduse lisas nimetatud maksekorralduste alusel on hageja raha kostjale üle kandnud ja kostja on selle summa kätte saanud.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud toimiku materjalidega, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Poolte vahel ei ole vaidlust, et 15. juuni 2001 sõlmitud ostu-müügilepingu alusel omandas kostja hagejalt hagejale kuulunud kaabeltelevisioonivõrgu. Lepingu p 1.2. kohaselt andis hageja kui müüja kostjale kui ostjale üle kõik lepingud klientidega. Vaidlust ei ole, et kostjale läks üle ka õigus saada klientidelt lepingujärgset tasu kaabeltelevisioonivõrguga seotud teenuste eest. Kohtuistungil võtsid pooled omaks, et hageja on kostja pangakontole kandnud 08. augustil 2001 summa 21 851 krooni, 08. augustil 2001 summa 56 185,75 krooni, 14. augustil 2001 summa 42 548,50 krooni ja 13. septembril 2001 summa 100 000 krooni, s.o. kokku 220 585,65 krooni. Hageja väitel on nimetatud summad kantud kostjale üle alusetult ning seetõttu palub hageja välja mõista kostjalt hageja kasuks võlgnevus 220 585, 65 krooni, kindla summana viivis 120 495,59 krooni ja lisanduv viivis alates 01. märtsist 2008 kuni põhinõude täitmiseni seaduses sätestatud määras 11% aastas Kostja hagi ei tunnista. Põhivõlg Lähtuvalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕS RakS) § 2, asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti ning § 23, võlaõigusseaduses alusetu rikastumise kohta sätestatut kohaldatakse juhul, kui alusetu rikastumine toimus pärast 1. juulit 2002. Tehingute tegemise ajal kehtinud ENSV tsiviilkoodeks (TsK) § 477 lg 1 kohaselt isik, kes ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise arvel, on kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. Viru Ringkonnakohus on samas tsiviilasjas 26. oktoobri 2007 kohtuotsuses märkinud, et vara alusetust omandamisest tuleneva kohustise tekkimiseks on vaja järgmiste tingimuste olemasolu:

Raamatupidamise seaduse (RPS) § 3 p 1 kohaselt on, vara – raamatupidamiskohustuslasele kuuluv rahaliselt hinnatav asi või õigus. Äriühingu pangakontol olev raha on äriühingu vara. Pangakontolt ülekande tegemine teise isiku pangakontole põhjustab pangakonto saldo ja pangakonto kasutaja vara vähenemise. Pangakontole raha lisamine suurendab pangakonto saldot ja seega suureneb ka pangakonto kasutaja vara. Pooled ei vaidle, et hageja pangakontolt on kostja pangakontole 08. augustil 2001 üle kantud summa 21 851 krooni, 08. augustil 2001 summa 56 185,75 krooni, 14. augustil 2001 summa 42 548,50 krooni ja 13. septembril 2001 summa 100 000 krooni, s.o. kokku 220 585,65 krooni. Nimetatud ülekandeid tõendavad ka maksekorraldused (t.l.-4-7), millel on ka pangatoimingu tegemist kinnitav panga tempel ja panga esindaja allkiri. Kohus leiab, et hageja pangakontolt kostja pangakontole 08. augustil 2001 summa 21 851 krooni,

5(10)

Ning lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-146-05 (p. 27) „Üldise tõendamiskoormise reeglite kohaselt (/---/

