Võlaõigus › Muud võlaõigusasjad

Tsiviilasi nr 2-17-3867

Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD, HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

M B (hageja) esitas 10. märtsil 2017 hagi N B (kostja) vastu, milles palub välja mõista kostjalt hageja kasuks 21 900 euro, hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis summas 177,60 eurot ja alates 10. märtsist 2017 viivis põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. Hagi põhjenduste kohaselt 24. augusti 2016 kinkelepingu alusel kinkis hageja vanaisa A B (isikukood XXX) hagejale 30 000 eurot.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja hagi ei tunnista ja palub jätta hagi rahuldamata. Kostja väidete kohaselt poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja korraldusel kandis Swedbank AS 29. augustil 2016 hageja kontolt kostja kontole üle 21 900 eurot selgitusega „Kingitus“. Hagi on esitatud kahel alternatiivsel alusel: alusetu rikastumise nõudena ja alternatiivselt laenulepingu täitmise nõudena. Hageja ei ole esitanud ega nimetanud mitte ühtegi tõendit, mis tõendaks laenusuhte olemasolu hageja ja kostja vahel. Kostja väidab, et kostja ei ole hagejaga kunagi sõlminud ei suulises-, kirjalikus-, ega kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kokkulepet, mille kohaselt hageja oleks võtnud kohustuse laenuna kanda kostja kontole pangas 21 900 eurot ja kostja oleks võtnud märgitud rahasumma hagejale tagastamise kohustuse. Kuivõrd hageja ei ole laenulepingu sõlmimist tõendanud ja kostja laenulepingu sõlmimist eitab, siis alternatiivsel alusel, ehk laenulepingust tuleneva nõudena, hagi rahuldamisele ei saa kuuluda. 2(6)

Tsiviilasi nr 2-17-3867

Hagiavalduse kohaselt sai hageja 24.08.2016 sõlmitud kinkelepinguga oma vanaisalt A B (ik XXX) kingiks 30 000 eurot, millest 29.08.2016 kandis A B palvel kostjale üle 21 900 eurot. Hagiavalduse kohaselt 21 900 euro ülekande osas ei sõlmitud mingit kokkulepet ning hageja hinnangul on kostja kohustatud tagastama ilma õigusliku aluseta saadud raha summas 21 900 eurot VÕS § 1028 lg 1 sätestatud alusel. Hagiavalduses märgitud asjaolud hagejalt kostja 21 900 euro ülekandmise kohta selgitusega „Kinge“ ei ole kogu tõde. Õige on, et kostja abikaasa A B sõlmis 24.08.2016 raha kinkelepingu, millega kinkis oma pojapojale M B XXX kinnistu võõrandamisest saadud rahasummast 30 000 eurot, loovutades märgitud summa väljanõudeõiguse K B M B. Kostjale teadaolevalt A B tütar K B aktsepteeris koheselt isa tahet ja kandis M B üle 30 000 eurot. Kostja viibis haiglas A B ja M B jutuajamise juures, kui A B ütles M B, et tal oleks hea meel kui M kingiks saadud rahast kostjale 21 900 eurot. Miks just selline summa ja millisel põhjusel A B selle kinkimist soovis, kostja ei tea. A B ütles kostjale ainult seda, et see on tingitud tema ja lapselapse varasematest suhetest. M B lubas vanaisa soovi täita ja tõepoolt kandiski selgitusega „Kingitus“ kostjale üle 21 900 eurot. Kinkelepingu põhitunnuseks on kokkulepe, millega kinkija kohustub mingit hüve üle andma, kohustuse võtmise vabatahtlikkus ning tahe teist isikut ilma vastutasuta rikastada. Konkreetsel juhul tegi A B M B ettepaneku, et M B kingiks N B 21 900 eurot. M B aktsepteeris vanaisa ettepanekut ja kandis raha üle. M B kandis raha üle vabatahtlikult, sest raskesti haigel A B või N B puudus M B mõjutamiseks või sundimiseks mistahes võimalus. Seega ainuvõimalik on asuda seisukohale, et M B tahe N B rikastada oli vabalt kujunenud tahe. Hageja ei ole kinkelepingust VÕS §-des 267 ja 268 sätestatud alustel taganenud ja selleks puudub ka alus. Seega kinkeleping on kehtiv ja hagi rahuldamiseks puudub alus. Kostja soovib vastuses toodud asjaolusid tõendada tunnistaja K B ütlustega, kes viibis A Bja M B jutuajamise juures, kui KB tegi ettepaneku M B kinkida raha N B.

