Kostja: E AS (asukoht XXX), kstja esindaja Ivo Viires Kirjalikus menetluses
Resolutsioon
1.Jätta rahuldamata TM hagi EAS vastu saamata jäänud palga 40.340.- krooni ja lõpparve kinnipidamise eest keskmise palga 12.743,85 krooni väljamõistmiseks. 2.Jätta rahuldamata AS hagi EAS vastu saamata jäänud palga 80.680.- krooni ja lõpparve kinnipidamise eest keskmise palga 25.586,40 krooni väljamõistmiseks. Menetluskulude jaotus. Jätta TM ja AS menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Vaidlustamata asjaolud.
1.05.03.1998 sõlmiti TM( hageja I) ja kostja vahel tööleping nr 5/1998, mis lõppes 29.05.2007. Alates 05.03.1998 kuni 01.01.2007 töötas hageja I töölepingu punkti 3.1 kohaselt kostja juures osalise tööajaga (20 tundi nädalas).
2.AS(hageja II) ja kostja vahel sõlmiti tööleping nr 2/2000 15.05.2000.Tööleping lõppes poolte vahel 29.05.2007. Alates 15.05.2000 kuni 01.01.2007 töötas hageja II kostja juures töölepingu punkti 3.1 kohaselt täistööajaga (40 tundi nädalas).
3.Mõlema hageja töölepingu punktis 4.1. oli kirjas järgmine: Töötajale makstakse provisjonitasu tema poolt sõlmitud kindlustuslepingute eest vastavalt Tööandja juures kehtestatud määradele, mida Tööandja peab Töötajale tutvustama käesoleva lepingu sõlmimisel. Provisjonitasumäärad leppisid pooled kokku igaks kalendriaastaks eraldi.
4.01.03.2007.a. täiendati TM töölepingut p-ga 4.5 järgmises sõnastuses: Töötajale makstakse põhipalgana palka, mis on osalise 0,,5 tööajaga töötamise korral pool Eesti Vabariigi miinimumpalgast. Töölepingu tingimusi muudeti tagasiulatuvalt alates 01.01.2007.a.
5.01.03.2007.a. muudeti ja täiendati ka AS töölepingut. Pooled leppisid kokku, et töötaja asub tööle osalise 0,5 tööajaga. Töötundide arv nädalas on 20 tundi ( p. 3.1.) ning, et Töötajale makstakse põhipalgana palka, mis on osalise 0,,5 tööajaga töötamise korral pool Eesti Vabariigi miinimumpalgast. Ka AS töölepingu tingimusi muudeti tagasiulatuvalt alates 01.01.2007.a. Hagejate nõuded ja nende põhjendused.
6.21.08.2007.a. kohtusse esitatud hagis leiavad hagejad, et kostja on jämedalt rikkunud oma seadusest tulenevat kohustust maksta neile Vabariigi Valituse poolt kehtestatud ja PaS § 4 lg 2 sätestatud palga alammäära. Sellest, et tööandja hagejatele miinimumpalka ei maksa, said hagejad väidetavalt teada 01.03.2007.a. kui sõlmiti töölepingu lisa, mille kohaselt hakkas kostja hagejatele Eesti Vabariigis kehtivat miinimumpalka maksma tagasiulatuvalt alates 01.01.2007. Hagejad on seisukohal, et neil on õigus nõuda kostjalt Eesti Vabariigis kehtinud miinimumpalka proportsionaalselt töötatud tööajale tagasiulatuvalt alates 2004.a. augustist kuni hagejatega töölepingute lõpetamiseni.
7.Kuna töölepingute lõpetamise päeval 29.05.2007 ei maksnud kostja hagejatele välja saamata jäänud palka ja saamata palk kuulub lõpparve hulka, lasub kostjal hagejate arvates kohustus maksta neile ka keskmist palka lõpparve kinnipidamise eest.
8.Kohtusse esitatud hagiavalduses palub hageja I välja mõista kostjalt saamata jäänud palga summas 40 340.- krooni (2004.a. augusti kuni detsembri eest 6200.- krooni, 2005.a. jaanuari kuni detsembri eest 16.140.- krooni ja 2006.a. jaanuari kuni detsembri eest 18.000.- krooni) ning lõpparve kinnipidamise eest keskmise palga TLS § 119 lg 2 alusel summas 12 743,85 krooni. Hageja II palub kostjalt välja mõista saamata jäänud palga summas 80 680 krooni (2004.a. augusti kuni detsembri eest 12.400.- krooni, 2005.a. jaanuari kuni detsembri eest 32.280.- krooni ja 2006.a. jaanuari kuni detsembri eest 36.000.- krooni) ning lõpparve kinnipidamise eest keskmise palga TLS § 119 lg 2 alusel summas 25 586,40 krooni.
