Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

Hagiavalduse asjaolud ning hageja nõue Balti Finantseerimisasutuse AS palus 13.07.2004 esitatud hagis tunnustada PankrS § 106 lg 1 alusel nõuet AS Karjaküla Külmhoone pankrotimenetluses summas 9 197 506, 67 krooni (s.h põhivõlg 5 100 774, 77 krooni ja viivis 4 096 731, 90 krooni) esimese järgu nõudena. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja AS Karjaküla Külmhoone 28.03.2002 laenulepingu nr 02-0328-01-KL ja 30.05.2002 laenulepingu lisa, milliste kohaselt kohustus hageja andma kostjale 15 000 000 krooni laenu. Aastaintressiks leppisid pooled kokku 13,75% ning laenu tagastamise tähtajaks 28.12.2002. Laenulepingu täitmiseks andis hageja ajavahemikus 05.04.2002 - 04.06.2002 AS-le Karjaküla Külmhoone laenu kokku 14 990 373, 23 krooni intressiga. Kokku pidi laenu- ja intresside summa tagasimaksmise tähtpäevaks moodustama 16 347 106, 60 krooni. Nõue oli tagatud hüpoteegiga summas 7 000 000 krooni ning kõrvalnõuded kommertspandiga 8 000 000 krooni. 06.09.2002 andis AS Karjaküla Külmhoone hagejale võlatunnistuse, millega tunnistas eelnimetatud summa maksmise kohustust, s.h laenu põhiosa 14 990 373, 23 krooni ja intresse 1 383 733, 37 krooni. Võlgnik rikkus lepingut ning hageja nõudis lepingu ennetähtaegset täitmist 02.12.2002. Märgitud kuupäevaks võlgnik intresse ega laenusummat ei tasunud. Laenulepingu ennetähtaegse lõpetamise päeva seisuga moodustas võlg 18 024 088, 66 krooni. Pärast seda kuupäeva hageja enam intresse ei arvestanud, vaid ainult viivist, mis lepingu punkti 1.4 järgi on 0,2 % päevas. Täitemenetluses laekus hagejale 27.01.2003 - 98 250 krooni, 29.01.2003 - 14 707 192, 31 krooni ja 27.02.2003 - 45 097,40 krooni. Kooskõlas lepingu punktiga 8.1 arvestati see trahvide, siis viiviste, seejärel intresside ja siis laenusumma katteks. 27.01.2003 laekunud rahast kustutati osaliselt trahvi, 29.01.2003 laekunud rahast kustutati trahv allesjäänud osas 1 700 594, 80 krooni, viivised kogusummas 1 882 128, 55 krooni, intressid kogusummas 1 234 870,50 krooni ning allesjäänud summa 9 889 598, 46 krooni võrra vähendati laenu jääki. 27.02.2003 laekunud rahast kustutati perioodil 28.01.2003-26.02.2003 laenu põhisumma jäägilt täiendavalt arvutatud viivised. Pärast täitemenetluses laekunud summade saamist oli võlg 5 351 522, 31 krooni, sellest põhisumma jääk 5 100 774, 77 krooni, millelt arvestati viivist pankroti väljakuulutamiseni. Pankroti väljakuulutamise aja seisuga 10.03.2004 oli võlg 9 197 506, 67 krooni, millest laenusumma 5 100 774, 77 krooni ja viivised 4 096 731, 90 krooni. Hageja esitas 01.04.2004 avalduse nõude tunnustamiseks summas 9 197 506, 67 krooni. 14.06.2004 nõuete kaitsmise koosolekul jäi hageja nõue tunnustamata. Trahvide tasumise ja laenulepingu ennetähtaegse täitmise nõude aluseks oli laenulepingu tingimuste korduv rikkumine AS Karjaküla Külmhoone poolt. Trahv, mille tasumist hageja nõudis 02.12.2002, oli 1 798 844,80 krooni, s. o 12 % laenusummast. Lepingu punktide 11.1.-11.3; 11.5-11.8 ja 9.1-9.6 järgi on õigus iga rikkumise eest nõuda trahvi. Kostja jättis sõlmimata kindlustuslepingud (punktid 11.1 ja 12.2 2), esitas väärinformatsiooni oma majandusliku olukorra kohta ja laenu tagatiseks olnud vara väärtuse kohta (punkt 12.2.1), jättis esitamata vastavad Veterinaar- ja Toiduameti tõendid ja sertifikaadid pandieseme kohta, ka päritolu ja realiseerimise tähtaja kohta (punktid 9.2, 12.2.1 ja 12.2.2), ei teatanud et pandi esemeks olnud kala partii sertifikaat on kehtivuse kaotanud (punktid 9.3.5, 12.2.5), jättis esitamata majandusaasta aruanded ja bilansid lepingu kehtivuse aja eest, ei andnud tagatist mõistliku aja jooksul (punkt 12.2.3). Lepingu tingimuste rikkumine võimaldas esitada lepingu ennetähtaegse täitmise nõude, kui rikkumist ei kõrvaldatud 10 päeva jooksul nõude esitamisest. 28.10.2002 esitas hageja nõude rikkumiste kõrvaldamiseks, mida ei tehtud. 18.11.2002 esitas hageja nõude lepingujärgsete kohustuste ennetähtaegseks täitmiseks 02.12.2002. Kooskõlas lepingu punktiga 12.3 pidi võlgnik maksma lepingus märgitud kõik maksed 10 tööpäeva jooksul laenuandjalt vastava teate saamisest, seega 02.12.2002. Lepingu täitmise tähtaeg saabus lõpetamise tõttu 02.12.2002. Viivis kuni 28.12.2002, s.o 26 päeva eest moodustas 779 499, 41 krooni, intresse 148 862, 73 krooni ei arvestatud, trahv oli 1 798 844, 80 krooni.

