Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

ASJAOLUD

Hageja nõue Hagiavalduse kohaselt : sõlmisid hageja (juhatuse liikme A.S isikus) ja kostja 11.03.2005.a. telefoni teel suulise ostu-müügilepingu, mille kohaselt ostis kostja 25 000 liitrit erimärgistatud diislikütust. 11.04.2005.a. esitas hageja kostjale arve nr.018, mille alusel pidi kostja tasuma hagejale ostetud diislikütuse eest 192 635 krooni. Kaup anti kostjale üle Kagu Tolliinspektuuri Valga Tollipunktis 13.04.2005.a. vormistatud aktsiisikauba tollijärelevalve alla andmise teate alusel X AS (asukoht : x) terminaalist. Seega leiab hageja esindaja, et kauba kostjale üleandmise ja kostjale vastava arve kättetoimetamisega tuleb lugeda ostu-müügileping sõlmituks ning kostjal tekkis kohustus tasuda hagejale saadud kauba eest. Hageja esindaja avaldab, et hageja korduvatele kirjalikele ja suulistele pöördumistele võlgnevuse tasumiseks kinnitas kostja algselt, et tasub võlgnevuse lähiajal, kuid hiljem keeldus kauba eest maksmast. Kuna kostja saadud kauba eest ei tasunud, oli hageja sunnitud pöörduma kohtu poole võlgnevuse väljamõistmiseks sundkorras. Hageja esindaja palub välja mõista kostjalt kauba eest võlguoleva summana 192 636 krooni ja viivis maksekohustuse täitmata jätmise eest summas 23 870.04 krooni. Asja menetlusega kaasnenud menetluskulud palub esindaja jätta kostja kanda. Vastuväitena kostja poolt avaldatule kinnitab hageja esindaja, et hageja suhtles nii lepingueelsetel läbirääkimistel, kauba üleandmisel kui ka võla sissenõudmisel üksnes kostjaga, mistõttu lepingupooleks ja võlasuhtes kohustatud isikuks on kostja, mitte aga kostja poolt viidatud kolmandad isikud. Kostja seisukoht hageja nõude osas Kostja lepinguline esindaja hagi ei tunnista. Esindaja märgib, et hageja ei ole kohtule esitanud ühtegi konkreetset tõendit kohustuse tekkealuse ega –ajaperioodi kohta. Kostja eitab hagejaga ostu-müügilepingust ja/või muust kohustusest tekkinud

võlasuhte olemasolu. Esindaja märgib, et kostja poolt avaldatu kohaselt oli kütuse tegelikuks ostjaks V P, kes korraldas kütuse hankimise ning ka transpordi. Seega on esindaja seisukohal, et lepinguline suhe võib eksisteerida hageja ja V.P’e vahel, mitte aga hageja ja kostja vahel. Esindaja lisab, et käesolevaks ajaks on algatatud kriminaalmenetlus, milles on V.P’ele esitatud kahtlustus KarS §209 (kelmus) tunnustel, milline asjaolu võimaldab eeldada lepingukohustuse puudumist hageja ja M.K vahel ning kostja tsiviilvastutuse välistatust. Esindaja palub jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ning kohtukulud hageja kanda. Kostja M.K selgitab, 2005.a. kevadel pöördusid tema poole J S ja V P, kes pakkusid võimalust osta 25 000 liitrit eriotstarbelist diislikütust. Kuna kostjal nii suurt kogust vaja polnud, lubas V.P korraldada kütuse hankimise, transpordi ja selle eest tasumise ning kütuse edasirealiseerimise tingimusel, et kostja allkirjastab talunikuna kütuse vastuvõtmisdokumendid ning võimaldab kasutada oma kinnistul asuvaid kütusemahuteid, mille eest pidi kostja saama endale tasuta 3 000 liitrit diislikütust. Kostja kinnitab, et tema kütuse ostuks hagejaga mingeid kokkuleppeid ei sõlminud, vaid andis üksnes oma isikuandmed V.P’ele kütuse hankimiseks ja allkirjastas kütuse vastuvõtmise dokumendid (millised V.P võttis pärast kütuse vastuvõtmist ja ladustamist oma valdusesse). Kostja lisab, et järgmisel päeval pärast kütuse kohaletoimetamist avastas ta mahutite lekke, millest teavitas koheselt V.P’t, kes organiseeris kütuse ümberpumpamise tsisternautosse ja selle äratoimetamise kostjale teadmata suunas. Kostja leiab, et ta tegutses üksnes kütuse ladustajana, mitte ostjana, mistõttu ta ei vastuta hageja ees. Kostja palub jätta hagi rahuldamata.

