Asjaõigus › Omandiasjad

HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED (tl 36-37) Hagiavalduse kohaselt omandas hageja 15. detsembril 2004. a ostu-müügilepinguga E.N. 1⁄4 kaasomandis olevast R. kinnistust asukohaga Võnnu alevik Võnnu vald Tartu maakond. Hoonestatud kinnistul asub garaaž. Peale kinnistu omandamist teavitas hageja sellest kostjat ja palus viimasel kinnistu kahe kuu jooksul vabastada, mida kostja aga ei teinud. Tähtaja möödudes esitas hageja kostjale korduvaid suulisi nõudmisi kinnistu vabastamiseks väljakolimise teel, kuid kostja ei ole kinnistul asuvat garaaži tänaseni vabastanud. Pooled ei ole garaaži kasutamiseks kirjalikke ega suulisi kokkuleppeid sõlminud. Hageja palub kohtul oma valduse kaitseks kohustada kostjat hagejale valdust üle andma ja kohustuse mittetäitmisel tõsta kostja kinnistult (garaažist) välja. Veel palub hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja hageja poolt tasutud riigilõiv. KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE (tl 55–56) Kostja ei võta hagi õigeks. Vastuse kohaselt sai kostja vaidlusaluse garaaži enda kasutusse Võnnu sovhoosilt 1985. aastal, mil ta oli abielus E.N. ’iga. Sovhoosi likvideerides 1992. aastal võimaldati kostjal ja E.N. ’il garaaž ära osta. Kostja andis abikaasale 5000,00 krooni garaaži ostmiseks. Kostja jaoks ei omanud tol hetkel tähtsust asjaolu, kelle nimele garaaž vormistada, kuna elati koos ja kogu abikaasade vara oli ühine. Et E.N. vormistas alles 1996. aastal garaaži enda nimele, sellest sai kostja teada hagiavaldusest. Kostja eeldas, et garaaži müügi korral pakub E.N. ostmisvõimalust ka kostjale kui garaaži alalisele kasutajale. Kostja peab garaaži ühisvaraks ja soovib, et garaaž jääks tema perele (tulevikus tema ja E.N. ’i ühistele lastele). Kostja arvates tuleb kohtukulud jätta hageja kanda, kuna hageja soovis antud asja anda kohtu menetlusse ja on järelikult arvestanud ka kaasnevate kohtukuludega. HAGEJA VASTUS KOSTJA VASTUVÄIDETEle (tl 59) Hagejale müüdud garaaži ei saa lugeda kostja ja E.N. ’i abielu jooksul soetatud ühisvaraks, kuna E.N. omandas garaaži pärast abielu lahutamist kostjast. Ekslik on kostja seisukoht selles, et garaaž peaks kuuluma temale, kuna tema kasutas seda garaaži sovhoosi ajal. Tol ajal oli garaaži omanikuks sovhoos. Paljasõnaline on kostja väide nagu oleks ta E.N. ’i poolt garaaži ostmisest kuulnud alles nüüd. Õige ei ole kostja väide tema ostueesõigusest. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 249 järgi on müüja kohustatud viivitamatult teatama ostueesõigust omavale isikule sõlmitud müügilepingust ja selle sisust ning viimase nõudmisel esitama talle lepingu. Teatamiskohustus loetakse täidetuks ka juhul, kui lepingust teatab ostueesõigust omavale isikule ostja. Vaidlusaluse garaaži ostueesõigust omavad isikud on teised R. kinnistu kaasomanikud, kellele hageja on

siis ei olnud kellelgi seda garaaži vaja. Hageja on E.N. ’ilt garaaži ebaausal teel välja meelitanud. Tehing on tehtud kostja selja taga. E.N. ei rääkinud kostjale ostu-müügitehingust. Kostja ei ole tahtnud garaaži kunagi müüa ega kinkida, vaid tahab jätta selle oma lastele. Kostja peab garaaži enda omaks ja tal on seda vaja. Kostja võib hagejale maksta garaaži eest raha, peaasi, et garaaž jääks kostja perele. Kostja palub hagi jätta rahuldamata.

