Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-57-08 Tartu, 11. juuni 2008. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik Osaühingu Aktiva Finants hagi Mait Madiku vastu 169 999 krooni saamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 21. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-34588 Mait Madiku kassatsioonkaebus Hageja Osaühing Aktiva Finants (registrikood xxxxxxxx) Kostja Mait Madik (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Nigul Saar 2. juuni 2008. a, kirjalik menetlus
1.Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 21. detsembri 2007. a otsuse (tsiviilasi nr 2-06-34588) õiguslikke põhjendusi. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.
2.Menetluskulud maakohtus jätta poolte endi kanda, menetluskulud ringkonnakohtus ja Riigikohtus jätta Mait Madiku kanda.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Osaühing Aktiva Finants (hageja) esitas 17. novembril 2006 Harju Maakohtule hagiavalduse Mait Madiku (kostja) vastu, paludes kostjalt välja mõista põhinõudena 85 000 krooni ja intressina 84 999 krooni, kokku 169 999 krooni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Bruno Loit (edaspidi laenuandja) ja kostja 26. oktoobril 2002 laenulepingu, mille järgi laenas laenuandja kostjale 85 000 krooni, mille kostja pidi koos intressiga tagastama 26. novembril 2002. Kostja ei ole tagastanud laenusummat ega tasunud intressi. Seetõttu esitas laenuandja 14. veebruaril 2003 Tallinna Linnakohtule hagi kostjalt võlgnevuse väljamõistmiseks. Samas menetluses esitas kostja vastuhagi rendivõla maksmiseks ja tekitatud kahju hüvitamiseks. 26. novembril 2004 rahuldas linnakohus selles tsiviilasjas (edaspidi varasem tsiviilasi) tagaseljaotsusega vastuhagi ja jättis hagiavalduse rahuldamata, kuna laenuandja ega tema esindaja ei ilmunud kohtusse. Kaja alusel taastas kohus menetluse, kuid kuna laenuandja ega tema esindaja ei ilmunud taas kohtusse, jättis alates 1. jaanuarist 2006 asja menetlenud Harju Maakohus 9. veebruaril 2006 laenuandja hagi läbi vaatamata ja rahuldas teist korda tagaseljaotsusega vastuhagi. 15. märtsil 2006 loovutas laenuandja oma nõude koos kõigi kõrvalnõuetega hagejale. Hageja pöördus nõude täitmiseks 24. mail 2006 kostja poole, kuid kostja vaidles nõudele vastu ja viitas aegumisele. Hageja arvates aegunuks tema nõue alles 15. novembril 2007. Võlgnetav laenusumma tuleb kostjalt välja mõista. Vastavalt laenulepingule on hagejal õigus saada kuus intressi 7%. 24. mai 2006. a seisuga on kostja intressivõlgnevus 249 262 krooni 50 senti. Hageja vähendas siiski intressinõuet ja nõudis sellest üksnes 84 999 krooni tasumist.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Kostja arvates on hageja nõue aegunud 27. novembril 2005. Laenuandja hagiavalduse läbivaatamata jätmise menetlusliku tagajärjena loetakse, et hagi ei ole menetluses olnud. Samuti saab aegumist kohaldada seetõttu, et laenuandja kuritarvitas tsiviilkohtumenetluses oma õigusi. Lisaks ei ole laenulepingu järgi raha üle antud, vaid tegemist oli varasema, n-ö dollarilaenu fikseerimisega. Samuti oli laen vähemalt laenulepingu vormistamise ajaks tagasi makstud.
