lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/2-07-4570/13

Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

TsiviilasiJõustunudHarju Maakohus Kentmanni kohtumaja · 25.03.2008

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja
Kohtuasja number
2-07-4570/13
Asja liik
Tsiviilasi
Kategooria
Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud
Menetlusliik
Hagimenetlus
Kuulutamise aeg
25.03.2008
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
2959
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tsiviilasi nr 2-07-4570

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Otsuse teinud kohtu nimi

Harju Maakohus

Otsuse kuupäev

Tallinn, 25.märtsil 2008

Kohtukoosseis

kohtunik Imbi Sidok

Kohtuasi

KG(isikukood XXX, elukoht: XXX) hagi B OÜ (registrikood XXX, asukoht: XXX) vastu töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks, töölepingu lõpetamise aluse muutmiseks ja hüvitise saamiseks.

Asja läbivaatamise kuupäev

28.02.2008 avalikul sisulisel kohtuistungil

Istungil osalenud menetlusosalised

hageja Kristina Gorski kostja lepinguline esindaja Mihhail Tuštšenko

Kohtuotsuse resolutsioon • Hagi rahuldada osaliselt. • Tunnistada KG töölepingu lõpetamine B OÜ poolt 05.09.2006 ebaseaduslikuks. Lugeda KG töölt lahkunuks omal algatusel alates 05.09.2006. • Välja mõista B OÜ-lt KG kasuks hüvitis ebaseadusliku töölepingu lõpetamise eest kolme kuu keskmise palga ulatuses suuruses 23 129.07 (kakskümmend kolm tuhat ükssada kakskümmend üheksa krooni ja 07 senti) krooni. • Välja mõista B OÜ-lt KG kasuks lõpparve kinnipidamise eest 1075.77 (üks tuhat seitsekümmend viis krooni ja 77 senti) krooni. • Jätta rahuldamata nõue tööraamatu kinnipidamise eest keskmise töötasu välja mõistmiseks. • Hageja menetluskulud jäävad kostja kanda. Pooltel on õigus Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel Harju Maakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6, § 632 ja § 633).