KOHTUISTUNG

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Kohus, tutvunud toimiku kirjalike materjalidega, hinnanud TsMS § 232 lg-st 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis leiab oma siseveendumuse kohaselt, et hagi ei ole põhjendatud ja ei kuulu seega rahuldamisele täies ulatuses. 3(6)

Tsiviilasi nr 2-17-3867

Lähtudes TsMS § 231 lg-st 4 kohus eeldab, et poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle:  24. augusti 2016 kinkelepingu alusel kinkis hageja vanaisa A B hagejale 30 000 eurot  hageja sai kingitud raha kätte  vanaisalt kingiks saadud 30 000 euro arvelt vanaisa palvel tegi hageja 29. augustil 2017 enda pangakontolt kostja pangakontole ülekande summas 21 900 eurot selgitusega „Kingitus“  kostja sai raha summas 21 900 eurot kätte. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas hagejal on õigus nõuda 21 900 euro tagastamist kostjalt. Hagi on esitatud kahel alternatiivsel alusel: alusetu rikastumise nõudena ja alternatiivselt laenulepingu täitmise nõudena. Kohus peab hindama, milline õiguslik alus vastab hageja esiletoodud asjaoludele. Kohus alustab asja lahendamist esimesena toodud hagi alusest. Võlaõigusseaduse (lühend VÕS) § 1028 lg 1 kohaselt kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Sama paragrahvi lg 2 p 1 kohaselt üleandja ei või saajalt saadut tagasi nõuda, kui üleandmisega täideti mittetäielik kohustus. Seega kostjalt raha tagasi nõudmiseks alusetu rikastumise sätete alusel peab hageja tõendama, et kostja sai temalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena ning et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. Hageja 12.07.2017 kohtuistungil vande all seletas, et vanaisa kutsus teda jutuajamisele ja palus üle kanda N raha, seletades palve sellega, et ta jäi rahast ilma, et kõik on ära kingitud kõikidele ja palus teatud ajaks kanda N (kostja) raha. Vanaisa selgitas hagejale, et N tagastab see rahasumma hagejale tagasi. Mis eesmärgil ta soovis seda raha saada, vanaisa ei selgitanud. Samuti vanaisa ütles hagejale, et kui temaga (vanaisaga) midagi juhtub, siis N tagastab raha. Hageja ei ole hagiavalduses ega vande all antud ütlustes väitnud, et kostja oleks hagejalt saanud raha olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena või et hageja tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. Kostja vande all andis ütlusi selle kohta, et tema ja hageja vahel ei olnud suhteid, millest saaks tuleneda kohustus raha tasumiseks. Kohus leiab, et alusetu rikastumise sätete alusel hagi ei kuulu rahuldamisele, kuna ei ole täidetud VÕS § 1028 lg-s 1 sätestatud hagi rahuldamise eeldused. Seoses hagi rahuldamata jätmisega alusetu rikastumise sätete alusel ei käsitle kohus kostja väiteid mittetäieliku kohustuse kohta. Alternatiivselt esitas hageja nõude laenulepingu täitmise nõudena. Vastavalt VÕS § 396 lg-le 1 laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. 4(6)

