Asjaõigus › Omandiasjad

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt sündisid poolte kooselust xx. septembril xxxx. a. tütar M. H ja xx. juulil xx. a. poeg H.H. Hageja arvates võib vähemalt esimese lapse sünni ajaga lugeda poolte vahel sõlmituks suulise ühise tegutsemise lepingu, mille alusel on pooled muuhulgas soetanud kaasomandisse x asuva korteri ja kaubiku Toyota. Pooled elasid koos alates 1991. a. maist, mil last ootav hageja kolis kostja vanemate juurde aadressil x, kus elas ka kostja. Umbes kuu aega hiljem vabanes samas majas korter nr 4, kus pooled asusid ühiselt remonti tegema. Oru valla tõendi ja sellele lisatud arvestuskaardi (tl 4142) kohaselt oli kostja registreeritud korteri nr 4 kasutajana alates 21. maist 1991. a. ja hageja alates 12. augustist 1991. a. Juriidilises mõttes omandati korter

Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Vastuväidete kohaselt ei ole pooled soetanud ühise tegutsemise lepingu alusel ühtegi korterit. Samuti ei ole kostja omandis olnud ühtegi Toyota kaubikut. Kostja omandas 07. aprillil 1993. a. tööosakute eest kolhoosikorteri asukohaga x. Kuna ostmiseks kasutatud tööosakud kuulusid kostjale, omandas kostja korteri eranditult enda vara arvelt. 12. jaanuaril 1995. a. sõlmis kostja V. P vahetuslepingu, mille alusel ta vahetas eelpool nimetatud korteri teise korteri vastu asukohaga x. Isegi kui pooled oleksid omandanud korteri ühise tegutsemise lepingu alusel, siis oleks selline leping pidanud tingimata omama notariaalset vormi. Hagejale kingitud sõiduauto Volkswagen Passati müügist saadud raha sai hageja endale. 1996. a. mais soetas kostja endale sõiduauto Opel Ascona, mis oli kostja isiklik vara, kuivõrd hageja ja kostja kooselu lõppes 1995. a. alguses. Kostja ei ole endale kunagi ostnud Toyota kaubikut (tl 78), küll aga rentis ta seda suulise rendilepingu alusel ning sai vahendid sõiduki rentimiseks oma isalt. Kostja on seisukohal, et pooled ei ole sõlminud suulist ega kirjalikku ühise tegutsemise lepingut. Lisaks sellele lõppes poolte kooselu ammu enne vaidlusaluse vara omandamist. Kostja asus juba 10. märtsil 1995. aastal tööle Venemaale (tl 28 ja 52) ja pärast töölepingu lõppemist 1998. aastal asus ta elama Tallinnasse. Seega on hageja väide, et poolte mitteabieluline kooselu kestis kuni 2000. aastani, väär. Kostja ei tea midagi ka hageja poolt väidetud ühise vara jagamise kokkuleppe kohta. Kostja ei ole kunagi lubanud jagada vara, mis kuulub juriidiliselt ja faktiliselt temale. Küll aga lubas ta hagejal ja poolte ühistel laste elada vaidlusaluses korteris ning on lubanud seda siiani. Alusetule rikastumisel tuginevat alternatiivset nõuet peab kostja samuti põhjendamatuks. Hageja ei ole remondi tegemist tõendanud. Igasuguse remondi tegemiseks oleks hageja pidanud küsima kostjalt luba ning kostja on selgesõnaliselt mitmel korral keelanud hagejal teha korteris parendusi. Korteri kommunaalmaksed on kulud, mida elamispinda kasutav isik on kohustatud ise kandma. Nimetatud maksete tasumine ei tõenda asjaolu, et hageja oleks tasunud korteri ostuhinna või muu tasu, millega oleks tekkinud kaasomand. Lisaks eelnevale on kostja esitanud haginõuetele aegumise vastuväite. Kostja omand esimesele korterile tekkis õiguslikul alusel – vastava ostu-müügilepinguga. Hageja ei ole lepingut vaidlustanud ega taotlenud enda tunnistamist lepingujärgseks ostjaks. Seega on

Esimese astme kohtu otsus Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kuna asjas on olulised sündmused, mis toimusid 1990-ndate aastate alguses, kohaldas maakohus TsK 39. peatüki sätteid.