I Asjaolud

Tallinna ja Harjumaa Töövaidluskomisjon rahuldas osaliselt 02.01.2007 otsusega KGpoolt 28.09.2006 esitatud avalduse B OÜ vastu ning tunnistas töölepingu lõpetamise B OÜ poolt 05.09.2006 töölepinguseaduse (TLS) § 86 p 6 alusel ebaseaduslikuks, luges KGB OÜ-st lahkunuks omal algatusel alates 05.09.2006, mõistis välja B OÜ-lt KGkasuks ebaseadusliku töölepingu lõpetamise eest hüvitise kolme kuu keskmise palga ulatuses summas 23 129.00 krooni ja lõpparve kinnipidamise eest 1 075.80 krooni. 31.01.2007 esitas B OÜ Harju Maakohtule taotluse nimetatud avalduse hagimenetluse korras hagina läbivaatamiseks, kuna ei nõustu töövaidluskomisjoni otsusega. II Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt võeti KG(edaspidi hageja) 13.01.2006 tööle müüja-konsultandi ametikohale määramata ajaks. 02.05.2006 seoses tööandja nimetuse muutumisega vormistati hageja ja kostja vahel uus tööleping. 25.08.2006 hageja haigestus ja jäi töövõimetuslehele. Sama päeva hommikul teavitas hageja tööandjat haigestumisest ja ka sellest, et on rase, millele järgnesid ähvardused töölepingu lõpetamise kohta. Kostja juhatuse liige Janita Nesterenko helistas ka hageja raviarst NT ́le, et veenduda, kas hageja on töövõimetu ja rase. Kostja tegevuse tõttu halvenes hageja tervis, mistõttu haigusleht pikenes kuni 04.09.2006. 05.09.2006 tundis hageja ennast ikka halvasti ja pöördus uuesti arsti poole, kes pikendas töövõimetuslehte kuni 19.09.2006. 05.09.2006 teavitas kostja hagejat, et lõpetab temaga töösuhte ning et hageja rasedus kostjat ei huvita. 20.09.2006, kui hageja pidi tööle asuma, sai ta teada, et kostja on talle 05.09.2006 määranud distsiplinaarkaristuse ja lõpetanud töölepingu TLS § 86 p 6 alusel. Distsiplinaarkaristus ja lõpetatud tööleping väljastati hagejale alles 18.09.2006. Kostjal puudus alus distsiplinaarkaristuse määramiseks. Hagejaga töölepingu lõpetamine on ebaseaduslik, kuna kohtule esitatud tõenditest nähtub, et hageja oli sel ajal töövõimetu. TLS § 91 lg 1 p 1 alusel ei või töölepingut lõpetada töötaja ajutise töövõimetuse ajal. Töölepingu lõpetamisel TLS § 86 p 6 alusel rikkus kostja TLS § 92 lg 2 sätet. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 28 lg 2 alusel on ebaseaduslik töölepingu lõpetamine tööinspektori nõusolekuta, kui see on seaduse järgi töölepingu lõpetamise eeltingimus. Hageja palub tunnistada töölepingu lõpetamine kostja algatusel TLS § 86 p 6 alusel ebaseaduslikuks, muuta töölepingu lõpetamise aluse formuleeringut ning lugeda tööleping lõpetatuks töötaja algatusel, kohustada kostjat maksma hagejale hüvitis kuue kuu keskmise palga ulatuses summas 45 000.00 krooni, hüvitis lõpparve kinnipidamise eest summas 5 040.00 krooni, hüvitis tööraamatu kinnipidamise eest summas 5 040.00 krooni ja ning jätta menetluskulud kostja kanda. Sisulisel kohtuistungil jäi hageja esitatud nõuete ja põhjenduste juurde ja lisas, et ta vallandati väidetavalt tema suhtumise tõttu töösse, kuigi ta oli oma tööd korrektselt täitnud. Kostja oli hageja rasedusest teadlik lisaks hageja telefonikõnele ka seetõttu, et kostja juhatuse liige Janita Nesterenko, kes oli samal ajal rase, käis hageja kutsel hageja arsti juures. 28.08.2006 käis hageja tõepoolest töö juures, kuna sai kahe päeva jooksul klientidelt kõnesid ja tööandjaga oli kokkulepe, et tellimused tuleb edasi anda. Hageja käis töö juures, aga tööd ei teinud, ta ei saanudki raskusi tõsta ja seetõttu andis vaid tellimused edasi. Samal päeval andis kostja juhatuse liige hagejale allkirjastamiseks paberi selle kohta, et hageja ei ilmuks tööle haiguslehe ajal. Kostja teadis hageja rasedusest ja kartis, et hagejaga võib töö juures midagi juhtuda, seetõttu palus allkirjastada vastav dokument, et kostja ei peaks hiljem vastutama. III Kostja seisukoht B OÜ (edaspidi kostja) hagi ei tunnista. 05.09.2006 vormistas kostja hagejale distsiplinaarkaristuse käskkirja, mille alusel lõpetati hagejaga 02.05.2006 sõlmitud tööleping tööandja algatusel TLS § 86 p 6 alusel alates 05.09.2006. Hagejale määrati distsiplinaarkaristus, kuna 23.08.2006 kell 10.00 sõitis hageja kontorist välja eesmärgiga külastada B OÜ kliente ja saada tellimused. Samal päeval kell 13.00 teatas hageja telefoni teel kostja juhatuse liiget Janita Nesterenko, et on ajutiselt töövõimetu alates 23.08.2006 kuni 24.08.2006. 24.08.2006 teatas hageja kostja juhatuse liiget uuesti telefoni teel, et on ajutiselt töövõimetu kuni 04.09.2006.