9.Oma seisukohas kostja vastuväidetele (19.10.2007) leiavad hagejad, et hagejate töölepingus ei olnud üldse kokkulepitud põhipalka. Töölepingus puudus kokkulepitud summa, mis oleks olnud piisav tagamaks miinimumpalka. Lepingutes viidatud provisjonimäärasid ei saa mingil viisil käsitleda hagejate palgamäärana ega põhipalgana. Käesolevas vaidluses väljendub hagejate nõue selles, et neile ei ole kostja poolt üldse põhipalka makstud, kuivõrd hagejatele tasutud provisjonitasu näol on tegemist lisatasu, mitte põhipalgaga.
10.Oma vastuses kostja taotlusele aegumise kohaldamiseks leiavad hagejad, et nad on esitanud oma nõuded kostja vastu seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Hagejad said 01.03.2007 teada, et
tööandja ei maksnud neile alates töölepingu sõlmimisest PaS § 2 lg 7 sätestatud põhipalka. Kuna kostja ei maksnud ka lõpparve kooseisus tagasiulatuvalt hagejatele saamata jäänud põhipalka, esitasid hagejad 16.08.2007 ITLS alusel kostja vastu saamata jäänud palga nõude tagasiulatuvalt alates 2004.aasta augustist (ehk eelnenud kolme aasta eest). Juhul kui hagejad oleks pidanud 10. septembril 2004.a. (hageja 1) ja 20.septembril (hageja II) 2004.a teada saama, et kostja ei maksnud neile 2004. augustikuu eest PaS § 2 lg 7 sätestatud põhipalka, siis oli ITLS § 6 lg 3 kohaselt hagejatel õigus esitada saamata jäänud palga nõue hiljemalt vastavalt 10 ja 20. septembril 2007 aastal.
11.Oma nõuet kostja vastu soovisid hagejad tõendada dokumentaalsete tõenditega: TM ja AS töölepingutega koos lisadega nr 5; poolte kirjavahetusega asja kohtuväliseks lahendamiseks ja hagejate keskmise palga arvestustega. Hagejad paluvad tsiviilasi lahendada kirjalikus menetluses ning hagejate menetluskulud jätta kostja kanda. Kostja vastuväited ja põhjendused.
12.Kostja hagi ei tunnista. Hagejate nõue kostja vastu on sisuliselt põhjendamatu, sest poolte vahel sõlmitud töölepingu kohaselt on kostja tasunud hagejatele oluliselt kõrgemat palka kui see on õigusaktide kohaselt nõutav. Hagejad olid töölepingu punkti 2.2 kohaselt kohustatud sõlmima tööandja nimel kindlustuslepinguid. Kostja ei olnud töötasu väljamaksmise eeltingimuseks seadnud teatavat tulemuslikkuse saavutamist. Põhitöötasu ehk provisjonitasu ei olnud käsitletav lisatasuna, sest seda maksti põhitööülesannete täitmise eest. Ka ei olnud vaja kostjal hagejatele teostada juurdemakseid, sest töölepingus kokkulepitud palk oli piisav tagamaks miinimumpalka. Töölepingus kokkulepitud hagejate põhipalk ei ole kunagi olnud väiksem kehtestatud miinimumpalgast. Veelgi enam, hagejad on ise kinnitanud ja tõendanud, et neile on makstud põhipalka vastavalt töölepingule hagejale I 12 743,85 krooni ja hagejale II 25 586,40 krooni.