Kohus nõustus hagejaga, et vabaabielu pooled võisid hagis nimetatud ajal ühise tegutsemise lepingu alusel soetada vara kaasomandisse. Samuti jagas kohus hageja seisukohta, et 1991. aastal korteri (eluaseme) omandamiseks sõlmitud ühise tegutsemise leping ei vajanud notariaalset vormi, kuna notariaalset vormi nõudev asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 13 lg 6 jõustus alles 01. detsembril 1993.a. Seega on õiguslik alus hagi rahuldamiseks olemas. Samas asus kohus aga seisukohale, et faktiliste asjaolude osas ei ole hageja suutnud kohtule tõendada ühise tegutsemise lepingu olemasolu. Kuivõrd millestki ei nähtu hageja panust kõnealuste eluasemete soetamisel TsK § 440 lg 2 mõttes, ei saa ka ühise tegutsemise lepingu sõlmimist hageja viidatud kujul tõendatuks lugeda. Ebaõige oleks üksnes kooselu faktist lähtudes eeldada mõlema poole panust eluaseme soetamisse ning seeläbi panna kostjale tõendamiskohustust asjaolu kohta, et eluasemed soetati üksnes tema vahenditest. Samuti puuduvad veenvad tõendid ühise tegutsemise lepingu raames Toyota kaubiku soetamise kohta. Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse teatise (tl 78) kohaselt ei ole sellist sõidukit kostja nimele kunagi registreeritud. Kui lähtuda tunnistaja E. P ütlustest sõiduki ostmise kohta (kohus nõustub hagejaga, et registrikanne ei olnud sõidukite puhul omandiõiguse tekkimise alus), ei ole siiski mingeid tõendeid poolte vahel selleks ühise tegutsemise kokkuleppe sõlmimise kohta. Eelnevast tulenevalt ei pidanud kohus vajalikuks pikemalt käsitleda poolte kooselu lõppemise ja väidetava ühise tegutsemise lepingu lõpetamisel tekkinud kaasomandi jagamise küsimusi. Ühtki tõendit, sh tunnistaja ütlust, selle kohta, mida ja kuidas pooled lahkuminekul 2000. aastal oma varade osas kokku leppisid, esitatud ei ole ning hageja väited on jäänud paljasõnaliseks. Nõude põhistamise osas alusetu rikastumise sätetega, pidas maakohus olukorda vastupidiseks – hageja on suutnud kohtule küll tõendada, et ta on teinud kostja korteris suuremahulist remonti, kuid sel alusel esitatud nõue ei ole õiguslikult põhjendatud. Vaidlus puudub selles, et kõnealusest korterist sai korteriomand esmakinnistamisega korteriühistu vastava avalduse alusel. Pooled ei ole teinud selleks eraldi toiminguid ega andnud mingit panust. Kohtu arvates ei ole seetõttu õiguslikus mõttes tõsiseltvõetav hageja väide, et kostja omandas korteriomandi tänu hageja tegevusele (remondile). Kinnistusraamatu kanne oleks muude takistuste puudumisel tehtud korteri seisukorrast sõltumata, sest kinnistamisavalduse menetlemisel korteri seisukorda ei kontrollita. Seega ei saa hageja alusetu rikastumise sätete alusel nõuda korteriomandile omandiõigust ning tema poolt tehtud parenduste suurus ei ole asjas esitatud nõudeid silmas pidades oluline. Samas ei saa välistada, et hagejal on õigus nõuda ühise tegutsemise lepingu raames korterile tehtud parenduste hüvitamist kuni 01. juulini 2002. a. kehtinud TsK § 477 lg 3 ja 6 alusel või pärast nimetatud tähtpäeva tehtud kasulike kulutuste hüvitamist VÕS § 1042 sätete alusel, kuid selliseid nõudeid hageja käesolevas asjas esitanud ei ole. Kuna haginõue ei ole tõendatud ja põhjendatud, puudus maakohtu arvates vajadus aegumise küsimuse käsitlemiseks. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja leiab, et ringkonnakohus saab teha asjas uue otsuse, millega hagi rahuldada. Kui ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse lõppjäreldustes