Kostjate vastuväited AS Karjaküla Külmhoone (edaspidi kostja I) vaidles hagile vastu ja leidis, et nõude suurus ei vasta tegelikkusele ja nõue ei ole selge. Hageja on ise nõudeavalduses märkinud, et nõue ei ole pandiga tagatud, tegemist ei ole esimese järgu nõudega. OÜ Interglob (kostja II) ei ole menetluse käigus oma seisukohta avaldanud. Kostjad Elviira Strogova, Eduard Strogov, Irina Heinolainen ja Jüri Kravtšenko (kostjad III, IV, V, VI) vaidlesid hagile vastu, ei tunnistanud laenulepingu kehtivust ja selle tingimusi PankrS § 110 lg 1 p 4 alusel. Kostjate vastuväidete kohaselt ostis hageja 01.04.2002 50% kostja I aktsiatest. Hagejal oli lepingu punkti 4.1.4 kohaselt õigus määrata kostja I nõukogusse kaks esindajat neljast ja juhatusse üks esindaja kahest ning kostja I juhatuse liikmed võisid äriühingut esindada ainult ühiselt. Hageja määratud kostja I juhatuse liige ei nõustunud dokumente allkirjastama, esindas korduvalt kostjat I üksi, tegi kostjale I kahjulikke toiminguid, mis viisid aktsiaseltsi pankrotini. Aktsionärina on hageja kostja I lähikondne PankrS § 117 lg 2 p 2 tähenduses. Hagejal ei olnud alust ühepoolselt ja ennetähtaegselt laenulepingut lõpetada. Hageja rikkus laenulepingu punkte 12.2 ja 13.3. Hageja märkis 07.10.2002 kirjas nr 2002/25, et tal ei ole pretensioone kostja I vastu ning ta loobub lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest. Pärast seda ei ole hageja pretensioone lepingutingimuste rikkumise kohta esitanud. 28.10.2002 ja 18.11.2002 kirjad hoiatusega, et lõpetab laenulepingu ennetähtaegselt ja soovib alustada täitemenetlust, ei ole kostja I aadressile saabunud. Hageja nõuet ei saa tunnustada PankrS § 113 lg 1 p 3 ja lg 2 kohaselt. Täitemenetlus algatati ebaseaduslikult. Hageja avalduse alusel arestis kohtutäitur kostja I vara: kinnistu, kus asub tootmiskompleks, ja 2000 tonni külmutatud kala. Kuna tootmiskompleks ja valmistoodang olid arestitud, ei saanud kostja I tootmistegevust jätkata, toodangut realiseerida ega saada raha laenu tagastamiseks. Täitemenetluse käigus müüdi kostja I vara madala hinna eest hagejaga seotud isikule OÜ-le Javarik-Trans. Hageja tegevus tekitas kostjale I kahju 26 848 073, 89 krooni. Enampakkumise läbiviimise seaduslikkust menetletakse Harju Maakohtus. Hageja nõue ei ole esimese järgu nõue, sest nõudeavalduses ei palunud hageja tunnustada nõuet esimese järgu nõudena ning märkis, et nõue ei ole pandiga tagatud. Nõuete kaitsmise koosoleku protokollis oli hageja nõue märgitud teise järgu nõudena. Hageja nõude arvestused on ebakorrektsed ja ei vasta laenulepingu tingimustele. Hageja sai täitemenetluse tulemusel 14 850 539, 71 krooni. Laenulepingu järgi moodustas laenu põhisumma koos intressiga 16 374 106, 60 krooni (tl 69). Seetõttu ei saanud kostja I võlgnevus pärast täitemenetluse läbiviimist olla suurem kui 1 523 566, 89 krooni. Trahvi juurdearvamine ei vasta laenulepingu tingimustele. Hageja arvestas laenulepingu punkti 9.7 järgi trahvi 2 % laenusummalt igas kuus. Lepingu punktis 9.7 on märgitud, et lepingu punktide 11.1–11.3, 11.5–11.8 ja 9.1–9.6 täitmata jätmise või mittekohase täitmise korral on laenuandjal õigus nõuda laenusaajalt trahvi kuni 2 % laenusummast. Hageja 01.10.2002 kirja nr 2002/23 kohaselt on trahv nimetatud rikkumiste eest 300 000 krooni, mis on 2 % laenusummalt. Hageja trahvinõue suuruses 12 % laenusummalt, s.o 1 798 844, 80 krooni, ei vasta lepingu tingimustele. Maakohtu otsus ja selle põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja tunnustas hageja nõuet kostja I pankrotimenetluses summas 9 197 506, 67 krooni. Kohus jättis rahuldamata hageja nõude tunnustada nõuet esimese rahuldamisjärgu nõudena. Maakohus leidis, et kostja I pidi lepingu järgi tagastama hagejale 28.12.2002 - 16 347 106, 60 krooni. Võlgnik kinnitas põhivõla ja intressi suurust seisuga 28.12.2002 summas 16 374 106, 60 krooni, millest intress on 1 383 733, 37 krooni ja põhiosa 14 990 373, 23 krooni, vastavalt

