AS Peipus Fish hagi Kallaste linna vastu 85 575.90 krooni ja viiviste väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 19. novembri 2007 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Kallaste linna apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
5. veebruar 2008
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): Kallaste linn, esindajad Kalju Siilivask ja Anne Läns
esindajad
RESOLUTSIOON
Vastustaja (hageja): AS Peipus Fish, esindaja Jaanus Silm Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Tühistada Tartu Maakohtu 19. novembri 2007 otsus Kallaste linnalt viiviste 37 924.24 krooni väljamõistmise osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Kallaste linnalt AS Peipus Fish kasuks välja viivised 15 179.18 krooni (viisteist tuhat ükssada seitsekümmend üheksa krooni ja 18 senti). Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil, siis võidakse kassatsioonkaebus lahendada kirjalikus menetluses. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.AS Peipus Fish esitas Kallaste linna vastu hagi ning taotles võlgnevuse 85 575.90 krooni ja viiviste 37 924.24 krooni väljamõistmist. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 28.06.1996 töövõtulepingu nr 16, mille p 1 kohaselt oli töövõtja (hageja) ülesandeks olme-, tootmistehnoloogiliste heit-, sade- ja pinnakuivendamisvete vastuvõtmine ning töötlemine. Nimetatud teenust osutab hageja kostjale kuni käesoleva ajani, kostja aga jätkab nimetatud teenuse tarbimist. Kostja ei ole hageja töö kohta pretensioone esitanud, kuid on jätnud tasumata teostatud tööde eest alates 2006. a veebruarist kuni hagi esitamise ajani. Seisuga 2006. a juuli on kostjal hagejale tasumata arved kogusummas 85 575.90 krooni. Vaatamata hageja korduvatele suulistele pöördumistele ei ole kostja võlgnevust kustutanud. 26.03.2007 saatis hageja kostjale kirjaliku meeldetuletuse. Kostja teatas, et seoses puhastusseadmete omaniku vahetusega on raha küsimine põhjendamatu.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt ei ole tõene, et vastavalt lepingule osutab hageja kostjale teenust kuni käesoleva ajani. 28.06.1996 sõlmitud tööettevõtulepingu nr 16 p 8.1 põhjal sõlmiti tööettevõtuleping Kallaste Linnavalitsuse ja AS Peipus Fish vahel tähtajaga üks aasta arvates lepingule allakirjutamise päevast. Leping pidi pikenema pärast lepingu tähtaja saabumist 1 aasta võrra, kui lepingupooled ei teata soovist lõpetada leping kolm kuud ette enne lepingu tähtaja saabumist. Seega kehtis hageja ning kostja vahel sõlmitud töövõtuleping kuni 28.06.1998. Kostja ei ole sõlminud hagejaga uut lepingut olme-, tootmistehnoloogilise, heit-, sade- ja pinnasekuivendamisvete vastuvõtmiseks, puhastamiseks ja töötlemiseks ega ole kasutanud hageja teenuseid alates 2006. aastast. Seega on kostja poolt esitatud arved kogusummas 85 575.90 krooni alusetud ning hagejal puudus alus nende tasumiseks.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 19. novembri 2007 otsusega hagi ning mõistis Kallaste linnalt AS Peipus Fish kasuks välja võla 85 575.90 krooni ja viivised 37 924.24 krooni; kokku 123 500.14 krooni. Otsuse põhjenduste kohaselt on eksitav kostja väide, et leping lõppes 1998. a. Kuni 2006. a on kostja jätkanud lepingu täitmist, on tasunud igakuiseid arveid, esitanud näidud ja suhelnud hagejaga kui lepingupartneriga, viidates sealjuures alati töövõtulepingule nr 16. Hageja on esitanud kohtule muuhulgas Kallaste Linnavolikogu 24.04.2003 koosoleku päevakorra, kus volikogu on kehtestanud kuupmeetri hinna 9 kr/m3 ja viidanud lepingulisele suhtele hagejaga. Seega oli hageja nõuete tekkimise ajal veebruarist kuni juulini 2006 hageja ning kostja vahel kehtiv töövõtuleping võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 635 lg 1 mõistes.
