Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja
Kohtunik
Ele Liiv
Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht
Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 05.06.2007.a. kell 12.00 tsiviilkantselei kaudu Kentmanni 13 Tallinnas.
Tsiviilasja number
2-06-34588
Kohtuasi
AOÜ hagi MMvastu 85’000.- kr nõudes
Menetlusosalised
Hageja – AOÜ (reg kood XXX, asukoht XXX) Hageja esindaja – Julianuse Inkasso Agentuur AS (reg kood
Kostja – MM(ik XXX, elukoht XXX) Kostja esindaja – Andres Kurg (XXX)
Menetluse liik
tavaline
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 16.05.2007.a
Resolutsioon.
Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue ning põhjendused Hageja esitas 17.11.2006.a Harju Maakohtusse hagiavalduse kostja vastu laenulepingujärgsete kohustuste – laenusumma ja intressi tagastamise nõudes. Hagiavalduse asjaolude kohaselt sõlmisid BL(edaspidi kreeditor) ja MM(kostja) 26.10.2002.a laenulepingu, mille kohaselt kreeditor kohustus laenama kostjale 85’000.- krooni ning kostja kohustus laenusumma koos intressidega kreeditorile tagastama 26.11.2002.a. Kreeditor on omapoolsed kohustused täitnud ja kostjale laenulepingus märgitud rahasummad üle andnud. Kostja ei ole tagastanud laenusummat ja lepingust tulenevaid intresse. Kreeditor pöördus kostja poole korduvalt võlasummade tagastamiseks, kuid kostja ei reageerinud kreeditori nõudmistele. 14.02.2003.a esitas kreeditor Tallinna Linnakohtule hagi kostjalt võlgnevuse väljanõudmiseks. 22.02.2003.a esitas kostja kreeditori suhtes vastuhagi, paludes kreeditorilt välja mõista 56’630.kr rendivõlga ja tekitatud kahju. 26.11.2004.a tegi linnakohus tagaseljaotsuse, millega rahuldas kostja vastuhagi kreeditori suhtes ja jättis kreeditori hagiavalduse rahuldamata, kuna kreeditor ja tema esindaja ei ilmunud kohtusse. Kreeditor esitas asjas tagaseljaotsusele kaja ja kohus taastas menetluse tsiviilvaidluses. Määratud kohtuistungile kreeditor taaskord ei ilmunud ja kohus tegi 09.02.2006.a nimetatud tsiviilasjas teistkordse tagaseljaotsuse ja jättis kreeditori hagi läbi vaatamata. 15.03.2006.a sõlmis kreeditor nõude loovutamise lepingu hagejaga, millega loovutas hagejale nõude põhivõlgnevuse summas 85’000.- krooni ja kõigis kõrvalnõuetes. Hageja pöördus nõude täitmise osas kostja poole võlateatisega 24.05.2006.a, kuid kostja ei asunud kohustust täitma ja vaidles nõudele vastu viidates nõude aegumisele. Hageja leiab, et nõue ei ole aegunud ja nõude aegumise tähtaeg on alles 15.11.2007.a. Vastavalt laenulepingule kohustus kostja tagastama saadud laenusumma 85’000.- kr 26.11.2002.aastaks koos kõrvalnõuetega. Vastavalt laenulepingule on hagejal õigus saada ka lepingust tulenevat intressi kuuintressiga 7%. 24.05.2006.a moodustavad lepingujärgsed intressid 249’262,50 kr, kuid tegutsedes heas usus, vähendab hageja viiviseid põhivõla summast proportsionaalsuse põhimõttest lähtuvalt ja hea tava kohaselt ning nõuab kostjalt viiviste tasumist summas 84’999.- kr, millise kompromissettepanekuga hageja ka kostja poole pöördus 24.05.2006.a saadetud võlateatises. Kokku nõuab hageja kostjalt 169’999.- kr tasumist. 