Sarnased lahendid

Tööõigus
  • 03.07.20262-24-18628/17Viru Maakohus Narva kohtumaja
  • 29.06.20262-26-106073/6Tartu Maakohus Tartu kohtumaja
  • 19.06.20262-26-1516/13Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 15.06.20262-26-187/9Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja
  • 11.06.20262-23-13801/40Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 04.06.20262-23-14981/38Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

28.08.2006 kella 13.00 paiku tuli hageja B OÜ kontorisse ja teatas kostja juhatuse liikmele, et tunneb ennast hästi ja tahab tööd teha. Vaatamata hageja soovile keelas kostja juhatuse liige hagejal tööd teha ja nõudis hagejalt kirjaliku avalduse allkirjastamist selle kohta, et ajutise töövõimetuse ajal perioodil 25.08.2006-04.09.2006 ei tohi hageja töö juurde ilmuda ega kostja kliente külastada. Vaatamata tööandja otsusele jätkas hageja töö juurde tulemisi ja B OÜ klientide külastamist. TLS § 1 kohaselt tööleping on töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt töötaja kohustub tegema tööandjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Tulenevalt eeltoodust ei täitnud hageja TLS § 50 p-s 3 sätestatud kohustust õigeaegselt ja täpselt täita tööandja seaduslikke korraldusi. Seega on tegemist distsiplinaarsüüteoga töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 2 lg 1 kohaselt. 05.09.2006 pärast distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjaga tutvumist lahkus hageja omavoliliselt töökohalt ja pöördus taas arsti poole, kes väljastas talle haiguslehe ajutise töövõimetuse ajaks alates 05.09.2006-20.09.2006. 08.09.2006 kandis kostja hageja pangaarvele lõpparve, kuna töölepingu lõpetamise päeval hageja keeldus lõpparvet ja tööraamatut vastu võtmast. Eeltoodu alusel palub kostja jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Sisulisel kohtuistungil jäi kostja esindaja esitatud seisukohtade juurde ja lisas, et kostja juhindus kehtivast TLS-st ja töösuhte sisust. Töötajad saavad töö eest tasu ja alluvad tööandja korraldustele. Hageja ei allunud kostja juhtimisele ja korraldustele. Töölepingu lõpetamise hetke seisuga puudusid kostjal tõendid hageja raseduse ja haiguslehe kohta. IV Kohtu seisukoht Kohus, kuulanud ära hageja ning kostja esindaja seletused, tunnistajate MR, VP ́i ning NG ́i ütlused ja uurinud ning hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.