Kohtu otsuse põhjendused Kohus, tutvunud hagiavalduse ja sellele lisatud materjalidega ning põhjalikult ja kogumis analüüsinud asja menetluses kogutud tõendeid, leiab, et hageja nõue on piisavalt põhjendatud ja tõendatud ning hagi tuleb rahuldada täies ulatuses (v.a. 1 EEK suuruses summas). Kohustuse tekkealus “Tsiviilseadustiku üldosa seaduse” (TsÜS) (RT 35/02-216) §5 kohaselt tekivad tsiviilõigused ja -kohustused seaduses sätestatud sündmustest, tehingutest ja muudest õigustoimingutest, millega seadus seob tsiviilõiguste ja –kohustuste tekkimise, samuti õigusvastastest tegudest. Kohus ei loe põhjendatuks ja tõendatuks kostja ja tema lepingulise esindaja seisukohta selles, et poolte vahel puudub ostu-müügilepingust ja/või muust võlaõiguslikust kohustusest tekkinud õigussuhe. Hageja põhikirjajärgne esindaja on kohtuistungitel korduvalt kinnitanud, et 11.03.2005.a. pöördus tema poole telefoni teel kostja, kes avaldas soovi osta 25 000 liitrit erimärgistatud diislikütust. Kuigi kostja on eitanud hagejaga kontakteerumist, viitavad asjas kogutud muud tõendid /tl.70/ hageja teadlikule ja tahtlikule tegevusele diislikütuse omandamiseks. Nii on kostja 13.04.2005.a. alla kirjutanud Kagu Tolliinspektuuri teatele nr. EE/xxxxxxxxxxxx, millest nähtuvana on kostja oma allkirjaga kinnitanud 25 000 liitri eriotstarbelise diislikütuse jätmist Kagu Tolliinspektuuri järelevalve alla ning kauba asukohana märkinud enda elukohaaadressi /tl.16/. „Vedelkütuse erimärgistamise seaduse“ (RT 73/97-1201) regulatsioonist (eeskätt §1-1 lg.1 p.3 ja §1-2) tulenevalt on erimärgistatud vedelkütuse tsiviilkäibes käibimise puhul üheks tsiviilõiguste ja – kohustuste kandjaks erimärgistatud vedelkütuse ostja, kui konkretiseeritud füüsiline või juriidiline isik. Samase põhimõtte sätestavad ka „Tolliseadus“ (RT 28/04-188)