KOHTU PÕHJENDUSED

Asjaõigusseaduse (AÕS) § 68 lõike 1 kohaselt on omanikul õigus oma asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. Seega on hageja nõude rahuldamise eelduseks tema omandiõigus vaidlusalusele garaažile kaasomanikuna. Omandiõiguse tekkimiseks on vajalik omandiõiguse üleandmine (asjaõigusleping) eelnevalt omanikult järgnevale omanikule. Asja materjalidest nähtub, et hageja omandas 15. detsembril 2004. a E.N. ’ilt notariaalse kinnistu mõttelise osa müügi- ja asjaõiguslepingu (edaspidi leping) alusel 1⁄4 mõttelise osa R. kinnistust asukohaga Võnnu alevik Võnnu vald Tartu maakond (tl 6-12). AÕS § 80 kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Omaniku nõue on suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse. Kostja on kinnitanud nii vastuses hagile (tl 55) kui kohtuistungil (tl 69), et vaidlusalune garaaž on tema valduses juba 25 aastat, seda ajast, mil Võnnu sovhoos andis garaaži tema ja E.N. ’i kasutusse. Seega tunnistab kostja, et ta valdab hagejale kuuluvat garaaži. Kuivõrd hageja on garaaži omanik, puudub kostjal õiguslik alus vaidlusaluse garaaži kasutamiseks ja õigus garaaži väljaandmisest keelduda. Kostja ei ole esitanud vastuväidet hageja väitele, et pooled ei ole vaidlusaluse garaaži kasutamiseks sõlminud kirjalikke ega suulisi kokkuleppeid. Õige ei ole kostja väide nagu oleks garaaž kostja ja E.N. ’i ühisvara. E.N. garaaži müüjana on kinnitanud lepingu punktis 2.1.8, et ta on perekonnaseisult lahutatud alates 24. aprillist 1995. a ning lepingu ese (garaaž) on omandatud pärast abielu lahutamist ja on tema lahusvara. Kostja kinnitas kohtuistungil (tl 69), et tema ja E.N. ’i abielu lahutati kuskil 15 aastat tagasi. Õige ei ole vastuses hagile (tl 55) toodud kostja väide ka selles, et E.N. vormistas garaaži enda nimele 1996. aastal. Asja materjalidest nähtub, et maaüksus R. erastamisprotsess toimus 1999. aastal. Võnnu Vallavalitsuse 9. juuni 1999. a korraldusega nr 118 on vald nõustunud maaüksus R. maa ostueesõigusega erastamisega kaasomandisse (tl 18). Tartu maavanema 9. novembri 1999. a korraldus nr 3789 alusel erastati vaidlusalune maa ostueesõigusega 1/4 osas E.N. ’ile (tl 21-22). 21. detsembril 1999. a sõlmitud notariaalse ostu-müügilepinguga sai E.N. R. kinnistu omanikuks 1⁄4 osas (tl 25-26). Seega ei esinenud asjaolusid, mis piiraksid või välistaksid hageja ja E.N. ’i õigust sõlmida leping. Ekslik on samuti kostja väide tema kui garaaži alalise kasutaja ostueesõigusest. AÕS § 74 sätestab, et kaasomandis oleva asja võib võõrandada või koormata, samuti asja või selle majanduslikku otstarvet oluliselt muuta üksnes kõigi kaasomanike kokkuleppel. Vaidlusaluse garaaži ostueesõigust omavad isikud on seega teised R. kinnistu kaasomanikud. E.N. ei pidanudki kaasomandi võõrandamisest kostjat informeerima. Arvestades eeltoodut, leiab kohus, et hageja kui omaniku hagi valduse kaitseks on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lõike 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 3 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Tulenevalt TsMS § 162 lõikest 1 kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lõike 1 järgi kannab antud asjas menetluskulud kostja.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.