Tsiviilasi nr 2-17-3867

12.07.2017 kohtuistungil tunnistajana ülekuulatud K B seletas, et M ja isa (hageja vanaisa) jutuajamise juures isa ütles M, et ta kannaks üle N kontole 20 või 22 tuhat eurot nagu kingitus või abi, tunnistaja ei tea täpselt. Isa ja M vestlesid ja tunnistajal oli tunne, et nad on kokku leppinud. See oli pere otsus, ei olnud juttu selle kohta, et tegemist on laenamisega. Tunnistaja ei tea, miks isa palus aidata rahaga. Juttu raha tagastamisest ei olnud. Isa ütles, et tegemist on kingitusega, see oli nendevaheline kokkulepe, see ei olnud konflikt. Hageja ei tõendanud laenulepingu sõlmimist, kostja eitas hagejaga laenulepingu sõlmimist. Kohus leiab, et hagi ei kuulu rahuldamisele ka alternatiivsel alusel ehk laenulepingu täitmise nõudena. Kohus leiab, et antud juhul ei ole tegemist ka kinkelepinguga. Tulenevalt VÕS § 259 lg-st 1 kinkelepinguga kohustub üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama. Hageja kandis kostjale raha selgitusega „podarok“ ehk eesti keeles „kingitus“. Hageja selgitas vande all ülekuulamisel, et nimetatud selgituse all pidas hageja silmas seda, et tegemist on rahaga, mis oli kingitud temale A Bpoolt. Kostja vande all ülekuulamisel selgitas, et tema abikaasa ütles haiglas, et tulevad M raha. Kostja küsimusele mis alusel, mis raha, vastas abikaasa, et see ei ole tema (kostja) probleemid. Kostja sai aru, et see oli kingitus ja ta ei pea midagi tagastama. Küsimusele mida ta arvab miks hageja kandis talle raha üle vastas kostja, et ta ei tea, see oli nende, A ja M, omavahelised suhted. Küsimusele kas kostja on hagejaga kinkelepingu sõlminud, vastas kostja, et ei olnud, isegi suulist ei ole. Riigikohus on oma 1. märtsi 2017 otsuses 3-2-1-145-16 (punkt 13.1) selgitanud, et kinkelepingu põhitunnusteks on kokkulepe, millega kinkija kohustub mingit hüve üle andma, kohustuse võtmise vabatahtlikkus ning tahe teist lepingupoolt tasuta rikastada. Otsustamisel kas tegemist on kinkelepinguga VÕS § 259 lg 1 mõttes, on oluline tuvastada, kas kinkijal oli tahe kingisaajat tasuta rikastada. Üksnes põhjendamatu makse tegemisest ei saa järeldada, et sõlmitud on kinkeleping. Kohus leiab, et ei poolte vande all antud ütlustega ega tunnistaja ütlustega ei leidnud tõendamist, et hagejal oli tahe kostjat tasuta rikastada. Lähtudes kõigest ülaltoodust leiab kohus, et hagejal ei ole õiguslikku alust nõuda kostjalt raha tagastamist, mistõttu jätab kohus hagi täies ulatuses rahuldamata.

MENETLUSKULUD

TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud, mis hüvitataks tunnistajale, kaasa arvatud hüvitis saamata jäänud töötasu või muu püsiva sissetuleku eest, hüvitatakse poolele samadel alustel ja samas ulatuses, nagu hüvitatakse tunnistajakulud. 5(6)

Tsiviilasi nr 2-17-3867

Kohtuotsusega on hagi jäetud täies ulatuses rahuldamata, seega kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, mistõttu jäävad menetluskulud hageja kanda TsMS § 162 alusel. Hageja kanda jäävad hageja ja kostja menetluskulud. Vastavalt TsMS § 174 lg-le 1 menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kostja on esitanud kindlaksmääramist.

menetluskulude

nimekirjad

ja

palus

menetluskulude

rahalist

Vastavalt TsMS § 174 lg 4 esimesele lausele kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus määrab menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Tamara Šabarova kohtunik

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.