3.Harju Maakohus rahuldas 5. juuni 2007. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 85 000 krooni põhivõla katteks ja 5950 krooni intressina, kokku 90 950 krooni. Menetluskulud jättis maakohus poolte kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oli laenulepingus märgitud võlgnevus tekkinud varem suulise lepingu alusel ja see vormistati kirjalikult 26. oktoobril 2002. Lähtudes võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg-st 2, võisid pooled kokku leppida võlgnetava rahasumma võlgnemise laenuna. Usutav ei ole kostja väide, et laenuleping sõlmiti üksnes varasema dollarilaenu fikseerimiseks. Laenu tagasimaksmine ei ole tõendatud. Tunnistaja Rael Taliga kui kostja elukaaslase ütlused ei ole objektiivsed. Kostja võlgnes laenulepingu alusel hagejale 85 000 krooni. Lepingu p 2.1 järgi on tegemist tähtajalise laenulepinguga, kus pooled leppisid kokku ka laenu käsutamise tähtaja üks kuu ehk kuni 26. novembrini 2002. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ja edasi tuleb kõne alla üksnes viivise või kahjuhüvitise arvestamine. Seega ei saa hageja nõuda intressi tasumist pikema aja eest kui lepingus kokkulepitud üks kuu, s.o 5950 krooni. Viivist ega kahju hüvitamist ei ole hageja nõudnud. Hageja nõue ei ole aegunud. Aegumistähtaeg algas kohustuse sissenõutavaks muutumisega
26.novembril 2002 (laenulepingu p 2.1, tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg-d l ja 2). Aegumine katkes, kui laenuandja esitas 10. veebruaril 2003 hagi kohtusse (TsÜS 160 lg 1). Harju Maakohus jättis selle hagi läbi vaatamata 31. jaanuari 2006. a määrusega, mis sai kõige varem jõustuda 30 päeva pärast määruse tegemist. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 426 lg l ei ole kohaldatav, sest tegemist on menetlusnormiga, mis reguleerib hagi läbivaatamata jätmise protsessuaalseid tagajärgi. Kostja arusaam, et varasemas tsiviilasjas jäi sisuline otsus tegemata üksnes laenuandja süül ja laenuandja kuritarvitas oma õigusi, ei ole korrektne. Asjas toimus vähemalt üks kohtuistung, kus kuulati ära tunnistajad ja kostja taotles ise istungi edasilükkamist. Kostja taotles 18. novembri 2004. a kohtuistungil tagaseljaotsuse tegemist nii hagi kui vastuhagi suhtes. Laenuandja hagi läbivaatamata jätmist ja oma hagi tagaseljaotsusega rahuldamist taotles kostja ka 31. jaanuari 2006. a kohtuistungil, kuigi asjas oleks saanud teha sisulise otsuse. Kohus jättis asja sisulise lahendita kostja taotlusel. Laenuandja püüdis menetlust taastada, esitades tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebuse ja hagi läbivaatamata jätmise peale määruskaebuse, kuid need tagastati. Sellest ei saa teha järeldust, et laenuandja kuritarvitas oma õigusi. Maakohus ei analüüsinud tunnistajate Ivar Enoki ja Valdo Loidi ütluseid, kuna need ei ole asjakohased tõendid.
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse hagi
rahuldamise osas tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 21. detsembri 2007. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jättis ringkonnakohus kostja kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid korrata. Maakohus rahuldas hagi õigesti ja on oma otsust piisavalt põhjendanud. Ekslik on kostja arusaam nõude aegumisest. Hagi läbivaatamata jätmine on menetlustoiming ja nõude aegumine ei ole sellega seotud. Seetõttu ei oma tähendust TsMS § 426 lg 1. Aegumine peatub TsÜS § 160 lg l kohaselt hagi esitamisega ja peatumine lõpeb TsÜS § 160 lg 3 kohaselt kohtulahendi jõustumisega. Samuti ei kuritarvitanud laenuandja oma õigusi, mistõttu ei ole aegumise kohaldamisel tähendust TsÜS §-l 138. Maakohus on põhjendanud, miks ta ei arvestanud R. Taliga ütlustega. Lennart Toomi kirjalikul seletusel ei ole tõenduslikku tähtsust ja maakohus ei rikkunud menetlusnorme tunnistaja ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmisel.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Alternatiivselt palub kostja tühistada nii ringkonnakui ka maakohtu otsuse ja saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kostja arvates on hageja nõue aegunud. Aegumistähtaeg algas tegelikult 27. novembril 2002 ja lõppes 27. novembril 2005. Aegumine ei peatunud ajaks, mil kohus vaatas läbi laenuandja hagi kostja vastu varasemas tsiviilasjas, kuna hagi jäeti läbi vaatamata. Sellist käsitlust toetab ka TsMS § 426 lg l. Lisaks ei põhjendanud maakohus, miks tuleb kõrvale jätta tunnistajate I. Enoki ja V. Loidi ütlused.