muutmata, siis palub hageja muuta menetluskulude jaotust ja jätta menetluskulud poolte endi kanda. Maakohus on vaidlustatava otsuse tegemisel rikkunud menetlusõiguse norme ja kohaldanud ekslikult materiaalõigust, mis on toonud kaasa ebaõige kohtulahendi. Hageja ei nõustu maakohtu hinnanguga asjas kogutud tõenditele. Kohus on jätnud põhjendamatult tuvastamata, et esineb alus TsK § 440 lg 2 kohaldamiseks ja seetõttu jätnud nimetatud õigusnormi ekslikult kohaldamata. Vaidlust ei ole selles, et pooled elasid koos ühises majapidamises, kasvatasid ühiseid lapsi ja korraldasid ühiselt oma elu. Niisugustel asjaoludel tuleb hageja arvates lugeda tõendatuks, et pooled tegutsesid ühise tegutsemise lepingu raames, sh oli neil tahe ühise elukoha soetamiseks, milleks oli ka vaidlusalune korter. Poolte tegevus vastas TsK § 438 lg-s 1 kirjeldatud ühise tegutsemise lepingu tunnustele nii tervikuna kui ka eraldi vaadelduna iga varaeseme soetamise osas. Seega tuleneb poolte kooselu ajal soetatud esemete õiguslik regulatsioon TsK § 440 lg-st 2, mille kohaselt ühise tegutsemise tulemusena loodud või omandatud vara on poolte kaasomandis. Asjas on tõendamist leidnud, et poolte esimeseks elukohaks olnud korteri soetamisel osteti korteri saamiseks vajalikud tööosakud juba poolte kooselu ajal, st ekslik on kostja väide, nagu oleks tööosakud ja seega ka korter olnud ainult kostjale kuuluv või kostja tahtel soetatud vara. Tööosakute ostmise eesmärgiks oli ühise eluaseme ehk korteri soetamine ja selleks kasutati ka ühiseid vahendeid. Samuti on poolte kooselu ajal ehk ühise tegevuse ja ühiste vahenditega soetatud korterite vahetuseks vajalik vara. Kui eelnimetatud asjaolusid ei saanud kohtu arvates lugeda tõendatuks kogutud tõenditega, siis pidanuks kohus kaaluma nende asjaolude tõendatuks lugemist TsMS § 231 lg 1 alusel, sest on üldteada, et koos elavad nn vabaabielu pooled korraldavad oma elu ühiselt. Hageja nõude alternatiivse põhjenduse osas ei nõustu hageja kohtu järeldusega, mille kohaselt ei ole hageja poolt tehtud parenduste suurus asjas esitatud nõudeid silmas pidades oluline. Otsuses puuduvad põhjendused ja viited tõenditele, mille alusel maakohus eeltoodud järelduseni jõudis. Maakohus on leidnud, et ei saa välistada, et hagejal on õigus nõuda ühise tegutsemise lepingu raames korterile tehtud parenduste või kasulike kulutuste hüvitamist. Samas on kohus asunud seisukohale, et selliseid nõudeid hageja käesolevas asjas esitanud ei ole. Hageja on aga esitanud nõude kostja vastu alusetult rikastumise sätete alusel. Parenduste või kasulike kulutuste tegemine võõrale asjale on alusetu rikastumise üks alaliike, mistõttu pidanuks kohus vastavat alternatiivi vaidlustatavas lahendis kaaluma, seda muuhulgas tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1. Samuti ei ole kohus kaalunud, kas hagi saab alternatiivsel alusel rahuldada osaliselt. Kui kostja on hageja arvel alusetult rikastunud, kuid maakohtu hinnangul ei olnud tõestatud sellise rikastumise olulisus või võrreldavus hageja nõude suurusega, siis tulnuks kaaluda hagi osalist rahuldamist. Samas tuleb arvestada, et pooltel ei ole olnud vaidlust korteri väärtuse üle ja et hageja on tõendanud kulutuste tegemise korterile samas suurusjärgus. Seetõttu jääb hageja siiski oma senise seisukoha juurde ja leiab, et ka alusetu rikastumise sätete alusel on ta õigustatud nõudma tervet korterit endale. Maakohus on ekslikult hinnanud ka Toyota kaubiku kaasomandisse soetamist. Tunnistaja E.P ütlustega on tõendatud, et kostja pidas poolte kooselu ajal läbirääkimisi auto ostmiseks ja kasutas seejärel autot nagu talle kuuluvat. Kostja on teinud menetluse kestel kõik endast oleneva, et takistada nimetatud auto kohta täiendava teabe saamist ja tõendite kogumist. Hageja hinnangul tuleb seetõttu nõustuda hageja väitega, et poolte kaasomandisse kuulus ka auto ja see jäi ühise tegutsemise lepingu lõppemisel sama lepingu raames soetatud vara jagamisel kostjale.