06.09.2002 kokkuleppele (tl 118). Kuna kostja I on laenu saanud ja leping on kirjalik, on tegemist kehtiva laenulepinguga TsK §-de 272 ja 273 tähenduses. Võlgnik ei ole laenu ega intresse tasunud, mistõttu on pooltel vaidlus selles, kas võlgnikul on kohutus tasuda viivist ja trahvi. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas hageja oli õigustatud lõpetama lepingu ennetähtaegselt 02.12.2002. Lepingu kohaselt oli laenuandjal õigus nõuda lepingust tulenevate nõuete kohest täitmist, kui laenusaaja esitab valeandmeid, ei täida kohaselt lepingust tulenevaid kohustusi ning jätkab kohustuste mittetäitmist ka pärast 10 tööpäeva möödumist laenuandjalt vastava kirjaliku teatise saamisest, kui lepingust tulenevaid nõudeid tagava tagatise väärtus väheneb või tekib oht tagatise väärtuse vähenemiseks, kui laenusaaja ei täida kohaselt teistest laenuandjaga sõlmitud lepingutest tulenevaid varalisi kohustusi. Võlgniku ja hageja kirjavahetusest nähtuvalt juhtis hageja korduvalt võlgniku tähelepanu lepingurikkumistele ning hoiatas, et rikkumiste jätkamisel lõpetab ta lepingu. Kohus leidis, et asjas on tõendatud, et laenulepingust tulenevad kohustused jäid täitmata. Asjas ei leidnud tõendamist, et hageja oleks võlgnikuga laenulepingu 02.12.2002 ennetähtaegselt lõpetanud, kuna hageja käitumine viitab lepinguliste suhte jätkumisele. Lepingu punkti 13.3 järgi peab teate esitama teisele poolele kirjalikult posti, faksi või e-posti teel, mis ei tähenda, et lepingu lõpetamiseks piisab tahteavalduse saatmisest lepingus märgitud vormis ja viisil, vaid see tuleb ka teisele poolele teatavaks teha. Kuna laenuleping ei ole kestvusleping, kohaldub sellele enne 01.07.2002 kehtinud seadus. Selleks, et leping lõpeks, peab huvitatud pool tegema vastava õigustoimingu (TsÜS § 60 lg 1). Huvitatud pool kannab riski, et vastaspool tahteavaldusest lepinguliste kohustuste lõppemise kohta teada saab. Võlgnikule ei ole lepingu lõpetamise ja trahvimaksmise tahteavaldust teatavaks tehtud ning võlgnik ja hageja on käitunud laenulepingu jätkamise vaimus. Trahvi maksmise ja saamise nõue seostub kirjaliku teatise esitamisega teisele poolele (punktid 9.7 ja p 13.3), s.t tahteavalduse kättetoimetamisega teisele poolele, mis tõendamist ei leidnud. Lepingu lõpetamise teatest ei nähtu, milliste lepingutingimuse rikkumist hageja võlgnikule ette heidab, arvestades, et osa rikkumisi oli võlgnik vastavalt hageja 07.10.2002 kirjale kõrvaldanud. Lepingut ei ole ennetähtaegselt lõpetatud ning hageja ei ole trahvi nõudnud. Eeltoodu tõttu ei andnud kohus hinnangut sellele, kuidas ja kui palju ning millise rikkumise eest võiks hageja võlgnikult trahvi nõuda. Kuna kostja laenu ja intressi tähtaegselt ei tasunud, on hageja õigustatud nõudma ka viivist 0,02 % päevas (punkt 1.4). Viivist arvestatakse lepingu punkti 7.1 järgi puudujäävalt summalt, kui graafikus kindlaksmääratud kuupäevaks ei ole raha tasutud. Graafikut ja maksetähtaegu pooled ei esitanud. Vastavalt 2002. a. septembri kokkuleppele oli võlg 28.12.2002 seisuga 16 347 106, 60 krooni. Viivise arvestamisel tuleb lähtuda märgitud summast alates järgmisest päevast kuni pankroti väljakuulutamiseni 10.03.2004. Viivis on 0,2 % x 16 347 106,60 x 438 (29.12.2002-10.04.2004), 7 174 352 755 krooni. Hageja nõudis nõude tunnustamist summas 9 197 506, 67 krooni. Kuna hageja lepingut ennetähtaegselt ei lõpetanud ning trahvi ei nõudnud, ei oma tähtsust, mille katteks hageja täitemenetluses saadud raha arvestas, sest intress ja laenu põhiosa on suuremad kui hagis nõutav. Kostjate väited täitemenetluse ebaseaduslikkusest