8.Hageja ei vastanud kassatsioonkaebusele nõuetekohaselt.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon on õige. Küll tuleb TsMS § 691 p 5 ja § 692 lg 2 alusel muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi materiaalõiguse tõlgendamise osas. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata.
10.Kostja ei ole kassatsioonimenetluses vaidlustanud kohtute seisukohta, et ta võlgnes hagejale laenulepingu alusel põhivõlana 85 000 krooni ja intressina 5950 krooni. Kostja ainus vastuväide on see, et hageja nõue on aegunud.
11.Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 kohaselt kolm aastat. Lähtudes TsÜS § 147 lg-test 1 ja 2, algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisest, st alates ajast, mil õigustatud isik võib nõuda kohustuse täitmist. Korduva kohustusena aegub perioodiliselt arvestatav intressinõue TsÜS § 154 kohaselt iga intressiarvestusperioodi kohta kolme aasta jooksul alates selle kalendriaasta lõppemisest, mil intressikohustus muutus sissenõutavaks. Sõltumata sellest lõpeb intressinõue kõrvalkohustusest tuleneva nõudena TsÜS § 144 kohaselt koos põhinõudega. Maakohus leidis, et hageja nõude aegumistähtaeg algas kohustuse sissenõutavaks muutumisega
26.novembril 2002. Selleks päevaks pidi laenulepingu järgi olema tasutud laenusumma ja intress. Sellega nõustus ka ringkonnakohus. Kolleegium nõustub kostjaga, et kohtud määrasid valesti aegumise algusaja. Kuna laenulepingu järgi pidi laenusumma olema tasutud hiljemalt 26. novembril 2002, muutus kohustus nii VÕS § 82 lg 7 kui ka TsÜS § 147 lg 2 järgi sissenõutavaks alates
27.novembrist 2002. Lähtudes TsÜS § 147 lg-st 1, algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, seega 27. novembril 2002. Aegumistähtaja arvestamise alguse osas on TsÜS § 147 lg 1 erinormiks TsÜS § 135 lg 1 suhtes. Aegumistähtaja arvestamise alguse osas tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendusi muuta. Hageja nõue põhivõla tasumiseks aegunuks TsÜS ja § 146 lg 1 kohaselt kolme aasta jooksul, st TsÜS § 136 lg 2 kohaselt "korraliselt" 27. novembril 2005. Koos põhivõlaga aegunuks TsÜS § 144 kohaselt ka intressinõue. Hageja esitas hagi 17. novembril 2006, st üldise aegumistähtaja järgi oleks hageja nõue aegunud.