13.Lisaks eeltoodule on kostja seisukohal, et hagejate nõuded kostja vastu on aegunud ITLS § 6 lg 3 ja § 7 lg 1 kohaselt ning kostja taotleb vaidluses aegumise kohaldamist. Kostja leiab, et hagejad on pahatahtlikult esitanud hilinenult kostja vastu saamatajäänud töötasu nõude alles pärast töölepingute lõpetamist. Hagejad on olnud töötasu kokkuleppest teadlikud alates nendega töölepingute sõlmimisest, mitte hetkest, kui tööandja suurendas neile makstavat töötasu, s o mitte alates 01.03.2007 nagu märgivad hagejad. 14 Oma vastuväidete tõendamiseks esitas kostja järgmised dokumentaalsed tõendid : kostja ja hageja I ning hageja II vahel kokkulepitud provisjonitasude kokkulepped; hagejate palgasedelid alates 01.08.2004-31.12.2006. Kohtuotsuse põhjendused
15.Kohus tegi 09.oktoobril 2007.a määruse, millega jättis rahuldamata kostja taotluse vaheotsuse tegemiseks tsiviilasjas ja määras lahendada tsiviilvaidlus TsMS § 403 lg 1 alusel kirjalikus menetluses. Kohus võtab kohtuotsuses kõigepealt seisukoha kostja taotluse osas kohaldada esitatud hagi suhtes aegumist.
16.Kostja on seisukohal, et hageja nõue kostja vastu on aegunud ITLS § 6 lg 3 ja § 7 lg 1 kohaselt kuna hagejad on olnud töötasu kokkuleppest teadlikud alates nendega töölepingute sõlmimisest, mitte hetkest, kui tööandja suurendas neile makstavat töötasu, s o mitte alates
01.03.2007 nagu märgivad hagejad.
17.Hagejad on seisukohal, et nemad said teada sellest, et tööandja ei maksa neile alates töölepingu sõlmimisest PaS § 2 lg 7 sätestatud põhipalka 01.03.2007. Kuna kostja ei maksnud ka lõpparve kooseisus tagasiulatuvalt hagejatele saamata jäänud põhipalka, esitasid hagejad 16.08.2007 ITLS alusel kostja vastu saamata jäänud palga nõude tagasiulatuvalt. ITLS § 6 lg 3 kohaselt on palga maksmise nõude esitamise tähtaeg kolm aastat, mistõttu hagejate nõuded palga saamiseks aegunud ei ole.
16.Kohus on seisukohal, et kostja eksib kui leiab, et hagejate poolt kohtusse esitatud hagi on aegunud. Oma seisukohta põhjendab kohus järgmisega: - ITLS § 6 lg 3 kohaselt on palga maksmise nõude esitamise tähtaeg kolm aastat; - ITLS § 7 lg 1 järgi algab nõude esitamise tähtaeg järgmisel päeval pärast selle päeva saabumist või sündmuse toimumist, mil töötaja või tööandja sai või pidi saama teada oma õiguse rikkumisest. Kuna hagejad nõuavad esitatud hagis palka alates 2004.a. augustikuust ja töölepingute kohaselt oli hagejatele palga maksmise päev järgmise kuu 10-s kuupäev ja 20-s kuupäev ning hagejad esitasid hagi kohtusse 21.08.2007.a., s.o. 3-aastase tähtaja jooksul, mil töötaja sai või pidi saama teada oma õiguse rikkumisest, ei ole nende nõuded kostja vastu aegunud. Edasi võtab kohus seisukoha hagi põhjendatuse kohta sisuliselt.
17.Kohus, uurinud kohtu käsutuses olevaid dokumentaalseid tõendeid ja hinnanud neid kogumis, asub seisukohale, et esitatud hagi rahuldamisele ei kuulu. Pooled ei vaidle selle üle, et - hagejad töötasid kostja juures alates 05.03.1998.a. ja 15.05.2000.a. kuni 29.05.2007.a.; - hagejate töölepingu punktis 4.1. oli kokku lepitud, et töötajatele makstakse provisjonitasu vastavalt töötaja poolt sõlmitud kindlustuslepingutele - provisjonitasumäärad leppisid pooled kokku igaks kalendriaastaks eraldi; 01.03.2007.a. täiendati hagejate töölepingut tagasiulatuvalt alates 01.01.2007.a. p-ga 4.5 mille kohaselt makstakse töötajale põhipalgana palka, mis on osalise 0,5 tööajaga töötamise korral pool Eesti Vabariigi miinimumpalgast.
18.Pooled vaidlevad selle üle - kas hagejatele makstud ja töölepingu p-s 4.1. kokkulepitud provisjonitasu on nende põhipalk või lisatasu - kas 01.03.2007.a. tööandja poolt töölepingusse tehtud täiendusest (p.4.5.) saab teha järelduse, et kostja on jätnud hagejatele põhipalga enne muudatuse sisseviimist välja maksmata ja hagejatel on õigus nõuda palga alammäära maksmist käesoleval ajal tagasiulatuvalt kolme aasta eest.
