Aktiva Finants OÜ hagi Mait Madiku (Madik) vastu 85 000 krooni saamiseks Harju Maakohtu 05.06.2007 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Mait Madiku apellatsioonkaebus
Menetluse liik
13.12.2007, avalik kohtuistung
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Aktiva Finants OÜ, esindaja Julianuse Inkasso Agentuur AS Kostja Mait Madik, esindaja Andres Kurg
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 05.06.2007 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Esimese astme kohtu menetluskulud jätta poolte kanda ja apellatsioonimenetluse kulud kostja Mait Madiku kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates vandeadvokaadi vahendusel. Asjaolud ja hageja nõue
1.Hageja esitas 17.11.2006 kohtule hagiavalduse kostja vastu laenulepingujärgsete kohustuste – laenusumma ja intressi tagastamise nõudes. Hagiavalduse asjaolude kohaselt sõlmisid Bruno Loit ja Mait Madik 26.10.2002 laenulepingu, mille kohaselt Bruno Loit kohustus laenama kostjale 85 000 krooni ning kostja kohustus laenusumma koos intressidega Bruno Loidile tagastama 26.11.2002. Bruno Loit on omapoolsed kohustused täitnud ja kostjale laenulepingus märgitud rahasummad üle andnud. Kostja ei ole tagastanud laenusummat ja lepingust tulenevaid intresse. Bruno Loit pöördus kostja poole korduvalt võlasummade tagastamiseks, kuid kostja ei reageerinud nõudmistele.
2.14.02.2003 esitas Bruno Loit Tallinna Linnakohtule hagi kostjalt võlgnevuse väljanõudmiseks. 22.02.2003 esitas kostja vastuhagi 56 630 kroonise rendivõla ja tekitatud kahju hüvitamiseks. 26.11.2004 tegi linnakohus tagaseljaotsuse, millega rahuldas vastuhagi ja jättis hagiavalduse rahuldamata, kuna Bruno Loit ja tema esindaja ei ilmunud kohtusse. Kaja alusel taastas kohus menetluse ja tegi 09.02.2006 teistkordse tagaseljaotsuse ja jättis Bruno Loidi hagi läbi vaatamata.
3.15.03.2006 sõlmis Bruno Loit nõude loovutamise lepingu hagejaga, millega loovutas hagejale nõude põhivõlgnevuses 85 000 krooni ja kõigis kõrvalnõuetes. Hageja pöördus nõude täitmiseks kostja poole 24.05.2006, kuid kostja vaidles nõudele vastu ja viitas nõude aegumisele. Hageja leiab, et nõue ei ole aegunud ja nõude aegumise tähtaeg on alles 15.11.2007. Vastavalt laenulepingule kohustus kostja tagastama saadud laenusumma 85 000 krooni 26.11.2002 koos kõrvalnõuetega. Vastavalt laenulepingule on hagejal õigus saada ka lepingust tulenevat intressi kuuintressiga 7%. 24.05.2006 moodustavad lepingujärgsed intressid 249 262,50 krooni, kuid hageja vähendab nõuet 84 999 kroonini. Hageja on seisukohal, et hageja õiguseellase käitumisel varasemates protsessides ei tohiks olla mõju praeguse hageja õiguste realiseerimisele. 16.03.2007 on hageja selgitanud, et Bruno Loit oli andnud kostjale üle raha, mis oli osaliselt tagastamata ning pooled on laenulepingu sõlmimise hetkel fikseerinud kostja poolt Bruno Loidile võlgnetud summa. Kostja väited laenulepingu rahatuse kohta ei ole põhjendatud. Kostja vastuväited
4.Kostja hagi ei tunnista. Nõue on aegunud, aegumistähtaeg hakkas kulgema 26.11.2002 ning kuivõrd ei esine asjaolusid, mis tingiksid selle peatumise, aegus hagi 27.11.2005. Bruno Loidi hagiavalduse läbivaatamata jätmise protsessuaalseks tagajärjeks TsMS § 426 lg 1 järgi on see, et loetakse, et hagi ei ole menetluses olnud. Lisaks saab aegumist kohaldada veel seetõttu, et Bruno Loit kuritarvitas oma tsiviilprotsessi õigusi.