14.02.2007.a on hageja selgitanud, et hagejale ei ole lõplikult teada asjaolud, miks hageja õiguseellase esindaja ei ilmunud kohtuistungile varasemas menetluses. Hageja on siiski seisukohal, et tegemist ei olnud pahatahtlikkusega protsessis. Vähemalt ühel korral palus hageja kohtuistungi edasi lükata juriidiliste teadmistega esindaja puudumise tõttu, millele kohus ei reageerinud. Hageja on seisukohal, et hageja õiguseellase käitumisel varasemates protsessides ei tohiks olla mõju praeguse hageja õiguste realiseerimisele, st hageja õiguseellase käitumist varasemas protsessis ei saa panna süüks praegusele hagejale ja sellega praeguse hageja õigusi kahjustada. 16.03.2007.a on hageja selgitanud, et kreeditor oli andnud kostjale üle raha, mis oli osaliselt tagastamata ning pooled on laenulepingusõlmimise hetkel fikseerinud kostja poolt kreeditorile võlgnetud summa ja määranud laenulepinguga kindlaks selle tasumise tähtaja ja tingimused. Hageja hinnangul ei ole kostja väited laenulepingu rahatuse kohta põhjendatud. Kehtiv seadusandlus ega ka kohtupraktika ei võimalda tõendada raha üleandmise või tagastamisega seonduvat tunnistajate ütlustega. Kostjal puuduvad mistahes aktsepteeritavad tõendid, et ta on pärast laenulepingu sõlmimist laenu tagastanud. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja vastuväited ja põhjendused. Oma 09.01.2007.a kohtusse saabunud vastuses kostja hagi ei tunnista. Nõue on aegunud, aegumistähtaeg hakkas kulgema 26.11.2002 ning kuivõrd ei esine asjaolusid, mis tingiksid selle
peatumise, aegus hagi 27.11.2005.a. BL hagiavalduse läbivaatamata jätmise protsessuaalseks tagajärjeks TsMS § 426 lg 1 järgi on see, et loetakse, et hagi ei ole menetluses olnud. Kui hagi ei ole menetluses olnud, siis ei saa hagi olla peatunud hagi esitamise tõttu, sest osundatud tagajärjed välistavad teineteist. Lisaks leiab hageja, et aegumist saab kohaldada täiendavalt veel seetõttu, et kreeditor kuritarvitas oma tsiviilprotsessi õigusi ja ei saa seetõttu tugineda aegumisele. Varasem kohtuasi jäi sisulise lahendita kreeditori tegevuse (tegevusetuse) tõttu. Üks kord tehti tagaseljaotsus, siis määrus asja läbi vaatamata jätmise kohta. Kostja vastuhagi rahuldati teise tagaseljaotsusega, mille kreeditor ka edasi kaebas. Tema enese hagi läbivaatamata jätmise peale kreeditor ei kaevanud ja loovutas nõude hagejale. Kreeditori tegelik eesmärk oli saavutada protsessitagajärjena oma hagi läbivaatamata jätmine, kuivõrd kohtumenetluses esitatud tõendid ja asjaolud kujunesid temale tema nõude osas ilmselt ebasoodsaks. Eesmärk oli alustada uuelt ringilt, kuigi asjas oli toimunud arvukalt istungeid, esitatud tõendeid ning kulutatud aastaid kohtu ja kostja aega. Hageja sisestas peale nõude loovutamist kostjat maksehäirete registrisse, üritades niimoodi võlgnevust kätte saada. 13.02.2007.a on kostja täpsustanud, et laenulepingu järgi raha üle ei antud, vaid tegemist oli varasema nö dollarilaenu fikseerimisega ning sellest laenust oli tagastatud 70’000.