Poolte vahel sõlmiti 28.06.1996 töövõtuleping, mis on oma olemuselt suunatud korduvate kohustuste täitmisele – hageja kohustus igakuiselt vastu võtma ja puhastama ning töötlema olme, tootmistehnoloogilist heit-, sade- ja pinnasekuivendamisvett ning kostja selle eest tasuma. Seega oli sõlmitud lepingu näol tegu kestvuslepinguga VÕS § 195 lg 3 mõttes ning sellele tuleb alates 01.07.2002 kohaldada võlaõigusseaduses sätestatut, välja arvatud asjaolude või toimingute osas, mis on tekkinud või tehtud enne mainitud kuupäeva. Töövõtulepingule tuleb lähtuvalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (edaspidi VÕSRS) §-st 12 lg 2 kohaldada tsiviilkoodeksi (edaspidi TsK) sätteid. TsK § 355 kohaselt kohustub tööettevõtulepingu järgi tööettevõtja omal riisikol tegema tellija ülesandel kindlaksmääratud töö kas tellija või omast materjalist, tellija aga kohustub tehtud töö vastu võtma ja selle eest tasuma. Alates 01.07.2002 kohaldatakse käesoleva töövõtulepingu kui kestvuslepingu puhul lähtuvalt VÕSRS §-st 12 lg 1 VÕS §-s 635 lg 1 töövõtulepingu kohta sätestatut, mille kohaselt töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Töövõtulepingu p 8.1 sätestas lepingu pikenemise peale lepingu tähtaja saabumist 1 aasta võrra, kui pooled ei teata enne lepingu lõpetamise soovist ning sellest tulenevalt oleks leping lõppenud 28.06.1998. Hoolimata lepingu lõppemisest tähtaja saabumise tõttu, osutas hageja kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt kostjale faktiliselt lepingujärgset teenust (täitis tellitud tööülesandeid) ka pärast vastavat kuupäeva. Kostja omakorda võttis hagejalt tellitud tööd vastu ning tasus tehtud tööde eest. Ka ei ole kumbki pool, millele viitab hageja oma 24.10.2007 seisukohas kostja vastusele, nimetatud lepingut lõpetanud ega teatanud teisele poolele lepingu lõpetamisest. Enne 01.07.2002 ehk hageja poolt väidetavalt lepingu lõppemise hetkel kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) redaktsiooni § 60 lg 2 järgi on tehingud ühepoolsed ja kahe- või mitmepoolsed (lepingud). TsÜS § 61 lg 1 kohaselt on tehingus oluline isiku tahe, mis on väljendatud tahteavalduses. TsÜS § 62 lg 1 näeb ette, et tahteavaldus võib olla väljendatud otseselt ja kaudselt. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt on kaudne tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tehingu tegemise tahet. Pooled täitsid töövõtulepingut ettenähtud tingimustel edasi ka pärast 28.06.1998 ning teevad seda kuni tänaseni, mis kohtu arvates tõendab nende kaudset tahteavaldust lepingu jätkamiseks pärast kaheaastase kokkulepitud tähtaja möödumist. Kohus ei nõustunud kostja väitega, mille kohaselt lepingulised suhted hageja ning kostja vahel lõppesid lepinguobjekti müügiga AS-le Indeko Varahaldus. Puhastusseadmete omand ei piira hageja võimalusi osutada teenust kostjale, kuna nimetatud puhastusseadmete kasutamiseks on 10.02.2006 aasta lepinguga seatud kasutusvaldus. Asjaõigusseaduse (edaspidi AÕS) § 201 lg 1 sätestab, et kasutusvaldus koormab kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks kasutusvaldus on seatud, on õigustatud kasutama kinnisasja ja omandama selle vilju. Seega jäi puhastusjaama kasutusvaldajana teenuse osutajaks kostjale kuni käesoleva hetkeni hageja. Kohus nõustus hageja seisukohaga ka selles, et kostja läbirääkimised AS-ga Indeko Varahaldus ei puuduta Kallaste linna lepingulisi suhteid hagejaga. Olenemata sellest, kas AS Indeko Varahaldus poolt pakutav hind on vastuvõetav või mitte, tuleb kostjal täita töövõtulepingust nr 16 tulenevad kohustused hageja ees kuni lepingu lõpetamiseni ja uue lepingu sõlmimiseni. Hetkel ei ole sõlmitud uut lepingut kõnealuse teenuse osutamiseks. Hageja on esitanud töövõtulepingust tulenevad nõuded kostja vastu seisuga veebruar kuni juuli 2006. a, mil kostja võttis igakuiselt vastu hageja vee puhastamise ning töötlemise teenust ning ei esitanud töö kohta pretensioone, kuid jättis arved teenuse tarbimise eest hagejale tasumata. Seega rikkus kostja oma lepingulisi kohustusi hageja ees VÕS § 635 lg 1 kohaselt, samuti lepingu punkti 2.2.2, mille kohaselt on kostja kui tellija kohustuseks tasuda töö eest.