1.Vastavalt ITVS § 28 lg-le 1 on töölepingu lõpetamine ebaseaduslik asjaolude puudumisel, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks, või kui seaduses näidatud töölepingu lõpetamise alust on kohaldatud selleks kehtestatud protseduurireegleid oluliselt rikkudes. Sama sätte lg 3 kohaselt kui töölepingu lõpetamine oli seaduse järgi teatud tingimuste esinemisel keelatud (rasedus jms), on töölepingu lõpetamine ebaseaduslik ka siis, kui tööandja ei olnud töölepingu lõpetamise ajal keelavatest asjaoludest teadlik. TLS § 92 lg-de 1 ja 2 kohaselt on tööandjal keelatud lõpetada tööleping muuhulgas rasedaga ning TLS § 86 p-des 1-2 ja 5-8 alusel võib see toimuda üksnes tööandja asukoha tööinspektori nõusolekul. Puudub vaidlus, et kostja tööandjana lõpetas hagejaga kui töötajaga 02.06.2006 sõlmitud töölepingu nr 4 TLS § 86 p 6 alusel alates 05.09.2006 (TVK t lk 20-23). Samuti on tõendatud Lasnamäe Tervisekeskuse AS-i tõendiga 19.09.2006 (TVK t lk 25), et tõendi välja andmise kuupäeva seisuga oli hageja 9 nädalat rase. Seega on tõendatud, et ka töölepingu lõpetamise kuupäeva seisuga oli töötaja rase ja temaga töölepingu lõpetamine seega ebaseaduslik. Seega tuleb vastavalt ITVS § 29 lg-le 2 lugeda hageja omal algatusel lahkunuks alates töötamise tegelikust lõppemise päevast. Puudub vaidlus, et selleks päevaks oli 05.09.2006. Vastavalt ITVS § 28 lg-le 3 ei oma töölepingu lõpetamise ebaseaduslikkuse tuvastamisel tähtsust asjaolu, kas tööandja oli töötaja rasedusest teadlik töölepingu lõpetamisel või mitte. Küll aga võib nimetatud asjaolu vastavalt sama sätte viimasele lausele omada tähtsust ebaseadusliku töölepingu lõpetamise eest määratava hüvituse suurusele.
2.Vastavalt TLS § 117 lg-le 2 kui töötaja loobub tööle ennistamisest, on tööandja kohustatud maksma töötajale hüvitust kuni töötaja kuue kuu keskmise palga ulatuses. Vastavalt ITLS § 30 lg-le 2 kui töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik, kuid töötaja ei soovi tööle ennistamist ja ta loetakse töölt lahkunuks omal algatusel, mõistab töövaidlusorgan töötajale välja hüvituse kuni tema kuue kuu keskmise palga ulatuses olenevalt töölepingu lõpetamise asjaoludest ja seaduserikkumise iseloomust töölepingu lõpetamisel.
3.Eelnevalt leidis tuvastamist, et tööandja oli töölepingut lõpetades rikkunud TLS § 92 lg-d 1 ja lõpetanud töösuhte raseda töötajaga. Kohus on tõendite uurimise ja hindamise tulemusena seisukohal, et üheselt ja veenvalt ei leidnud tõendamist, kas tööandja oli teadlik töötaja rasedusest seisuga 05.09.2006 või mitte. Hageja selgituste kohaselt oli kostja juhatuse liige Janita Nesterenko tema rasedusest teadlik (ta oli ise seda J.Nesterenkole öelnud ja kuna viimasel olid probleemid oma rasedusega, viinud ta ka oma günekoloogi juurde). Tunnistaja V.P ütluste kohaselt kuulis ta rasedusest hagejalt endalt võimalik et päev enne vallandamist, kuid täpset kuupäeva ei mäleta ja juhatusega hageja rasedusest juttu ei olnud; päeval, mil hageja käis töö juures oliive tahtmas, oli talle teada, et hageja on rase. Tunnistaja N.G ́i ütluste kohaselt ütles hageja talle, et on rase, telefoni teel enne vallandamist ning ta ei tea, kas ta ütles seda ka teistele; kui ta õigesti mäletab, siis palus hageja tal rasedusest teistele mitte rääkida. Muid tõendeid, millised tõendaksid või lükkaksid ümber hageja väite rasedusest tööandja juhatuse liikmele J.Nesterenkole teatamise kohta, ei esitatud. Eeltoodu alusel asub kohus seisukohal, et tõendatuks ei saa lugeda asjaolu, et tööandja oma seadusjärgse esindaja (juhatuse liikme) kaudu teadis töölepingu lõpetamise ajahetkel töötaja rasedusest.
4.Küll on aga kohtule esitatud töövõimetuslehega nr 00032428 (TVK t lk 24) tõendatud, et töölepingu lõpetamise päeval oli hageja seoses tervisega töölt ajutiselt vabastatud perioodiks 05.09.2006 kuni 19.09.2006. Tunnistaja N.G ́i ütluste kohaselt tuli ta 05.09.2006 peale 11.00 tööle, nägi hagejat kontoris; hageja luges mingit paberit ja ütles, et ei allkirjasta seda ning peale konflikti juhatuse liikmega lahkus; samal päeval peale lõunat aga helistas ja ütles, et pikendas haiguslehte, kuna tunneb end halvasti. Seega toimus töölepingu lõpetamine päeval, mil algas töötaja ajutine töövõimetus ning formaaljuriidiliselt oli tööandja poolt rikutud TLS § 91 lg 1 p 1, mille kohaselt ei ole töölepingu lõpetamine tööandja algatusel lubatud muuhulgas töötaja ajutise töövõimetuse ajal. Tööandja juhatuse liikmel, saades 05.09.2006 tunnistaja N.G ́i kaudu teada samal päeva alanud hageja ajutisest töövõimetusest (nimetatud asjaolu on tunnistaja ütlustega kohtuistungil tõendatud), oli võimalik töölepingu lõpetamine tühistada.
5.Lisaks eelpool tõendamist leidnud kahele seadusrikkumisele vaidlusaluse töösuhte lõpetamisel, on kohus peale sisulist arutamist seisukohal, et tõendamist on leidnud ka kolmas seaduserikkumine --- puudusid asjaolud, mille esinemine seaduse kohaselt sai olla töölepingu lõpetamise aluseks. Vastavalt TLS §-le 103 on tööandjal õigus lõpetada § 86 p-s 6 ettenähtud alusel tööleping, kui süütegu häiris tööd ja töötajal oli distsiplinaarkaristus, mis ei olnud kustunud (lg 1). Sama sätte lg 2 kohaselt võib töölepingu lõpetada ka töötaja esmakordse jämeda töökohustuste rikkumise eest. Töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 6 alusel on vastavalt TDVS §le 3 üheks võimalikuks distsiplinaarkaristuseks, kui töötaja on toime pannud sama seaduse §-s 2 sätestatud distsiplinaarsüüteo. Vastavalt tööandja poolt vormistatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjale nr 02-06 05.09.2006 (TVK t lk 50-52) keelas juhatuse liige hagejal täita ajutise töövõimetuse ajal töökohustusi, ilmuda töökohale ja külastada äriühingu kliente, kuid vaatamata keelule jätkas töötaja 28.08.2006 ja 31.08.2006 töökohale ilmumist ja tööandja klientide külastamist. Käskkirja kohaselt sellise käitumisega töötaja ei täitnud tööandja seaduslikku korraldust mitte viibida töökohal ja mitte täita tööülesandeid ajutise töövõimetuse ajal. Kohus on seisukohal, et käskkirjas töötajale süüks pandud käitumise näol ei ole tegemist sellise teoga, milline oleks häirinud tööd TLS § 103 lg 1 mõttes ja mida saaks lugeda distsiplinaarsüüteoks TDVS § 2 mõttes. Vastavalt TDVS § 2 p-le 1 on distsiplinaarsüüteoks muuhulgas TLS-i §-des 48 ja 50 nimetatud kohustuste töötajapoolne süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine. TLS § 50 p 3 kohaselt on tõepoolest töötaja kohustuseks muuhulgas õigeaegselt ja täpselt täita tööandja seaduslikke korraldusi. Antud asjas puudub vaidlus, et