ei oma vaidluse lahendamisel tähtsust. Nõudeavalduses märkis hageja, et nõue ei ole pandiga tagatud. Hageja nõuet saab PankrS § 107 kohaselt kohtus tunnustada selles järgus, mille hageja esitas võlausaldajate üldkoosolekule kaitsmiseks. Vastasel juhul rikuks see teiste võlausaldajate õigust nõude järgule vastu vaielda. Eeltoodu tõttu puudub vajadus anda hinnang hageja esitatud pandi-, kommertspandi-, hüpoteegi seadmise ja ülekandmise lepingutele ja kostja esitatud nõude loovutamise lepingule. Balti Finantseerimisasutuse AS apellatsioonkaebus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus jättis tunnustamata hageja nõude esimese järgu nõudena, ning tunnustada nõuet kostja I pankrotimenetluses esimese järgu nõudena.

Puuduvad põhjused hageja nõude esimese järgu nõudena tunnustamata jätmiseks PankrS § 107 alusel, kuna viidatud normi reguleerimise objektiks ei ole nõude tunnustamisjärgu tunnustamine. Hageja taotles kohtus oma nõude tunnustamist samal alusel, millel rajanes nõuete kaitsmise koosolekul kaitsmiseks esitatud nõue. Otsus on selles osas motiveerimata ja vastuolus TsMS § 436 lg-ga 1 ja § 442 lg-ga 8. Kohtu poolt hageja nõude tunnustamine kõrgemas järgus ei saa rikkuda võlausaldajate õigust vaielda nõude järgule vastu, kuna vastavat õigust ei olnud kostjatel ega teistel võlausaldajatel vastavalt PankrS § 103 lg-le 4. Pandid, millega hageja põhjendas taotlust tunnustada nõuet esimese järgu nõudena, vastavad PankrS § 104 lg-le 4, s.t on kantud kinnistusraamatusse (05.04.2002 lepingu alusel omandatud hüpoteek) või kommertspandiregistrisse (02.04.2002 ja 25.06.2002 lepingute alusel seatud kommertspant). Mõlemad pandiõigused tuleb lugeda kaitsmiseta tunnustatuks. Seadusest tulenev õigus ei vaja tunnustamist võlausaldajate üldkoosoleku või kohtuotsusega ega saa olla tunnustamise vaidluse objektiks. Eksitus nõudeavalduse koostamisel ei muuda pandisuhteid kehtetuks ega võta õigust tugineda pantidele pankrotimenetluses. Pantide olemasolust olid kostjad teadlikud. Kõik võlausaldajad, kes osalesid kostja I 14.06.2004 nõuete kaitsmise koosolekul, on käesoleva kohtumenetluse osalisteks. Kostjad ei tuginenud asjaolule, et hageja nõude tunnustamine esimese järgu nõudena võib rikkuda kolmandate isikute õigusi. Pooltel puudus võimalus esitada oma seisukohti vastava asjaolu kohta. Kohtu arvutus hageja nõude suuruse kohta on ekslik. Kohus ei arvestanud, et suur osa hageja nõudest kustutati juba 2003. a. ja edaspidi arvestati viivist tasumata laenu jäägilt. Seega on ekslik kohtu järeldus, et hageja nõude ja hagi alusena toodud asjaolud – kostja I poolt laenulepingu rikkumine ja sellest tingitud laenulepingu ennetähtaegse täitmise kohustuse ja trahvide maksmise kohustuse tekkimine – ei oma asjas tähtsust. Kõnealused asjaolud kuuluvad tuvastamisele, kuna nendest sõltub hageja nõude suurus ja hagi rahuldamise ulatus. Isegi kui kostjal I ei olnud kohustust täita laenulepingut 02.12.2002, s.o 26 päeva enne täitmise tähtpäeva, ning tasuda lepingus ettenähtud trahve, ei mõjutaks see oluliselt nõude suurust, sest nõue väheneks vaid trahvide 1 798 844, 80 krooni ning 26 päeva eest arvutatud viivise 779 499, 40 krooni võrra. Sel juhul oleks nõude suuruseks 6 619 162, 47 krooni. Elviira Stogova, Eduard Stogovi, Irina Heinolaineni ja Jüri Kravtšenko apellatsioonkaebus Kostjad paluvad apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistada osas, millega kohus tunnustas hageja nõuet kostja I pankrotimenetluses. Kaevatav kohtuotsus on vastuoluline. Maakohus leidis, et laenulepingut ennetähtaegselt ei lõpetatud ning leping kehtis kuni 28.12.2002. Kohus ei hinnanud hageja nõude tekkimise seaduslikkust ega arvestanud, et nõude on põhjustatud hageja toimingutest seoses laenulepingu ühepoolse