12.Aegumine peatub TsÜS § 160 lg 1 kohaselt õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Peatumine lõpeb sel juhul TsÜS § 160 lg 3 kohaselt kohtulahendi jõustumisega, TsÜS § 168 lg 2 kohaselt saab nõue minimaalselt aeguda kahe kuu möödumisel aegumise peatumise lõppemisest. Aegumist ei mõjuta õigusjärglus, mh võlausaldaja asendumine nõude loovutamise korral. Aega, mille kestel oli aegumine peatunud, ei loeta TsÜS § 168 lg 1 kohaselt aegumistähtaja hulka. Kolleegium nõustub kohtutega, et aja jooksul, mil kohus menetles laenuandja hagi kostja vastu, tuleb lugeda aegumistähtaeg peatunuks, sõltumata sellest, millise lahendiga asi lahendatakse. Selliseks lahendiks, mille jõustumisega aegumise peatumine lõpeb, võib mh olla määrus, millega hagi jäetakse läbi vaatamata. Kui TsÜS § 160 lg 3 tähenduses peaks nõue olema alati sisuliselt lahendatud, ei omaks see säte üldse tähendust, sest samas nõudes uut menetlust alustada ei saaks. Lähtudes TsÜS § 160 lg-st 1 ja TsMS § 362 lg-st 3, loetakse aegumistähtaeg peatunuks alates hagi kohtule esitamisest. Aegumistähtaja arvestamisel ei oma tähendust TsMS § 426 lg 1, mille kohaselt loetakse hagi läbivaatamata jätmise korral, et hagi ei ole kohtu menetluses olnud. Nimetatud sätte põhiliseks tagajärjeks on sama sätte järgi see, et hageja võib pöörduda sama asja lahendamiseks uuesti kohtusse, samuti omab see tähendust nt eri maade kohtute vahelise alluvusküsimuse lahendamisel. Sellele sättele ei ole antud materiaalõiguslikku tähendust. Sarnaselt on Riigikohus käsitlenud sisuliselt lahendamata hagi esitamise mõju aegumistähtaja kulgemisele ka varem kehtinud õiguse alusel (vt Riigikohtu 2. veebruari 1999. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-99 ja 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 13). Laenuandja, kellelt hageja omandas nõude kostja vastu, esitas varasemas menetluses hagi
10.veebruaril 2003. Maakohus jättis 9. veebruari 2006. a määrusega (maakohtu otsuses ekslikult märgitud 31. jaanuar 2006) hagi läbi vaatamata. Määruse jõustumiskuupäev ei ole teada. siiski on ilmne, et varasema tsiviilasja menetluse ajal oli hageja nõude aegumistähtaeg peatunud ja
17.novembriks 2006 ei saanud nõue olla aegunud ei põhivõla ega intressi osas.
13.Maakohus on I. Enoki ja V. Loidi varasemas tsiviilasjas antud ütluste (tl 38, 39) hindamata
jätmise põhjusena nimetanud nende asjakohatust. Kolleegium nõustub kostjaga, et kohus pidanuks nende hindamata jätmist põhjendama mõnevõrra konkreetsemalt. Samas ei ole kostja välja toonud ühtki asjaolu, mida ta tahtis nende tõenditega tõendada, arvestades mh seda, et ta vaidlustab ringkonnakohtu otsust üksnes aegumise kohaldamata jätmise põhjendusel. Pealegi ei tuginenud kostja I. Enoki ütluste hindamata jätmisele apellatsioonkaebuses.
14.Kuna kostja kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, kannab kostja TsMS § 162 lg 1 kohaselt kassatsioonimenetluse kulud. Kuigi kokkuvõttes rahuldatakse hageja hagi osaliselt, ei anna see põhjust jagada poolte vahel apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse kulud, kuna kostja esitatud apellatsioon- ja kassatsioonkaebus jäävad tulemusteta. Seega ei ole põhjust muuta ka alama astme kohtute määratud menetluskulude jaotust neis kohtuastmetes. Hageja võib TsMS § 174 lg 1 kohaselt nõuda oma apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse kulude kindlaksmääramist Harju Maakohtult 30 päeva jooksul alates Riigikohtu otsuse jõustumisest.
15.Kolleegium juhib taaskord ringkonnakohtu tähelepanu asjaolule, et TsMS § 442 lg 2 p 6 järgi (koostoimes TsMS § 654 lg-tega 1 ja 2) tuleb otsuse sissejuhatuses märkida mh menetlusosaliste isiku- või registrikoodid. Ants Kull, Villu Kõve, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.