tööandja keelas töölepingu peatumise ajal töötajal ilmuda töökohta ja täita tööülesandeid. Tulenevalt aga töösuhte ja selle peatumise mõistest on kohus seisukohal, et sellist tööandja korraldust ei saa lugeda seaduslikuks. Töötaja ajutise töövõimetuse ajal on vastavalt TLS § 55 ple 4 tööleping peatunud. TLS § 54 lg 1 kohaselt tähendab töölepingu peatumine töötaja ajutist vabanemist kohustusest teha tööd ja tööandja ajutist vabanemisest kohustusest kindlustada töötaja tööga. Töölepingu peatumine ei anna tööandjale alust keelata töötajal tööd teha, kui ta ilmub töökohta ja tema tervislik seisund seda võimaldab. Ajutise töövõimetuse ajal töötamine võib olla aluseks raviarstile märkida töövõimetuslehele ravi eiramist iseloomustavad märkused ja seeläbi Haigekassale aluseks keelduda ravikindlustushüvitise välja maksmisest, kuid ei saa olla aluseks tööandjale keelata töötajal töökohas viibida ja tööülesandeid täita. Seega ei saa sellise korralduse eiramine olla ka distsiplinaarsüüteoks TDVS-i mõttes. Isegi juhul, kui asuda eelmises lõigus äratoodud kohtu seisukohast teistsugusele arusaamale ja leida, et vaidlusalune tööandja korraldus oli tõepoolest seaduslik, ei saanud see olla aluseks nii range karistuse kui töölepingu lõpetamine määramisele. Töökohustuste rikkumine (ja seega siis ka tööandja mõne korralduse täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine) ei saa iseenesest alati olla aluseks töötajale distsiplinaarkaristuse määramiseks. Töötaja karistamiseks peab olema tuvastatud töötaja teo sisulist külge iseloomustavad asjaolud, eelkõige töötaja süü. Eelkõige määravad töötaja üleastumise raskuse töökohustuste rikkumise tagajärjed. Vastavalt TDVS § 8 lg-le 1 ei tohi distsiplinaarkaristus olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega. Antud asjas puudub poolte vahel vaidlus, et töötaja tõepoolest viibis ajutise töövõimetuse ajal 28.08.2006 ja 31.08.2006 lühemat või pikemat aega töökohal. Tunnistaja V.P ütluste kohaselt tuli hageja 28.08 hommikul tööle; ütles, et tunneb end hästi ja võttis klientidelt tellimusi vastu, väljastas arveid ja komplekteeris kaupa, viibis tööl umbes kella 12.00-ni; teisel korral käis hommikupoolikul ja tahtis oliive; siis ta tööd ei teinud. Tunnistaja M.R nägi hagejat tööl ühel korral, kuupäeva ei mäletanud. Tunnistajate V.P ́i ja N.G ́i ütluste kohaselt on neil äriühingus tavaks selliselt, et kui töötajale tema haiguse ajal helistab klient, siis võtab töötaja tellimuse vastu ja edastab selle kontorisse. Seega töötaja töö juures viibimine ajutise töövõimetuse ajal leidis tõepoolest tõendamist. Küll aga ei ole tõendatud, et selline töötaja tegevus oleks kuidagigi häirinud tööandja tööd või tekitanud selliseid tagajärgi või selliste tagajärgede tekkimise ohu tööandjale, et seda saaks lugeda jämedaks töökohustuste rikkumiseks TLS § 103 mõttes.

