Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Ande Tänav ja Malle Seppik
Otsuse tegemise aeg ja koht
24.03.2008, Tallinn
Tsiviilasja number
2-07-30733
Tsiviilasi
Terje Marrandi ja Anne Sääritsa hagi ERGO Kindlustuse AS-i vastu saamata jäänud palga ja lõpparve kinnipidamise eest keskmise palga väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 16.11.2007 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Terje Marrandi ja Anne Sääritsa apellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hagejad Terje Marrandi (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht x) ja Anne Säärits (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht x), esindaja Katrin Sarap; Kostja ERGO Kindlustuse AS (asukoht Lauteri 5 Tallinn), esindaja Ivo Viires
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 16.11.2007 otsus Terje Marrandi ja Anne Sääritsa hagis ERGO Kindlustuse AS-i vastu saamata jäänud palga ja lõpparve kinnipidamise eest keskmise palga väljamõistmiseks muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Menetluskulude jaotus Jätta apellatsioonimenetluse kulud hagejate kanda. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hagejate nõuded
05.03.1998 sõlmiti Terje Marrandi ja kostja vahel tööleping nr 5/1998, mis lõppes 29.05.2007. Alates 05.03.1998 kuni 01.01.2007 töötas hageja töölepingu punkti 3.1 kohaselt kostja juures osalise tööajaga (20 tundi nädalas).
2.Anne Sääritsa ja kostja vahel sõlmiti tööleping nr 2/2000 15.05.2000. Tööleping lõppes poolte vahel 29.05.2007. Alates 15.05.2000 kuni 01.01.2007 töötas hageja kostja juures töölepingu punkti 3.1 kohaselt täistööajaga (40 tundi nädalas).
3.Mõlema hageja töölepingu punkt 4.1 nägi ette, et töötajale makstakse provisjonitasu tema poolt sõlmitud kindlustuslepingute eest vastavalt tööandja juures kehtestatud määradele, mida tööandja peab töötajale tutvustama lepingu sõlmimisel. Provisjonitasumäärad leppisid pooled kokku igaks kalendriaastaks eraldi.
4.01.03.2007 täiendati töölepinguid ja sätestati, et töötajatele makstakse põhipalgana palka, mis on osalise tööajaga töötamise korral pool miinimumpalgast. Töölepingu tingimusi muudeti tagasiulatuvalt alates 01.01.2007.
5.21.08.2007 esitatud hagis leiavad hagejad, et kostja on jämedalt rikkunud oma seadusest tulenevat kohustust maksta neile Vabariigi Valituse poolt kehtestatud ja palgaseaduse (PalS) § 4 lg-s 2 sätestatud palka. Sellest, et tööandja neile miinimumpalka ei maksa, said hagejad väidetavalt teada 01.03.2007 kui sõlmiti töölepingu lisa, mille kohaselt hakkas kostja kehtivat miinimumpalka maksma tagasiulatuvalt alates 01.01.2007. Hagejad on seisukohal, et neil on õigus nõuda kostjalt kehtinud miinimumpalka proportsionaalselt töötatud tööajale tagasiulatuvalt alates 2004. a augustist kuni hagejatega töölepingute lõpetamiseni.
6.Kuna töölepingute lõpetamise päeval 29.05.2007 ei maksnud kostja hagejatele välja saamata jäänud palka ja saamata palk kuulub lõpparve hulka, lasub kostjal hagejate arvates ka kohustus maksta neile keskmist palka lõpparve kinnipidamise eest.
7.Eeltoodu põhjal palub Terje Marrandi mõista kostjalt välja saamata jäänud palga summas 40 340 krooni ning lõpparve kinnipidamise eest keskmise palga töölepingu seaduse (TLS) § 119 lg 2 alusel summas 12 743,85 krooni. Anne Säärits palus kostjalt välja mõista saamata jäänud palga summas 80 680 krooni ning lõpparve kinnipidamise eest keskmise palga summas 25 586,40 krooni.
8.Menetluskulud palusid hagejad jätta kostja kanda. Kostja vastuväited
9.Kostja hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt on hagejate nõue kostja vastu sisuliselt põhjendamatu, sest poolte vahel sõlmitud töölepingu kohaselt on kostja tasunud hagejatele oluliselt kõrgemat palka kui see on õigusaktide kohaselt nõutav.