VÕS § 76 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Kohus leidis, et kostja ei ole oma kohustusi vastavalt lepingule ega ka vastavalt seadusele täitnud. VÕS § 101 lg 1 p 1 kohaselt võib võlausaldaja, kui võlgnik on kohustust rikkunud, nõuda kohustuse täitmist ning sama lõike p 6 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 637 lg 4 näeb ette, et kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Viivise suurus on määratletud lepingu p-s 5.3 ning selle kohaselt tasub tellija (s.o kostja) arvete tasumise tähtaegadest mitte kinnipidamisel iga tasumisega viivitatud päeva eest viivist 0,1% tasumata summalt päevas. Hageja poolt on seisuga 08.08.2007 ära toodud viiviste arvestus kokku summas 37 924.24 krooni: Seega on põhjendatud mõista kostjalt hageja kasuks välja töövõtulepingust tulenev võlg 85 575.90 krooni ja viivis 37 924.24 krooni; kokku 123 500.14 krooni.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kallaste linn taotleb apellatsioonkaebuses Tartu Maakohtu 19. novembri 2007 otsuse tühistamist ning asja saatmist Tartu Maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on ekslikult leitud, et kuni 2006. a on kostja jätkanud lepingu täitmist, on tasunud igakuiseid arveid, esitanud näidud ja suhelnud hagejaga kui lepingupartneriga, viidates sealjuures alati töövõtulepingule nr 16. Kohus ei viita tõenditele, mille põhjal sellisele järeldusele jõudis. Hageja poolt on esitatud kohtule ainult 20.04.2006 maksekorraldus nr 507 summas 21 367.45 krooni arve nr 19 30.12.2005 järgi. Hageja poolt esitatud Kallaste Linnavolikogu 24.04.2003 koosoleku päevakord, kus volikogu on kehtestanud kuupmeetri hinna 9 kr/m3 , ei viita lepingulisele suhtele hagejaga. Kallaste Linnavolikogu ei saa kehtestada AS Peipus Fishi teenuste hinda. Asjaolu, et Kallaste Linnavolikogu 24.04.2003 volikogu koosoleku päevakorda oli vee- ja kanalisatsiooni teenuse hinna kehtestamine linna elanikele, ei saa olla tõendiks lepinguliste suhete jätkumisele hagejaga; 2) lepingu lisa nr 1 ei ole pooled koostanud, vaid on koostanud lisa nr 2 ja selle alusel on 1 m3 heitvee puhastamise maksumus 4,6 krooni. Samuti ei ole välja selgitatud, kui palju juhtis Kallaste linn reovett AS Peipus Fishi veepuhastisse. Hageja ei ole käitunud heas usus, kuna ei esitanud kostjale andmeid faktiliselt puhastatud reovee koguse kohta; 3) ei ole selgitatud ning ka tõenditest ei selgu, milline on töö, mida tööettevõtja kohustub omal riisikol tegema. Töövõtuleping lõppes 28.06.1998. Vastavalt VÕS §-s 13 lg 1 sätestatule lepingut võib muuta või lepingu lõpetada lepingupoolte kokkuleppel või lepingus või seadusega ettenähtud muul aluses. Lepingu sõlmimisel lepingupooled kinnitasid, et leping kehtib üks aasta mille võib lisanduda aasta; 4) on ebaõige kohtu väide, et pooled täitsid töövõtulepingut ettenähtud tingimustel ja pärast 28.06.1998 ja teevad seda senini. Kostja ei ole kordagi edastanud hagejale üle antud vee hulka (kogust, mahtu). See ei ole kostjal ei teoreetiliselt ega ka praktiliselt võimalik. Üle antava reovee koguse mõõdab hageja. Hagisumma arvutamisel on aluseks võetud arve nr 129, 124, 91, 69, 51,
28.Kõik need arved on fiktiivsed, kostja ei ole teatanud reovee kogust, hageja ei ole mõõtnud
vastuvõetud reovee kogust ja hinnas 9 kr/m ei ole pooled kunagi kokku leppinud. Kohtuotsus ei tugine kogutud tõenditele. Väljamõistetud võlasumma suurust ei ole hageja tõendanud. Hageja ei ole tõendanud, kui suure koguse Kallaste linn reovett ta on vastu võtnud. Kostjale ei ole teada, kas hageja suunab kogutava reovee reoveepuhastisse või läheb see otse Peipsi järve.