(eeskätt §1 lg.2, §2 lg.2 jne.) ja „Alkoholi-, tubaka- ja kütuseaktsiisi seadus“ (RT 2/03-17) (eeskätt §7, §8, §44-4, §75 lg.3), milliste õigusaktide normistik käsitleb reguleerimisalaga hõlmatud isikutena ühelt poolt riigiasutust (kontrolli ja järelevalvet teostava isikuna) ning teiselt poolt juriidilist või füüsilist isikut (kütuse omandajana, käitlejana vms.). Samuti piiritlevad eelnimetatud õigusaktid isikute ringi, kes võivad omandada erimärgistatud kütust (nt. põllumajanduses tegutsev juriidiline või füüsiline isik) ning seavad tingimused selle kasutamiseks (nt. tollijärelevalve all, sihtotstarbeline kasutamine). Siit johtuvana on vaidlusalust lepinguobjekti (erimärgistatud diislikütus) arvestades välistatud taolise kauba puhul seadusega mittehõlmatud isikute tsiviilkäibes osalemise võimalus. Asja menetluses on tuvastatud ((kostja poolt fakti omaksvõtt = tõend “Tsiviilkohtumenetluse seadustik” (TsMS) (RT 49/05-395) §231 lg.2)), et kostja tegutseb põllumajandusliku ettevõtjana ning ta oli teadlik eriotstarbelise diislikütuse tsiviilkäibes toimimise tingimustest ja –piirangutest. Ülaltoodu põhjal loeb kohus põhjendamatuks ja mittetõendatuks kostja ja tema lepingulise esindaja väited kolmanda isiku (V.P vt.) poolt erimärgistatud diiselkütuse omandamise kohta. Lisaks seadusest tulenevale õigussuhte osaliste ringi kindlaksmääratlusele, arvestab kohus ka asjaolu, et kostja on nii hageja pretensioonile esitatud vastuses /tl.10-15/, kriminaalasja menetluses /tl.90-92/ kui ka kohtuistungitel /tl.40,130 pöördel/ avaldanud, et edastas oma isikuandmed erimärgistatud diislikütuse väljastamiseks vajalike dokumentide vormistamiseks, allkirjastas tollidokumendid ja kauba vastuvõtmise akti diislikütuse kättesaamiseks ning suhtles hiljem aktiivselt hagejaga saadud kauba eest tekkinud võlgnevuse tasumise küsimuses. Kohus leiab, et arvestades kostja poolt allkirjastatud dokumentide sisust tulenevat ning kostja poolt teostatud teisi sellekohaseid toiminguid, võis ja pidi kostja aru saama teostatava õigustoimingu tähendusest (eriotstarbelise diislikütuse hankimine) ja selle realiseerumiseesmärgist (erimärgistatud diiselkütuse ostmine) ning –võetavast vastutusest (vastavat valdkonda reguleerivate õigusaktide eritingimused ja –piirangud, lepingujärgselt maksekohustuste teke). Kohtu sellekohase järeldusotsustuse õigsust ei väära ka hageja poolt taotletud tunnistajate E T ja J S seletustest nähtuv /tl.63,76/, sest ükski eelnimetatud tunnistaja ei tea anda ütlusi vaidlusaluse lepingu sõlmimise asjaolude, kauba üleandmise-vastuvõtmise ega ka diiselkütuse omandaja kohta. Küll aga ilmneb tunnistaja E.T ütlustest asjaolu, et kostjale oli teada tema isikuandmete kasutamise vajadus, eesmärk ja see, et saadav kütusekogus vormistatakse kostja nimele /tl.63/. Erimärgistatud diislikütuse hagejalt tellimist ja õigustoimingute teostamist kütuse vormistamiseks kostja nimele, on kostja kinnitanud ka tema suhtes KarS §209 (kelmus) ja KarS §280 (valeandmete esitamine) tunnustel algatatud kriminaalasja uurimisel /tl.90-92/. Seega ei lükka kostja poolt tõstatatud (kuid tõendamata) väited ümber hageja esindaja kinnitusi ja asja materjalidega tõendatud faktilisi asjaolusid (vt. ülalmotiveeritut) lepingulise (ost-müük) õigussuhte tekke olemasolu kohta. Samuti loeb kohus eksitavaks kostja lepingulise esindaja viiteid V.P’e suhtes kriminaalmenetluse algatamisele KarS §209 (kelmus) tunnustel ja sellest tulenevat järeldusotsustust pooltevahelise lepingusuhte puudumise osas. Kohus märgib esmalt, et lisaks V.P’ele ja J.S’ile on kriminaalmenetluses kahtlustus KarS §209 järgi esitatud ka kostjale, keda lisaks kahtlustatakse ka KarS §280 (valeandmete esitamine) järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Kohus märgib, et pooltevahelise tsiviilõigussuhte olemasolu tuvastamine ja selle kvalifitseerimine on võimalik käesoleva tsiviilasja lahendamise raames, sõltumata kriminaalmenetluses isikute käitumisele antavast õiguslikust hinnangust. Samasele seisukohale on asunud ka Tartu