Menetluskulude jaotamise osas on hageja hinnangul käesoleval juhul tegemist TsMS § 162 lg-s 4 silmas peetud olukorraga, sest hageja pöördus kohtusse poolte ühiste laste elukohana kasutatud korteri omanikuks saamise nõudega, kusjuures pooled olid varasemalt ühiselt soetatud vara niisuguses jaotuses kokku leppinud. Kostja on pidanud võimalikuks pärast vaidlustatava otsuse tegemist asuda realiseerima oma omandiõigust korterile ka sel viisil, et on vahetanud korteri lukud ja takistanud hageja ning laste pääsu korterisse, mis hageja arvates samuti ilmestab kostja suhtumist. Apellatsioonimenetluse kulud palub kostja jätta hageja kanda. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Tsiviilkolleegium, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega täies ulatuses ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata. Pidades silmas VÕSRS §-s 11 sätestatut, on maakohus õigesti juhindunud TsK 39. ptk sätetest. Ühise tegutsemise lepingu mõiste annab TsK § 438 lg 1, millest tulenevalt kohustuvad pooled ühise tegutsemise lepingu järgi ühiselt tegutsema ühise majandusliku eesmärgi saavutamiseks. Lepinguosalised tasuvad TsK §-s 438 märgitud eesmärgi saavutamiseks osamaksu rahas või muus varas või töise osavõtu teel. Lepinguosaliste rahalised või muud varalised osamaksud, samuti nende ühise tegutsemise tulemusena loodud või omandatud vara on TsK § 440 lg 2 kohaselt nende kaasomand. TsK § 438 lg 3 lubab isikutevahelist ühise tegutsemise lepingut selle suulise sõlmimise puhul tõendada tunnistajate ütlustega. Sarnaselt maakohtule leiab ka ringkonnakohus, et hageja ei ole tõendanud poolte vahel ühise tegutsemise lepingu sõlmimist. Maakohtu hinnang kogutud tõenditele on olnud igakülgne, täielik ja objektiivne. Kolleegiumil ei ole alust anda esitatud tõenditele teistsugust hinnangut või kujundada nende pinnalt maakohtu otsustusele vastupidist siseveendumust. Kõik x asuva korteri omandamist kajastavad tõendid (tl 9, 100 ja 139) viitavad üheselt sellele, et kostja ostis nimetatud korteri temale kuulunud 2 963 tööosaku eest. Tõendeid hageja osaluse kohta korteri soetamisel esitatud ei ole. Samuti puuduvad tõendid selle kohta, et hageja oleks panustanud korterite vahetamisel tehtud tehingusse. Viimatinimetatud asjaolu on hageja esindaja kohtuistungil ka ise sõnaselgelt kinnitanud (tl 116). Seni kuni ei ole tuvastatud korteri ühist omandamist poolte kaasomandisse, ei saa rääkida ka sellele suunatud ühise tegutsemise lepingust (RKTK 20. detsembri 2005. a. otsus nr 3-2-1-142-05 p 14). Kuna hageja ei ole tõendanud TsK § 440 lg 2 järgi tekkinud omandiõigust vallasasjast korterile, ei saanud tal tekkida omandiõigust ka tänasele korteriomandile. Hageja seisukoht, et maakohus oleks pidanud või ringkonnakohus võiks apellatsioonimenetluses lugeda hageja väited tõendatuks kui üldteada asjaolu, on ekslik. TsMS § 231 lg 1 kohaselt võib kohus lugeda üldtuntuks üksnes sellise asjaolu, mille kohta