lõpetamisega. Kohus ei arvestanud hageja toiminguid, mis viisid kostja I vara arestimise ja enampakkumise läbiviimiseni, kus vara müüdi turuhinnast madalama hinna eest, mille tagajärjel tekkiski hageja nõue. Hageja, olles oma esindajate kaudu kostja I juhtorganites, tõkestas kostja I normaalse majandustegevuse ning laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise. Hageja pöördus täitemenetluse algatamise avaldusega kohtutäituri poole enne laenulepingu tähtaja möödumist 03.12.2002 ning 20.12.2002 arestiti kogu kostja I vara ja pangakontod. Hageja lõi kunstlikult olukorra, kus kohustuste täitmine ja tegutsemine oli võimatu. Hageja on kostja I lähikondne. Hageja esindajad andsid kohtutäiturile valeinformatsiooni, mistõttu algatati täitemenetlus ning arestiti vara ja pangakontod enne lepingu tähtaja saabumist. Seisuga 02.12.2002 ületas kostja I vara ja realiseeritava kauba väärus hagejalt saadud laenu suurust. Kostja I oli võimeline tagastama laenu tähtajaks, kui võlgniku juhtorganites olnud hageja esindajad ei oleks seda takistanud (tl 231-237). Kohus jättis tähelepanuta, et Harju Maakohtu 27.04.2006 otsusega tsiviilasjas nr 2-04-734 mõisteti AS Karjaküla Külmhoone pankrotihalduri hagis Balti Finantseerimisasutuse AS-lt välja 14 850 539, 71 krooni ja tunnistati kehtetuks tagatise andmise lepingud. Nimetatud summa tuleneb laenulepingust (tl 62-69) ning saadi kostja I vara müügist täitemenetluse käigus. Harju Maakohtu

menetluses on Jüri Kravtšenko hagi kohtutäitur Kristiina Feinmani, OÜ Javarik-Trans ning Balti Finantseerimisasutuse AS vastu AS Karjaküla Külmhoone (pankrotis) kinnistu enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks. Menetlus asjas on peatatud kuni pankrotihalduri hagis menetluse lõppemiseni. Kohtu järeldus, et kostja väited täitemenetluse ebaseaduslikkuse kohta ei oma tähendust, kuna ei vähenda võlgniku võlakoormust, on väär. Viidatud hagide rahuldamisel langeb hagejal ära nõude alus kostja I vastu. Viivise arvutamisel kohus ei arvestanud, et täitemenetluse käigus sai hageja enampakkumistel müüdud kostja I vara arvelt 14 850 539, 71 krooni, milline summa tuli lahutada kostja I poolt tasumisele kuuluvast summast 16 347 106, 60 kroonist. Kohus ei arvestanud, et laenulepingust tulenevate maksete teostamine tähtajaks ei olnud võimalik, kuna vara ja pangakontod arestiti hageja taotlusel enne lepingu täitmise tähtaja saabumist. Isegi kui tunnistada, et hageja tegutses kostja I suhtes seaduslikult ja lepingust tulenevate maksete tähtaeg saabus 28.12.2002, siis, arvestades hageja poolt kostja I vara müügist täitemenetluse käigus saadud summat ja võla kustutamiseks tasaarvestatud summat ning tuginedes laenulepingu tingimustele, ei või hageja nõue ületada koos viivisega 3 902 417, 47 krooni, mitte aga võrduda 9 197 506, 67 krooniga, nagu hageja alusetult nõuab. Kohus jättis alusetult tähelepanuta audiitor Hele Kuudi läbiviidud kostja I erikontrolli tulemused, milles kinnitati hageja esindajate ebaseaduslikku ja kuritegelikku tegevust, mille tagajärjel kostja I pankrotistus. Kohus jättis tähelepanuta ka muud kostjate esitatud dokumendid. Kohus ei rahuldanud kostjate taotlusi menetluse peatamiseks. Harju Maakohus mõistis pankrotihalduri hagis Balti Finantseerimisasutuse AS vastu kostjalt välja tasutud võla 14 850 539, 71 krooni. Menetlus kestab Jüri Kravtšenko hagis kinnistu müügi seaduslikkuse üle täitemenetluses. Käesoleva asja lahend sõltub õigussuhte olemasolust või puudumisest, mis on teiste viidatud kohtumenetluste esemeks. Vastus apellatsioonkaebustele Hageja vaidleb kostjate kaebusele vastu ja palub jätta kohtuotsus kaevatavas osas muutmata. Menetluse edasine käik Tallinna Ringkonnakohus tühistas 05.04.2007 otsusega Harju Maakohtu otsuse hageja nõude tunnustamise ulatuse osas ning tegi tühistatud osas uue otsuse, millega tunnustas hageja nõuet kostja I pankrotimenetluses summas 4 687 410, 39 krooni. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse lõppjärelduse muutmata. Hageja vastuapellatsioonkaebuse jättis ringkonnakohus TsMS § 643 lg 1 alusel läbi vaatamata. 23.10.2007 otsusega tühistas Riigikohus ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja samale kohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohtu otsuse kohaselt oleks ringkonnakohus pidanud andma hinnangu hageja nõudele, lähtuvalt nõude esitamise vastavusest hea usu põhimõttele. TsMS § 654 lg 5 kohaselt kohus peab võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete suhtes. Seega tuli ringkonnakohtul hinnata hagi põhjendatust ka kostjate III, IV, V ja VI vastuväidete osas, mis puudutasid hageja käitumist laenulepingust tuleneva nõude sissenõudmisel, s.h hageja poolt väidetavalt määratud juhatuse liikme tegevuse ja täitemenetluse korraldamise mõju võlgniku kohustuse mittenõuetekohasele täitmisele, ning hinnata kostjate väidete tõendamiseks esitatud tõendeid. Kohus jättis tähelepanuta, et eelnimetatud väited olid esitatud eelkõige seoses viivise vastavusega hea usu põhimõttele, mitte lepingu kehtivusega. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud tsiviilasja materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu kaevatav otsus tuleb nõude tunnustamise ulatuse osas tühistada. Hageja nõuet kostja I pankrotimenetluses tuleb tunnustada summas 1 523 638, 81 krooni. Nõude rahuldamisjärgu osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata.

Kohtumenetluse käigus on tuvastatud, et 28.03.2002 laenulepingu ja 30.05.2002 laenulepingu lisa alusel andis hageja kostjale I laenu 14 990 373, 23 krooni aastaintressiga 13,75% tagastamise tähtajaga 28.12.2002. Vaidlust ei ole poolte vahel ka selles, et laenu- ja intressisumma pidi lepingu kohaselt moodustama laenu tagastamise tähtpäevaks 16 347 106, 60 krooni (s.h intress 1 383 733, 37 krooni). Täitemenetluse käigus sai hageja oma nõude katteks jaanuaris-veebruaris 2003 kokku 14 850 539, 71 krooni. Laekunud rahaga luges hageja kaetuks esmalt trahvi 1 798 844, 80 krooni (98 250 + 1 700 594, 80), seejärel viivise 1 927 225, 95 krooni (1 882 128, 55 + 45 097, 40) ning seejärel intressi 1 234 870, 50 krooni. Ülejäänud 9 889 598, 46 krooni võrra vähendas hageja laenu põhivõla jääki, millest tulenevalt arvestas ta laenujäägi suuruseks 5 100 774, 77 krooni. Kohtule esitatud tõendite põhjal jõudis maakohus järeldusele, et vaidlusalust laenulepingut ei olnud ennetähtaegselt lõpetatud ning hageja ei olnud esitanud kostjale I lepingu punkti 9.7 kohast trahvinõuet. Maakohtu nimetatud seisukohti ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustatud. Seetõttu nõustub kolleegium maakohtuga, et täitemenetluse käigus laekunud rahaga ei olnud hagejal õigus katta trahvi ega laenulepingu tähtajani arvestatud viivist. Samas aga ei saa nõustuda maakohtu seisukohaga, et hagejal oli õigus nõuda viivist alates 29.12.2002 kuni pankroti väljakuulutamiseni. Pankrotimenetluses võlausaldajana osalemise õigus on kõigil isikutel, kellel on võlgniku vastu enne pankroti väljakuulutamist tekkinud nõudeõigus (PankrS § 93 lg 1). Nõude tunnustamisele suunatud hagi rahuldamise eeldusena tuleb seega kindlaks teha, kas hagejale kuulub pankrotivõlgniku vastu niisugune nõudeõigus: seega on hagi võimalik jätta rahuldamata üksnes juhul, kui nõude olemasolu menetluse käigus kinnitust ei leia. Hageja nõue on tekkinud kostjaga I sõlmitud laenulepingu alusel ning esitatud ei ole asjaolusid, millest nähtuks kõnealuse lepingu kehtetus või tühisus. Kostjate väidetud ja apellatsioonkaebuses korratud asjaolud ei mõjuta lepingu kehtivust. Asjaolu, et hageja