Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

V.P . Ettevõtte arendamiseks oli vaja 2002.a septembris suurt rahasummat. Hageja V.P tuttavana pakkus laenu väikese intressiga. Firmale ja P ei tahtnud hageja laenu anda, sest P oli juba laenu võtnud. Seega vormistati 10.09.2002.a laenuleping kostjaga. Selle laenulepingu järgi andis hageja kostjale kätte 27’000.- USD-d. Laenulepingus näidati summa 29’540.- USD-d ning hageja seletas kostjale, et 2’540.- USD-d on tema vaevatasu laenu eest. Eraldi laenulepingus hageja intresse ei soovinud näidata, kuna oleks pidanud siis intressidelt makse maksma. Kostja andis raha koheselt V.P , kes kandis selle firma arveldusarvele. 25 päeva pärast ei olnud laenulepingus kokkulepitud raha võimalik tagastada. Hagejale teatati sellest. Hageja pakkus ülekirjutada laenulepingut suurema summa peale. 30.10.2002.a koostas hageja laenulepingu summas 44’350.- USD-d, mis kirjutati alla. Tegelikult ei saanud kostja sel päeval raha kätte. 10.09.2002.a laenulepingule tegi hageja kande, et leping on lõpetatud ja tõmbas selle maha. 14.03.2003.a teatas hageja, et on nõus andma lisaaega võlgnevuse kustutamiseks juhul, kui laenuleping kirjutatakse summale 68’850.- USD-d. Seda laenulepingut pooled ei allkirjastanud. Laenuleping hageja ja kostja vahel on füüsiliste isikute vaheline laenuleping, intressikokkulepet ei ole. Hageja poolt lepingule lisatud summa on ebaseaduslik. Viivis on ebamõistlikult suur ja ei vasta võlgnevuse summale. Kostja palub vähendada viivise mõistliku suuruseni. USA dollarite ümberarvestusel EEK-desse lähtub hageja kursist lepingu sõlmimise päeval, mis ei ole kooskõlas seadusega. Nõude esitamise hetkel 23.02.2004.a oli Eesti Panga kurss 12,46695. Esitatud laenu eest liiga suurt vaevatasu nõudes on hageja pannud kostja raskesse materiaalsesse olukorda ja käitunud hea usu põhimõtte vastaselt. Kostja koos V.P pakkus hagejale võimalust sõlmida reaalset maksegraafikut, kuid hageja keeldus sellest. Vaidlust oleks saanud lahendada kohtuväliselt ja hageja on pöördunud kohtusse pahatahtlikult. Kostja tunnistab võlgnevust summas 27’000.- USD-d (336’607,65 kr). Kohtukulud palub kostja jätta hageja kanda. Kostja 29.03.2005.a täiendava vastuse kohaselt puudub poolte vahel viivise tasumise kokkulepe. Poolte tahe oli lepingu sõlmimisel suunatud sellele, et lepingus ei oleks viivise kokkulepet. Kostjale tehti 30.10.2002.a laenulepingu p-ga 1 teatavaks hageja tahe, tõmmates laenulepingu p 1 kriips % ette. Laenulepingus puudub sõna intressid ning märget % ei saa tõlgendada kui intressi. Laenulepingu sõlmimise eesmärk oli tekitada kostjale võimalikult suur kahju intresside ja viiviste näol. Märge % ei tähenda intresse ega ka viiviseid. 15.04.2005.a on kostja esitanud seisukoha, mille kohaselt on hageja maksejõuline ning esitanud valeandmed oma maksejõuetuse kohta. Hageja kinnis- ja vallasvara (nt kinnistu XXX, ehitis XXX, korter XXX, Tallinnas jne) on vormistatud tema abikaasa JJ nimele, lisaks on hageja saanud tulu arvukatest laenudest. Kokku on hageja välja laenanud 74’927’532,50 krooni. 