- kr. Laenulepingu p 1.2. kohast raha üleandmist ei ole kunagi toimunud. Lepingu allakirjutamist soovis kreeditor selleks, et dokumenteerida laenusuhet. Poolte vahel oli usalduslik suhe, seetõttu kirjutas kostja lepingusse süüvimata alla, arvestades, et leping on kreeditorile vajalik üksnes tema raamatupidamise korrastamiseks. Laenulepingust tunduvalt varasem dollarilaen anti selleks, et kostja tooks kreeditorile Saksamaalt sõiduauto. Kostja tõi, aga auto kreeditorile ei sobinud. Seepärast pidi kostja sõiduki jätma enesele, vormistades selle omale liisingusse. Sama sõiduki faktiliseks valdajaks oli kreeditor, kelle valduses oli auto faktiliselt kui pandi ese – seda vastavalt kreeditori ja kostja enda arusaamisele – kuni kostja võla tagastab. Samas ei ole olnud vaidlust selles, et auto tagastati kreeditorile kostja poolt 25.10.2002.a. Samal päeval kui auto tagastati, 25.10.2002.a, sai kreeditor kostjalt 100’000.- kr sularahas: 2 pakki 500 kr kupüürides. Laenu tagastamiseks võõrandas kostja tema kasutuses olnud sõiduki XXX. Seega kreeditor on teise tsiviilasja menetluses võtnud omaks, et 26.10.2002.a laenuleping sõlmiti varasema võla dokumenteerimiseks, laenulepingu sõlmimisel raha üle ei antud, leping oli rahatu. Laenulepingust tunduvalt varasem võlg oli 9’000.- USD-d, millest kreeditor on võtnud omaks, et on tagasi saanud 70’000.- kr: tema sõnul väidetavalt 20’000.- kr ja 50’000.- kr suvel ja sügisel 2002.a. Kostja sai kreeditorilt raha kevadel, märtsis-aprillis 2002.a (kreeditor: aprillismais 2002.a). Pooled usaldasid teineteist ega dokumenteerinud raha üleandmist-vastuvõtmist, tagastamist. Kui kreeditori polt omaksvõetud tagastusele 70’000.- kr liita 25.10.2002.a tagastatud 100’000.- kr, tuleb lugeda dollarivõlg tagastatuks. Asjaolu, et kostja on laenu tagastanud, on kreeditor avaldanud LT. Kreeditor on LT avaldanud, et kuigi kostja on võla ära maksnud, pöördus ta kohtusse, kuna raha tagastamise kohta puudub kirjalik dokument. Kohtuotsuse põhjendused. Kohus, tutvunud poolte poolt esile tooduga ja esitatud tõenditega ning uurinud neid kogumis, leiab, et hageja nõue on osaliselt põhjendatud ja kuulub osaliselt rahuldamisele. Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et 26.10.2002.a sõlmisid BL ja kostja kokkuleppe pealkirjaga „laenuleping”, mille p 1.1. kohaselt laenuandja annab laenusaajale 85’000.- krooni kuuintressiga 7%. Kuigi lepingu p 1.2 kohaselt: „Laenusumma üleandmine laenusaajale toimub poolte poolt
käesoleva lepingu allakirjutamise momendist. Laenusaaja kinnitab käesolevale lepingule allakirjutamisel, et laenuandja poolt on talle p-s 1.1 fikseeritud summa üleantud”, ei ole poolte vahel vaidlust ka selles, et laenulepingus reguleerisid pooled omavahelisi rahalisi suhteid seoses varasemate rahaliste kostjapoolsete kohustustega kreeditori ees, seega laenulepingus märgitud võlgnevus oli tekkinud varem suulise lepingu alusel ja see vormistati kirjalikult 26.10.2002.a. Vaidlus on poolte vahel järgmistes asjaoludes: kas hageja nõue on aegunud, kas kostja on laenulepingust tuleneva kohustuse täitnud enne kreeditoriga 26.10.2002.a kirjaliku kokkuleppe sõlmimist ehk kas hagejal on õigust nõuda kostjalt 26.10.2002.a kokkuleppest tulenevate kohustuste täitmist. Hageja ei ole ümber lükanud kostja väiteid, et kevadel 2002.a andis esialgne kreeditor