oli kostja I aktsionär ning et hageja juhtorganite liikmed sekkusid ebaseaduslikult kostja I majandustegevusse, ei mõjuta lepingu kehtivust. Ka täitemenetluse läbiviimise üksikasjad (ega vaidlus vara müügi seaduslikkuse üle) ei mõjuta lepingu kehtivust, kuid omavad tähtsust käesoleva vaidluse lahendamisel. Nii on seaduses sätestatud tsiviilõiguse üldpõhimõte, et oma õiguste teostamisel tuleb toimida heas usus. Kuni 30.06.2002 kehtinud TsMS § 108 lg-te 1 ja 2 kohaselt tuleb tsiviilõiguste teostamisel toimida heas usus ja õiguste teostamine ei ole lubatud siis, kui õiguste teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule (sama põhimõte on sätestatud alates 01.07.2002 kehtivas TsÜS §-s 138 ning tuleneb VÕS §-st 6). Laenulepingu kehtivus ei välista, et võlausaldaja on laenu sissenõudmisel rikkunud hea usu põhimõtet ning kaotanud õiguse nõuda lepingust tuleneva viivise maksmise kohustuse täitmist. Nimetatud põhimõtte rikkumine laenu sissenõudmisel annab alust jätta viivisenõue rahuldamata (tunnustamata). Kuna seadus eeldab heausksust, tuli kostjatel oma väidet hageja poolsete rikkumiste kohta tõendada. Kostjad III, IV, V ja VI esitasid kohtule oma vastuväidete kinnitamiseks rea tõendeid, mida maakohus on osaliselt ka hinnanud, kuid teinud neist ebaõige järelduse. Kolleegium nõustub kostjate apellatsioonkaebuse sellekohase väitega. Kuigi maakohus tuvastas, et laenulepingu ennetähtaegne lõpetamine toimus õigusvastaselt, viidates hageja vastuolulisele käitumisele laenulepingu täitmisega seotud asjaolude suhtes, leidis ta, et hagejal on õigus nõuda viivist ning seega ka vastava nõude tunnustamist pankrotimenetluses. Maakohus jättis seejuures tähelepanuta ja hinnanguta kostjate väited selle kohta, et hageja poolt kostja I juhtorganitesse nimetatud isikud takistasid võlgniku tegevust, põhjustades sellega äritegevuse seiskumise ja pankroti. Maakohus ei andnud hinnangut kostjate väitele, et nõude esitamine on toimunud õiguste kuritarvitamise teel, s.o vastuolus hea usu põhimõttega. Kuna laenulepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks ei olnud alust, oli hageja poolt laenu enne laenulepingus märgitud tähtaega sissenõudmine ja täitemenetluse agatamine, mille käigus võlgniku kogu vara arestiti (ja võeti võlgnikult võimalus realiseerida enam kui 2000 tonni kala), kostja I suhtes oma õiguste kuritarvitamine. Tulenevalt PankrS § 101 lg-st 2, § 103 lg-test 2 ja 3 ning §-st 107 on

võlausaldajal nõudele vastu vaieldes ja kostjana kohtumenetlus osaledes samad õigused, mis võlgnikul, keda esindab haldur. Seega on võlausaldajal õigus esitada ka hea usu põhimõtte rikkumisest tulenevaid vastuväiteid, s.h ka viivise suuruse kohta. Kohtule esitatud tõenditest järelduvalt tõkestas hageja oma esindajate kaudu kostja I juhtorganites kostja normaalse majandustegevuse ja laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmise. Hageja pöördus kohtutäituri poole enne laenulepingu täitmise tähtaega ning 20.12.2002 arestiti kogu kostja I vara. Hageja hea usu vastase käitumise tulemusel tekitati olukord, kus laenulepingu täitmine osutus võimatuks. Asjas on tõendatud, et kostja I aktsiate müügilepingust tulenevalt oli hagejal õigus määrata kostja I juhatusse üks liige, kusjuures sellel isikul pidi olema teise juhatuse liikmega ühine allkirjaõigus. Juhatuse liikmete ühine esindusõigus nähtub äriregistri väljatrükist (tl 129). Hageja registrikaardist nähtuvalt oli kostja I juhatuse liige K. Gavrilov samaaegselt ka hageja juhatuse liige. Kohtule esitatud tõendid viitavad üheselt ka nimetatud isiku asemel juhatuse liikmeks määratud D. Kozjarski seotusele hagejaga (näiteks tema poolt kostja I esindajana saadetud faks sisaldab pealdises hageja faksi andmeid; tema seotust hagejaga kinnitab ka hageja 