30.06.2006.a on kostja esitanud täiendava vastuväite, mille kohaselt 30.10.2002.a laenulepingu näol on tegemist näiliku tehinguga, mille sõlmimisel hageja on käitunud heade kommete vastaselt. Laenulepingust tulenevad poolte näilised õigused ja kohustused ei ole võrdsed ning laenulepingul on liigkasuvõttev iseloom, see on sõlmitud pahauskselt ja kahjustab kostjat. Laenulepingu sõlmimisel ei olnud poolte eesmärgiks laenu andmine kostjale ja lepingust tulenevate õiguslike tagajärgede loomine kostjale. Poolte kavatsus oli mõjutada ettevõtte arendamist. Laenulepingu teksti kohaselt anti laen üle sularahas, kuid nii suures ulatuses arvelduse teostamine sularahas on ebatavaline. Laenulepingu p 6 on ainus võimalus proovida tõendada raha näilikku liikumist ilma reaalset rahasummat

omamata. Laenulepingu sõlmimisel oli ettevõtte majanduslik olukord erakorralise iseloomuga ehk puudusid majanduslikult tegutsevale ettevõttele omased tunnused. Kui ettevõtte juhatus või kostja oleks soovinud tegelikke laenulepinguid hagejaga sõlmida ja laenu võtta, siis oleks seda tehtud tingimusel, mille kohane täitmine kostja poolt oleks olnud reaalne. Laenulepingu pooltele pidi olema teada, et laenulepingus sätestatud tingimuste reaalse rakendumise korral ei ole võetud kohustuste täitmine tõenäoline. Seda, et laenulepingust tulenevaid õiguslikke tagajärgi ei soovitud, ilmestab ka asjaolu, et laenulepingut ei täidetud isegi osaliselt. Tegelikkuses tahab hageja kostjalt saada 4,54 korda rohkem (võlgnevus 3’207’606,42 krooni) kui on laenu põhisumma. Hageja ise oma arvutustega tõendab, et laenuleping omab liigkasuvõtvat iseloomu, mistõttu on see ka vastuolus heade kommetega. Kostja vastuhagi Oma 31.01.2006.a kohtusse saabunud vastuhagis kordab T.O põhihagi vastuväiteid ja lisab veel, et poolte tahe 30.10.2002.a laenulepingu sõlmimisel oli, et laenuleping ei sisaldaks sõna „viivis”. Laenulepingu sõlmimisel tuli lähtuda hea usu põhimõttest, kostja on hageja tahtlikult eksitusse viinud, tõlgendades märget % laenulepingu p 1, 2 ja 3 kui sõna „viivis” või „intress”. Kostja eesmärk oli pettuse teel sõlmida laenuleping ja tekitada T.O kahju viiviste näol, millest laenulepingu sõlmimisel teada ei olnud. Kostja on taotlenud maksejõuetuse tõttu riigilõivu tasumisest vabastamist ja kohus on leidnud, et hageja on maksejõuetu. Laenuleping on rahatu, kuna kostjal puudusid 30.10.2002.a seisuga rahalised vahendid laenamiseks. Raha üleandmisel tuli kostjal lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, kuna Eesti Vabariigis puudub tava, et laenuandja ei anna üle laenusaajale laenulepingus ettenähtud raha. Hageja ei ole raha vastu võtnud, kuna kostjal puudus raha summas 44’350.- USD-d. Hageja palub tuvastada vaidlusaluse laenulepingu rahatuse, võlasuhte puudumise poolte vahel, hageja kohustuste puudumise kostja ees, tuvastada hageja keeldumise õiguse mitte täita laenulepingust võlgnetavat kohustust ja tunnistada laenulepingu tühisust, kuna laenuandjal puudus raha laenamiseks. Kohtukulud palub hageja jätta kostja kanda. 