Pankrotiõigus › Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

haldurile. Kui nõue esitatakse pärast nimetatud tähtaja möödumist ning võlausaldajate üldkoosolek nõude esitamise tähtaega ei ennista, siis võetakse nõue vastavalt pankrotiseaduse (PankrS) § 102 lg 2 kaitsmisele, kuid tunnustamise korral rahuldatakse pärast õigeaegselt esitatud tunnustatud nõuete rahuldamist. Pankrotivõlgnikule võlgnetavate kohustuste täitmist võib pärast pankroti väljakuulutamist vastu võtta üksnes pankrotihaldur.

kohta

väljaandes

Ametlikud

Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul pankrotiteate avaldamisest väljaandes Ametlikud Teadaanded Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu Kentmanni kohtumaja kaudu. Asjaolud Võlausaldaja XxxxOÜ esitas 25.05.2017.a kohtule avalduse xxxxOÜ (endine ärinimi XxxxOÜ) pankroti väljakuulutamiseks. Avalduse kohaselt on võlgniku võlgnevus võlausaldaja ees 192 700 eurot ning nõude aluseks on laenuleping. Võlgnevus on võlgniku poolt käesoleva ajani tasumata. 19.06.2017 toimunud korraldaval kohtuistungil jäi võlausaldaja esindaja nõude juurde. Võlgniku esindaja esitas nimetatud nõudele vastuväite. Võlgniku vastuväidete kohaselt ei olnud tegemist mitte laenu vaid investeeringuga. Võlausaldaja on võlgniku selgituste osas märkinud, et need on tõendamata väited ja ei vasta tõele. Kohus määras 19.06.2017 määrusega ettemaksu tasumise ajutise haldur tasu ja kulude katteks. Võlausaldaja tasus ettemaksu 1500 eurot 20.06.2017. Kohus määras 26.06.2017 määrusega xxxxOÜ ajutiseks pankrotihalduriks Lembit Ülperi. Tsiviilasjas toimus kohtuistung täiendavlt 28.08.2017. Ajutise pankrotihalduri aruanne Lembit Ülper esitas 24.08.2017 ajutise halduri aruande. Aruandes märgitakse, et võlgniku