23.12.2002 kiri nr 2002/44 – tl 197). Hageja poolt määratud juhatuse liige ei esitanud vastuväiteid täitemenetlusele ega teavitanud teist juhatuse liiget täitemenetluse algatamisest (tl 190). Veelgi enam, olles teadlik täitemenetluse algatamisest, jätkas ta kostja I teise juhatuse liikme eksitamist, arutades temaga samal ajal laenu pikendamise võimalikkust. Seda tõendavad muuhulgas ka kostja I nõukogu koosoleku protokollid, mille kohaselt arutasid koosolekul osalenud K. Gavrilov, D. Kozjarski ja J. Kravtšenko laenulepingu pikendamisega seotud küsimusi, kusjuures määrasid läbirääkimiste alguse ajaks 27.12.2002 (tl 198 ja 204). Üksnes neist asjaoludest saab järeldada, et hageja ei tegutsenud pooltevahelises võlasuhtes heauskselt. Viidatud asjaolusid on põhjalikult kajastanud 09.09.2005 erikontrolli aruandes ka vannutatud audiitor Hele Kuut (tl 231-237). Aruandest nähtuvalt oli kostja I juhtorganitesse hageja määratud isikute tegevus suunatud kostja I tegevuse destabiliseerimisele ja majandustegevuse halvamisele, ilmse eesmärgiga viia äriühing sellisesse majanduslikku olukorda, mil nõuete rahuldamine toimub läbi täitemenetluse. Maakohus leidis õigesti, et kuna hageja esitas oma nõudeavalduse nõuete kaitsmise koosolekul II järgu nõudena, ei saa ta tulenevalt PankrS §-st 107 taotleda nõude tunnustamist kõrgema rahuldamisjärgu nõudena ka kohtus. Nimetatud seisukoht ei tulene üksnes viidatud sättest, vaid PankrS § 106 lg 1 ja § 107 koostoimest. Ka PankrS § 94 lg 1 kohaselt peab nõudeavaldus sisaldama andmeid nõude sisu, aluse ja suuruse kohta, samuti selle kohta, kas nõue on pandiga tagatud. PankrS § 153 kohaselt on viimane asjaolu vahetult seotud nõude rahuldamisjärguga. Vastavalt PankrS § 100 lg-le 1 kaitstakse võlausaldajate koosolekul koos nõudega ka nõuet tagavaid pandiõigusi. Seadusest tulenevalt võidakse nõuete kaitsmise käigus esitada vastuväiteid nii nõudele endale kui ka selle rahuldamisjärgule, s.o nõuet tagavale pandiõigusele (PankrS §-d 103 ja 104). Seetõttu kuulub ka nõude rahuldamisjärk esmalt läbivaatamisele nõuete kaitsmise koosolekul. Kui võlausaldaja ei ole nõuet tagavat pandiõigust esitanud nõuete kaitsmise koosolekule tunnustamiseks, puuduvad selles osas eeldused hagiga kohtusse pöördumiseks. Hageja apellatsioonkaebuses sisalduv teistsugune käsitlus ei ole õige. PankrS § 103 lg-st 4 ei tulene, et pandiõigusi ei ole vaja PankrS §-s 94 ettenähtud korras nõuete kaitsmise koosolekule esitada. Ka PankrS §-s 101 sätestatu kinnitab, et nõudeid ja neid tagavaid pandiõigusi kui nõude rahuldamisjärgu määramise aluseks olevaid asjaolusid saab pankrotimenetluses käsitleda üksnes koos ning kui võlausaldaja ei ole esitanud pandiõigust nõuete kaitsmise koosolekule, ei ole tal alust hageda nõude tunnustamist kõrgemas rahuldamisjärgus võrreldes sellega, missuguses järgus vaadati nõue läbi nõuete kaitsmise koosolekul. Hageja kaebuse väited nii pankrotihalduri kui kostjate teadlikkuse kohta hüpoteegi ja kommertspandi olemasolust ei võimalda teha kaebuses soovitud järeldust (pealegi olid mõlemad pandiesemed enne pankrotimenetlust realiseeritud ning nende arvel hageja nõuet rahuldatud).

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 tulenevalt kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg-st 1 tulenevalt on hagi osalisel rahuldamisel kohtul õigus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, lg-st 8 kohaselt jaotatakse samal viisil ka apellatsioonimenetluse kulud. Kuna ringkonnakohus jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning rahuldab osaliselt kostjate kaebuse, mille tulemusel rahuldatakse hagi osaliselt, siis jätab ta poolte menetluskulud tervikuna nende endi kanda.

Ü. Jänes

G. Kivinurm

M. Reino

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.