30.07.2007.a on T.O täiendanud oma hagiavalduse eset selle viienda nõude osas ja taotlenud 30.10.2002.a laenulepingu tühistamist ja kehtetuks tunnistamist. Kohtuotsuse põhjendused. Kohus, tutvunud poolte poolt esile tooduga ja esitatud tõenditega ning uurinud neid kogumis, leiab, et hageja (põhihagis) nõue on osaliselt põhjendatud ja kuulub osaliselt rahuldamisele, vastuhagi tuleb jätta rahuldamata. Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et 30.10.2002.a vormistasid pooled dokumendi pealkirjaga „laenuleping” (tl 4, tõlge tl 110). Poolte vahel on vaidlus selles, kas nimetatud laenuleping sõlmiti laenu andmiseks või poolte varasemate kohustuste ümbervormistamiseks. Hageja väidab, et poolte vahel oli küll varasemaid laenusuhteid, kuid need olid kõik kostja poolt kohaselt täidetud ja hagejal sellest tulenevalt kostja vastu pretensioone ei olnud. Kostja väidab, et 30.10.2002.a laenulepinguga vormistati ümber 10.09.2002.a tekkinud pooltevahelisest laenulepingust tulenevad võlgnevused. Kohus on seisukohal, et kostja nimetatud väiteid asjas esitatud tõendid ei kinnita. Kostja enda poolt esitatud 10.09.2002.a laenulepinguga (tl 19) loeb kohus tõendatuks, et nimetatud laenuleping on läbi kriipsutatud ja sellel on laenuandja allkiri ja märge „ispolnjeno, allkiri, 4.10.02.” Nimetatust tulenevalt teeb kohus järelduse, et 10.09.2002.a

leping täideti poolte poolt ja see ei olnud aluseks 30.10.2002.a võlasuhete ümbervormistamiseks laenulepinguna. Tunnistaja V.P ütlusi selle kohta, et 30.10.2002.a laenuleping sõlmiti 10.09.2002.a raha osas ei pea kohus usaldusväärseteks, kuna need on vastuolus kirjalike tõenditega ja kostja enda poolt välja toodud või vaidlustamata asjaoludega. Nii on hageja välja toonud asjaolu, et kostja täitis laenulepingu käsikirjas kirjutatud kohad omakäeliselt ja kostja ei ole nimetatut vaidlustanud. Tunnistaja ütluste kohaselt kutsus ta aga T.O oma kabinetti vaid allkirja andmiseks laenulepingule, kostja laenuandjaga ei rääkinud ja ei teadnud laenu andmise detailidest midagi. Samuti väitis tunnistaja, et kostja ei saanud tunnistaja juuresolekul raha 10.09.2002.a laenulepingu järgi. Nimetatu on vastuolus kostja enda seletustega, mille kohaselt hageja andis 10.09.2002.a kostjale kätte 27’000.- USD-d; laenulepingule näidati summa 29’540.- USD-d ning hageja seletas kostjale, et 2’540.- USD-d on tema vaevatasu laenu eest; kostja andis raha koheselt P . Vaidlus on poolte vahel ka selles, kas laenuleping on rahatu, kuna hagejal ei olnud rahalisi vahendeid laenu andmiseks. Kostja väited hageja maksevõime osas on vastuolulised: kui kostja soovib, et hageja maksaks riigilõivu, siis väidab ta, et hageja on välja laenanud miljoneid ja hagejal on nii vallas- kui kinnisvara. Kui kostja soovib näidata, et hagejal ei olnud raha laenu andmiseks, viitab kostja kohtumäärusele, millega hageja riigilõivust vabastati. Kohus on seisukohal, et kui ka hageja on kohut oma maksevõime osas hagi menetlusse võtmisel eksitanud, siis kostja enda esile toodud asjaolud hageja tegeliku maksevõime kohta kinnitavad hageja maksevõimet laenu andmise ajal. Hageja nimetatut tõendama ei pea, kuna ta on võtnud kostja poolt esile toodud asjaolud oma maksevõime olemasolu kohta õigeks. Nimetatuga ja laenulepingu punktiga 6 loeb kohus tõendatuks, et laenuleping ei olnud rahatu, kuna kostjal oli sularaha, mida välja laenata. Asjaolu, et hageja oma raha pangas ei hoia (tl 122, 125, 127-129), ei kinnita kostja vastuväiteid hageja maksejõuetusest koosmõjus asjas esitatud teiste tõenditega ja kostja enda väidetega. Edasi on kostja väitnud, et 10.09.2002.a laenulepingu laenusummast 2’540.