juhatuse liige ajutise pankrotihalduri teabenõudele ei vastanud ning mistahes dokumente või teavet võlgniku majandusliku olukorra kohta ei esitanud. Aruandes leitakse, et võlgniku juhatus ei täitnud seadusest tulenevaid nõudeid võlgniku raamatupidamise korraldamiseks ega majandusaasta aruannete koostamiseks. Ajutise halduri hinnangul ei juhitud võlgniku majandustegevust vajaliku hoolsusega, mis võis viia võlgniku tulude-kulude arvestuse ebapiisavaks ausa ja konkreetse ülevaate puudumise kaudu, mille tõttu võisid saada kahjustatud nii võlgniku kui ka võlausaldajate huvid. Ajutise halduri arvates ei rakendanud võlgniku ainuosanik teadaolevalt vajalikke õiguslikke/majanduslikke meetmeid võlgniku majandustegevuse dokumenteerimise ja ausa juhtimise tagamiseks. Eeltoodust tulenevalt võivad antud juhul esineda ÄS § 187 lg 1 ja § 188 lg 1 tulenevad juhatuse liikme ja osaniku vastutuse alused koos sellest tuleneva kahjunõude võimaliku esitamisega nende isikute vastu. Võlgnikul ei ole teadaolevalt likviidset vara, kuid võivad esineda võimalused kahjunõuete esitamise vormis võlgniku juhatuse liikme ja/või ainuosaniku vastu. Aruande kohaselt lõppes võlgniku majandustegevus tõenäoliselt 25.04.2016 lähtudes sellest, et siis lakkas võlgnik olemast käibemaksukohustuslane. Ajutine haldur on arvamusel, et võlgniku- ja võlausaldajate huvide kaitsmata jätmise tõttu võlgniku juhtorganite poolt on teadvalt tekitatud olukord, kus ei ole võimalik rahuldada võlausaldajate nõudeid. Ajutise halduri arvates paljusid võlgnikule ja võlgniku võlausaldajatele kahjulikke tagajärgi oleks saanud mõjutada ja ära hoida, kui ettevõtte tegevust oleks seaduses ette nähtud korras ja piisava hoolsusega korraldatud. Olemasoleva dokumentaalse ja varasema informatsiooni põhjal on ajutine haldur arvamusel, et võlgnikul puudus reaalne eesmärk ja kavatsus võlgniku majandusliku tegevuse pikaajalisemaks ja/või püsivamaks arendamiseks. Olemasoleva info kohaselt üldine majandustegevuse langus ja/või aeglustumine antud juhtumi puhul võlgniku majandustegevuse ebaõnnestumises mingit rolli ei mänginud. Ajutisele haldurile teadaolevalt ei ole võlgnik teinud majanduslikke arvestusi oma majandustegevuse korraldamiseks või selle võimaliku tasuvuse osas. Ajutise halduri arvates eeltoodud asjaolude tõttu ei ole võlgnik soovinudki arendada jätkusuutlikku ettevõtlust ning täita kõiki oma kohustusi kolmandate isikute ees. Ajutine haldur juhib aruandes võlgniku juhatuse liikme tähelepanu ka sellele, et võlgniku raamatupidamise ebakohase korraldamise eest võidakse alustada KarS § 3811 järgi kvalifitseeritava kuriteo asjaoludes kriminaalmenetlus. Ajutine haldur, tuginedes äriregistris olevale infole leiab, et võlgniku juhatuse liikme Xxxx isikus on tegemist pahatahtliku ettevõtjaga, kes süstemaatiliselt jätab registripidajale esitamata tema poolt juhitava äriühingu majandusaasta aruanded, mille tõttu on paljud ettevõtted registrist kustutatud. Võlgniku varaks on arvelduskontodel olev raha summas 12,87 eurot. Ajutise halduri arvates esinevad vara tagasivõitmise alused võimaliku kahjunõude esitamise korras võlgniku juhtorganite vastu. Samas möönab ajutine haldur, et nende nõuete reaalne sissenõudmine võib olla kulukas ja sealjuures mittetulemuslik. Muude varade tagasivõitmise/tagasinõudmise võimalused ei ole hetkel teada ja tuleb selgitada pankrotimenetluse käigus. Ajutise halduri arvates võivad esineda vara tagasivõitmise alused seoses transpordivahenditega, millega võlgnik on tehinguid teinud. Võlgniku kohustuste suuruseks märgib ajutine haldur 323 707,06 eurot. Ajutine haldur on seisukohal, et võlgnik oli vähemalt 2016.a. püsivalt maksejõuetu ning maksejõuetus ei olnud tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, mida võlgniku juhatuse liige teadis ja/või pidi teadma. Võlgniku juhatuse liige kohtule pankrotiavaldust esitanud ei ole, millega on rikkunud ÄS § 180 lg 51 nõudeid, mis võib kaasa tuua juhatuse liikme vastutuse ning mis on käsitletav raske juhtimisveana. Ajutine haldur on arvamusel, et võlgniku pankrotimenetlus tuleb lõpetada raugemisega pankrotti välja kuulutamata, kui pankrotimenetlusest huvitatud isikud ei tee pankrotimenetluse kulude katteks ettemaksu summas 4500 eurot.