Kuna hageja on tõendanud 220 585,65 krooni ülekandmise, tuleks kostjal omakorda tõendada, et raha ülekandmiseks eksisteeris seaduslik alus, kas lepingust või muust alusest tulenev hageja kohustus. Kostja ei ole tõendanud, et osa kliente oleks tasunud kaabeltelevisiooni teenuse eest hageja arvele (kostjal oleks pidanud vastav summa jääma klientidelt laekumata). Samuti ei ole kostja nimetanud asjaolusid, milles seisnes hageja raamatupidamise puudulikkus ning ei ole ka esitanud vastavaid tõendeid. Kui kostja leiab, et tõendamist vajavaid asjaolusid kinnitavad tõendid on hageja käes, on kostjal õigus esitada kohtule vastav taotlus tõendite väljanõudmiseks hagejalt. Kostja nimetatud taotlust esitanud ei ole. Lisaks märgib kohus, et hagejal ei ole võimalik tõendada negatiivset asjaolu – seadusliku aluse puudumist. Kostja kui vara omandaja süüd vara omandamises kohus ei tuvastanud. Kohus eeldab süü puudumist kuni pole tõendatud vastupidist. Kostja leidis oma süü osas, et see on tõendamata. Kostja kahtlus, et üks väike ettevõte kannab üle alusetult 220 000 krooni ilma õigusliku aluseta ja ei pööra sellel tähelepanu enam kui kolme aasta vältel, ei ole põhjendatud. Hagiavalduse kohaselt kuulutati Narva Linnakohtu 15. mai 2002 kohtuotsusega välja hageja pankrot ning hageja seaduslikuks esindajaks määrati pankrotihaldur. Alates 19. detsembrist 2003 on hagejale määratud uus pankrotihaldur, kes esitas 31. augustil 2004 kostjale kirjaliku järelpärimise vaidlusaluste ülekannete kohta (t.l.-8). Kostja pankrotihalduri järelpärimisele ei vastanud ja pankrotihaldur esitas

Kostja palub vähendada viivise nõuet. Kohus nõustub viivise vähendamisega. VÕS RakS §11 kohaselt, võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002, kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud seadust. Lähtuvalt TsK § 231 lg 1, rahalise kohustise täitmisega viivitanud võlgnik on kohustatud maksma viivitamisaja eest aastas kolm protsenti viivitatud summalt, kui seaduse või lepinguga ei ole kindlaks määratud teistsugust protsendimäära. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 kohaselt, viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Riigikohus on lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06 (p 15) leidnud, et „kuna laenuleping sõlmiti ja ka laen tuli tagastada enne 1. juulit 2002, tuleb laenulepingu täitmisega seonduvat hinnata võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-de 2 ja 11 ning § 12 lg 2 järgi enne 1. juulit 2002 kehtinud sätete järgi. See puudutab mh laenulepingu järgi makstavat intressi, aga ka viivist, isegi kui seda arvestatakse perioodi eest pärast 1. juulit 2002 (vt ka Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 (RT III 2005, 23, 245), p 11; 20. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-05 (RT III 2005, 25, 260), p 15). Kolleegiumi arvates kehtib see nii siis, kui viivisemäär on lepingus endas kokku lepitud, kui ka juhul, mil selle arvestamise aluseks on seadus. See tähendab, et enne 1. juulit 2002 tekkinud võla tasumisega viivitamisel saab teistsuguse kokkuleppe puudumisel nõuda TsK § 231 lg 1 järgi intressi (viivist) 3% aastas ka viivituse eest pärast 1. juulit 2002. Kolleegium märgib, et viivist saab VÕS § 113 lg 1 järgses suuruses nõuda üksnes võla puhul, mis muutus sissenõutavaks pärast 1. juulit 2002. Nimetatud sätte järgi saab viivist teistsuguse kokkuleppe puudumisel konkreetse võlaperioodi eest nõuda suuruses, mis vastaval ajavahemikul kehtis, kuna viivisemäära aluseks olev VÕS § 94 lg 1 järgne intressimäär muutub perioodiliselt“.

Riigikohus on lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 (p 19) jõudnud järeldusele, et „Kui kostja ei suuda tõendada, et viivis on hageja kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur, tuleb viivise alandamise taotlus jätta rahuldamata. Erandiks on viivise nõudmine suuremas ulatuses kui põhivõlg. Seejuures tuleb lähtuda põhivõla suurusest viivise arvestamise ajal“.