5.Kostja täpsustas, et laenulepingu järgi raha üle ei antud, vaid tegemist oli varasema nö dollarilaenu fikseerimisega ning sellest laenust oli tagastatud 70 000 krooni. Laenulepingu p 1.2. kohast raha üleandmist ei ole kunagi toimunud. Lepingu allakirjutamist soovis Bruno Loit selleks, et dokumenteerida laenusuhet. Laenulepingust tunduvalt varasem dollarilaen anti selleks, et kostja tooks Bruno Loidile Saksamaalt sõiduauto. Kostja tõi, aga auto ei sobinud. Seepärast pidi kostja sõiduki jätma enesele, vormistades selle omale liisingusse. Sama sõiduki faktiliseks valdajaks oli Bruno Loit, kelle valduses oli auto faktiliselt kuni võla tasumiseni. Samas ei ole olnud vaidlust selles, et auto tagastati 25.10.2002. Samal päeval sai Bruno Loit kostjalt 100 000 krooni. Laenu tagastamiseks võõrandas kostja tema kasutuses olnud sõiduki Subaru Impreza. Seega Bruno Loit on teise tsiviilasja menetluses võtnud omaks, et 26.10.2002 laenuleping sõlmiti varasema võla dokumenteerimiseks, laenulepingu sõlmimisel raha üle ei antud, leping oli rahatu. Pooled usaldasid teineteist ega dokumenteerinud raha üleandmist-vastuvõtmist ja tagastamist. Võlg on tasutud. Kohtuotsuse põhjendused.
6.Kohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis Mait Madikult välja 85 000 krooni võlgnevuse katteks ja 5 950 krooni intressi Aktiva Finants OÜ kasuks. Menetluskulud jäid poolte kanda.
7.Vaidlust ei ole selles, et 26.10.2002 sõlmisid Bruno Loit ja kostja kokkuleppe pealkirjaga „laenuleping”, mille p 1.1 kohaselt laenuandja annab laenusaajale 85 000
krooni kuuintressiga 7%. Kuigi lepingu p 1.2 oli sõnastatud järgmiselt: „Laenusumma üleandmine laenusaajale toimub poolte poolt käesoleva lepingu allakirjutamise momendist. Laenusaaja kinnitab käesolevale lepingule allakirjutamisel, et laenuandja poolt on talle p-s 1.1 fikseeritud summa üleantud”, ei ole poolte vahel vaidlust ka selles, et laenulepingus reguleerisid pooled omavahelisi rahalisi suhteid seoses varasemate rahaliste kostjapoolsete kohustustega Bruno Loidi ees. Seega oli laenulepingus märgitud võlgnevus tekkinud varem suulise lepingu alusel ja see vormistati kirjalikult 26.10.2002.
8.Vaidlus on järgmistes asjaoludes: kas hageja nõue on aegunud, kas kostja on laenulepingust tuleneva kohustuse täitnud enne kreeditoriga 26.10.2002 kirjaliku kokkuleppe sõlmimist ehk kas hagejal on õigust nõuda kostjalt 26.10.2002 kokkuleppest tulenevate kohustuste täitmist.
9.Hageja ei ole ümber lükanud kostja väiteid, et kevadel 2002 andis Bruno Loit kostjale raha Saksamaalt auto toomiseks, millest kohus teeb järelduse, et raha anti käsundi täitmiseks. Hageja ei ole ümber lükanud ka kostja väiteid, et auto Bruno Loidile ei sobinud ja kostja vormistas selle oma nimele, kuid auto anti Loidi kasutusse tagatisena kohustuste täitmise eest kui pandiese. Samal ajal nähtub pooltevahelise varasema kohtuvaidluse materjalidest, et käesolevas menetluses on kostja taotlenud auto kasutamise eest Bruno Loidilt rendi väljamõistmist. Hageja ei eita, et laenulepingust tulenev võlgnevus osaliselt tasuti, kuid poolte vahel oli veel täitmata võlakohustusi ning Bruno Loit ja kostja sõlmisid laenulepingu, millega kostja võttis endale kohustuse tasuda 85 000 krooni koos intressidega. VÕS § 396 lg 2 kohaselt isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Sellisel juhul on laenulepingu näol tegemist nn deklaratiivse võlatunnistusega, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes kinnitada olemasolevat kohustust. Seeläbi loobub võlgnik oma võimalikest vastuväidetest võlale ja lihtsustatakse võla sissenõudmist. Sellisel juhul vabaneks võlgnik (antud juhul kostja) võla tasumise kohustusest, kui ta tõendab, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Nagu nähtub kostja poolt esitatud varasema kohtumenetluse protokollist (t.lk 33-37), tekkisid suvel 2002 poolte vahel pinged seoses auto ostmiseks antud raha tagasimaksmisega kostja poolt. Vaidlust ei ole selles, et laenulepinguna pealkirjastatud dokument kirjutati alla 26.10.2002.