Kohtumääruse põhjendused Kohtuistungil jäi võlausaldaja pankrotiavalduse juurde ning nõustus ajutise halduri aruande ja tasu nõudega. Võlausaldaja palus vähendada pankrotimenetluse kulude ettemaksu summat. Ajutine haldur jäi oma aruandes toodud seisukohtade juurde ning ei vaielnud vastu pankrotimenetluse kulude ettemaksu summa vähendamisele. Võlgnik ei esitanud vastuväiteid ajutise halduri aruande ega tasu osas. Kohus leiab, et pankrotiavaldus kuulub rahuldamisele ja xxxxOÜ pankrot tuleb välja kuulutada. Pankrotihalduriks nimetab kohus kooskõlas pankrotiseaduse (PankrS) § 31 lg 6 Lembit Ülperi, kes on andnud selleks nõusoleku. Kohus leiab, et kogutud ja kohtuistungil uuritud tõenditega on kindlaks tehtud, et võlgniku maksejõuetus on püsiva iseloomuga. Võlgnikul on kohustusi vähemalt 323 707,06 euro ulatuses ning kohustused ületavad tema varade võimalikke realiseerimismaksumusi vähemalt 323 694,19 euro võrra. Seega puudub võlgnikul piisav vara rahaliste kohustuste täitmiseks. PankrS § 29 lg 1 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu olenemata võlgniku maksejõuetusest, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks ning ei ole võimalik vara tagasi võita või tagasi nõuda, sealhulgas puudub võimalus esitada nõue juhtorgani liikme vastu. PankrS § 29 lg 2 alusel võib kohus lõpetada menetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu olenemata võlgniku maksejõuetusest ka siis, kui võlgniku vara koosneb peamiselt tagasivõitmise nõuetest ja nõuetest kolmandate isikute vastu ning nende nõuete rahuldamine on vähetõenäoline. PankrS § 29 lg 3 kohaselt ei lõpeta kohus menetlust raugemise tõttu PankrS § 29 lg-s 1 või 2 sätestatud alusel, kui võlgnik, võlausaldaja või kolmas isik maksab pankrotimenetluse kulude katteks deposiidina selleks ettenähtud kontole kohtu määratud summa. Ajutine haldur on asunud aruandes seisukohale, et antud juhul puudub piisav vara pankrotimenetluse kulude katmiseks ning seetõttu esineb alus pankroti väljakuulutamiseks siis, kui võlgnik, võlausaldaja või kolmas isik tasuvad deposiidina pankrotimenetluse kulude katteks kohtu poolt määratava summa. Kohus tegi 29.08.2017 määrusega xxxxOÜ pankrotimenetlusest huvitatud isikutele ettepaneku tasuda selleks ettenähtud kontole pankrotimenetluse kulude katteks ettemaksuna 1500 eurot hiljemalt 08.09.2017. Teade nimetatud ettepaneku kohta on avaldatud väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kohtu poolt määratud summa on tasutud võlausaldaja poolt 01.09.2017. Eeltoodust tulenevalt esineb alus pankroti väljakuulutamiseks. Pankrotimenetluse käigus tuleb halduril anda täpsem hinnang maksejõuetuse põhjuste kohta ning vara tagasivõitmise ja tagasinõudmise võimaluste kohta. PankrS § 85 lg 1 järgi peab võlgnik kohtule, haldurile ja pankrotitoimkonnale andma teavet, mida nad vajavad seoses pankrotimenetlusega, eelkõige oma vara, sealhulgas kohustuste ning majandus- või kutsetegevuse kohta. Võlgnik on kohustatud esitama haldurile pankroti väljakuulutamise päeva seisuga bilansi koos vara, sealhulgas kohustuste nimekirjaga. Kooskõlas PankrS § 89 lg 1 p 1 võib kohus teabe andmise kohustuse täitmata jätmisel võlgnikku trahvida, kohaldada tema suhtes sundtoomist või aresti kuni kolmeks kuuks. PankrS § 86 lg 1 kohaselt kohus võib kohustada võlgnikku kohtus vandega kinnitama, et kohtule esitatud andmed vara, võlgade ja majandus- või kutsetegevuse kohta on talle teadaolevalt õiged. Kohus on seisukohal, et kooskõlas PankrS §-dega 90 ja 19 lg 1 on vannet kohustatud andma võlgniku juhatuse liige Xxxx. Kooskõlas PankrS § 89 lg 1 p 1 ja p 3, § 90 ja § 19 lg 1 võib kohus vande andmata jätmisel või teabe andmise kohustuse täitmata jätmisel Xxxx trahvida, kohaldada tema suhtes sundtoomist või aresti kuni kolmeks kuuks.

Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti kaudu esitas 07.09.2017 taotluse võlgniku äriregistrist kustutamise tähtaja pikendamise kohta, kui pankrotimenetlus lõpeb raugemisega ilma pankroti väljakuulutamiseta. Võlausaldaja palus 10.09.2017 seisukoha kohaselt jätta eelnimetatud taotlus võlgniku pankroti väljakuulutamisel rahuldamata. Kuivõrd kohus kuulutab võlgniku pankroti välja, siis jätab kohus Eesti Vabariigi Maksu- ja Tolliameti kaudu esitatud taotluse rahuldamata. PankrS § 150 kohaselt on pankrotimenetluse kulud muu hulgas ajutise halduri tasu ning ajutise halduri tehtud vajalikud kulutused oma ülesannete täitmiseks. PankrS § 23 lg 1, 2 ja 3 kohaselt on ajutisel halduril õigus saada oma ülesannete täitmise eest tasu, mille suuruse määrab kohus, samuti nõuda oma ülesannete täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Tasu suuruse määramisel arvestab kohus ajutise halduri ülesannete mahtu ja keerukust ning ajutise halduri kutseoskusi. Kohus kontrollib ajutise halduri ülesannete täitmiseks tehtud kulutuste põhjendatust ja kinnitab vajalike ning põhjendatud kulutuste suuruse. Tasu suuruse arvestamise aluseks on ülesannete täitmisele kuluv aeg. Ajutine haldur esitab kohtule tööaja arvestuse andmed ja taotluse kulutuste hüvitamiseks koos käesoleva seaduse § 22 lõikes 5 nimetatud aruandega. Kulutuste hüvitamise taotluses märgib haldur kulutuse suuruse, tekkimise põhjuse või aluse ja tekkimise aja. Ajutise halduri tunnitasu ülemmäär on 96 eurot. Lõike 6 kohaselt võib kohus ajutise halduri tasu ja hüvitatavate kulutuste tasumise määrata büroole, mille kaudu ajutine haldur tegutseb. PankrS § 150 lg 1 ja lg 2 kohaselt kui pankrotiavaldus rahuldatakse, samuti kui pankrotimenetlus lõpetatakse kompromissiga, tasutakse pankrotimenetluse kulud pankrotivarast. PankrS § 35 lg 1 p 1 kohaselt moodustub pankroti väljakuulutamisega võlgniku varast pankrotivara. Ajutine haldur on 24.08.2017 esitatud aruande kohaselt kulutanud PankrS §-st 22 tulenevate ülesannete täitmiseks kokku 15 h. Töötasu arvutamisel on ajutine haldur lähtunud tunnitasu määrast 80 eurot ja palub määrata ajutise halduri tasu suuruseks 1200 eurot. Vajalike kulutuste hüvitise suuruseks palub ajutine haldur määrata 250 eurot. Ajutine haldur palub katta tasu ja kulud tasutud deposiidi arvelt. Kohus leiab, et eeltoodud ulatuses märgitud tasu ja tehtud kulutused on mõistlikud, põhjendatud ning kooskõlas tehtud töö mahu ja ajutise halduri kutseoskustega. Võlgnik ega võlausaldaja ei ole ajutise halduri aruandele ega tasu arvestusele vastu vaielnud. Ajutise halduri tasu ja vajalikud kulutused kõik kokku summas 1450 eurot mõistab kohus välja võlausaldaja poolt tasutud ettemaksu arvelt Lembit Ülperi kasuks, mis tuleb tasuda Lembit Ülperi arvelduskontole . PankrS § 150 lg 1 p 1 kohaselt on pankrotimenetluse kulud muu hulgas pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja menetluskulud. Sellist seisukohta on kinnitanud Riigikohus lahendis 3-21-23-13. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Sama sätte lõige 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. PankrS § 150 lg 2 kohaselt kui pankrotiavaldus rahuldatakse, samuti kui pankrotimenetlus lõpetatakse kompromissiga, tasutakse pankrotimenetluse kulud pankrotivarast. Seega jätab kohus menetluskulud võlgniku kanda. Võlausaldaja on esitanud kohtule menetluskulude kindlaksmääramise avalduse 19.06.2017. Avalduste kohaselt on XxxxOÜ menetluskuludeks tasutud riigilõiv 300 eurot ja õigusabikulud 575 eurot. Õigusabi on osutatud kokku 5,75 h tunnitasu määra 100 eurot alusel. Kohus on seisukohal, et arvestades asja keerukust ja mahtu, saab lugeda lepingulise esindaja

toimingud ja nende ajakulu põhjendatuks. Põhjendatuks loeb kohus ka tunnitasu määra 100 eurot. Sellist tunnitasu määra on ka Riigikohus lahendites 3-2-1-93-13 ja 3-2-1-115-13 pidanud mõistlikuks ja põhjendatuks. Riigilõivuseaduse § 59 lg 9 alusel kuulub võlausaldaja pankrotiavalduse esitamisel tasumisele 300 eurot. Seega on põhjendatud arvata menetluskulude hulka riigilõiv 300 eurot. Eeltoodust tulenevalt määrab kohus XxxxOÜ menetluskulude suuruseks 875 eurot. Kohus jätab rahuldamata XxxxOÜ taotluse mõista menetluskulud välja võlgnikult. Kohus märgib, et võlausaldajale seoses pankrotiavalduse esitamisega või pärast pankroti väljakuulutamist tekkinud menetluskulude hüvituse väljamõistmiseks võlgniku varast seadus alust ei anna. PankrS § 146 lõike 1 kohaselt tuleb enne jaotise alusel raha väljamaksmist teha pankrotivarast pankrotimenetlusega seotud väljamaksed ja pankrotivara ebapiisavuse korral tuleb sama paragrahvi lõike 2 kohaselt teha väljamaksed võrdeliselt vastavalt iga kulu liigi suurusele. Pankrotimenetluse kulud saab välja maksta alles pärast vara tagasivõitmise tagajärgedest tulenevaid nõudeid, elatist ja massikohustusi. Kohtul puudub õigus panna pankrotihaldurile kohustus maksta ühele võlausaldajale tekkinud kulud välja sõltumatult kõigist muudest väljamaksetest. Vastavale seisukohale on asunud ka Riigikohus lahendis nr 3-2-1-2313. XxxxOÜ on taotlenud TsMS § 177 lg 4 alusel hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivise väljamõistmist. Kohus jätab vastava taotluse eespool öeldu alusel rahuldamata. Muu hulgas sätestab PankrS § 35 lg 1 p 6, et pankroti väljakuulutamisel lõpetatakse intressi ja viivise arvestamine võlgniku vastu suunatud nõuetelt. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.