5.AS Peipus Fish vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja Tartu Maakohtu 19. novembri 2007 otsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) tuleb jätta tähelepanuta apellatsioonkaebuses esitatud täiendavad tõendid ja asjaolud TsMS §-de 633 lg 4 ja lg 5 ning 652 lg 4 alusel. Apellant on esitanud apellatsioonkaebuses läbivalt uusi väiteid ja asjaolusid, mida ei ole esitatud asja menetlemisel esimeses astmes. Samuti on lisatud kaks uut tõendit, kuid ei ole põhjendanud, miks neid ei ole esitatud esimeses astmes asja arutamisel, kuigi kohus andis korduvalt aega kostjale tõendite ja seisukohtade esitamiseks. Esimeses astmes toimunud menetluses ei vaidlustanud kostja kordagi asjaolu, et vastustaja ei ole mõõtnud reovee puhastisse voolava vee hulka, et kostja ei ole hagejale esitanud ühtegi näitu, et hinnas ei ole pooled kuni 2006. a kokkulepet saavutanud jne. Apellant ei ole esitanud vastuväiteid vastustaja poolt väljastatud arvetele tulenevat sellest, et hinnas pole kokku lepitud või et teenust pole osutatud. Apellant ei ole esimeses astmes vaidlustanud ei teenuse hinda ega tarbitud teenust, vaid on olnud seisukohal, et AS Peipus Fish, kui juriidiline isik ei ole teenust osutanud, sest ta ei ole seadmete omanik; 2) on apellant oma vastuses hagile sisuliselt tunnistanud, et kuni 2006. a jätkusid lepingulised suhted AS-ga Peipus Fish. Arusaamatuks jääb, miks lepingulised suhted lõppesid 2006. a alguseks, kuid sellele annab Kallaste linn vastuse oma kohtueelses kirjavahetuses, kus on motiveeritud arvete tasumata jätmist asjaoluga, et puhastusseadmete müügiga lõppes ka leping 2006. a alguses; 3) on kohus õigesti leidnud, et 24.04.2003 Kallaste Linnavolikogu istungi protokollist ilmneb üheselt, et poolte vahel olid 2003. a lepingulised suhted. Samuti on maksekorraldusest nr 507 üheselt näha, et Kallaste linn on ostnud teenuseid vastustajalt ja tasunud nimetatud teenuste eest 2005. a detsembri eest. Pooltevaheline leping on kehtiv ja seda ei ole lõpetatud ja poolte käitumine viitab otseselt sellele, et pooled on seda täitnud kuni 2006. a. Edasi on vastustaja jätkanud teenuse osutamist, kuid apellant ei ole oma kohustusi täitnud, põhjendades seda asjaoluga, et seadmete müügiga lõppes ka pooltevaheline leping 2006. a alguses. Lisaks peab vastustaja vajalikuks märkida, et töövõtu lepingu nr 16 p 8.1 kohaselt pikeneb leping iga kord 1 aasta võrra, kui saabub lepingu tähtaeg. Lepingus ei ole kirjas, et leping pikeneks ühel korral. Kui pooled lepingut ei ole lõpetanud, lepingus ettenähtud korras, siis pärast iga-aastase tähtaja saabumist pikeneb leping uuesti veel üheks aastaks. Poolte vahel kehtib tänaseni töövõtuleping nr 16, kuna pooled ei ole seda lõpetanud ja jätkavad nimetatud lepingu alusel teenuse osutamist ja teenuse tarbimist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud osaliselt. Vaidlustatud maakohtu otsus tuleb tühistada apellandilt viiviste 37 924.24 krooni väljamõistmise osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab Kallaste linnalt AS Peipus Fish kasuks välja viivised 15 179.18 krooni ulatuses. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata.
Põhivõlgnevuse väljamõistmise osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning kooskõlas TsMS §-s 654 lg 6 sätestatuga ei pea ringkonnakohus vajalikuks korrata kõiki esimese astme kohtu põhjendusi.