10.Hagejad olid töölepingute punkti 2.2 kohaselt kohustatud sõlmima tööandja nimel kindlustuslepinguid. Kostja ei olnud töötasu väljamaksmise eeltingimuseks seadnud teatavat tulemuslikkuse saavutamist. Põhitöötasu ehk provisjonitasu ei olnud käsitletav lisatasuna, sest seda maksti põhitööülesannete täitmise eest. Ka ei olnud vaja kostjal hagejatele teostada juurdemakseid, sest töölepingus kokkulepitud palk oli piisav tagamaks miinimumpalka. Töölepingus kokkulepitud hagejate põhipalk ei ole kunagi olnud väiksem kehtestatud miinimumpalgast. Hagejad on ise kinnitanud ja tõendanud, et neile on makstud töölepingute alusel põhipalka vastavalt 12 743,85 krooni ja 25 586,40 krooni.
11.Lisaks on kostja seisukohal, et hagejate nõuded on ITLS § 6 lg 3 ja § 7 lg 1 kohaselt aegunud. Kostja hinnangul on hagejad esitanud pahatahtlikult hilinenud nõude alles pärast töölepingute lõpetamist. Hagejad on olnud töötasu kokkuleppest teadlikud alates nendega töölepingute sõlmimisest, mitte hetkest, kui tööandja suurendas neile makstavat töötasu. Maakohtu otsus
12.Kohus tegi 09.10.2007 määruse, millega jättis rahuldamata kostja taotluse aegumise osas vaheotsuse tegemiseks. Maakohtus leidis, hagejate poolt esitatud nõuded ei ole aegunud. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 6 lg 3 kohaselt on palga
maksmise nõude esitamise tähtaeg kolm aastat. ITLS § 7 lg 1 järgi algab nõude esitamise tähtaeg järgmisel päeval pärast selle päeva saabumist või sündmuse toimumist, mil töötaja või tööandja sai või pidi saama teada oma õiguse rikkumisest. Kuna hagejad nõuavad esitatud hagis palka alates 2004. a augustikuust ja töölepingute kohaselt oli hagejatele palga maksmise päev järgmise kuu 10. ja 20. kuupäev, ei ole 21.08.2007 esitatud hagi aegunud.
13.Vaatamata nõuete tähtaegsele esitamisele jättis kohus hagejate nõuded rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt sätestab palga mõiste PalS § 2 lg 1, mille kohaselt on palk tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt töölepingule või õigusaktile, samuti muudel õigusakti, kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud juhtudel. Palk koosneb põhipalgast ja seaduses ettenähtud juhtudel makstavatest lisatasudest, preemiatest ja juurdemaksetest. Põhipalga mõiste sätestab sama paragrahvi lõige 2, mille kohaselt on põhipalk töölepingus või õigusaktis kindlaks määratud tunni-, päeva-, nädala- või kuupalgamäära alusel arvutatud palk. Lisatasu on vastavalt sama paragrahvi lõikele 3 summa, mida tööandja maksab töötajale põhipalgale lisaks täiendavate tööülesannete täitmise või nõutavast tulemuslikuma töö eest või muudel õigusaktis, kollektiiv- või töölepingus ettenähtud juhtudel, samuti preemiana tööandja ühepoolse otsuse alusel.
14.Pidades silmas võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lg 1 ja § 29 lg 4 ja 5 regulatsiooni, asus maakohus seisukohale, et poolte vahel sõlmitud töölepinguid tuleb tõlgendada nii, et kokkulepitud provisjonitasu oli hagejate põhipalk, mille maksmise tööandja töötajatele igakuiselt tagas vastavalt töötajate poolt sõlmitud kindlustuslepingutele. Sellisele järeldusele saab asuda, kui tõlgendada koos töölepingute p 2.2 ja 4.1. Pooled on töölepingus kokku leppinud, et hagejate töö sisuks on tööandja esindajana sõlmida tööandja nimel kindlustuslepinguid vastavalt tööandja poolt kehtestatud kindlustustingimustele ning edastada klientidele kindlustusalast informatsiooni. Kuna pooled on kokku leppinud, et töötajale makstakse provisjonitasu tema poolt sõlmitud kindlustuslepingute eest vastavalt tööandja juures kehtestatud määradele, milles töölepingu pooled eraldi kokku lepivad, ongi hagejatele makstud provisjonitasu põhipalk, sest selle suurus on otseses sõltuvuses nende poolt tehtud põhitööga. Asjaolu, et palga maksmine hagejatele toimus just eelkirjeldatud viisil, on tõendatud kohtule esitatud poolte kokkulepetega provisjonitasude muutmistest teatud ajavahemike järel ning hagejate palgalehtedega, millistest nähtub, kui palju on kostja hagejatele palka arvestanud erinevat liiki kindlustuslepingute sõlmimise eest. Hagejate poolt on meelevaldne teha töölepingutesse p-i 4.5 sisseviimisest järeldus, et neile ei ole põhipalka makstudki ja kogu makstud provisjonitasu oli lisatasu.
15.Kuna palganõue ei kuulu rahuldamisele, puudub hagejatel alus nõuda kostjalt ka TLS § 119 lg 2 alusel keskmist palka lõpparve kinnipidamise eest.