10.Poolte selgitused laenulepingu sõlmimise tahte ja asjaolude osas on vastuolulised. Hageja väidet, et Bruno Loit sõlmis kostjaga laenulepingu, fikseerimaks kostja poolt Bruno Loidile võlgnetud summa ja määramaks kindlaks selle tasumise tähtaeg ning tingimused, kinnitab laenulepingu tekst, mille kohaselt võttis kostja endale kohustuse tagastada laen 85 000 krooni, millele lisandusid ka intressid. Nimetatut kinnitab ka kokkulepe, et leping tühistab kõik pooltevahelised lepingus ettenähtud varasemad suulised ja kirjalikud kokkulepped (lepingu p 9.3). Lepingu p 2.1 kohaselt kohustus laenusaaja laenusumma ja intressid tagastama kuu aega hiljem ehk 26.11.2002, kusjuures tasumine pidi toimuma üleandmise-vastuvõtmise akti alusel, millele kirjutavad alla nii laenuandja kui laenusaaja. Nimetatud sätet tuleb kohtu arvates tõlgendada nii, et laenusumma tagastamise kohta pidid pooled vormistama kirjalikus vormis dokumendi, kuhu mõlemad alla kirjutavad. Seoses sellega ei ole usutav kostja väide, et laenuleping sõlmiti vaid varasema dollarilaenu fikseerimiseks, Bruno Loidi raamatupidamise korrastamiseks ja sellise lepingu allakirjutamist soovis kreeditor selleks, et dokumenteerida laenusuhet. Kostja ei ole esitanud menetluse jooksul mõistlikku põhjendust, miks oli temapoolsete rahaliste kohustuste täitmise järgselt vajalik täitmine dokumenteerida vaidlusalusel viisil.
11.Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja tagastas auto Bruno Loidile. Kostja on väitnud, et see toimus 25.10.2002, kuid esitanud ise tõendina protokolli (t.l. 34), millest nähtub, et auto tagastati laenulepingu sõlmimise päeval 26.10.2002. Auto tagastamisest kostjale ei saa teha järeldust, et laen sellel päeval tagasi maksti, kui muud tõendid nimetatut ei kinnita. Tunnistaja R.T-ga ütlustega ei saa lugeda tõendatuks laenulepingus kokkulepitud kostjapoolse kohustuse täitmist.
12.Laenulepingu punktist 2.1 tulenevalt on tegemist tähtajalise laenulepinguga, mille kohaselt leppisid pooled kokku ka laenu kasutamise tähtaja üks kuu ehk kuni 26.11.2002 (VÕS § 82 lg 1). Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled kokku leppinud tasu laenu (kapitali) kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ja edasi tuleb kõne alla üksnes viivise või kahju hüvitise arvestamine. Seega ei saa hageja nõuda intressi tasumist pikema ajaperioodi eest kui lepingust kokkulepitud üks kuu. Viivist ega kahju hüvitamist hageja nõudnud ei ole. Seitse protsenti laenusummalt moodustab 5 950 krooni ja nimetatu kuulub koos põhivõlgnevusega 85 000 krooni kostjalt väljamõistmisele.