7.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ükski selles esitatud väide ei anna põhjust vaidlustatud maakohtu otsuse, millega mõisteti apellandilt välja põhivõlgnevus 85 575.90 krooni, tühistamiseks. Maakohus on õigesti leidnud, et hoolimata lepingu lõppemisest tähtaja saabumise tõttu, osutas hageja kostjale lepingujärgset teenust ka pärast 28.06.1998 ning kostja võttis omakorda teenuse vastu ja tasus hagejale osutatud teenuse eest. Kostja on vastuses hagile (t.l 10) omaks võtnud, et kuni 2006. a on ta hageja osutatud teenuseid kasutanud. Maksekorraldus nr 507 20.04.2006 kinnitab, et kostja on tasunud hagejale 30.12.2005 arve nr 191 järgi 21 367.45 krooni heitvee vastuvõtmise ja puhastamise eest. Kallaste Linnavolikogu 24.04.2003 istungi protokollist nr 10 (t.l 24-25) nähtub, et seal arutati heitvee ärajuhtimise hinna kujundamist ning istungil osales AS Peipus Fish esindaja. 01.02.2001 pooltevaheline kokkuleppe tõendab, et teenuse hinnaks 2001. a lepiti kokku 6.96 kr/m3. Nimetatud tõendid kinnitavad, et poolte vahel jätkusid lepingulised suhted ka pärast 28.06.1998 ning seetõttu on põhjendamatu apellandi seisukoht, et asjas puuduvad tõendid, millised kinnitaksid maakohtu vastavat järeldust. Apellant ei ole oma vastuväidet tõendanud ega ka selgitanud, kuhu on Kallaste linn oma heitveed pärast 28.06.1998 juhtinud ning kes on need puhastanud. Esitatud tõenditest ja asjaoludest tuleneb üheselt, et lepingu esemeks on hageja (töövõtja) poolt heitvete puhastamise teenuse (töö) osutamine kostjale (tellijale) TsK § 355 ja VÕS § 635 tähenduses ning apellandi väide, et tõenditest ei selgu, millist teenust hageja talle osutas, ei ole põhjendatud. Maakohus on õigesti lähtunud 1 m3 heitvee puhastamise hinnast 9 krooni ning apellandi väide, et sellises hinnas ei ole pooled kokku leppinud, on põhjendamatu. Asja materjalidest nähtub, et 1996.a leppisid pooled kokku hinnas 4,6 kr/m3. 01.02.2001 kokkulepe, Kallaste Linnavolikogu 24.04.2003 istungi protokoll nr 10 ja kostja poolt 20.04.2006 maksekorraldusega nr 507 hagejale tasutud 21 367.45 krooni tõendavad, et teenuse hind tõusis vastavalt poolte kokkulepetele ning vaidlusalusel perioodil oli hind 9 kr/m3. Apellant ei ole tõendanud, miks ta tasus hagejale 2005. a osutatud teenuse eest 9 kr/m3 ning millistel asjaoludel nimetatud hind 2006. a enam ei kehti. Põhjendatud ei ole apellandi väide, et arvetel nr 129, 124, 91, 69, 51 ja 28 märgitud puhastatud heitvete kogused ei vasta tegelikkusele. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega mittenõustumise korral hageja esitatud heitvete kogustega, tulnuks apellandil esitada tõendid, millised kinnitavad tema vastuväiteid. Apellant ei ole seda teinud ning maakohtul puudus alus hageja esitatud andmete õigsuses kahelda. Hageja esitatud heitvete koguste õigsusele viitab ka asjaolu, et vaidlusalustel arvetel märgitud summad ei ole suuremad kui kostja poolt tasutud arvel nr 191 30.12.2005 märgitud summa. Seega ei saa ka väita, et vaidlusalustel arvetel märgitud heitvete kogused ületaksid eelmise aasta kuu keskmist kogust. Apellandi väide, et võibolla suunab hageja heitveed hoopis Peipsi järve, on oletuslik. Asja materjalidest ei nähtu ka see, et hagejal oli kohustus esitada kostjale eraldi dokumendina andmed puhastatud heitvete koguse kohta. Apellandi esindaja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et 28.06.1996 lepingu kohta sõlmitud kokkuleppe p 3 kehtib ainult 1997. a kohta.
8.Maakohus leidis, et pooltevaheline kirjalik leping lõppes tähtaja saabumise tõttu 28.06.1998. Sellest järeldub, et edasised suhted poolte vahel ei jätkunud lepingus ettenähtud tingimustel. Viivise väljamõistmisel lähtus maakohus aga kirjalikus lepingus kokkulepitud viivise määrast. Ringkonnakohus leiab, et kuna pärast 28.06.1998 ei olnud pooled viivise määras kokku leppinud, siis tuleb lähtuda seaduses sätestatud viivise määrast. Nimetatud seisukohta on möönnud ka vastustaja, esitades ringkonnakohtule viivise arvestuse vastavalt VÕS §-s 113 lg 1 sätestatud määrale summas 15 179.18 krooni. Seetõttu tuleb tühistada maakohtu otsus apellandilt viiviste 37 924.24 krooni väljamõistmise osas ja mõista apellandilt välja viivised seadusjärgses suuruses, s.o 15 179.18 krooni.
9.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega põhivõlgnevuse osas tuleb poolte menetluskulud jätta Kallaste linna kanda.
Andra Pärsimägi
Egon Konsand
Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.