6.Otsuse p-des 1, 4 ja 5 leidis tõendamist tööandja poolt kokku kolme seaduserikkumise toime panemine 05.09.2006 hagejaga töölepingu lõpetamisel. Vastavalt ITVS § 30 lg-le 2 peab töövaidlusorgan ebaseadusliku töölepingu lõpetamise korral hüvituse välja mõistmisel (selle suuruse määramisel) arvestama nii lepingu lõpetamise asjaolusid kui toimunud seaduserikkumise iseloomu. Antud asjas on kohus seisukohal, et õiglaseks ja mõistlikuks hüvitise suuruseks on kolme kuu keskmine töötasu kokku suuruses 3 x 7709.69 = 23 129.07 krooni. Kohus võtab arvesse nii kostja poolseid seaduserikkumisi (kokku kolm erinevat) kui hageja suhteliselt lühikest tööstaaži antud äriühingus (neli kuud). Hüvitise suuruse arvestuse aluseks oleva keskmise kuupalga arvestus on otsuse p-s 7.
7.Vastavalt TLS § 74 lg-le 2 on tööandja kohustatud maksma töötajale lõpparve töölepingu lõpetamise päeval. Vastavalt TLS § 119 lg-le 2 on tööandja kohustatud lõpparve kinnipidamisel maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve kinnipidamisega viivitatud päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Kostja maksekorraldusega (TVK t lk 63) on tõendatud, et lõpparve kandis kostja hagejale üle 08.09.2006. Seega tuleb nõustuda töövaidluskomisjoni seisukohaga, et tõendamist leidis tööandja poolne kolme-päevane viivitus lõpparve välja maksmisel.