16.Hagi rahuldamata jätmise tõttu jättis kohus hagejate kohtukulud nende enda kanda. Apellatsioonkaebus
17.Hagejad paluvad apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada. Hagejate hinnangul põhineb maakohtu otsus õigusnormide rikkumisel ning apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite hindamise kohaselt tuleks hagi rahuldada. Menetluskulud paluvad hagejad jätta kostja kanda.
18.Kaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus ebaõigesti kohaldanud VÕS § 29 lg-t 4 ja 5. Apellandid leiavad, et nimetatud sätetele tuginemine vaidluses ei ole asjakohane. On üheselt selge, et provisjonitasu kui lisatasu ei ole põhipalk nii selle grammatilise kui ka sisulise tõlgenduse kohaselt. Seega puudub vajadus apellantide töölepingute tõlgendamiseks VÕS § 29 lg-te 4 ja 5 valguses.
19.Kohus on ekslikult jätnud kohaldamata PalS § 2 lg-d 2 ja 7 ja § 3 ning põhipalga alammäärasid ette nägevad Vabariigi Valitsuse määrused. Hagejad ei nõustu kohtu järeldusega, et töölepingutes sätestatud provisjonitasu tuleb lugeda põhipalgaks. Poolte
vahel kokkulepitud provisjonitasumäärasid ei saa PalS § 2 lg 7 mõistes käsitleda palga suurusena, kuna provisjonitasumäärad olid kokku lepitud protsentides vastavalt sõlmitud kindlustuslepingule. Lisaks sellele olid hagejad ka olukorras, kus täites töölepingus ettenähtud tööajanormi, ei saanud nad kunagi kindlad olla neile makstava tasu suuruses. Tasu sõltus sellest, mitu ja kui suure väärtustega kindlustuslepingut hagejad kalendrikuus sõlmisid ning kas kostja sõlmitud lepinguid aktsepteeris. Töölepingulise suhte puhul ei saa töötaja põhipalk sõltuda töötulemustest kui, töötaja on tööajanormi täitnud.
20.Tallinna ja Harjumaa Tööinspektsiooni poolt 09.11.2006 kostjale tehtud ettekirjutusest tulenevate muudatuste töölepingutesse sisseviimisest saab teha ilmselge järelduse, et kuni 01.03.2007 ei maksnud kostja hagejatele põhipalka, vaid ainult lisatasu.
21.Hagejad ei nõustu kohtu seisukohaga, et tööandja tagas töötajatele igakuise põhipalga vastavalt töötajate poolt sõlmitud kindlustuslepingutele. Esmalt ei saa käsitleda töölepingutes sätestatud provisjonitasu määrasid põhipalgana. Teiseks ei olnud töölepingutes sätestatud põhipalga suurust. Kolmandaks on kohus asunud ebaõigele seisukohale, öeldes, et vastustaja tagas põhipalga vastavalt sõlmitud kindlustuslepingutele. Asjaolu, et apellantide tegelik väljateenitud palk oli suurem kui kehtestatud alampalgamäär, ei oma vaidluse kontekstis tähendust.
22.Hagejate arvates on kohus hinnanud vääralt ka tõendeid. Ebaõige on töölepingute p-dele 2.2 ja 4.1 tuginev kohtu järeldus, et kuna apellantide põhitööks oli kindlustuslepingute sõlmimine, siis on provisjonitasu näol tegemist nende põhipalgaga. Kohus on jätnud hindamata provisjonitasu olemuse suhtes kokkulepitud tööga ja töösuhtega. Põhipalk ei saa sõltuda töö kvaliteedist või kogusest, kui töötaja täidab tööajanormi. Samuti on ekslik kohtu järeldus, et kostja juures toimuski palga maksmine viisil, et provisjonitasu käsitleti põhipalgana. Apellatsioonkaebusele lisatud tõendi kohaselt maksis kostja osadele töötajatele vaidlusalusel perioodil lisaks provisjonitasule ka põhipalka.
23.Kohus on ekslikult pidanud meelevaldseks hagejate hinnangut, et töölepingutesse p 4.5 sisseviimisest võib järeldada, et hagejatele makstud provisjonitasu oli lisatasu. Apellantide töölepingutesse tehti 01.03.2007 muudatus, mille kohaselt hakati apellantidele maksma pool kehtestatud põhipalka proportsionaalselt sätestatud tööajanormiga tagasiulatuvalt alates 01.01.2007. Asjaolu, et apellandid said 01.03.2007 teada, et vastustaja ei ole neile palga alammäärale vastavat põhipalka maksnud ei oma tähendust, sest ITLS § lg 3 kohaselt on palga nõude esitamise tähtajaks kolm aastat.