- USD-d moodustas intress. Kohus nimetatud väiteid ei hinda, kuna käesolevas vaidluses nimetatud laenulepingust tulenevate võlasuhete hindamisega väljuks kohus hagi ja vastuhagi piiridest. Oma hinnangu 10.09.2002.a laenulepingu mitteseotusele 30.10.2002.a laenulepinguga on kohus andnud eespool. Kostja on leidnud, et teda peteti, kuna märge „%” laenulepingu punktis 3 pole käsitatav viivisena. Nimetatud käsitlusega kohus ei nõustu. 30.10.2002.a sõlmitud laenulepingu punktiga 3 (tl 4, tõlge tl 109-111) loeb kohus tõendatuks poolte kokkuleppe, et „Juhul, kui O r, T. ei tagasta laenusummat tähtajaks või ei tagasta seda ajal, samuti selle %, maksab ta 1% ööpäevas, nii esimesel kui teisel juhul.” Kuivõrd laenulepingus on viivis küll mitte sõnaliselt, aga märgiliselt piisavalt selgelt tähistatud, poolte vahel sõlmiti varem samamoodi analoogseid laenulepinguid ja kostja andis võlakirju, mille täitmisega probleeme ei tekkinud, puudub kohtul alus väita, et kostjal puudusid mõistlikud võimalused vajalike andmete saamiseks (TsÜS § 95). Seega ei ole põhjendatud kostja käsitlus sellest, et laenulepinguga viidi teda eksitusse viivise osas (TsÜS § 94 lg 1). Samuti ei ole kostja kinni pidanud ei TsÜS-is sätestatud pettuse vaidlustamiseks ettenähtud tühistamise korrast ega tähtaegadest (TsÜS § 90 lg 1, § 98 ja § 99 lg 1 p 2), mistõttu puuduvad ka formaalsed alused tehingu kehtetuks tunnistamiseks. Viivis on leppetrahvi alaliik, mida võlgnik on kohustatud tasuma kohustuse mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise eest, eriti täitmisega viivitamise korral. Leppetrahv võimaldab lepingupooltel eelkõige rahalise kohustuse rikkumise juhuks eelnevalt kokku leppida sanktsiooni. Viivis on leppetrahv eelkõige rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest, mida arvestatakse protsendina põhivõlalt (intressina). Seetõttu on kostja väide, et teda peteti

asjakohatu. Pooled on lepingus kokku leppinud sanktsioonis, kui kostja laenulepingust tuleneva kohustuse laenu tagastamiseks täitmata jätab ja märge „1% ööpäevas” on käsitatav viivisena. Seadus ei sätesta viivise suuruse kokkuleppele piiranguid. Ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa viivisekokkulepe olla vastuolus heade kommetega ega seadusega ning seetõttu tühine. Viivise rakendamine sõltub eelkõige võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada. Üldisest hea usu põhimõttest tuleneb siiski võlausaldajale kohustus oma õigusi mitte kuritarvitada (TsÜS § 138). Leppetrahvi saab kohus ka tulenevalt oma diskretsiooniõigusest vähendada. Kostja on taotlenud viivise vähendamist täies ulatuses, väites, et viivis on ebamõistlikult suur ja ei vasta võlgnevusele. Kostja ei ole tõendanud, et viivis ei vasta võlgnevusele. Viivise vähendamine ei ole käesoleval juhul põhjendatud, kuna üldjuhul ei tohiks vähendada viivist alla