19.Palga mõiste sätestab PaS § 2 lg 1, mille kohaselt on palk tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt töölepingule või õigusaktile, samuti muudel õigusakti, kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud juhtudel. Palk koosneb põhipalgast ja seaduses ettenähtud juhtudel makstavatest lisatasudest, preemiatest ja juurdemaksetest. Põhipalga mõiste sätestab sama paragrahvi lõige 2, mille kohaselt on põhipalk töölepingus või õigusaktis kindlaks määratud tunni-, päeva-, nädala- või kuupalgamäära alusel arvutatud palk ning lisatasu mõiste lõige 3, mille kohaselt on lisatasu summa, mida tööandja maksab töötajale põhipalgale lisaks täiendavate tööülesannete täitmise või nõutavast tulemuslikuma töö eest või muudel õigusaktis, kollektiiv- või töölepingus ettenähtud juhtudel, samuti preemiana tööandja ühepoolse otsuse alusel.
20.Tulenevalt asjaolust, et tööleping on kestvusleping ja VÕS § 1 lg 1 järgi tuleb võlaõigusseaduse üldosas sätestatut kohaldada ka töölepingule ning poolte ühist tahet lepingu p 4.1 osas ei ole võimalik kindlaks teha, tuleb VÕS § 29 lg 4 järgi lepingut tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Seejuures tuleb arvestada ka VÕS § 29 lg 5 sätestatut. Kohus, võttes arvesse eelpoolnimetatud asjaolud ning juhindudes lisaks eelpoolnimetatud seadusesätetele ka VÕS § 29 lg 5 p 4 märgitust, mille kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada ka lepingu olemust ja eesmärki, asub seisukohale, et poolte vahel sõlmitud töölepinguid ei saa tõlgendada nii nagu oleks kostja jätnud hagejatele maksmata kogu kostja juures töötamise aja eest põhipalga Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud palga alammäärades, mida hagejatel nüüd kolme aasta eest tagant järele õigus nõuda on, vaid tuleb tõlgendada nii, et töölepingus kokkulepitud provisjonitasu oli hagejate põhipalk, mille maksmise tööandja töötajatele igakuiselt tagas vastavalt töötajate poolt sõlmitud kindlustuslepingutele. Sellisele järeldusele saab asuda kui tõlgendada koos töölepingute p 2.2. ja 4.1. Pooled on töölepingus kokku leppinud, et hagejate töö sisuks on tööandja esindajana sõlmida tööandja nimel kindlustuslepinguid vastavalt tööandja poolt kehtestatud kindlustustingimustele ning edastada klientidele kindlustusalast informatsiooni. Seega oli see hagejate põhitöö sisuks. Kuna töölepingute p-des 4.1. on pooled kokku leppinud, et töötajale makstakse provisjonitasu tema poolt sõlmitud kindlustuslepingute eest vastavalt tööandja juures kehtestatud määradele, milles töölepingu pooled eraldi kokku lepivad, ongi töötajale makstud provisjonitasu põhipalk, sest selle suurus on otseses sõltuvuses nende poolt tehtud põhitööga. See asjaolu, et palga maksmine E AS-s hagejatele toimus just eelkirjeldatud viisil, on tõendatud kohtule esitatud poolte kokkulepetega provisjonitasude muutmistest teatud ajavahemike järel ning hagejate palgalehtedega, millistest nähtub kui palju on kostja hagejatele palka arvestanud erineva liiki kindlustuslepingute sõlmimise eest. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagejate poolt on meelevaldne teha töölepingu p 4.5. täienduse sisseviimisest järeldus, et neile pole põhipalka makstudki ja kogu makstud provisjonitasu oli lisatasu.
21.Kuna kohus asus kohtuotsuses eelpool seisukohale, et hagejate palganõue ei kuulu rahuldamisele, puudub hagejatel alus nõuda kostjalt ka TLS § 119 lg 2 alusel keskmist palka lõpparve kinnipidamise eest, sest kostja on hagejatele kogu saadaoleva palga välja maksnud. Menetluskulude jaotamine. Tulenevalt asjaolust, et kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad hagejate kohtukulud TsMS § 162 lg 1 alusel hagejate enda kanda.
Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.