kostjale raha Saksamaalt auto toomiseks, millest kohus teeb järelduse, et raha anti käsundi täitmiseks. Hageja ei ole ümber lükanud ka kostja väiteid, et auto kreeditorile ei sobinud ja kostja vormistas selle oma nimele, kuid auto anti kreeditori kasutusse tagatisena kohustuste täitmise eest kui pandi ese. Samal ajal nähtub pooltevahelise varasema kohtuvaidluse materjalidest, et käesolevas menetluses kostja on taotlenud auto kasutamise eest kreeditorilt rendi väljamõistmist. Hageja ei eita, et laenulepingust tulenev võlgnevus osaliselt tasuti, kuid poolte vahel oli veel täitmata võlakohustusi ning kreeditor ja kostja sõlmisid laenulepingu, millega kostja võttis endale kohustuse tasuda kreeditorile 85’000.- krooni koos intressidega. Hageja on tuginenud oma 16.03.2007.a avalduses kohtule asjaolule, et laenulepingu sõlmimise hetkel fikseeriti kostja poolt kreeditorile võlgnetud summa ning määrati laenulepinguga kindlaks selle tasumise tähtaeg ja tingimused. VÕS § 396 lg 2 kohaselt isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Sellisel juhul on laenulepingu näol tegemist nn deklaratiivse võlatunnistusega, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes kinnitada olemasolevat kohustust. Seeläbi loobub võlgnik oma võiamlikest vastuväidetest võlale ja lihtsustatakse võla sissenõudmist. Sellisel juhul vabaneks võlgnik (antud juhul kostja) võla tasumise kohustusest, kui ta tõendab, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Nagu nähtub kostja poolt esitatud varasema kohtumenetluse protokollist (t.l. 33-37), tekkisid suvel 2002.a poolte vahel pinged seoses auto ostmiseks antud raha tagasimaksmisega kostja poolt. Vaidlust ei ole selles, et laenulepinguna pealkirjastatud dokument kirjutati alla 26.10.2002.a. Poolte selgitused laenulepingu sõlmimise tahte ja asjaolude osas on vastuolulised. Hageja väidet, et kreeditor sõlmis kostjaga laenulepingu, fikseerimaks kostja poolt kreeditorile võlgnetud summa ja määramaks kindlaks selle tasumise tähtaeg ning tingimused, kinnitab laenulepingu tekst, mille kohaselt võttis kostja endale kohustuse tagastada laen 85’000.- krooni, millele lisandusid ka intressid. Nimetatut kinnitab ka kokkulepe, et leping tühistab kõik poolte-vahelised lepingus ettenähtud varasemad suulised ja kirjalikud kokkulepped (lepingu punkt 9.3). Lepingu p 2.1 kohaselt kohustus laenusaaja laenusumma ja intressid tagastama kuu aega hiljem ehk 26.novembril 2002.a, kusjuures tasumine pidi toimuma üleandmise-vastuvõtmise akti alusel, millele kirjutavad alla nii laenuandja kui laenusaaja. Nimetatud sätet tuleb kohtu arvates tõlgendada nii, et laenusumma tagastamise kohta pidid pooled vormistama kirjalikus vormis dokumendi, kuhu mõlemad alla kirjutavad. Seoses sellega ei ole usutav kostja väide, et laenuleping sõlmiti vaid varasema dollarilaenu fikseerimiseks kreeditori raamatupidamise korrastamiseks ja sellise lepingu allakirjutamist soovis kreeditor selleks, et dokumenteerida laenusuhet. Kostja ei ole esitanud menetluse jooksul mõistlikku põhjendust, miks oli temapoolsete rahaliste kohustuste täitmise järgselt vajalik täitmine dokumenteerida vaidlusalusel viisil.
Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja tagastas auto kreeditorile. Kostja on väitnud, et see toimus 25.10.2002.a, kuid esitanud ise tõendina protokolli (t.l. 34), millest nähtub, et kreeditor avaldas varasema kohtumenetluse käigus, et tagastas kostjale auto samal päeval kui pooled laenulepingu sõlmisid ehk 26.10.2002.a. Kohus on seisukohal, et kreeditori käsutusse tagatise ja rendisuhte alusel antud auto tagastamisest kreeditori poolt kostjale ei saa teha järeldust, et laen sellel päeval tagasi maksti, kui muud tõendid nimetatut ei kinnita. Tunnistaja RT ütlustega (tl 4041) ei saa kohus lugeda tõendatuks laenulepingus kokkulepitud kostjapoolse kohustuse täitmist, kuna RT on kostja elukaaslasena kinnitanud, et ta on huvitatud asja lahendamisest, seega ei ole ta oma ütlustes ilmselt objektiivne. Laenulepingu punktist 2.1. tulenevalt on tegemist tähtajalise laenulepinguga, mille kohaselt leppisid pooled kokku ka laenu kasutamise tähtaja üks kuu ehk kuni 26.novembrini 2002.a (VÕS § 82 lg 1). Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled kokku leppinud tasu laenu (kapitali) kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ja edasi tuleb kõne alla üksnes viivise või kahju hüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustusega viivitamise eest). Seega ei saa hageja nõuda intressi tasumist pikema ajaperioodi eest kui lepingust kokkulepitud üks kuu. Nimetatu kinnitab ka lepingu p 2.2, mille kohaselt laenu saajal on õigus laenusumma tagasimaksmist pikendada kooskõlas laenuandjaga kirjalikul teel, kui makstud on kasutatud perioodi intress. Viivist ega kahju hageja nõudnud ei ole, kohtul aga pole õigust väljuda hagi piiridest. Seitse protsenti laenusummalt moodustab 5'950.- krooni ja nimetatu kuulub koos põhivõlgnevusega 85'000.kostjalt väljamõistmisele summas (85’000 + 5’950 = 90’950 ) 90'950.- krooni (vastavalt VÕS § 76 lg 1, § 101 lg 1 p-s 1, § 108 lg-s 1 sätestatule). Kohus leiab, et nõue ei ole aegunud. Hagi aegumistähtaeg algas kohustuse sissenõutavaks muutumisega 26.11.2002.a (laenulepingu p 2.1) (TsÜS § 147 lg 1 ja 2). Aegumise katkestas esialgse kreeditori poolt hagi esitamine kohtusse. Vaidlust ei ole poolte vahel, et hagi esitamine toimus 10.02.2003.a (TsÜS 160 lg 1). Harju Maakohtu kohtumäärus, millega kreeditori hagi jäeti läbi vaatamata, kannab kuupäeva 31.01.2006.a. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, millal määrus jõustus, kuid eeldatavasti toimus see kõige varem 30 päeva jooksul. TsMS § 426 lg 1 ei ole kohaldatav aegumise juures, vaid tegemist on menetlusnormiga. Nimetatud säte reguleerib hagi läbivaatamata jätmise protsessuaalseid tagajärgi ja tegemist pole aegumist reguleeriva materiaalõigusnormiga. Kostja käsitlus, et varasemas kohtumenetluses jäi sisuline otsus tegemata üksnes kreeditori süül ja kreeditor kuritarvitas oma õigusi, ei ole päris korrektne. Nagu nähtub kostja poolt esitatud protokollidest, toimus asjas vähemalt üks kohtuistung, kus kuulati ära tunnistajad. Kostja ise taotles täiendava tunnistaja ärakuulamise vajaduse tõttu istungi edasilükkamist. Kohtumäärusega (tl 27-28) loeb kohus tõendatuks, kostja taotles 18.11.2004.a kohtuistungil tagaseljaotsuse tegemist nii põhi- kui vastuhagis, samuti nähtub kohtuotsusest, et kreeditori hagi läbi vaatamata jätmist ja oma hagi tagaseljaotsusega rahuldamist taotles kostja ka 31.jaanuaril 2006.a toimunud kohtuistungil, kuigi asjas oleks saanud teha sisulise otsuse. Kohus on jätnud asja sisulise lahendita kostja taotlusel, kostja poolt esitatud kohtumäärusest (tl 32) nähtub, et kreeditor püüdis menetlust taastada, esitades tagaseljaotsusele apellatsioonkaebuse, kuid see oli esitatud puudustega ja tagastati. Samuti nähtub kostja poolt esitatud tõenditest, et kreeditor soovis menetluse taastamist hagi läbivaatamata jätmise osas, kuid määruskaebus tagastati (tl 48-51). Nimetatust ei saa teha järeldust, et kreeditor kuritarvitas oma õigusi. Kohus ei analüüsi järgmisi tõendeid: tunnistajate IEja VL ütlused (tl 38-39), kuivõrd need ei ole antud asjas asjakohased tõendid.
Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt hüvitab pool, kelle kahjuks otsus tehti, teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Käesoleva otsusega hagi rahuldatakse osaliselt 53,5 % ulatuses. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et õiglane on jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda. Kohtunik:
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.