saab usaldusväärset teavet menetlusvälistest allikatest. Asjaolu, et mitteabielulises kooselus elavad pooled korraldavad oma elu tavaliselt ühiselt, ei välista seda, et sellisest elukorraldusest ei või olla erandeid. Samuti ei tähenda elu ühine korraldamine igakordselt TsK § 438 lg 1 sätestatud ühise tegutsemise lepingu sõlmimist või poolte soovi tegutseda igal juhul ühise majandusliku eesmärgi saavutamiseks. Ka ei ole hageja viidanud ühelegi menetlusvälisele usaldusväärsele allikale, millest võiks hankida vastupidist kinnitavat teavet. Õige on maakohtu seisukoht, et hageja ei ole esitanud veenvaid tõendid ka Toyota kaubiku soetamiseks ühise tegutsemise lepingu sõlmimise kohta. Maakohus on andnud hageja poolt esitatud asjaolude väljaselgitamiseks kogutud tõenditele (tl 78 ja 117-118) põhjendatud hinnangu ja ringkonnakohtul ei ole põhjust teha samade tõendite uurimise järel teistsugust järeldust. Ebaõige on seejuures hageja seisukoht, et kui menetluse vastaspool ei aita kaasa tõendi hankimisele, siis tuleb kohtul lugeda vaidlusalune asjaolu tõendatuks. Vastavalt TsMS § 230 lg-le peab pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Seaduses sätestatust erinev tõendamiskoormise jaotus, samuti selle kindlaksmääramine, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, on võimalik üksnes poolte kokkuleppel. Tõendamisest vabastamise ammendavate alustena nimetab TsMS § 231 üksnes omaksvõttu ja tõendamist vajava asjaolu üldtuntust. Hageja poolt silmas peetud tõendamisest vabastamise võimalust seadus ette ei näe. Kolleegium ei nõustu ka hageja väitega, et kohus on ebaõigesti käsitelnud hageja alternatiivset nõuet. Maakohus on õigesti leidnud, et hageja väide, mille kohaselt kostja omandas korteriomandi tänu hageja poolt tehtud remondile, ei ole õiguslikus mõttes tõsiseltvõetav. Kulutuste kondiktsioon (TsK § 477 lg 3 ja 6), millele hageja oma nõude rajab, võimaldab nõuda võõrale asjale tehtud parenduste natuuras väljanõudmist või selle võimatusel parenduste väärtuse hüvitamist rahas. Kulutuste kondiktsioon ei ulatu aga mingil juhul selle asja omandiõiguse üleandmisele, millele parendusi tehti. Seda olenemata sellest, milline oli tehtud kulutuste ja kulutuste tegemise objektiks olnud asja väärtuste suhe. Samal põhjusel ei ole asjakohane ka hageja etteheide, et maakohus ei kaalunud omandiõiguse tunnustamise nõude osalist rahuldamist. Hageja seisukoht, et maakohus oleks pidanud kaaluma parenduste või kasulike kulutuste eest rahalise hüvitise väljamõistmise võimalust, on vastuolus TsMS §-ga 439, mille kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Erinevalt hageja seisukohast ei ole kolleegiumi arvates maakohtu otsust põhjust muuta ka menetluskulude jaotuse osas. Maakohus on hagi rahuldamata jätmise tõttu jätnud menetluskulud TsMS §-le 162 tuginedes õigesti hageja kanda. Apellatsioonkaebuses välja toodud asjaolu, et vaidlusalune korter on hageja ja poolte laste elukohaks, ei muuda menetluskulude sellist jaotust hageja suhtes äärmiselt ebaõiglaseks või ebamõistlikuks ning ei anna alust TsMS § 162 lg 4 rakendamiseks. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel ka apellatsioonimenetluse kulud jätta hageja kanda.

Iko Nõmm

Malle Seppik

Ande Tänav

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.