13.Kohus leiab, et nõue ei ole aegunud. Hagi aegumistähtaeg algas kohustuse sissenõutavaks muutumisega 26.11.2002 (laenulepingu p 2.1) (TsÜS § 147 lg 1 ja 2). Aegumise katkestas Bruno Loidi poolt esialgse hagi esitamine kohtusse. Vaidlust ei ole, et hagi esitamine toimus 10.02.2003 (TsÜS 160 lg 1). Harju Maakohus jättis hagi läbi vaatamata 31.01.2006 määrusega, mis jõustus kõige varem 30 päeva jooksul. TsMS § 426 lg 1 ei ole kohaldatav aegumise juures, vaid tegemist on menetlusnormiga. Nimetatud säte reguleerib hagi läbivaatamata jätmise protsessuaalseid tagajärgi.
14.Kostja käsitlus, et varasemas kohtumenetluses jäi sisuline otsus tegemata üksnes Bruno Loidi süül ja Bruno Loit kuritarvitas oma õigusi, ei ole korrektne. Asjas toimus vähemalt üks kohtuistung, kus kuulati ära tunnistajad. Kostja taotles istungi edasilükkamist. Kohtumäärusega luges kohus tõendatuks, et kostja taotles 18.11.2004 kohtuistungil tagaseljaotsuse tegemist nii põhi- kui vastuhagis. Samuti nähtub kohtuotsusest, et Bruno Loidi hagi läbi vaatamata jätmist ja oma hagi tagaseljaotsusega rahuldamist taotles kostja ka 31.01.2006 toimunud kohtuistungil, kuigi asjas oleks saanud teha sisulise otsuse. Kohus on jätnud asja sisulise lahendita kostja taotlusel. Kostja poolt esitatud kohtumäärusest nähtub, et Bruno Loit püüdis menetlust taastada, esitades tagaseljaotsusele apellatsioonkaebuse, kuid see oli esitatud puudustega ja tagastati. Samuti nähtub kostja poolt esitatud tõenditest, et kreeditor soovis menetluse taastamist hagi läbivaatamata jäetud osas, kuid määruskaebus tagastati. Nimetatust ei saa teha järeldust, et Bruno Loit kuritarvitas oma õigusi. Kostja apellatsioonkaebus
15.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus hagi rahuldas ja teha uue otsuse, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Apellant vaidlustab aegumise kohaldamata jätmise. Iseenesest on õige, et hagi aegumine katkeb hagi esitamisega. Samas aga ei ole hagi kohtu menetluses olnudki, seega ei saanud aegumise katkemine toimuda. Kohus jättis põhjendamatult kohaldamata TsMS § 426 lg 1, mille kohaselt loetakse hagi läbivaatamata jätmisel hagi menetluses mitteolnuks. Aegumise tähtaeg kulgeb edasi üldises korras, st nõude sissenõutavaks muutumisest.
16.Asjaolu, et hageja õiguseellane Bruno Loit ei ilmunud kohtusse ja hagi jäeti läbivaatamata, tagajärgi peab taluma praegune kostja. Bruno Loit ei kaevanud
menetluse lõpetamise määruse peale. Hagi läbivaatamata jätmise TsMS § 426 lg 1 tagajärg on Eesti õiguses uus ja kehtib alates 01.01.2006. Kohus jättis ebaõigesti kohaldamata TsÜS § 138. Selle sätte kohaldamisel ei oleks saanud tugineda nõude aegumise peatumisele. Kohus tuvastas valesti, et Bruno Loit ei kuritarvitanud oma tsiviilõigusi.