Alusetust rikastumisest tulenev kohustus muutub sissenõutavaks alates alusetu rikastumise aluseks olnud soorituse tegemisest. Hageja väitel arvutab ta viivist alates 01. juulist 2002, hageja poolt oli viimane summa kostjale üle kantud 13. septembril 2001. Alusetust rikastumisest tekkinud kohustus kogusummas 220 585,65 krooni muutus sissenõutavaks enne hageja poolt viivise arvutamise algust. Kostja põhivõlga tasunud ei ole. Seega on põhjendatud viivise arvutamine perioodi eest 01. juuli 2002 kuni 01. märts 2008, kokku 5 aastat ja 8 kuud. Samuti on põhjendatud lisanduva viivise arvutamine kuni põhinõude täitmiseni. Poolte kokkulepet viivise määra osas kohus ei tuvastanud ning viivise määraks tuleb arvestada seadusest tulenev määr 3% aastas. Viivise summa moodustab 220 585,65 x 3% x 5 = 33 087,84 krooni ja 220 585,65 x 3% / 12 x 8 = 4411,71 krooni. Kokku viivis perioodi eest 01. juuli 2002 kuni 01. märts 2008, kokku 5 aastat ja 8 kuud, määras 3% aastas moodustab 33 087,84 + 4411,71 = 37 499,55 krooni. Kohus vähendab hageja nõutud viivise määra. Kostja ei ole oma vastuväites nimetanud, millise suuruseni kohus peaks viivist vähendama. Samuti ei ole kostja tõendanud, et viivis oleks hageja kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur. Põhivõla suuruseks on 220 585,65 krooni, millest viivis summas 37 499,55 krooni on 5,9 korda väiksem ja seda arvestatuna 5 aasta ja 8 kuu eest. Kohus vähendas hageja nõutud viivist (120 495,59 krooni) 3,2 korda. Kohus leiab, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis summas 37 499,55 krooni viivis määras 3% tasumata põhivõla summast alates 01. märtsist 2008 kuni põhivõla täieliku tasumiseni. 7(10)

Hagi lahendamine Kohus tuvastas, et kostja on ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandanud vara hageja arvel ning seetõttu on kostjal tekkinud vara alusetust omandamisest tulenev kohustus tagastada hagejale 220 585,65 krooni. Kohus leiab, et kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks põhivõlgnevus summas 220 585,65 krooni ja viivis ühekordses summas 37 499,55 krooni, kokku 258 085,20 krooni ning viivis määras 3% tasumata põhivõla summast alates 01. märtsist 2008 kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Hageja tõendid - maksekorraldused (t.l.-4-7) – ei pea kohus vajalikuks analüüsida, sest poolte omaksvõtuga on tõendatud raha ülekandmine hageja kontolt kostja kontole ning samuti üle kantud summade suurused. Samuti kostja tõendid - ostu-müügi leping (t.l.-21-25) ja vara üleandmise akt (t.l.-27), sest nendega on tõendatud poolte vahel sõlmitud kaabeltelevisioonivõrgu ostu-müügi lepingust tuleneva õigussuhte asjaolud, mille üle vaidlust ei ole ning mis ei oma otsest tähendust alusetu rikastumise nõude osas. Menetluskulud Vastavalt TsMS § 173 lg 1, asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. /---/. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaldatakse enne 01. jaanuari 2006 alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Hagi on esitatud kohtule 02. juunil 2005 ning seega kuulub menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas kohaldamisele enne 01. jaanuari 2006 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustik. Vastavalt enne 01. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1, kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. /---/. Kohus rahuldas hagi täies ulatuses ning seega tuleb kõik menetluskulud jätta kostja kanda. Viru Maakohtu 17. juuni 2005 kohtumäärusega vabastas kohus hageja riigilõivu tasumisest hagi esitamisel ja hagi rahuldamata jätmisel. Lähtuvalt TsMS § 179 lg 1 ja lg 2, tasumata või vähem tasutud riigilõivu ja muude menetluskulude, mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, riigile tasumist võib kohtumääruse alusel nõuda ka tagantjärele, kui määrus on maksma kohustatud isikule kätte toimetatud ühe aasta jooksul pärast kohtulahendi jõustumist või menetluse muul põhjusel lõppemist. /---/. Kulude väljamõistmise lahendab määrusega asja lahendanud maakohus pärast asjas tehtud lahendi jõustumist. Kohus teatab, et hagiavalduse esitamisel tasumata riigilõivu väljamõistmise riigi tuludesse lahendab kohus määrusega peale kohtuotsuse jõustumist.

Iris Kangur-Gontšarov Kohtunik 8(10)

Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tartu Ringkonnakohtu 24.04.2009.a otsusega, kusjuures ringkonnakohus otsustas:

RESOLUTSIOON

kohtuotsuse

resolutsioon

tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

AS

Starman

riigilõivu

vabatahtlikuks

tasumiseks 20 päeva arvates käesoleva kohtulahendi jõustumisest.

Riigilõiv

Rahandusministeeriumi 221023778606,

tuleb kontole

tasuda Swedbank

viitenumber 2900072136. Ülekandele

märkida tsiviilasja number.

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil, siis võidakse kassatsioonkaebus lahendada kirjalikus menetluses. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole 9(10)

sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.