Kohus ei nõustu kostja vastuväitega nagu oleks tööandjal olnud õigus TLS § 74 lg 2 alusel kanda vabastatud töötajale lõpparve üle viie kalendripäeva jooksul, arvates nõude esitamisele järgnevast päevast. Viidatud sätte kohaselt on tööandjal selleks õigus juhul, kui töötaja töölepingu lõpetamise päeval lõpparvet vastu ei võta. Antud asjas ei ole tõendatud ega tööandja ei ole seda ka väitnud, et hagejale oleks 05.09.2006 lõpparvet üldse pakutud. Seda enam, et esitatud konto väljavõttest (TVK t lk 28-35) nähtub, et tööandja ja töötaja vahel toimusid töölepingu kehtivuse ajal sularahata ülekanded. Seega isegi juhul, kui töötaja lahkus viimasel tööpäeval enne tööpäeva lõppu töölt, ei saanud see kuidagi takistada tööandjat teha talle lõpparve ülekanne teadaolevale arveldusarvele. Keskmise töötasu arvestamisel tuleb võtta aluseks hageja arveldusarve väljavõte ja kostja poolt esitatud bruto- ning netopalga arvestused (TVK t lk 65, 66): maikuus 22 tööpäeva 9736.25 krooni, juunikuus 21 tööpäeva 5659.74 krooni, juulikuus 21 tööpäeva 6727.40 krooni ja augustikuus 18 tööpäeva 7280.71 krooni. Seega kokku 82 tööpäeva eest 29 404.10 krooni, millest keskmine päevapalk 358.59 krooni ja keskmine kuupalk 7709.69 krooni. Seega tuleb tööandjal tasuda lõpparve ülekandmisega viivitamise eest endisele töötajale 3 x 358.59 = 1075.77 krooni.

8.Vastavalt TLS § 74 lg-le 2 on tööandja töölepingu lõpetamise päeval kohustatud andma töötajale tööraamatu ning juhul, kui töötaja seda vastu ei võta, andma selle talle nõude esitamise päeval. Poolte vahel puudub vaidlus, et töölepingu lõpetamise päeval lahkus hageja töölt enne tööpäeva lõppu, minnes arsti juurde. Hageja ei väitnud ega tõendanud, et ta oleks 05.09.2006 nõudnud tööandja käest tööraamatut. Ka ei ole tõendatud sellesisulise nõude esitamine enne, kui hageja enda seletus selle kohta, et ta sai tööraamatu kätte 20.09.2006. Vastavalt TLS § 119 lg-le 1 on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga tööraamatu kinnipidamisega viivitamise päeva eest. Kuna aga antud asjas ei ole tõendatud, et hageja oleks tööraamatu kätte saamiseks kostjale esitanud nõuet, mida tööandja oleks eiranud, ei saa olla ka tõendatud kostja poolne tööraamatu kinnipidamine (selle kätteandmisest keeldumine).
9.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg-de 1 ja 2 alusel kannab hagimenetluses menetluskulud, s h kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg-dee 1 ja 3 alusel esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses ning selles jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Eeltoodu alusel määrab kohus antud asjas selliselt, et hageja menetluskulud tuleb kanda kostjal kui poolel, kelle kahjuks otsus on tehtud. Kostja kohtukulud jäävad tema enda kanda.

Imbi Sidok (allkiri) kohtunik

ÄRAKIRI ÕIGE:

I.Sidok

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 03.06.20262-22-3119/41Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
  • 27.05.20262-24-5024/35Harju Maakohus Tallinna kohtumaja