24.Tuginedes sellele, et kostja ei maksnud lõpparve koosseisus hagejatele maksmata jäänud põhipalka, on ekslik kohtu järeldus, et apellantidel puudub õigus TLS § 119 lg 2 alusel nõuda keskmist palka lõpparve kinnipidamise eest.
25.Jättes kohtuotsuse vaidlustatavas osas põhjendamata ja tõenditele hinnangu andmata, on maakohus rikkunud TsMS § 436 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8 (Riigikohtu 24.05.2006 otsuse nr 32-1-40-06 p 10). Kohus ei ole viidanud, millistele seadustele tuginedes on kohus leidnud, et apellantide töölepingutes sätestatud provisjonitasu tuleb käsitleda põhipalgana. Vastus apellatsioonkaebusele
26.Kostja ei nõustunud apellatsioonkaebuse seisukohtadega ja palus jätta kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
27.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega täies ulatuses ning ei pea seetõttu TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks esimese astme kohtu otsuse põhjendusi korrata.
28.Apellatsioonkaebuses esitatud seisukohad tuginevad sarnaselt hagis väljendatule endiselt
ekslikule arusaamisele alampalga kehtestamise mõttest ja selle väärale sobitamisele pooltevahelisse töösuhtesse. Peamiseks ebakõlaks hagejate seisukohtades on veendumus, et töölepingus palgatingimuste sätestamise võimalik puudus annab iseseisva ja vastuvaidlematu aluse nõuda alampalga maksmist ning seda isegi juhul, kui tööandaja on tegelikkuses maksnud töötajale kokkulepitud töö eest alamapalka mitmekordselt ületavat töötasu.
29.Tõsi, TLS § 26 lg 1 kohaselt on palgatingimused, mille mõiste sätestab PalS § 3, töölepingu kohustuslik osa. See tähendab, et töölepingus tuleb kokku leppida palgamääras, lisatasudes, juurdemaksetes, palga arvutamise viisis ja palga maksmise korras või teha töölepingus viide neid tingimusi reguleerivale aktile. Vaatamata imperatiivsusele ei anna nimetatud sätted aga alust väitele, et kui palgatingimustes töölepingus kokku ei lepita või tehakse seda mitmetimõistetavalt, õigustavad need normid palganõude esitamist ka juhul, kui tegelikkuses on töötajale seaduse nõuetele vastavalt palka makstud. Ka PalS § 2 ja palga alammäärasid sätestavad Vabariigi Valitsuse määrused, millele hagejad tuginevad, ei näe ette regulatsiooni, mille kohaselt on tööandja kohustatud maksma töötajale alampalka lisaks töötajale makstud alamapalka ületavale töötasule, juhul, kui töölepingu sätetes on palgatingimuste osas puudusi. Palga alammäära kehtestamise mõte on tagada töötajale vastavalt töötatud ajale makstav tasu alammäär ning kindlustada seeläbi töötavale isikule vajalik elustandard ja selleks minimaalselt piisav sissetulek. Alampalgamäär ja töötaja õigus saada vähemalt sellele vastavat töötasu kehtib seejuures olenemata sellest, kas see on töölepingus sõnaselgelt sätestatud või mitte. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja maksis hagejatele tehtud töö eest alampalgast oluliselt kõrgemat tasu ning seetõttu on maakohus pidanud hagejate nõuet nii palga kui lõpparve saamiseks õigesti alusetuks. Hagejate nõuet saaks lugeda põhjendatuks vaid juhul kui hagejad ei oleks hagis märgitud perioodil faktiliselt palga miinimumsuurusele vastavat töötasu saanud.
30.Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga vaidluses tähtsust omavatele asjaoludele ja nende kinnitamiseks esitatud tõenditele. Hagejate poolt viidatud menetlusnormide rikkumist kolleegium maakohtu töös ei tuvastanud. Maakohus on hinnanud vaidluse aluseks olnud asjaolusid ja esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning ringkonnakohtul ei ole alust võtta nende suhtes teistsugust seisukohta. Apellatsioonkaebusele lisatud uusi tõendeid ei saa ringkonnakohus aga arvestada, kuna vastavalt TsMS § 652 lg 3 p-dele 1 ja 2 võib ringkonnakohus tuvastada esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hinnata kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti, ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta või kui asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, m.h põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Hagejad ei ole esitanud veenvat põhjendust selle kohta, miks kohtuvaidluse algusega võrreldes oluliselt varasemast ajast pärinevaid asjaolusid ja neid kinnitavaid tõendeid esimese astme kohtule hindamiseks ei esitatud.
31.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.
Iko Nõmm
Ande Tänav
Malle Seppik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.