nõude seadusega tagatud ulatuse (VÕS § 162). Antud juhul ei nõua võlausaldaja põhivõlast suuremat viivist. Muid asjaolusid, mis tingiksid viivise vähendamise, kostja esile toonud ei ole. Kostja on esitanud ka alternatiivse vastuväite, et laenuleping oli näilik ja selle sõlmimisel on hageja käitunud heade kommete vastaselt, laenulepingust tulenevad poolte näilised õigused ja kohustused ei ole võrdsed ning laenulepingul on liigkasuvõttev iseloom, see on sõlmitud pahauskselt ja kahjustab kostjat (kostja väide liigkasumlikkusest ja mittevastavusest Eesti Vabariigis kehtivatele tavadele). Vaidlust ei ole selles, et intressi maksmises poolte vahel kokkulepet ei olnud, muid tagatisi laenu tagamiseks ei olnud. Vaidlust ei ole selles, et pooltel on olnud ka varasemalt laenusuhteid, mis on vormistatud laenulepingute või võlakirjadega, need on täidetud ja lõpetatud, need on olnud nii õiguslikult kui lingvistiliselt ebakorrektsed, kuid nende täitmisel ei ole pooltel esinenud arusaamatusi ega vaidlusi (tl 71-74). Hea usu põhimõtte kasutamise eelduseks on asjaolu, et õigus ise on kehtivalt tekkinud, kuid selle kasutamine pooltevahelistes suhetes tekitab ebaõiglust. Kohus on seisukohal, et õiguse kasutamine vastuolus hea usu põhimõttega võib kaasa tuua õiguse kasutamise keelu, kuid ei muuda tühiseks õiguse aluseks olevat lepingut või selle tingimust. Kuivõrd hageja nõuab kostjalt lepingust tulenevate kohustuste täitmist, on kostja käsitlus hageja käitumisest mitte heas usus kostjale kahju tekitavalt põhjendamatu. Kuivõrd kostja on tuginenud tehingu heade kommete vastasusele, analüüsib kohus kostja vastuväidete valguses ka seda, kas vaidlusalune laenuleping on tühine liigkasu võtmise tõttu (heade kommetega või seadusega vastuolu tõttu). TsÜS § 87 kohaselt on tehing, mis on vastuolus heade kommete või avaliku korraga, tühine. Lepingu vastuolu heade kommetega tuleks kõne alla, kui tehing ei oleks seadusega keelatud, kuid ühiskondlike väärtushinnangute taustal ei oleks lepingus kokkulepitu mõistlikult aktsepteeritav. Tsiviilasjas nr 3-2-1-80-02 on Riigikohus juhtinud analoogses vaidluses tähelepanu asjaolule, et vaidluse lahendamisel ei kuulu kohaldamisele tehingu tegemise ajal kehtinud tehingu tühisust vastuolu tõttu heade kommetega sätestanud TsÜS § 66 lg 1 (ehk käesolevas vaidluses alates 01.07.2002.a kehtiv TsÜS § 86). Olemuslikult katab TsÜS § 66 lg 1 muuhulgas TsÜS §-des 69, 70, 72-74 sätestatud koosseise, sest heade kommetega kooskõlas olevaks ei saa pidada näilikku või teeseldud tehingut, samuti pettuse, sunni või raskete asjaolude kokkusattumise mõjul tehtud tehinguid. TsÜS § 66 lg 1 tuleb seega kohaldada neil juhtudel, mis ei ole kaetud TsÜS §-dega 69, 70, 72-74, kuid oluliselt on eiratud teisi moraalinorme. Selle tõttu tuleb TsÜS §-st 3 lähtudes käesoleval juhul kohaldada TsÜS § 74 erinormina TsÜS § 66 lg 1 suhtes. Kuna TsÜS § 74 nõuab kolme koosseisulise elemendi üheaegsust, ei piisa laenulepingu liigkasuvõtjalikuks ja kehtetuks lugemiseks üksnes sellest, et tehing on tehtud ebasoodsatel tingimustel, vaid oluline on tuvastada ka poole raske olukord lepingu sõlmimisel ja selle ärakasutamine.

Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on lepingupooled vabad lepingu tingimustes kokku leppima. Seadus laenulepingus kokkulepitava viivise määra osas kitsendusi ei tee ja selles lepivad pooled lepingu sõlmimisel ise kokku. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mis võiksid olla aluseks laenulepingu või selle osa tühisusele. Millises seisus oli kolmas isik ettevõttena ei oma tähendust. Käesolevas vaidluses ei ole oluline, milleks kostja raha kasutas ja kellele ta raha edasi andis, kuna võlasuhe tekkis hageja ja kostja vahel. Kostja väited, et laenulepingus sätestatud tingimuste reaalse rakendumise korral ei oleks olnud kohustuste täitmine reaalne, on ümber lükatud pooltevahelisi varasemaid laenusuhteid kajastavate tõenditega, mille kohaselt pooltevahelised laenulepingud toimisid ja kostja tagastas kõik varasemad laenud. Puuduvad alused väita, et laenuleping oli näiline kas osaliselt või täielikult ja seetõttu tühine (TsÜS § 89). Hageja on lähtunud rahalise kohustuse vääringu määramisel laenu saamise momendist. Põhjendatud on kostja vastuväide, et nimetatu ei tulene seadusest. VÕS § 93 lg 4 kohaselt on aluseks kohustuse sissenõutavaks muutumise aja vääring (mitte nõude esitamise aja vääring nagu kostja ekslikult leiab). Kuivõrd laenuleping sõlmiti tähtajaga 25 päeva, siis kostja kohustus muutus sissenõutavaks 24.11.2002.a, seega peab USD kurssi EEK suhtes arvestama nimetatud päeval kehtinud noteeringu järgi, mis oli 15,6084000. Seega on põhjendatud hageja nõue kostjalt laenusummade põhivõlgnevuse summas 44’350.- x 15,6084= 692’232,54 krooni ja viivise summas 692’232,54 krooni väljamõistmiseks ja hagi kuulub rahuldamisele kokku summas1’384’465,08 krooni (VÕS 396 lg 1, § 101 lg 1 p 1 ja p 6). Vastuhagi nõuded tuleb jätta kui põhjendamatud rahuldamata. Kohus selgitab, et tugineb laenulepingu tõlke osas vannutatud tõlgi tõlkele ja ei analüüsi seetõttu muid asjas esitatud tõlkeid (tl 5, 20, 120-121). Samuti ei analüüsi kohus antud vaidluses asjakohatuid tõendeid: 14.märtsi 2003.a allakirjutamata laenuleping koos tõlkega (tl 21-22), T.O kirjalikku seletust (tl 93-95). Menetluskulud Juhindudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Hageja palus kostjalt välja mõista kohtukulu, mis koosneb õigusabikulust summas 26’000.- krooni. Kostja palus jätta õigusabikulude taotluse rahuldamata. Kostja kohtukulusid hagejalt välja mõista ei palunud. Kohus on seisukohal, et kuivõrd kohus rahuldab hagi 98,09 % osas nõudest ja jätab vastuhagi rahuldamata, tuleb kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS §-ga § 61 lg 1 p 1 alusel välja mõista ka hageja õigusabikulu kuni 5 % ulatuses hagi rahuldatud osast. Arvestades asja keerukust, selle ettevalmistamiseks kulunud aega ning kohtuistungite kestvust, kuid samuti ka hagihinda, peab kohus hageja põhjendatud õigusabikuluks, mis kuulub väljamõistmisele kostjalt hageja kasuks, 26’000.- krooni.

Ele Liiv Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.