Ringkonnakohus maakohtu menetluse peatamise määruse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel /tl.117-118/. Seega on tsiviilasja menetlev kohus asja lahendamisel õigustatud-kohustatud andma hinnangu pooltevahelisele tsiviilõigussuhtele. “Võlaõigusseadus” (VÕS) (RT 81/02-336) §9 lg.1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS §20 lg.1 sätestab, et nõustumus (aktsept) on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. Ülalmotiveerituga on kohus lugenud tõendatuks, et kostja on teostanud toimingud erimärgistatud kütuse hagejalt tellimiseks ja –omandamiseks ning kaup on kostja poolt vastu võetud ja ladustatud. Siit johtuvalt on menetluse pooled teostanud võlaõigusliku lepingu (antud juhul ostmüük) sõlmimisele suunatud õigustoiminguid. Eeltoodud tõendeid kogumis hinnates asub kohus veendunult seisukohale, et poolte vahel eksisteerib ostu-müügilepingust tekkinud õigussuhe. Materiaalõiguslik regulatsioon VÕS §208 lg.1 sätestab, et asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Eeltoodud sätte sõnastusest ja õigusliku regulatsiooni eesmärgist tulenevalt on ostu-müügilepingul põhineva kohustuse tekke eeldusteks muuhulgas kokkulepped müügiobjektiks oleva asja omaduste ja hinna osas ning müüja poolt asja omandi ülemineku tagamine ostjale. Ülalmotiveerituga on kohus lugenud tõendatuks, et kostja on teostanud toimingud erimärgistatud kütuse hagejalt tellimiseks ja –omandamiseks ning kaup on kostja poolt vastu võetud ja ladustatud. Asja materjalide /tl.5/ ja kostja poolt fakti õigeksvõtuga (tõend TsMS §231 lg.2 tähenduses) on tõendatud, et hageja on esitanud kostjale arve 25 000 liitri erimärgistatud diislikütuse eest tasumiseks summas 192 635 krooni (hageja on aga asja menetluses nõudnud kostjalt kauba eest võlguoleva summana 192 636 krooni tasumist). Siit johtuvalt on hageja täitnud ostumüügilepingust tulenevad müüja kohustused ja tema nõue on muutunud sissenõutavaks ning kostjal lasub kohustus tasuda saadud kauba eest. Asja menetluses on hageja kinnituste ja kostja poolt fakti õigeksvõtuga tõendatud, et kostja ei ole saadud kauba eest hagejale tasunud. Seega on kostja kohustust rikkunud. VÕS §101 lg.1 p.1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Kuna kostja on kohustust rikkunud, on hageja õigustatud nõudma kohustuse täitmist ja kostjalt lepingujärgse võlgnevuse väljamõistmist. VÕS §113 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja võlgnikult, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest, kuni kohase täitmiseni nõuda viivitusintressi (viivist). VÕS §113 lg.1, viitega §94 sätestab viivise määrana Euroopa Keskpanga põhifinantseerimisoperatsioonidele kohaldatava intressimäära, millele lisandub 7% aastas. Hageja on viivise arvutamisel lähtunud eelnimetatud tingimustest ja viivisemäärast, soovimata seejuures kogu tegelikult viivitatud aja eest arvestusliku viivise väljamõistmist ja nõudes kostjalt 23 870.04 krooni suuruses summas viivise väljamõistmist. Seega on hageja õigustatud nõudma viivise tasumist. VÕS §101 lg.1 pp.1,3,6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda võlgnikult kohustuse täitmist, viivist (leppetrahvi) ja kahjude hüvitamist. Kuna kostja on kohustust rikkunud, tuleb kostjalt hageja kasuks välja

mõista kauba eest võlguolev summa 192 635 krooni ja viivis summas 23 870.04 krooni. Kuna arvest nähtuvana /tl.5/ ja ülalmotiveerituga tuvastatult kuulus kostja poolt kauba eest tasumisele 192 635 krooni (hageja poolt nõutava 192 636 asemel) ning hageja pole tõendanud sellest summast suurema tehinguväärtuse ja/või müügihinna olemasolu, tuleb jätta rahuldamata hageja nõue kostjalt kauba eest võlguoleva summa väljamõistmiseks ühe (1) krooni ulatuses. Menetluskulud TsMS §162 sätestab, et hagimenetluse kulud, sealhulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hageja on nõudnud kostjalt hagi esitamisel tasutud riigilõivu summas 11 250 krooni /tl.21/ ja määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõivu summas 200 krooni /tl.103/ ja apellatsiooniastmes kantud esindajakulu summas 2 655 krooni /tl.104/, väljamõistmist. Kuigi kohus rahuldab hagi osaliselt, siis arvestades hagi rahuldamata jäetud osa suurust (vaid 1 krooni ulatuses) ning TsMS §163 sätestatust tulenevaid põhimõtteid (nii hagi rahuldamismahust tulenevalt kui ka asjaolust, et kohus selgitas varasemalt pooltele vaidlusalust õigussuhet reguleerivaid materiaalõigusnorme, andis õigusliku hinnangu pooltevahelisele õigussuhtele ja –võimalikule lahendile ning tegi ettepaneku kokkuleppe sõlmimiseks, keeldus kostja igasugustestki kompromissiläbirääkimistest), peab kohus otstarbekaks ja õiglaseks antud juhul jätta asja menetlemisega kaasnenud võimalikud menetluskulud kostja kanda. TsMS §174 lg.1 kohaselt lahendatakse menetluskulude rahaline kindlaksmääramine pärast otsuse jõustumist menetlusosalise sellekohase avalduse alusel. Seega ei määra kohus otsuses kindlaks menetluskulusid rahaliselt, vaid lahendab selle vastava avalduse alusel iseseisvas menetluses.

A.Kaldma kohtunik 14.12.2007.a.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.