17.Isegi kui aegumise kohaldamata jätmine oleks õiguspärane, peab kostja kohtuotsust ebaõigeks sisulistel motiividel. Mait Madik ei ole tunnistanud, et 26.10.2002 oli laenu jääk 85 000 krooni, ta kinnitas, et rahalist kohustust ei olnud, vaid Bruno Loit soovis varasemat laenusuhet dokumenteerida ja aitas sõpra. Kohtuotsus on vaidlustamata asjaolu esiletoomisel vastuoluline. Kohus viitab kostja vastuväitele, et laenuleping sõlmiti varasema laenu fikseerimiseks. Sellise vastuväite esiletoomisel ei saa rääkida vaidlustamata asjaolust. Tõdedes, et usutav ei ole kostja väide, et laenuleping sõlmiti varasema dollarilaenu fikseerimiseks, jättis kohus tähelepanuta, et Bruno Loit on selle omaks võtnud tsiviilasjas 2-1393/03. Bruno Loit on omaks võtnud, et laenulepingu allakirjutamisega tema poolt raha üle ei antud. Hageja ei ole tuginenud kunagi laenulepingu p-le 9.3, mille kohaselt leping tühistab kõik pooltevahelised lepingus ettenähtud varasemad suulised ja kirjalikud kokkulepped. Kui see isegi nii oleks, oleks pidanud lepingus olema varasemad kokkulepped, mida võidi tühistada, ettenähtud. Kohus on otsuses lähtunud ebaõigetest eeldustest ja väljaselgitamata asjaoludest. Kohus jättis hindamata L.T seletuskirja kui dokumentaalse tõendi ja L.T tunnistajana üle kuulamata, tehes üllatusliku protokollilise määruse. Kohtuistungisekretär saatis hageja esindajale e-kirja, milles palus võtta istungile kaasa ka tunnistaja. Esindaja teatas, et palub kohtul saata tunnistajale kutse. Kostja võis sellest järeldada, et kohus oli otsustanud tunnistaja üle kuulata. Kohus jättis tunnistaja V.L ütlused analüüsimata põhjendusel, et tegemist ei ole asjakohase tõendiga. Samuti ei põhjendanud kohus, miks ei saa tunnistaja R.T-ga ütlustega lugeda tõendatuks, et kostjapoolne kohustus on täidetud. Tunnistaja kinnitus, et ta oli huvitatud asja lahendamisest, tähendas, et ta soovis õigusrahu. Vastustaja seisukoht
18.Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Hageja nõustub kohtuotsuse põhjendustega. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
19.Vastavalt TsMS § 651 lõikele 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtuotsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kohtuotsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata. Seega vaatab ringkonnakohus otsuse läbi üksnes osas, milles maakohus hagi rahuldas ja kostjalt 90 950 krooni välja mõistis.
20.Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks vaidlustatud osas. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega täies ulatuses ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
21.Ekslik on apellandi käsitlus nõude aegumisest ja oma seisukoha põhjendamine TsMS § 426 lg-ga 1. Tegemist on menetlusseadustikuga, mis reguleerib vaid menetlustoimingute tegemist ja nende toimingute tegemisega seotud protsessuaalseid tagajärgi. Hagi läbivaatamata jätmine on menetlustoiming ja nõude aegumine ei saa olla sellega seotud. Nõude aegumist käsitleb eriregulatsioonina TsÜS 10. peatükk. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt peatub aegumine hagi esitamisega ja aegumise peatumine lõpeb TsÜS § 160 lg 3 kohaselt kohtulahendi jõustumisega. Seega ei ole 17.11.2006 esitatud hagi aegunud. Samuti on ekslik apellandi seisukoht, mille kohaselt oleks kohus pidanud kohaldama aegumist TsÜS § 138 alusel, kuna Bruno Loit kuritarvitas väidetavalt oma õigusi. Kohus on tuvastanud, et õiguste kuritarvitamist ei toimunud ja apellandi seisukohad aegumise käsitlemisel TsÜS § 138 valguses on ebaõiged.
22.Maakohus rahuldas hagi õigesti. Kohus on otsust piisavalt põhjendanud ja apellandi väited ei anna alust järelduste tegemiseks, mille kohaselt oli kostja võla tasunud enne laenulepingu vormistamist. Apellandi väited ei ole kooskõlas asjas kogutud ja uuritud tõenditega ning otsus on vastavuses TsMS § 436 lg-ga 2. Kohtuotsuses puudub kaebuses väidetud vastuolu. Kohus on põhjendanud, miks ta ei arvesta tunnistaja R.Taliga ütlustega, kes oli kostja elukaaslane ja huvitatud asja lahendist (t.lk.40-41). Lennart Toomi kirjalikul seletusel ei ole tõenduslikku tähtsust ja kohus ei rikkunud menetlusnorme tunnistaja ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmisel (t.lk.73-74). Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel tuleb menetluskulud jätta apellandi kanda.
U.Loonurm
A.Tänav
I.Nõmm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.